Kaitse Kodu! nr 1 2024. a by Kaitse Kodu!

kaitse kodu! KAITSELIIDU AJAKIRI

1/2024

kaitseliidu Fenomen on paindlikkus! INFOVASTUPIDAVUS – OLE INFORUUMIS VALVAS! SUURLAAGER SPEKTER EILE JA HOMME

LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

impressum

KAITSELIIDU AJAKIR

1/2024

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot. Trükk: AS Printall Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaanefoto: KADRI PAOMEES

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

WWW.KAITSELIIT.EE

1/2024

sisukord

6 SÜNDMUS

Kaitseliidul on uus ülem

8 INIMENE

Kindralmajor Riho Ühtegi: Kaitseliidu fenomen on paindlikkus

16 VÄLJAÕPE Ussisõnad Lõuna maakaitseringkonna pealiku pilgu läbi

20 VÄLJAÕPE Infotormide taltsutajad Orkaanil 22 SÕJASPORT Tallinna maleva kiiksuga mälumäng 24 KAITSELIIT Suunapäev Kompass 2023 Harju malevas 26 ÜKSUS Kirde maakaitseringkond asutas Kaitseliidu piirikaitse malevkonna

28 MAAILMAPILK Kes keedab Hamasi suppi? 34 MAAILMAPILK Jõulud möödas, julmus jätkub 36 KOOSTÖÖ Kapten Jordan Candelier: kaitseliitlased on

26 „Seni, kuni meie idanaaber Venemaa ja tema koostööpartner Valgevene jätkavad agressiivset tegevust, sealhulgas Baltimaade piiriäärsetel aladel, tuleb olla valmis igal ajahetkel reageerima, et kaitsta oma maa ja riigi piiri esimesest mullakamarast.“

isamaalised, pühendunud, motiveeritud

38 KOOSTÖÖ Kuidas kaitseliitlased Ukrainale sauna teevad 42 KOOSTÖÖ Riigikaitsjate toetaja – sest see on oluline 46 SÕJARAUD Eesti jalaväejao relvade kuningas Carl-Gustav 50 KURIOOSUM Oi, PIAT ... 52 KUIDAS ... kaitsta priimust tuule eest? 54 MEDITSIIN Tee see ise: Kogu keha termokott 56 NAISKODUKAITSE Paula Perner – Kaitseliidu sidemehest naiskodukaitsjaks

60 NAISKODUKAITSE Infovastupidavus – ole inforuumis valvas! 4

1/2024

38 Me kohtume reaalselt lahinguid pidavate üksustega ja saame paremini aru, mida kaasaegne sõda Venemaaga tähendab. Me saame endale sõpru, keda imetleme. Ja me saame üha rohkem aru, et hoolimata kõigest on see sõda ka meie sõda. Seepärast ehitame nüüd neljandat saunakompleksi.

autorid

62 NOORED Suurlaager Spekter: eile ja homme 64 NOORED Raigo Õiglas: on äge, kui tekib sõpruskond 66 AJALUGU Rahvas ranna kaitsel ehk Mõnda merekaitseliidust 2

70 Lükkä punker – eriline koht Võrumaal, nüüd uue MILITAARTURISM katusega

72 FILMIARVUSTUS Naljakavõitu, pisut romantilinegi ... sõjafilm 74 RAAMATUARVUSTUS Surm peab ootama. Siberisse küüditatud

eestisakslase Georg Heitmanni päevik aastatest 1945–1947

Kaitseliidul oli alla 50 kilo kaaluvale naisehakatisele varuks õige mitmeid proovikive. Esimestel kordadel, kui ta kuulipildujast laskis, hoidis tema „metsaisa“, Vändra rühma liige lipnik Ain Laast, tal jalga tagumiku peal, et neiu minema ei lendaks.

AUTORID INDREK JURTŠENKO Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri. KRISTJAN LAUBHOLTS Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige. TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

ILMAR RAAG vabatahtlik autor Legendaarne filmimees, mõtleja, õpetlane ja strateeg. Teab, mida räägib ja millest kirjutab. Teda tasub lugeda. Ja temaga kaasa mõelda.

RAIVO TAMMUS vabatahtlik autor Tarkvaraarendaja ja korvpallientusiast Raivo orienteerub hästi ka militaarmaailmas. Ja mitte ainult ei orienteeru, vaid ka kirjutab sellest. Hästi.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

1/2024

sÜndmus

kaitseliidul on uus Ülem 15. detsembril 2023. aastal Tallinnas Vabaduse väljakul peetud tseremoonial andis kindralmajor Riho Ühtegi Kaitseliidu lipu ja juhtimise üle kindralmajor Ilmar Tammele.

ärast rivistust pärjati kindralmajor Ühtegi Kaitseliidu kõrgeima autasu, Valgeristi esimese klassiga. Kindral Ühtegi jätkab Eesti kaitsmist Harju maleva Männiku malevkonnas. Tseremoonial osalenud Eesti Vabariigi president Alar Karis tänas kindral Ühtegit teenistuse eest. „See võiks olla kolme-nelja inimese elutöö, millega Sina tulid toime üksinda. Oled olnud eeskujuks vaba Eesti kaitseväelaste mitmele põlvkonnale, alates iseseisvuse taastamise aja kaitseliitlastest kuni kaasaegsete eriväelaste ja reservväelasteni välja,“ ütles president Karis. Samuti soovis president uuele Kaitseliidu ülemale jõudu ja edu uues ametis. „Hoia Kaitseliidu tugevaid traditsioone, kõrget vabatahtlikku kaitsetahet ja kogukonnapõhist maakaitset. Hoia seda nii, nagu kindral Ühtegi ja varasemad Kaitseliidu ülemadki on seda teinud,“ ütles president. „Anna Kaitseliidule ka midagi uut, midagi, mida ainult Sina saad oma kogemuste ja teadmistega anda. Palun hoolitse selle eest, et lisaks ajaloosse kindlalt juurdunud järjepidevusele oleks Kaitseliit ka kaasaegne tulevikuvägi.“ Koos kaitseliitlaste ja presidendiga osalesid rivistusel veel riigikogu esimees, kaitseminister, Kaitseväe juhataja, liitlasriikide esindajad ja teised kutsutud külalised. Kindralmajor Tamm alustas oma kaitseväeteenistust 1992. aastal Kalevi jalaväepataljoni ajateenijana, kust suundus õppima Soome maakaitse kõrgkooli. Samas koolis on ta lõpetanud ka vanemstaabiohvitseri kursuse. Neljanda taseme sõjalise hariduse omandas ta Londonis asuvas kuninglikus kaitsekolledžis. Enne Kaitseliidu ülema ametisse asumist Kaitseväe juhataja asetäitjana teeninud kindralmajor Tamm on juhtinud nii Kaitseliidu peastaapi kui ka Balti kaitsekolledžit. Ta on olnud nii üksik-sidepataljoni kui ka Kaitseväe peastaabi side- ja infosüsteemide osakonna ülem ning oli esimene NATO küberkaitsekoostöö keskuse ülem. Kindralmajor Tamm on osalenud rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Afganistanis. Teda on muuhulgas tunnustatud Kotkaristi V klassi teenetemärgiga, kaitseministeeriumi teeneteristi kolmanda klassiga, Kaitseväe eeskujuliku teenistuse ristiga, Kaitseväe teenetemedaliga kaitsealaste teenete eest, Kaitseväe teeneteristiga riigikaitseliste teenete eest ning Kaitseliidu Valgeristi teise klassiga ja Kaitseliidu eriteenete medaliga.

1/2024

EDUARD IGANUS

inimene

kindralmajor

riHo ÜHteGi: kaitseliidu Fenomen on paindlikkus

Lõppenud aasta 15. detsembril andis kindralmajor Riho Ühtegi Kaitseliidu juhtimise üle kindralmajor Ilmar Tammele ja siirdus reservi. Kuid see ei tähenda, et ta Kaitseliidu tegemistest kõrvale jääb. Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

aitse Kodu! toimetus sai vahetult enne seda kindralmajor Ühtegiga kokku, et rääkida Kaitseliidust – selle minevikust, olevikust ja tulevikust.

KARRI KAAS: „Kui te 2019. aastal Kaitseliitu juhtima asusite, oli maailm hoopis teistsugune paik. Samamoodi oli ka Kaitseliit teistsugune. Kuna inimesed kipuvad isegi üsna hiljutisi sündmusi pisut erinevalt mäletama, kui need tegelikult olid, siis perspektiivi seadmise mõttes palun meenutage, milline organisatsioon Kaitseliit toona oli?“ RIHO ÜHTEGI: „Mäletatavasti suured asjad, mis sel ajal Kaitseliidus olid, olid lahingugrupid, mis tähendas põhimõtteliselt seda, et Saaremaa mehed pidid minema idarindele sõdima. Ja see oli

1/2024

üks suuremaid muutusi, mida teha tahtsin. See oli üks mu tingimustest, kui Kaitseliitu tulin. Maakaitse tugevus seisneb selles, et võitlejad kaitsevad oma kodukohta, mida hästi tunnevad. Eesmärk oli, et üksused jääksid sõja korral vähemalt oma maakaitseringkonna piiridesse. Teine asi oli Kaitseliidu usaldusväärsus. See oli siis ikkagi suhteliselt madal. Mäletan üsna tihti väidetavat, et üle 3500 võitleja Kaitseliit kokku ei saa. Täna on meil aga seis selline, kus on väljas nii palju mehi, et sel aastal on käinud õppustel üle 8000 mehe ja naise. Meie sõjaaja võitlev struktuur on sisuliselt kolmekordistunud, ütleme siis nende osas, kes on ametikohtadele pandud. Ja ma räägin ainult Kaitseliidust, mitte ussisõdalastest.

ASSO PUIDET

inimene

1/2024

inimene Peale selle oli Kaitseliidu-sisene arvepidamine suhteliselt keeruline. Kaitseliidu nimekirjas oli ka päriselt surnud inimesi. Tegime 2020. aasta alguses liikmeskonna auditi ja kustutasime selle käigus Kaitseliidu ridadest ligi 1500 inimest. Nii juhtuski, et 26 500-liikmeline Kaitseliit taandus 25 000 peale. Tänaseks on arv taastunud ja tegelikult tõusnud üle 29 500. Ja arvestades, et oleme 2023. aasta algul liikmeskonnas veel korra puhastust teinud, oleme tegelikult Kaitseliidust nende aastate jooksul välja arvanud üle 2000 inimese. Mis tähendab, et kasv on omakorda olnud üle 6000. See on kõva sõna! Loomulikult on ka paar asja, mida kahetsen, mis tol ajal olemas olid, aga praegu enam mitte. Üks nendest on maakaitsestaap, mille likvideerimist toona toetasin, sest minu arvates on otstarbekam hoida vähem staape ja kasutada ära pigem ühendstaapide põhimõtet. Aga kuna seda ühendstaapi tegelikult ei tekkinud, selle asemel loodi hoopis diviisistaap, siis praegu ongi nii, et maakaitset kui tervikut ei ole võimalik sõjaajal juhtida. Diviisi huvitavad ainult maakaitse sõjalised üksused, mis aga ilma neid toetavate Kaitseliidu sihtüksusteta hakkama ei saa. Ehk siis Kaitsevägi juhib eraldi väge, milleks on Kaitseliidu antav maakaitsevägi, ja Kaitseliit jääb juhtima Kaitseliidu alles jäänud sihtüksusi, mis seda väge toetavad. See aga on terviku lõhkumine. Liiatigi kui jutt käib maakaitsest kui sellisest, kus need kaks poolt peavad kindlasti käima käsikäes ja olema tihedalt omavahel põimunud. Nii et see on paraku olnud tagasilöök ja kuigi ma olen vähemalt korra teinud ettepaneku maakaitsestaap taastada, meil on selleks tingimused olemas, sest nii või naa jääb Kaitseliidu ülemale oma juhtimiselement, pole Kaitsevägi tänaseni sellega nõustunud. See oli suurem tagasilöök. Teine probleem oli aga see, et kui me nüüd panime pooled mehed ja naised püssi alla, siis jäi üle teine pool liikmeskonnast, kel väga selgeid ülesandeid ei olnud. Ja kuigi Kaitseliidu arengukavas oli kirjas 3V kontseptsioon – võitlejad, võimendajad ja võimaldajad –, siis reaalsuses ei oldud sellega jõutud veel tegeleda. 10

1/2024

Seega asi, mida oli vaja teha – me sõnastasime selle põhjal oma slogani, mida neli aastat oleme igal pool kasutanud – oli seada eesmärk, et igal Kaitseliidu liikmel on sõjaajal oma ülesanne. See puudutas ka neid, kes sõdivate üksuste koosseisu ei kuulunud, sest organisatsioon oli väga palju kaldu just nimelt sõjalise organisatsiooni poole. Mis seal salata, on paraku tänagi, sest sõjalist poolt on lihtsam teha, seda on kaitseministeerium valmis rahastama ja sellele on Kaitsevägi valmis andma vahendeid. Samas on oluline, et iga Kaitseliidu liige võiks teada, millega ta peaks tegelema, kui kriisiks läheb. Mis omakorda ei tähenda, et iga liige peaks olema kindlasti pandud mingisugusesse sõjaaja struktuuri. Vaid tähendab seda, et tal on olemas oskused ja teadmised ja muuhulgas ka ettekujutus, kus ta saab kaasa lüüa, kui vaja peaks olema. Ma ei eelda, et näiteks koduperenaine peaks kindlasti kuuluma evakuatsioonirühma või olema staabiassistent, kui tal on kodus neli last, kelle eest ta peab hoolt kandma. Küll aga on tal olemas näiteks meditsiiniabi, toitlustamis- või ükskõik mis muud oskused, mida ta saab vajadusel rakendada. Ta saaks vajadusel appi tulla ka ajutiselt, ilma et oma põhikohustusi kõrvale heidaks. Täpselt sama kehtib riigikaitselistel ametikohtadel inimeste kohta. Jah, täna me teame, et neil on riigikaitselised ametikohad, teame, et me ei saa nendega sada protsenti arvestada, aga asjad võivad igal hetkel muutuda. Ja väga halb oleks, kui me need inimesed struktuurist kustutaksime, kuigi neil võib-olla juba poole aasta pärast ametikoht muutub, nad tulevad tagasi ja hakkavad uut kohta otsima. Parem hoiame neid nende põhiüksuse või võrgustiku juures, kus nad on n-ö ülekattena reservis.

Allorganisatsioonid teevad omavahel tihedamalt koostööd. Aga kõik see võtab aega ja pikk maa on veel minna. Kaitseliit on üks tervikorganisatsioon ja Naiskodukaitse, Noored Kotkad ning Kodutütred on selle osad. Me peame jõudma selle arusaamiseni.“

ASSO PUIDET: „Aga kui nüüd isiklikumaks minna, siis kas mäletate, milline Riho Ühtegi, võrreldes praegusega, toona oli?“ RÜ: „Ma olin hästi lootusrikas, et kõik asjad saavad kiiresti korda. Tulin erioperatsioonide väejuhatusest, kus kõik mu alluvad olid professionaalsed sõdurid, mistõttu teatud asju oli võimalik lahendada väga kiiresti. Hommikul andsid käsu ja põhimõtteliselt õhtuks oli kõik tehtud. Aga see oli ka väike organisatsioon ja väikest organisatsiooni on lihtsam juhtida kui suurt. Kaitseliidu etteotsa asudes olid mu ambitsioonid suured ja kindlasti ei ole kõik need täitunud. Põhjuseid on erinevaid. Jah, üks asi on see, et suurt laeva on keerulisem keerata, kuid kindlasti ei tohi unustada, et meil on olnud aegu ja tegemisi, mis ei ole lasknud korralikult tegeleda põhiülesannetega. Näiteks COVIDi periood. Olgem ausad, kaotasime sellega nelja-aastasest plaanist sisuliselt kaks aastat. See on ligi pool ajast, mis ma Kaitseliidu ülem olin. Ehk kui algul oli mõte, et viime kiiresti auditi läbi, teeme oma sõjaaja koosseisu korda ning asume mittesõjalise osa kallale, siis reaalsuses saime sõjaliste üksuste struktuurid paika alles 2021. aastaks.

Nii et, jah, oli suur väljakutse tuua tagasi need, kes on kõrvale jäänud või kes ei näe omal väga selget rolli, sest nad ei saa osaleda sõjalistes üksustes.

Lisaks sõda Ukrainas, mis kestab tänaseni. See mõjutas päris palju. Ja võibolla nihutas ka natuke fookust Kaitseliidu laiapindsuselt ära sõjalise poole peale. Sest 2022. aastal tehti otsus, et peame maakaitse jaoks ette valmistama reservväelased, kes ei ole ju Kaitseliidu orgaaniline osa. Kuigi me ise alles ehitame maakaitset üles, pidime nüüd võtma need 10 000 reservväelast, nad sinna kaasama ja tagama nende vajadused. See oli tõsine väljakutse, mille ettevalmistamine kestis aasta.

Veel üks tõsine proovikivi oli, et Kaitseliidus ajas iga allorganisatsioon justkui oma rida. Ma ei saa öelda, et täna on sellega kõik hästi, aga kindlasti paremini kui neli aastat tagasi.

Loomulikult mõjutasid ühte- või teistpidi meie tegevust uued liitujad. Sõda Ukrainas tõi meile üle 4000 uue liikme, mistõttu arendustegevuse asemel tuli tegeleda inimeste vastuvõtmisega, koo-

Ma olin väga entusiastlik, aga ei osanud ette näha mitmeid takistusi. Üks oli mulle toona selge: tahtsin rõhku panna malevatele ja malevkondadele, tuua tagasi seda kaitseliitlastele omast nutikust ja iseseisvust. Minu eesmärk oli olla võimalikult palju maastikul, inimestega kohtuda ja suhelda, mida sai enam-vähem algusest peale hakatud tegema.“

KK: „Inglise keeles on ütlus, mis otsetõlkes kõlab umbes nii: et te elaksite huvitavatel aegadel. Kuigi esmapilgul mõjub see väljend justkui hea soovina, on sellele omistatud negatiivset tähendusvarjundit ning peetud rohkem needuseks kui õnnistuseks, sest igavad ajad on tavaliselt rahulikud, huvitavad aga tihtipeale ka rasked. Ilmselt nõustute minuga, et teie teenistus KL ülemana on jäänud huvitavasse aega – meil on olnud koroonakriis, energiakriis, julm ja verine sõda Ukrainas. Nüüd, organisatsiooni silmas pidades, kas need on olnud õnnistuseks või needuseks? Miks?“ RÜ: „Loomulikult on nii, et kui ei oleks neid asju vahepeal olnud, oleksime oma arengus märksa kaugemal. Teiselt poolt võttes jällegi kõik needsamad asjad näitasid Kaitseliidu tugevust ja

tõstsid meie organisatsiooni usaldusväärsust. Pakun, et täna on Kaitseliit igal pool pildil märksa enam, kui oleks olnud ilma nende aegadeta.

VENDO JUGAPUU

litamisega ja Kaitseliitu integreerimisega. Peamine eesmärk oli, et me ei jäta kedagi kusagile ripakile, vaid kõik, kes liituvad, peavad kiiresti organisatsiooni sulanduma. Ja vaatamata sellele, et ega meil palgalist personali juurde ei tulnud ega väljaõpperahad märkimisväärselt ei kasvanud, olime selles tegelikult päris head. Muidugi väikseid tagasilööke oli, aga tervikuna oli kõik hästi.

Aga eks me pingutasime selle nimel, et näidata teistele asutustele, organisatsioonidele ja teenistustele Kaitseliitu usaldusväärse partnerina, et näidata oma mitmekülgseid võimalusi. Võimalusi mitmes mõttes, mitte ainult koguselist paindlikkust, vaid ka oskusi, mitmekülgsust, motiveeritust. Kõike seda, kuidas Kaitseliitu on võimalik kasutada ning milles on organisatsioon valmis panustama, aitama, kaasa tulema. Ja nii ongi, et meil on täna organisatsioon, kus keskmiselt ei osale kaitseliitlane tegevustes mitte 48 tundi, 1/2024

EDUARD IGANUS

nagu seadus ette näeb, vaid 100 tundi, mis on minu meelest väga hea. Nende arv, kes võtavad osa organisatsiooni tegevusest enam kui 1000 tunniga, kasvab ka pidevalt. See näitab, et inimesed usaldavad organisatsiooni ja usuvad sellesse. Ning uued inimesed, kes on meiega liitunud, ka nende vaim ei saa otsa. Pigem vastupidi. Nad ütlevad, et organisatsioon on neile palju andnud ja nad tahavad veel rohkem saada. Meie usaldusväärsust näitab ka see, et ussisõdalased, keda sel sügisel õpetasime, kiitsid meid. Kiitsid meie instruktoreid, kiitsid meie väljaõppesüsteemi, kiitsid meie inimesi, kes neid tagasid. See näitab, et oleme õigel teel. Ka Ukraina sõda on näidanud, et Kaitseliit on seadnud endale õiged sihid. Ma just mõni päev tagasi kuulasin ühte Ukraina podcast’i, kus räägiti pikalt territoriaalkaitsest ning Kaitseliit käis sealt läbi üsna mitmel korral. Mitte Zemessardze, mitte KASP ega ükski teine sarnane organisatsioon, vaid Kaitseliit kui ukrainlaste silmis ideaalmudel. See näitab, et me ei ole tuntud ainult riigisiseselt, vaid ka rahvusvaheliselt. Ma ei ütle muidugi, et oleme selle saavutanud viimase nelja aasta jooksul, kuid arvan, et oleme selle 12

1/2024

aja jooksul teinud päris kõva hüppe edasi. Kasvõi missioon Iraagis, mitu rotatsiooni Poolas, piiriülesed õppused lätlastega. Ma arvan, et see kõik on teinud meid ainult tugevamaks ja tuntumaks.“

AP: „Kui rääkida Ukrainast, siis juba aastal 2018, Kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülemana, ütlesite ajakirjale Politico legendaarseks saanud seisukoha, et venelased võivad ju kahe päevaga Tallinna jõuda, aga siin nad ka surevad. Neli aastat hiljem, 2022. aasta veebruari algul, veel enne Venemaa täiemahulist sissetungi, saatis Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Valeri Zalužnõi piiri taha kogunenud hordidele teie öeldule sarnase hoiatuse „Welcome to hell.“ Tundub, et olete üsna ühte masti mehed. Aga kas ja kuidas on Ukrainas toimuv mõjutanud teie veendumust, et venelasi ootaks Eestis samasugune põrgu, nagu nad seda Ukrainas tunda saavad?“ RÜ: „Jah, me oleme teinud kõik selleks, et see nii oleks. Kui ma tulin Kaitseliidu ülemaks, siis oli mul väga selge visioon, milline peaks olema maakaitse. Esitlesin seda toona kaitseministrile ja Kaitseväe juhatajale, kes mõlemad kiitsid selle heaks, ning see on nüüd see, milleks me oleme Kaitseliidu üksusi ette valmistanud.

Kõik algab väga lihtsatest asjadest. Seesama territoriaalsuse printsiip. Jätame mehed koju, sest seda nad kaitsevad kõige paremini. See oli väga õige otsus, mida nägime jällegi Ukraina pealt – kõige efektiivsemalt sõdis territoriaalkaitse omaenda koduhoovis. Ja seda erinevatel põhjustel. Üks asi on see, et nad tundsid hästi maastikku. Teine asi oli aga kogukondlik lähenemine. Võib-olla me teinekord ei saa selle olulisusest aru, aga viimati tuli ka Ussisõnade käigus välja, kui palju on kohalikud elanikud valmis toetama oma väge. Just nimelt oma väge. Kui nad teavad, et naabri-Ants on siinsamas püssiga, siis miks mitte teda toetada ja aidata, kasvõi näiteks kohvi ja saiakesega. Selline lihtne asi, mis on tegelikult väga oluline, sest motiveerib ka Antsu. Aga mitte ainult kohvi ja saiakesega – Ussisõnadel tuldi appi ehitustehnikaga, aidati rajada kontroll-läbilaskepunkte, anti elektrit, sooja, kütet, majutust ja jumal teab, mida kõike veel. See ongi see, mis teeb kohaliku territoriaalkaitse tugevaks – kohalike toetus ja abi. Peale selle on veel mittelineaarne sõjapidamine, mille põhimõte on, et

inimene üksused jäävad oma vastutusalale. Nad ei lähegi ära, vaid jäävad sinna ka siis, kui vastase avangardis olevad väed on läinud neist läbi või mööda. See loob sellise lahinguruumi sügavuse, mille tõttu peab vastane kogu aeg vaeva nägema, et oma ühendusteid lahti hoida, või uuesti sõdima, kui ta tuleb mingite järgmiste üksustega. Avangardis olevad üksused võivad jõuda kuhu iganes, aga põhimõtteliselt sinna nad ka surevad, kui neil ei ole tagalat ja ühendusteed on läbi lõigatud, kui neil pole varustust, kui neid igal sammul ainult kulutatakse. Maakaitse ongi pigem lahinguvälja kujundaja ja vastase kulutaja, mitte niivõrd vastase lööja. See on see efekt, mida me tahame saavutada. Vastase löömiseks on meil olemas regulaarüksused – meil on brigaadid, tänaseks on olemas diviis, tulevad liitlased – ja need üksused saavad sellega hakkama. Meie ülesanne on hoida vastast pideva pinge, hirmu ja tule all, et ta ei saaks end koguda ega hakata kasutama oma eeliseid, mis tal on tulejõus, arvukuses ja soomustehnikas. Mittelineaarne sõjapidamine sellisel moel tähendab ka väikeüksuste kasutamist ja hajutatud lahingutegevust, kus me nüüd jõuame asümmeetria juurde ehk kui vastane keskendub koondatud üksuste löömisele, siis meie kasutame hajutatud lahingutegevust, mistõttu ei ole tal võimalik koondatud üksusi väikesel maa-alal hävitada. Ta peab ka ise oma üksusi hajutama, mis jällegi nõrgestab tema enda võimekust. Ta peab sisse tooma rohkem üksusi, kui ta võib-olla algselt oli planeerinud, ja eelised, mis tal on suurtüki- ja õhuväega, kaovad ära. Need on need mõtted, millega ma erioperatsioonidest tulin. See oli see viis, kuidas me muidu plaanisime kasutada sissi- ja partisanisõjategevust. Aga milleks oodata, et vastane okupeeriks territooriumi, ning alustada alles seejärel vastupanu, kui võiksime seda kõike teha juba enne? Eriti kui sul pole raskerelvastust, suurel hulgal sõjatehnikat – siis kasuta ära oma kerget jalaväge, kasuta ära maastikku, kohalikke võimalusi ja tee sellega vastasele kahju. Kindral Reek on kunagi öelnud, et rikkad riigid saavad endale lubada suurt suurtükiväge, sõjakad riigid agressiivset ratsaväge, aga ainult need riigid, kus rahvas on patriootlik, saavad

endale lubada efektiivset jalaväge. No me oleme ju patriootlik rahvas, eks ole. Aeg on näidanud, et Ukrainas sõja algul selline maakaitse mudel toimis ja kui me täna küsime, miks on nii, et ukrainlased on lasknud venelastel rajada kaitseliine, siis ilmselt nendel aladel, mis venelased on tänaseks kontrolli alla võtnud, ei olnud varem või ei ole enam olemas maakaitset. Kui meil on efektiivne maakaitse, siis ei tohiks mingit kindlustatud rindejoont tekkida, sest maakaitseüksused ei annaks vastasele võimalust seda teha. Ja nii loome meie endale jällegi manööversõjapidamiseks oluliselt paremad tingimused, mille tõttu meie oma brigaadid ja liitlased saavad vastast kergemini lüüa. Ukraina sõda ei ole küll meie mõttemalli ümber kujundanud, aga on meid mõtlema pannud mitmele uuele aspektile. Näiteks droonide kasutamine toob sisse dimensiooni, kus peame rohkem mõtlema varjatuse ja õhukaitse peale, sellesama hajutatuse peale – näiteks positsioonidele ja sealt ära liikumisel. Me oleme harjunud seda tegema grupina, kuid võiks teha hajutatult. Jne, jne. Peame olema sammukese ees ja mõtlema, mis oleksid meie uuendused vastase uuenduste vastu. Peame mõtlema tulevikule. Peame mõtlema sellele, kuidas vastast üle trumbata.“

KK: „Te olete küll ühte ja teist juba maininud, kuid millised on suuremad väljakutsed, millega Kaitseliit veel silmitsi seisab?“ RÜ: „Kindlasti sihtüksused. Nende tähtsust ei tohiks alahinnata. Samas ei peaks nad olema igal pool ühesugused, vaid erinevad, mis tekitab vastase jaoks kaootilisust, ta ei taba mustrit ära ega ei saa aru nende toetavate süsteemide tegevuse põhimõtetest. Selles osas teeme alles esimesi samme. Meil on olnud esimesed kursused, on olemas küll põhialused, aga kogu taktikaline pool on tegelikult vaja veel lahti joonistada, järele proovida ja lõplikult kujundada. Et me ei ole ise sõjas olnud, ei ole see lihtne väljakutse. Meil on olemas mingi ettekujutus, mida see tähendab, aga meil ei ole praktilisi kogemusi. Meie teadmised põhinevad varasematel konfliktidel – Tšetšeenia, Afganistan, Iraak, Gruusia, nüüd siis

Ukraina, millest on muidugi kasu –, aga me peame praegu välja mõtlema asju, mida täna veel olemas ei ole. Meil on küll hästi palju kilde, kuid need killud tuleb kokku korjata ja selleks kohaks võiks olla näiteks „Maakaitse käsiraamatu“ teine osa. Jah, käsiraamat ei ole mingi võluvits, vaid juhend, kus me ei peaks keskenduma struktuuride kirjeldamisele, vaid käitumismudelitele, kuidas mingis olukorras tegutseda. Kui me räägime näiteks evakuatsioonist, siis peamine fookus ei ole evakuatsioonirühma struktuuril, vaid sellel, millistele asjadele peab evakuatsiooni juures keskenduma, kuidas korraldama tegevusi ja millised on praktilised näpunäited. Võime küll ehitada pommivarjendeid, aga neist pole kasu, kui inimesed ei tea, kuidas käituda ja mida teha, et sinna jõuda. Sihtüksuste fookus pole suunatud ainult maakaitse abistamisele. Olulist rolli kaitse õnnestumises etendab ühiskond. Riik on ju rahvas, mis tähendab, et riigikaitse põhiline kaitseobjekt on rahvas. Kipume seda mõnikord unustama ja pöörame liigselt tähelepanu vastase hävitamisele ja mingisuguse infrastruktuuri säilitamisele, mis on küll väga vajalik, et elutähtsad toimingud saaksid jätkuda, aga rahva enda kaitse jääb kohati tahaplaanile. Ja see on osaliselt ka põhjus, miks inimesed Kaitseliitu astuvad. Nad ei taha olla abistatavad, vaid tahavad ise hakkama saada ja teisi abistada.“

