M
ingil hetkel – kes seda täpselt teab, mis põhjusel – otsustasid kolm Saaremaa meest Joel Nõukas, Sergei Ruus ja Margus Sinimets neid jälgi ajama hakata. Uskuda võib, et nemad polnud ainukesed, aga just nende kolme eestvedamisel loodi 2007. aastal MTÜ Saaremaa Sõjavara Selts. Et mehed polnud kadedad, siis koos sellega loodi ka Orissaares paiknev Saaremaa Sõjavara Muuseum, kuhu aastatega kokkukorjatud sõjakraam on kõigile vaatamiseks välja pandud. Ja vaadata on seal palju – pealt kümne tuhande sõda näinud ja sõda teinud eksponaadi. Relvad ja varustus esimese maailmasõja päevilt, vabadussõjaaegne militaarkraam, tapariistad teisest maailmasõjast ning kõiksugu rauda Nõukogude ajast. Kõik just sellest, 20. sajandina teatud ajavahemikust. Nii et kes tunneb huvi luust ihutud vibunoolte või moodsate relvade vastu, peab seadma sammud mõnda teise muuseumi.
SEST KODU JÄI KITSAKS
Selles, et selts ja sellest välja kasvanud muuseum sündisid, on suur roll läinud aasta kevadel meie seast lahkunud kaitseliitlasel Joel Nõukasel. Juba paarkümmend aastat tagasi hakkas ta sõjaga seostuvat nodi kokku tassima. Algselt mahtus peamiselt kergrelvadest koosnev kogu Orissaare lähedal Põripõllu külas asuva loomafarmi olmeruumidesse. KARRI KAAS
Sõna aga levis ning Nõukasele tõid uusi eksponaate nii sõja üle elanud kohalikud elanikud kui ka kaugema kandi inimesed. Nad kohe tahtsid tuua, sest Nõukas suutis igale tema juurde toodud rauatükile põneva loo juurde rääkida. Mida suurem rauatükk, seda suurem lugu, või umbes sedaviisi.
SÕJA JÄLJED SAAREMAAL Iga sõda jätab jäljed. Hinge, mällu, maakoorde. Muist sügavamad, muist madalamad. Sõdade jälgi, on täis ka Eesti maa ja selle inimesed. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
62
4/2019
Oli kuidas oli, igatahes sisaldas Nõukase kollektsioon peatselt ka kõiksugu rasketehnikat – näiteks õhutõrjekahurite jäänuseid ja muud sellist sahtlis või riiulis mitteladustatavat sõjatehnikat. Ega Ruus ja Sinimetski samal ajal jõude istunud. Tasapisi, relv relva, kiiver kiivri ja mürsk mürsu haaval paisusid nendegi kollektsioonid sedavõrd, et kodused ruumid kippusid kitsaks jääma. Nii jõudsidki kolm kollektsionääri ühisele arusaamisele, et tuleb luua ühistu ning koonduda ühe suurema katuse alla.
PÜKSINÖÖBIST ÕHUTÕRJEKAHURINI
Põripõllu külas paikneva nõukogudeaegse farmihoone katuse all sai korda tehtud ja täidetud kohe mitu ruumi. Vitriinidesse, seinte äärde, põrandale ja lakke kinnitatud esemed räägivad lugu – lugu lahingutest, kaotustest ja võitudest. Sõdadest, millest Eesti meestel on tulnud läbi käia. Ühes toas on väljapanek meile vahest kõige olulisemast ja kahtlemata edukaimalt lõppenud Vabadussõjast. Teises on toatäis mannekeene,
