JÕULUD MÖÖDAS, JULMUS JÄTKUB

JÕULUD MÖÖDAS, JULMUS JÄTKUB

Olles kirjutanud kümneid kalendriaastat kokkuvõtvaid ülevaateid, olen esimest korda kimbatuses, sest mitte ühelgi tänasel sõjarindel ei terendu lõppu ega ka vahekordade selginemist.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Ebaselge on ka aasta suurima kriisikohtumise ehk siis kliima parandamiseks mõeldud tippkohtumise COP28 tulemus. Karta on, et konkureerivate suurvõimude eestvedamisel pannakse taas paberile see, mida paljud ei kavatsegi täita.

Pealegi on Abu Dhabis toimuva kohtumise eesistujaks tegutseva naftakompanii juht, kes poliitiku rollis kutsub teisi üles rohepöördeks ehk siis fossiilsete kütuste kasutamise lõpetamiseks!? Just see – räägin üht, teen teist – on poliitikas anno 2023 saanud paraku domineerivaks käitumisreegliks.

See oli aasta, mil Ukrainas jätkus suur sõda, mida ikka veel ei taheta pidada maailmasõjaks. Lihtsalt seepärast, et erinevalt esimesest ja teisest maailmasõjast pole selles osalevad riigid üksteisele sõda kuulutanud.

Mainitud sõja-mittesõja või siis nüüd ametlikult sõjalise erioperatsiooni, agressiooni, ent mitte sõja mäng algas aga juba 2014. aastal, kui Vene väed vallutasid Krimmi ja osa Ida-Ukrainast. Esimene annekteeriti kohe, teises kasutati venitatud ülevõtmise taktikat.

Alanud mängu teiseks faasiks tuleb pidada seda, et Venemaa pommitab nüüd teist aastat kogu Ukraina territooriumi, Ukraina 50 liitlast jagavad Ukrainale relvi ja laskemoona, ent tingimusel, et Kiiev ei viiks sõjategevust üle Venemaa enda pinnale.

ETENDUS JÄTKUB

Nüüd siis terendub poliitmängu kolmas faas, sest Kreml kuulutas märtsiks 2024 välja uued presidendivalimised, kinnitades, et need toimuvad ka Ukraina okupeeritud aladel ehk siis seal, kus käib sõjategevus. Kuna septembris 2023 juba viidi neil aladel läbi „rahvahääletused“, pole kahtlustki, et uus valimisetendus tuleb. Aga meil, naabruses elaval väikerahval, jääb vaid üle vaadata-kuulata, mida Venemaa vastu peetavat sõda kummalisel kombel toetavad suurriigid selle kohta ütlevad.

Pealegi pole välistatud, et Kreml üritab Putinile hääled „kätte saada“ ka lähivälismaades elavatelt Venemaa kodanikelt ja üks neist riike on Eesti. Siinkohal tasub mäletada 2018. aastal ehk suure üleilmse poliitmängu esimese faasi päevil Tallinnas Pikal tänaval loogelnud järjekordi ja fakti, et 94% Eestis hääletanuist toetasid Putinit. Vaevalt, et see protsent on tänaseks kahanenud. Ja sündmuste senine kulg ei anna küll kindlust, et Putini poolt hääletamine jääks välismaal ära. Näiteks Venemaa sportlased said ju ikkagi kutse Pariisi olümpiamängudele.

Juhiks tähelepanu sellelegi, et teise maailmasõja lõpus rahvusvahelise julgeoleku tagamiseks loodud institutsioon ÜRO julgeolekunõukogu on osutunud hambutuks kogumiks, mis ei suuda tagada sõjategevuse kiiret lõpetamist mitte kusagil. Eriti seal, kus tegevusväli on piiratud ja ümberpiiratud kaitsetul tsiviilelanikkonnal tuleb lihtsalt alluda kõike purustava sõjamasina jagatavatele liikumiskorraldustele.

Kuna tegu on rohkem kui kahe miljoni inimese, pealegi enamasti laste-naiste saatusega, siis on ikkagi rabav küll, kuidas muu maailm ehk ligi 200 valitsust seda pealtvaatajaina taluvad. Aastal 2023!

DEKORATSIOONID MUUTUVAD

Teadupoolest sünnitas lääne suurriikide veniv ja jätkuvalt osaline kaasatulek Ukraina toetamisega selle, et Moskval õnnestus kiirelt vallandada oma sõnades uus võitlus neokolonialismiga, pidades viimase all silmas USAd, Suurbritanniat, Prantsusmaad ja Saksamaad.

Teema, millele on minevikku ja ka tänast sotsiaalmajanduslikku seisu arvestades võimalik leida kõlapinda Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas. Venemaa president Putin on teatavasti olnud osav kandepinna leidja omaenda impeeriumi moslemite seas, ent ka Islami Koostööorganisatsiooni 57 liikmesmaas.

Seda kõrgemalt tuleb hinnata Ukraina riigipea Volodõmõr Zelenskõi talenti Ukraina ja Krimmi tegeliku seisu (poolsaar oli ju 1944. aastani krimmitatarlaste oma ja ka omand!) selgeks tegemises moslemite maailmale –tema kuulsaid kümmet rahuteesi on ju arutatud Kopenhaagenis, Ar-Riyadis (Saudi Araabias) ja Maltal.

Detsembriks pakkus Zelenskõi ootamatult välja kohtumise „Ukraina-Ladina-Ameerika“ ja sõitis ise kohale Buenos Airesesse, mis tagas talle ka kohese kutse Washingtoni, et näost näkku ära klaarida USA ladvikus tekkinud probleemid Ukraina jätkuva toetamisega.

Zelenskõi võimast ja tegudele inspireerivat kuju silme ees hoides saab rahumeeli tõdeda, et Eesti kuulub nende hulka, kelle toetus Ukrainale on olnud tasemel. Olime ju esimeste seas, kes saatsid oma Javelinid Ukrainasse veel enne, kui suur sõda algas. Mõistagi kooskõlastatult nendega, kellega vaja.

JÕUD JÄÄB MAKSMA

Tõsi, putinismi toetajaid jagub meilgi. Tunamullu oli raskusi okupatsiooni meenutava tanki avalikust ruumist eemaldamisega, lisagem sellele organiseeritud (mis sest, et leelotamise ja rivistumise vormis) vastuhakk kaitseväe harjutusalade laiendamisele. Ning muidugi Riigikogu valimised, kus venemeelsetel õnnestus hääli koguda ja mitte vähe.

Tagatipuks vallandus nädal pärast seda, kui oli ilmnenud valitsuse kava piirata ajutiselt Venemaa kodanike valimisõigusi olukorras, kus nende riik sõdib agressorina, sihipärane kampaania Eesti peaministri ametist kõrvaldamiseks.

Kaja Kallase julge ja initsiatiivikas tegutsemine Ukraina toetajate mobiliseerimisel ei jäänud maailmas märkamata ja see tagas Eestile koha suurte otsustajate lauas. Otse öeldes – vägagi kadestamisväärt üllatus Eesti maskuliinses poliitikas. Sestap oli ka arusaadav kohaliku viienda kolonni kohene kaasaminek peaministri igakülgse diskrediteerimisega.

Sõja ajal ei saa õhinapõhiselt tegutseda. Pigem vajab sõja aeg suurt mõtlemist suure eesmärgi nimel. Selleks on rahu taastamine ja agressori oma koopasse tagasi ajamine.

Hetkel on aga seis säärane, et nüüd, pärast jõule ja uue aasta tähistamist räägivad maailmas endiselt relvad, kõik on pigem ebaselge ja poliitikas maksab endiselt vaid jõud.