PAULA PERNER - KAITSELIIDU SIDEMEHEST NAISKODUKAITSJAKS

PAULA PERNER - KAITSELIIDU SIDEMEHEST NAISKODUKAITSJAKS

Seal, kus on Paula Perner, on palju sisukaid küsimusi, tulist arutelu, arusaamise otsimist ja lahenduste leidmist. Kui tema midagi oma eesmärgiks võtab, siis ta selle ka saavutab.

Tekst: PILLE PERNER, Paula õde

Paula on 17 aastat olnud Kaitseliidu Pärnumaa maleva liige. Selle aja jooksul sai ta seersandi auastme, juhtis sidejagu ning osales mitmetel militaar-sportlikel võistlustel. Aasta tagasi otsustas ta aga liikuda Naiskodukaitsesse ja haarata enda kätte Pärnumaa ringkonna evakuatsioonirühma juhtimise.

Siiani peamiselt mehi suunanuna sai ta suurõppusel Orkaan oma esimesed ristsed kahe rühmatäie naiste ja evakuatsioonipunkti juhtimisel. Seega on igati õigustatud endise malevapealiku kolonelleitnant Tõnu Miili küsimus: „Kuidas sai Kaitseliidu sidemehest naiskodukaitsja?“

VENNAD EES, ÕED JÄREL

Kaitseliiduga liitus Paula aastal 2005, sest siis võimaldas tema vanus ametlikult liikmeks hakata. Metsas ja õppustel oli ta käinud juba varem. Kaitseliiduga liitumise põhjuseks oli see, et suuremad vennad Paavo ja Priidu olid juba ees. Magamine metsas telgis, relvade kokkupanek ja tööpõhimõtted, ellujäämisoskuste tundmine, matkamine ja kõik sellega seonduv pakkus talle huvi. Temaga koos tulid Kaitseliitu ka väikevend Peedu ja suur õde Pille.

Naljatledes sai öeldud, et kuna kodus relvadega mängida ei lubatud, jõudsid kõik viis last lõpuks Kaitseliitu. See oli perekondlik ühiskäimine – neljakesi Paides paraadi rivis, kolmekesi koos sõdurioskuste baaskursusel. Koos kahe suure vennaga võistles Paula Sookollil ning imekombel koguni võideti.

Kaitseliidus on kirju seltskond. Sel ajal olid seal pigem vanemad meesterahvad – nii-öelda ebatavaline seltskond 16aastasele tütarlapsele suhtlemiseks ja koos aja veetmiseks. Paulale olid aga kõik tegevused põnevad ja võimete piire nihutavad.

Kaitseliidul oli alla 50 kilogrammi kaaluvale naisehakatisele varuks õige mitmeid proovikive. Esimestel kordadel, kui ta kuulipildujast laskis, hoidis tema „metsaisa“, Vändra rühma liige lipnik Ain Laast, tal jalga tagumiku peal, et neiu minema ei lendaks. Valutav õlg pärast laskeõppusi oli tavaline kõrvalmõju, vahel lisandus sellele väljaväänatud jalg. Seljakott ja kaasaveetav varustus võis tihti kaaluda sama palju või rohkem kui ta ise. Paulal tekkis metsas käies arusaam, et üksus on just nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli. Koos toimetades ei saanud kunagi enda jõuvarusid üksi enesele arvestada, vaid vajadusel tuli varustust jagada, meeskonnakaaslast mäest üles lükata või seljas tassida. Sai selgeks, et inimene, kes annab sulle jääkülmal ööl kuivad „võõrad“ sokid, võib päästa su elu. Tänase päevani on ta selle eest tänulik rühmakaaslasest kapralile Mati Elvetile – see oli tegu, mis teeb siiani südame soojaks. Kaitseliit on elustiil ja inimesed selles justkui sinu teine perekond.

TRAADID, KAABLID, MASTID

Vaadates tagasi Kaitseliidu aastatele, toob Paula välja perekonna toe. Õppusele eelnev õhtu koos vendade-õega – ootusärevus millegi uue ja huvitava ees. Ühest majapidamisest otsiti kokku viie inimese varustus, vormid, saapad, rakmed ja seljakotid. Sõbralikult sai minimaalne varustus jagatud ja huvitaval kombel ei tundnud keegi puudust.

Paula sõnul koolitab Kaitseliit küll mehi, kuid ka naistelt oodatakse ja eeldatakse „meheväärset“ hakkamasaamist. Kogu tema areng Kaitseliidu aastatel oli loomulik – 2011 sõduri baasõppe kursus (SBK), samal aastal ka juhtimine praktikas 1 (JUP1) ning instruktorikursus. Aasta hiljem juba nooremallohvitseri kursus (NAK). Kui oled juba teel jao- või rühmajuhiks, on olulised ka juhtimisteadmised ja -oskused.

