VÄLISPOLIITIKA KUI VÄLKMALE

VÄLISPOLIITIKA KUI VÄLKMALE

Nende ridade kirjutamise ajal oli USA presidendivalimisteni minna veel poolteist kuud. Sündis aga midagi ootamatut, sest president Donald Trump kukkus välispoliitikas välkmalet mängima ja kohe mitmel laual korraga.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

12. septembril algasid Dohas (Qatar) USA kõnelused talibite ja Afganistani valitsusega, mis on järjekordne katse lõpetada see Ameerika jaoks valus sõda. Mäletatavasti võttis Trump oma eelkäija Obama vägede äratoomise protsessi üle samuti suurelt, st lõhkas seal aprillis 2017 nn emapommi.

Karmidele mägilastele see loodetud mõju ei avaldanud, sest läbirääkimiste kulgu dikteerisid kogu aja nemad, ja raske on öelda, mis saab valitsusest, millele on panustanud nii USA kui NATO. Hea on esialgu seegi, et läbirääkimiste laua taga ollakse suuremalt kui seni ja terendub perspektiiv panna punkt 9/11-ga seotud vaenutegevusele, mis osutus ajaloos pikaks ajajärguks (2001–2021?).

Doha kõneluste algusega samaaegselt, 12. septembril teatasid USA president, Bahreini kuningas ja Iisraeli peaminister, et Bahrein ja Iisrael on teineteist tunnustanud ja sisse seadnud diplomaatilised suhted. Lisati, et Bahreini kroonprints tuleb 15. septembril Valgesse Majja, et koos Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga vastav dokument allkirjastada. Siis toimub teinegi tseremoonia, kus 13. augustil kokkulepitud analoogsele dokumendile annavad allkirjad Araabia Ühendemiraatide (AÜE) välisminister ja Iisraeli peaminister. Ehk siis – Iisraeli tunnustanud LähisIda araabia riikide arv kasvab ühe päevaga kahelt (Egiptus, Jordaania) neljale. Kui aga kasutada sõna moslem, siis tunnustas Iisraeli riiki ja sai vastutunnustuse 4. septembril Kosovo, mis teadupoolest on Albaania kõrval teine islamiusuline Euroopa riik. Enamgi veel – 4. septembril kuulutati Valges Majas sedagi, et Serbia viib oma saatkonna Tel Avivist üle Jeruusalemma ja Kosovo avab kohe samas oma loodava Iisraeli esinduse.

SLAAVI VENDLUS SAI HOOBI

Sealjuures oli kõigi nende Iisraeliga seotud otsuste väljakuulutajaks president Donald Trump, Serbia ja Kosovo liidrid seisid tema kõrval, AÜE kroonpints ja Bahreini kuningas aga kuulasid sõnumit distantsilt. Tõeline ühemeheshow, mille arhitektiks on Trumpi väimees ja nõunik Jared Kushner. Kui araablaste sammud olid veel n-ö oodatavad, siis Iisraeli tunnustamise ilmumine Serbia-Kosovo suhete reguleerimise (mille arhitektiks oli Trumpi eriesindaja Balkanil ja ühtaegu suursaadik Saksamaal Richard Grenell) juurde oli omamoodi välispoliitika kõrgpilotaaž, mis keeras lehekülgi paljude suurriikide suhetes. Kasvõi Minski ja Moskva vahel – Lukašenka-Putini Sotši kõnelustega samaaegselt pidanuks Valgevene pinnal algama Valgevene-Venemaa-Serbia vägede ühismanöövrid „Slaavi vendlus“ (Slavjanskoje bratstvo), ent Serbia loobus sellest viimasel hetkel teatega, et viis aastat toimunud manöövrid ei sobitu enam valitud integreerumisega Euroopa Liitu.

Elik – Serbia oli teinud uue geopoliitilise valiku ja seda Kremlile kõige valusamal hetkel. Sealjuures oli tehtud valiku taga USA, mitte Euroopa Liit.

RAHA SILUB SUHTED

Ajaloost tasub mäletada indu, millega Pariis ja Berliin üritasid 1991. aastal hakata juhtima Puna-Jugoslaaviast lahku löönud vabariike. Paraku ilmnes ruttu kohaliku taseme alahindamine ja oskamatus kohalikega suhelda. Lõputu sildistamine ja tingimuste esitamine kulmineerus ühel hetkel sellega, et Balkani Euroopa Liidule lähemale toomine jäeti Londoni juhtida, kes oli just EL-ist lahkunud!?

Sestap oli omamoodi loogiline USA sekkumine Balkanil, kes pärast Prantsuse presidendi Macroni luhtunud vahenduskatset kutsus Serbia ja Kosovo liidrid Washingtoni ja lahendas asja ära.

