SÕJARAUD
UNIMOG –
AUTOMAAILMA „ÜLE LINNA VINSKI“ Tänased tavalised sõiduautoomanikud on enamasti harjunud, et esisild veab nende sõidukit maanteedel edasi. Pisut ekstreemsema sõidu entusiastid on soetanud endale tagasillaveoga, enamasti kolmetähelise nimega sõiduki ning maastikul sõiduelamuste kogujad ei kujuta seda ettegi ilma neljarattaveoga autota. Ometi pole lihtsa konstruktsiooni ja kahe vedava sillaga võimeka sõjasõiduki tulek maastikule olnud sugugi lihtne ega endastmõistetav. Tekst: IVAR JÕESAAR, vabatahtlik autor
K
aitse Kodu! läinud aasta seitsmendas numbris vihjasime põgusalt, kuidas keiser Franz Joseph I halvustav repliik võttis austerlastelt esimese ilmasõja eel võimaluse esisillaveoga maastikusuutlikku soomusautot arendada. Ja kui ikka ei vea, siis mõnikord kohe kaua ja suurelt. Ka umbes kolm aastakümmet hiljem rafineeritud järjekindlusega uut sõda planeerinud Austria üleaedsetel sakslastel ei õnnestunud, hoolimata kõigist keerulistest tehnilistest uuendustest, mida võidukad liitlased nende täiuslike sõjamasinate pealt veel pärast Teist maailmasõdagi ohtralt maha viksisid, luua teedetul maastikul veenvalt toimetulevat lihtsat ja lollikindlat sõidukit. Sotsialistlikule plaanimajandusele omaselt reastati paberile terve jada üksteist loogiliselt täiendavaid sõjaväemaasturite tüübikirjeldusi. Saksa kerged, keskmised ja rasked maastikusõidukid ja -veokid pidid välja vahetama Wehrmachti senise mudelitest kirju, rekvireeritud tsiviilsõidukitest sõjaväe vajadusteks kohandatud masinapargi. Kindla otstarbega standardsete omadustega sõidukeid pidid üheaegselt oma te-
32
2/2019
hastes tootma erinevad Saksamaa autotootjad – Stoewer, Hanomag, BMW, Opel, Auto Union kuuluvad Horch ja Wanderer ning Saksa Ford –, samal ajal kui kõikide nende maastikusõidukite koostisosad pidid pärinema samadelt alltöövõtjatelt. Asi sai suurelt mõeldud, kuid paraku osutusid kõik need uhked standardiseeritud lahendustega maastikusõidukid sõja käigus kasutamisel võitlejatele ebamugavateks, hooldamisel liiga keerulisteks nii igapäevase teenistuse kui remondi mõttes ning teedeta maastiku läbimisel rasketeks ja kohmakateks. Siinkohal ongi paras koht sõjajutt katki jätta ning tõdeda, et teinekord võib edukamalt, kui suure juhi võidukale sõjale õhutav retoorika, soosida sootuks nutikamate lahendustega sõidukite sündi hoopis kaotatud sõjale järgnev kaos, puudus ja kitsikus.
VÕIMEKAS MAASTIKUVEOK
Üheks selliseks ilma suure strateegilise plaanita sündinuks on juba vahetult Teise maailmasõja järel, 1945. aasta lõpus töösse võetud ning 1946. aasta lõpus valminud Universal-Motor-Gerät (universaalne motoriseeritud seadeldis) U1, mille edasiarendusi
me tänapäeval tunneme kui Mercedes-Benz Unimogi. Unimogi loojaks on maaharijate perest võrsunud ja sõja ajal konstruktorina Daimler Benzi firmas lennukimootoreid kavandanud Albert Friedrich, kes oma idee koos inseneride Heinrich Rößleri ja Hans Zabeliga tootmisküpseks lihvis. Algselt Boehringeri väikefirmas Allzwecktraktor valminud sõiduk oli mõeldud kasutamiseks toona valdavalt põllumajandusliku Saksamaa väiketalunikule kõikidel talutöödel kasutatava universaaltraktorina. Oli ju sõda rüüstanud maameeste hobuseparki ja töökäsigi polnud enam piisavalt, et kõik maatööd tehtud saaks. Pidev nelikvedu, suured rattad, reduktorite abil kõrgendatud kliirens, mootori kohal asetsev avar ja lahtine kabiin, veokast ning erinevaid lisaseadmeid käitada võimaldavad jõuülekande väljavõtted, samuti maanteesõiduks sobilik kiirus olid märksõnad, mis seda ebatavalise konstruktsiooniga mitmeotstarbelist traktorit kõigist seninähtud põllu-
