5 minute read
RAHVAS RANNA KAITSEL EHK MÕNDA MEREKAITSELIIDUST 2
RAHVAS RANNA KAITSEL EHK MÕNDA MEREKAITSELIIDUST 2
Pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatset kiirkorras taaselustatud Kaitseliidus hakati moodustama ka mereüksusi. Artikli esimese osa fookuses oli merekaitseliidu loomine ja väljaõpe, allpool keskendume organisatsiooni laienemisele ning viimaks likvideerimisele.
Tekst: REET NABER, ajaloolane
SISEVEED
Käskkirja Kaitseliidu siseveteüksuste moodustamise kohta Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve rannikul allkirjastas kaitsevägede ülemjuhataja 20. veebruaril 1936.
1934. aasta märtsis oli Rudolf Vatseli algatusel Tartus asutatud sisevete Emajõe divisjon, mis 1936 nimetati Sisevete malevkonnaks. 1935. aastast osaleti suvistel õppustel Peipsi laevastiku divisjoni suurtükilaevadel Tartu ja Ahti. 1939. aastaks oli kasutada 6 mootorpaati ja kaks aurupukserit, mehitati riigilaev Uku, laevadele oli määratud 92 meest.
Tartumaa maleva esimene merekaitseliidu üksus oli 1935. aastal loodud Torma malevkonna Mustvee kompanii sisevete rühm. 1936. a formeeriti malevas kaks divisjoni: Mustvees Põhja divisjon ja Võõpsus Räpina kompanii koosseisus Lõuna divisjon.
24.–26. septembrini 1938 korraldati Peipsi laevastiku divisjoni sügismanööver. Kaasatud olid piirivalve mootorpaadid, mootorpaadid Kotkas ja Vahur ning üks kompanii kaitseliitlasi. Vaatamata põhjalikult ette valmistatud kavadele ebaõnnestus ettevõtmine täielikult, nagu kandis ette Tartu maleva mereüksuste pealik kaptenleitnant Jaan Usin. Kõlab uskumatuna, aga Kaitseliidu üksused olid jaotatud nagu maaväes, rühmadesse ja jagudesse, mitte vastavalt laevade ja mootorpaatide koosseisude vajadustele. Dessantüksuse juhid ja koosseis olid täiesti ette valmistamata, kuigi sama aasta talvisel õppeperioodil oli Tartus Peipsi laevastiku divisjoni juures korraldatud mitu siseveteüksuste pealike kursust.
Päevakorda tõusis siseveteüksuste ühendamine, mis jäi aga tegemata.
UJUVVAHENDID
Kaitseliidu lipu ja vimplite all võisid seilata liidule või selle üksustele kuuluvad ujuvvahendid ja vabatahtlikkuse alusel peastaabi poolt Kaitseliidu koosseisu arvatud eraomanike ujuvvahendid, kui need täitsid Kaitseliidu teenistus- või õppeülesandeid.
Eramootorpaate hakati arvele võtma 1933. aasta lõpust. Kasutamiseks valiti välja erinevad ujuvvahendid, peamiselt mootorpaadid, ka mõned puksiirid, sumplaevad jm alused, mille kasutamise eest õppuste ajal tasuti omanikele ekspluatatsioonikulud. Balti Päästeseltsiga ning laevafirmaga G. Sergo ja Ko oli kokkulepe, et merekaitseliitlased saavad võimaluse nende laevadel tasuta praktiseerida laevajuhtimist.
Mererühmade koosseisus oli 2–12 mootorpaati. Näiteks 1938 oli Salme meredivisjonis mehitatud 8 luurepaati ja 4 traalerit, Sõrve meredivisjonis 4 valvepaati ja 4 luurepaati. Kihelkonna traalerite rühmas oli 4 paati ja Vilsandi luurerühmas 2 paati.
Väiksemate paatide meeskonnas olid pealik (paadijuht), tema abi, motorist ja signalist; suurematel vastavalt vajadusele kuni 8 meest (nt minöörid, kuulipildurid, madrused jt). Paate oli vaja ka meresidepostidel ja lõhkesalkadel. Suuremad paadid olid enamasti üle 10 m pikad, kiireimad 16sõlmelised (ca 30 km/h) ja kuni 80 hj mootoriga.
1940. aastaks olid väljaõppeks muretsetud ka Kaitseliidu oma mootorpaadid, mis olid soetatud riikliku toetuse, kaitseliitlaste endi või seltskonna annetuste, samuti loteriide ja pidude sissetulekute toel.
Esimene merekaitseliidu paat oli Toila mererühma oma, mis lasti pidulikult proovisõiduks vette 6. juulil 1933. Merekaitseliidu lipp heisati esmakordselt 26. augustil 1934 Haapsalu meredivisjoni mootorpaadil HMD-11, 8.–10. septembrini tehti selle lipu all esimene õppesõit Liivi lahel.
Pärnus heiskas lipu 20. juunil 1936 R. Strycki mootoritehase kingitusena saadud PM nr 1.
1938. aastal osteti ülesaarelise korjandusega kogutud rahasumma eest mootorpaat Saaremaa malevale, Narva-Jõesuus saadi odavalt osta vaid viie aasta vanune endise Lavassaare piirituskuninga oma.
1937 saadi Sisevete malevkonnale mootorpaat Kotkas, Põhja divisjonile Vahur, 1938 Lõuna divisjonile Võhandu.
