KINDRALMAJOR RIHO ÜHTEGI: KAITSELIIDU FENOMEN ON PAINDLIKKUS

KINDRALMAJOR RIHO ÜHTEGI: KAITSELIIDU FENOMEN ON PAINDLIKKUS

Lõppenud aasta 15. detsembril andis kindralmajor Riho Ühtegi Kaitseliidu juhtimise üle kindralmajor Ilmar Tammele ja siirdus reservi. Kuid see ei tähenda, et ta Kaitseliidu tegemistest kõrvale jääb.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja; ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kaitse Kodu! toimetus sai vahetult enne seda kindralmajor Ühtegiga kokku, et rääkida Kaitseliidust – selle minevikust, olevikust ja tulevikust.

KARRI KAAS: „Kui te 2019. aastal Kaitseliitu juhtima asusite, oli maailm hoopis teistsugune paik. Samamoodi oli ka Kaitseliit teistsugune. Kuna inimesed kipuvad isegi üsna hiljutisi sündmusi pisut erinevalt mäletama, kui need tegelikult olid, siis perspektiivi seadmise mõttes palun meenutage, milline organisatsioon Kaitseliit toona oli?“

RIHO ÜHTEGI: „Mäletatavasti suured asjad, mis sel ajal Kaitseliidus olid, olid lahingugrupid, mis tähendas põhimõtteliselt seda, et Saaremaa mehed pidid minema idarindele sõdima. Ja see oli üks suuremaid muutusi, mida teha tahtsin. See oli üks mu tingimustest, kui Kaitseliitu tulin. Maakaitse tugevus seisneb selles, et võitlejad kaitsevad oma kodukohta, mida hästi tunnevad. Eesmärk oli, et üksused jääksid sõja korral vähemalt oma maakaitseringkonna piiridesse.

Teine asi oli Kaitseliidu usaldusväärsus. See oli siis ikkagi suhteliselt madal. Mäletan üsna tihti väidetavat, et üle 3500 võitleja Kaitseliit kokku ei saa. Täna on meil aga seis selline, kus on väljas nii palju mehi, et sel aastal on käinud õppustel üle 8000 mehe ja naise. Meie sõjaaja võitlev struktuur on sisuliselt kolmekordistunud, ütleme siis nende osas, kes on ametikohtadele pandud. Ja ma räägin ainult Kaitseliidust, mitte ussisõdalastest.

Peale selle oli Kaitseliidu-sisene arvepidamine suhteliselt keeruline. Kaitseliidu nimekirjas oli ka päriselt surnud inimesi. Tegime 2020. aasta alguses liikmeskonna auditi ja kustutasime selle käigus Kaitseliidu ridadest ligi 1500 inimest. Nii juhtuski, et 26 500-liikmeline Kaitseliit taandus 25 000 peale.

Tänaseks on arv taastunud ja tegelikult tõusnud üle 29 500. Ja arvestades, et oleme 2023. aasta algul liikmeskonnas veel korra puhastust teinud, oleme tegelikult Kaitseliidust nende aastate jooksul välja arvanud üle 2000 inimese. Mis tähendab, et kasv on omakorda olnud üle 6000. See on kõva sõna!

Loomulikult on ka paar asja, mida kahetsen, mis tol ajal olemas olid, aga praegu enam mitte. Üks nendest on maakaitsestaap, mille likvideerimist toona toetasin, sest minu arvates on otstarbekam hoida vähem staape ja kasutada ära pigem ühendstaapide põhimõtet. Aga kuna seda ühendstaapi tegelikult ei tekkinud, selle asemel loodi hoopis diviisistaap, siis praegu ongi nii, et maakaitset kui tervikut ei ole võimalik sõjaajal juhtida. Diviisi huvitavad ainult maakaitse sõjalised üksused, mis aga ilma neid toetavate Kaitseliidu sihtüksusteta hakkama ei saa.

Ehk siis Kaitsevägi juhib eraldi väge, milleks on Kaitseliidu antav maakaitsevägi, ja Kaitseliit jääb juhtima Kaitseliidu alles jäänud sihtüksusi, mis seda väge toetavad. See aga on terviku lõhkumine. Liiatigi kui jutt käib maakaitsest kui sellisest, kus need kaks poolt peavad kindlasti käima käsikäes ja olema tihedalt omavahel põimunud.

