JÄÄKÜLMADE EESTLASTE SÕDA SAKSA TELEKANALI SILMADE ALL

JÄÄKÜLMADE EESTLASTE SÕDA SAKSA TELEKANALI SILMADE ALL

„Auslandsjournali“ juht Antje Pieper uuris mitme Valasti metsas mütanud vabatahtliku sõjamehe käest, kas nad pelgavad Venemaad. Ukraina sõja alguseni oli jäänud siis 11 päeva.

Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor

Õppusel osalenud kaitseliitlased, pioneeripataljoni kaitseväelased ja Prantsuse liitlasüksus olid jala Roosna-Alliku taga metsas maha pannud juba päev enne lahingut. Õppuste korraldaja kapten Lauri Mäepalu selgitas poolemeetrisse lumme ööbimisaseme kaevanud ja selle telkmantliga katnud meestele, et mantli servad on mõistlik katta lumega, siis ei puhu tuul sisse.

„Kujutage ette, kui hästi on valgel lumelagendikul rohelised ristkülikud taevast näha näiteks droonile,“ manitses äsjane Järva maleva aasta kaitseliitlane Mäepalu mehi mõtlema ka maskeerimisele ja aseme tegemisele puude alla.

Näiteks kolmnurkse patrull-laagri ülespanekul saab Mäepalu õpetuse järgi kaevata augud sügavasse lumme nii, et need oleksid ühtlasi valmis laskepesad. „Lume labidaga kokkupatsutamisest laskevalli tegemiseks ei piisa. Lumi tuleb oma keha raskusega kinni tallata, siis pakub see ka vastase eest kaitset,“ lausus ta.

VALMIS PEAB OLEMA

Peale valmistumise metsas öö veetmiseks seadsid Järva malevlased töökorda suusad ning tutvusid pioneeride arsenali kuuluvate miinide ja prantslaste tehnikaga. Seda kõike oli tarvis selleks, et jaosuuruse üksusega harjutada hajutatud lahingutegevust talvistes oludes.

Kuskil metsavaheteed mööda edasi olid positsiooni sisse võtnud ka pioneerid. Prantslaste roll oli etendada teel liikuvat soomustatud vastase kolonni. Võttegrupp sättis end töövarjuks Paide üksikkompanii võitlejale Ott Koobasele. Saatejuht tundis lahingu eel huvi, miks vabatahtlikult välivormi kandev mees nädalavahetusel metsas rassib.

Pühapäeva hommikul kell üheksa, kui sakslaste võttegrupp Valasti küla servas oma pool kilomeetrit põlvili lumes kaitseliitlaste positsioonideni sumpas, olid järvakad juba varitsuse üles seadnud teest paarisaja meetri kaugusele metsaserva, teisele poole raiesmikku, ning valmis sättinud vastase tehnika ja elavjõu mõjutamiseks määratud lõhkelaengud.

Koobas teadis, et ükskõik, mida ta kostab, on ta sakslastest televaatajale eestlase võrdkuju, kuid vastutuskoorem ei pannud ta häält värisema. „Me õpime siin palju praktilist, nagu geograafiat, logistikat, matemaatikat ja paljusid teisi asju, kaugeltki mitte ainult relvi, miine ja granaate tundma,“ selgitas 36aastane eraelus IT-mees välisajakirjanikule.

„Maailmas peetakse kogu aeg kuskil sõdu, aga ma arvan, et praegusel momendil meid see veel ei ähvarda,“ jäi Koobas Venemaa piiridel valitseva sõjaohu kohta küsinud ajakirjanikule vastates rahulikuks, eitamata, et sõjaliste harjutuste eesmärk on olla valmis ohu korral tegutsema ja riiki kaitsma.

ESMALT KÄHRIK, SIIS PRANTSLASED

Keset intervjuud lähenes kaitseliitlaste positsioonidele selja tagant, sealt, kuhu varitsejad olid jätnud oma suusad ja seljakotid, väike tume kogu. Kaameramees jõudis paarikümne meetri kaugusele hiilinud külalise sihikule võtta, kui selgus, et see oli omi asju ajav kährik, kes inimhulka märgates väärikalt eemaldus.

Kell 10.10 ilmus Järva-Jaani poolt teele, varitsejate vaatevälja prantslaste esimene veok, pisut hiljem ülejäänud kolonn. Intervjuu jäi nagu noaga lõigatult katki. Kaitseliitlased võtsid positsioonid sisse, sättisid oma käsitulirelvad palgele ja sõrmed päästikule.

