USSISÕNAD LÕUNA MAAKAITSERINGKONNA PEALIKU PILGU LÄBI

USSISÕNAD LÕUNA MAAKAITSERINGKONNA PEALIKU PILGU LÄBI

Eesti kõigi aegade suurim reservväelaste õppekogunemine Ussisõnad on jäänud selja taha. Milliseid väljakutseid see ajalooline ettevõtmine Lõuna maakaitseringkonnas esitas, mida me sellest õppisime ning millised on edasised plaanid?

Tekst: kolonelleitnant RAUL KÜTT, Lõuna maakaitseringkonna pealik

Operatsiooni Ussisõnad peamiseks põhjuseks võib pidada kohe Ukraina sõja alguses tehtud järeldust kogu riigi territooriumi katva maakaitseväe olulisuse kohta. Esmatähtsateks saavad julgestusülesanded peamiste võitlevate üksuste külgedel, vahel ja taga. Lisaks sellele saab toetada teisi jõuametkondi kogu vastutusalal.

Praktiliselt väljendub see läbiimbunud vastase luure- ja diversioonigruppide avastamises, erinevate objektide julgestamises (nt sadamad, lennujaamad, raudteesõlmed, piirivalvekordonid), kontroll-läbilaskepunktide mehitamises olulisematel liiklussõlmedel ja sildadel, varitsuste korraldamisel ning vajadusel politsei, päästeameti või kohalike omavalitsuste tegevuste toetamisel (tsiviilliikluse suunamine, evakuatsiooni toetamine, elutähtsa teenuse osutajate julgestamine).

Tagantjärele täppisteadusena võib tõdeda, et just tänu ülalnimetatud tegevuste koosmõjule mängisid Kiievi kaitsmise murrangulistel päevadel olulist rolli Ukraina maakaitseväelased. Seega võib eesmärgi võtta kokku järgmiselt: maakaitse suurendamine 10 000 individuaalvarustusega tagatud

võitleja võrra, kes on läbinud vähemalt viiepäevase jaotaseme väljaõppe ning seeläbi valmis täitma esmast kriisi- ja sõjaaja ülesannet. Sellest saigi kaitseväe juhataja kavatsuse tuum, kui ta otsustas 2022. aasta kevadel ellu kutsuda operatsiooni Ussisõnad, mille alusel koostati plaanid reservväelastest koosnevate kergejalaväerühmade edasiseks varustamiseks ning väljaõppe läbiviimiseks.

ÕPPEKOGUNEMISE ÜLESEHITUS

Et maakaitseringkondadele seatud ülesanne viia sellisel kujul läbi õppekogunemine reservväelastele oli esmakordne, osutusid väga väärtuslikuks senised kogemused kaitseväe õppekogunemiste korraldamiselt. Tooksin neist esile kolm peamist:

• reservväelastest juhtide (rühmaülemate ja -vanemate, jaoülemate) ettevalmistav väljaõpe;

• varustuse ja formeerimisstruktuuri valmisolek;

• eesmärgipärane ja sisukas väljaõpe.

Vaadates tagasiulatuvalt nende kolme võtmetegevuse sisse, saab tõdeda, et „sihitatud“ ettevalmistus aitas ära hoida ootamatusi, samal ajal vajutasid siia

ikkagi oma pitseri nii ajalistest kui ka muudest piirangutest tingitud mõjud.

Tagamaks juhtivkoosseisu paremat informeeritust ja ettevalmistust, viidi 12.–13. augustil läbi kõigi Lõuna MKR reservallüksuste juhtide eelõppekogunemine. Põhirõhk oli seatud kolme küsimuse põhjendamisele – mida, kuidas ja miks me tegema hakkame.

Need kaks päeva olid sisult infopäevad, kus mitme tasandi ülemad kohapealsetest kuni kaitseväe juhatajani selgitasid meestele üldist olukorda ning eesootava õppekogunemise sisu ja eesmärke.

Olulisena tooksin välja, et häid tulemusi andis mitmesuguste meeskonnatööd tõhustavate meetodite rakendamine (kaasasime selleks Kaitseväe Akadeemia kolleege), aga ka vabatahtlike allüksuste ülemate ja reservväelaste vahetud vestlusringid. Selle ettevalmistava nädalavahetusega võib kindlasti rahule jääda, sama on oma tagasisides kinnitanud ka paljud reservväelased.

Teise võtmetegevuse – varustuse ja formeerimisüksuste valmisoleku – tagamine omandas enne õppekogunemise algust liialdamata öeldes otsustava rolli.

Kuna varustuse tsentraalsetes tarnetes ilmnes viivitusi, siis tegi MKR tagalaülem koostöös kaitseväe kolleegidega suisa üliinimlikke pingutusi, et õppekogunemisele kutsutud saaksid ettenähtud varustuse õigeaegselt kätte.

Tegevuse muutis erakordseks asjaolu, et reservväelastele väljastati just neile mõeldud varustust, mitte ei hakatud seda teiste üksuste arvelt kokku „lappima“. Kuna Lõuna MKR viis oma õppekogunemise läbi kõige viimasena, õnnestus varustuse tagamine vaatamata väikestele esialgsetele viperustele plaanipäraselt.

