vÄLjaÕPe
jÄÄKÜLmaDe eeStLaSte SÕDa
SaKSa teLeKaNaLi SiLme aLL „Auslandsjournali“ juht Antje Pieper uuris mitme Valasti metsas mütanud vabatahtliku sõjamehe käest, kas nad pelgavad Venemaad. Ukraina sõja alguseni oli jäänud siis 11 päeva. Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor
Õ
ppusel osalenud kaitseliitlased, pioneeripataljoni kaitseväelased ja Prantsuse liitlasüksus olid jala Roosna-Alliku taga metsas maha pannud juba päev enne lahingut. Õppuste korraldaja kapten Lauri Mäepalu selgitas poolemeetrisse lumme ööbimisaseme kaevanud ja selle telkmantliga katnud meestele, et mantli servad on mõistlik katta lumega, siis ei puhu tuul sisse. „Kujutage ette, kui hästi on valgel lumelagendikul rohelised ristkülikud taevast näha näiteks droonile,“ manitses äsjane Järva maleva aasta kaitseliitlane Mäepalu mehi mõtlema ka maskeerimisele ja aseme tegemisele puude alla. Näiteks kolmnurkse patrull-laagri ülespanekul saab Mäepalu õpetuse järgi kaevata augud sügavasse lumme nii, et need oleksid ühtlasi valmis laskepesad. „Lume labidaga kokkupatsutamisest laskevalli tegemiseks ei piisa. Lumi tuleb oma keha raskusega kinni tallata, siis pakub see ka vastase eest kaitset,“ lausus ta.
URMAS GLASE
VALMIS PEAB OLEMA
14
Peale valmistumise metsas öö veetmiseks seadsid Järva malevlased töökorda suusad ning tutvusid pioneeride arsenali kuuluvate miinide ja prantslaste tehnikaga. Seda kõike oli tarvis selleks, et jaosuuruse üksusega harjutada hajutatud lahingutegevust talvistes oludes. 3/2022
Pühapäeva hommikul kell üheksa, kui sakslaste võttegrupp Valasti küla servas oma pool kilomeetrit põlvili lumes kaitseliitlaste positsioonideni sumpas, olid järvakad juba varitsuse üles seadnud teest paarisaja meetri kaugusele metsaserva, teisele poole raiesmikku, ning valmis sättinud vastase tehnika ja elavjõu mõjutamiseks määratud lõhkelaengud. Kuskil metsavaheteed mööda edasi olid positsiooni sisse võtnud ka pioneerid. Prantslaste roll oli etendada teel liikuvat soomustatud vastase kolonni. Võttegrupp sättis end töövarjuks Paide üksikkompanii võitlejale Ott Koobasele. Saatejuht tundis lahingu eel huvi, miks vabatahtlikult välivormi kandev mees nädalavahetusel metsas rassib. Koobas teadis, et ükskõik, mida ta kostab, on ta sakslastest televaatajale eestlase võrdkuju, kuid vastutuskoorem ei pannud ta häält värisema. „Me õpime siin palju praktilist, nagu
geograafiat, logistikat, matemaatikat ja paljusid teisi asju, kaugeltki mitte ainult relvi, miine ja granaate tundma,“ selgitas 36aastane eraelus IT-mees välisajakirjanikule. „Maailmas peetakse kogu aeg kuskil sõdu, aga ma arvan, et praegusel momendil meid see veel ei ähvarda,“ jäi Koobas Venemaa piiridel valitseva sõjaohu kohta küsinud ajakirjanikule vastates rahulikuks, eitamata, et sõjaliste harjutuste eesmärk on olla valmis ohu korral tegutsema ja riiki kaitsma.
ESMALT KÄHRIK, SIIS PRANTSLASED Keset intervjuud lähenes kaitseliitlaste positsioonidele selja tagant, sealt, kuhu varitsejad olid jätnud oma suusad ja seljakotid, väike tume kogu. Kaameramees jõudis paarikümne meetri kaugusele hiilinud külalise sihikule võtta, kui selgus, et see oli omi asju ajav kährik, kes inimhulka märgates väärikalt eemaldus.
