4 minute read
UKRAINA VABATAHTLIKUD –KASAKATE PÄRANDI KANDJAD
UKRAINA VABATAHTLIKUD –KASAKATE PÄRANDI KANDJAD
Sõjalise konflikti puhkedes Ida-Ukrainas 2014. aastal, mil demoraliseeritud armee jäi talle pandud riigikaitseliste ülesannetega jänni, päästsid ülimalt kriitilise olukorra just vabatahtlikud.
Tekst: IGOR KOPÕTIN, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste sõjaajaloo lektor OLEKSANDR KIRIIENKO, Ukraina Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi teadur
Kodanikuühiskonna liikmed, kes ei olnud varem riigikaitsega seotud, hakkasid moodustama vabatahtlikke sõjaväestatud üksusi ja üles ehitama tõhusat logistilist ketti terrorivastase operatsiooni piirkonnas (Anti-Terrorist Operation Zone, ATO-zone) tegutsenud Ukraina armee varustamiseks.
Patriootiliselt meelestatud ukrainlased hakkasid spontaanselt koonduma gruppidesse Ma suunduma konfliktipiirkonda. Esimesed sellised grupid tekkisid Maidani omakaitse liikmetest, seejärel tekkisid erinevate poliitiliste parteide relvagrupid ja mitmesugused formeeringud ühiskondlike aktivistide ümber või elukoha järgi.
Vabatahtlikkus kui kodanike initsiatiiv oligi seotud Maidani revolutsiooni ajal ilmnenud ennenägematu rahvusliku tõusuga. Kuivõrd oli selline ulatuslik rahvuslik sõjavabatahtlike liikumine üllatuseks ja kas sel on kindlaid seoseid Ukraina rahvusliku ajalooga?
Ukraina sõjaajalugu läbivaks omapäraseks nähtuseks võib pidadaatamanštšina’t – üksteisest sõltumatute ja isehakanud liidrite juhitud ning ühes kindlas piirkonnas tegutsevaid sõjalisi jõuke.
See termin pärineb sõnast ataman, mis tähendab vabameelsete sõdalaste juhti. Etümoloogiliselt võis ataman tekkida türgi ja poola keele mõjul, mis oli Ukraina stepielanikele 15.–16. sajandil loomulik.
Kuigi sõna atamanštšina kasutatakse valdavalt Ukraina revolutsiooni ja kodusõja (1917–1921) kontekstis, ulatuvad atamanštšina juured sügavalt Ukraina ajalukku, nimelt müstilisse ja leJeQdaaUsesse =apRUiĤĤMa kasakate aega.
100 000 VABATAHTLIKKU
15. sajandil asusid stepi lõunapiirile, Žaporižžja aladele, elama enamasti jooksikpõllumeeste seast tulnud jahi- ja kalameeste relvastatud grupid, keda hakkasid 16. ja 17. sajandil piirikaitseteenistusse võtma nii Poola kuningriik kui ka Moskva tsaaririik.
Kasakateks kutsutud vabasõdalased allusid atamanile (hetmanile) ning said laiad õigused ja volitused, mis soodustasid omapärase sotsiaalse grupi moodustamist Žaporižžja Sitďš.
Ukraina kasakad näitasid kõrget lahinguefektiivsust ja püsisid eraldi grupina kuni Katariina II korraldatud küüditamiseni. Edaspidi peeti Ukrainas Žaporižžja kasakaid rahvuskangelasteks, sest nendest laulsid rahvalaulikud kobsaarid ja kasakatest sai rahvuslik müüt, hiljem küll kirjanduslikult töödeldud.
Tänapäeval matkivad Ukraina sõjaväe vabatahtlikud Žaporižžja Sitďš kasakaid mitte ainult sümboolikas ja välimuses, vaid isegi käitumises.
Läbi Ukraina 20. sajandi sõjaajaloo esineb Sitš mitme Ukraina rahvusliku vabatahtliku üksuse nimetusena. Ja seda mitte juhuslikult, sest Sitš ühendab endas sümboolselt sõjalist efektiivsust (kasakad), rahvuslikke traditsioone (riietus, välimus, bõliinad), vabadust (kasakate eriõigused), demokraatiat (kasakate kollegiaalne juhtimine, Raada) ja lõpuks rahvuslikku patriotismi.
Sitšilasteks nimetati Galiitsia sportlikke rahvusseltse ja Taga-Karpaatia omakaitset. Sitši küttideks olid Austria-Ungari koosseisus formeeritud Ukraina rahvusväeosa Ukraina Leegion USS ja Ukraina Ülestõusuarmee partisanid Teise maailmasõja ajal.
Eriti ilmekalt esines atamanštšina nähtus Ukraina kodusõja ajal aastatel 1918–1921. Kokku võitles Ukraina erinevates vabatahtlikes üksustes ja ülestõusnute salkades üle 200 000 inimese, mis sundis Punaarmeed selles piirkonnas nõukogude võimu kehtestamiseks rakendama olulist sõjalist jõudu. Kuid omapäine juhtimine, allumatus keskvõimudele ja vabatahtlike üksuste formeerimise regionaalne eripära viisid lõpuks Ukraina Rahvavabariigi (UNR) sõjalise kaotuseni 1920. aastal.
Kõige efektiivsemaks ja arvukamaks Ukraina rahvuslikuks vabatahtlikuks relvaformeeringuks Teise maailmasõja ajal võib pidada Ukraina Ülestõusuarmeed (UPA). Olles loodud Ukraina rahvuslaste organisatsiooni OUN poolt oktoobris 1942, tegutses UPA üheaegselt nii Saksa kui ka Nõukogude vägede vastu Ukrainas.