Nii et see on paraku olnud tagasilöök ja kuigi ma olen vähemalt korra teinud ettepaneku maakaitsestaap taastada, meil on selleks tingimused olemas, sest nii või naa jääb Kaitseliidu ülemale oma juhtimiselement, pole Kaitsevägi tänaseni sellega nõustunud.

See oli suurem tagasilöök. Teine probleem oli aga see, et kui me nüüd panime pooled mehed ja naised püssi alla, siis jäi üle teine pool liikmeskonnast, kel väga selgeid ülesandeid ei olnud. Ja kuigi Kaitseliidu arengukavas oli kirjas 3V kontseptsioon – võitlejad, võimendajad ja võimaldajad –, siis reaalsuses ei oldud sellega jõutud veel tegeleda.

Seega asi, mida oli vaja teha – me sõnastasime selle põhjal oma slogani, mida neli aastat oleme igal pool kasutanud – oli seada eesmärk, et igal Kaitseliidu liikmel on sõjaajal oma ülesanne.

See puudutas ka neid, kes sõdivate üksuste koosseisu ei kuulunud, sest organisatsioon oli väga palju kaldu just nimelt sõjalise organisatsiooni poole. Mis seal salata, on paraku tänagi, sest sõjalist poolt on lihtsam teha, seda on kaitseministeerium valmis rahastama ja sellele on Kaitsevägi valmis andma vahendeid.

Samas on oluline, et iga Kaitseliidu liige võiks teada, millega ta peaks tegelema, kui kriisiks läheb. Mis omakorda ei tähenda, et iga liige peaks olema kindlasti pandud mingisugusesse sõjaaja struktuuri. Vaid tähendab seda, et tal on olemas oskused ja teadmised ja muuhulgas ka ettekujutus, kus ta saab kaasa lüüa, kui vaja peaks olema.

Ma ei eelda, et näiteks koduperenaine peaks kindlasti kuuluma evakuatsioonirühma või olema staabiassistent, kui tal on kodus neli last, kelle eest ta peab hoolt kandma. Küll aga on tal olemas näiteks meditsiiniabi, toitlustamis- või ükskõik mis muud oskused, mida ta saab vajadusel rakendada. Ta saaks vajadusel appi tulla ka ajutiselt, ilma et oma põhikohustusi kõrvale heidaks.

Täpselt sama kehtib riigikaitselistel ametikohtadel inimeste kohta. Jah, täna me teame, et neil on riigikaitselised ametikohad, teame, et me ei saa nendega sada protsenti arvestada, aga asjad võivad igal hetkel muutuda. Ja väga halb oleks, kui me need inimesed struktuurist kustutaksime, kuigi neil võib-olla juba poole aasta pärast ametikoht muutub, nad tulevad tagasi ja hakkavad uut kohta otsima. Parem hoiame neid nende põhiüksuse või võrgustiku juures, kus nad on n-ö ülekattena reservis.

Nii et, jah, oli suur väljakutse tuua tagasi need, kes on kõrvale jäänud või kes ei näe omal väga selget rolli, sest nad ei saa osaleda sõjalistes üksustes.

Veel üks tõsine proovikivi oli, et Kaitseliidus ajas iga allorganisatsioon justkui oma rida. Ma ei saa öelda, et täna on sellega kõik hästi, aga kindlasti paremini kui neli aastat tagasi.

Allorganisatsioonid teevad omavahel tihedamalt koostööd. Aga kõik see võtab aega ja pikk maa on veel minna. Kaitseliit on üks tervikorganisatsioon ja Naiskodukaitse, Noored Kotkad ning Kodutütred on selle osad. Me peame jõudma selle arusaamiseni.“

ASSO PUIDET: „Aga kui nüüd isiklikumaks minna, siis kas mäletate, milline Riho Ühtegi, võrreldes praegusega, toona oli?“

RÜ: „Ma olin hästi lootusrikas, et kõik asjad saavad kiiresti korda. Tulin erioperatsioonide väejuhatusest, kus kõik mu alluvad olid professionaalsed sõdurid, mistõttu teatud asju oli võimalik lahendada väga kiiresti. Hommikul andsid käsu ja põhimõtteliselt õhtuks oli kõik tehtud. Aga see oli ka väike organisatsioon ja väikest organisatsiooni on lihtsam juhtida kui suurt.