KK: „Väga hea, et jutt liikus inimestele, keda enamasti peetakse organisatsiooni suurimaks väärtuseks. Kaitseliit nõuab oma inimestelt, kelle hulka võib lugeda ka organisatsiooni liikmete lähedasi, üsna palju ning võib küllaltki kindel olla, et need nõudmised ajas pigem kasvavad kui kahanevad. Kas me väärtustame oma inimesi praegu juba piisavalt või annaks siingi midagi enamat ära teha?“ RÜ: „Alati annab teha rohkem. Eks me oleme ju püüdnud väärtustada ka, nii Kaitseliidu-siseselt kui ka teiste organisatsioonide kaudu. Meie inimesed on alati esindatud, kui jagatakse tunnustusi, mis puudutavad riigikaitset, elanikkonnakaitset jms. Mul on selle üle ainult hea meel, et nii paljusid meie inimesi on märgatud. Aga alati on võimalik rohkem teha ja tulebki teha. 1/2024

inimene Me ei tohi unustada, et Kaitseliit on organisatsioon, mis kuulub tegelikult tema liikmeskonnale. Mõnikord on tunne, et inimestele on see kergelt sunniorganisatsioon, kuid tegelikult on see organisatsioon, mida nad peaksid uhkusega pidama enda omaks. Aga kuidas seda saavutada? COVIDi tõttu olime vahepeal sunnitud oma seltskondlikku tegevust koomale tõmbama. Õnneks on see nüüd taastumas ja see on üks asi, millega saab inimesi kaasata. Needsamad pereüritused, erinevad peod, spordiüritused, rahvamatkad. Keegi võib ju öelda, et see on raha raiskamine, aga tegelikult on see inimeste kokku toomine. Ühtse pere tunde tekitamine, mis on ääretult oluline selle organisatsiooni juures.“

AP: „On üks habemega nali. Firmasse tuleb uus direktor. Vana direktor annab uuele kolm ümbrikku ja õpetussõnad: „Kui häda käes, ava esimene ümbrik. Järgmine kord teine ja siis kolmas.“ Uuel direktoril on peagi häda käes ja ta avab esimese ümbriku. Selles on nõuanne: „Aja kõik eelmise ülemuse kaela.“ Teebki nii, kõik on tore ja hea. Mõne aja pärast on jälle abi vaja. Avab teise ümbriku. Selles on kaks sõna: „Anna lubadusi.“ Ka see töötab. Aga mõne aja pärast tekivad uued probleemid. Avab siis kolmanda ümbriku. Selles on soovitus: „Aeg on muretseda endale kolm ümbrikku!“ Üsna pea saab Kaitseliidu uueks ülemaks kindralmajor Ilmar Tamm. Kui teie peaksite andma talle kolm ümbrikku, siis millised sõnumid neis oleksid?“ RÜ: „Pean kõigepealt mõtlema, kuidas minul nende kolme ümbrikuga oli. Meelis Kiili tegi enne mind head tööd ja tema loodud baas, kust jätkata, mulle sobis. Võtame kasvõi tema ajal paika pandud arengukava, mida me nüüd küll muudame, kuid mille järgi oleme enam kui neli aastat elanud. Selles arengukavas olid toona kirjas kõik need põhimõtted, mida ma ise tahtsin samuti ellu viia. Mis aga puutub lubaduste andmisesse, siis alguses tulid need lihtsalt, sest teatud protsessid olid käimas. Kuid siis, kui asjad hakkasid venima, muutusin ma lubaduste andmisega ettevaatli14

1/2024

kuks. Õnneks pole suures plaanis siiski midagi tegemata jäänud. Tulles nüüd nende kolme ümbriku juurde, mida mina peaksin teie loo valguses ette valmistama, siis esimeses ümbrikus oleks kiri: „Hoia ja kaitse organisatsiooni.“ Lõppude lõpuks on ju see vanne, mille me organisatsiooni lippu vastu võttes anname. Alati leidub neid, kes tahavad Kaitseliitu muuta ja teha see mingiks šabloonseks riigiasutuseks, mistõttu ma väga loodan, et järgmine ülem peab seda vannet ning säilitab Kaitseliidu näo. Teise ümbrikku kirjutaksin: „Lase vabatahtlikel teha.“ On väga oluline, et vabatahtlikud osaleksid aktiivselt Kaitseliidu juhtimises ja arendamises. Tähtis on, et meie keskkogu või keskjuhatus ei muutuks pelgalt palgaliste käepikenduseks, vaid nad saaksid aru, et nemad otsustavad selle organisatsiooni saatuse, määravad arengusuunad ja fookuse. Kolmandasse ümbrikku kirjutaksin: „Kasuta Kaitseliidu võimalusi.“ Olen ka kuulnud, et kindral Tamme eesmärk on, et kõik kaitseliitlased tuleksid õppusele vähemalt viieks päevaks aastas. See on hea mõte, kui silmas pidada reservväelase staatuses olevat ja maakaitsesse kuuluvat kaitseliitlast. Samas võib reservõppekogunemisele kutsuda viieks päevaks ka tavalist reservväelast, selleks pole Kaitseliitu tingimata vaja. Kaitseliidu fenomen seisneb ennekõike organisatsiooni paindlikkuses, mis loob täiendavad võimalused just neile, kes muidu ei saa, aga tahaks. Toon näitena loomakasvatajad, kellega mõned ajad tagasi rääkisin. Nad ütlesid, et Kevadtormi ajal ei saa nad väljas käia, sest peavad oma loomade eest hoolitsema. Kuid nad olid nõus oma riigikaitsekohustust täitma ja neil oli selle vastu huvi. Mina näen, et Kaitseliit on nende võimalus. Nad ei pea käima viis päeva jutti õppusel. Nad võivad selle 80tunnise väljaõppe ära teha ju mõne tunni kaupa aasta jooksul, mitte viiel järjestikusel päeval. Kaitseliit ongi sellepärast Kaitseliit, et võimaldab inimestel täita oma kohust riigi ees paindlikumalt. Ja minu arust peaks see ka tulevikus samamoodi jätkuma ning isegi süvenema. Oluline on ju, et iga Kaitseliidu liige teaks, mida ta saab teha, et meie riik oleks paremini

kaitstud. Ja seda tuleb hoida, vajadusel ka piike murda ja üldlevinud vooludele vastu seista.“

KK: „Kui rääkida veel tulevikust, siis paljud kõrged sõjaväelased on pärast tegevteenistust suundunud poliitikasse või asunud mingile muule ühiskonnas olulisele positsioonile. See on justkui paratamatus, mistõttu ei hakka ma praegu ka uurima, mis teid pärast teenistust professionaalses mõttes ees ootab. Pigem huvitab meie lugejaid, kas ja millist rolli hakkate täitma tulevikus Kaitseliidus?“ RÜ: „Jah, kindlasti kavatsen ma Kaitseliidu tegemistes kaasa lüüa. Olen Männiku malevkonna liige, mistõttu tahaksin kõigepealt vaadata Männiku malevkonna sisse. Nimelt pole meil Saku vallas, kus ma ise elan ja mis on võrdlemisi suur koht paljude inimestega, oma üksust. Tahaksin teada, miks see nii on, ja võib-olla tuleks see luua. Isiklikus plaanis tahan jätkata laskeasjandusega, tegeleda sellega edasi ka Kaitseliidu liinis ja teha endale laskeinstruktori paberid. Võib-olla koolitada ka kaitseliitlasi selles vallas. Mingi mõte on luua ka sellistest omaealistest, ripakile jäänud, kuid tegusatest vanameestest üksus, kes paberite järgi enam kaitseväelaseks ei kõlba, aga ei taha ka kõrvale jääda. Nimi „Vanad koerad“ on küll Pärnu kandi meeste poolt võetud, kuid ilmselt mõtleme midagi muud välja. Mingeid ideid on veel. Kalle Eller pani enne oma surma meie palvel kirja oma mälestused ning ma mõtlesin, et võibolla võtan nende toimetamise enda peale. Samuti on pakutud, et võiksin ette võtta Kaitseliidu uuema ajaloo kirjapaneku, kuid see on nii tohutult suur töö, mille puhul pole ma kindel, kas mul jätkub aega ja jaksu. Siis veel see maakaitse käsiraamatu teine osa. Lisaks olen lubanud toetada erinevaid kursusi jne. Sõnaga, Kaitseliidu tegemistest ma kõrvale ei jää, ent kui ma teenistuse lõpetan, siis kõigepealt puhkan natuke.“

KK: „Aga kas te ajakirjale Kaitse Kodu! ka edaspidi kaastööd teete?“ RÜ: „Hea meelega, kui mulle selleks võimalust pakutakse.“ KK: „Loomulikult!“

ASSO PUIDET

TOOMAS NIGOLA

väljaõpe

ussisõnad

lõuna maakaitserinGkonna pealiku pilGu läBi Eesti kõigi aegade suurim reservväelaste õppekogunemine Ussisõnad on jäänud selja taha. Milliseid väljakutseid see ajalooline ettevõtmine Lõuna maakaitseringkonnas esitas, mida me sellest õppisime ning millised on edasised plaanid?

Tekst: kolonelleitnant RAUL KÜTT, Lõuna maakaitseringkonna pealik

peratsiooni Ussisõnad peamiseks põhjuseks võib pidada kohe Ukraina sõja alguses tehtud järeldust kogu riigi territooriumi katva maakaitseväe olulisuse kohta. Esmatähtsateks saavad julgestusülesanded peamiste võitlevate üksuste külgedel, vahel ja taga. Lisaks sellele saab toetada teisi jõuametkondi kogu vastutusalal. Praktiliselt väljendub see läbiimbunud vastase luure- ja diversioonigruppide avastamises, erinevate objektide julgestamises (nt sadamad, lennujaamad, raudteesõlmed, piirivalvekordonid), kontroll-läbilaskepunktide mehitamises olulisematel liiklussõlmedel ja sildadel, varitsuste korraldamisel ning vajadusel politsei, päästeameti või kohalike omavalitsuste tegevuste toetamisel (tsiviilliikluse suunamine, evakuatsiooni toetamine, elutähtsa teenuse osutajate julgestamine). Tagantjärele täppisteadusena võib tõdeda, et just tänu ülalnimetatud tegevuste koosmõjule mängisid Kiievi kaitsmise murrangulistel päevadel olulist rolli Ukraina maakaitseväelased. Seega võib eesmärgi võtta kokku järgmiselt: maakaitse suurendamine 10 000 individuaalvarustusega tagatud

võitleja võrra, kes on läbinud vähemalt viiepäevase jaotaseme väljaõppe ning seeläbi valmis täitma esmast kriisi- ja sõjaaja ülesannet. Sellest saigi kaitseväe juhataja kavatsuse tuum, kui ta otsustas 2022. aasta kevadel ellu kutsuda operatsiooni Ussisõnad, mille alusel koostati plaanid reservväelastest koosnevate kergejalaväerühmade edasiseks varustamiseks ning väljaõppe läbiviimiseks.

ÕPPEKOGUNEMISE ÜLESEHITUS

Et maakaitseringkondadele seatud ülesanne viia sellisel kujul läbi õppekogunemine reservväelastele oli esmakordne, osutusid väga väärtuslikuks senised kogemused kaitseväe õppekogunemiste korraldamiselt. Tooksin neist esile kolm peamist: reservväelastest juhtide (rühmaülemate ja -vanemate, jaoülemate) ettevalmistav väljaõpe; varustuse ja formeerimisstruktuuri valmisolek; eesmärgipärane ja sisukas väljaõpe. Vaadates tagasiulatuvalt nende kolme võtmetegevuse sisse, saab tõdeda, et „sihitatud“ ettevalmistus aitas ära hoida ootamatusi, samal ajal vajutasid siia

ikkagi oma pitseri nii ajalistest kui ka muudest piirangutest tingitud mõjud. Tagamaks juhtivkoosseisu paremat informeeritust ja ettevalmistust, viidi 12.–13. augustil läbi kõigi Lõuna MKR reservallüksuste juhtide eelõppekogunemine. Põhirõhk oli seatud kolme küsimuse põhjendamisele – mida, kuidas ja miks me tegema hakkame. Need kaks päeva olid sisult infopäevad, kus mitme tasandi ülemad kohapealsetest kuni kaitseväe juhatajani selgitasid meestele üldist olukorda ning eesootava õppekogunemise sisu ja eesmärke. Olulisena tooksin välja, et häid tulemusi andis mitmesuguste meeskonnatööd tõhustavate meetodite rakendamine (kaasasime selleks Kaitseväe Akadeemia kolleege), aga ka vabatahtlike allüksuste ülemate ja reservväelaste vahetud vestlusringid. Selle ettevalmistava nädalavahetusega võib kindlasti rahule jääda, sama on oma tagasisides kinnitanud ka paljud reservväelased. Teise võtmetegevuse – varustuse ja formeerimisüksuste valmisoleku – tagamine omandas enne õppekogunemi1/2024

väljaõpe se algust liialdamata öeldes otsustava rolli. Kuna varustuse tsentraalsetes tarnetes ilmnes viivitusi, siis tegi MKR tagalaülem koostöös kaitseväe kolleegidega suisa üliinimlikke pingutusi, et õppekogunemisele kutsutud saaksid ettenähtud varustuse õigeaegselt kätte. Tegevuse muutis erakordseks asjaolu, et reservväelastele väljastati just neile mõeldud varustust, mitte ei hakatud seda teiste üksuste arvelt kokku „lappima“. Kuna Lõuna MKR viis oma õppekogunemise läbi kõige viimasena, õnnestus varustuse tagamine vaatamata väikestele esialgsetele viperustele plaanipäraselt. Sama võib öelda ka formeerimisüksuste kohta, kuhu lisaks formeerimiskeskuse senisele personalile kaasati nii formeerimistoe sihtüksuste kui ka noorteorganisatsioonide liikmeid. Seda kõike eesmärgiga testida reaalset valmisolekut reservväelaste maleva põhiseks formeerimiseks. Eriliselt võib esile tuua Valgamaa maleva, kes formeeris talle määratud reservväelased sõjaaja malevkondade põhiselt ehk viis ellu ammuräägitud hajutatud formeerimismudeli. Kolmandaks ja kõige mahukamaks võtmeülesandeks oli eesmärgipärase ning sisuka väljaõppe läbiviimine reservväelastele. Kogu selle kümnepäevase väljaõppeperioodi jagasime kolmeks: juhtivkoosseisu õpe (1.–3. päev), reakoosseisu ja koostegevusõpe (4.–7. päev) ning kontrollharjutus (8.–9. päev). Õppekogunemise viimane päev oli mõeldud ainult lahkuformeerimiseks. Selline ülesehitus oli põhjendatud, arvestades juhtivkoosseisu väljaõppe vajadust: eesmärk olla samm ees reakoosseisust, värskendada teadmisi „käsumajandusest“ ning toetada edasise väljaõppe paremat läbiviimist. Võeti arvesse reservväelaste tausta: ajateenistusest oli möödas 10–25 aastat. Samuti lähtuti vajadusest harjutada oma esmast kriisiaegset ülesannet võimalikult realistlikes oludes – tegutseda seal, kus plaanid ette näevad, tuginedes samas kohapeal olevale logistikale, eeskätt majutusele ja toitlustusele. 18

1/2024

Tagasi vaadates saab öelda, et ettenähtud aeg surus tugevad piirid teemade käsitlemisele ja sundis instruktoreid ettenähtud eesmärkide täitmisel pingutama – kardetud molutamist ette ei tulnud, kuid suure koormuse üle kurtsid osalejad küll.

PEAMISED ÕPPETUNNID

Võtmaks kokku saadud õpituvastusi, tsiteeriksin siinkohal ühe vabatahtliku malevkonnapealiku öeldut: „Reservväelased-ussisõdalased õppisid siit kindlasti palju, aga meie õppisime veel rohkem.“ Kuna erinevad maakaitseringkonnad viisid õppekogunemisi läbi erinevalt, siis peatuksin allpool peamistel tähelepanekutel, mis jäid silma Lõuna MKRis, alustades säilitamist vajavatest. Osalenud reservväelaste kõrge motivatsioon ja konstruktiivsus. Ilmselt saab seda seletada tõsiasjaga, et tegemist on ajateenijatega võrreldes oluliselt küpsemate ja elukogenumate inimestega, kes ei küsi küsimise pärast, vaid oskavad omalt poolt esitada kiireid ja asjalikke ettepanekuid. Selle parimaks näiteks on kohapealse tegevuskeskkonna tundmine ja toetusvõimaluste väljapakkumine. Partnerametkondade ja kohalike omavalitsuste koostöövalmidus. Kuna selgitustöö algas juba aasta alguses, siis oli mida-kuidasmiks viidud kõigini, kes kaasusid otseselt (PPA, Eesti Raudtee, Tartu lennujaam) või toetasid kaudselt (KOVid, transpordiamet, kohapealsed toitlustusettevõtted jne). See on väga oluline positiivne märk, sest maakaitseüksuste peamine toetus tuleb just kohapealt (majutus, toitlustus, transport, ajutised laskepaigad jne). Sõjaaja malevkondade roll maakaitseüksuste juhtimisel ja tagamisel. Kuna reservväelastest juurde antud kergejalaväerühmade arv sisuliselt kahekordistab maakaitse suurust, sai mitmetes malevates esmakordselt testida uut juhtimis- ja toetusmudelit, sõjaaja malevkondade kaudu. Nende peamine roll on juhtida ja toetada kõigi vastutusalasse jäävate maakaitseüksuste tegevust, kaasates erinevaid sihtüksusi (peamiselt vaatlus- ja logistikavõrgustik) ja rakendades kõiki kohapeal saadavaid võimalusi. Kuigi see ei tööta

veel kõigis Lõuna MKRi malevates, näen ma seda kui mudelit, millega kindlasti jätkata suurenenud maakaitseväe arendamist. Ja nüüd lühidalt ka tähelepanekutest, kus on vaja soovitud tulemuse nimel veel tööd teha. Instruktorkoosseisu ettevalmistus. Kuigi õppekogunemisel osalenud reservväelaste tagasiside põhjal võib järeldada üldist rahulolu instruktorite läbiviidud väljaõppega (samuti suhtumisega), jäi mitmel puhul siiski silma, et esines erinevusi teemade läbiviimisel („kõigil sama jutt“). Kuna piiranguid seadis ka aeg, oli oluline kasutada õigeid metoodika võtteid, mis mõnel puhul jättis soovida (teemas püsimine, õiged näidissooritused, näitlikustamisvahendid jne). Seda kõike saame paremaks muuta, ühtlustades õppematerjale ja viies läbi instruktorite täiendväljaõpet. Koostöö ühtlustamine Politsei- ja Piirivalveametiga. Kuna õppekogunemise kontrollharjutuse faasis kaasusid olulisel määral ka PPA Lõuna prefektuuri patrullid, siis loodi praktiliselt kõigile määratud üksustele olukorrad kahepoolse koostöö harjutamiseks. Üldhinnang neile oli mõlemalt poolt positiivne, küll aga nentisime koos, et senisest enam on vaja tõhustada tegevusi kontroll-läbilaskepunktide töö korraldamisel (kes-mida-kuidas teeb). Seda enam, et enamik ligi poolesajast kontrollpunktist olid staatilised ja „rasked“, varustatuna ka juurdekuuluva sõdiva taristu elementide ja liikluskorraldusvahenditega. Praktiline kogemus rasketes ilmastikuoludes näitas, et erilise tähtsuse omandab see kõik pimedal ajal ja piiratud nähtavusega oludes (tugev vihm, udu). Kergejalaväerühmade struktuur ja varustus. Õppekogunemise käigus lähtusime kergejalaväerühmade tüüpstruktuurist ning -varustusest, põhimõtteline seisukoht oli, et „me ei hakka teiste üksuste arvelt midagi juurde pookima“. Samas oli tegelikult juba alguses selge, et on kaks peamist kitsaskohta – rühma parameediku puudumine ning sidevahendite seatud piirangud. Viimases osas olime sunnitud kasutama ohutustehnilise side

KUIDAS EDASI?

Arvestades jätkuvat julgeolekuolukorda, pole kahtlustki juba alustatu vajalikkuses. Vaadates „ussisõdalaste“ tulevikule lähiaastate perspektiivis, näen siin kahte peamist väljakutset. Jätkuv töö juba õppekogunemisel osalenud üksustega. Kindlasti on taas esikohal töö juhtivkoosseisuga, et tagada nende informeeritus ja valmisolek. Allüksuste väljaõpe peab olema seotud teiste maakaitseüksuste väljaõppetsükliga, võimaldamaks harjutada esmaseid ülesandeid ja toetada sellega maakaitse või ka diviisi otsustavas rollis üksuseid. Täiendavalt saab õpetada ja harjutada varem vajaka jäänud teemasid (nt droonivastased drillid, diviisi üksuste julgestamine). See kõik oleks töö „edasijõudnutega“. Reservväelaste täienduse väljaõpe. Sisuliselt Ussisõnad vol. 2, kus mistahes väljalangenud reservväelaste asendamiseks mõeldud uutele „ussisõdalastele“ viiakse läbi

HENRY NARITS

tagamiseks käsiraadiojaamu, mis ennast ka igati õigustasid.

reservväelastest koosnevad kerGejalaväerÜHmad Reservväelased, kes on läbinud ajateenistuse 1996. aastal ja hiljem. Komplekteeritud regionaalsel põhimõttel. Peamised ülesanded objektijulgestus, kontroll-läbilaskepunktide mehitamine, varitsused. Kergerelvastus (automaat AK-4) ja isiklik varustus, mida võidakse täiendada tankitõrje- ja pioneerivahenditega (TT-lasud, miinid). Logistiliselt tuginevad kohapealsetele võimalustele (majutus, toitlustus, transport). samasugune väljaõpe, arvestades ka saadud õppetunde.

ON, MILLELE TOETUDA

Lõpetuseks tahan esile tõsta lõppenud operatsiooni Ussisõnad olulisust maakaitse laiendamisel nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt. Kuigi tegevuste raskuspunkt oli suunatud reservväelaste eesmärgipärase ja efektiivse väljaõppe läbiviimisele, saime paljude täiendavate ja toetavate tegevuste koosmõjul organisatsioonina hulgaliselt õpituvastusi, mida järgnevatel õppekogunemistel, aga ka reaalses olukorras arvesse võtta.

Kui teha kõike korraga väga suures mahus, on loomulik, et kõik ei saagi sada protsenti õnnestuda, samas peab tõdema, et just need õppetunnid lõid aluse nii reservväelaste kui ka neid juhtima pandud vabatahtlike pealike koostöövaimule ja enesekindlusele. Seda kinnitas ka osalejate üles näidatud pühendumus, täites oma kohust õppekogunemise viimastel päevadel sügistormist ilma trotsides. Te tegite seda hästi ja kui vaja, siis teeme seda ka järgmisel korral üheskoos! Aitäh teile kõigile panuse eest, Lõuna maakaitseringkonna ussisõdalased ja kaitseliitlased! 1/2024

väljaõpe

inFotormide

taltsutajad orkaanil Lääne kaitseringkonna talvine suurõppus Orkaan ei ole õppekoht pelgalt relvakandjatele. Et sõjas on rohkem kihte kui kineetiline, osales õppusel koos luuretoetusmeeskonnaga ka Eesti kaitsetööstuse iduettevõte SensusQ, et testida ja katsetada ettevõtte infohalduse tarkvara Winning Mind. Tekst: VILLIKO NURMOJA, SensusQ kaasasutaja

tarkvara on süsteemid, mis täiendavad teineteist igal sammul; need süsteemid ei ole konkurendid, vaid partnerid selle parimas võimalikus tähenduses.

inning Mind tarkvaralahendus on tööriist, mis aitab paremini toime tulla info ülekülluse tingimustes ning leida olulisi infokilde suuremast infokildude hunnikust. Lahenduse laiem eesmärk on aidata digiteerida luureinfo haldamise protsessi ning juhtida info kogumist võimalikult efektiivsel viisil, et ülemad tunneksid reaalset otsustustuge oma plaanide ellu viimisel.

taristuobjektid, nagu sillad, sadamad jms. Info hankimiseks jaotati välja mobiilirakendus Verdandi, mille kaudu said allüksused operatiivselt teavet edastada. Samuti jälgiti sissetulevat infovoogu staabiveebist ja KOLTist, mis võimaldas saada hea ülevaate situatsiooni arengust ja vastase olukorrast.

MIDA ORKAANIL TESTITI?

Igasuguse luuretegevuse ja otsustustoe alguspunkt on alati ülema üliolulise teabe nõuete nimekiri ning selle tõlgendamine ja kogutavaks muutmine. Nii tegutseti ka Orkaani raamistikus, kus koostati vastutusaladest lähtuv luureteabe hankeplaan ning loodi võimalike seotud osapoolte ja objektide nimekirjad.

Winning Mind ei ole klassikaline lahinguvälja teadlikkuse süsteem nagu KOLT, vaid otsustustoe tarkvaraga, mis võimaldab luua andmebaasi teadaolevast teadmusest ning kõrvutada seda reaalajas muutuva situatsiooniga. Lihtsalt väljendades – lahinguvälja teadlikkuse süsteem ja otsustustoe

Info laekumisel hinnati selle olulisust ja vastavust kogumisplaani ülesannetele ning alustati info struktureerimist. Viimane tähendas alginfo ja allika hindamist, selle ühtsesse formaati panekut ning seostamist juba olemasoleva teabega, et andmetest saaks informatsioon ja sellest luureteave. Millest siis omakorda juba teadmus (understanding), et ülematel tekiks eeldus saavu-

Seejärel loodi andmebaasi vastavad andmeolemid, mida oleks võimalik tegevuste käigus jälgida ja seostada. Õppuse stsenaariumi kontekstis olid andmeolemites erinevad kriitilised

leader

Sergei Surovikin

Jevgeny Prigozhin

r be

Gennady Timchenko

STG Logistic

subunit

r be

owner

proRussian Joint ...

subunit

Surovikin Family

n re pa

vice

Wagner Group in ...

Putin’s Oligarchs m em

ser

supporter

lea

other

bu su

t ni

contributor

Argus SFK Sawmill

Business interest ...

Security services ...

Wagner Group in ...

partner

Valery Gerasimov

nit bu su

owner

tor

ibu

ntr

Wagner Group

nit

Russian Armed ... co

owner

t us

organizer

Anna Surovikina

commander

Russian Forces in ...

Ministry of Defence ...

Sergei Shoigu

Allikas: https://www.sensusq.com/blog/89b6e9eb-146e-4440-9b3d-00fe93fb123b

JOONIS 1. NÄIDISDIAGRAMM PUTINI OLIGARHIDE, TEMA KINDRALITE JA WAGNER GRUPI VAHELISTEST SUHETEST JAANUARIS 2023. 20

1/2024

väljaõpe

Selliselt on võimalik kogutud informatsiooni visualiseerida mitmel erineval viisil. Näiteks saavad kasutajad igal hetkel otsida ja filtreerida infot operatsioonipiirkondade, luureküsimuste, luureallikate jms kohta. Süsteem võimaldab luua kiireid GRINTSUM ülevaateid ja muid luureettekandeid ilma tarbetu ajakuluta. Lisaks annab süsteem kasutajatele ülevaate seoste diagrammina. Nii on võimalik uurida sündmuste ja osapoolte vahelisi seoseid ja leida võimalikke kahtlasi ilminguid olukorra arenedes.

SUURENDAME EFEKTIIVSUST

SensusQ testid on näidanud, et tarkvara kasutamine tõhustab tööd luuretsükli igapäevasel haldamisel enam kui 30%. Kuid ettevõtte jaoks on see alles algus, pikem eesmärk on jõuda produktiivsuseni, mis paneks luuresüsteemides töötavaid inimesi esimese valikuna eelistama Winning Mind lahendust. Üheks SensusQ eesmärgiks õppusel oli testida, kuidas saab tavaline väljaõpetamata tsiviilisik hakkama luureinfo haldamisega, kui kasutusel on Winning Mind tarkvara. Olgu öeldud, et samasugune kogemus pärineb juba 2022. aasta Orkaanilt, kus tsiviilisikutest

kasutajad suutsid käidelda taktikalist luureteavet ilma sellekohase ettevalmistuseta. Hüpoteesi kinnituseks korrati katset läinudaastasel õppusel. Aga laseme osalejal ise oma muljeid jagada.

LIHTNE TSIVILISTILEGI

Võtsin osa Orkaan 17 õppusest SensusQ meeskonna liikmena. Olin varem uurinud SensusQ kontoris tarkvara ilma kontekstita ning mõned tarkvara kasutusjuhud ja põhifunktsioonid olid mul õppuse ajaks selged. Minule ja ka SensusQ-le andis õppus võimaluse tuvastada tarkvara kitsaskohti ning võimalikke kasvualasid, kasutades „välise (loe: tsiviil-) isiku vaatenurka“. On oluline mainida, et mul puudus varasem kokkupuude militaarmaailma ja luureteabe haldamisega. Seetõttu olid minu peamiseks mureks mu piiratud teadmised sõjaväespetsiifilistest protsessidest ja lühenditest. Õppusele tagasi vaadates üllatas meeldivalt, kui lihtne oli Winning Mind tarkvaraga aru saada teabe kogumise ja rikastamise tsüklist olukorras, kus kasutaja valdkonnaspetsiifilised teadmised on piiratud. Näiteks suutsin kerge vaevaga koostada ja uuendada kohalike oluliste infrastruktuuriobjektide ning märksõnade andmebaase, et paremini analüüsida ebaselget või vastuolulist teavet. Samuti võtta vastu sissetulevat infot ning

SensusQ meeskonnale ei olnud Orkaan 17 esimeseks omataoliseks, varem on osaletud nii Orkaanil, Kevadtormil, Siilil kui ka Hundil ja mitmel õppusel koostöös Kaitseväega

seda kehtestatud reeglite ja tingimuste kohaselt rikastada. Militaarmaailma jäikus sai mulle aga selgeks siis, kui saabus aeg raporteerida – Winning Mindi graafilisi luurekokkuvõtteid ehk GRINTSUMe kiideti, kuid paluti need siiski teisendada vähem interaktiivseks ja kolmandale osapoolele lihtsamini kasutatavasse failivormingusse, sest nii oli lõppkasutajale käepärasem. Selline uue ja vana põrkumine on igati normaalne nähtus ja osa protsessist. Märkusena tuleb mainida, et SensusQ eesmärgiks on luua innovatsiooni luureteabe käitlemisel ja liikuda dokumendihalduselt teadmushaldusele, kus raportite koostamise, eksportimise ja importimise asemel jagatakse interaktiivseid vaateid ja kokkuvõtteid, mis on kiiremini loodavad, lihtsamini mõistetavad ning hoiavad märkimisväärselt kokku aega ja muud ressurssi. Nii ei pea ülem ootama raportit, vaid võib igal ajahetkel ise olukorda „guugeldada“. Kel tekkis teema ja võimaluste vastu huvi ning on soov rohkem teada saada, võib hoida end SensusQ tegemistega kursis blogi www.sensusq.com/blog kaudu.

