KURIOOSUM Leidur Kahni nägemus ideaalsest tankist jäigi vaid kritselduseks paberil ISRAELI RAHVUSARHIIV
RAUDBETOONIST JUUDIMUNA JA TEISED VEIDRAD KERAD Sõjategevuses on võidukaks osapooleks see, kes suudab vaenlast üllatada. Kas siis taktikaliselt, strateegiliselt või lihtsalt ulja mõttega, mis paneb vaenlase nõutult kukalt kratsima ja halvab tema tegutsemisvõime. Tekst: LENNART MADISSON, tsiviilpartisan
T
äna heidame pilgu tankilaadsetele toodetele, mis on omavahel seotud selliste märksõnadega nagu hiigelratas, kerakuju, ebapraktilisus… ja loodetavasti ka lugeja heatujuline naeratus.
Kahn ei puhanud enne, kui tema kingatallad embasid neitsilikult natsivaba Palestiina Briti mandaatterritooriumi kiviklibu ja tolmuga kaetud pinnast. Turvalises keskkonnas taastus inseneri teotahe hämmastavalt kiiresti.
APLAUSI EI KÕLANUD
Kahn teadis hästi, et Hitler, va marutõbine ben zona, ei peatu enne, kui terve maailm tema jalge all lömitab. Midagi tuli ette võtta. Aga mida?
Kui fašistid kippusid Poolamaal mürglit tegema, haaras juudi päritolu insener L. Kahn (inseneri täisnime teab vaid Palestiina sõjaministeeriumi asekantsler ja Kaitse Kodu! militaartoimetuse vanemspetsialist) laualt täissirgeldatud bloknoodi, varnast narmendava kaabu ja läinud ta oligi.
Kahn pingutas mõelda. Pingutas veel. Ja veel natuke. Ning ennäe, tasapisi hakkaski tema leiduripea sisse pesa punuma päästev lahen-
dus. Insener naeratas kergelt, haaras põuest pliiatsi ning kukkus ennast ja paberit säästmata innukalt sirgeldama. 16. juunil 1941 sai meistriteos valmis. Tõsi, esialgu vaid paberile visandatuna. Aga algus seegi. Aega viitmata esitles Kahn oma suurt mõtet Palestiinamaa tähtsamatele ministeeriumiametnikele. Oodatud vaimustusepuhangut aga ei järgnenud. Kahn püüdis igati oma pettumust varjata. Tema meelest nägi letile löödud idee välja igati tummine ja asjalik. Milleks küll need asjatud ninakirtsutused? 4/2019
33