Kaitseliidu etteotsa asudes olid mu ambitsioonid suured ja kindlasti ei ole kõik need täitunud. Põhjuseid on erinevaid. Jah, üks asi on see, et suurt laeva on keerulisem keerata, kuid kindlasti ei tohi unustada, et meil on olnud aegu ja tegemisi, mis ei ole lasknud korralikult tegeleda põhiülesannetega.

Näiteks COVIDi periood. Olgem ausad, kaotasime sellega nelja-aastasest plaanist sisuliselt kaks aastat. See on ligi pool ajast, mis ma Kaitseliidu ülem olin. Ehk kui algul oli mõte, et viime kiiresti auditi läbi, teeme oma sõjaaja koosseisu korda ning asume mittesõjalise osa kallale, siis reaalsuses saime sõjaliste üksuste struktuurid paika alles 2021. aastaks.

Lisaks sõda Ukrainas, mis kestab tänaseni. See mõjutas päris palju. Ja võibolla nihutas ka natuke fookust Kaitseliidu laiapindsuselt ära sõjalise poole peale. Sest 2022. aastal tehti otsus, et peame maakaitse jaoks ette valmistama reservväelased, kes ei ole ju Kaitseliidu orgaaniline osa. Kuigi me ise alles ehitame maakaitset üles, pidime nüüd võtma need 10 000 reservväelast, nad sinna kaasama ja tagama nende vajadused. See oli tõsine väljakutse, mille ettevalmistamine kestis aasta.

Loomulikult mõjutasid ühte- või teistpidi meie tegevust uued liitujad. Sõda Ukrainas tõi meile üle 4000 uue liikme, mistõttu arendustegevuse asemel tuli tegeleda inimeste vastuvõtmisega, koolitamisega ja Kaitseliitu integreerimisega. Peamine eesmärk oli, et me ei jäta kedagi kusagile ripakile, vaid kõik, kes liituvad, peavad kiiresti organisatsiooni sulanduma. Ja vaatamata sellele, et ega meil palgalist personali juurde ei tulnud ega väljaõpperahad märkimisväärselt ei kasvanud, olime selles tegelikult päris head. Muidugi väikseid tagasilööke oli, aga tervikuna oli kõik hästi.

Ma olin väga entusiastlik, aga ei osanud ette näha mitmeid takistusi. Üks oli mulle toona selge: tahtsin rõhku panna malevatele ja malevkondadele, tuua tagasi seda kaitseliitlastele omast nutikust ja iseseisvust. Minu eesmärk oli olla võimalikult palju maastikul, inimestega kohtuda ja suhelda, mida sai enam-vähem algusest peale hakatud tegema.“

KK: „Inglise keeles on ütlus, mis otsetõlkes kõlab umbes nii: et te elaksite huvitavatel aegadel. Kuigi esmapilgul mõjub see väljend justkui hea soovina, on sellele omistatud negatiivset tähendusvarjundit ning peetud rohkem needuseks kui õnnistuseks, sest igavad ajad on tavaliselt rahulikud, huvitavad aga tihtipeale ka rasked. Ilmselt nõustute minuga, et teie teenistus KL ülemana on jäänud huvitavasse aega – meil on olnud koroonakriis, energiakriis, julm ja verine sõda Ukrainas. Nüüd, organisatsiooni silmas pidades, kas need on olnud õnnistuseks või needuseks? Miks?“

RÜ: „Loomulikult on nii, et kui ei oleks neid asju vahepeal olnud, oleksime oma arengus märksa kaugemal. Teiselt poolt võttes jällegi kõik needsamad asjad näitasid Kaitseliidu tugevust ja tõstsid meie organisatsiooni usaldusväärsust. Pakun, et täna on Kaitseliit igal pool pildil märksa enam, kui oleks olnud ilma nende aegadeta.