SENSUSQ

tada lahinguväljal ettenägelikkus ning decision dominance ehk ülema võime tajuda, mõista, otsustada, tegutseda ja hinnata kiiremini ja tõhusamalt kui ükski vastane.

sõjasport

tallinna maleva

kiiksuGa mälumänG Neljal õhtul aastas koguneb Tallinnas Plangu tänava õppehoones trobikond mängureid. Olenemata sellest, kas õues tuiskab lund, lahmab vihma või sajab pussnuge. Pühendunud seltskonna olekust õhkub, et mäng käib vähemalt mõisa peale ... Tekst: AIVO AVERIN, vabatahtlik autor

ojah, Kaitseliidu Tallinna maleva mälumängukarikas on see mõis, mille pärast mängurid omavahel võistlevad. Ja on, mille pärast võistelda ja

mängida!

Kui ühel õhtul oma sammud Plangu tänava suunas seadsin, oli parasjagu käimas mälumänguhooaja kolmas mäng ehk hooaeg oli jõudnud üle oma ekvaatori, kuid kõik, mis võistlusmomenti puudutas, oli veel täiesti lahtine. Kaheksandat hooaega Tallinna maleva mälumängu vedava vanemveebel Leo Tuuha sõnul on ta algusest peale ajanud seda rida, et see mälumäng Kaitseliidu Tallinna malevkondadele ja teistele huvilistele jõustruktuuridest ei oleks militaarmälumäng, vaid pigem n-ö tavalise mälumängu lähedane. Ehkki oma kiiksuga. Kiiksuks on see, et igal mälumängul on teema, mis selgub osalejatele alles kohapeal. Ning alati on kohal ka külaliskohtunik, kes on 22

1/2024

avalikkusele vähem või rohkem tuntud tegelane. „Eks seal vist alul natuke solvumist oli, et ei küsitudki militaarküsimusi, ja mõned võistkonnad ei andnudki end hiljem näole,“ sõnab Tuuha kergelt tajutava pettumusvarjundiga hääles, „aga töötame selle materjaliga, mis meil hetkel on.“

OODATUD ON TEISEDKI

Nagu eelnevalt ehk juba selgeks sai, ei ole Tallinna maleva mälumäng üksnes Tallinna malevkondadele, vaid osaleda võivad ka teiste malevate ja jõustruktuuride esindused. Ainsaks tingimuseks on see, et neljal õhtul aastas tuleb Tallinna tee jalge alla võtta. Tuuha toob eraldi välja mälumängul aastaid osalenud Päästeameti võistkonna, kes saabub mälumängule ei lähemalt ega kaugemalt kui Tartust. Iseenesest ei ole keelatud ka see, kui mõni malevkond soovib osaleda rohkema kui ühe kolmeliikmelise võistkonna-

ga. Augustikuises voorus osales näiteks lisaks Toompea tiimile ka Toompea veteranide võistkond. Viimaste aastate lõikes on osalevate võistkondade arv jäänud 6 ja 8 vahele ehk Tallinna maleva suurust ja malevkondade arvu arvestades arenguruumi justkui on. Mäng ise on hoogne, haarav ja liigselt konti ei murra. Ehkki viibisin ise augustikuisel mälumängul üksnes vaatlejana, tabas mindki kohati hasart ja soov õige vastus hõigata, kui nägin saali teises otsas omavahel tõsist diskussiooni pidavaid murelike nägudega malevkonnakaaslasi. Minul kõrvaltvaatajana oli ilmne ja absoluutselt õige vastus juba ammuilma teada ja „laual“ – kes meist poleks teleka ees seda „Kuldvillaku sündroomi“ põdenud.

MÄNG ON KOHTUNIKU NÄGU

Omajagu elevust on mälumängu toonud külaliskohtunikud. Tallinna maleva mälumängul on külaliskohtunikena osalenud Enn Eesmaa, Siim Kallas,

PIXABAY

sõjasport

Allan Roosileht, Martin Herem, Neeme Väli, Urmas Viilma, Pille Minev, Epp Kärsin ... See nimekiri on hirmpikk ja kaheksa pika aasta jooksul on nähtud ja küsitud nii mõndagi. Tallinna maleva mälumängu formaat on isegi niisama pealtvaatamisekskaasaelamiseks väga atraktiivne, sest iga küsimuse järel selgub kohe ka õige vastus, mida külaliskohtunik omalt poolt lahkelt kommenteerib. Kokku võtab mälumäng oma 20 küsimuse-vastusega aega ligikaudu tundpoolteist. Ajaraame nihutab suuresti see, kui põhjalikult külaliskohtunik oma kommentaatori rolli sisse elab. Enn Eesmaa näituseks üritas oma kommentaaride pikkuses jääda pigem konservatiivseks, ent elupõline mälumängur Enn suutis kogenud poliitiku Ennu üsna hõlpsasti seljatada ja aeg-ajalt jätkus kommentaaris juttu ka kauemaks. Ehkki külaliskohtunikud mälumängu küsimuste koostamises otseselt ei osale,

kujuneb iga mäng omanäoliseks just tänu neile ja nende „rollilahendusele“.

RAHVUSVAHELINE HAARE

Tuuha pealehakkamine, pakkumaks vaheldust kaitseliitlaste n-ö päristegevusele, on igati kiiduväärt. Oma tegemistega on ta läinud lausa rahvusvaheliseks, üritades käima lükata kord aastas toimuvat „Naapurivisa“laadset ülelahe mälumängu Kaitseliidu ja Soome reservväelaste liidu vahel. Õnnestunult! Kaitseliitlane teeb ja jõuab palju. Mälumängu võib võtta kui mõnusat vaheldust kõigile teistele tegemistele, ent tegelikult on ka selles vaheldustegevuses omajagu hasarti ja rivaliteeti, sest oma malevkonna esindamine on auasi. Oleks tore, kui järjest rohkemad malevkonnad leiaksid endas jõudu ja pealehakkamist välja panna mälumängutiim, kes esindaks neid tänavu aasta alguses uut ringi alustaval Tallinna maleva mälumängul.

2023. HOOAJA KL TALLINNA MALEVA MÄLUMÄNGU JA RÄNDKARIKA VÕITIS AKADEEMILINE MALEVKOND: 1. AKM 61,5 p 2. Päästeamet 59 p 3. Toompea 52 p 4. NKK 47 p 5. TVJ 46 p 6. Lääne 31 p 7. KLPS 8,5 p 8. Toompea veteranid 6,5 p

2024. aasta hooajal on kavas 4 mälumänguvooru, mille lõpus selgub järjekordne rändkarika võitja. Võistkonna suurus on 3 mängurit. 2024. aasta hooaja registreerumise jooksvaks infoks külastage Facebooki-lehte „TLN Maleva Mälumängu leht“ ja märkige leht meeldivaks. Peatse kohtumiseni mälumängul!

1/2024

kaitseliit

suunapäev kompass 2023 Harju malevas

Õppusest Ussisõnad tulenevate kohustuste tõttu kujunes 2023. aasta sügisperiood väljakutserohkeks. Nii tuligi valida, kas tähistada Harju maleva loomise 106. aastapäeva pinnapealselt või korraldada sisukam üritus väikese viivitusega. Loomulikult jäi kaalukausile teine variant. Tekst: PEETER KÕIV ja LANA TOOMVAP, Harju malev

tsustasime katsetada alternatiivset lähenemist ja asendada tavapärane pidulik vastuvõtt kogupereüritusega. Sündis mõte korraldada suunaseadmise päev kõikidele Harju maleva liikmetele, nende peredele ja sõpradele-tuttavatele eesmärgiga jagada infot ja pakkuda meelelahutust. Kuna soov oli haarata kaitsevaldkonda laiemalt, võttes arvesse globaalsed arengud ja tehnoloogia mõjud, mis aitaksid publikul keskkonnas paremini orienteeruda, sai suunaseadmise päeva nimeks Kompass.

TEGEVUSI NII KEHALE ...

Üritus viidi läbi lõppenud aasta 14. oktoobril Kaitseliidu Harju maleva staabilinnaku territooriumil nii õuealal kui siseruumides. Heitlikku sügisilma silmas pidades renditi suur telk, kus oli võimalus tutvuda Eesti kaitsetööstuse toodanguga ning õhtu lõppedes nautida Kaitseliidu ja Kaitseväe menubändi Mustad Kolonelid ülesastumist. Pakkumaks kõike eelnimetatut, otsustasime vabatahtlike aktivistide Rene Toome ja Eili Ergi kaasabil serveerida erinevaid tegevusi ja eneseharimisvõimalusi mitmetes töötubades ja muudes tegevuspunktides. 24

1/2024

Elanikkonnakaitse töötoas olid välja pandud esemed, mis ettenägelikul kodanikul olenevalt tema eluasemest ja -kohast võiksid olemas olla. „Kõigepealt lasime huvilistel asju vaadelda ja mõtiskleda, mis on neil kodus olemas või mis puudu, ning siis arutlesime koos, kas olemasolev on ka kasutust leidnud. Enim küsiti, kui palju joogivett peaks minimaalselt varuma ja kuidas seda säilitada,“ rääkis töötoa läbiviija Liina Riismaa. Tema sõnul olid huvilised üldiselt üsna teadlikud – kas siis tänu tervele talupojamõistusele, Naiskodukaitse väljaõppele või kaitseliitlase varustusele ja kogemustele. Erinevateks kriisiolukordadeks juhiseid andvat mobiilirakendust „Ole valmis!“ tutvustanud Eve Tobiase sõnade kohaselt oli äpp enamikule tuttav ja ka alla laaditud, kuid seda ei kasutatud. „Rõõm oli tõdeda, et äppi teatakse, ning loodan, et suutsime tekitada huvi ka sisuga tutvumiseks,“ lausus Tobias. Esmaabi õpitoas oli võimalus harjutada nii täiskasvanu kui beebi elustamist, žguti panemist ning hingamisteedest takistuse eemaldamist, kasutades treeningvesti Heimlichi võtte tegemiseks.

Näidati ka, kuidas teha meigivahenditega haava või sinikat. Töötoa läbiviija Maris Lilleväli ütles, et huvi praktiliste harjutuste vastu oli suur ning pidevalt oli kümmekond inimest kas harjutamas või küsimusi esitamas. „Kõige rohkem huvi pakkusid žguti panemine ning Heimlichi treeningvesti kasutamine, sest enamik ei olnud seda varem praktiliselt teha saanud,“ selgitas Lilleväli. Noorteorganisatsioonid püstitasid näidisvälilaagri, kus oli võimalik katsetada lõkke süütamist tulepulgaga ja uurida, milline on Rootsi jaotelk ja kuidas elu selles käib. Samuti said soovijad proovida kindlat kätt ja teravat silma lasketiirus

kaitseliit

... KUI KA VAIMULE

Samal ajal töötubade ja tegevuspunktidega kestsid maleva auditooriumis paneeldiskussioonid, kus käsitleti varustuse hankeid, Kaitseliidu tulevikku ja Ukraina olukorda. Tänu hajutatusele ei tekkinud kusagil suuri ummikuid ning igaüks sai valida endale sobiva teema ja tempo. Sissejuhatavas paneeldiskussioonis „Kuidas kujuneb hange?“ astusid üles Ivar Janson riigi kaitseinvesteeringute keskusest ja staabiveebel Meelis Piirsalu Kaitseliidust. Esinejad katsusid võimalikult maalähedaselt „lahti võtta“, kuidas ideest kujuneb hankeprotsess. Arutelu käigus räägiti läbi, kuidas hanked tänapäeval kulgevad, ja jagati ka negatiivseid kogemusi. Teises plokis võtsid jutujärje üle kaitseväe juhataja asetäitja kindralmajor Ilmar Tamm ja Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi. Mõlemad esitasid oma mõtteid organisatsiooni tuleviku kohta, lähtudes oma

positsioonist ning tuginedes Eesti riigikaitse vajadustele. Loomulikult ei mindud mööda Ukraina teemast ning pakuti auditooriumile põgusat ülevaadet õpituvastustest, mis võivad riigikaitsele kasulikud olla, samuti õppetundidest, mida juba rakendatakse riigikaitse tõhustamisel. Kuna debati sihtgrupiks oli eeskätt tavakaitseliitlane, selgitati eelkõige kaitseliitlase rolli kriisi ja/või sõja korral ning teekonda sinna. Viimases diskussioonis, „Vene-Ukraina sõda“, argumenteerisid Kalev Stoicescu ja kolonel Eero Kinnunen, keda küsitles ka kõiki teisi paneeldiskussioone modereerinud Ilmar Raag. Kuna kõigil kolmel neist on oma vaade Ukraina sõjale, kujunes sellest vestlusest suurim publikumagnet. Siiski ei olnud eesmärgiks vaagida sõja käiku, vaid fookus oli suunatud tsiviilisikule käimasolevas sõjas, räägiti vaenutegevuse mõjust kogu ühiskonnale, selle kindlameelsusest, aga ka murenemiskohtadest. Räägiti, kuidas Ukraina inimesed on kohanenud riiki tabanud raskustega nii füüsiliselt kui vaimselt. Välja toodi mõned õpituvastused, mida on tänaseks juba rakendatud, olgu need siis alarmsüsteemid, alternatiivenergia, uute sõjaliste võimete arendamine, laskemoonahange vmt. Paralleelselt tegevustele ja diskussioonidele said külalised tutvuda kaitsetööstusettevõtete Nordic Armory

OÜ, Terramil, Nord Arms, Falconclaw, Krattworks, Droonimaailm, PROFLINE, Steelcore toodetega. Ettevõtjad olid lahkesti kaasa võtnud valimiku oma toodangust ning andsid huviliste küsimustele sisukaid vastuseid. Maleva tagalapealik Aivo Viilol tutvustas tootjaid jõudumööda ka kuulajatele. Usutavasti said mõlemad pooled sellest kohtumisest kasu.

IGATI KORDALÄINUD PÄEV

Suunaseadmise päevast Kompass võttis osa üle kolmesaja inimese, kes vihmast ilma trotsides ei pidanud paljuks kohale tulla, osaleda töötubades, paneeldiskussioonides ja nautida rohkem või vähem tuttavate inimeste seltskonda. Malevapealik kolonelleitnant Arbo Probal pidas päeva kordaläinuks. „Eesmärk tähistada maleva aastapäeva mitmekülgselt, parandades malevlaste teadlikkust ja pakkudes samal ajal meelelahutust, õnnestus igati. Usun, et loodud mudel läheb järgmisel aastal kordamisele,“ sõnas malevapealik. Harju malev tänab kõiki osalenuid ning ootab kõiki juba järgmisele suunaseadmispäevale Kompass 2024 28. septembril 2024. aastal.

BIRGIT VAARANDI

nii õhupüssist kui ka airsoft’i relvadest. Sellest kujuneski noorteala kõige suurem tõmbemagnet.

Üksus

kirde maakaitserinGkond asutas

kaitseliidu piirikaitse malevkonna Kirde maakaitseringkond asutas uue eksterritoriaalse ehk maakaitseringkonna põhise struktuuriüksuse, milleks on Kaitseliidu piirikaitse malevkond. Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

us malevkond erineb teistest põhimõtteliselt sellega, et annab väga hea liitumisvõimaluse ükskõik millisest Eesti maanurgast pärit huvilisele. Malevkonna eesmärgiks on toetada Eesti piiri kaitset nii kriisiolukorras kui vajadusel ka muul ajal, valmistades inimesi ette erinevateks piirikaitseülesanneteks. Eesti piirivalve rajaja kaitseliitlane kindralmajor Ants Kurvits on öelnud, et tuleb seista valvsalt piiril – sest kui kaovad piirid, kaob maa, kaob riik, kaob rahva vabadus. Selline väga oluline ülesanne saab olema ka vastloodud malevkonnal, kes sealjuures kõigiti aitab teisi Eesti ametkondi. „Seni, kuni meie idanaaber Venemaa ja tema koostööpartner Valgevene jätkavad agressiivset tegevust, sealhulgas Baltimaade piiriäärsetel aladel, tuleb olla valmis iga ajahetkel reageerima, et kaitsta oma maa ja riigi piiri esimesest mullakamarast,“ ütles ringkonna ülem ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.

1/2024

Kaitseliidu piirikaitse malevkonna asutamiskoosolek toimus 19. oktoobril Alutaguse malevas Jõhvi linnas. 3. novembril leidis aset vastloodud malevkonna üldkoosolek, kus valiti eestseisus, pandi paika esmased tegevused ning 2024. aasta tegevuskava. Kaitseliidu Kirde maakaitseringkond on viimastel aastatel saanud piirikaitseülesannete täitmisel häid kogemusi nii oma vastutusalas COVID-19 kriisi ajal turvalisust tagades kui ka spetsiifilisemaid ülesandeid täites õppuste Okas 21, Wisent 22, Kilp 22 raames ja tänu 2022. aastal läbi harjutatud hädaolukorra lahendamise plaanile. Uus malevkond hakkab tegema koostööd erinevate ametkondadega, sealhulgas tihedamalt Politsei- ja Piirivalveametiga. Ida prefektuuri piirivalvebüroo juhi Eerik Purgeli sõnul on Kaitseliidu ja PPA koostöö suurendamine õige suund turvalisema Eesti poole. „Loodav Kaitseliidu piirikaitse malevkond loob tingimused kaitsevõime kasvatamiseks ning aitab Politsei- ja Pii-

rivalveametil paremini täita ühiseid eesmärke. Üksus on toeks piiril võimalike kriiside ja hädaolukordade lahendamisel, olgu selleks siis massiline sisseränne või hübriidrünnak,“ lisas Purgel. Esimesed olulised ja tõsisemad tegevused tehakse juba üsna pea, 2024. aasta esimeses kvartalis, mil on plaanis alustada ka väljaõppega. Need, kes on juba liitunud, on valdkonnaga varem kokku puutunud, seega kohanemine uue teemaga ja enesetäiendamine palju aega ei võta. Aga siiski on juurde vaja jõudu ehk inimesi, kes paneksid uuele algatusele õla alla ja aitaksid panustada Eesti riigi kaitsesse. „Kutsume üles kõiki huvilisi Eesti eri paigust liituma Kaitseliidu piirikaitse malevkonnaga. Üleskutse on mõeldud kõigile, kellele teema on südamelähedane. Kui vaadata, mis praegu toimub Soomes ja viimasel ajal ka Eesti piiri ääres, siis aega oodata ei ole, peame otsustavalt tegutsema. Palun liitu uue malevkonnaga, sest vaid koos Sinuga on meie riigi kaitse piiril tugevam,“ ütles ringkonna pealik Ainsalu.

uus

kaitseliidu piirikaitse malevkond kutsub Sind oma ridadesse Kutsume endisi piirikaitsjaid ja kõiki huvilisi igast Eestimaa nurgast uue üksuse arendamisele õlga alla panema! Aitame Kaitseliidu kaudu kaasa Eesti piirikaitse tugevdamisele! Info ja registreerimine telefonil +372 717 9557, kadriina.kruuts@kaitseliit.ee

KOOS SINUGA, ON MEIE RIIGI KAITSE PIIRIL TUGEVAM!

PIXABAY

maailmapilk

1/2024

maailmapilk

KES KEEDAB

HAMASI SUPPI? Oktoobrikuu alguses lahvatanud ning ka siinmail jätkuvalt palju kõneainet pakkuv sõda Hamasi ja Iisraeli vahel on järjekordne märk pingelistest aegadest. Gaza sõda, nagu iga relvakonflikt, koosneb aga mitmest kihist, mis köidavad eri osapoolte ja ametkondade huve. Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskus

eile kõige nähtavamal ning peamiselt meedia huvi köitval taktikalisel ja operatiivtasandil domineerivad linnalahingud, kus Iisraeli maaväed teostavad terroritõrje operatsioone (vastaspoole jaoks aga sissetungi). See toimub ohtra mürsu- ja raketirahe saatel, laiemaks eesmärgiks on hõivata ala tänav tänava järel, et peatada ka nn Gaza metroo tegevust. Ent linnalahingud on olulised eelkõige sõjaväelastele ja kaitseplaneerijatele. Verised tänavalahingud koos rusude vahel ekslevate elanike, aga ka tsiviilriietes terroristidega köidavad ka kaugete kõrvaltvaatajate tähelepanu, ent sõjaudus on tsivilistil keeruline eristada propagandat reaalsusest. Seda enam, et efektne videomaterjal levib kiiresti sotsiaalmeediaplatvormidel, mis reeglina ei analüüsi nende päritolu ja adekvaatsust. Strateegilisel tasandil on sõda paljuski seotud tajumisega, sest nagu igas konfliktis, on ka muinasjutus alati süütu ohver ja kuri pahalane, mida taustal saadab jutustaja, et kinnistada kuulajas, vaatajas ja lugejas kannataja ja agressori rolle. Selliste lugude kujundamine huvitab eelkõige luure- ja teabekeskusi, aga ka diplomaate, kes peavad tsivilistile

nähtamatut sõda nii küberrindel kui ka rahvusvahelisel areenil, kus samuti lendab ohtlikku materjali – levivad valed ja desinformatsioon.

OHVER KUI RELV

Kaugelt vaadates võib pilt muutuda hägusemaks, pealegi tuleb infovoos viibides arvestada, et uudiste puhul on mängus suuremad huvid. Riigid sõdivad ka meediaareenil ning nii on lahingud Iisraeli ja Hamasi vahel muutunud veebimaailmas omamoodi maailmasõjaks, kus Iraan, Venemaa ja vähemal määral ka Hiina Rahvavabariik on kasutanud meediat ja maailma peamisi sotsiaalvõrgustikke Hamasi toetamiseks ja Iisraeli alavääristamiseks. Seda tehes on pööratud tähelepanu ka Ameerika Ühendriikide halvustamisele. Oluline on seegi, et Iraani käsilased Liibanonis, Süürias ja Iraagis on liitunud virtuaalsõjaga koos teiste terrorirühmitustega. On täheldatud,1 et alates oktoobrisõja algusest on internetipõhise propaganda ja desinformatsiooni tulv suurem kui varem ning see väljendub ka maailma linnade tänavatel geopoliitilise lõhena, mida oleme hiljuti kogenud Eestiski. Inimeste tänavale tulekut võimestab kõikjal meediaruumis, sh sotsiaalvõrgustikes toimuv, seda poolt sõjast ei tohi jätta

tähelepanuta. Videomaterjali ülilihtne salvestamine tähendab, et iga sõja tsooni jäänud või kaadrisse sunnitud2 tsiviilelanik võib, tihti enese teadmata, omandada infosõjas kriitiliselt olulise rolli – kannatused, veri ja rusud tõmbavad meedia tähelepanu. Kuigi nende kaadrite levitamise eesmärk võib kahtlemata olla õilis – näidata kannatusi eesmärgiga need lõpetada –, tuleb arvestada, et sellesama materjali võtavad tänuga vastu propagandistid ja paiskavad meediaruumi, muidugi endale sobivas narratiivikastmes.

SÕNALINE SÕJAUDU

Nii võib Hamasi sõjalises plaanis algusest peale perspektiivitut rünnakut vaadelda ka teises valguses, mis toob esile mitmed tähelepanuta jäänud elemendid suuremast sündmuste ahelast, kus peamist rolli etendavad infoväed. Olukorras, kus Hamas ei saa loota Iraani sõjalisele sekkumisele3 ja kaotab ühe linnalahingu teise järel, vajadusel ka kuude pikkuseks venivas sõjas,4 on nad ometigi oma lahingumissiooni täitnud. Kuidas nii? Lisaks hirmu külvamisele, mida 7. oktoobri rünnak taotles ning õnnestumisega provotseeris juute omakorda erakordselt jõuliselt 1/2024

maailmapilk sõjaliselt vastama, loodi läänemaailmas soodne pinnas juudiriigi vastaste meeleavalduste tekkimisele, st sekkuti vähemalt osaliselt paljude (eriti suurt islamivähemust omavate) lääneriikide siseturvalisuse valdkonda. Nii anti valusalt märku asjaolust, et kaugel Lähis-Idas toimuv võib kiiresti muutuda nii ühiskondlikult kui poliitiliselt kuumaks teemaks ühtviisi nii Ühendkuningriigis, Saksamaal kui Prantsusmaal, vähesel määral ka siinsamas Eestis. On tõsi, et Euroopasse on aastakümnete jooksul tekkinud ka märkimisväärne Palestiina kogukond, mis asus organiseeritult Iisraeli-vastaseid proteste korraldama ja rõhutama Palestiina alade okupeerimist. Meeleavaldustele õnnestus kaasata ka palju mittemoslemeid koos haritlaskonnaga. Verise sõja lõppemist nõudvad „spontaansed“ sündmused on seejuures kasulikud ka riikidele, mis on avalikult heitnud kinda demokraatiale ning soovivad sealjuures tähelepanu kõrvale

1/2024

juhtida ka enda tegevustelt. Näiteks Ukrainas kestvalt sõjalt või LõunaHiina meres toimuvatelt igapäevastelt provokatsioonidelt. Aga ka selleks, et inimeste emotsioone kaaperdada ja neid kurnata. Võitlus käib ju tähelepanu pärast. Toimuv on justkui ettevalmistav suurtükituli, kus iga uudis Palestiina kohta võtab ära meediaruumi Ukrainas või Taiwani lähistel aset leidvast sündmusest. Kui tähelepanust on järel vaid udu, on põhijõude oluliselt lihtsam kasutada, vastase pidev töötlemine viib ühel hetkel tulemuseni – segadus, väsimus, tüdimus, apaatsus, meeleheide, alistumine. Selle ennetamiseks tuleb tegeleda psühholoogilise kaitsega, kus kaitseliini hoiavad jällegi infoväed.

AGA KAS PALESTIINLASI EESTI HUVITAB?

Eelpool kirjeldatu võib tõstatada küsimuse, kuidas on suuremõõtmeline tähelepanu kaaperdamine üleüldse võimalik. Tasub ka küsida, mis on Palestiina ja miks see köidab keskmise

eestlase, aga ka haritlase tähelepanu enam kui näiteks Eesti elanikkonnakaitse nadi seis, mis puudutab meist igaüht? Ajal, mil Palestiina on kauge ning veel võõram on keskmisele palestiinlasele Eesti ja huvi eestlaste saatuse vastu Venemaa külje all, tuleb laiemalt küsida sedagi, mida teab keskmine eestlane Lähis-Idast. Täpsemalt juutidest, araablastest, sealsetest religioonidest ning nende omavahelistest konfliktidest koos laiema ajaloolise taustaga. Kas välismeedias vilksatavad märksõnad nagu intifāḍah, nakbah, enesemääramisõigus, apartheid, asundused ja okupatsioon koos eri aastanumbritega annavad piisavalt ainest, et regiooni, olukorda ja keskkonda adekvaatselt mõtestada? Kakluses Palestiina-nimelise piirkonna pärast on niivõrd palju nüansse ja detaile. Näiteks on üpris vähe räägitud Briti koloniaalimpeeriumi pärandi mõjust praeguse olukorra võimaldamisele. Katteta lubadused küll araablastele, küll juutidele on piirkonnas

maailmapilk

Endistel koloniaalvõimudel on laiemalt Lähis-Ida, ent ka Aafrika probleemides oma vastutus võtta, ent kauges Eestis tasuks igaühel enne meeleavaldusele minekut hetkeks mõelda, kas on ikka kõiki olulisi asjaolusid arvesse võetud ja läbi kaalutud? Inimlikust küljest on olukord mõistagi konfliktne, meediapildis nähtud kannatused põrkuvad mängureegleid dikteeriva emotsioonitu geopoliitikaga ning samas pole üldjuhul põhjust kahelda meeleavaldajate valus. Sügavam probleem seisneb asjaolus, et kui need vastuolulised küsimused lähevad laupkokkupõrkesse üldiste euroopalike väärtustega, on seda varmad ära kasutama ka erinevad osapooled, seda eelkõige Euroopa ja Palestiina toetajate endi vastu. See pole küll üldiselt ühegi meeleavaldaja eesmärgiks, ent selle tagajärjega tuleb arvestada.

Jääb ka küsimus – miks ja kuidas on Palestiina-meelsed meeleavaldused haaranud kaasa märkimisväärse osa Lääne haritlastest ja ühiskonnast? On kaheldav, et keskmine eestlane on teadlik Iisraeli-Palestiina konflikti kõikidest keerukatest nüanssidest, kus mõlema osapoole kätel on piisavalt verd ning kuhu sekkuvad meeleldi mitmed piirkonna plahvatusohtu alal hoida soovivad osapooled. Ilmselt tuleb siingi mängu Venemaa infosõjavõime, mida on akadeemiliselt aastakümneid süstemaatiliselt arendatud ning täiendatud kaasaja digivõimetega.5 Tulemiks pole mitte ainult trollivabrikud, vaid ka pidevalt suureneva eelarvega eraldi väeliik,6 mis hoiab kiivalt eemale küll paraadidelt, ent ründab agressiivselt nii küber- kui telerinnetel erinevate kõneisikute, telediktorite ja sotsiaalmeedia mõjutajate kaudu. Sel moel on võimalik erinevaid sõnumeid konstrueerides luua kõikvõimalikke narratiive, näiteks headest vabadussõdalastest, kes ihkavad vabas-

tada oma maad okupantidest ning on sunnitud selleks ikka ja jälle haarama relva või brutaalse terrori järele, kui kõik muud võimalused on end ammendanud. Seda tehes põhjendatakse muide kaudselt ka Ukraina ründamist – see on viimane samm, midagi muud ei jäänud üle.