Sama võib öelda ka formeerimisüksuste kohta, kuhu lisaks formeerimiskeskuse senisele personalile kaasati nii formeerimistoe sihtüksuste kui ka noorteorganisatsioonide liikmeid. Seda kõike eesmärgiga testida reaalset valmisolekut reservväelaste malevapõhiseks formeerimiseks.

Eriliselt võib esile tuua Valgamaa maleva, kes formeeris talle määratud reservväelased sõjaaja malevkondade põhiselt ehk viis ellu ammuräägitud hajutatud formeerimismudeli.

Kolmandaks ja kõige mahukamaks võtmeülesandeks oli eesmärgipärase ning sisuka väljaõppe läbiviimine reservväelastele. Kogu selle kümnepäevase väljaõppeperioodi jagasime kolmeks: juhtivkoosseisu õpe (1.–3. päev), reakoosseisu ja koostegevusõpe (4.–7. päev) ning kontrollharjutus (8.–9. päev).

Õppekogunemise viimane päev oli mõeldud ainult lahkuformeerimiseks. Selline ülesehitus oli põhjendatud, arvestades juhtivkoosseisu väljaõppe vajadust: eesmärk olla samm ees reakoosseisust, värskendada teadmisi „käsumajandusest“ ning toetada edasise väljaõppe paremat läbiviimist. Võeti arvesse reservväelaste tausta: ajateenistusest oli möödas 10–25 aastat. Samuti lähtuti vajadusest harjutada oma esmast kriisiaegset ülesannet võimalikult realistlikes oludes – tegutseda seal, kus plaanid ette näevad, tuginedes samas kohapeal olevale logistikale, eeskätt majutusele ja toitlustusele.

Tagasi vaadates saab öelda, et ettenähtud aeg surus tugevad piirid teemade käsitlemisele ja sundis instruktoreid ettenähtud eesmärkide täitmisel pingutama – kardetud molutamist ette ei tulnud, kuid suure koormuse üle kurtsid osalejad küll.

PEAMISED ÕPPETUNNID

Võtmaks kokku saadud õpituvastusi, tsiteeriksin siinkohal ühe vabatahtliku malevkonnapealiku öeldut: „Reservväelased-ussisõdalased õppisid siit kindlasti palju, aga meie õppisime veel rohkem.“

Kuna erinevad maakaitseringkonnad viisid õppekogunemisi läbi erinevalt, siis peatuksin allpool peamistel tähelepanekutel, mis jäid silma Lõuna MKRis, alustades säilitamist vajavatest.

• Osalenud reservväelaste kõrge motivatsioon ja konstruktiivsus. Ilmselt saab seda seletada tõsiasjaga, et tegemist on ajateenijatega võrreldes oluliselt küpsemate ja elukogenumate inimestega, kes ei küsi küsimise pärast, vaid oskavad omalt poolt esitada kiireid ja asjalikke ettepanekuid. Selle parimaks näiteks on kohapealse tegevuskeskkonna tundmine ja toetusvõimaluste väljapakkumine.

• Partnerametkondade ja kohalike omavalitsuste koostöövalmidus. Kuna selgitustöö algas juba aasta alguses, siis oli mida-kuidasmiks viidud kõigini, kes kaasusid otseselt (PPA, Eesti Raudtee, Tartu lennujaam) või toetasid kaudselt (KOVid, transpordiamet, kohapealsed toitlustusettevõtted jne). See on väga oluline positiivne märk, sest maakaitseüksuste peamine toetus tuleb just kohapealt (majutus, toitlustus, transport, ajutised laskepaigad jne).

• Sõjaaja malevkondade roll maakaitseüksuste juhtimisel ja tagamisel. Kuna reservväelastest juurde antud kergejalaväerühmade arv sisuliselt kahekordistab maakaitse suurust, sai mitmetes malevates esmakordselt testida uut juhtimis- ja toetusmudelit, sõjaaja malevkondade kaudu. Nende peamine roll on juhtida ja toetada kõigi vastutusalasse jäävate maakaitseüksuste tegevust, kaasates erinevaid sihtüksusi (peamiselt vaatlus- ja logistikavõrgustik) ja rakendades kõiki kohapeal saadavaid võimalusi. Kuigi see ei tööta veel kõigis Lõuna MKRi malevates, näen ma seda kui mudelit, millega kindlasti jätkata suurenenud maakaitseväe arendamist.

Ja nüüd lühidalt ka tähelepanekutest, kus on vaja soovitud tulemuse nimel veel tööd teha.

