maailmapilk
jõulud möödas, julmus jätkuB Olles kirjutanud kümneid kalendriaastat kokkuvõtvaid ülevaateid, olen esimest korda kimbatuses, sest mitte ühelgi tänasel sõjarindel ei terendu lõppu ega ka vahekordade selginemist. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog
E
baselge on ka aasta suurima kriisikohtumise ehk siis kliima parandamiseks mõeldud tippkohtumise COP28 tulemus. Karta on, et konkureerivate suurvõimude eestvedamisel pannakse taas paberile see, mida paljud ei kavatsegi täita. Pealegi on Abu Dhabis toimuva kohtumise eesistujaks tegutseva naftakompanii juht, kes poliitiku rollis kutsub teisi üles rohepöördeks ehk siis fossiilsete kütuste kasutamise lõpetamiseks!? Just see – räägin üht, teen teist – on poliitikas anno 2023 saanud paraku domineerivaks käitumisreegliks. See oli aasta, mil Ukrainas jätkus suur sõda, mida ikka veel ei taheta pidada maailmasõjaks. Lihtsalt seepärast, et erinevalt esimesest ja teisest maailmasõjast pole selles osalevad riigid üksteisele sõda kuulutanud. Mainitud sõja-mittesõja või siis nüüd ametlikult sõjalise erioperatsiooni, agressiooni, ent mitte sõja mäng algas aga juba 2014. aastal, kui Vene väed vallutasid Krimmi ja osa Ida-Ukrainast. Esimene annekteeriti kohe, teises kasutati venitatud ülevõtmise taktikat. Alanud mängu teiseks faasiks tuleb pidada seda, et Venemaa pommitab
34
1/2024
nüüd teist aastat kogu Ukraina territooriumi, Ukraina 50 liitlast jagavad Ukrainale relvi ja laskemoona, ent tingimusel, et Kiiev ei viiks sõjategevust üle Venemaa enda pinnale.
ETENDUS JÄTKUB
Nüüd siis terendub poliitmängu kolmas faas, sest Kreml kuulutas märtsiks 2024 välja uued presidendivalimised, kinnitades, et need toimuvad ka Ukraina okupeeritud aladel ehk siis seal, kus käib sõjategevus. Kuna septembris 2023 juba viidi neil aladel läbi „rahvahääletused“, pole kahtlustki, et uus valimisetendus tuleb. Aga meil, naabruses elaval väikerahval, jääb vaid üle vaadata-kuulata, mida Venemaa vastu peetavat sõda kummalisel kombel toetavad suurriigid selle kohta ütlevad. Pealegi pole välistatud, et Kreml üritab Putinile hääled „kätte saada“ ka lähivälismaades elavatelt Venemaa kodanikelt ja üks neist riike on Eesti. Siinkohal tasub mäletada 2018. aastal ehk suure üleilmse poliitmängu esimese faasi päevil Tallinnas Pikal tänaval loogelnud järjekordi ja fakti, et 94% Eestis hääletanuist toetasid Putinit. Vaevalt, et see protsent on tänaseks kahanenud. Ja sündmuste senine kulg ei anna küll kindlust, et Putini poolt hääletamine jääks välismaal ära.
