KOOS TEGUTSEDES KESTAME KAUEM EHK ÜHE SUGUVÕSA KOKKUTULEKU LUGU

KOOS TEGUTSEDES KESTAME KAUEM EHK ÜHE SUGUVÕSA KOKKUTULEKU LUGU

Suguvõsa kokkutulekud on aidanud alal hoida ühtekuuluvustunnet „omadega“, tunda ennast tugevamana ja kuhugi kuuluvana. Suguvõsa kokkutulekud on tihedalt seotud sugupuuuurimisega – samasuguseks uurimiseks võib pidada ka Pärnumaa kodutütarde ja noorkotkaste selleaastast maakonnalaagrit.

Tekst: MERILIN SEPP

Selleks, et asjad üldse kuhugi poole liikuma hakkaks, on vaja, et suguvõsa kahe haru (Kaitseliidu ja noorteorganisatsiooni) aktivistid kokku saaksid ja plaani peaksid. Kokkutuleku koordinaatoriteks olid Kodutütarde Pärnumaa ringkonna vanem Aina Tarvis ning Kaitseliidu Lääne maakaitseringkonna veebel Hannes Aus. Lühikokkuvõte asjade käigust on järgmine: Aina käis lauale idee ja tõi kohale noored, Hannes nägi idees potentsiaali ja tõi kohale tegijad.

EESMÄRGIKS ARENDADA KOOSTÖÖD

Maakonnalaagri eesmärgiks oli arendada perekonnasisest koostööd ning näidata noortele, millised on nende võimalused tulevikus kaitseliitlase või naiskodukaitsjana. Kaitse Kodu! eelmises numbris ütles Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik kolonelleitnant Rasmus Lippur: „Eks lõpliku valiku teeb igaüks ise, aga see valik ei tohi olla tingitud teadmatusest.“ Seetõttu on oluline, et noor teaks, millised on tema tulevikuväljavaated ning kus ta ennast Kaitseliidu peres kõige tõenäolisemalt tegutsemas ette kujutab. Kõige parem viis sellise ettekujutuse loomiseks on luua võimalus info ammutamiseks otseallikast – reaalsete inimeste reaalsetest kogemustest.

Kohati sobiks seda laagrit kirjeldama ka selline sündmus nagu Teeviit, kuhu erinevad koolid ja tegevusalad oma punktid püsti löövad ja peavad kogunenud noortele end nähtavaks, kuuldavaks ja arusaadavaks tegema. Erinevusi on aga siiski mitmeid ja seetõttu jään suguvõsa võrdluse juurde.

Kui Teeviidal ollakse eelkõige suure organisatsiooni reklaamnäod, siis maakonnalaagris tegevuspunkte korraldanud kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad olid midagi rohkemat. See, mis laagris aset leidis, oli vastastikuse mõistmise tekkimine. Ühest küljest oli see noortele tõesti võimalus

päriselt näha neid mehi ja naisi, kes seni olid ehk vaid kujutluspildi tasemele jäänud. Noored kuulevad ju alatasa, et Kaitseliit ootab neid oma ridadesse ja Naiskodukaitse ootab neid oma ridadesse – aga kes on inimesed selle suure sildi taga? Laagris said nad põhjaliku ülevaate mitte ainult täiskasvanud tegevliikmete tegevustest, nende eripäradest ja arenguvõimalustest, vaid ka nägid reaalseid inimesi, kellega tahtmise korral tulevikus organisatsioonis koos tegutseda. Vähem oluline ei ole seegi, et laager andis omakorda kaitseliitlastele ja naiskodukaitsjatele võimaluse näha noori, keda nad oma ridadesse nii väga ootavad. Võimalus vahetult suhelda nende Kadride ja Martidega on suur väärtus, selle kaudu kujuneb täiskasvanutel pilt, mida noored asjast arvavad, kuidas nemad tulevikku näevad ja mida sellelt ootavad.

TEGEVUST KÕIGILE

Niisiis tuli ligi 150 noort laagrisse, nad kujundasid endale metsa alla mõnusa äraolemise ja kasutasid õhtut sõpradega taaskohtumise rõõmu nautimiseks. Samal ajal (ja veel järgmisel hommikulgi) seadsid erinevad Pärnumaa malevas tegutsevad erialarühmad (sh Naiskodukaitse omad) üles oma tegevuspunktid. Punktide läbiviimine pidi lähtuma vaid ühest suunisest – tee noorele selgeks, kes sa oled, millega tegeled, ja võta olukorrast maksimum. Kuidas keegi seda tegi, oli nende enda valik.

Vastuse küsimusele, kui palju noortes huvi äratati, annab aeg. Kuid kui lisaks kuulamisele saad ka tegutseda, siis on laigulise pisiku külgesaamine ehk lihtsam. Näiteks rääkis tankitõrjerühma ülem Alar Tamm noortele oma rühma struktuurist ja tehnikast, mida nad kasutavad. Seejärel said noored ise juba tankitõrjekahuriga jõudu proovida ja seda mööda metsasirget edasi-tagasi vedada. Koos vaadati ka videoid lahinglaskmistest. Pärnumaa maleva CIMIC- ja teavitusüksus Kõuekõmin oli enda punkti ümbritsenud pesunööri ja -lõksudega. Esialgu võis ehk arvata, et see oli noortele vihjeks, kelle poole pöörduda, kui vorm kuivatamist vajab. Kuid pärast seda, kui noortele oli räägitud CIMIC-u vaheldusrikkast tööst, said noored ülesandeks uudislugu välja mõelda. Nöörile riputati hoopis pildid, mille abil noored said oma lugu esitada.

Põnevust ja emotsioone pakkusid ka ülejäänud punktid. Nii said noored omal käel ära proovida käepäraste vahenditega ujukite valmistamise, millega vee peal püsida; liuelda maa ja taeva vahel; tutvuda nii rannakaitserelvastuse kui ka maleva meditsiiniinimestega ja palju muud. Igas punktis ikka jutt ja tegutsemine käsikäes. Kes meist ei hakkaks kokakunsti vastu suuremat huvi tundma, kui nagu muuseas saad jutu kõrval ise katelokis pannkoogid valmis küpsetada ja seiklemise vahele maiustada.

Noorematele kodutütardele ja noorkotkastele oli see kui organisatsiooni süvaõpe. Kui neil siiani oli kujunenud pilt sellest, mis on Noored Kotkad ja Kodutütred, siis laagris said nad aru, kui suur on Kaitseliit tegelikult. Sest kui juba ühte malevasse mahub nii palju põnevat, mis siis veel tervest organisatsioonist rääkida. Vanema astme noortele sai kindlasti selgemaks, millise rühma juures saavad nad oma andeid kõige paremini rakendada, kui soovivad vanuse täitudes jätkata oma teed Kaitseliidus. (Või millises koolitunnis peaks veidi põhjalikumalt õppima.)

Nagu eelpool öeldud, on noortes huvi äratamine tegevus, mille tulemusi peab veel ootama. Tibusid loed ikka siis, kui nad kohale jõuavad. Kuid positiivse noodina on kuulda olnud Pärnumaa kaitseliitlaste mõtteid ja plaane, kuidas noori veel rohkem kaasata, neile oma tegevusi tutvustada ja, mis peamine, kogemusi jagada. Noortele on oluline, et nad saaksid jätkata oma tegevust noorteorganisatsioonis, kuid nad ootavad alati huviga võimalust koos täiskasvanud laigulistega midagi põnevat teha.

Koos tegutsedes jõuame rohkem ja kestame kauem.

Foto: Karri Kaas