• Instruktorkoosseisu ettevalmistus. Kuigi õppekogunemisel osalenud reservväelaste tagasiside põhjal võib järeldada üldist rahulolu instruktorite läbiviidud väljaõppega (samuti suhtumisega), jäi mitmel puhul siiski silma, et esines erinevusi teemade läbiviimisel („kõigil sama jutt“). Kuna piiranguid seadis ka aeg, oli oluline kasutada õigeid metoodikavõtteid, mis mõnel puhul jättis soovida (teemas püsimine, õiged näidissooritused, näitlikustamisvahendid jne). Seda kõike saame paremaks muuta, ühtlustades õppematerjale ja viies läbi instruktorite täiendväljaõpet.

• Koostöö ühtlustamine Politsei- ja Piirivalveametiga. Kuna õppekogunemise kontrollharjutuse faasis kaasusid olulisel määral ka PPA Lõuna prefektuuri patrullid, siis loodi praktiliselt kõigile määratud üksustele olukorrad kahepoolse koostöö harjutamiseks. Üldhinnang neile oli mõlemalt poolt positiivne, küll aga nentisime koos, et senisest enam on vaja tõhustada tegevusi kontroll-läbilaskepunktide töö korraldamisel (kes-mida-kuidas teeb). Seda enam, et enamik ligi poolesajast kontrollpunktist olid staatilised ja „rasked“, varustatuna ka juurdekuuluva sõdiva taristu elementide ja liikluskorraldusvahenditega. Praktiline kogemus rasketes ilmastikuoludes näitas, et erilise tähtsuse omandab see kõik pimedal ajal ja piiratud nähtavusega oludes (tugev vihm, udu).

• Kergejalaväerühmade struktuur ja varustus. Õppekogunemise käigus lähtusime kergejalaväerühmade tüüpstruktuurist ning -varustusest, põhimõtteline seisukoht oli, et „me ei hakka teiste üksuste arvelt midagi juurde pookima“. Samas oli tegelikult juba alguses selge, et on kaks peamist kitsaskohta – rühma parameediku puudumine ning sidevahendite seatud piirangud. Viimases osas olime sunnitud kasutama ohutustehnilise side tagamiseks käsiraadiojaamu, mis ennast ka igati õigustasid.

KUIDAS EDASI?

Arvestades jätkuvat julgeolekuolukorda, pole kahtlustki juba alustatu vajalikkuses. Vaadates „ussisõdalaste“ tulevikule lähiaastate perspektiivis, näen siin kahte peamist väljakutset.

• Jätkuv töö juba õppekogunemisel osalenud üksustega. Kindlasti on taas esikohal töö juhtivkoosseisuga, et tagada nende informeeritus ja valmisolek. Allüksuste väljaõpe peab olema seotud teiste maakaitseüksuste väljaõppetsükliga, võimaldamaks harjutada esmaseid ülesandeid ja toetada sellega maakaitse või ka diviisi otsustavas rollis üksuseid. Täiendavalt saab õpetada ja harjutada varem vajaka jäänud teemasid (nt droonivastased drillid, diviisi üksuste julgestamine). See kõik oleks töö „edasijõudnutega“.

• Reservväelaste täienduse väljaõpe. Sisuliselt Ussisõnad vol. 2, kus mistahes väljalangenud reservväelaste asendamiseks mõeldud uutele „ussisõdalastele“ viiakse läbi samasugune väljaõpe, arvestades ka saadud õppetunde.

ON, MILLELE TOETUDA

Lõpetuseks tahan esile tõsta lõppenud operatsiooni Ussisõnad olulisust maakaitse laiendamisel nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt.

Kuigi tegevuste raskuspunkt oli suunatud reservväelaste eesmärgipärase ja efektiivse väljaõppe läbiviimisele, saime paljude täiendavate ja toetavate tegevuste koosmõjul organisatsioonina hulgaliselt õpituvastusi, mida järgnevatel õppekogunemistel, aga ka reaalses olukorras arvesse võtta.

Kui teha kõike korraga väga suures mahus, on loomulik, et kõik ei saagi sada protsenti õnnestuda, samas peab tõdema, et just need õppetunnid lõid aluse nii reservväelaste kui ka neid juhtima pandud vabatahtlike pealike koostöövaimule ja enesekindlusele. Seda kinnitas ka osalejate üles näidatud pühendumus, täites oma kohust õppekogunemise viimastel päevadel sügistormist ilma trotsides.

Te tegite seda hästi ja kui vaja, siis teeme seda ka järgmisel korral üheskoos! Aitäh teile kõigile panuse eest, Lõuna maakaitseringkonna ussisõdalased ja kaitseliitlased!

RESERVVÄELASTEST KOOSNEVAD KERGEJALAVÄERÜHMAD

• Reservväelased, kes on läbinud ajateenistuse 1996. aastal ja hiljem.

• Komplekteeritud regionaalsel põhimõttel.

• Peamised ülesanded objektijulgestus, kontroll-läbilaskepunktide mehitamine, varitsused.

• Kergerelvastus (automaat AK-4) ja isiklik varustus, mida võidakse täiendada tankitõrje- ja pioneerivahenditega (TT-lasud, miinid).

• Logistiliselt tuginevad kohapealsetele võimalustele (majutus, toitlustus, transport).

Video: https://youtu.be/0YYEuq_GH4Y