Aga eks me pingutasime selle nimel, et näidata teistele asutustele, organisatsioonidele ja teenistustele Kaitseliitu usaldusväärse partnerina, et näidata oma mitmekülgseid võimalusi. Võimalusi mitmes mõttes, mitte ainult koguselist paindlikkust, vaid ka oskusi, mitmekülgsust, motiveeritust. Kõike seda, kuidas Kaitseliitu on võimalik kasutada ning milles on organisatsioon valmis panustama, aitama, kaasa tulema.

Ja nii ongi, et meil on täna organisatsioon, kus keskmiselt ei osale kaitseliitlane tegevustes mitte 48 tundi, nagu seadus ette näeb, vaid 100 tundi, mis on minu meelest väga hea. Nende arv, kes võtavad osa organisatsiooni tegevusest enam kui 1000 tunniga, kasvab ka pidevalt. See näitab, et inimesed usaldavad organisatsiooni ja usuvad sellesse. Ning uued inimesed, kes on meiega liitunud, ka nende vaim ei saa otsa. Pigem vastupidi. Nad ütlevad, et organisatsioon on neile palju andnud ja nad tahavad veel rohkem saada.

Meie usaldusväärsust näitab ka see, et ussisõdalased, keda sel sügisel õpetasime, kiitsid meid. Kiitsid meie instruktoreid, kiitsid meie väljaõppesüsteemi, kiitsid meie inimesi, kes neid tagasid. See näitab, et oleme õigel teel.

Ka Ukraina sõda on näidanud, et Kaitseliit on seadnud endale õiged sihid. Ma just mõni päev tagasi kuulasin ühte Ukraina podcast’i, kus räägiti pikalt territoriaalkaitsest ning Kaitseliit käis sealt läbi üsna mitmel korral. Mitte Zemessardze, mitte KASP ega ükski teine sarnane organisatsioon, vaid Kaitseliit kui ukrainlaste silmis ideaalmudel. See näitab, et me ei ole tuntud ainult riigisiseselt, vaid ka rahvusvaheliselt.

Ma ei ütle muidugi, et oleme selle saavutanud viimase nelja aasta jooksul, kuid arvan, et oleme selle aja jooksul teinud päris kõva hüppe edasi. Kasvõi missioon Iraagis, mitu rotatsiooni Poolas, piiriülesed õppused lätlastega. Ma arvan, et see kõik on teinud meid ainult tugevamaks ja tuntumaks.“

AP: „Kui rääkida Ukrainast, siis juba aastal 2018, Kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülemana, ütlesite ajakirjale Politico legendaarseks saanud seisukoha, et venelased võivad ju kahe päevaga Tallinna jõuda, aga siin nad ka surevad. Neli aastat hiljem, 2022. aasta veebruari algul, veel enne Venemaa täiemahulist sissetungi, saatis Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Valeri Zalužnõi piiri taha kogunenud hordidele teie öeldule sarnase hoiatuse „Welcome to hell.“ Tundub, et olete üsna ühte masti mehed. Aga kas ja kuidas on Ukrainas toimuv mõjutanud teie veendumust, et venelasi ootaks Eestis samasugune põrgu, nagu nad seda Ukrainas tunda saavad?“

RÜ: „Jah, me oleme teinud kõik selleks, et see nii oleks. Kui ma tulin Kaitseliidu ülemaks, siis oli mul väga selge visioon, milline peaks olema maakaitse. Esitlesin seda toona kaitseministrile ja Kaitseväe juhatajale, kes mõlemad kiitsid selle heaks, ning see on nüüd see, milleks me oleme Kaitseliidu üksusi ette valmistanud.

Kõik algab väga lihtsatest asjadest. Seesama territoriaalsuse printsiip. Jätame mehed koju, sest seda nad kaitsevad kõige paremini. See oli väga õige otsus, mida nägime jällegi Ukraina pealt – kõige efektiivsemalt sõdis territoriaalkaitse omaenda koduhoovis. Ja seda erinevatel põhjustel.