Nooremallohvitseri kursus oli loomulik järg ajale, mil peaaegu iga nädalavahetus möödus metsas. Ootamas oli koht siderühma jaoülemana ning algas pool aastat õpet Alus, Männikul, Jägala sõjaväebaasis ja mujal Eesti metsades.

„Sidekuuti“ ta oma sõnul „kuidagi sattus“. Seda tänu Pärnumaa legendaarsele sidemehele nooremveebel Kalle Mürelile, kes on oma oskuslikult sõnastatud õpetuste ja ülima rahulikkusega meelitanud sidesse palju liikmeid. Traadid, kaablid, mastid, võrgulüliti ja labidas olid Paulale uueks proovikiviks.

EMAKS SAAMINE MUUTIS PRIORITEETE

Mingil ajal hakkas kaua koos käinud seltskond lagunema – kellel muutusid hobid, kes tundis end vanana, et metsas joosta. Paula juhib igapäevatööna Tori lasteaeda. Karjääri valikul kaalus ta ka stjuardessi ametit, kuid valis siiski ema jälgedes töö väikelastega. Ta õppis Tallinna Pedagoogilises Seminaris sobitus- ja erirühma õpetajaks ning lootis, et tulevikus on seetõttu lihtsam ka omaenda lastega.

Pärast viit aastat pealinnas elamist olid kogukond ja pere peamiseks põhjuseks, miks ta Vändra metsade vahele tagasi tuli. Tallinnast pärit elukaaslasega koos ehitati oma maja ning suruti juured maasse.

Kui kolmekuuse lapse kõrvalt reservõppekogunemisele minek keeruliseks muutus, sest ka lapse isa pidi tegevväelasena samal õppusel rakkes olema, tuli teha valik. Valmisolek oli suur, aga prioriteedid olid muutunud.

Naiskodukaitsesse ülemineku sooviavalduse kirjutas Paula 24. veebruaril 2022 paraadi vaadates, kiluvõileiba süües ning uskumatuid ja hirmsaid Ukraina uudiseid kuulates. Sai selgeks, et kuna elukaaslane on Kaitseväes tegevteenistuja, jääb naise osaks tagala. Kahe koolieeliku turvalisus ja heaolu on tema õlgadel. Naiskodukaitses püüdis ta tähelepanu võimalus panustada mittesõjalises sihtüksuses. Vändra jaoskonna ja evakuatsioonirühma kohta tuli info praeguselt ringkonna esinaiselt Leiu Lepikult.

Evakuatsioon paelub Paulat oma mitmetahulisusega – meeskonnad toimivad autonoomselt, vajades samas paralleelselt üksteise toetust ja tuge. Paula hallata on kahe rühma jagu naisi. Suurõppus Orkaan 16 andis tagasiside, et rühm toimib, sest inimesed on orienteeritud lahendama probleeme, olema loovad ja hakkamasaajad. Loodud sihtüksusele on tulnud välja töötada teavituskontrolli juhis ja rühma head tavad.

Aastaga on Paula läbinud viis Naiskodukaitse baasväljaõpet, et olla täisväärtuslik naiskodukaitsja, ning lisaks neile evakuatsiooni ja vägivallatu võitluse baaskursuse.

TÄHTIS ON PANUS

Paula on pigem lahendustele kui takistustele orienteeritud juht. Samuti on talle oluline hoida kuklas mõtet, et tegu on vabatahtlikkusele tugineva organisatsiooniga, mis ei tohi muutuda kohustuseks – ka öelda ja kuulda „ei“ on okei.

Siiski peab kõikidele liikmetele jääma kohuse- ja vastutustunne. Rühmaülemana ajab teda väga vihaseks, kui mõni „ei“ tuleb viimasel päeval või liikmed lihtsalt kohale ei ilmu.

Naiskodukaitses motiveerivad Paulat ühised mõttetalgud, saunaõhtud, meeskonda ühendavad ja proovile panevad tegevused. Samuti inimesed ja nende võimed – kui tema saab hakkama, saan ka mina!

Kaaslased kirjeldavad Paulat kui hakkajat ja alati säravate silmadega naiskodukaitsjat ja juhti. Ka kõige pikematel koolitustel ja õppustel säilitab ta oma optimismi ning peidab osavalt väsimust. Tema enda sõnul ongi paras ülesanne jagada end kodu, töö ja vabatahtliku tegevuse vahel.

Meeles peab pidama, et vabatahtliku organisatsiooni liikmena ei lakka sa olemast ema, tütar, naine, sõber. Kõigil on ööpäevas 24 tundi ja nädalas seitse päeva.

Pole tähtis, kas kuulud Kaitseliitu või Naiskodukaitsesse, oluline on, et arened kogu elu ja panustad oma võimaluste kohaselt organisatsiooni ja riigikaitsesse.