ETTEVALMISTUS RAGNARÖKIKS JA SELLE ÕPPETUNNID

ETTEVALMISTUS RAGNARÖKIKS JA SELLE ÕPPETUNNID

Tankipurustajad ja teiste Tallinna maleva TT-üksuste esindajad said võimaluse kaitseväe keskpolügoonil mõõtu võtta lahingumasinatel CV90 võitleva Taani soomusjalaväekompanii Vidar 1. rühmaga

Tekst: leitnant RAIGO SÕLG, tankipurustajate ninamees

Pealkirjas esitatud viide Norra mütoloogiast pärinevale Ragnarökile tuleneb sellest, et just Norra mütoloogias leidsid mõlemad õppusel osalenud üksused kohe midagi ühist.

Kompanii nimi Vidar tuleb Odini poja Vidari nimest, kes on ennekõike tuntud selle poolest, et just tema ainsana valmistus Ragnarökiks ning oli ka see, kes surmas Fenriri – see kokku annab mitmeid võimalusi, et leida Vidarist eeskuju ka tänastele Põhjala sõdalastele.

Ega Tankipurustajad saanud kehvemad olla – osutasin meie lahingumaasturite esiklaasil olevale tähistusele (üles suunatud noolemärk) ja sõnasin, et meiegi kasutame enda varustuse tähistusena Norra mütoloogia sümboolikat – üles suunatud nool on nimelt ruunimärk „T“, mis tähistab jumalat Tyr, aga on võrreldav ka odaga, mis samas on Javelini eestikeelne vaste.

Sama palju, kui meie soovisime harjutada võitlust soomusüksusega, soovis ka Taani pool harjutada võitlust meiega, sest nende sõnul ei tule just tihti ette, et nad saavad tegutseda reaalse TT-üksuse vastu; eriti kui see kasutab Javelini, mida Taani relvastuses ei ole.

Hoolimata eelseisvast lahingust ei salanud kumbki pool teise eest seda, mis on tema peamine nõrk koht lahinguväljal (samas ei avalikustatud muidugi kasutatavat lahingutaktikat) – soomusüksusele on selleks tankitõrje ja tankitõrjele ... jalavägi. Nagu hilisem harjutus näitas, oli meie mõlema jaoks halvim vastane ka ees ootamas. Õnneks puudus oht õhust.

LAHINGUSSE!

Kavas oli n-ö kassi ja hiire mäng, kus mõlemad pooled proovivad teist etteantud maa-alal esimesena avastada ja hävitada, kasutades oma taktikalisi manöövreid.

Meie soovisime peamise õpimomendina võimalikult reaalses olukorras proovile panna oma maskeerimisoskusi. Oleme juba varasematel õppustel CV90-t kasutavate skautide käest kuulnud ja soomukiga tutvudes oma silmaga ka näinud, kui hea on CV90 vaatlusvõimekus – see ületab meie oma.

Seega tuli end maastikul märkamatuks muuta, et vastast esimesena üllatada. Kui esialgne plaan oli ka kaevuda, siis see paraku võimalikuks ei osutunud: kas oli võimalikus positsiooni asukohas pinnas liiga soine või tähendanuks kaevumine ka nähtavuse kadu.

Ei saa just öelda, et maastik oleks Tankipurustajaid soosinud, sest vahemaad olid liiga väikesed, et maksimaalselt Javelini võimekust ära kasutada ja positsioone hajutada – kaugeim otsenähtavus oli ehk 1,5 km, kuid osa sellest vahemaast juba õppuse alalt väljas.

Samas ei olnud see taanlaste jaoks samuti ideaalne, sest osaliselt soine ala ei võimaldanud neil planeerida korrektset soomukite lahingurivistust, kui nad oleks soovinud seda kasutada.

Tankipurustajad rajasid kolm sügavuses asuvat Javelini positsiooni ning vastase jalaväe võimaliku üllatustiibamise vastu oma sisemisest reservist ka eeljulgestuse jalaväevastaste suundmiinidega.