Püssilasku meenutav hele plaks tähistas, et tankitõrjuja tegi kolonni pihta lasu. Ent prantslased ei peatunud ega jalastunud, vaid kihutasid edasi. Hetk hiljem kostis lahingukära kaugemalt vasakult, kus rünnaku järje võtsid üle pioneeridest ajateenijad.

Metsa all kaikus dubleeritud käsklus välja rulluda ja kaitseliitlased kadusid alusmetsa võssa. Enne lahingu järgmist läbimängu vaatasid mehed üle relvad, laskemoonavaru ja varustuse ning täpsustasid tegevusplaani.

Positsioonidele naasmise eel jagas jaoülema rollis Vallo Tamme võitlejatele korraldusi: „Stopp! Ütlen veel kord ja aeglaselt: kaks esimest masinat laseme läbi, aga kolmandat, ei huvita, mis auto on, seda laseme.“

Kell 11 liikus prantslaste konvoi uuesti järvakate vaatevälja, nüüd juba Roosna-Alliku poolt. Raul Meos võttis õlalt tankitõrjerelva, seadis toru palge ja mataki! Seekord tabamuse saanud soomuk peatus, ent paiskas välja sülemi sõdureid nagu kaikahoobi saanud herilasepesa. Mets andis mahlakaid ja häälekaid käsklusi karjudes mõni minut prantslaste pihta tihedat püssituld. Kaitseliitlased kordasid varasemat taktikat, mida ikka soomustatud ja ülekaaluka vastase vastu kasutatakse: pauk ära ja minema, et võtta mõnisada meetrit sügavamal metsas sisse kaitsepositsioon ja katta kaaslaste eemaldumist. Väike üksus Prantsuse sõdureid püsis neil automaate täristades kannul, pildus kaitseliitlaste poole õppegranaate ja tõmbus vastutule peale tagasi.

ISALT POJALE

Lahingu järel taas kaamera ette astunud Koobase hääl oli kähe. „Ju lõi adrenaliini üles,“ sõnas ta kinnitusest lahti tulnud püssirihma kohendades ja jätkas juba rahulikumal toonil: „Õppuste meeldiv pool on see, et saame käia metsas ja omandada oskusi, kuidas hakkama saada. Ühel päeval, kui mu kolmeaastane poeg on vähe suurem, tahan temaga koos metsa tulla ja need oskused talle edasi anda.“

Üksust juhtinud Vallo Tamme ütles, et õppusel saab panna end proovile erinevates rollides. „Olin varem õppustel rühmajuhina, nüüd sain teha tööd jaoülema positsioonilt,“ selgitas ta. „Eks me natuke mähkisime ka, aga vahekohtu kinnitusel lasime mõlemal korral vastase masina ikka ära.“

Tamme lisas, et sel õppusel said nad esimest korda ka suuski proovida. „Pioneerid läksid meist viis minutit varem jalgsi välja, suuskadega saime nad ikka päris kiiresti kätte ja neist mööda. Nemad sumpasid põlvini lumes, mis paistis väsitav. Meie suusad kandsid lume peal päris hästi,“ lausus ta rahulolevalt.

Tamme ei teadnud siis veel, et kaks nädalat hiljem on ta Poola-Ukraina piiril sõjapõgenikke abistamas ja neist osa Eestisse saatmist korraldamas.

ARVESTATAV JÕUD

Kaitseliidu Järva maleva pealik kolonelleitnant Kuido Pettai hindas õppust kõrgelt. „Kui liitlased soovivad meiega ühiselt harjutamas käia, tähendab see, et ka nemad peavad Kaitseliitu heaks partneriks, arvestavaks jõuks ja vääriliseks vastaseks harjutusväljal,“ lausus ta.

2014. aastal Paide üksikkompanii ellu kutsutud õppust on viimastel aastatel peetud Järvamaa eri paikades, et kaitseliitlased õpiksid paremini tundma kodumaakonna maastikku ja teedevõrku ning oskaksid vajadusel efektiivsemalt tegutseda.

Sest eks ole ju Kaitseliit täpselt nii tugev, kui tugev on organisatsiooni tegevliige. „Iga võimalus õppida ja oskusi lihvida on kullavääriline. Kiidusõnad meestele, kes Järva malevast osalesid, ja instruktoritele, kes väljaõpet läbi viisid. Iga järgmine hetk võib olla juba reaalne Eesti kaitsmine ja selleks tuleb valmis olla,“ ütles kolonelleitnant Kuido Pettai.

Saksa telekanal igatahes pani Järvamaa metsas nähtud õppuse järgi telekanali eetris olnud saatelõigule pealkirjaks „Jääkülmad eestlased“.

Foto: Urmas Glase