Üks asi on see, et nad tundsid hästi maastikku. Teine asi oli aga kogukondlik lähenemine. Võib-olla me teinekord ei saa selle olulisusest aru, aga viimati tuli ka Ussisõnade käigus välja, kui palju on kohalikud elanikud valmis toetama oma väge. Just nimelt oma väge. Kui nad teavad, et naabri-Ants on siinsamas püssiga, siis miks mitte teda toetada ja aidata, kasvõi näiteks kohvi ja saiakesega. Selline lihtne asi, mis on tegelikult väga oluline, sest motiveerib ka Antsu.

Aga mitte ainult kohvi ja saiakesega – Ussisõnadel tuldi appi ehitustehnikaga, aidati rajada kontroll-läbilaskepunkte, anti elektrit, sooja, kütet, majutust ja jumal teab, mida kõike veel. See ongi see, mis teeb kohaliku territoriaalkaitse tugevaks – kohalike toetus ja abi.

Peale selle on veel mittelineaarne sõjapidamine, mille põhimõte on, et üksused jäävad oma vastutusalale. Nad ei lähegi ära, vaid jäävad sinna ka siis, kui vastase avangardis olevad väed on läinud neist läbi või mööda. See loob sellise lahinguruumi sügavuse, mille tõttu peab vastane kogu aeg vaeva nägema, et oma ühendusteid lahti hoida, või uuesti sõdima, kui ta tuleb mingite järgmiste üksustega. Avangardis olevad üksused võivad jõuda kuhu iganes, aga põhimõtteliselt sinna nad ka surevad, kui neil ei ole tagalat ja ühendusteed on läbi lõigatud, kui neil pole varustust, kui neid igal sammul ainult kulutatakse.

Maakaitse ongi pigem lahinguvälja kujundaja ja vastase kulutaja, mitte niivõrd vastase lööja. See on see efekt, mida me tahame saavutada. Vastase löömiseks on meil olemas regulaarüksused – meil on brigaadid, tänaseks on olemas diviis, tulevad liitlased – ja need üksused saavad sellega hakkama. Meie ülesanne on hoida vastast pideva pinge, hirmu ja tule all, et ta ei saaks end koguda ega hakata kasutama oma eeliseid, mis tal on tulejõus, arvukuses ja soomustehnikas.

Mittelineaarne sõjapidamine sellisel moel tähendab ka väikeüksuste kasutamist ja hajutatud lahingutegevust, kus me nüüd jõuame asümmeetria juurde ehk kui vastane keskendub koondatud üksuste löömisele, siis meie kasutame hajutatud lahingutegevust, mistõttu ei ole tal võimalik koondatud üksusi väikesel maa-alal hävitada. Ta peab ka ise oma üksusi hajutama, mis jällegi nõrgestab tema enda võimekust. Ta peab sisse tooma rohkem üksusi, kui ta võib-olla algselt oli planeerinud, ja eelised, mis tal on suurtüki- ja õhuväega, kaovad ära.

Need on need mõtted, millega ma erioperatsioonidest tulin. See oli see viis, kuidas me muidu plaanisime kasutada sissi- ja partisanisõjategevust. Aga milleks oodata, et vastane okupeeriks territooriumi, ning alustada alles seejärel vastupanu, kui võiksime seda kõike teha juba enne? Eriti kui sul pole raskerelvastust, suurel hulgal sõjatehnikat – siis kasuta ära oma kerget jalaväge, kasuta ära maastikku, kohalikke võimalusi ja tee sellega vastasele kahju. Kindral Reek on kunagi öelnud, et rikkad riigid saavad endale lubada suurt suurtükiväge, sõjakad riigid agressiivset ratsaväge, aga ainult need riigid, kus rahvas on patriootlik, saavad endale lubada efektiivset jalaväge. No me oleme ju patriootlik rahvas, eks ole.

Aeg on näidanud, et Ukrainas sõja algul selline maakaitse mudel toimis ja kui me täna küsime, miks on nii, et ukrainlased on lasknud venelastel rajada kaitseliine, siis ilmselt nendel aladel, mis venelased on tänaseks kontrolli alla võtnud, ei olnud varem või ei ole enam olemas maakaitset. Kui meil on efektiivne maakaitse, siis ei tohiks mingit kindlustatud rindejoont tekkida, sest maakaitseüksused ei annaks vastasele võimalust seda teha. Ja nii loome meie endale jällegi manööversõjapidamiseks oluliselt paremad tingimused, mille tõttu meie oma brigaadid ja liitlased saavad vastast kergemini lüüa.