UPA üksustes sõdinud partisanide koguarvuks peetakse ligi 100 000 vabatahtlikku ja selle hulka pole arvatud vabatahtlikke abilisi – sidemehi ja -naisi, varustajaid, meedikuid ja muud abipersonali. Kasutades valdavalt sissitaktikat, suutsid UPA üksused edukalt sõdida Nõukogude võimu vastu kuni 1953. aastani.
Siiski säilis nõukogude vastu võidelnud ukrainlastel üpris suur killustatus ideelisel pinnal. Nii lõhenes OUN kahte leeri sakslastega koostöö jätkamise küsimuse tõttu. Mõõdukam leer, milles võis olla rohkem kui 80 000 vabatahtlikku, jätkas teenistust Saksa relvaformeeringutes.
SÜMBOLID AU SEES
Kohe pärast Ukraina taasiseseisvumist 1991. aastal kerkis üles küsimus UPA ja tema ideelise juhi Stepan Bandera staatusest. Nõukogude Liidu ajal laimati UPA tegevust, mistõttu rahval kujunes välja stereotüüpne arusaam banderalastest.
Suhtumine Ukraina rahvuslaste organisatsiooni OUN ja UPA tunnistamine sõdivaks osapooleks Teises maailmasõjas ning oma mineviku üldine ümbermõtestamine kutsus esile teravad diskussioonid, mis kestavad siiani, hõlmavad kõiki kodanikke kuni presidendini välja ja lõhestavad Ukraina ühiskonda.
Rahvuslikult meelestatud ukrainlastel püsib siiski heroiline ettekujutus UPA võitlejatest, mistõttu selle sümboleid kasutavad ka Ukraina vabatahtlikud. Samuti mängisid Ukraina rahvuslikud sõjaajaloolised traditsioonid Ukraina vabatahtlike üksuste loomisel olulist rolli. See ilmnes mitte ainult üksuste nimetustes, vaid tihti ka organisatsioonilises jaotuses, auastmetes, omavahelises pöördumises ja vormielementides.
Nii tuletati uue Ukraina armee välivormi müts USS-i ja UPA vormimütsist. Mitmed vabatahtlikest moodustatud pataljonid kasutavad oma tikitud käiseembleemidel Žaporižžja kasakate, OUN-i ja UPA sümboleid.
Organisatsioonilises struktuuris kasutatakse USS-i leegioni ja UNR-i armee eeskujul mõnes tänapäeva vabatahtlikus üksuses roodu asemel sõna „sotnja“. Samuti kasutatakse vabatahtlikes üksustes UPA eeskujul usalduslikku pöördumist „sõber“ või „vend“.
Mitmed Ukraina vabatahtlikud pataljonid kasutavad Bandera OUN-i punamusta lippu, mis peaks sümboolselt tähistama „rahvuslaste verd omal maal“.
RINDELT ÄRA
2014.–2015. aasta sõjas osalenud Ukraina vabatahtlike üksusi võib nende alluvuse järgi tinglikult jagada nelja kategooriasse: maakaitsepataljonid (ka territoriaalpataljonid; kaitseministeeriumi alluvuses), siseministeeriumi erioperatsioonide pataljonid, Rahvuskaardi reservpataljonid (Rahvuskaart, endised siseväed), vabatahtlik korpus Paremsektor (DUK PS).
Kui diferentseerida tänapäeva Ukraina vabatahtliku liikumise üksusi nende formeerimise iseloomu järgi, siis võib välja tuua poliitiliste parteide loodud üksused (polk Azov, pataljonid Sitš, Karpaatia Sitš, pataljon OUN, Ukraina vabatahtlik korpus Paremsektor ja mõned teised), kodanikuinitsiatiivil või ühiskondlike aktivistide ümber tekkinud relvaformeeringud (pataljon Donbass, pataljon Aidar ja teised) ja riigivõimu või kohalike omavalitsuste loodud maakaitsepataljonid (territoriaalpataljonid).
Vaatamata sellele, et vabatahtlikud pataljonid olid konflikti algul relvastatud vaid käsitulirelvadega ja tundsid puudust varustusest, suutsid nad edukalt vastu seista separatistide relvaformeeringutele Ida-Ukrainas.
See andis riigile võimaluse viia sisemaal läbi mobilisatsioon ja koondada regulaararmee üksused konfliktipiirkonda. Kuid ajalooline kogemus (atamanštšina nähtus) ja reaalne olukord (allumatus, marodöörlikud ja sõjaroimarlikud juhtumid) tõid esile riigivõimu ja armee juhtkonna umbusu vabatahtlikesse. Selle tulemusel ja Minski kokkulepete nõuetel allutati 2015. aasta kevadel vabatahtlikud üksused poolsunniviisiliselt riiklikele M·ustUuktuuUidele Ma Yiidi kRQˌ iktipiiU konnast välja.
Formaalselt riiklikesse jõustruktuuridesse integreeritud endised vabatahtlikud üksused aga säilitavad oma lahinguvõimekuse, täiendavad relvastust ja varustust ning õpetavad välja isikkoosseisu.
Täismahus ilmus artikkel „Ukraina sõjaväe vabatahtlikud: traditsioonide järg” ajakirja Diplomaatia 2016. aasta veebruari numbris. Loetav ka veebist: https://diplomaatia.ee/ ukraina-sojavae-vabatahtlikud-traditsioonidejarg/
