EESTI RELVASEPAD VALMISTAVAD „AMEERIKA RELVI“ 1

EESTI RELVASEPAD VALMISTAVAD „AMEERIKA RELVI“ 1

Eesti laskesportlaste Margus Riso ja Madis Reieri 2009. aastal loodud relvatöökoda Nord Arms valmistab Ameerika relvakonstruktori Eugene Stoneri 1956. aastal patenteeritud AR15 karabiini edasiarendusi ning kõikvõimalike lisaosi nimetatud relvasüsteemidele.

Tekst: HEIKKI KIROTAR, Snaiprigild

AR-15-st arendatud sõjapüss M16 on olnud aastakümneid USA ja paljude teiste riikide sõdurite varustuses. Kui palju nimetatud relvasüsteeme on maailmas toodetud, ei olegi täpselt teada, sest pärast patendiõiguste lõppemist on AR-15-l põhinevaid relvi tootnud kümned, kui mitte sajad valmistajad. Ainuüksi USA eraisikute käes peaks olema 5–10 miljonit AR-15-t ja selle suuremat varianti kaliibriga 7,62+51 või 308 mudelit AR-10. Lisaks on armeedele valmistatud kuni 8 miljonit automaadi M16 eri mudeleid. Eestis on need relvad kõige rohkem levinud praktilise laskmise spordialade harrastajate hulgas. Tegemist on omalaadse relvalegoga, kus eri firmades valmistatud osi ühendades on võimalik ehitada täpselt sobiv relvamudel, sellepärast räägitakse üldisemalt ka „AR-15 tüüpi relvadest“.

Artiklisarja esimeses osas tutvume lähemalt relvade ajaloo ja tehnoloogiliste lahendustega ning mudeliga NA 223, järgmistes osades mudelitega NA 308 ja 338. Kõikide mudelite numbrid tähendavad relvaraua kaliibrit tuhandiktollides, millimeetrites oleksid need siis vastavalt 5,56 x 45, 7,62 x 51 ja 8,58 x 70 mm.

PÄRAST KOREA SÕDA VAJATI UUT PADRUNIT JA RELVA

1950ndateks ja eriti Korea sõja lõpuks 1953. aastal oldi USA armees jõutud arusaamiseni, et 3 põhikaliibriga jalaväerelvade süsteem on vanamoodne ja keeruline. Ühes jalaväerühmas võis paralleelselt olla kolme eri kaliibriga relvi. M3 püstolkuulipilduja kaliibriga 45 ACP oli väga tõhus lähivõitluse relv mõnekümne meetri kaugusele. M1 Garand poolautomaatne sõjapüss aastast 1936 oli oma 7,62 x 63 mm padruniga väga efektiivne, kuid 1 m ja 10 cm pikana ja laetuna üle 5 kilo kaaluvana väga raske ja lähivõitluses ebamugav. Lisaks oli ameeriklastel alates 1942. aastast tagalaüksuste enesekaitserelvana kasutusel M1 karabiin kaliibriga 7,62 x 33 mm, mis kaalus kaks ja pool kilo ning mille mudelid M2 ja M3 võimaldasid isegi valangutega tulistamist, kuid mille laskemoona efektiivsus üle 200 m laskekaugustele jättis palju soovida.

Karabiinid M1 ja M2 olid Korea sõja ajal USA jalaväelaste hulgas ülimalt populaarsed, sest olid kerged ja oluliselt pikema laskekaugusega kui 11,43 mm püstolipadrunit kasutav M3 püstolkuulipilduja. Sõjakogemustest tehti järeldus, et jalaväe automaatrelv peab olema kerge ja suure padrunisalvega ning võimaldama ka valanguga laskmist, laskemoon aga peab olema võimsam kui 7,62 x 33, kuid kergem kui 7,62 x 63.

Pärast Korea sõja lõppu alustati programmi sobiva padruni ja seda kasutava relva väljatöötamiseks ning uueks standardpadruniks sai 1954. aastal 7,62 x 51. Relvakonkursile esitas koos teiste suuremate relvatehastega nagu FN ja Heckler&Koch oma kandidaadi ka Armalite. Nende AR-10 erines kandidaatidest rohke alumiiniumi ja plastiku kasutamisega, mis muutis relva konkurentidega võrreldes 1 kilo kergemaks. Lisaks olid relvaraud ja kabas asuv tagasilöögivedru täpselt ühel joonel, mis vähendas relva tagasilööki ja laskejoonelt üleshüppamist. Konkursi tulemusena valiti 1959. aastal uueks jalaväelase relvaks 20-lasulise salvega M14. Armalite’i äri ei läinud ka hästi, samal aastal müüdi õigused AR-15 valmistamiseks Colti relvatehasele.