Ukraina sõda ei ole küll meie mõttemalli ümber kujundanud, aga on meid mõtlema pannud mitmele uuele aspektile. Näiteks droonide kasutamine toob sisse dimensiooni, kus peame rohkem mõtlema varjatuse ja õhukaitse peale, sellesama hajutatuse peale – näiteks positsioonidele ja sealt ära liikumisel. Me oleme harjunud seda tegema grupina, kuid võiks teha hajutatult. Jne, jne.

Peame olema sammukese ees ja mõtlema, mis oleksid meie uuendused vastase uuenduste vastu. Peame mõtlema tulevikule. Peame mõtlema sellele, kuidas vastast üle trumbata.“

KK: „Te olete küll ühte ja teist juba maininud, kuid millised on suuremad väljakutsed, millega Kaitseliit veel silmitsi seisab?“

RÜ: „Kindlasti sihtüksused. Nende tähtsust ei tohiks alahinnata. Samas ei peaks nad olema igal pool ühesugused, vaid erinevad, mis tekitab vastase jaoks kaootilisust, ta ei taba mustrit ära ega ei saa aru nende toetavate süsteemide tegevuse põhimõtetest.

Selles osas teeme alles esimesi samme. Meil on olnud esimesed kursused, on olemas küll põhialused, aga kogu taktikaline pool on tegelikult vaja veel lahti joonistada, järele proovida ja lõplikult kujundada. Et me ei ole ise sõjas olnud, ei ole see lihtne väljakutse. Meil on olemas mingi ettekujutus, mida see tähendab, aga meil ei ole praktilisi kogemusi. Meie teadmised põhinevad varasematel konfliktidel – Tšetšeenia, Afganistan, Iraak, Gruusia, nüüd siis

Ukraina, millest on muidugi kasu –, aga me peame praegu välja mõtlema asju, mida täna veel olemas ei ole. Meil on küll hästi palju kilde, kuid need killud tuleb kokku korjata ja selleks kohaks võiks olla näiteks „Maakaitse käsiraamatu“ teine osa.

Jah, käsiraamat ei ole mingi võluvits, vaid juhend, kus me ei peaks keskenduma struktuuride kirjeldamisele, vaid käitumismudelitele, kuidas mingis olukorras tegutseda. Kui me räägime näiteks evakuatsioonist, siis peamine fookus ei ole evakuatsioonirühma struktuuril, vaid sellel, millistele asjadele peab evakuatsiooni juures keskenduma, kuidas korraldama tegevusi ja millised on praktilised näpunäited. Võime küll ehitada pommivarjendeid, aga neist pole kasu, kui inimesed ei tea, kuidas käituda ja mida teha, et sinna jõuda.

Sihtüksuste fookus pole suunatud ainult maakaitse abistamisele. Olulist rolli kaitse õnnestumises etendab ühiskond. Riik on ju rahvas, mis tähendab, et riigikaitse põhiline kaitseobjekt on rahvas. Kipume seda mõnikord unustama ja pöörame liigselt tähelepanu vastase hävitamisele ja mingisuguse infrastruktuuri säilitamisele, mis on küll väga vajalik, et elutähtsad toimingud saaksid jätkuda, aga rahva enda kaitse jääb kohati tahaplaanile. Ja see on osaliselt ka põhjus, miks inimesed Kaitseliitu astuvad. Nad ei taha olla abistatavad, vaid tahavad ise hakkama saada ja teisi abistada.“

KK: „Väga hea, et jutt liikus inimestele, keda enamasti peetakse organisatsiooni suurimaks väärtuseks. Kaitseliit nõuab oma inimestelt, kelle hulka võib lugeda ka organisatsiooni liikmete lähedasi, üsna palju ning võib küllaltki kindel olla, et need nõudmised ajas pigem kasvavad kui kahanevad. Kas me väärtustame oma inimesi praegu juba piisavalt või annaks siingi midagi enamat ära teha?“

RÜ: „Alati annab teha rohkem. Eks me oleme ju püüdnud väärtustada ka, nii Kaitseliidu-siseselt kui ka teiste organisatsioonide kaudu. Meie inimesed on alati esindatud, kui jagatakse tunnustusi, mis puudutavad riigikaitset, elanikkonnakaitset jms. Mul on selle üle ainult hea meel, et nii paljusid meie inimesi on märgatud. Aga alati on võimalik rohkem teha ja tulebki teha.

