Keila kaitseliitlaste häving 1941. aasta suvel
AJALUGU
ERAKOGU
Vederikud 1928. aastal Kaitseliidu lasketiiru ehitamas. Paremalt esimene August, kuues Bernhard, seitsmes (koeraga) Karl
Kaitseliidu Keila malevkonna loomine langeb kommunistide 1924. aasta detsembrimässule järgnenud aegadesse. Ligi viisteist aastat hiljem aga hakati seda süstemaatiliselt hävitama. Tekst: MATI MANDEL Keila malevkond toimetas oma toimetusi rahulikult kuni 1939. aastani, mil sõlmiti baaside leping, Eestisse sisenesid Punaarmee väeosad ning neile hakati sõjaväebaase rajama. Nõukogude okupatsioonirežiimi üheks esimeseks nõudeks oli Kaitseliidu kui „rahvavaenuliku organisatsiooni“ laialisaatmine. 28. juunist 1939 oligi see organisatsioon sunnitud tegevuse lõpetama. Üks valusamaid ja dramaatilisemaid momente oli relvade kokkukogumine. Kõik ametlikult registreeritud relvad koguti kokku ja läksid algul sõjaministeeriumi, hiljem Punaar-
mee valdusse. Vaid üksikuid isiklikke või nimestikesse kandmata relvi jäi meeste kätte. Tõsi, siin-seal selliseid arvelevõtmata relvi peideti (Deemant, 1999: 40–46) ja allpool käsitletavad sündmused tõendavad, et seda tegid ka Keila mehed. Ometi oli Kaitseliidu likvideerimine ränk hoop nii organisatsiooni liikmetele kui kogu rahvale.
Arreteerimised ja küüditamised Peagi algasid arreteerimised, esialgu peamiselt Tallinnas, aga ka maakondades. Juba enne küüditamist kadus Keilast vähemalt üks mees
– 10. juunil 1941. aastal arreteeriti Sõja tänaval elanud ja raudteelasena Tallinnas töötanud Karl Migur. Ilmselt lasti ta kusagil ilma igasuguse kohtuta maha, sest tema saatusest puuduvad arhiivides igasugused andmed. Perekond Vederike kodus käis koos sõpruskond, kuhu kuulusid paljud Keila noored. Eks seal arutati alanud sõja sündmusi ja võimalikke tulevikuväljavaateid. 14. juuni suurküüditamine mõjus inimestele nagu välk selgest taevast. Keila jaamahoonest veidi Haapsalu pool seisis sünge ešelon. Veoautodel toodi sinna Keila ja ümbruse inimesi. Täägistatud 6 | 2017
63