Positsioonide rajamisel püüdsime katta kõik pimealad, sest on ju teada, et soomukid soovivad väljal teineteist toetades liikuda varjest varjesse, mistõttu pimealade lubamine planeerimisel on väga suur möödalask. Positsioonide rajamiseks oli sedakorda piisavalt aega ja need maskeeriti võimalikult hästi. Nagu TT-lahingute puhul ikka, algas kõik väga pika ootamisega. Meie hoidsime lahinguväljal silma peal ja sama tegid ka taanlased, kuid mängualast väljas, mistõttu lasta neid ei tohtinud.

Ühtäkki kuulsime kontakti oma selja taga. Vastase jalavägi oli suutnud eeljulgestusest kaarega mööduda ja ründas kõige tagumist positsiooni. Kuigi positsiooni enda külgjulgestus avastas läheneva vastase ja avas tule, ei saanud jõudude vahekorda arvestades olla kahtlust, et positsioon tuli lugeda hävitatuks.

Teise, kaugemal asuva positsiooni hävitas CV90 ca 1,5 km kauguselt otsetulega.

Jäänud oli vaid üks positsioon, kus asus ka rühmaülem ning millel puudus sel hetkel silmside soomukitega. Et jalavägi oli liikunud juba meie tagalasse ja alustas seal metsaäärte läbikammimist, siis rühmaülema käsul tõmbus eeljulgestus tagasi allesjäänud relvapositsiooni juurde, kus moodustati positsiooni ümber ringkaitse võimalikuks võitluseks jalaväega – Javelin jätkas samas kannatlikult soomukite ootamist.

Taani Vidar soomusjalaväekompanii 1. rühma CV90 rünnak

AARE NÕMM

Et jalavägi rohkem positsioone ei tuvastanud ja seda ei suutnud ka soomukid, siis liikus kogu soomukite kolonn kiiresti üle lageda, et oma jalaväega ühineda. Nii saabus lõpuks ka meie tähetund ning esimene soomuk hävitati enne lagendiku ületamist puutumatuks jäänud Javelini positsioonilt. Mis oleks juhtunud edasi, ei tea, sest seejärel anti ka „olukord seis“.

VEELKORD TULD

Sõpruse ja vendluse märgiks korraldasime veel ühe taktikaharjutuse, mis oli harjutamiseks ennekõike taanlastele – nende lahingurivistuses äkkrünnak meie kui sedakorda peamiselt jalaväe mehitatud positsioonidele.

Kuigi see, mis juhtuma hakkas, oli siin paljuski ette teada, oli seegi õpetlik, sest Javelinide sihturid ja meeskonnaülemad jäid relvadega oma positsioonidele ning ajal, kui soomusjalavägi pidi puhastama metsa meie jalaväest, pidasid soomukid ja Javelinid omavahel võitlust ja seda aususe peale – kes näeb teist enne, see ka laseb.

Tulemus oli sama, mis esimesel korral – varem juba avastatud Javelini positsioonid said tabamuse hetk enne omapoolset tuleavamist, varem avastamata positsioon aga hävitas tulekäsus tema „palaks“ jäetud soomuki.

Tankipurustajate jaoks parim õppetund selles situatsioonis oli sihtmärkide määramine ja tule juhtimine olukorras, kus väljal on korraga 4 soomukit, et mitu meeskonda ei tegeleks asjatult ühe ja sama sihtmärgiga. See meil ka õnnestus.

PEALAHINGU ANALÜÜS JA ÕPPETUNNID

Mis siis juhtus ja miks? Toon välja minu arvates peamised saadud õppetunnid, tuginedes ka õppusejärgsele vestlusele soomukite meeskondadega:

Vastase jalaväe tegevus. Soomusüksus teadis, et alal on tankitõrje. Seega nende jaoks oli tegemist ala kavandatud hõivamisega, mis tähendab, et soomukeid tuli hoida ja kaitsta – iga soomuki hävitamine tähendab päris palju tüli kogu operatsiooni käigule.

Ala põhjaliku skaneerimise tulemusena avastasid nad kaks kohta, mis võisid endast kujutada tankitõrje positsioone. Nagu nad ise ütlesid: „Kahes kohas nägime üksikuid soojuslaike (thermal spots), mille järgi ei saanud aru, mis seal on, aga sai aru, et MIDAGI seal on“. Et nad teadsid, et alas pole kedagi peale meie TT-üksuse, oli tõenäoline, et tegemist on TTpositsiooniga. Seega saadetigi jalavägi neid kohti kontrollima.