Kõige rohkem oli aluseid kasutada muidugi Tallinna Sadama malevkonnal, mis sai 1937. aastal kolm mootorpaati: traalerveeskjad KL nr 1, seitsmeliikmelise meeskonnaga Malevlane ja Kawe kompvekivabriku asutaja Karl Wellneri kingitud 16 hj mootoriga Mimosa (mis sai pardatähiseks KL-18). Sadama malevkonnal oli 1938. aastal registreeritud ja mehitatud aluseid 22 (luurepaadid, traalerid, allveelaevade hävitajad).
1936 ehitati veeteede valitsusele mootorpaat Vikerlane, millele just merekaitseliidu vajadusi silmas pidades paigaldati soomustorn raskekuulipilduja jaoks. Vastavalt valitsuse otsustele oli merekaitseliidul õigus seda ja 1936. aastal ehitatud tuukripaati Meriniglas tasuta kasutada 1000 tundi aastas.
LIKVIDEERIMINE
1939. aasta aprillis sai Jakob Kiili paaditehases valmis kaks Kaitseliidu mootorpaati. Peastaabi (esindus)mootorpaadiks ehitatud KL 15 oli just see, millega Jaen Klaar läks 1940. aasta 16. juunil merele, et päästa Oru lossist president Konstantin Päts. Varahommikul kaaperdas NSV Liidu allveelaev paadi veel iseseisva riigi territoriaalvetes Aseri all ning Klaar ja ta kolm meeskonnaliiget rööviti.
Oma ülesanded olid meremalevlastel ka sisekaitsekavades. Näiteks Muhu mereluurerühm pidi olema koos piirivalvega valves Kuivastu sadamas mässuliste üle piiri valgumise takistamiseks. Sõrve ja Torgu meresidepostides tuli tugevdada merevaatlust, et kahtlaste laevade liikumisest kohe kaitsejaoskonna juhile teatada. Meredivisjoni meestel oli kohustus valvata Torgu vallamajas paiknevat sidekeskjaama. Paadivahtkonnad pidid välja minema Sõrve tuletorni piirkonda, et valvata Lätiga ühendavat merekaablit. Üks vahtkond oli ette nähtud Mõntu sadamasse.
1940. aastaks oli koostöös merejõududega välja kujundatud Kaitseliidu mereüksuste organisatsioon. Sinna kuulusid Tallinna, Harju, Viru, Narva, Lääne, Saaremaa, Pärnu, Pärnumaa, Tartu ja Tartumaa malevate malevkonnad ja rajoonid, meredivisjonid, üksikrühmad ja salgad, mille juures tegutsesid ka Naiskodukaitse (koos Kodutütardega) ja Noorte Kotkaste üksused. Merekaitseliitlaste arvuks võis arvestada kuni 2000. 1939. aasta jooksul kasvasid mereüksused 57 mehe võrra, mõned üksused moodustati juurde ka veel 1940. aasta alguses.
Merejõudude sisekaitsekava ja piirikattekavade kohaselt2 pidid kõik merekaitseliidu üksused ja ujuvvahendid minema merejõudude juhataja käsutusse. Sinna kuulusid ka 1937. aastal formeeritud Tallinna maleva merekindluste Kaitseliidu Viimsi (Viimsi, Leppneeme ja Randvere patareid) ja Suurupi (Harku ja Vääna patareid) divisjonid ning Naissaare Kaitseliidu üksik patarei. Tartu ja Tartumaa üksused olid määratud 2. diviisi staabi alluvusse. Üksused pidid olema valmisolekus k + 8 tundi.
Merekaitseliidu likvideerimine läks samamoodi nagu Kaitseliidul tervikuna. Ujuvvahendid tuli juba 25. juuni korral-
dusega üle anda merejõudude juhatusele. Pärast Kaitseliidu likvideerimise seaduse muutmist 29. juulil kästi kohalikel anda oma paadid ja muu varandus EK(b)P kohalike organisatsioonide esindajatele. NSVL Rahvakomissaride Nõukogu otsusega 13. augustist 1940 kästi tuua kõik 16 Kaitseliidu mootorpaati Sõjasadamasse ja anda üle Punalipulisele Balti laevastikule Eesti rannikul vahiteenistusse rakendamiseks. Septembrikuus teavitas Balti laevastiku ülem V. Tributs armulikult EK(b)P sekretäri Karl Säret, et esialgne otsus oli tehtud eesmärgiga likvideerida rahvavaenlaste võimalused pärast riigipööret Eestist põgeneda.
VIITED:
1 11meetrine, punasest puust, 80 hj mootor, 16 sõlme (peaaegu 30 km/h).
2 Piirikatte ülesandeid pidid merejõududes teostama lisaks merekindlustele, merelaevastiku divisjonile ja meresidele ka piirivalve ja veeteede talituse laevad, paadid ja muud ujuvvahendid.
ALLIKAD
Kasutatud on Rahvusarhiivi materjale, tolleaegseid malevate teatajaid ja perioodikat.
LISALUGEMIST
1. Merekaitseliit 1933–1940/1992–2015. Koostaja Tanel Lään. Kaitseliit 2015. https:// www.kaitseliit.ee/files/kaitseliit/img/files/Merekaitseliit.pdf
2. Reet Naber. Kolme Vabadusristi kavaler Jaen Klaar Kaitseliidu mereüksusi organiseerimas. Kogumikus Kaitsevägi ja Kaitseliit 100: ajalookonverents 6. oktoobril 2018 Tallinnas. Tallinn 2018.