MIDA TOOB 2024. AASTA LÄHIS-IDALE? Kas 2024. aasta toob Levanti piirkonda peale pingete, sõjaudu ja konfliktide jätkumise ka rahu ja lepitust? Pigem mitte, rahu Lähis-Idas ei ühildu mitme regionaalse jõu, nagu Iraani, Venemaa, aga ka Katari ja Türgi huvidega. Kuigi sõjalist kokkupõrget ei soovi neist keegi, jätkatakse oma käsilaste toetamist nii relvade kui rahaga, et hoida sõltuvalt regionaalsest jõust Iisraeli ja Süüriat koos neid ümbritsevate araabia riikidega eemal suhete normaliseerumisest ning konfliktide lahendamisest. Kuniks kestab Süüria kodusõda, on Türgil võimalik jätkuvalt kontrollida olulist osa Põhja-Süüriast, ehkki

1/2024

IISRAELI KAITSEVÄGI/FLICKR

lokkava teineteisevihkamise otseseks põhjustajaks ning nii on loogiline, et Ühendkuningriigis toimub praeguse konflikti üle elav ühiskondlik arutelu, ehk ka liikumine.

maailmapilk Palestiina põgenikud valmistavad peavalu ka regiooni teistele riikidele, näiteks Jordaaniale, kus rahvastikus on toimunud suured muutused – juba ligi 50% elanikest on Palestiina päritolu.7 Kremli huvides on jällegi araabia riikide sõjaline ühisrinne Iisraeli vastu, mis nõuaks kiiremas korras Washingtoni tähelepanu ja sekkumist, aga ka ressursse, mida vajab Ukraina sõja võitmiseks Venemaa vastu. Seevastu Egiptuse solidaarsus Palestiina põgenikega on mäekõrgune, nimelt eraldavad Gaza sektori ja Siinai poolsaare usuvendi piiritõkked ja barjäärid, et hoida põgenikemasse Egiptusest eemal.8 Sarnaseid hoiakud on ka teistes araabia riikides, kus uudistes domineerib küll mure Palestiina pärast ja sarjatakse juute, ent sõnadega ka piirdutakse. Golani kõrgendike piirkond on jätkuvalt võimaliku uue rinde piirkond, mis sunnib Iisraeli Lõuna-Liibanonis läbiviidavaid sõjalisi lööke Hezbollah’ suunal

1/2024

hoidma tasakaalus. Aeglaselt kulgevad sõjalised operatsioonid Gaza sektoris muudavad samal ajal Hezbollah’ ohu tõsisemaks, sest kahel rindel ei suuda juudiriik pikemat aega sõdida. Sealjuures loodetakse USA sõjalisele abile, millele pretendeerib jätkuvalt ja üha enam ka Ukraina. Ukrainalt tähelepanutekki endale tiriv LähisIda püssirohutünn on seega mitmes mõttes kasulik Venemaale, rääkimata Hiinast, kes passib õiget hetke, et rünnata Taiwani. Ometi on Palestiina ja Iisraeli lugu palju keerulisem, kui pealtnäha paistab. Seda ka oma võimalikes geopoliitiliste tagajärgede tõttu olukorras, kus sõda peetakse aina enam vaimses ruumis. Ühte tuleb siit õppida ka Eestil – meilgi on tarvis tugevat infosõjale vastu astumise võimet, eriti väikeriigina, kelle pikaajaline vastupidamine on otseses sõltuvuses suutlikkusest köita partnerite tähelepanu. Seda on tegelikult õpetanud meile ka Ukraina kogemus sõjas Venemaaga ehk Venemaa propaganda küüniste ulatus Eestis.

Kui lisada eelnevale ka aina arenev AI-võime, on geopoliitiliste jõujoonte hoidmisel ning oma narratiivide strateegilisel levitamisel aina kesksem ning samas hoomamatu roll tänapäeva sõjas. Oleme jõudnud aega, kus sõja võidu või kaotuse võib otsustada võime kontrollida kaugete maade inimeste tähelepanu ning vahendid selleks on odavamad ja kergemini kättesaadavad kui kunagi varem.

LÄHIS-IDA KAARDIPAKK

Palestiina ja Iisraeli lugu on justkui hoiatav kaardipakk, kust iga kord erinevat kaarti välja tõmmates on võimalik rääkida oma narratiividega kattuv lugu. Lähed ajas tagasi sajand või kaks, saad uued kaardid. On tõsi, et selles loos pole kummagi poole käed verest puhtad ning toimuv on ületamatu väärtuste konflikti tagajärg. Ent vahet pole, kumb pool valida – manipulatsioonide ja emotsioonide tulvas on kerge langeda infosõja narratiivide lõksu. Arvamuse või meele avaldamine on igati normaalne demokraatlikku ühiskonda kuuluv nähtus, ent valikule

maailmapilk

Nii on kõiksugu Vabariigi Valitsuse või Riigikogu poole suunatud mõttekäigud suunal „Iisraeli tegevus tuleb ühemõtteliselt hukka mõista“ küll õilsad,9 ent külmas reaalpoliitikas ka parima tahtmise juures võimatud täituma. Nimelt on Venemaa võimaliku rünnaku puhul Eesti, laiemalt ka Balti riikide vastu matemaatika lihtne – Iisraeli poolehoidu oleks võimalik konsolideerida, tänasel ja homsel Palestiina valitsusel oleks kauge Eesti saatusest tõenäoliselt täiesti ükskõik – eestlane on araablase jaoks ennekõike kaﬁr ehk uskmatu. Võib-olla on see meelevaldne tõlgendus, ent vaadates Hamasi ja Venemaa võimalikesse ühistesse huvidesse ja kooskäimistesse,10 pole see ebatõenäoline. Nii võiks igaüks eneselt küsida – keda või ehk täpsemalt, millist maailmakorda ma selles konfliktis poolt valides tegelikult toetan?

Ning ehk on targem sellest kõigest hoopiski õppida, et olla aina enam valmis täiemahuliseks narratiivipöördeks Venemaa võimaliku sõjalise rünnaku korral. Näeme ju, et seda nuga teritatakse Soome peal,11 kus piirikriisis kasutatakse migrante taaskordse infosõja lahingu võitmiseks. Jääb üle vaid soovida kainet mõistust ja kindlat meelt, seda läheb aina enam vaja – ajad on segased ning lõpuks lähevad kaugel Levanti piirkonnas asjad ikka omasoodu – araabiapäraselt inshallah!* VIITED: 1

Myers, S. L. & Frenkel, S. 2023. In a Worldwide War of Words, Russia, China and Iran Back Hamas. The New York Times, 03.11.2023. Leitav: https://www. nytimes.com/2023/11/03/technology/israel-hamasinformation-war.html (kasutatud 10.12.2023). Georgy, M. 2023. Hamas tells Gaza residents to stay put as Israel ground offensive looms. Reuters, 13.10.2023. Leitav: https://www.reuters.com/world/ middle-east/hamas-tells-gaza-residents-stay-homeisrael-ground-offensive-looms-2023-10-13 (kasutatud 10.12.2023). Bozorgmehr, N. 2023. Iran told US it did not want Israel-Hamas war to escalate. Financial Times, 17.11.2023. Leitav: https://www.ft.com/content/ e296eb62-cd36-4945-80c2-1ca3a6b79259 (kasutatud 10.12.2023). Jobain, N., Shurafa, W. & Magdy, S. 2023. Battles rage across Gaza as Israel indicates it’s willing to fight for

months or more to beat Hamas. The Associated Press, 10.12.2023. Leitav: https://apnews.com/article/israelhamas-war-news-12-10-2023-4414014e31015af32e99 a5767b18927c (kasutatud 10.12.2023). 5 Kostytska, S., Nagel, H., & Nagel, A.-M. 2023. Ukraina avaliku sektori kohanemine Venemaa infosõjas – sotsiaalmeedia kui relv. Turvalisuskompass, 3(2), pp. 67−99. 6 Michałowska-Kubś, A. ja Kubś, j. 2023. Kremlin spent 1.9 billion USD on propaganda last year, the budget exceeded by a quarter. Debunk.org, 04.05.2023. Leitav: https://www.debunk.org/kremlin-spent-1-9-billionusd-on-propaganda-last-year-the-budget-exceeded-bya-quarter (kasutatud 10.12.2023). 7 Al-Sharif, O. 2017. One-State Solution an Existential Threat to Jordan. Middle East Institute, 01.03.2017. Leitav: https://www.mei.edu/publications/onestate-solution-existential-threat-jordan (kasutatud 11.12.2023). 8 Al-Lawati, A., Abdelbary, M. & Picheta, R. 2023. What is the Rafah crossing, Gazans’ last hope to escape the war, and how does it work? CNN, 02.11.2023. Leitav: https://edition.cnn.com/2023/11/01/middleeast/ rafah-crossing-gaza-egypt-explainer-intl/index.html (kasutatud 11.12.2023). 9 Mooste, K. 2023. Üle saja Eesti ühiskonnategelase nõuab valitsuselt Gaza tsiviilelanike inimõiguste eest seismist. Delfi, 25.10.2023. Leitav: https:// www.delfi.ee/artikkel/120242467/ule-saja-eestiuhiskonnategelase-nouab-valitsuselt-gazatsiviilelanike-inimoiguste-eest-seismist (kasutatud 11.12.2023). 10 Winer, J. M. 2023. Essential questions about the Russia-Hamas link: The evidence and its implications. Middle East Institute, 28.11.2023. Leitav: https://www. mei.edu/publications/essential-questions-aboutrussia-hamas-link-evidence-and-its-implications (kasutatud 11.12.2023). 11 Chiappa, C. & Ngendakumana, P. E. 2023. Russia’s ‘cynical’ actions at border aim to sow discord, Finland says. Politico, 02.12.2023. Leitav: https://www. politico.eu/article/russia-border-migrants-hybridaction-finland-minister-anders-adlercreutz (kasutatud 11.12.2023). * kui jumal tahab (araabia k)

1/2024

IISRAELI KAITSEVÄGI/FLICKR

arvamust avaldada või loosungit kanda peaks eelnema põhjalik olukorraga tutvumine, samuti geopoliitilise tausta ja Eesti olukorra adumine.

maailmapilk

jõulud möödas, julmus jätkuB Olles kirjutanud kümneid kalendriaastat kokkuvõtvaid ülevaateid, olen esimest korda kimbatuses, sest mitte ühelgi tänasel sõjarindel ei terendu lõppu ega ka vahekordade selginemist. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

baselge on ka aasta suurima kriisikohtumise ehk siis kliima parandamiseks mõeldud tippkohtumise COP28 tulemus. Karta on, et konkureerivate suurvõimude eestvedamisel pannakse taas paberile see, mida paljud ei kavatsegi täita. Pealegi on Abu Dhabis toimuva kohtumise eesistujaks tegutseva naftakompanii juht, kes poliitiku rollis kutsub teisi üles rohepöördeks ehk siis fossiilsete kütuste kasutamise lõpetamiseks!? Just see – räägin üht, teen teist – on poliitikas anno 2023 saanud paraku domineerivaks käitumisreegliks. See oli aasta, mil Ukrainas jätkus suur sõda, mida ikka veel ei taheta pidada maailmasõjaks. Lihtsalt seepärast, et erinevalt esimesest ja teisest maailmasõjast pole selles osalevad riigid üksteisele sõda kuulutanud. Mainitud sõja-mittesõja või siis nüüd ametlikult sõjalise erioperatsiooni, agressiooni, ent mitte sõja mäng algas aga juba 2014. aastal, kui Vene väed vallutasid Krimmi ja osa Ida-Ukrainast. Esimene annekteeriti kohe, teises kasutati venitatud ülevõtmise taktikat. Alanud mängu teiseks faasiks tuleb pidada seda, et Venemaa pommitab

1/2024

nüüd teist aastat kogu Ukraina territooriumi, Ukraina 50 liitlast jagavad Ukrainale relvi ja laskemoona, ent tingimusel, et Kiiev ei viiks sõjategevust üle Venemaa enda pinnale.

ETENDUS JÄTKUB

Nüüd siis terendub poliitmängu kolmas faas, sest Kreml kuulutas märtsiks 2024 välja uued presidendivalimised, kinnitades, et need toimuvad ka Ukraina okupeeritud aladel ehk siis seal, kus käib sõjategevus. Kuna septembris 2023 juba viidi neil aladel läbi „rahvahääletused“, pole kahtlustki, et uus valimisetendus tuleb. Aga meil, naabruses elaval väikerahval, jääb vaid üle vaadata-kuulata, mida Venemaa vastu peetavat sõda kummalisel kombel toetavad suurriigid selle kohta ütlevad. Pealegi pole välistatud, et Kreml üritab Putinile hääled „kätte saada“ ka lähivälismaades elavatelt Venemaa kodanikelt ja üks neist riike on Eesti. Siinkohal tasub mäletada 2018. aastal ehk suure üleilmse poliitmängu esimese faasi päevil Tallinnas Pikal tänaval loogelnud järjekordi ja fakti, et 94% Eestis hääletanuist toetasid Putinit. Vaevalt, et see protsent on tänaseks kahanenud. Ja sündmuste senine kulg ei anna küll kindlust, et Putini poolt hääletamine jääks välismaal ära.

PIXABAY

maailmapilk

Näiteks Venemaa sportlased said ju ikkagi kutse Pariisi olümpiamängudele. Juhiks tähelepanu sellelegi, et teise maailmasõja lõpus rahvusvahelise julgeoleku tagamiseks loodud institutsioon ÜRO julgeolekunõukogu on osutunud hambutuks kogumiks, mis ei suuda tagada sõjategevuse kiiret lõpetamist mitte kusagil. Eriti seal, kus tegevusväli on piiratud ja ümberpiiratud kaitsetul tsiviilelanikkonnal tuleb lihtsalt alluda kõike purustava sõjamasina jagatavatele liikumiskorraldustele. Kuna tegu on rohkem kui kahe miljoni inimese, pealegi enamasti laste-naiste saatusega, siis on ikkagi rabav küll, kuidas muu maailm ehk ligi 200 valitsust seda pealtvaatajaina taluvad. Aastal 2023!

DEKORATSIOONID MUUTUVAD

Teadupoolest sünnitas lääne suurriikide veniv ja jätkuvalt osaline kaasatulek Ukraina toetamisega selle, et Moskval õnnestus kiirelt vallandada oma sõnades uus võitlus neokolonialismiga, pidades viimase all silmas USAd, Suurbritanniat, Prantsusmaad ja Saksamaad. Teema, millele on minevikku ja ka tänast sotsiaalmajanduslikku seisu arvestades võimalik leida kõlapinda Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas. Venemaa president Putin on teatavasti olnud osav kandepinna leidja omaenda impeeriumi moslemite seas, ent ka Islami Koostööorganisatsiooni 57 liikmesmaas. Seda kõrgemalt tuleb hinnata Ukraina riigipea Volodõmõr Zelenskõi talenti Ukraina ja Krimmi tegeliku seisu (poolsaar oli ju 1944. aastani krimmitatarlaste oma ja ka omand!) selgeks tegemises moslemite maailmale – tema kuulsaid kümmet rahuteesi on ju arutatud Kopenhaagenis, Ar-Riyadis (Saudi Araabias) ja Maltal. Detsembriks pakkus Zelenskõi ootamatult välja kohtumise „Ukraina-

Ladina-Ameerika“ ja sõitis ise kohale Buenos Airesesse, mis tagas talle ka kohese kutse Washingtoni, et näost näkku ära klaarida USA ladvikus tekkinud probleemid Ukraina jätkuva toetamisega. Zelenskõi võimast ja tegudele inspireerivat kuju silme ees hoides saab rahumeeli tõdeda, et Eesti kuulub nende hulka, kelle toetus Ukrainale on olnud tasemel. Olime ju esimeste seas, kes saatsid oma Javelinid Ukrainasse veel enne, kui suur sõda algas. Mõistagi kooskõlastatult nendega, kellega vaja.

JÕUD JÄÄB MAKSMA

Tõsi, putinismi toetajaid jagub meilgi. Tunamullu oli raskusi okupatsiooni meenutava tanki avalikust ruumist eemaldamisega, lisagem sellele organiseeritud (mis sest, et leelotamise ja rivistumise vormis) vastuhakk kaitseväe harjutusalade laiendamisele. Ning muidugi Riigikogu valimised, kus venemeelsetel õnnestus hääli koguda ja mitte vähe. Tagatipuks vallandus nädal pärast seda, kui oli ilmnenud valitsuse kava piirata ajutiselt Venemaa kodanike valimisõigusi olukorras, kus nende riik sõdib agressorina, sihipärane kampaania Eesti peaministri ametist kõrvaldamiseks. Kaja Kallase julge ja initsiatiivikas tegutsemine Ukraina toetajate mobiliseerimisel ei jäänud maailmas märkamata ja see tagas Eestile koha suurte otsustajate lauas. Otse öeldes – vägagi kadestamisväärt üllatus Eesti maskuliinses poliitikas. Sestap oli ka arusaadav kohaliku viienda kolonni kohene kaasaminek peaministri igakülgse diskrediteerimisega. Sõja ajal ei saa õhinapõhiselt tegutseda. Pigem vajab sõja aeg suurt mõtlemist suure eesmärgi nimel. Selleks on rahu taastamine ja agressori oma koopasse tagasi ajamine. Hetkel on aga seis säärane, et nüüd, pärast jõule ja uue aasta tähistamist räägivad maailmas endiselt relvad, kõik on pigem ebaselge ja poliitikas maksab endiselt vaid jõud. 1/2024

KADRI PAOMEES

koostöö

kapten

jordan Candelier: kaitseliitlased on isamaalised, pÜHendunud, motiveeritud Möödunud aasta teises pooles Eestis paiknenud Prantsuse kergejalaväeüksuse ülem kapten Jordan Candelier pälvis koostöö eest Kirde maakaitseringkonna kaitseliitlastega Kaitseliidu eriteenete medali. Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

aitse Kodu! toimetus sai kapten Candelieriga kokku, et uurida tema käest, kuidas tema teenistus Eestis möödus ning mida pälvitud tunnustus talle tähendab.

Millal te Eestisse saabusite ja milline oli teie teadmine Eestist enne siia saabumist? „Tegelikult olen ma Eestis juba teist korda. Esimesel korral käisin 2023. aasta juunis eelluurel, et territooriumi ja selle eripärasid paremini mõista ja valmistuda augusti lõpus alanud missiooniks.

1/2024

Alguses oli Eesti minu jaoks ausalt öeldes ikka midagi üsna kauget. Väike vabariik Ida-Euroopas, mis on meile väga vähe tuntud.“

Millised olid Prantsuse üksuse ülesanded sellel missioonil? „Meie missioon täidab kolme peamist eesmärki. Esiteks tulime siia eestlaste palvel, et arendada koostegutsemisvõimet. Teiseks, meie soov oli tegeleda põhjalikult hajutatud lahingutegevusega taktikalises sügavuses ning eriväelaste võitlusviisidega. Ja viimaks, mis on oluline eelkõige meile, prantslastele, oli eesmärgiks jätkata oma üksuse väljaõppega.“

Muude üksuste kõrval tegite koostööd ka Kaitseliidu üksusega. Milles see peamiselt seisnes? „Mis puutub koostöösse Kaitseliiduga, siis töötasime eelkõige Kirde maakaitseringkonnaga, Viru malevaga. Alustasime õppusel Ussisõnad mobilisatsiooniharjutusega, kus 3–4 päeva jooksul viisime läbi lahinguväljaõpet, maa-ala kontrollimist ja vastase häirimist. Seejärel jätkasime Rutja lennuväljal kaevikuvõitluse harjutamisega, mis lõppes kahe kompanii, prantslaste ja eestlaste ühismanöövriga. Ning möödunud aasta lõpetasime Saaremaal õppusega Orkaan, kus harjutasime Lääne maakaitseringkonnaga samuti võitlust tagalas, hajutatud lahingutegevust taktikalises sügavuses.“

Millise hinnangu annaksite Kaitseliidu üksustele nähtu ja kogetu põhjal? „Ma olen väga meeldivalt üllatunud Kaitseliidu üksuste tasemest. Esiteks

koostöö

sellepärast, et meie mõistes on nad vabatahtlikud. Prantsusmaal on meil midagi sarnast, Me kutsume neid reservväelasteks. Teil on siin aga teistsugune suhtumine. Siin on inimesed isamaalised, pühendunud, motiveeritud. See on tõesti see, mis kõige rohkem esile tuleb. Peale selle veidi maamehe moodi olek, sest minu arvates olete te, eestlased, natuke nagu karusloomakütid või jahimehed. Seega oli meeldiv töötada koos Kaitseliiduga, motiveeritud inimestega, kes tunnevad hästi maastikku, on maamehelikud ja võitluseks karastunud.“

Te saite hiljuti Kaitseliidu eriteenete medali. Milline on selle medali tähtsus teie jaoks? „Esiteks, isiklikus plaanis on see auhind mulle eriline

au, sest tean, et seda antakse välja väga väikestes kogustes. Nii et mul oli suur au seda pälvida. Kuid teisest küljest on see ka hinnang kogu minu üksusele, mis ligi kolm ja pool kuud Kaitseliiduga koos tegutses. Niisiis on see autasu ühelt poolt isiklik, aga ka tunnustuseks kogu

üksusele, ja me oleme selle üle eriti uhked.“

Mida te oma teenistuse jooksul Eesti kohta uut ja üllatavat teada saite? „Me avastasime Eesti, mis mõnes mõttes on ennekõike ikka üsna külm, kuid sellest hoolimata lahkume siit sooja tundega. Inimliku soojusega, sest meid võeti suurepäraselt vastu ja integreeriti väga hästi. Õppisime väga palju, nii kultuuri kui ka suhtumise kohta. Loomulikult ka ametialaselt tehnikaid ja toimimisviise, mida kasutatakse Prantsusmaal vähe ja mis on seotud kohaliku maastiku eripäraga.“

Kas tuleksite siia ka tagasi? „Kui saan Eestisse tagasi tulla, siis tulen siia hea meelega, isegi võib-olla eraviisiliselt turistina.“ Kapten Jordan Candelier ASSO PUIDET

1/2024

ERAKOGU

3. sauna üleandmine Kramatorskis Ukraina 3. üksikule ründebrigaadile. Eestlased sellel pildil on vasakult paremale: Kersti Siilivask, Marti Tolli, Alfred Hallika, Kalle Klooster ja Jan Laar

kuidas kaitseliitlased

ukrainale sauna teevad Meie kaitseliitlased teavad seda tunnet, kui lähed õppusele ja kogu aeg sajab vihma. Või midagi hullemat. Sel puhul päästab ainult teadmine, et varsti saab koju, sooja ja pesema. Võib-olla ka kuuma sauna. Ukraina võitlejatel paraku sellist võimalust enamasti ei ole. Tekst: kapten (r) ILMAR RAAG, Tallinna malev

1/2024

eie sauna lugu algas sellest, kui ma sattusin ühe vabatahtlike abiretke käigus vestlema Karpatska Sitši vabatahtliku pataljoni ülemaga Ukrainas. Vestlus kõlas umbes nii. „Kuidas me saaksime teid veel aidata?“ „Te olete meile toonud autosid ja droone ja see on väga hea. Aga talv on tulekul ja meil oleks vaja sauna.“ Esialgu tabas see mind täieliku üllatusena, aga kohe seejärel tuli meelde, millist moraalset rolli mängib saun meie Kaitseväe missioonidel. Samuti meenusid Kaitseliidu metsaõppused. Eks meie kaitseliitlased teavad seda tunnet, kui oled reedel läinud õppusele, aga kogu öö sajab vihma või veel midagi hullemat. Seejärel põrkad mööda metsa ja järgmiseks ööks oled juba täiesti läbikülmunud ja märg. Ainuke asi, mis aitab, on mõte, et pühapäeval õppus lõppeb ja saab koju. Saab end pesta. Paljud lähevad otsejoones kuumaks aetud saunalavale. Aga kas ukrainlastel on rindel sama võimalus? Tegelikult ei ole. Need vabatahtlikud, kes on seal rindel käinud, räägivad kõik äärmiselt räpastest sõjameestest, kes teinekord ei ole saanud end pesta nädalate viisi. Mina näiteks olin ühe Ukraina suurtükimeeskonna positsioonidel ühe lühikese, neljapäevase rotatsiooni, mille jooksul oli meil keelatud saapaid jalast ära võtta ja magasime loomulikult rõskes keldris. Usun, et mõte saunast on Eesti kaitseliitlastele arusaadav. Karpatska Sitš on end tõestanud kui üks legendaarsetest vabatahtlikest pataljonidest. Viis kuud tõrjusid nad Izjumist lõunas Vene 1. tankiarmee Kantimirovi diviisi tanke. Ütlen ausalt, et ma ei saa aru, kuidas see neil õnnestus. Seepärast tuli sauna tegemise otsus ka väga loomulikult. Kõigepealt rääkisin sellest Kaitseliidu Toompea malevkonna sõpradele, kellega koos panime kokku esimese meeskonna. Kummatigi oli meil puudu tõelistest saunaprofessionaalidest. Nende eestvedajaks said Tartu kaitseliitlased eesotsas Siim Nellisega, kes veab ülemaailmse kaaluga kerisetootmisfirmat HUUM. Tegemist on vaieldamatult ühe Eesti saunamaailma legendiga.

koostöö ESIMENE SAUN

Meie kontseptsiooni aluseks oli arusaamine, et me teeme sauna potentsiaalselt tervele pataljonile, nii et pataljoni iga sõdur peaks vähemalt korra nädalas saama ennast ja oma riideid puhtaks pesta. Selles peitub ka rahaline efektiivsus, sest kui osta näiteks auto, siis abistab see maksimaalselt ühte rühma ja auto eluiga ei ole tihti pikem kui 2 kuud. Meie eesmärgiks on tõsta kogu pataljoni lahinguvõimet pikemaks ajaks. Esialgsele plaanile lisandus kohe arusaam, et lisaks saunale peab olema ka pesumaja. Missioonil käinud Eesti sõdurid ilmselt ei kujutaks ettegi, et nende vorme regulaarselt ei pesta. Ukrainas on see aga, eriti talvel, väga keeruline teema. Kuid püüdke ette kujutada, et tulete sauna märja ja porisena ja pärast sauna peate samad porised riided uuesti selga panema. Seetõttu on pesu- ja kuivatusmasinad väga olulised. Lisaks saime aru, et peame kohe mõtleme terviktoetusele. Kuna rindetsoonis ei ole enamasti töötavaid veesüsteeme ega elektrit, tuleb ka see kontseptsiooni sisse arvestada. Nii valmiski esimene versioon, mis koosnes kolmest veoautost. Ühel konteiner saunaga, teisel konteiner pesumajaga ja kolmandal konteiner suure veepaakide ja pumpadega. Kõik kokku pidi olema mobiilne, sest rinne kipub teinekord liikuma. Kõige keerulisemaks probleemiks olid esialgu veoautod, aga siin tuli appi Eesti Kaitsevägi. Nende käest saadi mahakandmisele minevad DAF-id, mille me Eesti DAF-i esinduse abiga üles vuntsisime. 1. brigaad andis meile ka pesumaja konteineri, sest Kaitsevägi hindas, et rahuajal ei ole meil sellist mobiilset pesumaja reaalselt vaja. Nii me siis sõitsimegi vahetult enne jõule 2022. aasta detsembris Ukrainasse. Piiripunktis tekkis korralik segadus, sest hoolimata Eesti maksu- ja tolliameti eeltööst Poola ja Ukraina kolleegidega tabas sealseid tollitöötajaid hämming, kui nad silmasid meie kolonni. Ühelt poolt nägi see välja väga militaarne, aga teiselt poolt oli konteinerite sees … saun. Lisaks ei mahtunud neile pähe, et veoautod kuuluvad sauna juurde ega ole eraldi deklareeritav objekt. Siis sain teada, milleks meedia

on hea. Olime Tartus teinud meediasündmuse, kus näitasime ajakirjanikele meie kompleksi. Videomaterjal sellest sattus ERR-i vahendusel ka Poola televisiooni. Sama videoklippi näitasime ka tollis. Mitu inimest tulid seda vaatama ja imestama. Tagasiside oli kiire ja vahetu. Saun olevat justkui päästnud pataljoni seal, kus jaanuaris 2023 langes temperatuur kohati alla 20 miinuskraadi. See kõik julgustas meid jätkama. Aga me tegime organisatsioonis muutuse. Nimelt olime algul teinud koostööd MTÜ Slava Ukrainiga, kus meil oli eraldi pangakonto. Kui aga oli aimata, et see koostöö jookseb liiva, siis rajati 2023. aasta 23. veebruaril eraldi MTÜ Saunad Ukrainasse. MTÜ juhtkonnas olid nüüd endiselt kõik kaitseliitlased, aga lisaks ühines meiega terve seltskond saunatootjaid Eestist. Organisatsiooni sees matkis meie struktuur väikest ettevõtet, kus oli eraldi saunatootmise osakond, transpordi- ja logistikaosakond, finants, juriidika ja kommunikatsioon. Leppisime ka kokku oma organisatsiooni kolmes väärtuses: 1) läbipaistvus. Kõik meie partnerid peavad juba eos nõustuma sõltumatu auditi läbiviimisega. Komplekside eelarved ja komponentide tarnijad on avalikud. Erandi teeme annetajatele, kes ei soovi oma nime avalikustada (See kõik pannakse kodulehele.); 2) efektiivsus. Kompleksi detailid räägitakse läbi lõppkasutajaga, et ehitada optimaalseim mudel seal, kus see on odavam; 3) professionaalsus. Eelistame, et kõiki elemente projektis tehakse parimal professionaalsel tasemel. Aga eelistame alati pro bono töötavat spetsialisti. Kogu selle struktuuri juures jäime ikkagi kaitseliitlasteks. Näiteks kui toimus 1. sauna äraviimine, siis valmistas transpordijuht Alfred Hallika selleks eraldi 5 punkti käsu.