VAJA OLI VEELGI VÄIKSEMAT JA KERGEMAT RELVA

Vietnami sõjas said ameeriklased tunda Vietkongi sisside ja PõhjaVietnami regulaarvägedega peetud lahingutes automaadi AK-47 efektiivsust ja ülemvõimu lühematelt laskekaugustelt. M14 oli küll avamaastikul sihitud üksiklaskudega tulistades ülimalt täpne, kuid osutus valangutega laskmisel väga halvaks, sest ümberlaadimisel tekkinud tagasilöök pani relva hüppama ja tabamuste hajuvus oli väga suur, samal ajal kasutusel olnud M2 karabiinide kuulide löögijõudu peeti aga nõrgaks. Samuti oli laskemoon päris raske. Kui AK-47 padrun kaalus 16 grammi ja 30-lasuline padrunisalv 820 grammi, siis 7,62 x 51 kaalus 25 grammi ja 20-lasuline salv 750 grammi. 223 Remington või 5,56 x 45 mm padrunid kaaluvad 12 grammi ja algselt kasutati kergest alumiiniumplekist padrunisalvesid, seega suutis jalaväelane sama kaalu korral kaasa võtta ligi 3 x rohkem laskemoona.

Sõjakogemuste põhjal kuulutas USA väejuhatus 1957. aastal välja konkursi uue jalaväerelva leidmiseks. Nõuti, et relv oleks kaliibriga 5,56 mm ja kaaluks 20-lasulise salvega alla 2,7 kilo ning kuul suudaks 460 meetri ehk 500 jardi kauguselt läbistada USA sõduri teraskiivrit, samas lennates ülihelikiirusega ning tekitades tabamuse korral vähemalt sama suure vigastuse kui 7,62 mm M1 karabiini laskemoon. Kõik need nõuded täideti ja ületati, samuti oli AR-15 suureks plussiks, et suur osa detaile valmistati stantsimise teel, mis muutis relva odavamaks ning suuremahulise tootmise korraldamise lihtsamaks.

Nagu ajaloos korduvalt varemgi, ei olnud armee kõrgem juhtkond uuest relvasüsteemist huvitatud ja rõhutades, et logistika lihtsustamiseks peab nii automaat kui standardkuulipilduja olema sama kaliibriga, alustati 1958. aastal hoopis vanemate M14 püsside suuremat tootmist. AR-15 jäi aga silma USA õhuväele, mis otsis uut relva lennuväebaaside valvemeeskondadele, ja neid osteti 8500. Lisaks saadeti 1000 uut relva liitlastele Lõuna-Vietnami armees, samuti hakkasid 1963. aastal uusi relvi kasutama USA armee eriüksused ja Vietnamis tegutsevad CIA agendid. Hoolimata saabuvatest kiitvatest hinnangutest ei võtnud Vietnamis võitlev USA armee uut relva laialdasemalt kasutusse.

M16 LEGENDAARSELT HALB TÖÖKINDLUS?

Alles novembris 1963 tegi armee M16ks nimetatud automaadile esimese suurema tellimuse, 85 000, ja esimesed paar tuhat relva jõudsid üksustesse 1964. aasta kevadel. Kui esimese aasta jooksul kasutasid uut relva peamiselt väikesearvulised eriüksused, siis alatest 1965. aasta märtsikuust jagati M16-t laialdasemalt kõikidele Vietnamis teenivatele USA sõduritele. Siit sai ka alguse enamik halva töökindluse legende, mis on relvasüsteemi aastakümneid jälitanud.

