KAITSELIITLANE, ETTEVÕTJA JA LAULUMEES JAANO MÄGI: „MIDA KÜLVAD, SEDA KA LÕIKAD“

KAITSELIITLANE, ETTEVÕTJA JA LAULUMEES JAANO MÄGI: „MIDA KÜLVAD, SEDA KA LÕIKAD“

„Isamaa on väärtuste kogum, mida on raske sõnadesse panna. See on maa ja riik, mille vabaduse võitles välja minu vaarisa ning mida olen valmis kaitsma nii sise- kui välisvaenlase eest. Ma ei ole kunagi nõus nendega, kes ütlevad, et riik on milleski süüdi. Riik ei ole kunagi milleski süüdi. Näpuga saab näidata ja vajadusel hukka mõista neid, kes riiki juhivad. Kuna valimistel osaleme kõik, siis meelepärase või mitte nii meelepärase valimistulemuse puhul saame kõik eeskätt iseendale otsa vaadata,“ vastab noor ettevõtja Jaano Mägi küsimusele, mida tähendab isamaa.

Tekst: AARE LEPASTE

Jaano Mägi on mees kui orkester. Lisaks mitme ettevõtte juhtimisele rühmab ta kaitseliitlasena õppustel, treenib häälepaelu Kaitseliidu Põlva maleva meeskooris Digilaik, on värske abielumees ja kahe tütre isa.

Kahtlemata on tähtsaim olla armastav abikaasa ja isa, mis eeldab muu hulgas siiski ka seda, et pere toidulaud oleks kaetud. Millega sa tegeled?

„Pereettevõte tegeleb põllumajandusega. Meile meeldib käsi mullaseks teha ja see omakorda annab lastele võimaluse juba varakult selgeks saada, et juur- ja köögiviljad, munad jne ei tule poest. Eraldi saan välja tuua linnukasvatuse. Esimese inkubaatori ostsin siis, kui naine esmakordselt lapseootele jäi. Hakkasin õppima, kuidas „tibusid tehakse“ ja kuna see protsess on ääretult huvitav, siis olengi linnukasvatuse juurde jäänud. Lisaks see rõõm, et terve tänava lapsed kogunevad pärast tibude koorumist meie juurde. Õnnelik lapsepõlv, mis muud. Palju siis tänapäeval neid lapsi on, kes vastkoorunud tibupoegi näevad ja kätte võtta saavad. Kui varem olen kasvatanud vutte, mitut tõugu parte ja hanesid, siis tänavu on meil näiteks kalkunid ja kanakarjas on esindatud kaheksa tõugu. Sellega kaasneb üsna kirev munatoodang, varieeruvaid värvitoone oleme kokku lugenud koguni 36.

Kuigi linnukasvatuse kohta võin öelda, et see on ka omamoodi hobi, pole me sellega siiski miinusesse jäänud. Õnneks on üha rohkem neid, kes on aru saanud ja oskavad hinnata, et talus toodetud munad, nagu ka talus kasvatatud kartulid ja köögiviljad maitsevad võrratult paremini.

Head toitu ja head toorainet hinnatakse ka meie peres. Olgu öeldud, et abikaasa toimetab pudrupottidega tavaliselt vaid hommikuti, õhtusöögi valmistan ma reeglina ise. Köögis valitseb meil seega suurepärane harmoonia – naisele ei meeldi eriti süüa teha, mulle aga nõusid pesta. Seda köögisisest harmooniat naudin ka siis, kui katmist ootab juubelilaud või pereringis tähistatakse mõnda muud olulist sündmust. Toidud valmistan mina ja nii juba viimased 15 aastat. Eriline kirg on seejuures suitsuahju juures toimetamine.“ Kas Kaitseliit on pigem hobi või töö? „Ajamõõdet arvestades muutub kaitseliitlaseks olemine vahel lausa tööks. Pean silmas erinevate ühisettevõtmiste korraldamist. Mul on poisipõlvest see häda, et kui midagi ette võtan, siis teen seda suurelt. See omakorda tähendab suurt ajakulu. Tänavustest korraldamistest on nüüdseks selja taga patrullvõistlus Must Kotkas, ees ootab maleva aastapäev, mille me eriolukorra tõttu kevadest sügisesse lükkasime.

