KUIDAS VÕITA SÕDA?

KUIDAS VÕITA SÕDA?

Kui sul on tarvitada jupp traati, mingid tühjad kastid, katkine autoloks ja kõiksugu muud esmapilgul täiesti tarbetut koli, tundub sõja võitmine pehmelt öeldes komplitseeritud. Antagu tanke, lennukeid, sületäis pomme, siis palun väga. Aga mingi utiili ja pisiprügiga sõda pidada ... nojaa. Üritada ju võib, aga üritus olla katse nurjumine. Ent mitte alati, nagu filmis „Hell Is for Heroes“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

1944.aasta. Ameerikamaa sõjamehed on ettenähtud aja möllanud läänerindel ning asutavad nüüd tagala poole. Tehakse nii asjassepuutuvaid kui ka ebasündsaid nalju, revideeritakse, ei, ekspropri... hm, võetakse kohalikelt üht-teist mälestuseks ja sätitakse teele. Nagu ikka. Ent siis saabub teade. Tagasi eesliinile! Ameeriklased on puhkusest ja kodumaa ootusest ilma nagu peni pehmest leivast ning pahuralt puhkides liigutakse rindele. Rindel aga paigutatakse suurem jagu torssis sõjamehi kuhugi hoopis lahedama lõigu peale sõda pidama ning üks osake liinist jääb mehitatuks näppudel loetud sõduritega. Mis teha?

Selliselt algab Don Siegeli 1962. aastal valminud fi lm „Hell Is for Heroes“. Valmistatud parimates Hollywoodi värkstubades, kuid must-valge vaid värvilt, mitte sisult. Film on omapärase ülesehitusega, moodustades terviku sees justkui triloogia. Esimeses osas valitsevad tagalameeleolud, sõjaga õieti suurt pistmist polegi, olukord on muhe ja kergelt koomiline. Groteski piiril koomikat toob sisse poolakas Homer. Tundub selline põlispoola nimi, aga las ta olla. Homer on pisut huvitava mõttemaailmaga tegelane, kelle peamine ülesanne on olla totakas. Tänapäeval raiutaks säärased stseenid fi lmist kirvega välja ja põletataks ära, aga see fi lm on aastast 1962, mil rahvusvähemuste narrimine tundus igati mõistlik tegevus.

Teises osas toimub tegevus juba rindel. See osa fi lmist on ka vaieldamatult kõige huvitavam. Käputäis sõjamehi jääb üsnagi omapäi fronti hoidma, kuid ülimalt surmavate lõksude ülesseadmise asemel asub rindel tegutsema ... A-rühm. Ilmselgelt ei olnud „Hell Is for Heroes“ John Rambo ehk Sylvester Stallone’i lapsepõlve lemmikfi lm, küll aga võis sellest vaimustuda Stephen Cannell, „A-rühma“ telesarja looja. Kõiketeadev internet sellele oletusele paraku kinnitust ei anna. Sõgedalt mõjuva Homeri vahetab välja järgmine koomiline kuju reamees Driscoll, kes ei tea sõjapidamisest ööd ega mütsi ja on kogu senise teenistuse vaikselt tagalas toimetanud.

Kolmas osa on sõjafi lm nagu sõjafi lm ikka. Tulistatakse, joostakse lagedal väljal siia-sinna, püütakse hammastega kuule, saadakse surma ja haavata ning mängitakse lõhkeainetega. Aktsiooni ja möllu on kõvasti, paraku on lõpptulemus küllaltki etteaimatav ning seetõttu igavavõitu.

Kuivõrd käsikirja kallal on nokitsenud kaks meest (Robert Pirosh ja Richard Carr), võis käsikiri käia käest kätte nagu kuum kartul. Vaevalt on Pirosh loomepalangus jõudnud kirjatööga leheküljele 37, kui tuppa astub headest mõtetest punnis Carr, haarab käsikirja ning vuhib ühe soojaga veel 45 lehekülge stsenaariumi valmis. Selle aja peale saab Pirosh küll paberid tagasi, kuid kõik väärt mõtted on korraga kadunud ja ei jää muud üle, kui kirjatööga tuimalt lõppvaatuseni pingutada. Et fi lmi käekirjas on kolm selgelt eristuvat osa, võis stsenaariumi loomine sel kombel aset leida. Kinnitada ei tea, pealt pole näinud, aga kahtlused jäävad.

Näitlev seltskond on kokku pandud tolle aja tegijamatest fi lminäitlejatest, kes parasjagu võtta olid. Peategelast Reese’i mängib Steve McQueen, keda kõiketeadev internet tituleerib kui kuuekümnendate „ultra-cool’i” meesnäitlejat. Seda küll, McQueeni kehastatav Reese peab peale kõige muu olema ka „ultra-cool”. Peategelane ikkagi.