TEINE SAUN

Esimene saun oli edulugu, sest saunast rääkimine tekitas kõigile kohe hea tuju. Teise sauna puhul otsustasime, et sauna saaja valikul konsulteerime Kiievi Eesti saatkonna kaitseatašeega, kelleks sel hetkel oli kolonel Eero Kinnunen. Tema soovitaski järgmiseks partneriks krimmitatarlaste pataljoni. Ka see üksus sarnanes kaitseliitlaste 1/2024

omale, sest oli algselt vabatahtlik, ja neil oli uhke lugu, mehed sõdivad seal selle eest, et nad saaksid naasta koju Krimmi. Siim Nellis kohtus nende esindajaga Kiievis ja sealt tulid ka muudatuste soovid. Eelkõige soovisid nad eravärvides autot, et kohe eemalt ei oleks näha selle militaarne iseloom. Teiseks osutasid krimmitatarlased, et nende tagalaala asub ühe suure veekogu ääres, seega ei ole vett vaja kaugelt otsida. Järelikult võisime tugiteenuste masina ära jätta ja suruda kõik vajaliku pesumajakonteinerisse. Esmane võit kohe umbes 30 000 eurot. Eelarvet tehes jätsime ära ka ootamatusteks mõeldud reservi, sest Indrek Kasela pakkus gap-ﬁnancing kindlustuse. Sisuliselt tähendas see, et kui midagi peaks ootamatult puudu tulema, siis pidi tema katma just need kulud. Paberi peal võit ligi 10 000 eurot. Viimase kokkuhoiukohana leiti, et meil võiks ühe veoauto asemel olla haagis. Selline lahendus oli piltide järgi olemas ka ühel Ukrainas ehitatud kompleksil. Sealt tuli viimane 40

1/2024

kokkuhoiukoht umbes 15 000 euroga. Seejuures olid alles kõik näitajad, mille põhjal suudaks kompleks teoreetiliselt teenindada kogu pataljoni ehk umbes 500 meest ühes nädalas. Sellisel viisil oli kompleksi eeldatav eelarve 115 000 eurot.

ÕPPETUNNID

Sõjas ei lähe miski täpselt nii, nagu plaanitud. Sel ajal, kui me ehitasime oma 2. kompleksi, käisime vaatamas ka 1. kompleksi tööd. Saun töötas. Asus umbes 5 km rindest tagapool kompanii tagalaalal. Seda kasutasid esialgu vaid kahe kompanii võitlejad nii, et kaevikust tagasi roteerunud rühm läks sauna ja järgmine rühm hakkas sauna kasutama alles nende rotatsiooni lõpus 48 tundi hiljem. Seega, sauna läbilaskevõimet ei kasutatud sada protsenti. Aga need, kes kasutasid, olid sillas. Hiljem hakkas saun siiski rohkem liikuma ja ka teised kompaniid said sellest paremini osa. Ilmnes, et samal ajal kui ühtedele meestele oli väga tähtis leiliruum, eelistasid mõned võõrvõitlejad

Kolumbiast seista 10 minutit järjest ainult kuuma duši all, mis tekitas veevarustusprobleeme. Teise ootamatusena ilmnes, et meie sõbrad krimmitatarlased olid vahepeal saadetud Bahmuti kanti. Mis seal ikka. Eelarve mõttes tähendas see lisaks umbes 700 km ja arvestust, et meie Volvo võttis koos haagisega kütust 45 liitrit 100 km peale. Samas oli meile uhkuse küsimuseks Bahmuti juures ära käia. Kohale jõudsime hämaras. Vaid kümmekond kilomeetrit eemalt Bahmuti alt oli kuulda suurtükikõminat. Pataljoniülem Lenur oli valmis meid tänutäheks paigutama kuhugi hotelli, kuid olime sealsete võitlejatega solidaarsed ja jäime nendega jagama ühe mahajäetud hoone ruume. Ka öösel oli kuulda, kuidas suurtükitabamused liginesid. Aga see võis sama hästi olla ka esimese öö unenägu. Vastu hommikut tualetti minnes nägin, kuidas vahepeal puhanud rühm sõitis pimedas oma positsioonidele Bahmuti linna. Kõik mehed olid sünged ja iga toll sõjamehed.

koostöö Igal juhul sai see saun tehniliselt kõige täiuslikum ja kui viisime selle Kramatorskisse, siis ahmis sealne tagalaülem õhku. Nii võimsat sauna ei osanud nad uneski näha. Samas tuleb tõele au anda, et meie saun jõudis sinna õigel hetkel. 3. ründebrigaad oli kandnud suuri kaotusi ja oli just reorgiks rindelt välja tõmmatud. Kui meie saun saabus, käis parajasti uute võitlejate väljaõpetamine ja vanad võitlejad olid lubatud korraks puhkusele. Me leppisime kokku, et läheme sauna tööd hindama paari kuu pärast. Meie endi seas oli ka väga selge arusaam, et sel hindamisretkel võiks olla laiem ring inimesi. Tegelikult annab kogu saunaprojekt meie kaitseliitlastele veel ühe kasuteguri. Me kohtume reaalselt lahinguid pidavate üksustega ja saame paremini aru, mida kaasaegne sõda Venemaaga tähendab. Me saame endale sõpru, keda imetleme. Ja me saame üha rohkem aru, et hoolimata kõigest on see sõda ka meie sõda. Seepärast ehitame nüüd 4. kompleksi.

ÕPPETUNNID

ERAKOGU

Siis ilmnes aga meie saunakontseptsioonile ootamatus. Bahmuti ligiduses ei olnud märtsikuus mingit võimalust sõita oma suure kompleksiga kuhugi veehoidla juurde. Pataljoni tagalaülem leidis kiirelt ühe kastiga Volkswagen Transporteri. Sellele tõsteti üks pesumajas paiknenud veepaakidest ja masin sõitis koos veepumbaga vett otsima. Elu paistis taas lillepeona. Selle kompleksi juures rakendus veel meie põhimõte, et anname oma saunale garantiiremondi. Nimelt läks seal üks boiler katki ja me pidasime oma kohuseks see ise asendada. Veel mõned detailid. Kompleksi ja saateauto transpordikulud Poolast Ukrainasse olid 2079 eurot. Meie seltskond ööbis vaid üks kord Kiievis motellis viiekesi ühes toas ja maksis öö eest kokku 50 eurot, ülejäänud öödel magasime sõprade juures. Kogu teekonna pikkus oli umbes 4000 km. Teisele saunale oli tagasiside veelgi parem kui esimesele. Sealne väeosa arst

osutas, et sauna kasutanud üksustel oli oluliselt vähem külmetushaigusi kui teistel. Niisamuti leiti, et saunas käinud võitlejad said kontidest välja selle rõskuse ja külma, mis ei lasknud neil muidu magada. Saunas käinud võitlejad magasid paremini. Nagu üks kompaniiülem ütles, on saun keha rehabilitatsioon 10 minutiga.

KOLMAS SAUN

Meie kolmas saun tuli väga raskelt. Ühest küljest otsustasime annetada selle sauna ühele kõige kuulsamale rindeüksusele – 3. üksikule ründebrigaadile –, aga teisest küljest räsis Eestit parajasti Slava Ukraini skandaal, mille tulemusel laekusid annetused väga aeglaselt. Siiski tekkisid meile ootamatud toetajad. Brüsselis oli seltskond eesti naisi, kes osalesid seal poolmaratonil ja samal ajal kogusid meile raha. Ootamatult võttis meiega ühendust Henkel ja lõpuks saime raha ka käibemaksutagastuselt. Jah, tuli välja, et meie eelmised projektid hakkasid finantseerima ka praegust.

Pataljonid vahetavad oma asukohti. Vajadus kusagilt eemalt vett tuua jääb ilmselt alati alles ja seetõttu peaks järgmise kompleksi juurde siiski kuuluma kasvõi väike tugiauto, mis suudaks kanda nii 1,5tonnist koormat, millest piisaks, et vett tuua ning vajalikku pumpa kanda ja jõustada. Haagisega lahendus õigustas ennast, ehkki nägime ära ka selle, et haagis teeb kogu kompleksiga manööverdamise raskemaks. Sauna üleandmise juures peaks olema eestlaste poolelt vähemalt üks tehniliselt täiesti pädev inimene, kes suudaks muutuvates oludes leida lahendusi. Bahmutis ei olnud meil kaasas ühtegi tootmisosakonna inimest ja see tekitas probleeme sauna töölepanekuga. Tegemist ei ole küll kosmosetehnoloogiaga, aga päris ilma seletuseta ei osata veetorusid ja juhtmeid siiski ühendada. Eelarves peaks olema nn garantiiremondi raha. Meie töö ei saa ju lõppeda sellega, et kompleks on üle antud. Lõpptulemusena peavad ukrainlased saama seda kompleksi kasutada isegi siis, kui vahepeal ilmuvad teele ette sõdadele nii tüüpilised ettenägematud asjaolud. 1/2024

koostöö

riiGikaitsjate toetaja –

sest see on oluline Eesti julgeolek sõltub kogu ühiskonna panusest. Eriti olulised on Eesti tööandjad. Just sellepärast asus kaitseministeerium „Riigikaitsjate toetaja“ märgiga tunnustama ettevõtteid ja organisatsioone, kes annavad silmapaistva panuse riigikaitsesse ja toetavad reservväelaste osalemist õppekogunemistel. Läinud aastal pälvis sellise tunnustuse poolsada riigikaitsjaid toetanud ettevõtet. Ent täpselt sama olulised on inimesed, kes neis asutustes töötavad. Kui poleks nende panust meie riigi kaitsesse, poleks ka kedagi toetada. Poleks ehk riikigi.

AARE NIINEPUU

Sestap laskem rääkida neil – reservväelastel, kaitseliitlastel ja naiskodukaitsjatel –, kuidas ja miks nad riigikaitsesse panustavad ning milline on olnud nende tublide, teistele eeskujuks toodud „Riigikaitsjate toetaja“ märgi saanud tööandjate tugi neile.

1/2024

koostöö

tamreX oHutuse oÜ

raske õppustel, kerGe laHinGus Tekst: JÜRI HIIEMÄE, Tamrex Ohutuse OÜ tuleohutusspetsialist

iitusin Kaitseliiduga 2011. aastal. Oleksin liitunud varemgi, kuid et olin tegev kohalikul poliitmaastikul, hoidsin neid kahte suunda rangelt lahus. Ühel hetkel sai mul erakonna arrogantsusest mõõt täis ja astusin sealt hoobilt välja. Järgmisel päeval läksin Järva maleva staapi ning kirjutasin avalduse Kaitseliiduga liitumiseks. Parem hilja kui mitte kunagi, kuigi – mida varem (nooremana), seda lihtsam. Saanud Kaitseliidu liikmeks, suunati mind kohe sõdurioskuste baaskursusele. Sellele järgnes NAKi lõpetamine ja jaoülema ametikohale määramine. Olen Paide üksikkompanii juhatuse liige.

Kindlasti ei piirdu minu väljaõpe Kaitseliidu liikme kohustusliku 48 tunniga aastas. Võin pidada end üpris aktiivseks kaitseliitlaseks. 2015. aastal kogunes õppustel oldud aega üle 500 tunni. Ja need ei olnud tseremooniaüritused, vaid osalemine sõjalises väljaõppes. Aastate lõikes olen osa võtnud peaaegu kõigist Järva maleva ja Kirde maakaitseringkonna suurõppustest ja õppekogunemistest. Viimati olin 2023. aastal nädal aega Ussisõnadel, kus tegutsesin reservväelaste instruktorina. Lisaks veel Paide üksikkompanii ühised õppused meie liitlastega. Miks ma osalen igal võimalikul juhul sõjalisel väljaõppel? Olen seisukohal, et iga õppusel osalemine võib mulle lahingus viis minutit juurde anda. Ja see võib olla piisav, et päeva lõpuks ellu jääda. Samuti ei soovi ma kedagi enda üksuses alt vedada. Tuleb tunnistada, et nii tiheda ajakava korral ei ole see kuidagi võimalik ilma pere ja tööandja mõistva suhtumiseta.

VÄÄRT ERIALATEADMISED

Tamrex Ohutuse OÜs töötan tuleohutusspetsialistina. Tamrex on tule- ja tööohutusele pühendunud ettevõte. Meilt saab nii kvaliteetseid tööriideid, -jalanõusid, -kindaid, tuleohutuspaigaldiste hooldust kui ka teadmisi kehtivatest tuleohutusnõuetest. Meie klientideks on ka erinõudmistega militaar- ja kaitsejõustruktuurid. Minu ülesandeks on asutustes/ettevõtetes tuleohutusülevaatuste teostamine, tuleohutusdokumentatsiooni koostamine ja personali koolitamine. Kui vähegi võimalik, olen saanud igapäevase töö ja Kaitseliidu tegemi-

sed lahus hoida. Tavaliselt algavad ju õppused reede õhtul või laupäeval ja lõppevad pühapäeval. Nii ei sega üks teist. Metsa tööd ega eraelu kaasa ei võta ja õppused ongi hea koht, kus saab mõtted mujale viia. Täielik puhkus. Mõtled ainult saadud ülesandele ja täidad seda. Aga kui on oldud kasarmurežiimil ja tööl on kiired ajad, siis olen vahel sinna arvuti kaasa võtnud ja vabal ajal paar tundi näiteks evakuatsiooniskeeme teinud. Need on rutiinsed, mahukad tööd, mida on hea kuskil õppeklassis vaikselt omaette joonistada. Ega enda erialateadmisi tohi vaka all hoida. Kui on palutud, olen noorkotkastele ja kodutütardele tuleohutuse kohta teadmisi jaganud ja esmaste tulekustutusvahendite kasutamist õpetanud.

TÖÖANDJA HOOLIB

Õppustel osalemise kohta ei ole Tamrexi juhid kunagi oma töötajatele esitanud lisanõudmisi või tingimusi. Vastupidi, nende suhtumine on alati olnud tunnustav. Kaitseliitlastel on õppuste ajakava teada ja eks tuleb enda tegemisi planeerides vaadata, et tööd on õigeaegselt tehtud ja kliendid rahul. Üks ei tohi teist segada. Kui olen saanud kutse õppekogunemisele või lisaõppekogunemisele (siis pikka etteteatamisaega ei ole ja kutsele tuleb reageerida kohe), on sellesse suhtutud mõistvalt. Minu töötasu on alati säilitatud. Tamrexis oli selline käitumine normiks juba enne seda, kui valitsus tegi tööandjatele üleskutse õppuste ajaks kaitseliitlaste ja reservistide töötasu säilitada. Ei ole töötasu kärbitud ka siis, kui olen kodukontori päevadel PPA palvel koos politseiga Narva idapiirile patrullima läinud. 1/2024

ERAKOGU

iGa kodaniku koHus Tekst: MARE MÄNDVEER, Tamrex Ohutuse OÜ ostuassistent

õte Kaitseliiduga liituda hakkas idanema pärast pronksiööd, kui sai tagasipöördumatult selgeks, et agressioon idapiiri tagant on ainult aja küsimus. Piduliku vande andsin siiski alles 2013. aastal. Kaitseliitu astudes oli kindel teadmine, et tahan anda oma panuse riigi kestmisesse. Olen elanud teadmises, et kes sõda ei taha, peab sõjaks valmistuma. Oma otsust pole ma kordagi kahetsenud, kuigi mõnikord on õppustel olnud tohutult raske ja saabastest saadud villid paranenud pärast õppust veel nädalaid. Olen rõõmus, et olen saanud nende aastate jooksul väga palju koolitusi ja tean, kuidas kriisiolukorras hakkama saada. Leian, et iga kodaniku kohus oleks teha riigi heaks tööd vabatahtlikkuse alusel. Olgu selleks siis Naiskodukaitse, Kodutütred, Noorkotkad, Kaitseliit, vabatahtlik pääste, doonorlus, tugiisikuks olemine või osalemine „Teeme ära“ aktsioonis. Me ei peaks küsima, mida riik meie jaoks teeb, vaid mida me ise riigi jaoks teha saame. Sest riik – see oleme ju meie. Kaitseliidus leidub ülesandeid kõigile. Meil on palju vanemaid inimesi, kes moel või teisel ikkagi panustavad vastavalt oma võimetele.

1/2024

TÖÖANDJA TAGAB

võtnud. Meie portsud pidid olema nii suured ja rammusad. Kuigi ka kuivtoidupakid on muutunud viimastel aegadel päris heaks, katlast võetud toidu vastu nad siiski ei saa. Külmunud ja väsinud võitlejale kulub soe toit ikka ära.

Samuti pole minu palk selle tõttu kannatanud, tööandja on maksnud mulle palka ka õppuste ajal. See on väga oluline toetus, muidu mõjuks nädalane eemalolek rahakotile valusalt.

VÄIKESED ASJAD LOEVAD

Muidugi eeldab organisatsioonis osalemine tööandja vastutulelikkust. Minul on selles suhtes vedanud, kuna minu tööandja Tamrex Ohutuse OÜ on mind alati toetanud ja võimaldanud mul õppustel viibida.

Hetkel kuulun kompanii 4123 julgestus- ja tagalarühma koosseisu. Meie ülesandeks on võitlejatele õppustel kolm korda päevas maitsvat toitu pakkuda. Meie käsutuses on Rootsist saadud köögiauto, mida on Eestis ainult üks. Auto on varustatud nelja katlaga ja võimaldab valmistada toitu 180 võitlejale. Autos on töötasapind, elekter ja ventilatsioon, mis tõmbab üleliigse auru välja. Meie rühm on ennast õppustel nii välja treeninud, et iga võitleja teab, mis on tema ülesanne auto lahti- ja kinnipakkimisel. Ja kui juhtubki vahel, et köögi meeskonna rivi on liiga lühike, siis tagalarühmas on tublid mehed alati nõus kööki appi tulema. Parim tänu, mis ma nende aastate jooksul olen kuulnud, oli see, kui mehed tulid pärast sööki meid tänama lausega, et nende naised kodus ei usu, et mehed on õppusel käinud, sest alati on nad õppuselt tulles paar kilo juurde

Köögitöö võib eemalt vaadates tunduda lihtne, kuid reaalsuses peab köök tõusma kõige varem ja läheb ka viimasena magama. Tavaline on, et unetunde tuleb 3–4, ja vahel võib juhtuda ka nii, et ei jõuagi magama. Kõige ekstreemsem juhus oli siis, kui hakkasime hommikul süüa tegema, aga ööga oli temperatuur langenud nii suurde miinusesse, et õhtul pestud kateldel olid kaaned peale kinni külmunud. Olen Kaitseliidust leidnud endale head sõbrad, keda võin iga kell usaldada. Oleme sarnase mõttelaadiga ja teame, et kaasvõitlejat ei jäeta kunagi hätta. Kui üks väsib, siis teine jätkab ja ülesanne saab alati lõpetatud. See on väga julgustav, kui meeskonnaliige ütleb sinu väsimust nähes: „Tahad, ma võtan üle, mine puhka!“ Kokku hoidmine ja abikäe ulatamine on kaasa tulnud ka igapäevaellu. Ka tööl julgen ennast pidada pigem meeskonnamängijaks. Metsast lõpuks koju jõudes tundub soe vesi ja oma voodi suure luksusena ja sa saad aru, et need väikesed asjad teevadki elu elamisväärseks.

koostöö

CHemi-pHarm as

aGa kes siis veel?!

jateenistus oli mul küllalt huvitav, läbisin nii nooremallohvitseri kui ka reservohvitseri eriala kursused ehk sain näha ja teha küllalt palju. Aga eks pärast ajateenistust tundsin ilmselt, et midagi jäi puudu. Küllap sain mingi pisiku külge. Kui mind siis esimesel reservõppekogunemisel määrati täiesti uue üksuse juurde ja täiesti uude rolli, tunduski mõistlik liituda Kaitseliiduga, kus saan enda üksust ise arendada ja seda mitte korra mõne aasta jooksul, vaid järjepidevalt. Nii olen viimased kümme aastat olnud riigikaitses üsna aktiivne. Kaitseliidus olen olnud seotud nii rühma, kompanii kui ka pataljoni juhtkonna ja juhtimisega. Eelkõige panustan oma eriala raames, aga ka üldise väljaõppe korraldamise ja läbiviimisega. Kel endal huvi, sel on ka vabatahtlikuna võimalik end Kaitseliidus arendada, nii kursustel kui praktikas. Kui suhtuda väljaõppesse lahtise meelega, on väga palju sellest üle kantav igapäevasesse tööellu ja vastupidi. Kui kunagi peaks juhtuma, et tuleb päriselt koguneda, siis tahaksin olla inimeste keskel, kes teavad ja usaldavad mind ning vastupidi. Pooltõsiselt või -naljaga olen ilmselt kogu aeg tundnud, et see on mul nagu teine karjäär. Omal kohal on muidugi ka missioonitunne, et kui riik on minusse panustanud ja mind õpetanud, siis on mul ka kohustus seda edasi anda, nii nagu ma selleks võimeline olen.

JUHT NII „PÕLLUL“ KUI TÖÖL

Sõltuvalt perioodist ja rollist on olnud aegu, kus olen tunnid kokku liitnud ja saanud tulemuseks poole kohaga töö, aga ka vaiksemaid perioode.

Chemi-Pharm on alati väga hästi tajunud, et oma spetsiifika tõttu on meil ühiskonnas ja riigis oluline roll, tagada desinfektsioonivahendite tootmine. Samuti saame suurepäraselt aru, et kui meil ei ole riiki, on ka ettevõttel keeruline oma ülesannet täita, rääkimata omanike ja juhtkonna soovist elada vabas Eestis.

Üldistatult võib öelda, et olen iga kuu üritanud tegeleda kas mõne väljaõppeüritusega või muu teemaga. Enamasti õnnestub sättida need nädalavahetustele ja õhtustele aegadele, aga õnneks on mu igapäevatöö iseloom ja tööandja suhtumine riigikaitsesse võimaldanud olla paindlik siis, kui vaja. Umbes sama kaua, kui olen olnud Kaitseliidus, olen töötanud ka desinfektsiooni- ja puhastusvahendite tootmise ja müügiga tegeleva AS Chemi-Pharmi tegevjuhina. Meie tootenimistus on üle saja erineva desinfektsiooni-, puhastus- ja hooldustoote, mis omakorda jagunevad kuueks põhiliseks tootegrupiks: pesemisvahendid, käte- ja nahaantiseptikumid, nahahooldustooted, tooted pindade pesemiseks ja desinfitseerimiseks, tooted meditsiiniinstrumentide pesemiseks ja desinfitseerimiseks ning kosmeetikatooted.

Võtaksin oma jutu kokku lausega, mida kord ühel kursusel kasutas kursuse veebel, kui kellelgi tekkis küsimus „miks mina?“. Aga kes siis veel?! ERAKOGU

Tekst: KRISTO TIMBERG, Chemi-Pharm AS, nõukogu liige

Tänaseks ekspordime 27sse maailma riiki ja lisaks meditsiinisektori asutustele kuuluvad meie klientide hulka ka toiduainetööstused, puhastusteenuseid pakkuvad firmad, lasteasutused ja koolid. Läinud sügisel tegime juhtkonnas muudatusi, mistõttu jätkan edaspidi Chemi-Pharmi nõukogu liikmena ja otsin samuti järgmisi väljakutseid, millega ennast siduda.

VABA EESTI NIMEL

Küll aga võin kinnitada, et ChemiPharm on alati suhtunud toetavalt riigikaitsega seotud tegemistesse. Reservõppekogunemistel käib teisigi kolleege ning oleme katnud õppekogunemistel osalemisega tekkinud palgavahe. Samuti kuulume Kaitsetööstusliitu ning jälgime kogu aeg, kuidas saame millegagi aidata. Näiteks oleme enda valdkonna raames aidanud mõnda toodet arendada või paremini militaarvaldkonna jaoks sobitada. 1/2024

sõjaraud

eesti jalaväejao relvade kuninGas

Carl-Gustav Uue jaorelvade kuninga Carl-Gustav M4 kasutuselevõtuga Kaitseliidus ja Kaitseväes tehti lahti uks tulevikku. Tegemist on uuendusliku relvasüsteemiga, mis on kõvasti moodsam ja võimaldab palju enamat kui tema eelkäijad. Tekst: major (r) RISTO PÄRTEL, Kaitseliidu tegevliige

1/2024

Carl-Gustav 84 mm granaadiheitja mudeli väljatöötamine algas 1946. aastal Rootsi kuninga järgi nimetatud tehases Carl Gustafs Stads Gevärsfaktori, kust sai oma nime ka relv. Meil Eestis on kujunenud kasutajate seas välja tagasihoidlikum hüüdnimi Kusti või kirjapildis esitähtedest koosnev koodnimi CG, millele järgneb mudeli täpsustus M2, M3 või M4. Esimesed Carl-Gustav M2 relvamudelid saabusid Kaitseväe käsutusse aastal 2000, kui Rootsi Kuningriik otsustas oma relvastust Eestile kinkida. Kiirelt võeti see meie jalaväe põhirelvastusse ning vahetas välja seni kasutatud granaadiheitjad M-69 ja B-300. Missioonide tarbeks soetati vahepeal Scoutspataljonile väike kogus ligi 4 kg kergemaid CG M3 mudeleid ja 2022.2023. aastal hakati vananenud relvi välja vahetama CG M4 vastu, mis on ka kõige moodsam, kergem ja parem.

RELVAST JA LASKEMOONAST

Vanemad mudelid on oma kaalu ja mõõtmete poolest tunduvalt suuremad ja raskemad: M2 kaal on 14,2 kg ja pikkus 1,13 m ning M3 kaal 10 kg ja pikkus 1,07 m. M4 pikkus on 1 m ja kaal jääb tänu süsinikkiust ja titaanist komponentidele alla 7 kg. CG M4 konstruktsiooni on täiustatud kaitseriiviga, mis võimaldab taktikalisel liikumisel kanda granaati ohutult relvarauas. Samuti on see varustatud reguleeritava õlatoe ning eesmise käepidemega. Relval on ka integreeritud lasulugeja logistika ja hoolduse jaoks. Relva korpuse külge paigutatud juhtmed võimaldavad täiustatud sihtimisseadmete kaasabil infovahetust sihiku ja granaadi vahel. Samuti saab lisada juhtkangi ja nuppudega varustatud käepideme, mille abil on võimalik käsi relvalt eemaldamata sihikuid seadistada. Jaorelvade kuningaks ei tee seda relva mitte ainult kuninglik päritolu, vaid ka tema võimsus ja efektiivsus, mis võimaldab nii vastase tanke peatada, suitsukatet tekitada, lahinguvälja valgustada kui ka vaenlase jalaväge maha suruda. Mitmekesised võimed määravadki relva edukuse, sellest saab lasta suitsu-,

valgustus-, kild- ja kumulatiivgranaate, näiteks HEAT 751 tandemlõhkepeaga kumulatiivgranaat eelkõige tankide vastu, mitmeotstarbeline kumulatiivgranaat HEDP 502 soomusmasinate ja ehitiste vastu või kildgranaat HE 441D jalaväe vastu. Eelmainitud laskemoonatüübid katavad ära põhilised lahinguväljal esinevad sihtmärgid, kuid lisaks neile valmistatakse CG-le veel palju muid eri otstarbega laskemoonatüüpe. Arvestama peab, et iga järgmine granaadi tüüp tähendab veel üht laskemoona konteinerit lisaks granaadiheituri lahingukomplektile, mida kõike peab jalaväelane endaga kaasas tassima.

VÕIMEKUS JA UUED SIHTIMISSEADMED

CG efektiivseks laskekauguseks loetakse meil praegu kasutatavate sihtimisseadmetega 350–400 meetrit, kuid lahingusituatsioonis väheneb see laskuri vigade ja keskkonna mõju tõttu tunduvalt. Kui relval CG M2/M3 olid mehaanilised sihikud ja suurendusega optiline sihik, siis CG M4-l on mehaanilised sihikud ümber vahetatud Meopta punatäpp-

1/2024

ASSO PUIDET

uid me ei saa siin loorberitele puhkama jääda, sest edasiarendus sihtimisseadmete, kandesüsteemide ning treeninguvahenditega võimaldab Eesti sõduril olla veel efektiivsem ja vastasest üle.

sõjaraud

sõjaraud sihiku vastu. See on suur samm edasi, võimaldades kiiret sihikule võtmist ja hämaras laskmist. Kasutusel olev kolmekordse suurenduse ja kitsa vaateväljaga optiline sihik 557B on aga natuke ajale jalgu jäänud ega võimalda kõike, mis uus CG M4 relvasüsteem saaks teha. Näiteks peab laskur 557B puhul vastavalt laskemoona tüübile iga kord vahetama sihikul laskemoona laskekauguse reguleerimise trumlit. Samuti pole sihik mõeldud öiseks kasutamiseks. CG tootja SAAB pakub juba uut sihikulahendust FCD 558, mis uuemaid laskemoonatüüpe kasutades tuvastab granaadi tüübi automaatselt. Vanemat tüüpi granaate kasutades saab sobiva granaaditüübi valida nupuvajutusega. Samuti saab teha temperatuuri ning õhurõhu muutustest tingitud ballistilisi parandusi ja programmeerida vintrauas asetseva kildgranaadi plahvatuse kaugust. Sihikutena kasutatakse Hensoldti kolmekordse suurendusega optilist sihikut ja Aimpoint ACRO punatäppsihikut. FDC 558 kaalub 1,2 kg, mis on ainult 300 g raskem kui vana 557B sihik. Optilise sihiku ette on öiseks kasutamiseks võimalik lisada soojussihik. Ka teised firmad on tulnud välja CG M4 sihikulahendustega, mis suurendavad relva kasutamise kiirust, efektiivset laskekaugust ja parandavad tabamistäpsust. Näiteks Rootsi firma Aimpoint on CG tarbeks valmistanud sihtimisseadme FCS 13RE, millel on kõik FCD 558 sarnased võimed ja lisaks on integreeritud laserkaugusmõõdik. See võimaldab laskuril tabada sihtmärki veelgi täpsemalt ja kiiremini, sest pärast laseriga sihtmärgi kauguse määramist liigub sihikurist automaatselt ballistiliselt õigesse kohta, laskuril tuleb see vaid sihtmärgile liigutada ja päästikule vajutada. Kui FCS 13RE kaalub 1,82 kg, siis Aimpointi uusim väljatöötatav sihiku mudel FCS 14 on mõõtmetelt väiksem ning selle kaal on 1,5 kg. FCS 14 sihtimisseadme külge saab kinnitada ka spetsiaalse soojussihiku adapteri, mis kasutab töötamiseks sihiku enda toiteallikat. 48

1/2024

Soome tootja Senop on teiste sihikute lahendusi veelgi täiendanud, pakkudes kolmekordse optilise suurendusega sihikut AFCD TI, milles on ühes korpuses koos nii päevane ja öine sihtimisseade kui ka laserkaugusmõõdik. Sihik kaalub 1,5 kg ning sellele ei ole vaja juurde soetada soojussihikut, mis on tal juba sees. Selle seadme tugevuseks on teistest suurem sihtmärkide avastamise, tuvastamise ja identifitseerimise ulatus, mis inimsihtmärkide puhul on vastavalt 2000, 800 ja 500 meetrit ning sõidukite puhul 5, 1,8 ja 1,2 km. Ukraina sõja kogemused näitavad, et tähtis on tabada sihtmärki võimalikult kaugelt, väljaspoolt vastase käsitulirelvade täpset laskeulatust, et tagada oma jõudude parem hukukindlus.

