HÄVITUSLENNUKITE 4. PÕLVKOND: PUNAKOTKASTE VASTUS

HÄVITUSLENNUKITE 4. PÕLVKOND: PUNAKOTKASTE VASTUS

1950. aastate lõpul ja 1960. aastate esimesel poolel toimus NSV Liidus hüppeline areng hävituslennukite arvukate prototüüpide väljatöötamises ja katsetustes. Uute prototüüpidega püstitati mitmeid maailmarekordeid.

Tekst: MATI MEOS, Eesti Lennundusmuuseumi direktor

Et aga MiG-25 ekspluatatsioonis ilmnes, et maksimaalne kiirus polegi määrav, siis ülikiirete lennukite väljatöötamine Venemaal soikus. Sellel võisid olla ka majanduslikud põhjused.

Igatahes kasutas tekkinud vaakumi ära USA, kes haaras kiiresti enda kätte kogu maailma arendusjuhi staatuse hävitajate väljatöötamises ning hetkega tekkis NSV Liidule 5 aastat mahajäämust. See tuli kuidagi tagasi teha.

Mõeldud-tehtud. USA eeskujul alustas NSVL oma kerge hävitaja ja üleolekuhävitaja väljatöötlustega. F-15 Eagle’i analoogiks pidi saama Su-27 ja F-16 analoogiks MiG-29. Esmalennu tegid Su-27 ja MiG-29 mõlemad 1977. aastal. MiG-29 võeti relvastusse 1982, aga Su-27 katsetused ei laabunud ja relvastusse jõudis see lennuk 1985.

Kahemootorilisest MiG-29st (NATO koodnimega Fulcrim-C) kujunes populaarne hävitaja Varssavi pakti liikmesmaade õhuvägedes, aga ka arenguriikides. Lennukit on toodetud üle 1600 eksemplari ja seda on kasutanud enam kui 30 riigi õhuväed.

PEAAEGU PAREM

Energeetiliselt on lennuk võimas (kahemootoriline). Gabariitidelt ületab ta siiski F-16 oluliselt, sest on 2,5 m pikem ja ka tema tühikaal (11 t) ületab 2,5 t võrra F-16 oma. Lisaks tuleb F-16 kiituseks lisada, et MiG-29 maksimaalne stardikaal 18 t jääb F-16 omale 1 tonni võrra alla.

Pika tootmisaja jooksul on töötatud välja arvukalt MiG-29 modifikatsioone. Suurem osa neist erineb küll ainult varustuse taseme või komplekteerimise variantide poolest. Põhivariantideks loetakse MiG-29A, MiG-29 SMT, MiG-29M ja ka lennukikandjatele välja töötatud, üles volditavate tiibadega MiG-29K.

Venelased on lisanud põlvkondade gradatsiooni ka 4,5 põlvkonna ja sinna kuuluks MiG-29M/M2 baasil loodud ning kaasajastatud multifunktsionaalne kahekohaline hävitaja MiG-35. Lennuk, mille turundamisega Venemaa praegu aktiivselt tegeleb.

Vaatamata hilisele areenile astumisele on ameeriklaste F-14 Tomcati ja F-15 Eagle’iga konkureerima loodud multifunktsionaalne üleolekuhävitaja Su-27 siiski NSV Liidu ja Venemaa õhuvägedes olulisel kohal. Lennuki põhiülesandeks on kaughävitaja funktsioon, õhuruumi kaitse USA kaugpommitajate eest, ranniku kaitse lennukikandjate eest ja oma strateegiliste pommitajate eskortimine.

Su-27 põhivariandi arendustele on lisatud mitmeid oluliste muudatusetega modifi katsioone: Su-30 (kaheistmeline hävitus-pommituslennuk), Su-33 (lennukikandjatel baseeruv mereväe hävitaja), Su-35 (multifunktsionaalne üleolekuhävitaja).

LENNUKIARENDUS HIINA MOODI

Ajaloost on teada, et Jakovlevi firma Venemaalt ja Aermacchifi rma Itaaliast arendasid koostöös välja õppetreeningu- ja kerge lahingulennuki Jak-130, mille Itaalia analoog on Alenia Aermacchi M-346 Master. Jak130 sooritas esmalennu 1996. aastal ja relvastusse võeti 2010. aastal. Toodetud on rohkem kui 140 lennukit. Sellegi lennuki liigitavad venelased varustuse ja võimete poolest 4,5 põlvkonda.

Selle lennukiga on aga äravahetamiseni sarnane hiinlaste L-15 Falcon. Väikesed erinevused on vaid mõõtmetes ja energeetilises võimekuses. Millega sellist sarnasust selgitada? Seletus on lihtne, selle lennuki väljatöötamisse oli kaasatud Jakovlevi büroo Jak-130 meeskond.

Venemaa ja Hiina ongi seletamatul moel sõjanduses tihedalt seotud – nii lennukiehituses, õhutõrjekomplekside ja rakettide tootmises kui ka soomustehnika valmistamises. Hiinas on pidevalt välja ilmunud lennukite projekte, mis venelased on hüljanud või, vastupidi, mida võib lugeda õnnestumisteks.

Nii näiteks tegi Hiinas 1969. aastal esmalennu hävitaja Shenyang J-8, mis on äravahetamiseni sarnane 1961. aastal Tusino õhuväeparaadil demonstreeritud kahemootorilise hävitaja E-152 (NATO koodnimi Flipper) prototüübiga.

See lennuk on MiG-21 geomeetriliselt suurendatud variant. Hiljem selgus, et Venemaal see lennuk tootmisse ei läinud, aga Hiinas küll. Toodeti 380 lennukit.

J-8 baasil konstrueeriti uus lennuk, mille õhukogujad olid viidud külgedele, et jätta ninakoonusesse rohkem ruumi radarile. Lennuki nimeks sai J-8II ja esmastardi tegi see 1984, relvastusse võeti aga alles 1995. aastal.

TUNNUSTATUD TEGIJAD

Hiinlased püüdsid ka oma peaga või peaaegu oma peaga luua paari kerget hävitajat ja üleolekuhävitajat. Nii töötati J-8II kõrvale välja multifunktsionaalne hävitaja Chengdu J-10 (NATO koodnimi Firebird). Sellegi lennuki kompositsioon on aga vähemal või suuremal määral laenatud Iisraeli kanardtiivaga hävitaja prototüübilt IAI Lavi. Ja muidugi osalesid hävitaja loomisel teiste hulgas ka Vene konstruktorid.

Ja kui kõiksugu tehnilisi andmeid ning muud vajalikku hoolikalt talletanud hiinlastel võimalus avanes, siis nad seda ka kasutasid. Nagu mujal, nii ka lennunduses, suurendades ühik ühiku haaval oma lahingulennukite valikut. Näiteks 1988. aastal tegi esmalennu hävitus-pommituslennuk Xian JH-7. See lennuk kuulub klassi, kuhu paigutatakse ründelennukitest ameeriklaste A-5 Vigilante ja F-111 ning venelaste Su-24.

Olgu lisatud, et nüüdseks on Hiina jõudnud lennundusvaldkonnas tasemele, kus ostetakse juba temalt nii tehnoloogiat kui ka teadmisi.