naiskodukaitse
paula perner
kaitseliidu sidemeHest naiskodukaitsjaks Seal, kus on Paula Perner, on palju sisukaid küsimusi, tulist arutelu, arusaamise otsimist ja lahenduste leidmist. Kui tema midagi oma eesmärgiks võtab, siis ta selle ka saavutab. Tekst: PILLE PERNER, Paula õde
P
aula on 17 aastat olnud Kaitseliidu Pärnumaa maleva liige. Selle aja jooksul sai ta seersandi auastme, juhtis sidejagu ning osales mitmetel militaar-sportlikel võistlustel. Aasta tagasi otsustas ta aga liikuda Naiskodukaitsesse ja haarata enda kätte Pärnumaa ringkonna evakuatsioonirühma juhtimise. Siiani peamiselt mehi suunanuna sai ta suurõppusel Orkaan oma esimesed ristsed kahe rühmatäie naiste ja evakuatsioonipunkti juhtimisel. Seega on igati õigustatud endise malevapealiku kolonelleitnant Tõnu Miili küsimus: „Kuidas sai Kaitseliidu sidemehest naiskodukaitsja?“
VENNAD EES, ÕED JÄREL
Kaitseliiduga liitus Paula aastal 2005, sest siis võimaldas tema vanus ametlikult liikmeks hakata. Metsas ja õppustel oli ta käinud juba varem. Kaitseliiduga liitumise põhjuseks oli see, et suuremad vennad Paavo ja Priidu olid juba ees. Magamine metsas telgis, relvade kokkupanek ja tööpõhimõtted, ellujäämisoskuste tundmine, matkamine ja kõik sellega seonduv pakkus talle huvi. Temaga koos tulid Kaitseliitu ka väikevend Peedu ja suur õde Pille. 56
1/2024
Naljatledes sai öeldud, et kuna kodus relvadega mängida ei lubatud, jõudsid kõik viis last lõpuks Kaitseliitu. See oli perekondlik ühiskäimine – neljakesi Paides paraadi rivis, kolmekesi koos sõdurioskuste baaskursusel. Koos kahe suure vennaga võistles Paula Sookollil ning imekombel koguni võideti. Kaitseliidus on kirju seltskond. Sel ajal olid seal pigem vanemad meesterahvad – nii-öelda ebatavaline seltskond 16aastasele tütarlapsele suhtlemiseks ja koos aja veetmiseks. Paulale olid aga kõik tegevused põnevad ja võimete piire nihutavad. Kaitseliidul oli alla 50 kilogrammi kaaluvale naisehakatisele varuks õige mitmeid proovikive. Esimestel kordadel, kui ta kuulipildujast laskis, hoidis tema „metsaisa“, Vändra rühma liige lipnik Ain Laast, tal jalga tagumiku peal, et neiu minema ei lendaks. Valutav õlg pärast laskeõppusi oli tavaline kõrvalmõju, vahel lisandus sellele väljaväänatud jalg. Seljakott ja kaasaveetav varustus võis tihti kaaluda sama palju või rohkem kui ta ise. Paulal tekkis metsas käies arusaam, et üksus on just nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli. Koos toimetades ei saanud kunagi enda jõuvarusid üksi enesele
arvestada, vaid vajadusel tuli varustust jagada, meeskonnakaaslast mäest üles lükata või seljas tassida. Sai selgeks, et inimene, kes annab sulle jääkülmal ööl kuivad „võõrad“ sokid, võib päästa su elu. Tänase päevani on ta selle eest tänulik rühmakaaslasest kapralile Mati Elvetile – see oli tegu, mis teeb siiani südame soojaks. Kaitseliit on elustiil ja inimesed selles justkui sinu teine perekond.
TRAADID, KAABLID, MASTID
Vaadates tagasi Kaitseliidu aastatele, toob Paula välja perekonna toe. Õppusele eelnev õhtu koos vendade-õega – ootusärevus millegi uue ja huvitava ees. Ühest majapidamisest otsiti kokku viie inimese varustus, vormid, saapad, rakmed ja seljakotid. Sõbralikult sai minimaalne varustus jagatud ja huvitaval kombel ei tundnud keegi puudust. Paula sõnul koolitab Kaitseliit küll mehi, kuid ka naistelt oodatakse ja eeldatakse „meheväärset“ hakkamasaamist. Kogu tema areng Kaitseliidu aastatel oli loomulik – 2011 sõduri baasõppe kursus (SBK), samal aastal ka juhtimine praktikas 1 (JUP1) ning instruktorikursus. Aasta hiljem juba nooremallohvitseri kursus (NAK). Kui