KANDESÜSTEEMID

Mina puutusin Carl-Gustaviga esmakordselt kokku palju varem, kui relv Eestis kasutusele võeti, nimelt 1990. aastate keskpaigas Kanada jalaväekoolis vahetusõpilasena usaldati minu kätesse just see relvasüsteem. Seega sain varakult teada selle relvaga kaasnevast „ilust ja valust“ ehk mida tähendab lisaks oma automaadile kanda pikkadel rännakutel ka 14kilost „raskest rauast toru“ ning vedada kaasas liivaga täidetud laskemoonakonteinereid. Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks ja õpetab kohmaka relvaga tihnikus liikuma, sobivaid laskepositsioone sisse võtma ning loomulikult oma kaasvõitlejatega sõbralikult laskemoona lahingukomplekte jagama. CG M4 on varustatud pikema kandekäepidemega, mis võimaldab kasutajal leida nii laadimata kui granaadiga laetud relva kandmisel õige raskuskese. Vana nahast CG M2 kitsas kanderihm on M4-l vahetatud laiema kangast ja polsterdatud vastu. Kõige kriitilisem on aga lahingumoona kaasaskandmise ja kiire kasutuselevõtu võime. Üks CG granaat kaalub sõltuvalt tüübist 2,7–4,8 kg ja tavaliselt on need paigutatud kahekaupa plastkonteinerisse. Rootsi kaitsevägi on võtnud kasutusele kodumaise tootja Swedish Ordnance universaalse kanderaami, kuhu saab kinnitada kaks CG laskemoona või 81 mm miinipilduja paariskonteinerit või siis standardsed käsitulirelvade laskemoona kastid. Raam on kerge ja tugev, varustatud kandesanga ja

-rihmadega, mis võimaldab selle operatiivset taktikalist kasutamist.

VÄLJAÕPE JA SIMULAATORID

Sõdurite treenimiseks on meie kaitseväes CG jaoks põhiliselt kasutusel 7,62 mm alakaliibriga laskeseade 553B, mille külge saab lasuheli imiteerimiseks lisada pürotehnilise müra ja suitsu tekitaja. 7.62 mm alakaliibriga laskeseade kasutab spetsiaalset vähendatud laenguga 7,62 x 51 mm trasseerivat padrunit, mille kuul imiteerib lahingugranaadi lennutrajektoori. Lahinglaskmistel kasutatakse ka 84 mm täiskaliibriga inertset granaati TPT 141. Väliõppustel, kus laskmine ei ole võimalik, on kasutusel lasersüsteem SAAB, mis nõuab nii granaadiheitja külge kinnitatavat laserseadet kui ka

KARRI KAAS

lastavatele sõidukitele paigaldatud andureid, mis registreerivad virtuaalgranaadiga pihta saamise. Järjest rohkem on hakatud kasutama laskesimulaatoreid, nagu meil on näiteks Instalaza, Javelini ning Spike’i tankitõrjesüsteemide tarbeks, mis võimaldavad kasutajal teha soodsalt tuhandeid laske, harjutada erinevaid stsenaariume ja liikuvate sihtmärkide tabamist ning saada kohest tagasisidet oma vigade kohta. Usun, et ka CG M4 simulaator oleks vajalik lahendus ja aitaks kaasa tankitõrjurite väljaõppele. Ideaalne on, kui simulaator soetatakse koos uue moodsa sihiku hankega, et tagada treeningseadme ja kasutatava sihiku samasugune kasutuskogemus. Teinekord on uutesse sihikutesse treeningseade juba integreeritud ega nõuagi kallite lisaseadmete soetamist.

84 mm tankitõrjeGranaadiHeitja Carl-Gustav m4 Kaliiber: 84 mm Efektiivne laskekaugus: liikuv sihtmärk – 350–400 m seisev sihtmärk – kuni 700 m Relva kaal: > 7 kg (tühjalt) Relva pikkus: ~ 1000 mm Efektiivne laskekaugus erineva laskemoonaga: HEAT 551 (rakettmootoriga kumulatiivgranaat) – 700 m HEAT 551C RS (rakettmootoriga kumulatiivgranaat) – 700 m HEAT 751 (rakettmootoriga tandempeaga kumulatiivgranaat) – 700 m HEAT 655 CS (kumulatiivgranaat) – 300 m ASM 509 (punkrivastane granaat) – 300 m MT 756 (tandempeaga punkrivastane granaat) – 600 m HEDP 502/502 RS (mitmeotstarbeline kildgranaat) – 300 m HE 441D/441D RS (kildgranaat) – 1300 m ADM 401 (noolgranaat) – 100 m ILLUM 545C (valgustusgranaat) – 300–2100 m SMOKE 469C (suitsugranaat) – 1300 m TPT 141 (harjutusgranaat) – 300 m TP 552 (rakettmootoriga harjutusgranaat) – 700 m

Andmed: Kaitsevägi

1/2024

kurioosum

oi, piat Tank on tänapäeva jalaväelasele umbes sama, mis mammut kiviaja kütile – mingil hetkel pead sa sellele monstrumile vastu hakkama. Aga kuidas? Mammutitõrjevahenditele me selles artiklis ei keskendu, küll aga vaatame tankitõrjerelvi, täpsemalt brittide PIATi. Tekst: RAIVO TAMMUS, vabatahtlik autor

arased jalaväe tankitõrjerelvad jagunesid üldiselt kolme kategooriasse. Esiteks miinid, mis asetati vaenlase teele, et kahjustada tanki roomikuid, muuta sõidukid liikumatuks või hävitada täielikult. Teiseks erinevad viskerelvad käsigranaatidest kuni Molotovi kokteilideni – viimased võivad olla lihtsalt bensiiniga täidetud veinipudelid, kus tahina on kasutatud rasvast kaltsu. Kolmandaks suurekaliibrilised vintpüssid, mille laskekiirus ulatus 10 lasuni minutis. Kõigil neil relvadel olid oma varjuküljed. Miine tuli ennetavalt kuhugi maha panna ja võimalusel maskeerida. See võttis aega ja neid ei saanud kasutada otserünnakul. Viskerelvade laskeulatus oli 30 meetrit või vähem, Andrus Värniku ja Magnus Kirdi mõõtu meeste käes vahest ka üle 50 m. Suurekaliibrilise vintpüssiga oli vaja palju õnne, et soomuse läbistamisel kellelegi pihta saada. Kui mineerimine kõrvale jätta, siis oli Briti armeel Teise maailmasõja alguses jalaväe jaoks kaks peamist tankitõrjerelva, millega lahinguolukorras operatiivselt reageerida: tankitõrje vintpüss

1/2024

Boys (14 mm kaliibriga) ja tankitõrjegranaat AT nr 68. Kuid kumbki neist ei olnud tankitõrjerelvana eriti tõhus. Tankitõrjegranaat nr 68 oli mõeldud tulistamiseks jalaväelase vintpüssi koonule paigaldatud heiteseadmest. See tähendas, et granaat oli märkimisväärse kahju tekitamiseks liiga kerge, mistõttu kasutati seda lahingutegevuses harva.

NAGU NERF

Boys oli tankitõrje rollis samuti ebaadekvaatne. Kaliiber 14 mm ütleb igale militaarsõbrale ära, et sellega pea ees tankilahingusse ei tõtta. 1940. aastaks said kõik aru, et Boys oli efektiivne vaid lühikestel laskekaugustel soomusautode ja kergetankide vastu.

Vedru tuli lahinguolukorras vinnastada enamasti ühe korra, sest pärast esimest lasku vinnastas löögijõud vedru iseenesest. Tulemuseks oli õlaltlastav 15kilone relv, mis suutis väidetavalt 300 m pealt läbistada 7 cm terassoomust. Võrdluseks võib tuua, et Panzer III kõige õhem soomus oli varasematel mudelitel 1,5 cm ja hilisematel 5 cm ning Panzer IV esisoomus 8 cm (torni ülaosas küll ainult 1 cm).

Tõsisemalt soomustatud Panzer III (23 t) ja Panzer IV (25 t) meeskonnad pühkisid 14 mm „tankisurma“ paugu järel enamasti tolmu soomuselt maha ja jätkasid oma rünnakut. Näiteks novembris 1941 Põhja-Aafrika kampaaniasse kuulunud operatsiooni Crusader ajal ei suutnud Briti kaheksanda armee staabiohvitserid leida ühtegi juhtumit, kus Boys oleks Saksa tanki rivist välja löönud. Rommel kasutas seal enamasti tanke Panzer III ja Panzer IV. Tankide vastu oli seega vaja midagi paremat!

Areenile saabus PIAT (Projector, Infantry, Anti-Tank), mis oli loodud selleks, et jalaväelased saaksid võimaluse ka tanke suure pauguga rivist välja lüüa. Erinevalt oma Ameerika kolleegist, rakettmootoriga Bazookast, kasutas PIAT 90kilost (200naelast) vedru, mis keerati üles relval seistes ja vedru kahe käega tagasi tõmmates.

PIATi päritolu võib ulatuda 1888. aastasse, mil Ameerika insener Charles Edward Munroe avastas, et lõhkeaine tekitaks palju rohkem kahju, kui selles oleks sihtmärgi poole suunatud süvend. Seda nähtust tuntakse Munroe efektina. Saksa teadlane Egon Neumann leidis, et süvendi vooderdamine metalliga suurendas kahjustusi veelgi.

RANGER STEVE/WIKIPEDIA

kurioosum

PIAT tappiski tanke, kasutades nn vormitud õõneslaenguga lõhkepead. Need on lõhkepead, mida tänapäeval tuntakse suurte plahvatusohtlike tankivastaste (HEAT) laengutena. Laeng suunab plahvatusest saadava energia väikesele alale, mis on suunatud tanki soomuse poole. Erinevalt noolemängulaadsetest soomust läbistavatest padrunitest töötavad õõneslaenguga lõhkepead hästi mürsu kiirusest sõltumata. See oli PIATi juures väga hea, sest selle lõhkepea lendas aeglasemalt kui värvikuulid, mida kasutatakse paintball’i lahingutes. Nooremale generatsioonile võib PIATi tööpõhimõtte lahti seletada nii, et tegu oli hiiglasliku NERFi relvaga, mis vahtplastist kuulide asemel lennutas päris ehtsat lõhkepead. Kui efektiivne PIAT tegelikult oli? Väidetav 300 m kauguselt tanki mahavõtmine oli ikkagi pigem väga suur juhus ja ajaloost sellist seika ei leia või pole seda kirja pandud. Sellise maa pealt lasti pigem mõnda kindlustatud positsiooni, nt laskepesa mõnes hoones. On ju internetis videoid, kus ka RPGd kasutatakse parema puudumi-

sel kaartule andmiseks. PIAT suutis otsesihtimisega lasta vähem kui 100 m, reeglina tuli hiilida isegi 40–50 m peale, et sellega tankile tabav pauk kirja panna. See tähendas väga oskuslikku ja julget tegutsemist või siis kaevikus sihtmärgi lähenemise ootamist seni, kuni tanki tekitatud värinast hakkas silma ja suhu mulda pudenema.

KOGENUD FILMINÄITLEJA

PIATil oli teiste oma aja jalaväe tankitõrjerelvade ees siiski mitmeid eeliseid, muidu poleks seda toodetud lausa 115 000 tükki. Sel oli varasemate jalaväe tankitõrjerelvadega võrreldes oluliselt suurendatud soomusest läbitungimisjõudu. See oli vaikne ning plahvatusgaasideta, mis võinuks paljastada kasutaja asukoha või kogemata vigastada ümbritsevaid sõbralikke sõdureid. See oli ehituselt lihtne. Kuid seadmel oli ka mõningaid miinuseid. See andis võimsa tagasilöögi vastu õlga. Selle esialgne vinnastamine nõudis palju jõudu ja alguses esines probleeme laskemoona töökindlusega. Esmakordselt kasutati PIATi Tuneesia kampaania ajal 1943. aastal ning relv jäi Briti ja teiste Rahvaste Ühenduse

jõudude kasutusse kuni 1950. aastate alguseni. PIATe tarnisid või hankisid mitmed riigid ja organisatsioonid, sealhulgas Nõukogude Liit (lendliisi kaudu), Prantsuse vastupanuliikumine, Poola vastupanuliikumine ja Iisraeli Hagana. Viimane kasutas PIATe 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõja ajal. Kuus Briti ja teiste Rahvaste Ühenduse relvajõudude liiget said PIATi lahingus kasutamise eest Victoria risti. Kui on isu näha selle huvitava relva võimeid, siis lisaks entusiastide videotele Youtube’is on see käinud näitlemas ka kinolinal. Kuulsamatest filmidest võib välja tuua „The Longest Day“, „Paper Tiger“, „A Bridge Too Far“, „Never Say Never Again“ ja tõelise pärlina „Pianist“. IMDBs on „Pianisti“ skoor koguni 8,5, see on võitnud kolm Oscarit ning ka PIATil oli selles mängida oma väike roll. ALLIKAD: •

• •

https://www.popularmechanics.com/military/ weapons/a13943160/piat-spring-tank-killerworld-war-ii/?fbclid=IwAR01s5rQ5kvjv8c8vG tl_poJDG69agTnjwoMZ9-pAJ5D01SK_oHj63AG6UE https://en.wikipedia.org/wiki/PIAT https://www.youtube.com/watch?v=VyZ9rBtfrJA&ab_ channel=JohnnyJohnson

1/2024

kuidas ...

kuidas kaitsta

priimust tuule eest?

VAJA LÄHEB:

plekkpurk lõikevahend

AJAKULU: ASSO PUIDET

10 minutit

1/2024

kuidas ...

Plekkpurk. Seda läheb sul vaja. Igaks juhuks. Iga ilmaga. Eriti tuulise ilmaga, nagu õpime alljärgnevast artiklist. Nimelt teeme nüüd plekkpurgist priimusele tuulekaitse. Parandan – priimusele plekkpurgist tuulekaitse. Sellest, kuidas teha plekkpurgist priimus, oleme juba kirjutanud. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

ga milleks priimusele üldse tuulekaitset vaja on? Ega iseenesest ei olegi. Priimusel on sellest suhteliselt ükskõik, kas tal on tuulekaitse või mitte. Sinul ka ei ole vaja. Juhul, kui sul on kohvivee keema ajamiseks palju aega. Ja palju gaasi. Kui sul aga on nimetatud asjadega kitsas käes, siis on sul priimusele tuulekaitset vaja. Miks? Nutikamad saavad juba aru – selleks, et kaitsta priimuse leeki tuule eest. Just seda tuulekaitse teeb. Aga mida teeb tuul? Leegile? Ega ta väga head ei tee. Põhiliselt ikka halba. Ja seda üsna mitmel moel. Esiteks mõjutab tuul õhuvoolu põleti ümber, muutes leegi ebaühtlaseks. Seda parimal juhul, halvemal juhul võib tugev tuuleiil ka leegi kustutada. Kui selle maha magad, kulutad niisama, ilma igasugu kasutegurita, kallist gaasi. Aga isegi kui ei lähe nii halvasti, et leek ära kustub, pole ka ebaühtlane kuumutamine veekeetmise ega iseäranis just toiduvalmistamise seisukohast kõige optimaalsem. Pliidile ju ei asetata panni ainult ühe servaga. Pealegi jahutab tuul pinda, mida üritad leegiga kuumutada. Seetõttu läheb soovitud temperatuuri saavutamiseks ja selle hoidmiseks kauem aega. Ja kulub rohkem gaasi. Seega vastus küsimusele, mida tuul teeb, on: tuul puhub. Ja see imeb. Ja sellepärast ongi vaja tuule eest kaitset.

ALTERNATIIVSED LAHENDUSED

Priimuse kaitsmiseks tuule eest on muidugi rohkem kui üks võimalus. Näiteks võib asetada priimuse koos ballooniga maasse kaevatud auku, nii et leek jääb maapinnast madalamale.

See leevendab olukorda, kuid teisalt, kui auk on liialt kitsas, on õhu ligipääs leegile pärsitud. Ja see on jälle halb. Sest põlemiseks on õhku teadupärast vaja. Levinud nipp on ka magamismatist moodustatud toru asetamine priimuse ümber. Jällegi töötav lahendus, mis kaitseb priimust igast ilmakaarest. Samas muudab selline lahendus priimusele asetatud anumaga opereerimise ebamugavamaks. Näiteks kui soovite vahepeal keedunõult kaane tõsta ja sinna midagi lisada. Seega on mõistlik priimuse leegi tuulekaitseks kasutada spetsiaalselt disainitud toodet. Sellise saab endale kaubandusvõrgust soetada umbes paarikümne euro eest. Aga reeglina ei kasuta inimesed priimust kaubandusvõrgu vahetus läheduses. Nii et sellest teadmisest pole palju kasu. Ja pealegi, milleks soetada endale paarikümne euro eest midagi, mille saab ise valmistada materjalist, mille väärtus on kümme senti? Parem teeme selle ise. Plekkpurgist.

PURK PURUKS

Liiatigi on tuulekaitse valmistamine üks lihtsamaid asju, mida plekkpurgiga teha. Tunduvalt lihtsam kui laterna või priimuse valmistamine. Ja ainult natuke keerukam kui purgi tühjaks joomine. Aga sellest viimasest peaks siiski alustama. Täis purgist ei saa tuulekaitset teha. Või noh, tegelikult isegi saab, aga purk ei jää selle protsessi käigus enam täis. Niisiis on mõistlik purk kõigepealt tühjaks juua. Kui nüüd mõelda, algab enamik tõsisemaid tegevusi siin elus esmalt purgi tühjaks joomisega. Aga see selleks. Mis edasi? Edasi aseta tühi purk enda ette horisontaalsele pinnale ning

eemalda selle ülemine osa. Nii paari sentimeetri kõrguselt. Vahet pole, kas noa või kääridega. Aga ära endale sisse lõika. Nüüd korda sama protseduuri purgi alumise osaga. Proovides endiselt vältida sisselõikamist. Sest jätkuvalt pole teada, kuidas valmistada purgist toimivat plaastrit. Igatahes, nüüd on sul purgi asemel õhukesest plekist toru. Aga erinevalt magamismatist on see toru priimuse ümber asetamiseks liiga väikese läbimõõduga. Lõika see toru lahti ja voldi siis laiali. Näiteks laua pinnale. Ettevaatust, purgi lõikeservad on teravad! Tõenäoliselt isegi teravamad kui sinu nuga. Aga pane nüüd tähele – kohe, kui see leheks volditud toru lahti lasta, tahab see uuesti toruja kuju võtta. See ei ole halb. See on hea. Sellest võibki piisata.

NII LIHTNE ONGI

Keera põleti ballooni külge. Voldi selle jalad lahti. Aseta jalgadele juba sobiva substantsiga täidetud anum. Ja nüüd tee kindlaks, kustpoolt tuul puhub. See on oluline. Sest just sinnapoole, tuulele takistuseks, tulebki see äsja valmistatud tuuletõke installeerida. Vastu anumat. Kui veab, siis hoiab purk end anuma küljes omal jõul, kasutades sama jõudu, millega ta üritab ennast taas torusse keerata. Ja ongi sul toimiv tuuletõke. Puhul, kui tuuletõkke enda jõust anuma küljes püsimiseks ei piisa, tekita selle sisse karistuseks pisike auk. Täpselt nii suur, et sealt mahuks läbi põleti jalg, mis siis tuuletõket vajaliku koha peal aitab hoida. Ja ongi sul toimiv tuuletõke. Head kokkamist. Ja ärge keelt ära kõrvetage. Ega näppu lõigake.

1/2024

KRISTJAN LAUBHOLTS

meditsiin

tee see ise:

koGu keHa termokott Meedikute seas on tuntud trauma „surma triaad“ – kolm juhtivat põhjust, mis langetavad märgatavalt kannatanu võimalust ellu jääda. Nendeks on koagulopaatia ehk verehüübemehhanismi häire, metaboolne atsidoos ehk veri on muutunud liiga happeliseks ja hüpotermia ehk alajahtumine. Tekst: nooremveebel KRISTJAN LAUBHOLTS, KiMKRi meditsiinispetsialist

õik nad võimendavad üksteist ning viivad kannatanu pidevalt surmale lähemale, kui probleemi ei lahendata. Lahinguväljal ja kriisis on meditsiinilised vahendid piiratud ning ainuke osa „surma triaadist“, mida saame ise lihtsate vahenditega mõjutada, on hüpotermia. MK-3s ehk parameediku meditsiinikomplektis on olemas termokile või -tekk, aga kumbki neist ei ole aktiivne soojendaja. Need aitavad tagasi peegeldada kannatanu enda soojust,

1/2024

soojust juurde aga ei teki, seega on soojakadu neid kasutades vältimatu.

ümbritsevad kannatanut paremini kui MK-3s pakutav lahendus.

Kui üksikvõitleja oma väljaõppes soojakaole tavaliselt väga tähelepanu ei pööra, siis talvistes tingimustes mõistavad kõik, kui oluline on keha soojas hoida. Iga sõdur, kes on talvel mänginud meditsiiniharjutuses kannatanut, teab, et külm poeb põue juba esimesel minutil.

Teiseks erinevad aktiivsoojendusvahendid – sõdurid on tõenäoliselt enim kokku puutunud käte-jalgade soojenduspadjakestega. Tavaliselt on nad soojendatava piirkonna suurused, hakkavad pärast paki avamist kohe õhuga reageerima ja lähevad soojaks. Hea nipp on kasutada neid ka saabaste või kinnaste kuivatamiseks.

Sooja saamiseks on turul mitmeid tooteid. Lihtsamatest variantidest võiks nimetada magamiskoti tüüpi termotekke, mis on tavalisest paksemad ja

Eraldi suured soojendussüsteemid on tõhusad, kuid ühekordsed ja kallid.

meditsiin Huvi korral võib tutvuda näiteks Ready-Heat toodetega, milles kasutatakse oma valdkonna juhtivaid lahendusi.

või muud pehmet soojustpeegeldavat vahendit, et võimalikult kaua säilitada kotis soojust ja suurendada kannatanu mugavust.

ABI EHITUSPOEST

Mõistlik oleks lõigata soojusekraani osad sektoriteks ning kinnitada need siis teibiga koormakatte sisemisele küljele. Sektorid võiksid olla järgmised: pea, ülakeha ehk ülaselg ja rindkere ning alaselg ja kõht, alakeha ehk tuharapiirkond koos reitega ning sääred koos labajalgadega.

Allpool annan näpunäited, kuidas kogu keha termokott ise kokku panna kas siis kodus olemasolevatest vahenditest või ehituspoest umbes 50 euro väärtuses soetatud asjadest. Vaja läheb järgmisi asju või nende alternatiive: koormakate 2 x 3 m; teip; takjateip või -kinnitus (Velcro); lõõtstoru; soojusekraan; PVC-kile; ventilatsiooniühendus; soojusallikas. Paljusid asju selles nimekirjas saab asendada muu sarnase materjali või teistsuguse lahendusega – eesmärk on tekitada aktiivne soojendusvahend asjadest, mis on teile kättesaadavad. Esmalt lõigake koormakate pooleks, nõnda et teile jääb kaks 2 x 1,5 m tükki. Seejärel ühendage need kaks osa omavahel. Kasutage takjateipi või muud ühendamissüsteemi – oluline on kaht osa ühendades tekitada magamiskotilaadne toode. Tõesti, võimalik on voltida koormakate lihtsalt pooleks ja sulgeda ainult üks külg, aga sel juhul saame kannatanu panna kotti alati ainult ühest küljest ning see piirab ligipääsu abivahendile. Järgmiseks soovitan parameedikutel mõelda veenikanüülide ja luunõelte piirkondadele. Näiteks lõigata põlve ja küünarvarre piirkonda aknad, mille katame kas PVC-kilega või kasvõi vana läbipaistva dušikardinaga – oluline on meeles pidada, et kileosa peab koosnema kahest tükist, siis saab loodud akent avada. Kiled peavad olema omavahel kindlasti ülekattega, et vähendada soojakadu. Kolmandaks tegeleme soojapeegeldusega. Siin saab kasutada soojusekraani

Teoreetiliselt võiks kogu sisemine osa olla tehtud ka ühest seljapoolsest ning ühest rindkerepoolsest osast, aga soojustuse kinnitamine sektorite kaupa annab meile võimaluse termokott kokku voltida ja seda mugavamalt transportida. Nüüd on vaja lõigata ava, mille kaudu ühendada lõõtstoru termokotiga. Kui sul on teada, millises masinas seda

termokotti kasutama hakatakse, siis tuleks ava lõigata sellele küljele, kust pääseb kannatanule paremini ligi. Minul on hetkel kasutada 80 mm lõõtstoru – see tähendab seda, et minu ventilatsiooniühenduse ava tuleb samuti lõigata 80 mm ning umbes õla kõrgusele paremale küljele. Kui sul on olemas spetsiaalne ventilatsiooniühendus, siis saad hõlpsasti ühendada kaks osa omavahel läbi koormakatte, aga kui seda pole, saab jällegi kasutada teipi või näiteks kaablirihmu/-sidemeid. Lõõtstoru lõppu tuleb igasse külge teha üks auk, kust saab läbi panna kaablirihma, ning nendega kohakuti tuleb teha augud koormakatte ventilatsiooniaugu ümber. Hermeetilisuse parandamiseks sulge ühenduskoha ümbrus teibiga.

ÄRA ÜLE KUUMUTA

Nüüd ongi sul valmis kogu keha termokott, mida järgmisel õppusel järele proovida. Puudu on vaid soojusallikas. Selleks on mitmeid lahendusi. Näiteks on katki läinud MEDEVACi kuudi soojendus ning ainukene soojendus töötab ees kabiinis. Tõmba lõõtstoru läbi väikese akna, mis ühendab kabiini ning kuuti, ja ühenda see ventilatsiooniava külge. Läbi lõõtstoru liigub nüüd termokotti soe õhk ja on tekkinud võimalus kannatanut soojendada. Teoreetiliselt saab soojuse tekitamiseks kasutada ka näiteks fööni või soojapuhurit – siis on oluline, et soojusallika ja lõõtstoru ühendus üle ei kuumeneks. Samuti tuleb jälgida, et kannatanu ei saaks liiga palju kuuma, muidu tekib hoopis kuumakahjustus. Selle lahenduse suurimaks miinuseks on helidistsipliin, sest soojusallikas peab olema selline, mis lükkab toodetavat sooja õhku edasi. Kui soovite süsteemi kohta lisainfot, siis selline Ameerika Ühendriikide ettevõte nagu The Paradocx on loonud lahenduse nimega Hypocket, millel põhineb ka artikli autori kogemus.

KRISTJAN LAUBHOLTS

1/2024

naiskodukaitse

paula perner

kaitseliidu sidemeHest naiskodukaitsjaks Seal, kus on Paula Perner, on palju sisukaid küsimusi, tulist arutelu, arusaamise otsimist ja lahenduste leidmist. Kui tema midagi oma eesmärgiks võtab, siis ta selle ka saavutab. Tekst: PILLE PERNER, Paula õde

aula on 17 aastat olnud Kaitseliidu Pärnumaa maleva liige. Selle aja jooksul sai ta seersandi auastme, juhtis sidejagu ning osales mitmetel militaar-sportlikel võistlustel. Aasta tagasi otsustas ta aga liikuda Naiskodukaitsesse ja haarata enda kätte Pärnumaa ringkonna evakuatsioonirühma juhtimise. Siiani peamiselt mehi suunanuna sai ta suurõppusel Orkaan oma esimesed ristsed kahe rühmatäie naiste ja evakuatsioonipunkti juhtimisel. Seega on igati õigustatud endise malevapealiku kolonelleitnant Tõnu Miili küsimus: „Kuidas sai Kaitseliidu sidemehest naiskodukaitsja?“

VENNAD EES, ÕED JÄREL

Kaitseliiduga liitus Paula aastal 2005, sest siis võimaldas tema vanus ametlikult liikmeks hakata. Metsas ja õppustel oli ta käinud juba varem. Kaitseliiduga liitumise põhjuseks oli see, et suuremad vennad Paavo ja Priidu olid juba ees. Magamine metsas telgis, relvade kokkupanek ja tööpõhimõtted, ellujäämisoskuste tundmine, matkamine ja kõik sellega seonduv pakkus talle huvi. Temaga koos tulid Kaitseliitu ka väikevend Peedu ja suur õde Pille. 56

1/2024

Naljatledes sai öeldud, et kuna kodus relvadega mängida ei lubatud, jõudsid kõik viis last lõpuks Kaitseliitu. See oli perekondlik ühiskäimine – neljakesi Paides paraadi rivis, kolmekesi koos sõdurioskuste baaskursusel. Koos kahe suure vennaga võistles Paula Sookollil ning imekombel koguni võideti. Kaitseliidus on kirju seltskond. Sel ajal olid seal pigem vanemad meesterahvad – nii-öelda ebatavaline seltskond 16aastasele tütarlapsele suhtlemiseks ja koos aja veetmiseks. Paulale olid aga kõik tegevused põnevad ja võimete piire nihutavad. Kaitseliidul oli alla 50 kilogrammi kaaluvale naisehakatisele varuks õige mitmeid proovikive. Esimestel kordadel, kui ta kuulipildujast laskis, hoidis tema „metsaisa“, Vändra rühma liige lipnik Ain Laast, tal jalga tagumiku peal, et neiu minema ei lendaks. Valutav õlg pärast laskeõppusi oli tavaline kõrvalmõju, vahel lisandus sellele väljaväänatud jalg. Seljakott ja kaasaveetav varustus võis tihti kaaluda sama palju või rohkem kui ta ise. Paulal tekkis metsas käies arusaam, et üksus on just nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli. Koos toimetades ei saanud kunagi enda jõuvarusid üksi enesele

arvestada, vaid vajadusel tuli varustust jagada, meeskonnakaaslast mäest üles lükata või seljas tassida. Sai selgeks, et inimene, kes annab sulle jääkülmal ööl kuivad „võõrad“ sokid, võib päästa su elu. Tänase päevani on ta selle eest tänulik rühmakaaslasest kapralile Mati Elvetile – see oli tegu, mis teeb siiani südame soojaks. Kaitseliit on elustiil ja inimesed selles justkui sinu teine perekond.