Brüsseli viimaseks katseks toimuvat takistada sai Kosovo presidendi Hashim Thaci rajalt mahavõtmine, kellele esitati süüdistus inimsusevastastes kuritegudes. Kõigi riikide albaanlased olid kärmed Thacit toetama, USA-st aga teatati, et sobib ka Albaania peaminister. Kuna viimane polnud osalenud relvavõitluses iseseisvuse eest, oli ta partnerina Serbia presidendile isegi meeltmööda, sest ametikohtade vahe aitas rõhutada Serbia suuremeelsust. Tegelikult võideti enam-vähem võrdselt. Põhimõtteliselt kohe käivitus kahepoolne kaubandus ja majanduskoostöö. Peatselt algab 21 aastat puudunud lennuliiklus kahe pealinna vahel.

Belgradis avatakse US Development Fundi esindus, USA ettevõtted ehitavad US Export Banki toel valmis ammu kavandatud kiirtee ja raudtee kahe riigi vahel. Arusaadav, et pärast niisuguse helduse ilmutamist võis suur Trump küsida midagi ka vastu, milleks olid suhted Iisraeliga.

Tegemist on mitmekordse tehinguga, milles võitjate-kaotajate selgitamine kestab veel kaua. Kui tuletada meelde, et Kosovo iseseisvumise vastu olid algusest peale Serbia, Venemaa, Iisrael jt ning pärast 4. septembrit Serbia ja Iisrael enam ei ole, siis on see selge löök ka Venemaa-Iisraeli strateegilisele partnerlusele ja koostööle Lähis-Idas. Rääkimata Venemaa positsioonidest Balkanil, mis pärast Moskva-meelsete valimisvõitu Montenegros tõotasid jätkuvat tugevnemist – nüüd, pärast algavat USA kapitali kohalevoolu, see kohe kindlasti enam nii ei lähe.

ETTURID OHVERDATAKSE

Trumpi käe all sündinud kolme ajaloolise lepingu nõrgim koht on Iisraelile õiguse andmine tema konfliktis Palestiinaga, mille alasid on Iisrael rahvusvahelisi lepinguid eirates kogu aeg endaga liitnud. Seda USA toel.

Selle aasta suvel toimus selles siiski pööre. Kes mäletab Iisraeli viimaseid Knesseti valimisi, siis lubas Netanyahu 1. juulil alustada Läänekalda hõivamist. Maailm oli proteste täis ja mõned päevad enne tähtaega nentis Netanyahu, et tal puudub selles Trumpi toetus.

Siinkohal on paras meenutada, et Trump ise oli kaks aastat lubanud palestiinlastele ja teistele araablastele nn sajandi tehingut – ameeriklased rahastavad seda ja toda, kui palestiinlased on nõus veel rohkem alasid loovutama Iisraelile, ei loo oma armeed ning sunnivad piirkonnast lahkuma Iraani ja kõik šiiitlikud rühmad. „Sajandi tehingu“ esitlus toimus jaanuaris 2020 ja järgnenud käike silmas pidades võis oodata esmalt Hiinaga suurde kaubandussõtta astumist. Paraku sai juba veebruaris võitlustandriks hoopiski pandeemia, mis sundis kõiges korrektiive tegema. Hiina võeti üldse päevakorralt maha ja Lähis-Ida kavades asendati suur projekt kahe, Balkanit appi võttes kolme väikese sammuga. Ehk siis arvestati valimiskampaania vajadustega.

Samas on huvitav sedastada, et nii USA-AÜE-Iisraeli kui ka USA-Bahreini-Iisraeli ühisavalduste tekstis on juttu ka Palestiinast, mida peasõnum nagu ei eeldaks.

Enamgi veel – viimane dokument tuletab meelde Manamas juulis 2019 toimunud konverentsil jagatud lubadust, et „Palestiina rahvas saaks kogu oma potentsiaali ellu viia“. Järgneb ainus konkreetne, kuid sisult laiem sõnum – Iisrael kinnitab, et kõik moslemid saavad tulla palvetama Al-Aqsa ja teistesse pühamutesse Jeruusalemma. Elik – ei lubata midagi ja palestiinlaste kuulutamine, et Pärsia lahe kuningad ja sultanid on neid reetnud, vastab tõele.

Palestiina üritas AÜE ja Bahreini käitumist taunida Araabia Riikide Liiga välisministrite kohtumisel, ent leidis nappi mõistmist. Suures poliitikas maksab sügisel 2020 jõud. Pandeemia on varjutanud paljut, ent tegelikult on maailm juba harjunud sellega, et üks ja teine rahvusvaheline leping aegub ja neid ei uuendata.

Sestap tuleb isegi imeks pidada Trumpi käe alt tulnud kolme geopoliitilise lepingu sündi. Ehk siis – aasta ei lõpegi nii tühjalt, nagu võis karta, ja pakkus üllatust seal, kus seda – vähemalt väljakukkunud moel – oodatagi ei osatud. Välispoliitika kui kunst pole kadunud kuhugi.