Nimelt olid Colti müügimehed reklaaminud oma relvi kui „isepuhastuvaid“, mis vajavad väga vähe hooldust, ning relvi saadeti üksustesse ilma korralike puhastuskomplektide ja väljaõppeta. Peagi saabusid esimesed ettekanded relvadest, millel olid lahingutes tekkinud ohtlikud tõrked, ja võitlejatest, kes olid nende tõrgete tõttu surma saanud. Näiteks jäi padrunikest pärast lasku padrunipesasse kinni ja selle väljalöömiseks pidi võitleja lahingus kokku panema kolmeosalise puhastusvarda ja relva lahti võtma. Oma osa probleemidesse andis ka 1964. aastal vahetunud püssirohi, uus püssirohi tahmas relvi märgatavalt rohkem. Nende probleemide lahendamiseks anti igale sõdurile puhastuskomplekt ja harjutati relva puhastamist igal võimalusel. 1970. aastaks vahetati ka püssirohi uuema ja puhtamalt põleva vastu. Relva padrunipesa ja raud kroomiti, mis vähendas sinna kogunenud tahma hulka. Mudelile M16A1 lisati luku edasitõukaja, millega oli võimalik relvalukk lõpuni padrunipesasse ette lükata, kui lukk mingil põhjusel ise sinna ei jõudnud.

AR perekonna relvad erinevad näiteks Kalašnikovidest ehk AK-dest, mille hulka kuuluvad ka Galilid, oluliselt selle poolest, kuidas toimub relva ümberlaadimine. Kalašnikovides liigub osa püssirohugaase lasu ajal vintraua sisse puuritud avast gaasikanalit mööda gaasikotta ja avaldab survet gaasitorus paiknevale gaasikolvile, mis on jäiga vardaga ühendatud massiivse lukuraamiga. Üleliigsed püssirohugaasid väljuvad gaasitoru avade kaudu. Gaasikolb koos lukuraami ja pöördlukuga liigub taha, vinnastades löögimehhanismi ja surudes kokku taandurmehhanismi vedru. Sellise mehhanismi korral püssirohugaasid ja tahm lukukoja sisse ei satugi. AR perekonna juures aga loobuti gaasikolvist relva kaalu vähendamiseks. Relvarauas oleva avause kaudu juhitakse püssirohugaasid peenikese toru kaudu otse lukuraamile ja üleliigsed püssirohugaasid väljuvad lukuraamis olevatest avadest. Seega jõuab oluliselt rohkem kuumi püssirohugaase lukuraami ja luku sisse ning relva on vaja hoolikamalt puhastada. Samas on AR-ide lukud oluliselt kergemad, mis vähendab ka relva ümberlaadimisel liikuvate osade kaalu ja laskurit segavat tagasilööki.

Põhimõtteliselt on AR-ide lukukoda tehtud ühest alumiiniumiklotsist, materjal on piisavalt tugev ja oluliselt kergem kui teras. Ka see aitab relva kaalu vähendada. Näiteks AK-47 kaalub tühjana 3,5 kilo, sellal kui M16 ainult 2,9, samas on M16 relvaraud oluliselt pikem – 508 mm, kui AK raud on ainult 415 mm. AK perekonna relvade peamine idee on olla võimalikult odav ja töökindel, sellepärast on ka relva liikuvate osade vahelised lõtkud suured, et isegi määrdunud relv ei tõrguks. Lühema raua ja halvema koostekvaliteedi tõttu on AK ebatäpsem, 100 m kauguselt 10 lasu tehniliseks hajuvuseks peetakse kuni 15, 200 m kauguselt 30 ja 300 m kauguselt 44 sentimeetrit. AR-ide 10 lasu seeria tehniline hajuvus 55-graanise ehk 3,6-grammise M193 täismantelkuuliga on 100 m kaugusel 11 cm ja 300 m kaugusel 32 cm, mis võimaldas sihitud tuld üksikmärkide pihta kuni 460 meetrini, kui AK maksimaalne laskekaugus ei ületanud 300 meetrit.

NA 223

Nord Arms pakub oma 5,56 mm kaliibriga karabiinile peamiselt 2 erinevat rauapikkust – 305 ja 386 mm, mis kaaluvad vastavalt 2,6 või 2,8 kilo ja on olenevalt kaba muudetavast pikkusest 76 kuni 93 sentimeetrit pikad. Erinevalt klassikalistest AR-idest puudub neil ebavajalikuna luku edasitõukaja. Valmistaja lubab kvaliteetse laskemoonaga tabamuste hajuvust kuni 2 MOA 300 m kaugusele, mis tähendab, et tabamused peavad mahtuma 18-sentimeetrise läbimõõduga ringi sisse. Männikul proovilaskmisel 300 m kaugusele Geco 55-graanise ja IMI 62-graanise kuuliga oli 4-lasuliste seeriate hajuvus vastavalt 74 ja 55 mm.