Me ei tohi unustada, et Kaitseliit on organisatsioon, mis kuulub tegelikult tema liikmeskonnale. Mõnikord on tunne, et inimestele on see kergelt sunniorganisatsioon, kuid tegelikult on see organisatsioon, mida nad peaksid uhkusega pidama enda omaks. Aga kuidas seda saavutada?

COVIDi tõttu olime vahepeal sunnitud oma seltskondlikku tegevust koomale tõmbama. Õnneks on see nüüd taastumas ja see on üks asi, millega saab inimesi kaasata. Needsamad pereüritused, erinevad peod, spordiüritused, rahvamatkad. Keegi võib ju öelda, et see on raha raiskamine, aga tegelikult on see inimeste kokku toomine. Ühtse pere tunde tekitamine, mis on ääretult oluline selle organisatsiooni juures.“

AP: „On üks habemega nali. Firmasse tuleb uus direktor. Vana direktor annab uuele kolm ümbrikku ja õpetussõnad: „Kui häda käes, ava esimene ümbrik. Järgmine kord teine ja siis kolmas.“

Uuel direktoril on peagi häda käes ja ta avab esimese ümbriku. Selles on nõuanne: „Aja kõik eelmise ülemuse kaela.“

Teebki nii, kõik on tore ja hea. Mõne aja pärast on jälle abi vaja. Avab teise ümbriku. Selles on kaks sõna: „Anna lubadusi.“ Ka see töötab. Aga mõne aja pärast tekivad uued probleemid. Avab siis kolmanda ümbriku. Selles on soovitus: „Aeg on muretseda endale kolm ümbrikku!“

Üsna pea saab Kaitseliidu uueks ülemaks kindralmajor Ilmar Tamm. Kui teie peaksite andma talle kolm ümbrikku, siis millised sõnumid neis oleksid?“

RÜ: „Pean kõigepealt mõtlema, kuidas minul nende kolme ümbrikuga oli. Meelis Kiili tegi enne mind head tööd ja tema loodud baas, kust jätkata, mulle sobis. Võtame kasvõi tema ajal paika pandud arengukava, mida me nüüd küll muudame, kuid mille järgi oleme enam kui neli aastat elanud. Selles arengukavas olid toona kirjas kõik need põhimõtted, mida ma ise tahtsin samuti ellu viia.

Mis aga puutub lubaduste andmisesse, siis alguses tulid need lihtsalt, sest teatud protsessid olid käimas. Kuid siis, kui asjad hakkasid venima, muutusin ma lubaduste andmisega ettevaatlikuks. Õnneks pole suures plaanis siiski midagi tegemata jäänud.

Tulles nüüd nende kolme ümbriku juurde, mida mina peaksin teie loo valguses ette valmistama, siis esimeses ümbrikus oleks kiri: „Hoia ja kaitse organisatsiooni.“ Lõppude lõpuks on ju see vanne, mille me organisatsiooni lippu vastu võttes anname. Alati leidub neid, kes tahavad Kaitseliitu muuta ja teha see mingiks šabloonseks riigiasutuseks, mistõttu ma väga loodan, et järgmine ülem peab seda vannet ning säilitab Kaitseliidu näo.

Teise ümbrikku kirjutaksin: „Lase vabatahtlikel teha.“ On väga oluline, et vabatahtlikud osaleksid aktiivselt Kaitseliidu juhtimises ja arendamises. Tähtis on, et meie keskkogu või keskjuhatus ei muutuks pelgalt palgaliste käepikenduseks, vaid nad saaksid aru, et nemad otsustavad selle organisatsiooni saatuse, määravad arengusuunad ja fookuse.