Tuleva aasta veebruaris möödub kuus aastat päevast, mil esmakordselt Põlva maleva staabihoone uksest sisse astusin, ja julgen öelda, et nende aastatega on areng olnud märkimisväärne. Kaitseliitlaseks olemist võetakse tõsiselt, õppustele ei minda lulli lööma, vaid tõepoolest õpitakse, harjutatakse erinevaid taktikaid ja olukordi praktikas. Jah, olen kuulnud ka sellest, kuidas käisid asjad esimestel aastatel pärast Kaitseliidu taasloomist, ning saan seepärast väita, et lapsekingades organisatsioonist on nüüdseks sirgunud piltlikult öeldes vägilane, kes suudab nii kaitsta riiki välisvaenlase eest kui ka kaasa lüüa erinevate ohuolukordade (metsatulekahjud, loodusõnnetused, kadunud inimeste otsimine jne) lahendamisel. Ka eriolukorra ajal andis Kaitseliit oma panuse, mehitasime näiteks piiripunkte ja teesulge, patrullisime piiril jne.

Põlva maleva kohta saab öelda, et meie väiksus on meie tugevus. Kõik tunnevad kõiki, kõik teavad, mida keegi valdab ja milleks keegi suuteline on. Tänu sellele on liikmeskonnas kõik asetunud oma kohtadele ja liikmed teavad oma ülesandeid.“

Püss või laulmine?

„Kui nii küsida, siis valin püssi. Samas ei saa laulmist ka jätta. Saan aru, et pead seda küsides silmas meie meeskoori Digilaik, mis kutsuti omal ajal kokku selleks, et mehed maleva ühisüritustel esineda saaksid.

Ma ei usu, et veel mõned aastad tagasi julges keegi meist ette kujutada, et esineme laval paarituhandese publiku ees või anname välja oma plaadi. Aga just nii on meil läinud. Plaat on väljas ja iga viimane kui eksemplar sellest on praeguseks kellegi plaadiriiulil. Selle taga on tegelikult meeletu töö, alates loomingulisest ja lõpetades korralduslikuga. Tulemusega saame kindlasti rahul olla. Digilaiku kuuleb siiani raadioeetris, plaat on aga tänu meie liitlastele levinud üle ilma, piltlikult Ameerikast Austraaliani.

Kaitseliidu 100. aastapäeva kontserdil 2018. aasta 11. novembril astusime üles Saku Suurhalli laval ning juba järgmise aasta aprillis Põlva maleva toel ja viie vabatahtliku eestvõttel korraldatud veteranipäeval, kus olime keskväljakule püstitatud suurel laval Metsatöllu jahutajad. Saku Suurhalli kohta oli teada, mis toimuma hakkab ja kui palju on saalis inimesi, kes kavast osa saavad. Veteranipäeva puhul kaugeltki mitte. Vaadates droonikaadreid ja hinnates Põlva keskväljaku suurust võib öelda, et meid oli kuulamas 1500–2000 inimest. Päevasel ajal, mil huvilistel oli võimalik vaadata päästjate ja politseinike näidisesinemisi, tutvuda Kaitseliidu relvastusega,

teha Pasi relvanäitusel tiir soomustransportööriga ning uudistada veteranipäevale kogunenud Ameerika autotööstuse lipulaevu ja tervet parklatäit tsikleid, käis keskväljakult läbi kindlasti enam kui 2500 inimest.“

Aare Lepaste

See oli kaitseliitliku tegevuse pehmem pool. Kõik muutub, kui paned laulusõnad lauale, sätid varustuse selga ja võtad kätte relva.

„Olen teise rühma esimese jao pooljao ülem, seejuures on jagu nii suur, et kui mõnel õppusel peaksid kõik välja tulema, siis tekib raskusi telki mahtumisega. Mingil põhjusel on juhtunud nii, et paljud Kaitseliitu tulijad soovivad olla just meie üksuses. Ega nad kahetse ka, sest jagu on tõepoolest hästi kokku sulandunud.