TRAADID, KAABLID, MASTID

Vaadates tagasi Kaitseliidu aastatele, toob Paula välja perekonna toe. Õppusele eelnev õhtu koos vendade-õega – ootusärevus millegi uue ja huvitava ees. Ühest majapidamisest otsiti kokku viie inimese varustus, vormid, saapad, rakmed ja seljakotid. Sõbralikult sai minimaalne varustus jagatud ja huvitaval kombel ei tundnud keegi puudust. Paula sõnul koolitab Kaitseliit küll mehi, kuid ka naistelt oodatakse ja eeldatakse „meheväärset“ hakkamasaamist. Kogu tema areng Kaitseliidu aastatel oli loomulik – 2011 sõduri baasõppe kursus (SBK), samal aastal ka juhtimine praktikas 1 (JUP1) ning instruktorikursus. Aasta hiljem juba nooremallohvitseri kursus (NAK). Kui

naiskodukaitse

kaitseliit Kaitseliit on Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliit on avalik-õiguslik juriidiline isik. Kaitseliit on erakonnaväline organisatsioon. Erakondade ja muude poliitiliste ühenduste ning nende esindajate poliitiline tegevus Kaitseliidus on keelatud. Kaitseliidu eesmärk on suurendada vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliidu tegevuse aluseks on Kaitseliidu seadus ja Kaitseliidu kodukord, millega sätestatakse Kaitseliidu täpsem ülesehitus, juhtimine ja sisemine korraldus, struktuuriüksuste, juhtorganite ja liikmesusega seonduv ning Kaitseliidu tegevliikme suhted Kaitseväe määrustikega, käitumisreeglid ja sisemise asjaajamise kord. Kaitseliidu kodukorra kinnitab Vabariigi Valitsus.

naiskodukaitse Naiskodukaitse on Kaitseliidu naisorganisatsioon, mille eesmärgiks on naiste kaasamine riigikaitsesse ning laiemalt kogu ühiskonna turvalisemaks muutmisse. Naiskodukaitse kaudu on oma koha riigikaitses leidnud üle 3800 naise kogu Eestis. Naiskodukaitses leidub harivat ja väljakutseterohket tegevust igale naisele. Naiskodukaitses saad anda oma panuse Eesti laiapindsesse riigikaitsesse. Saad väga head teadmised selle kohta, kuidas ise erinevates olukordades toime tulla ning aidata oma perekonda ja tuttavaid, ning panustad sellega turvalisemasse keskkonda ja teadlikumasse kogukonda.

LIINA TOOME

Kõikidele naiskodukaitsjatele leitakse soovi korral nende oskustele, võimetele ja eelistustele vastav ametikoht Kaitseliidu ettevalmistatavates üksustes. Naiskodukaitse liikmena on võimalik osaleda erinevatel üritustel ja kursustel, aga ka ise midagi põnevat korraldada, näiteks matku ja võistlusi. Naiskodukaitse tegevusest saad pigem emotsionaalset kui materiaalset kasu. Paljudele meie liikmetele on organisatsiooni kuulumine ja selles kaasalöömine eluviis. 1/2024

PILLE PERNER

naiskodukaitse

1/2024

naiskodukaitse

Evakuatsioon paelub Paulat oma mitmetahulisusega – meeskonnad toimivad autonoomselt, vajades samas paralleelselt üksteise toetust ja tuge. Paula hallata on kahe rühma jagu naisi. Suurõppus Orkaan 16 andis tagasiside, et rühm toimib, sest inimesed on orienteeritud lahendama probleeme, olema loovad ja hakkamasaajad. Loodud sihtüksusele on tulnud välja töötada teavituskontrolli juhis ja rühma head tavad. Aastaga on Paula läbinud viis Naiskodukaitse baasväljaõpet, et olla täisväärtuslik naiskodukaitsja, ning lisaks neile evakuatsiooni ja vägivallatu võitluse baaskursuse.

LEIU LEPIK

TÄHTIS ON PANUS

oled juba teel jao- või rühmajuhiks, on olulised ka juhtimisteadmised ja -oskused.

ris sobitus- ja erirühma õpetajaks ning lootis, et tulevikus on seetõttu lihtsam ka omaenda lastega.

Nooremallohvitseri kursus oli loomulik järg ajale, mil peaaegu iga nädalavahetus möödus metsas. Ootamas oli koht siderühma jaoülemana ning algas pool aastat õpet Alus, Männikul, Jägala sõjaväebaasis ja mujal Eesti metsades.

Pärast viit aastat pealinnas elamist olid kogukond ja pere peamiseks põhjuseks, miks ta Vändra metsade vahele tagasi tuli. Tallinnast pärit elukaaslasega koos ehitati oma maja ning suruti juured maasse.

„Sidekuuti“ ta oma sõnul „kuidagi sattus“. Seda tänu Pärnumaa legendaarsele sidemehele nooremveebel Kalle Mürelile, kes on oma oskuslikult sõnastatud õpetuste ja ülima rahulikkusega meelitanud sidesse palju liikmeid. Traadid, kaablid, mastid, võrgulüliti ja labidas olid Paulale uueks proovikiviks.

EMAKS SAAMINE MUUTIS PRIORITEETE

Mingil ajal hakkas kaua koos käinud seltskond lagunema – kellel muutusid hobid, kes tundis end vanana, et metsas joosta. Paula juhib igapäevatööna Tori lasteaeda. Karjääri valikul kaalus ta ka stjuardessi ametit, kuid valis siiski ema jälgedes töö väikelastega. Ta õppis Tallinna Pedagoogilises Semina-

Kui kolmekuuse lapse kõrvalt reservõppekogunemisele minek keeruliseks muutus, sest ka lapse isa pidi tegevväelasena samal õppusel rakkes olema, tuli teha valik. Valmisolek oli suur, aga prioriteedid olid muutunud. Naiskodukaitsesse ülemineku sooviavalduse kirjutas Paula 24. veebruaril 2022 paraadi vaadates, kiluvõileiba süües ning uskumatuid ja hirmsaid Ukraina uudiseid kuulates. Sai selgeks, et kuna elukaaslane on Kaitseväes tegevteenistuja, jääb naise osaks tagala. Kahe koolieeliku turvalisus ja heaolu on tema õlgadel. Naiskodukaitses püüdis ta tähelepanu võimalus panustada mittesõjalises sihtüksuses. Vändra jaoskonna ja evakuatsioonirühma kohta tuli info praeguselt ringkonna esinaiselt Leiu Lepikult.

Paula on pigem lahendustele kui takistustele orienteeritud juht. Samuti on talle oluline hoida kuklas mõtet, et tegu on vabatahtlikkusele tugineva organisatsiooniga, mis ei tohi muutuda kohustuseks – ka öelda ja kuulda „ei“ on okei. Siiski peab kõikidele liikmetele jääma kohuse- ja vastutustunne. Rühmaülemana ajab teda väga vihaseks, kui mõni „ei“ tuleb viimasel päeval või liikmed lihtsalt kohale ei ilmu. Naiskodukaitses motiveerivad Paulat ühised mõttetalgud, saunaõhtud, meeskonda ühendavad ja proovile panevad tegevused. Samuti inimesed ja nende võimed – kui tema saab hakkama, saan ka mina! Kaaslased kirjeldavad Paulat kui hakkajat ja alati säravate silmadega naiskodukaitsjat ja juhti. Ka kõige pikematel koolitustel ja õppustel säilitab ta oma optimismi ning peidab osavalt väsimust. Tema enda sõnul ongi paras ülesanne jagada end kodu, töö ja vabatahtliku tegevuse vahel. Meeles peab pidama, et vabatahtliku organisatsiooni liikmena ei lakka sa olemast ema, tütar, naine, sõber. Kõigil on ööpäevas 24 tundi ja nädalas seitse päeva. Pole tähtis, kas kuulud Kaitseliitu või Naiskodukaitsesse, oluline on, et arened kogu elu ja panustad oma võimaluste kohaselt organisatsiooni ja riigikaitsesse. 1/2024

naiskodukaitse

INFOVASTUPIDAVUS

OLE INFORUUMIS VALVAS! Harju malevas toimus pilootprojektina kahepäevane üle-eestiline infovastupidavuse koolitus naiskodukaitsjatele. Pilootprojekti eesmärgiks oli aidata naiskodukaitsjatel paremini mõista infoühiskonnas toimuvat, julgustada neid seda teadmist edasi viima oma kogukondlikesse võrgustikesse ning seeläbi parandada kogukondade infovastupidavuse võimet. Tekst: KAISA TAMMOJA, Naiskodukaitse Põlva ringkond

nfovastupidavus on võime vastu seista inforünnakutele, manipulatsioonidele ning valeinformatsioonile, mis on suunatud isikutele, kogukondadele või institutsioonidele. Sealhulgas eeldab see teadmisi ja oskusi hinnata kriitiliselt informatsiooni usaldusväärsust, mõista erinevate meediakanalite toimimise loogikat, tunda ära ja analüüsida manipulatsioonivõtteid ning märgata ja toime tulla oma tajuhäiretega. Seega mahuvad infovastupidavuse alla kõikvõimalikud digi-, meedia- ja infopädevused. Infoga manipuleerimine ei ole midagi uut ega ka tänapäeva digi(meedia)maailmale eriomast. Siiski on info hulga ja sellega manipuleerimise võimaluste vahel tugev seos. Infoga manipuleerimise eesmärgiks on suurendada poliitilisi ja sotsiaalseid lõhesid, õõnestada usaldust institutsioonide, persoonide või meedia vastu üleüldiselt, otseselt kahjustada kellegi mainet või tähelepanu kõrvale juhtida.

OLUKORD TINGIS

Pilootprojekti koolitusprogrammi pani kokku naiskodukaitsja, digipädevuse ekspert ning Tartu Ülikooli infovastupidavuse doktorant Diana Poudel. Lisaks detailsele ülevaatele kübermaailmas toimuvast said 29 osalejat teadmisi ka argumenteerimisnippide, koolitajana esinemise, enesearengu ning sisemise motivatsiooni kohta. Seda põhjusel, et lisaks Poudelile olid koolitajateks ka veebipolitseinik Maarja Punak, Markus Laanoja Eesti Väitlusseltsist, Eva Ladva Eesti Rahvusraamatukogust, Oksana Belova-Dalton TÜ Skytte instituudist, Kaire Povilaitis Tallinna Ülikoolist, Priit Talv Riigikantseleist ning Margo Loor ettevõttest SpeakSmart®. 60

1/2024

Ent kuidas tuli infovastupidavuse doktorandil ja naiskodukaitsjal idee koolitada just naiskodukaitsjaid? Poudel ütleb, et oli juba enne Nais kodukaitsega liitumist tegelenud aastaid noorte, õpetajate ja lastevanemate koolitamisega internetiturvalisuse teemadel, kuid paratamatult ei jõua üksik koolitaja piisavalt paljudeni. Varem oli doktorandil soov uurida seda, kuidas saaksid koolid kaasata virtuaalsetesse kursustesse õpilasi. Venemaa Ukraina-vastase täiemahulise rünnaku järel toimuvat jälgides sai ta aga aru, et veel rohkem on vaja leida viise, kuidas kaitsta inimesi inforuumis info ülekülluse, väärinfo ja manipulatsioonide eest. „Elame hullumeelsel ajastul – vale levib kiiremini kui tõde, infosõda on ammu ületanud riigipiiri ning kiirelt arenev tehisintellekt võib muuta maailma toimimise protsesse. Mida digi-, meedia- ja infopädevamad on meie liikmed, seda paremini saame anda oma panuse riigikaitsesse ja ühiskonna arengusse,“ arvab Poudel. Virtuaalsete, iseseisvaks õppimiseks mõeldud materjalide loomine ei tundunud väga mõistlik. Seetõttu leidis Poudel, et ideaalne lahendus oleks koolitada inimesi, kes läheksid ja annaksid oma teadmised kogukondades edasi. Kuid kust selliseid inimesi leida?

UUEL AASTAL UUE HOOGA

Naiskodukaitsega liitudes sai Poudel aru, et see on parim organisatsioon, mis saab aidata kaitsta inimesi ka inforuumis. Koondab ju Naiskodukaitse ligi 4000 aktiivset naist üle Eesti ning

paljud neist omavad kodukandis ka suurt võrgustikku ja kontakte. „Sain vist enne esimese NKK baasõppe läbimist aru, et olen täiesti kogemata leidnud vastuse küsimusele, mis oli mind aastaid painanud. Otsustasin ühendada oma doktoritöö ja reaalse tegevuse. Doktoritöös plaanin uurida, mis muudab meid haavatavaks igasugustele infomanipulatsioonidele, millised oskused ja teadmised aitavad meid kõige paremini kaitsta selles haisid täis infomeres ning kuidas on võimalik mõõta meie vastupidavust psühholoogilisele manipulatsioonile vastu,“ räägib Poudel. Olukorra paremaks kaardistamiseks tegi ta eelmisel kevadel 30 eksperdiga intervjuud, saadud sisendi põhjal valmis ekursus Iliases ning juba septembri lõpus veetis ta enda sõnul väga motiveeriva nädalavahetuse Harju maleva konverentsiruumides, et anda osalejatele parem arusaam inforuumis toimuvast. Projekt on ennast õigustanud. Tänaseks on pilootgrupp teinud juba 14 koolitust enam kui 500 osalejale malevates, külamajades, koolides ja veebikeskkonnas. Alanud aastal on Poudeli sõnul plaanis korraldada kord kuus virtuaalseid vestlusõhtuid, kus mõni ekspert tuleb rääkima digiteemadel ning osalejatel on võimalik küsida ja vahetult arutleda. Seega – jälgige reklaami! Kui tunned huvi infovastupidavuse koolituse vastu oma kogukonnas ja sooviksid naiskodukaitsjaid rääkima kutsuda, siis kirjuta oma soovist olevalmis@naiskodukaitse.ee.

PIXABAY

naiskodukaitse

1/2024

noored

Üle tuhande kodutütre, noorkotka ja külalise, juulikuu esimesest päevast kuni viiendani. Pärnumaal, Jõulumäe sihvakate mändide all – jah, alanud aastal tuleb suurlaager Spekter teistmoodi. Teistmoodi kui lõppenud aastal. Aga kuidas oli lõppenud aastal?

ALEX KOLSAR

Tekst: KÄTLIN POOPUU, vabatahtlik autor

1/2024

noored

uvi on Kaitseliidu noorteorganisatsioonidele Kodutütardele ja Noortele Kotkastele kahtlemata üks aktiivsemaid aegu. Läinud aastal said suve kõrghetkeks maakondlikud suurlaagrid Spekter 2023, mis erinevalt tänavu plaanitavast korraldusest toimusid kõigis Kaitseliidu malevates. Ühtekokku võttis all-laagritest osa üle 2100 noore, kelle hulgas olid organisatsiooni liikmed, külalised ja ka teiste riikide noored. Jah, läinud aastal ei toimunud ühte keskset suurlaagrit, vaid 16 malevapõhist all-laagrit. Tuhanded noored osalesid mitmekülgses tegevusprogrammis, mille eesmärk oli arendada noorte oskusi, edendada meeskonnavaimu ning kinnistada Kodutütarde ja Noorte Kotkaste väärtusi. Iga ringkond ja malev korraldas oma laagri oma äranägemise järgi. Ainukese tingimusena oli vaja läbida mõned õppeteemad ning telkides ööbida vähemalt kolm ööd. See tähendas, et kõik laagrid olid omanäolised ja eriilmelised. Võis täheldada noorte aktiivsuse märkimisväärset tõusu, milles peegeldus organisatsiooni kasvav mõju ja populaarsus.

IGALE OMA

2184 osaleja seas oli noori nii Eestist kui välispartnerite juurest Lätist, Leedust ja Ühendkuningriigist. Ukrainast pärit noori osales laagrites 51. Lisaks veel 25 Viljandi Kultuuriakadeemia praktikanti. Samuti olid laagritesse kaasatud organisatsiooni mitte kuuluvaid noori, hulganisti toetajaid ja lapsevanemaid, kelle ülesanded varieerusid telgipüstitajatest kuni unevalvajateni. Mainimata ei saa jätta meie sadu tublisid noortejuhte ja teisi vabatahtlikke panustajaid, kelleta selliste laagrite korraldamine oleks keeruline või üldse ilmvõimatu. Kogukondlik ühtekuuluvustunne oli iga laagri läbiv joon, justkui magnet nii noortele kui ka mitteliikmetele.

Hiiumaa laagri suur mitteliikmete osalusprotsent illustreerib ürituse avatust ja külalislahkust, samal ajal Läänemaa indiaaniteemaline laager rõhutas loovate ja unikaalsete lähenemiste olulisust. Kes soovib teada, kuidas on iga päev laagripaika vahetada ja mobiilselt toitlustust tagada, võib nõu küsida Jõgevamaa inimestelt.

NOORTE TAHTEL

Möödunud aasta Spektri tegevustes said kaasa rääkida ka noored ise. Alllaagrite kohustusliku osana oligi vaja noorte algatusel ehitada ise takistusrajad ja läbi viia kriisiõppe harjutused, mis võimaldasid noortel praktiliselt õppida ja end proovile panna. Hea näitena võib tuua Päästeameti ja naiskodukaitsjatega koostöös korraldatud kriisiõppe tunde, milles räägiti koduse kriisivaru vajalikkusest ja „Ole valmis!“ äpist. Maakonniti oli see korraldatud natuke erinevalt, kuid eesmärk oli kõigil sama ning tagasiside igati positiivne. Takistusrajadki olid laagrites erinevad juba ülesehituse ja läbitavuse poolest. Eriti head meelt saab tunda selle üle, et mitmedki takistusrajad loodi korduvkasutatavad, nõnda, et need rändavad järgmistesse laagritesse või väljaõppetegevustesse. Üks omamoodi üritus toimus Jõgevamaal, kus takistusraja läbimisest tehti kogukondlik üritus 120 kohalikuga. Nüüdseks on meil teada peaaegu 16 erinevat võimalust, kuidas takistusrada ja kriisiõpet noorteni viia. Lisaks füüsilisele ja praktilisele küljele pakkus Spekter 2023 noortele võimalusi kasvatada endas iseseisvust ja vastutustunnet ning õppida paremini mõistma koduseid kohustusi. Siiras heameel oli näha, et paljudel olid laagris kaasas oma toidunõud, mida kohapeal ka ise pesti. Samas on märkimisväärne, et paljud noored puutusid igapäevaelu põhioskustega, nagu nõude pesemine ja enda järelt koristamine, kokku alles laagris. Aga

laagris saidki noored lisaks looduse säästmisele õppida ning harjutada eluks vajalikke uusi oskusi. Seda kõike tänu avatud suhtlemisele ja ausalt rääkimisele.

ÜLETAS OOTUSI

Kuigi tagasiside oli valdavalt positiivne, tõid mõned noored välja ka kitsaskohti, nagu aja planeerimine laagris. Kui võtta kavva liiga palju uusi ja põnevaid tegevusi, võib see teha korraldajate elu väga keeruliseks ja noorte elu väga kiireks. Ometigi tahaks laagris vahepeal lihtsat laagerdada ja sõpradega juttu ajada. Need kommentaarid on organisatsioonile hindamatuks tagasisideks, et edaspidi korraldada laagreid veelgi paremini ja tõhusamalt. Mida noored ise laagrist arvasid? Suurem osa neist mainis uusi teadmisi ja oskusi, mida mujalt, näiteks koolist, ei saa. Hinnati ka uute sõprade leidmist nii Eestist kui kaugemalt. Mõned pärlid noorte tagasisidest: „See on hea ja lahe üritus ning siin saab telefonist eemale ja uusi sõpru“, „Ma olin laagriga rahul, aga mulle ei meeldinud ööhäire“. Keskmiselt oli laagri pikkuseks 70 tundi ning laagrite kestus kokku 1072 tundi – see on ju päris aukartustäratav pikkus ühele laagrile. Siiski märkisid noored, et laagrid olid liiga lühikesed ja nad oleksid hea meelega kogu suve laagris veetnud. Kokkuvõttes Spekter 2023 mitte ainult ei vastanud ootustele, vaid ületas neid kõiki, pakkudes osalejatele meeldejäävaid kogemusi, uusi sõprussuhteid ning tugevdatud oskuste ja teadmiste pagasit. Olles oluliseks sillaks kooliõpingute ja praktilise elukogemuse vahel, jätkab Kaitseliit noorte harimise ja inspireerimise missiooni, tugevdades seeläbi Eesti kaitsevõimet ja kodanikuühiskonna alustalasid. Nii nagu läinud aastal, nii ka tänavu. Spektril näeme!

1/2024

noored

RAIGO ÕIGLAS: ON ÄGE, KUI TEKIB SÕPRUSKOND

Kohe-kohe on selgumas, kes on Kaitseliidu läinud aasta parim Noorte Kotkaste noortejuht. Aga enne seda on paslik anda sõna veel aasta varem selle olulise tiitli võitnud mehele: Raigo Õiglasele Lääne malevast. Tekst: ALEXIA KLIS, Lääne maleva kodutütar rühmast Kiired ja Lahedad KADRILII MARLEN, Lääne maleva kodutütar rühmast Valged Kotkad

iglas on Noorte Kotkaste Lääne maleva pealik, kes tegutseb rühmapealikuna lausa kahe rühmaga samaaegselt – nendeks on Mustad Tiigrid ja Vormsi Viikingid. Noortega tegelemisel paneb ta erilist rõhku välitegevusele, samuti koostööle Kaitseliidu malevaga ja Naiskodukaitsega. Ta on alati abiks maakondlike ürituste ja teiste rühmade välilaagrite korraldamisel. Laagreid ja matku korraldab ta suure kirega: kõik peab olema põnev, kaasahaarav, praktiline ja samas ka piisavalt raske.

Räägi natuke endast. „Olen 52aastane, abielus ja kahe poja isa. Töötan Haapsalu Uksetehases paigaldusjuhina. Eesti Kaitseväes teenisin rannakaitsekompaniis, kust sain nooremseersandi paelad peale. Pärast kaitseväeteenistust aastatel 1996–1997 oli kuidagi loomulik jätkata vabatahtlikuna tegevust Kaitseliidus. Erinevate koolituste ja kursuste läbimise kaudu olen jõudnud maakaitsekompanii rühmaülemaks. Täna on minu auaste leitnant. Vabatahtlikuna tegutsen nii suurte kui ka väikestega.“

Miks hakkasid noorkotkastega tegelema? „Oma laste pärast – poisid hakkasid mängima airsoft’i ja nii see asi kasvas. Meil tekkis rühm aktiviste. Kui käisime 64

1/2024

suurtel mängudel, küsisin aeg-ajalt staabist varustust. Jutud malevas levisid ja selleaegne noortejuht Kaidi Sits tegi ettepaneku, et tuleksin oma poistega Kaitseliitu ja pakuksin ka sealsetele lastele seda võimalust. Ja nii see pall veerema pandigi. Kaidi kaudu liituski meie „softi“ punt Kaitseliiduga.“

Kas olid ise noorkotkas? Kas teadsid sellest midagi? „Ei olnud. Vist ei teadnud ka. Peale tehnikumi läksin Soome, et õppida metsandust. Ega mul Eesti sünnist ja taasloomisest väga mälestusi pole. Ma ei teadnud mitte midagi, mis siin toimus. Kaitseliit oli justkui armee jätk. Plaanisin jääda palgateenijaks, aga siis kuidagi asjad muutusid, lõpuks läksin ikkagi tsiviilellu ja astusin Kaitseliitu.“

Kas oled kunagi mõelnud Kaitseliidust lahkuda? „Ausalt, olen küll ja korduvalt. Aegajalt juhtub, et inimestega on suusad risti ja tulevad mõtted, et äkki on kergem lihtsalt lahkuda, kui siin edasi vaielda ja võidelda. Samuti oleks palju rohkem vaba aega. Aeg-ajalt lihtsalt on nii. Siis räägid kamraadidega, arutad, võtad asja rahulikult ja mingi hetk paned tähele, et oled taas asjas sees ja kihutad edasi nii, et tuul vihiseb. Saad aru, et need, kellega olid probleemid, ei ole ju kogu organisatsioon ja selle nägu. Aeg parandab haavad.“

Mitmes laagris oled käinud? Milline on kõige meeldejäävam? „Hästi paljudes. Meil on kombeks, et suvised suurlaagrid on teemalaagrid. Mul on ägedaid mälestusi nii indiaani-, muinasaja- kui ka kolhoosilaagritest. Nende planeerimised ja läbiviimised on olnud kihvtid, sest noortejuhtide omavaheline läbisaamine on hea. Meie punt on tegelikult väga lahe ja loominguline. Kaidi Sits kunagi selle asja algatas ja nüüd me purjetame siin edasi ja see on väga äge. Iga kord on uus teema, uued asjad – nendest on tõesti väga vahvaid ja ilusaid mälestusi. Samas on ka raskeid meenutusi. Näiteks laagrites, mille stsenaariumi olid kokku kirjutanud selleks hetkeks juba teise ilma läinud Hellat Rumvolt ja Renee Kark. Jube raske on kaotada sõpra ja samal ajal püüda teha laste ees head nägu ning viia meeste plaane ellu. Mäletan, et olin tookord emotsionaalselt nii läbi ja mul ei tulnud vaimu ega loomingut peale. Meri ei mõista nalja.“

Mis sind lastega tegeledes rahulikuna hoiab? „Mis sa ikka närvitsed, mis see sulle annab?“

Mida sulle kõige rohkem meeldib laagris noortega teha? „Meeldib kõik see, mis on seotud metsaga või taktikaga, vähekese ras-

noored

Meil on äge noorteinstruktor Eda Loik, kes võimaldab teha seda, mida igaüks oskab ja mida tehes tunneb end tugevana. Ka suur malev (Lääne malev – toim) toetab meid väga. Kui lapsed midagi tahavad või neil on midagi vaja, siis me seda ka saame: autod ja mida iganes veel. Malev pole kunagi meile kätt ette pannud. Tegelikult erineb see, mida Kaitseliit saab pakkuda, teistest laagritest, sest meil on siin olemas militaartehnikat, relvastust ja matkaasju. Sellest saame lastele, loomulikult ohutult, kokku panna ägeda laagri või ürituse. See on vahva.“

Mis on kõige naljakam asi, mis laagris juhtunud on? „Neid on palju. Kõik Hellati indiaanipealike kõned ja jutud, samuti väljamõeldud ajas rännakud. Väga ägedaid mälestusi on olnud. Meenub üks lõbus lugu. Nimelt on meil suures suvelaagris tunnushelid, mis lähevad laagri teemaga kokku ja mida kuuldes peavad kõik midagi tegema. Näiteks tvistimuusika peatas suvalisel ajal kõik tegevused, õpitoad ja tunnid ja inimesed pidid hakkama tvisti tantsima. Militaarlaagris oli tunnusheliks helikopteri hääl, mida kuuldes pidid kõik varjuma ja end peitma. Laagrisse tulid külalised: malevapealik, vallavanem, politsei, ühesõnaga hunnik VIP-e. Ja siis, keset seda kohtumist, lasti kõlaritest helikopteri mürinat ja kogu laagriplats oli hetkega tühi. Ainult külalised olid segaduses keset tühja platsi.“

Kas sul on uusi ideid laagrite jaoks? „Jah, praegu kõnetab mind ellujäämise teema. Üks ellujäämiskursus on edukalt läbitud ja juba planeerime uut. Tehnikalaagrid on ägedad ja tegelikult on meil plaanis hakata tegema ka taktikalaagreid.“

Mis on sinu tulevikuplaanid? „Päris kindel ei ole, mis toob homne päev, nii et pikka plaani pole. Kui jaksan, siis panen edasi. Praegu veel jaksan.

Mind motiveerib see, kui näen, et noorkotkaste ja kodutütardena loodud sõprussuhted jäävad kestma ka siis, kui lapsed on juba suured. Näiteks Lääne maleva Erna võidutiim koos veel mõningate sõpradest noorkotkastega on tänaseks juba Kaitseväes. Nad on kuuekesi 1. jalaväebrigaadis; küll eraldi erialadel, aga siiski ühes üksuses. Ka minu vanem poiss on enda rühma liikmetega. Suured mehed, varsti on neil endal juba pered, aga ikka käivad kõik koos ja isegi peavad ühiselt jõule. Minu arust on see äge, kui tekib selline vahva sõpruskond. Juhina olen väga uhke.“ Artikkel valmis kodutütarde Alexia Klisi ja Kadrilii Marleni koostöös. Mõlemad neiud avaldasid soovi saada ajakirjaniku erialamärki. Alexia ja Kadrilii juhendajaks on nooremseersant Kristina Kukk, kes on korduvalt teinud kaastöid erinevatele väljaannetele, sealhulgas ajakirjale Kaitse Kodu!.

ALEXIA KLIS

kuse või füüsilise tööga. Teatrites või kunstiteemalistes kohtades oleme ka käinud, aga mitte väga palju.

ERAKOGU

ajaluGu

raHvas ranna kaitsel eHk

mõnda merekaitseliidust 2 66

1/2024

ajaluGu 2. juulil 1933 Narva-Jõesuus läbi viidud signaalala võistlus jäi mereüksuste viimaseks üleriigiliseks ettevõtmiseks

SISEVEED

Käskkirja Kaitseliidu siseveteüksuste moodustamise kohta Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve rannikul allkirjastas kaitsevägede ülemjuhataja 20. veebruaril 1936. 1934. aasta märtsis oli Rudolf Vatseli algatusel Tartus asutatud sisevete Emajõe divisjon, mis 1936 nimetati Sisevete malevkonnaks. 1935. aastast osaleti suvistel õppustel Peipsi laevastiku divisjoni suurtükilaevadel Tartu ja Ahti. 1939. aastaks oli kasutada 6 mootorpaati ja kaks aurupukserit, mehitati riigilaev Uku, laevadele oli määratud 92 meest. Tartumaa maleva esimene merekaitseliidu üksus oli 1935. aastal loodud Torma malevkonna Mustvee kompanii sisevete rühm. 1936. a formeeriti malevas kaks divisjoni: Mustvees Põhja divisjon ja Võõpsus Räpina kompanii koosseisus Lõuna divisjon. 24.–26. septembrini 1938 korraldati Peipsi laevastiku divisjoni sügismanööver. Kaasatud olid piirivalve mootorpaadid, mootorpaadid Kotkas ja Vahur ning üks kompanii kaitseliitlasi. Vaatamata põhjalikult ette valmistatud kavadele ebaõnnestus ettevõtmine täielikult, nagu kandis ette Tartu maleva mereüksuste pealik kaptenleitnant Jaan Usin. Kõlab uskumatuna, aga Kaitseliidu üksused olid jaotatud nagu maaväes, rühmadesse ja jagudesse, mitte vastavalt laevade ja mootorpaatide koosseisude vajadustele. Dessantüksuse juhid ja koosseis olid täiesti ette valmistamata, kuigi sama aasta talvisel õppeperioodil oli Tartus Peipsi laevastiku divisjoni juures korraldatud mitu siseveteüksuste pealike kursust. Päevakorda tõusis siseveteüksuste ühendamine, mis jäi aga tegemata.

