Moldova kui ääremaa ja eesliin

MOLDOVA KUI ÄÄREMAA JA EESLIIN

Eesti vormistati NSV Liidu osaks 9. augustil 1940. Kohe meie järel võeti vabade riikide murdmatusse liitu vastu toonane Moldaavia. Suur poliitika pani meid niisiis ühte patta, kuid viis ka lahku, nagu selgub impeeriumist lahkumise järel, mil meil on olnud Moldovast rohkem õnne.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Seda ühist alguskuupäeva tuletas meelde ka Moldova parlamendi tänavuaastaste valimiste toimumine meile nii olulisel kuupäeval, 24. veebruaril. Veelgi enam, aastatel 1998–2014 kasutati Moldovas Eesti omaga sarnast valimisseadust, milleks vähendati ka parlamendi suurus 101 liikmele. Äsja kasutatu – pooled parteide populaarsuse põhjal, pooled otse – sarnaneb aga Leedu valimissüsteemiga, nii et endiselt on eeskujuks Baltimaad.

Eestis 1992. aastal kasutusele võetud süsteemi nõrkuseks on nn d’Hondti jagaja, mis üritab alla valimiskünnist jäänute häälte toel premeerida võitjat. See matemaatiline mudel sobib riikidele, kus on mitu enam-vähem võrdset erakonda.

Moldovas aga oli kohalik kompartei teistest kolm korda mõjukam ja sai – kogu Euroopat rabades – 50% häältest, ent 71% saadikukohtadest (2001). See kolmekordne üleolek püsis ka kolmedel järgmistel valimistel ja alles 2010. aasta valimiste eel kahanes kompartei ülekaal sääraseks, et vastasjõud said ühinenult konkurentsi pakkuda.

ALGUS NAGU MEIL

Kallis aeg normaalse arengu sisseseadmiseks oli aga lootusetult kaotsi läinud – aastail 2001–2009 sai Moldovast igas mõttes Euroopa autsaider. Moldovast tulnud prostituudid ja kerjused, sealsed mustlased, mustlasärikad, elundimüük ja muud taolised üleeuroopalise levikuga märksõnad on kõik sel ajal sündinud fenomenid.

Tasub mäletada, et Moldovas algas kõik uuesti nagu Eestis – oli oma rahvuslik ärkamisaeg, oma Rahvarinne, oli plaan liituda Rumeeniaga ja enneolematu kahe rahva vennastumine piirijõel (6. mail 1990). Ent sealgi tekkis interrinne, kes kohaliku Venemaa garnisoni toel hakkas peremehetsema sõjatehaseid täis Transnistrias, mida kaitsti sõdimisega märtsis-juunis 1992. Venemaa nimel sõdisid seal ka Baltikumist kohale rutanud internatsid, sealhulgas Toompea ründamist juhtinud Lõssenko.

Maailm võttis Transnistria kui Euroopale kõige lähema Venemaa sõjalise eelposti teket tõsiselt ning NATO ja Euroopa Liidu ittalaienemise lepete tegemise käigus saadi Venemaa president Jeltsinilt detsembris 1999 lubadus Vene vägede äratoomiseks Gruusiast ja Moldovast 2002.–2003. aastaks. Mõistagi loonuks see eeldused nukurežiimide kadumiseks Abhaasias, Adžaarias ja Transnistrias.

PINGUTASID KÜLL, AGA ...

Suurriikide omavahelistesse lepetesse uskunud ja neist innustunud Moldova arendas neil aastail väga huvitavat geopoliitikat. Ta kuulus näiteks 1997. aastal loodud ühendusse GUUAM (Gruusia, Ukraina, Usbekistan, Aserbaidžaan, Moldova) ehk endiste Nõukogude liiduvabariikide grupp, mis panustas euroliidu-suunalisele arengule. Veelgi huvitavam oli Moldova kuulumine Kagu-Euroopa Stabiilsuse pakti (CEESP, 1999–2008) ja Kagu-Euroopa vabakaubandustsooni, kus tema partneriteks olid Albaania, Horvaatia, Serbia, Montenegro, Makedoonia ning Bosnia ja Hertsegoviina.

Pole raske märgata, et Moldova kuulus sinna n.-ö üle Rumeenia ja Bulgaaria. Nood pidasid kõnelusi EL-iga liitumiseks, ent nende vastuvõtmist peeti Berliinis ja Pariisis võimalikuks ainult pärast Türgi lõpliku staatuse määratlemist.

PIXABAY

Kuna Ukraina toonane juhtkond kõhkles, siis oli pisikese ja muust Euroopast suuremate riikide poolt füüsiliselt äralõigatud Moldova askeldamine suures poliitikas silmatorkav. Mäletan siiani Moldova parlamendi aseesimehe kõnet Pariisis 2004. aastal, kus ta – keelt oskamata – prantsuskeelset teksti maha luges. Selle ainuke mõte oli: me oleme samasugused eurooplased nagu horvaadid ja serblased!

Ausalt öeldes purssisid ju ka paljud Eesti, Läti ja Leedu poliitikud aastail 1990–1994 inglise keelt, saavutamaks Euroopa riikidelt kiiremat mõistmist, et Vene väed välja viidaks.

AGRESSIOONIDE ALGUSPUNKT

Paraku oli Euroopa suurtel teine geopoliitika, millest tuntuim Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia sidumine Liibanoni, Egiptuse ja Iisraeliga (2003). Peamine – oma Balkani-suunalist (ja Serbiale tuginevat) geopoliitikat hakkas arendama ka sajandivahetusel võimule tulnud Venemaa uus president Putin, kes käigult unustas oma eelkäija lubaduse vägede väljatoomisest Gruusiast ja Moldovast.

Lääneriigid leppisid sellega ruttu, mida näitavad OSCE iga-aastased deklaratsioonid, kus algsest fraasist „Venemaa peab täitma 1999 Istanbulis antud lubaduse vägede äratoomiseks“ kukkus igal aastal mõni sõna välja ja lõpuks jäi alles „Istanbuli (1999) lubadus“.

Moldovas endas läks aga nii, et 2003 oli sündimas uus Moldova-Venemaa leping, ent viimasel hetkel lisas Moskva sinna punkti vägede edasijäämiseks veel 20 aastaks, millega Moldova kommunistist president Voronin ei nõustunud.

2006, kui suures poliitikas algas taktikaline mäng Palestiina ja Kosovo iseseisvumise asjus, läks esimesena pealetungile Kreml. Septembris 2006 toimus Moldova territooriumil, Dnestri idakaldal paiknevas, end iseseisvaks kuulutanud, kuid rahvusvaheliselt tunnustamata Transnistrias „rahvahääletus“, mis kinnitas piirkonna elanike soovi liituda Venemaaga. Kuna Pridnestrovje – nagu on selle piirkonna nimi vene keeles – muutus sealtpeale Kremli propagandas Venemaa huvide peredovoi rubež’iks (eesliiniks) Euroopas, siis just seda sündmust – ja mitte 2 aastat hiljem toimunud Gruusia sõda – tuleb pidada Venemaa oma naabrite vastu suunatud agressioonide alguseks. Seda kinnitavad ka 2014. aasta sündmused Ukrainas, kus nn. Novorossija piirid jõudsid ju välja just Transnistriani!