Ülejäänud pundist eristub ka Bob Newhart oma reamees Driscolliga. Driscoll kui koomiline ja kahe vasaku käega tegelane on reeglina vajalik selleks, et teised positiivsed kangelased saaksid olla ikka rohkem kangelased, taibukad ja tublid. Kui ühtki rumalat poleks, ei saaks ju aru, et kõik ümberringi on targad. Seetõttu on Driscolli tegelaskuju vajalik. Koomik Newhart saab ülesandega suurepäraselt hakkama. Siinjuures paneb imestama, miks oli fi lmi loojate meelest tarvis veel ühte koomilist tegelast, poolakas Homerit (Nick Adams). Adamsi Homer mõjub kohati pigem kohtlaselt kui koomiliselt, „eetriaega” saab ta vähem kui Driscoll ega tundu loo jutustamise seisukohalt pooltki nii vajalik kui eelnimetatu. Lisaks mainituile osalevad Bobby Darin, Harry Guardino, James Coburn ja teised. Kui mitte toonased esimese numbri tähed, siis number kahed igal juhul.

Muidugi üks asi, mille kallal võib ohkida, aga ei pea, on karakterite staatilisus. Karakterid fi lmis on nii- ütelda algusest peale „valmis” ega arene tegevuse käigus õigupoolest mitte kuhugi. Näitlejate asi on oma karakter lõpuni välja vedada ja nii ongi. Iseküsimus on vaid see, kas karakterite miskisugune arendamine oleks fi lmile midagi oluliselt juurde andnud või ei.

Filmi juhthoobade taga istub Don Siegel, kes kõnealuse fi lmi valmimise ajaks oli valmis saanud juba hea hulga linateoseid ja jätkas loometööd ka pärast „Hell Is for Heroes’i“ purki saamist. Seda kuni kaheksakümnendate keskpaigani. Kui kodumaine vaataja mehe muid teoseid ei tea, siis „Dirty Harryst“ on vast ikka kuulnud.

Tehnilise poole pealt mainiks, et film on must-valge. Sel ajal oli ammugi olemas värvifilm, värvitelevisioongi oli Ameerikamaal täiesti olemas, miks otsustati värve mitte kasutada? Põhjusi võib olla mitmeid. Must-valge film on odavam; lavastajale tuli kunstiline värvide eiramise hoog peale; produtsent tahtis rohkem pappi kokku lükata, surudes filmi päevasele eetriajale, kus vereplekid ekraanil ei pruugi potentsiaalsele publikule just kõige lahedamad tunduda, aga must-valgel pildil ei pane väga tähele. Oli põhjuseks, mis oli, tulemus on just selline.

Ei tahaks pihusolevat teost nimetada säästufi lmiks, aga kui pealetungikaadrites kasutatakse suurtükkide ja muu raskema raua kujutamisel sirge näoga kuskilt minema nihverdatud dokumentaalkaadreid, kerkib silme ette küsimärk küll. Et mispärast ikkagi? Raha sai otsa? Kahurite filmimine sattus kogemata operaatori sünnipäevanädalale ning tõsine töömees polnud objektiivsetel põhjustel võimeline tööpostile asuma? Või mindi heas usus kuhugi väeosa uksele koppima, seletades: „Me sooviks nüüd teie kahurit filmida!” Kuid unustati tuhinaga selgitamata, mis kahurit ja miks ning kahurifilmijaid jutule ei võetud. Ei tea.

Üldiselt film meeldis. Kannatab vaatamist korra, kaks, võimalik et kolmgi. Ülesehitus oli küll minu jaoks pisut kummaline ning filmi lõpukolmandik erines ülejäänust niivõrd palju, et pani pisut kulme kergitama. Muidugi meeldis kõige rohkem filmi A-rühmasem osa, milleni jõudes olin meeldivalt üllatunud, et kas tõesti on enne mainitud seriaali ja üht teist, kodumaises kultuuriruumis kleeplindi nime kandvat osavkäpast sarjakangelast, midagi säärast tehtud? Kas tõesti oli juba kuuekümnendatel peedist tehtud pesumasina trummel igapäevane tegelikkus? Ja olin pisut kurb, et see möll filmi lõpuni ei kestnud. Oleks terve fi lm olnud sihuke, oleksin olnud veelgi enam rahul. Aga hea, et niigi läks. Tee kasvõi pool, aga tee ise, eksole.

„HELL IS FOR HEROES“

Osades: Steve McQueen, Bob Newhart, Nick Adams

Lavastanud: Don Siegel

1 tund ja 30 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 7. Hüplik, aga kokkuvõttes hea.

Teostus: 7. Tugevalt üle keskmise.

Näitlejatööd kokku: 7. Topeltportsu pole välja teeninud, aga tubli töö ikkagi.

Lavastajale: 7. Need dokkaadrid! Need dokkaadrid ei lähe mitte!

PARAMOUNT PICTURES