Miks siis jalavägi eeljulgestusega ei kohtunud? Seepärast, et esiteks on neil kõigil väga head seadmed, mille abil ka tundmatul maastikul suuremaid kaari tehes õigesse kohta jõutakse. Teiseks, kui on teada väljaluuratud ja kontrollimist vajav positsioon, siis puudub vajadus liikuda mööda metsaserva, kus eeljulgestus aga paiknes. Jalavägi teadis täpselt, mida temalt taheti, ega pidanud pimeduses kompama. Meil aga polnud kogu ala julgestamiseks ressurssi.

Niisiis saame kaks igivana õppetundi:

– TT ei tohi kunagi tegutseda lahinguväljal üksi, vaid vajab tugevamat julgestust, kui ta ise endale pakkuda suudab. Nagu tähelepanelik lugeja märkas, oleks rohkemate üksuste kohalolek tekitanud segadust ka soomusvaatluses, sest poleks saanud kindel olla, kas tegemist on TT positsiooniga või millegi muuga;

– maskeerumine peab olema perfektne.

Muide, soomusüksuse rühmaülem kinnitas juba varemgi teadaolevat, et ükski soomuk ei ava tuld niisama ehku peale, sest moona tuleb hoida. Seega seni, kuni soomuk pole kindel, et on leidnud endale olulise ja kästud sihtmärgi (sel õppusel TT), ei pruugi ta tegutseda. Mis viibki järgmise punktini.

Maskeerumine. Arvestades soomukimeestelt saadud tagasisidet, võime enda maskeeringuga üpris rahule jääda. On selge, et asja veelgi paremaks muutmiseks võtame edaspidi õppust selle positsiooni meestelt, keda kordagi avastada ei suudetud, aga detailidest ma siinkohal vaikin, neid jagame vaid teiste tankitõrjujatega. Igatahes ka see, et ei nähtud ühtegi inimfi guuri või kehaosa, vaid ainult mõnda soojustäppi, on juba hea tulemus.

Miks hävitas CV90 ühe Javelini positsiooni enne, kui see tule jõudis avada? Nagu pärast lahingut selgus, oli siin tegemist väikese möödarääkimisega tegevuse piirangute osas. Eelpool sai öeldud, et CV90 hävitas meie positsiooni 1,5 km kauguselt, olles samas ka meie sihikul, kuid meie jaoks lahingualast väljas. Seepärast hoidusid Tankipurustajad seal viibiva soomuki laskmisest, kuid paraku ei olnud taanlased samamoodi teavitatud kui meie. Võtke seda kui vabandust, kui soovite. Kui ei soovi, ärge võtke.

Hädavajalik on erinevate üksuste koostöö. Üle tasub korrata ka vana tõde, et muidugi läheks kõik hoopis teisiti, kui kontakti ei astuks ainult üks relvaliik oma üksusega, vaid seda toetaksid hea plaani alusel nii muud TT-relvad, jalavägi, pioneerid kui ka kõik teised. Aga puhtalt TT väljaõppe seisukohalt ei olnud see sedakorda eesmärk.

Aus mäng. Mis mulle taanlaste puhul ääretult meeldis, oli vastastikune aus mäng. Ei mingit lasteaialapse tasemel niuksumist pärast lahingut, et „tegelikult lasin mina esimesena“ või „te oleks juba ammu surnud olnud“.

Eriti paistis see silma ülalkirjeldatud teise harjutuse juures, kus hoolimata sellest, et taanlased teadsid, kus asuvad kaks meie positsiooni kolmest, ei avatud tuld enne, kui visuaalne kontakt ja tuvastus oli uuesti lõpule viidud. Seda kinnitab asjaolu, et nemad ei vaja tule alustamiseks ca 30 sekundit, nagu vajab seda Javelini meeskond, kuid vastastikku avati tuli kohati vaid mõnesekundilise vahega.

Mange tak, head kamraadid Vidar kompaniist! Vidar ja Tyr koos võitlemas – mida veel võiks üks hingelt viiking tahta.

Taani Vidar soomusjalaväekompanii 1. rühma CV90 rünnak

AARE NÕMM