NALJAKAVÕITU, PISUT ROMANTILINEGI... SÕJAFILM

SURM PEAB OOTAMA. SIBERISSE KÜÜDITATUD EESTISAKSLASE GEORG HEITMANNI PÄEVIK AASTATEST 1945-1947

Kõnealuse päeviku kohta on öeldud, et öökapiraamatuks see ei sobi, sest lugemise järel ei pruugi uni sel ööl enam tullagi. Sõltub kindlasti ka lugejast, tema kaasamõtlemis- ja empaatiavõimest, kuid kindlasti ei ole tegemist n-ö võidukate mälestustega.

Tekst: MARTIN ANDRELLER , ajaloolane

Tegelikult elas Georg Heitmann, kes oli sündinud 1875. aastal ja küüditati seega 70aastasena, kaks Siberi-aastat üle ning jõudis Eestisse 1947. aastal, kuid arreteeriti küüdituspaigast põgenemise põhjendusega mõni napp aasta hiljem ning saadeti sunnitöölaagrisse. Heitmanni tervis oli väga nõrk juba 1945. aastal ning etteruttavalt võib öelda, et oma teiselt Siberi tuurilt ta Eestisse tagasi ei jõudnud ning suri seal 1955. aastal.

Kui vahemikust 1945–1947 on olemas raamatupidaja täpsusega peetud päevik, mis muide oligi Heitmanni amet, siis 1955. aastast on vaid paar kirja, mis loetut seda enam võimendavad.

Lugeja ees rulluvad napisõnalised ülevaated igast päevast lahti mitmesajal leheküljel ja seda enam on selge, et kirjapandu ei saa sisaldada lopsakaid kirjeldusi või mõttearendusi. See, mis kirjas, on väga konkreetne ja lühike sõnastus elust küüdituspaigas. Siin tuleb silmas pidada autori ja kaasküüditatute vanust, tervislikku seisukorda jm, mis võtab hästi kokku teatava teadmatuse, segaduse ning vahest isegi lausetest kumava emotsioonituse. Isegi kui 31. mail 1946 külastas Heitmanni NKVD töötaja ja ütles üpriski kõneka lause, mis iseloomustab Nõukogude süsteemi või nõukogulikku mõttemaailma, ei pööra Heitmann sellele väga suurt tähelepanu. Võimalik, et teda kammitses paberipuudus, võimalik, et hirm võimalike päevikulugejate ees, kuid võimalik, et siis enam hirmu polnudki.

„Kella 12 paiku tulid direktor ja NKVD-lane. Viimane küsis minult, millega tegelen. Ütlesin, et millegagi – esiteks olen 70-aastane, teiseks olen küürakas, kolmandaks südamehaige, neljandaks murdsin hiljuti jala ja vaevalt käin. Tema vastas – järelikult olete üleni riigile koormaks.“

Päevikut ja seda lõiku läbi lugedes tahaks lihtsalt küsida – mille eest seda vana meest väntsutati?

„21. november 1946. a Oli ebameeldiv tõusta, väga külm. Temperatuur -12 kraadi külma (toas -2 kraadi külma). Tugev, külm tuul, tuppa puhumas. Tundsin ennast halvasti: valutasid neerud, külmetasid käed, nii et teha ei saanud midagi. Üksvahe tuli tahtmine magada. Uinuda igaveseks. Nii edasi elada ei tohi.“

Hoolimata kõigest jõuab Heitmann Eestisse tagasi, kohtub oma perekonnaga, kuid tõdeb päevikus isegi, et „kõik on justkui võõras, mitte see, mis varem oli. Tõenäoline, et mina ei ole enam see, kes olin kaks aastat tagasi. /-/ on jätnud kustumatu pitsati kõigele, sealhulgas ka mulle“.

Georg Heitmann arreteeriti Tallinnas 7. märtsil 1949. Tribunal oli kolm kuud hiljem ning talle mõisteti küüdituspaigast põgenemise eest 20 aastat sunnitöölaagrit. Heitmann oleks seega vabanenud vangilaagrist 1969. aastal, kuus aastat enne oma sajandat sünnipäeva.

Päeviku lõpetavad viimaseks jäänud kirjad 1955. aasta juulist, millest kiirgub läbi varasemate sissekannetega võrreldes oluliselt positiivsemat suhtumist ja emotsiooni. Muidugi on selles viimaseks jäänud kirjas ka lootusrikkad read peatsest vabanemisest ning kojusaamise ootusest. Kirja lõpuread jäävad sümboolselt südamlikeks:

„Suudlen teid kõiki ja hellalt armastan. Andke edasi minu kummardus kõigile tuttavatele. Veelkord suudlen teid kõvasti, Teie Papa Georg Heitmann“

Tõenäoliselt suri Georg 1955. aasta sügisel. Viimane kiri omastele on saadetud 6. juulil 1955 ja väljendab lootust peatselt koju jõuda. Georg Heitmann maeti kohalikule kalmistule.

Tema lugu on väga harukordne kirjutaja päritolu tõttu, sellise detailsusega Saksa päritolu küüditatute päevikuid teisi ei leia. Tema raamatupidajalik täpsus oma elupäevade ülesmärkimisel on ühtaegu süvitsiminev ja õõvastav. Seda raamatut ei ole lihtne lugeda ja ilmselt loevad vähesed seda rohkem kui korra. Seda enam tuleks seda tänapäeval aga vähemalt korra teha ja silmas pidada, et kui totalitaarne režiim on määratlenud inimese vaenlaseks või, veelgi enam, „üleni riigile koormaks“, siis jääb temast tahes-tahtmata järele vaid kalmuküngas. Kui sedagi. Kas möödunud peaaegu sajandiga on midagi muutunud, kas see mõtteviis on jäänud ajalukku või elab edasi, jääb iga lugeja otsustada. Ilmselt oli Heitmanni üks mõte päevikut pidades, et keegi loeks seda kunagi. Et inimene ei kaoks lihtsalt jäljetult. See on aga juba iga lugeja võimuses.

Georg Heitmann on kantud Maarjamäel asuva Eesti kommunismiohvrite memoriaali tahvlile L12, tulp 2, rida 5. Nimi tahvlil: Georg-Peter-Carl Heitmann 1875–1955.