Kuigi ajapuudusel ei õnnestunud 10 lasu seeriaid proovida, on täiesti ilmne, et relvad on täpsed. Täpsusele aitab kaasa ka relvade laesäär, mis kinnitatakse relva külge ainult lukuraami poolt ja seega segab vähem raua lainetamist lasu ajal. Tavaliselt on laesäär kinnitatud ka relvaraua külge, kuid see vähendab relva lasketäpsust, näiteks kui laskur sihtides relva suurema jõuga aluse vastu surub, muudab see raua lainetamist lasu hetkel, mille tõttu tabamused lähevad mujale. Relvaraua vastupidavuseks lubatakse kuni 20 000 lasku, väiksematele osadele kuni 12 000. Relval puuduvad täiesti mehaanilised sihikud, sest praktiliselt iga klient eelistab oma vajadusele sobivat sihikukomplekti. Sihikud on võimalik kinnitada relva lukukoja ja laesääre peale, Nord Arms pakub ka mitut dioptersihikut, punatäppi või muudetava suurendusega optilist sihikut. Ise eelistan muudetava suurendusega optilist sihikut, mille niitristil on abiristid eri laskekaugustele sihtimiseks, eelnevalt tuleb põhisihik muidugi 100 või 150 m kaugusele sisse lasta.

AR PEREKONNA PUHASTAMINE

selle alguses meelega puhastamata, sest tahtsin teada, kui kiiresti tõrked tekkima hakkavad. 300 lasu jooksul ei tekkinud ühtegi tõrget ja pärast seda puhastasin relva selle artikli tarbeks. Nüüdseks on lastud ligi 500 padrunit ilma probleemideta. Arvestades, et jalaväelane kannab korraga kaasas 5–7 laetud salve 150–210 padruniga, võib öelda, et ohtliku tõrke tekkimise risk on relva normaalse hoolduse korral väga väike.

USA armee jagab tänapäeval sõduritele universaalset CLP õli, lühendi nimetus tuleb sõnade clean, lubricate, protect (puhasta, õlita, kaitse) algustähtedest. Eraisikud kasutavad tavaliselt eraldi õlisid relva algseks puhastamiseks ja hilisemaks kaitsmiseks ning liikuvate osade õlitamiseks. Oluline on meeles pidada, et AR-15 perekonna relvade normaalseks töötamiseks tuleb jätta olulised osad õliseks, liiga palju õli ei ole võimalik kasutada, sest see põleb lihtsalt esimeste laskudega ära.

AR-ide põhjalik puhastamine vajab natuke rohkem aega ja tähelepanu kui harjumuspärased Galilid või G3 kloonid. AR-i relvaraua kiirpuhastamiseks on vajalikud:

- Boresnake’i puhastusnöör või mõni analoog kaliibris 223 – pärast laskmist suurema mustuse eemaldamiseks. Puhastusnööri sisse on õmmeldud ka vastava kaliibri messingist hari, mis eemaldab põlemata püssirohujääke;

- puhastusvarras – sobib ka AR puhastuskomplekti oma tükkidest kokkukeeratav varras, kuid parem on korralik käepidemega ja vintsoont mööda keerlev, mis on kaetud plastikukihiga raua vigastamise ennetamiseks;

- puhastusvarda juhtimispulk – relvarauda puhastatakse ainult padrunipesa poolt ja juhtimispulk hoiab puhastusvarrast õiges asendis;

- puhastuslapid või VFG-tükid relvaraua puhastamiseks, kaltsud muude kohtade puhastamiseks;

- harjade komplekt – peab sisaldama messingist harja toru puhastamiseks ja padrunipesa puhastusharja;

- puhastusõlide komplekt – USA armee standardi CLP puudumisel eraldi puhastusõli ja vase-eemaldiga õli ning säilitusõli, valikuid on palju.

