Rohelistest mehikestest uustulnukani ehk Kõigi valede summa Suure poliitikaga on tihti nii, et tekkinud vastuolu või ebakõla vindub pikalt, saab koguni lisa ja veel kord lisa, et siis lõpuks, teinekord näiliselt väikese asja pärast, leida ootamatu ja kiire lahendus.
PIXABAY
Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog
44
4 | 2018
Just niimoodi sündis maharahunemine ja selgus märtsis 2018, mil neli aastat kogunenud ja kasvanud vastasseis demokraatlike riikide ja Venemaa vahel lahenes seisuks, kus lääneriigid ja nende organisatsioonid, seejuures igaüks eraldi, on oma maadelt välja saatnud üle 150 Venemaa diplomaadi ja Venemaa vastanud sellele sama arvu nende diplomaatide väljasaatmisega. „Pole diplomaate – pole suhteid“ on siin palju öeldud, sest jälgiti sedagi, et jääks neid, kes suhtlemist jätkavad. Samas on selge, et diplomaatiliste suhete ajaloos astuti uude ajajärku, sest niisugust vastastikust suhete vähendamist pole kunagi varem tehtud. Toimunu põhjustajaks on teadagi kehtiva rahvusvahelise korra ja õiguse räige ja pidev rikkumine Venemaa poolt, kes veebruaris 2014 okupeeris ootamatu rünnakuga Ukrainale kuuluva Krimmi. Märtsis järgnes selle annekteerimine ning aprillis hakkasid Ida-Ukrainas end jõuga kehtestama separatistid ja seda Venemaa toel. Lääs karistas Venemaad majandus- ja finantssanktsioonidega, millele Venemaa vastas omapoolsete vastusanktsioonidega. Detsembris 2014 täiendas seda konflikti uus tüli kogu muu maailma ja Venemaa vahel, kui ekraanile ilmus ARD dokumentaalfilm Venemaa riiklikust dopingupoliitikast, mis aitas neil tiitlivõistlustel medaleid saada. 2015. aastal tulid esimesed keelud Venemaa sportlastele ning 2016. ja 2018. aasta olümpiamängudele jõudis vaid osa Venemaa sportlas-