Kolmandasse ümbrikku kirjutaksin: „Kasuta Kaitseliidu võimalusi.“ Olen ka kuulnud, et kindral Tamme eesmärk on, et kõik kaitseliitlased tuleksid õppusele vähemalt viieks päevaks aastas. See on hea mõte, kui silmas pidada reservväelase staatuses olevat ja maakaitsesse kuuluvat kaitseliitlast. Samas võib reservõppekogunemisele kutsuda viieks päevaks ka tavalist reservväelast, selleks pole Kaitseliitu tingimata vaja. Kaitseliidu fenomen seisneb ennekõike organisatsiooni paindlikkuses, mis loob täiendavad võimalused just neile, kes muidu ei saa, aga tahaks.

Toon näitena loomakasvatajad, kellega mõned ajad tagasi rääkisin. Nad ütlesid, et Kevadtormi ajal ei saa nad väljas käia, sest peavad oma loomade eest hoolitsema. Kuid nad olid nõus oma riigikaitsekohustust täitma ja neil oli selle vastu huvi. Mina näen, et Kaitseliit on nende võimalus. Nad ei pea käima viis päeva jutti õppusel. Nad võivad selle 80tunnise väljaõppe ära teha ju mõne tunni kaupa aasta jooksul, mitte viiel järjestikusel päeval.

Kaitseliit ongi sellepärast Kaitseliit, et võimaldab inimestel täita oma kohust riigi ees paindlikumalt. Ja minu arust peaks see ka tulevikus samamoodi jätkuma ning isegi süvenema. Oluline on ju, et iga Kaitseliidu liige teaks, mida ta saab teha, et meie riik oleks paremini

kaitstud. Ja seda tuleb hoida, vajadusel ka piike murda ja üldlevinud vooludele vastu seista.“

KK: „Kui rääkida veel tulevikust, siis paljud kõrged sõjaväelased on pärast tegevteenistust suundunud poliitikasse või asunud mingile muule ühiskonnas olulisele positsioonile. See on justkui paratamatus, mistõttu ei hakka ma praegu ka uurima, mis teid pärast teenistust professionaalses mõttes ees ootab. Pigem huvitab meie lugejaid, kas ja millist rolli hakkate täitma tulevikus Kaitseliidus?“

RÜ: „Jah, kindlasti kavatsen ma Kaitseliidu tegemistes kaasa lüüa. Olen Männiku malevkonna liige, mistõttu tahaksin kõigepealt vaadata Männiku malevkonna sisse. Nimelt pole meil Saku vallas, kus ma ise elan ja mis on võrdlemisi suur koht paljude inimestega, oma üksust. Tahaksin teada, miks see nii on, ja võib-olla tuleks see luua.

Isiklikus plaanis tahan jätkata laskeasjandusega, tegeleda sellega edasi ka Kaitseliidu liinis ja teha endale laskeinstruktori paberid. Võib-olla koolitada ka kaitseliitlasi selles vallas. Mingi mõte on luua ka sellistest omaealistest, ripakile jäänud, kuid tegusatest vanameestest üksus, kes paberite järgi enam kaitseväelaseks ei kõlba, aga ei taha ka kõrvale jääda. Nimi „Vanad koerad“ on küll Pärnu kandi meeste poolt võetud, kuid ilmselt mõtleme midagi muud välja.

Mingeid ideid on veel. Kalle Eller pani enne oma surma meie palvel kirja oma mälestused ning ma mõtlesin, et võibolla võtan nende toimetamise enda peale. Samuti on pakutud, et võiksin ette võtta Kaitseliidu uuema ajaloo kirjapaneku, kuid see on nii tohutult suur töö, mille puhul pole ma kindel, kas mul jätkub aega ja jaksu. Siis veel see maakaitse käsiraamatu teine osa. Lisaks olen lubanud toetada erinevaid kursusi jne.

Sõnaga, Kaitseliidu tegemistest ma kõrvale ei jää, ent kui ma teenistuse lõpetan, siis kõigepealt puhkan natuke.“

KK: „Aga kas te ajakirjale Kaitse Kodu! ka edaspidi kaastööd teete?“

RÜ: „Hea meelega, kui mulle selleks võimalust pakutakse.“

KK: „Loomulikult!“