MAAILMAPILK
ROOTSI JA NATO PIKK SUHTEDRAAMA Liitumine või mitteliitumine NATO-ga on Rootsile olnud pigem identiteedi ja kuvandi kui eksistentsiaalne julgeoleku küsimus. Tänaseks on aga koostöö NATO-ga saanud Rootsi julgeoleku tagamisel määravaks. Tekst: RIINA KALJURAND, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur
O
lulisem sellest, kas Rootsi kuulub NATO-sse või mitte, on pigem see, et Rootsi suudaks vajadusel ennast kaitsta ja NATO-ga koostööd teha. See eeldab aga väga sihipärast ja pikaajalist planeerimist kaitsevaldkonnas, poliitilist konsensust ning rahalisi vahendeid.
NEUTRALITEEDIPOLIITIKA JA ALLIANSIVABADUS ROOTSI MOODI Heidame pilgu Rootsi ja NATO vaheliste suhete kujunemisele. Rootsi endise peaministri Olof Palme sõnul oli neutraliteedipoliitika Rootsile ainus viis iseseisvus säilitada ning sellest põhimõttest kujunes aastakümneteks omamoodi ideoloogia. Samas sai Rootsi jääda neutraalseks vaid tänu talle USA ja NATO poolt an-
34
3/2020
tud julgeolekugarantiidele ning tänu sellele, et puhvrina Rootsi ja Nõukogude Liidu vahel asetsenud Soomel oli viimasega allkirjastatud sõpruse, koostöö ja vastastikuse abiandmise leping 1948. aastast. Alles viimasel ajal on Rootsi meedias hakatud avalikult rääkima ja kirjutama sellest, kuidas Rootsit juba 1950. aastail alliansi mitteametlikuks liikmeks peeti. Rootsi ajakirjanik Mikael Holmström kirjeldab oma raamatus „Den Dolda Alliansen – Sveriges Hemliga NATO-förbindelser“ („Nähtamatu allianss – Rootsi salajased NATO-sidemed“) väga värvikalt ja ülevaatlikult, kuidas Rootsi Teise maailmasõja ajal Hitleri Saksamaale malmi, kuullaagreid ja muud sõjapidamiseks vajalikku materjali müüs ning sakslastel oma raudteed kasutada lasi.
Pärast sõja lõppu ja Saksamaa kapituleerumist tuli ka Rootsil silmitsi seista Nõukogude ohuga. Abi saamiseks ja oma kaitseväe moderniseerimiseks pöörduti Londoni ja Washingtoni poole, kuid rootslaste usaldusväärsus Lääne silmis ei olnud just kiita. Kõigil oli värskelt meeles Rootsi ja Saksamaa vaheline koostöö ning Rootsil tuli usalduse võitmiseks vaeva näha. Stalin ei andnud aga kellelegi armu. Jõuga kukutati Tšehhoslovakkia demokraatlik valitsus, Soomet sunniti alla kirjutama paktile Nõukogude Liiduga, järge ootas Norra. Euroopas valitsev ebakindlus sundis Lääne-Euroopa riike kokku hoidma. Allkirjastati nii kahe- kui ka mitmepoolseid sõjalise abi lepinguid, kuid peagi mõisteti, et ilma USA-ta ei ole