Õppustel on kõige suurem saavutus alati see, kui suudame püstitatud ülesande täita, teeme seda, mida meilt eeldatakse. See on aga võimalik vaid siis, kui suurem osa üksuse koosseisust on kohal. Olen kogenud ka seda, kui osavõtjate vähesuse tõttu komplekteeritakse üksused vastavalt kujunenud olukorrale. See pole kindlasti parim variant. Palju lihtsam on teha koostööd inimestega, kes on kokku harjutanud.

Just sellepärast ongi väga õige ütlus, et kaitseliitlane on sõdur oma kodus ja lähimas ümbruskonnas. Hoidku jumal selle eest, et peaksime kunagi reaalses lahinguolukorras relvi kasutama ja oma võimekuse proovile panema, aga selge on see, et just oma koduümbruses ja lähimate kamraadidega suudavad kaitseliitlased pakkuda väärikat vastupanu igale sissetungijale. Õnneks ongi Kaitseliit tervikuna seda teed läinud ning see on ka ainus loogika.

Kuue aastaga on oluliselt paremaks muutunud ka kaitseliitlaste varustus ja näen, et see paraneb veelgi. Küllap koidab ka päev, mil kaitseliitlaste relvastusse jõuab kaitseväe uus automaat R20 Rahe, mis omakorda suurendab iga üksikvõitleja võimekust. Ajateenistuses oli minu relv Galil ja kui aus olla, siis on ikka suur vahe, kas päästikule saab vajutada 35 või 20 korda.

Ah jaa. Ennist rääkisin saavutustest. Seni olulisim saavutus oli õppusel Siil, kui Taani eriväelased eeldasid, et astuvad talupoegade vastu, ja pidid oma esialgset üleolevat suhtumist hiljem kibedasti kahetsema. Pärast õppust omavahel suheldes tunnistasid taanlased, et esialgne plaan oli meist lihtsalt n-ö läbi joosta, kuid nende kavatsus läks leebelt öeldes vett vedama.“

Iga sõdur on täpselt nii tugev, kui tugev on lähedaste toetus. Kuidas juhtus nii, et senistest elukaaslasest said seaduslikud abikaasad tänavu suvel ehk 15 aastat ja kaks tütart pärast esmakohtumist?

„Nojah, sellega on nii (muigab – A. L.), et ma pole eriti abieluusku inimene. Ütleme siis nii, et tähtsaid asju ei saa kiiresti otsustada. Oleme koos olnud tõepoolest 15 aastat ja ega alguses tundunudki, et ametlik abielu väga oluline oleks. Pärast esimese tütre sündi, kui abikaasa tahtis Iirimaale isale külla minna, tabas meid ootamatu tagasilöök, sest meie dokumendid Iiri tollile ei pädenud. Nii pidime saatkonnast saama veel mingeid pabereid, mis tõestasid, et abikaasa Moonika tõepoolest on meie lapse ema.

Sarnane lugu oli eelmisel aastal Serbia piiril. Autos oli neli inimest, kelle perekonnanimi on Mägi, ja siis veel keegi naisterahvas. Ühesõnaga olime olukorras, kus ühised lapsed, ent erinevad perekonnanimed tekitasid ebamugavust. Julgen selle ka otse välja öelda, sest ega tõelist armastust pea ainult sõrmustega kinnitama. Seda saab ka teisiti väljendada. Pruut jäi igal juhul pulmadega rahule, samuti kõik 114 sugulast ja sõpra, kes meile olulisel päeval kohal olid.

Aga ega me pulmapäevalgi vormikandjatest pääsenud. Üks õhtu naeltest oli see, kui Digilaik eesotsas Merkaga peotelki marssis ja vägeva leelo valla päästis. See oli täpselt see hetk, mil adusin, et kõike seda, mida külvad, sa ka lõikad. Kui oled ise aus, avatud ja abivalmis, siis vastatakse sulle samaga. Ja see kehtib nii perekonnas kui ka töökollektiivis ja laiemalt võttes igal pool.“

P.S. Viimastel aastatel on oma tulevase kätt palunud kaks meeskoori liiget ja mõlemas pulmas on Digilaik ka esinenud.