Puhastuseks vajalikud asjad. Pildil on kolm puhastuskomplekti, all punase käepidemega ühes tükis puhastusvarras ja selle kõrval messingist otsik puhastuskaltsu jaoks. Puhastusvarras on kaetud plastikuga. Järgmine on AR-15 standardse puhastuskomplekti mitmest osast kokku pannud puhastusvarras kaltsuotsikuga. Selle kohal puhastusvarda juhtimispulk, seejärel padrunipesa puhastusotsik ja „hambahari“ raskesti ligipääsetavate kohtade nühkimiseks. Üleval on vasakult paremale kaks erinevat puhastuslappi, 223 kaliibriga Boresnake’i puhastusvarras rullis, relvaõli pudel neutraalse õliga, raua puhastamise hari koos puhastusvarda tükiga ning 2 otsikut, üks neist alumiiniumist ja mõeldud vase-eemaldajaga kasutamiseks.

Heikki Kirotar

Relva puhastamist on mõistlik alustada, õlitades relva raua kohe pärast laskmise lõpetamist puhastusõliga ja jättes relva mõneks tunniks horisontaalasendisse seisma, õli hakkab lahustama relva rauas olevat tahma ja vasejääke. Puhastamise alustamiseks lükatakse messingist harjaga rauast 10–15 x läbi. Kui kohe pärast laskmist on kasutatud puhastusnööri, piisab ka vähemast. Seejärel puhastatakse nailonist või messingist harjaga padrunipesa ja sisselõiked luku kinnitumiseks. Ülejäänud õli pühitakse ära. Kui relvaraud on märgatavalt tahmane, kasutatakse tahma eemaldamiseks puhastusõli, inglise keeles on see carbon remover. Sobivaid õlisid valmistab suur hulk ettevõtteid, allpool on näitena toodud Bore Tech’i tooted.

Luku osad lahtiselt – NA 223 lukuraam, lukk, lööknõel ja kinnitustihvtid enne puhastamist pärast 300 lasku

Heikki Kirotar

Alustuseks 3 õlist lappi või VFG-tükki läbi raua, seejärel õlise nailonist harjaga 10–15 tõmmet ja uuesti 3 õlist lappi läbi raua.

Seejärel 5 minutit pausi ja puhastuslappidega tahm rauast välja. Tahma- ja vasejääkide eemaldamiseks sobib näiteks Bore Tech Eliminator, vasejääkide puhastamine on mõistlik pärast poolt tuhandet lasku ehk mõned korrad aastas. Sarnaselt tavalise puhastamisega alustuseks 3 õlist lappi või VFG-tükki läbi raua, seejärel õlise nailonist harjaga 15–30 tõmmet ja uuesti 3 õlist lappi läbi raua. Seejärel 5 minutit pausi, et õli saaks vasejäägid lahti loputada, ja puhastuslappidega tahm rauast välja.

Bore Tech’i ja SLIP 2000 õlide komplektid – mõlemal tootjal on lai valik erinevaid puhastusõlisid

Heikki Kirotar

Relvaraua puhtuse ja puhastuse kvaliteedi kontrollimiseks iga 500–1000 lasu järel sobib Bore Tech Chameleon pasta, mis muudab värvi vastavalt sellele, mis ainetega ta kokku puutub. Alustuseks õlitatakse relvaraud õliga Eliminator, lükates paar õlist lappi läbi raua, see aitab tahmal ja vasejääkidel lahustuda. Pastaga määritud lapp lükatakse paar korda läbi relvaraua ja antakse ainele raua sees 5 minutit reageerimiseks. Seejärel uuesti Eliminator-õliga õlitatud lapp rauast läbi, jälgides lapi värvi muutumist: puhas raud ei muuda lapi värvi, sinine või roheline toon tähendab, et rauas on vaske, must tahma ja hall tinajääke. Seejärel on mõistlik puhastust korrata.

Relva puhastamise lõpetuseks pestakse kange alkoholiga reageerivad puhastusained relvast välja ja nii relvaraud kui liikuvad osad kaetakse hoolikalt neutraalse säilitusõliga. Kui eelpoolmainitud reageerivad puhastusvahendid puuduvad, siis puhastusnööri ja kaltsu ning neutraalse õliga on samuti võimalik puhastada, lihtsalt aega kulub rohkem ja nühkida on ka vaja rohkem.

Bore Tech’i ja SLIP 2000 õlide komplektid – mõlemal tootjal on lai valik erinevaid puhastusõlisid

Heikki Kirotar