UJUVVAHENDID

Pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatset kiirkorras taaselustatud Kaitseliidus hakati moodustama ka mereüksusi. Artikli esimese osa fookuses oli merekaitseliidu loomine ja väljaõpe, allpool keskendume organisatsiooni laienemisele ning viimaks likvideerimisele. Tekst: REET NABER, ajaloolane

Kaitseliidu lipu ja vimplite all võisid seilata liidule või selle üksustele kuuluvad ujuvvahendid ja vabatahtlikkuse alusel peastaabi poolt Kaitseliidu koosseisu arvatud eraomanike ujuvvahendid, kui need täitsid Kaitseliidu teenistus- või õppeülesandeid. Eramootorpaate hakati arvele võtma 1933. aasta lõpust. Kasutamiseks valiti välja erinevad ujuvvahendid, peamiselt mootorpaadid, ka mõned puksiirid, sumplaevad jm alused, mille kasutamise eest õppuste ajal tasuti omanikele ekspluatatsioonikulud. Balti Päästeseltsiga ning laevafirmaga G. Sergo ja Ko oli kokkulepe, et merekaitseliitlased saavad võimaluse nende laevadel tasuta praktiseerida laevajuhtimist. Mererühmade koosseisus oli 2–12 mootorpaati. Näiteks 1938 oli Salme meredivisjonis mehitatud 8 luurepaati ja 4 1/2024

ajaluGu

traalerit, Sõrve meredivisjonis 4 valvepaati ja 4 luurepaati. Kihelkonna traalerite rühmas oli 4 paati ja Vilsandi luurerühmas 2 paati. Väiksemate paatide meeskonnas olid pealik (paadijuht), tema abi, motorist ja signalist; suurematel vastavalt vajadusele kuni 8 meest (nt minöörid, kuulipildurid, madrused jt). Paate oli vaja ka meresidepostidel ja lõhkesalkadel. Suuremad paadid olid enamasti üle 10 m pikad, kiireimad 16sõlmelised (ca 30 km/h) ja kuni 80 hj mootoriga. 1940. aastaks olid väljaõppeks muretsetud ka Kaitseliidu oma mootorpaadid, mis olid soetatud riikliku toetuse, kaitseliitlaste endi või seltskonna annetuste, samuti loteriide ja pidude sissetulekute toel. Esimene merekaitseliidu paat oli Toila mererühma oma, mis lasti pidulikult proovisõiduks vette 6. juulil 1933. Merekaitseliidu lipp heisati esmakordselt 26. augustil 1934 Haapsalu meredivisjoni mootorpaadil HMD-11, 8.–10. septembrini tehti selle lipu all esimene õppesõit Liivi lahel. Pärnus heiskas lipu 20. juunil 1936 R. Strycki mootoritehase kingitusena saadud PM nr 1. 1938. aastal osteti ülesaarelise korjandusega kogutud rahasumma eest mootorpaat Saaremaa malevale, Narva-Jõesuus saadi odavalt osta vaid viie aasta vanune endise Lavassaare piirituskuninga oma. 1937 saadi Sisevete malevkonnale mootorpaat Kotkas, Põhja divisjonile Vahur, 1938 Lõuna divisjonile Võhandu.

Kõige rohkem oli aluseid kasutada muidugi Tallinna Sadama malevkonnal, mis sai 1937. aastal kolm mootorpaati: traalerveeskjad KL nr 1, seitsmeliikmelise meeskonnaga Malevlane ja Kawe kompvekivabriku asutaja Karl Wellneri kingitud 16 hj mootoriga Mimosa (mis sai pardatähiseks KL-18). Sadama malevkonnal oli 1938. aastal registreeritud ja mehitatud aluseid 22 (luurepaadid, traalerid, allveelaevade hävitajad). 1936 ehitati veeteede valitsusele mootorpaat Vikerlane, millele just merekaitseliidu vajadusi silmas pidades paigaldati soomustorn raskekuulipilduja jaoks. Vastavalt valitsuse otsustele oli merekaitseliidul õigus seda ja 1936. aastal ehitatud tuukripaati Meriniglas tasuta kasutada 1000 tundi aastas.

LIKVIDEERIMINE

1939. aasta aprillis sai Jakob Kiili paaditehases valmis kaks Kaitseliidu mootorpaati. Peastaabi (esindus)mootorpaadiks ehitatud KL 15 oli just see, millega Jaen Klaar läks 1940. aasta 16. juunil merele, et päästa Oru lossist president Konstantin Päts. Varahommikul kaaperdas NSV Liidu allveelaev paadi veel iseseisva riigi territoriaalvetes Aseri all ning Klaar ja ta kolm meeskonnaliiget rööviti. Oma ülesanded olid meremalevlastel ka sisekaitsekavades. Näiteks Muhu mereluurerühm pidi olema koos piirivalvega valves Kuivastu sadamas mässuliste üle piiri valgumise takistamiseks. Sõrve ja Torgu meresidepostides tuli tugevdada merevaatlust, et kahtlaste laevade liikumisest kohe kaitsejaoskonna juhile teatada. Meredivisjoni meestel oli kohustus valvata Torgu vallamajas paiknevat sidekeskjaama. Paadivahtkonnad pidid välja minema Sõrve tuletorni piirkonda, et

EESTI MEREMUUSEUM SA

20. juunil 1936 heisati pidulikult Kaitseliidu lipp Pärnu maleva mootorpaadil PM-1

1/2024

EESTI MEREMUUSEUM SA

ajaluGu

Kaitseliidu mereüksuste pealike esimesest nõupidamisest osavõtjad 6. mail 1934. Esireas vasakult teine Jaen Klaar, kolmas Eduard Avik

valvata Lätiga ühendavat merekaablit. Üks vahtkond oli ette nähtud Mõntu sadamasse. 1940. aastaks oli koostöös merejõududega välja kujundatud Kaitseliidu mereüksuste organisatsioon. Sinna kuulusid Tallinna, Harju, Viru, Narva, Lääne, Saaremaa, Pärnu, Pärnumaa, Tartu ja Tartumaa malevate malevkonnad ja rajoonid, meredivisjonid, üksikrühmad ja salgad, mille juures tegutsesid ka Naiskodukaitse (koos Kodutütardega) ja Noorte Kotkaste üksused. Merekaitseliitlaste arvuks võis arvestada kuni 2000. 1939. aasta jooksul kasvasid mereüksused 57 mehe võrra, mõned üksused moodustati juurde ka veel 1940. aasta alguses. Merejõudude sisekaitsekava ja piirikattekavade kohaselt2 pidid kõik merekaitseliidu üksused ja ujuvvahendid minema merejõudude juhataja käsutusse. Sinna kuulusid ka 1937. aastal formeeritud Tallinna maleva merekindluste Kaitseliidu Viimsi (Viimsi, Leppneeme ja Randvere patareid) ja Suurupi (Harku ja Vääna patareid) divisjonid ning Naissaare Kaitseliidu üksik patarei. Tartu ja Tartumaa üksused olid määratud 2. diviisi staabi alluvusse. Üksused pidid olema valmisolekus k + 8 tundi. Merekaitseliidu likvideerimine läks samamoodi nagu Kaitseliidul tervikuna. Ujuvvahendid tuli juba 25. juuni korral-

dusega üle anda merejõudude juhatusele. Pärast Kaitseliidu likvideerimise seaduse muutmist 29. juulil kästi kohalikel anda oma paadid ja muu varandus EK(b)P kohalike organisatsioonide esindajatele. NSVL Rahvakomissaride Nõukogu otsusega 13. augustist 1940 kästi tuua kõik 16 Kaitseliidu mootorpaati Sõjasadamasse ja anda üle Punalipulisele Balti laevastikule Eesti rannikul vahiteenistusse rakendamiseks. Septembrikuus teavitas Balti laevastiku ülem V. Tributs armulikult EK(b)P sekretäri Karl Säret, et esialgne otsus oli tehtud eesmärgiga likvideerida rahvavaenlaste võimalused pärast riigipööret Eestist põgeneda. VIITED: 1 2

11meetrine, punasest puust, 80 hj mootor, 16 sõlme (peaaegu 30 km/h). Piirikatte ülesandeid pidid merejõududes teostama lisaks merekindlustele, merelaevastiku divisjonile ja meresidele ka piirivalve ja veeteede talituse laevad, paadid ja muud ujuvvahendid.

ALLIKAD Kasutatud on Rahvusarhiivi materjale, tolleaegseid malevate teatajaid ja perioodikat.

LISALUGEMIST 1. 2.

Merekaitseliit 1933–1940/1992–2015. Koostaja Tanel Lään. Kaitseliit 2015. https:// www.kaitseliit.ee/files/kaitseliit/img/files/Merekaitseliit.pdf Reet Naber. Kolme Vabadusristi kavaler Jaen Klaar Kaitseliidu mereüksusi organiseerimas. Kogumikus Kaitsevägi ja Kaitseliit 100: ajalookonverents 6. oktoobril 2018 Tallinnas. Tallinn 2018.

1/2024

ERAKOGU

militaarturism

lÜkkä punker

eriline koHt võrumaal, nÜÜd uue katuseGa Kui autentne on üks taastatud metsavennapunker, millel on plekk-katus? Natuke vähem, aga vähemalt ei pea iga kümne aasta järel uut punkrit ehitama. Seetõttu otsustas seltskond kohalikke aktiviste võtta ette Lükka metsavennapunkri katusevahetuse, et mälestusmärk meie vabaduse eest võidelnutele püsiks edasi. Tekst: INDREK HUNT, Võrumaa maleva Rõuge-Vastseliina üksikkompanii

lgne Lükkä punker asus Võrumaal praeguse Nursipalu harjutusvälja servas, Keretü sihtkaitsevööndis. Soise maapinna tõttu oli tegemist parve peale ehitatud maapealse palkehitisega. Punkri ehitusaeg jäi 1945. aasta algusesse, kui lihtsalt taludes varju otsimine muutus nii metsavendadele kui ka nende varjajatele ohtlikuks. Lükkä punker oli eriline selle poolest, et seal tegutsesid teiste seas kaks luurajat, Harald Keem ja Viktor Lukk, kes olid saanud väljaõppe Soomes, Haukka luuregrupis. Nad kogusid teavet Nõukogude vägede liikumisest ja paiknemisest, info saamises olid neile suu-

1/2024

resti abiks Võru kooliõpilased. Hoiduti relvastatud võitlusest, kuid koguti relvi ja laskemoona, et Eestit vabastama saabuvate liitlasvägedega ühineda. Püüti saada kontakti teiste, naabruses asuvate metsavendade gruppidega, et õigel hetkel ühistegevust koordineerida. Haukka grupi meeste raadiojaama abil võeti ühendust ka Rootsiga, kuid et ülejäänud luuregrupi liikmed olid juba arreteeritud, sh koos sidekoodidega, võis vabalt tegemist olla Vene vastuluure raadiomänguga. Punkris trükiti ka eestimeelseid lendlehti. Lükkä punker hävis 1945. aasta 28. detsembri varahommikul, metsavendade ja NKVD sisevägede vahelise lahingu käigus süttinud tulekahjus.

Looduse poolt tagasi võetud punkriase leiti üles alles pärast paarikümmet katset 2008. aasta suvel, kui appi oli võetud ka metallidetektor. Punkri taastasid kohalikud aktivistid, moodustades selleks seltsingu Nursi Lugu. Uus punkrihoone valmis 2014. aastal vabatahtliku töö, annetuste ja projektiraha toel. Lisaks Nursi küla meestele osalesid ehitustöös ka paljud kaitseliitlased Võrumaa malevast. Pikema ülevaate Lükkä punkri ajaloost ja taastamisest leiab ajakirja Kaitse Kodu! numbrist 2/2015. Võrumaa maleva eestvõtmisel tähistatakse iga aasta 28. detsembril Lükkä punkrilahingu aastapäeva ja mäles-

militaarturism

tatakse üheksat lahingus hukkunud metsavenda. Matk läbi talvise metsa taastatud punkri juurde on üks põnevamaid osi päevast ja leiab ka rohket osavõttu. Seoses Nursipalu harjutusvälja laienemisplaanidega on Lükkä punker saanud rohkem tähelepanu ja külastusi kui eelmistel aastatel. Praeguste plaanide järgi jääb taastatud punker laienevas harjutusväljas väljapoole taktika- laske- ja UXO-alasid ning püsib lootus, et paljude vabatahtlike panusega rajatud ajalootähis jääb tulevastele põlvedele alles. Rohkem kui aasta tagasi ilmnes, et punkri katuse tõrvapapist kate laseb vihma läbi. Läbitilkuv katus tähendab igasugusele hoonele teadagi peatset hävingut. Tuletame siinkohal meelde, et algsed punkrid olid tehtud ajutiseks elamiseks. Ükski metsavend (loe: inimene) ei soovinud tegelikult kauaks metsa elama jääda. Seetõttu ei pandud punkrite ehituskvaliteedile ja pikaealisusele liiga suurt rõhku. Ja mõistagi tuli punkreid julgeolekukaalutlusel ka üsna tihti vahetada.

2023. aasta veebruaris kuulutas uus põlvkond aktiviste, MTÜ Nursi Tegusad, välja annetuskampaania Lükkä metsavennapunkri katusevahetuse toetuseks, millega kogunes 833 eurot. Uue materjalina otsustati plekk-katuse kasuks, mis vähendab küll punkri ehedust, kuid lihtsustab oluliselt ehitustöid soises piirkonnas ning annab katusele pikaks ajaks veekindluse. Kohalikelt ettevõtjatelt, kes olid aktsiooniga kursis, saadi katuseplekk ja saematerjal väga soodsatel tingimustel. Veel enne, kui soo pinnas üles sulas, viisid kohalikud Nursi mehed kõik selle punkri juurde valmis. 2023. aasta 24. augusti hommikul said Nursi metsavendade mälestuskivi juures kokku punt Nursi küla ja Rõuge kandi tegusamad mehi ja naisi, sh Võrumaa maleva kaitseliitlasi. Ilm välistööde tegemiseks oli ideaalne – pilvine, kuid vihmata, sooja 17 kraadi. Võtsime suuna Keretü sihtkaitsevööndi soisesse metsa eesmärgiga vahetada Lükka punkri katus. Kokku oli panustama tulnud üheksa inimest

ja üks ATV, millega vedasime punkri juurde nii raskemad tööriistad kui ka talgusupi. Töödejuhataja Mikk Mustmaa eestvõttel otsustati eemaldada tõrvapapp ja neljandik katuse alusmaterjalist ning vahetada välja tagaseina ülemine palk, mis oli juba pooleldi mädanenud. Uue alusmaterjali peale läks kile, korralik roovitis ja katuseplekk ning ka korstnatoru sai uue veekindla krae. Toestatud sai ka punkrini viiv 80 meetri pikkune vananev laudtee. Tänu annetatud materjalidele kulus katuse remondiks raha ainult 338 eurot. Ülejäänud osa annetatud summast jääb uue laudtee tegemiseks ja teisteks remonditöödeks. MTÜ Nursi Tegusad tänavad kõiki annetajaid ning aktsioonis osalenud vabatahtlikke nimeliselt: Mikk Mustmaa, Peeter Tuusis, Aare Vumba, Aare Pruus, Madis Saia, Maiko Saia, Indrek Hunt, Katrin Tamberg-Tolk, Sirje Saarniit, Rainer Tolk ja Margus Sikk.

1/2024

Filmiarvustus

naljakavõitu,

pisut romantilineGi ... sõjaFilm Teenistuses tahaks ju igaüks, et kõik oleks võimalikult äge. Möllumehe jaoks. Saab tahmase näoga kõrtsudes ringi laaberdada, käituda väeosas nii, nagu seal mitte ei peaks käituma, ja üleüldse. Siis aga ilmub tont teab kuskohalt välja kuri ja jõrm allohvitser, kes peab end ülal, nagu käiks sõda. Mis veelgi hullem, soovib, et ka alluvad käituksid, nagu käiks sõda. Kõlab nagu filmistsenaarium? Jah, see ongi filmistsenaarium! Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

urjade sõjast läbi käinud vanameeste filmid ei ole õigupoolest miski uus asi. Soome hiljaaegu esilinastunud „Sisul“ on juuri, eeskujusid kaugemates aastakümnetes. Aga kaheksakümnendatel tegi oma vanamehefilmi valmis Clint Eastwood. Peaosa reserveeris Clint muidugimõista iseendale, kellele siis veel, eks ole, aga teisi näitlejaid on ka ekraanil täitsa näha. Film sai valmis 1986. aastal ja kandis nime „Heartbreak Ridge“. Linateose peategelane on Tom Highway. Ta on vana karm sõjamees, kes räägib sõjajutte siis, kui on kuulajaid, ja ka siis, kui neid pole. Ning kui kellelgi tekib teistsugune arvamus, selgitab vajadust mööda kätega selle ekslikkust. Mõistagi tekivad konfliktid nii otseste kui kaudsete ülematega ja nii lähetatakse Highway väeossa, millest ta eelmainitud põhjustel kunagi varem silma alt ära kaugemale

1/2024

Filmiarvustus

Filmi vaadates tuli peale naljakalt tuttav tunne. Hakkas ähmaselt meenuma, et seda on kunagi ürgajal kinolevis ja täitsa Eestis ikkagi näidatud. Äratundmine saabus kusagil bussistseeni paiku. Ning õppeplatsil üle sõdurite peade tulistav Highway tuli veel tuttavam ette. Lisaks on kõik, kes ammustel üheksakümnendatel aega juhtusid teenima, arvatavasti kuulnud allohvitseride valjuhäälset unistamist sisuga „võiks ka nii teha“. Suure tõenäosusega on needsinatsed unistused pärit just pihusolevast filmist. Film ise on üles ehitatud nii-öelda kindla peale. Ehk siis üksjagu klišeelik ja ennast juba tõestanud valmislahendusi sisaldav. Kassaedu peab ju miskil kombel kindlustama. Midagi väga uut ja ennenägematut otsida ei tasu, jääb vaid vaadata-oodata, kuidas režissöör Eastwood näppu sattunud klotsidest filmi ehitab. Nii algab kogu spektaakel mustvalgete arhiivikaadritega. Lootus, et kaheksakümnendatel tehti radikaalne otsus värve mitte raisata ja toota mustvalge padutõsine sõjafilm, kustub peagi. Esiteks tulevad õige pea ekraanile värvid ja mida edasi, seda kindlamalt saab tõdeda – plaanis oli ikkagi naljafilm. Täpsemini naljakas sõjafilm. Mitte üle võlli paroodia, vaid situatsioonikoomikast punnis sõjafilm. Selline, kus mõnel või ajuti kõigil tegelastel on pidevalt esmaspäev. Selline üle keskmise põnev esmaspäev. Sisu on jämedas plaanis tuttav sadadest varasematest ja hilisematest filmidest – kari lõnguseid treenitakse vaprateks sõdalasteks. Sealjuures minnakse tülli, lepitakse ja keegi saab tappa ka. Nagu ikka. Konfliktse meelelaadiga allüksuse ülem – tuttav lugu. Peategelase ebamäärased naissuhted – ka ei midagi uut. Kõik vanad ennast tõestanud stsenaariumid, kus naljalt

HEARTBREAK RIDGE

Osades: Clint Eastwood, Mario Van Peebles, Everett McGill Lavastanud: Clint Eastwood 2 tundi ja 10 minutit Hinnang kümnepallisüsteemis: Idee: 5. Täitsa keskmine idee, ei midagi uut, aga töötab. Teostus: 6. Vahepeal oli ikka täitsa huvitav. Näitlejatööd kokku: 6. Parim kogu seltskonnast oli Peebles. Lavastajale: 6. Võinuks veel siit-sealt kõpitseda. reha otsa ei koperda. Inimesele, kes varem on mõned sõjafilmid ära vaadanud, on „Heartbreak Ridge“ turvaline kulgemine. Ei mingeid ootamatuid süžeepöördeid, tegelaste arenguid, muutusi meelelaadis. Nii nagu alguses on, nii on. Ja nii ka jääb. Nii režissöör kui näitleja number üks on siin filmis Clint Eastwood. Eks tal oli peaosa lihtsam saada ka. Piisas hommikusel koosolekul öelda: „Näe, otsisime siin filmi peaossa näitlejat. Hommikul ärgates läksin vetsu, viskasin pilgu peeglisse – äärmiselt sümpaatne näitleja vaatas vastu. Tema sobib väga kindlasti. Mõistagi ei ole kellelgi vastuväiteid, ega ju.“ Pole aimu, kas Clint kõik ikka hoolega läbi mõtles, kui valis koomilisse kõrvalossa Mario Van Peeblesi. Stitch Jonesit mängiv näitleja kipub nimelt vanameistrit järjekindlalt üle mängima. Paraku, nagu varasematest kauboifilmidest teada, on Eastwood mees, kellel on kaks nägu. Kaabuga ja ilma. Ühesõnaga see ei ole Peeblesi seisukohast võttes väga keeruline ülesanne. Ühest klišeest on Eastwood sessinatses linateoses siiski pisut mööda läinud. Nimelt on aegade hämarusest saati olnud reegliks, et sõjafilmis on üksainus oluline naistegelane. Või pole neid üldse. Siin on olulisi naisi kaadris koguni kaks. On Aggie (Marsha Mason) ja on Little Mary (Eileen Heckart). Mõlemad on loo jutustamisel vajalikud, stsenaariumist välja visata neid ei kannata, tühistada ei saa. Ei ole päris tutvuse poolest sisse kirjutatud rollid, mis tekitaks vaatajale põnevust stiilis

WARNER BROS.

saadeti. Vana sõdalane saab endale kantseldada kamba pujääne, kes kujutavad endast põhimõtteliselt kogu sõjaväe häbiplekki. Ja mõistagi algab näpud püsti ringi käiva jõugu ümberkasvatamine.

„Misjaoks on need inimesed kaadris? On neil mingi ülesanne ka või paigutas režissöör nad kaamera ette kompositsiooni pärast?“. Teised rollid nüüd nii hästi lahti kirjutatud-mängitud ei ole. Rohkem episoodilised etteasted ja pole väga oluline, kes nad täpselt on. Või siis ei tule nende olulisus kuskilt otsast välja, ei eest, ei tagant. Enim küsimusi tekitas leitnant Ring. Mis hea pärast ta filmis ringi asjatas või milles tema funktsioon seisnes, pole õrna aimugi. Jah, ta mõjub paaris episoodis koomiliselt, aga sellega kõik piirdub. Loo käigule pole leitnant Ringil vähematki mõju, kas ta on olemas või ei ole teda mitte – ükskama kõik. Noh, film ei ole ikkagi teater, kus laval on kindlad füüsilised mõõtmed ja tegelaste lisamine tekitab ühel hetkel kaootilise puntratantsu. Nii et kui eelarve kannatab, võib ju kellegi kuskile seisma panna, et tuba liiga tühi ei tunduks või midagi. Kuigi film on kokku laotud valmis asjadest nagu üks keskmine MRE, pole tulemus tegelikult üldsegi paha. Mõni asi on vägagi söödav, teist jällegi kannatab vaadata ainult öösel pimedas ja silmad kinni. Internetis mõistagi ohitakse, kui võlts ja vale kõik on ning Clint pidanuks kauboiteemaga edasi möllama, mitte trügima sõjafilmi mängumaale. Nuriseda võib, aga „Hollywoodi keskmise“ venitab välja küll. „Heartbreak Ridge“ jutustab vaatajale vana sõjamehe Tom Highway loo ja tuleb ülesandega toime. Lugu on täiesti olemas. Ja see on ühe filmi puhul ütlemata oluline komponent. 1/2024

raamatuarvustus

surm peaB ootama.

siBerisse kÜÜditatud eestisakslase GeorG Heitmanni päevik aastatest 1945–1947 Kõnealuse päeviku kohta on öeldud, et öökapiraamatuks see ei sobi, sest lugemise järel ei pruugi uni sel ööl enam tullagi. Sõltub kindlasti ka lugejast, tema kaasamõtlemis- ja empaatiavõimest, kuid kindlasti ei ole tegemist n-ö võidukate mälestustega. Tekst: MARTIN ANDRELLER, ajaloolane

egelikult elas Georg Heitmann, kes oli sündinud 1875. aastal ja küüditati seega 70aastasena, kaks Siberi-aastat üle ning jõudis Eestisse 1947. aastal, kuid arreteeriti küüdituspaigast põgenemise põhjendusega mõni napp aasta hiljem ning saadeti sunnitöölaagrisse. Heitmanni tervis oli väga nõrk juba 1945. aastal ning etteruttavalt võib öelda, et oma teiselt Siberi tuurilt ta Eestisse tagasi ei jõudnud ning suri seal 1955. aastal. Kui vahemikust 1945–1947 on olemas raamatupidaja täpsusega peetud päevik, mis muide oligi Heitmanni amet, siis 1955. aastast on vaid paar kirja, mis loetut seda enam võimendavad. Lugeja ees rulluvad napisõnalised ülevaated igast päevast lahti mitmesajal leheküljel ja seda enam on selge, et kirjapandu ei saa sisaldada lopsakaid kirjeldusi või mõttearendusi. See, mis kirjas, on väga konkreetne ja lühike sõnastus elust küüdituspaigas. Siin tuleb silmas pidada autori ja kaasküüditatute vanust, tervislikku seisukorda jm, mis võtab hästi kokku teatava teadmatuse, segaduse ning vahest isegi lausetest kumava emotsioonituse. Isegi kui 31. mail 1946 külastas Heitmanni NKVD töötaja ja ütles üpriski kõneka lause, mis iseloomustab Nõukogude süsteemi või nõukogulikku mõttemaailma, ei pööra Heitmann sellele väga suurt tähelepanu. Võimalik, et teda kammitses paberipuudus, võimalik, et hirm võimalike päevikulugejate ees, kuid võimalik, et siis enam hirmu polnudki. „Kella 12 paiku tulid direktor ja NKVD-lane. Viimane küsis minult, millega tegelen. Ütlesin, et millegagi – esiteks olen 70-aastane, teiseks olen küürakas, kolmandaks südamehaige, neljandaks murdsin hiljuti

1/2024

SURM PEAB OOTAMA. SIBERISSE KÜÜDITATUD EESTISAKSLASE GEORG HEITMANNI PÄEVIK AASTATEST 1945–1947.

seks jäänud kirjas ka lootusrikkad read peatsest vabanemisest ning kojusaamise ootusest. Kirja lõpuread jäävad sümboolselt südamlikeks:

jala ja vaevalt käin. Tema vastas – järelikult olete üleni riigile koormaks.“

„Suudlen teid kõiki ja hellalt armastan. Andke edasi minu kummardus kõigile tuttavatele. Veelkord suudlen teid kõvasti, Teie Papa Georg Heitmann“

Olev Liivik (koostaja) 542 lehekülge Argo

Päevikut ja seda lõiku läbi lugedes tahaks lihtsalt küsida – mille eest seda vana meest väntsutati? „21. november 1946. a Oli ebameeldiv tõusta, väga külm. Temperatuur -12 kraadi külma (toas -2 kraadi külma). Tugev, külm tuul, tuppa puhumas. Tundsin ennast halvasti: valutasid neerud, külmetasid käed, nii et teha ei saanud midagi. Üksvahe tuli tahtmine magada. Uinuda igaveseks. Nii edasi elada ei tohi.“

Tõenäoliselt suri Georg 1955. aasta sügisel. Viimane kiri omastele on saadetud 6. juulil 1955 ja väljendab lootust peatselt koju jõuda. Georg Heitmann maeti kohalikule kalmistule.

Georg Heitmann arreteeriti Tallinnas 7. märtsil 1949. Tribunal oli kolm kuud hiljem ning talle mõisteti küüdituspaigast põgenemise eest 20 aastat sunnitöölaagrit. Heitmann oleks seega vabanenud vangilaagrist 1969. aastal, kuus aastat enne oma sajandat sünnipäeva.

Tema lugu on väga harukordne kirjutaja päritolu tõttu, sellise detailsusega Saksa päritolu küüditatute päevikuid teisi ei leia. Tema raamatupidajalik täpsus oma elupäevade ülesmärkimisel on ühtaegu süvitsiminev ja õõvastav. Seda raamatut ei ole lihtne lugeda ja ilmselt loevad vähesed seda rohkem kui korra. Seda enam tuleks seda tänapäeval aga vähemalt korra teha ja silmas pidada, et kui totalitaarne režiim on määratlenud inimese vaenlaseks või, veelgi enam, „üleni riigile koormaks“, siis jääb temast tahes-tahtmata järele vaid kalmuküngas. Kui sedagi. Kas möödunud peaaegu sajandiga on midagi muutunud, kas see mõtteviis on jäänud ajalukku või elab edasi, jääb iga lugeja otsustada. Ilmselt oli Heitmanni üks mõte päevikut pidades, et keegi loeks seda kunagi. Et inimene ei kaoks lihtsalt jäljetult. See on aga juba iga lugeja võimuses.

Päeviku lõpetavad viimaseks jäänud kirjad 1955. aasta juulist, millest kiirgub läbi varasemate sissekannetega võrreldes oluliselt positiivsemat suhtumist ja emotsiooni. Muidugi on selles viima-

Georg Heitmann on kantud Maarjamäel asuva Eesti kommunismiohvrite memoriaali tahvlile L12, tulp 2, rida 5. Nimi tahvlil: Georg-Peter-Carl Heitmann 1875–1955.

Hoolimata kõigest jõuab Heitmann Eestisse tagasi, kohtub oma perekonnaga, kuid tõdeb päevikus isegi, et „kõik on justkui võõras, mitte see, mis varem oli. Tõenäoline, et mina ei ole enam see, kes olin kaks aastat tagasi. /-/ on jätnud kustumatu pitsati kõigele, sealhulgas ka mulle“.

AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU

ACRO P-2

Aimpoint on tunnustatud ülemaailmne punatäpp sihikute tehnoloogia liider ja algataja. Tee oma elu määravad otsused õigesti ning vali usaldusväärsus ja vastupidavus.

Kaitse Kodu! nr 1 2024. a

Articles inside