Vaatamisväärsus Oslo kesklinnas Päris Oslo kesklinna lähedal asub Akershusi kindlus, mis omal ajal valitses tervet Norrat. Nüüd paikneb seal lisaks kaitseministeeriumile ning kaitseväe peastaabile ka sõjamuuseum, kus on täiesti tasuta võimalik tutvuda kuningriigi militaarajalooga. Tekst: KARRI KAAS
68
7 | 2017
Aga enne kui Akershusi kindlusest sai populaarne turismiatraktsioon, mitmete riiklike institutsioonide asupaik ja muuseum, oli see eelkõige sõjaline objekt, mis pidi kaitsma Norra pealinna ning kuningavõimu. Ja seda kindlus väga edukalt tegigi, püsides seitsmesaja aasta jooksul pea täiesti vallutamatuna.
Norra valitseja
Akershusi kindlust hakati ehitama ilmselt millalgi 1290. aastatel, kui kuningas Håkon V andis käsu, et Oslo seniseid kaitserajatisi tuleb märgatavalt tõhustada. Vajaduse selleks tingis Norra mõjuvõimsa mässumeelse üliku ja hilisema piraadi Alv Erlingssoni rünnak linnale 1287. aastal. Kindlust kasutati esimest korda sõjalisel otstarbel juba 1308. aastal, kui selle võttis piiramisrõngasse Rootsi kuninga vend Södermanladi hertsog Eric. Kantsi vallutada ambitsioonikas rootslane siiski ei suutnud, sest viimasel hetkel kohale jõudnud norrakate abiväed astusid
viivitamatult lahingusse ning lõid ta tagasi. 1449–1450 oli Akershus taas rootslaste pihtide vahel, kui Rootsi kuningas Karl Knutsson Bonde üritas seda enda valdusesse haarata. Paraku edutult, mistõttu pidi ta mõne aja pärast oma kavatsusest loobuma. Pool sajandit hiljem proovisid kantsi vallutada Taani kuninga teenistuses olevad Šoti palgasõdurid, kuid see ei õnnestunud ka neil, mis andis 1523. aastal võimaluse taas rootslastele. See aga ei sobinud Oslo kodanikele, kes pistsid oma elamistele tule otsa, et Rootsi väed ei saaks neis piiramise ajal varju otsida. 1531.–1532. aastani oli Akershus jälle sündmuste keskpunktis, kui troonilt tõugatud Taani, Norra ja Rootsi kuningas Christian II üritas restauratsiooni. Õnneks või kahjuks tõmbasid tema plaanidele kriipsu peale Taani ja Lüübeki ühendatud jõud ning Skandinaavia üks (kuri-) kuulsamaid monarhe pidi leppima lüüasaamisega ning eluaegse van-
