ANDRESED JA MADISED TULEJOONEL

ANDRESED JA MADISED TULEJOONEL

Türi üksikkompanii on omavahel liitnud Andrese ja Madise, „Tõe ja õiguse“, Eesti taasiseseisvumise, kaitseliitlased, noorkotkad ja kodutütred. Selle tulemusena on sündinud Andrese ja Madise laskevõistlus.

Tekst: MERILIN SEPP, vabatahtlik kaasautor

Laskevõistluse eesmärkideks seati tähistada Eesti taasiseseisvumist, propageerida laskesporti ning pidada meeles nii Kaitseliidu elukogenud liikmeid kui ka tulevikku. Võistluse nimi on tuletatud Tammsaare romaanist „Tõde ja õigus“ – Andres, kes ei kartnud raskusi, ja Madis, kel oli elukogemus. Olgugi et päeva lõpus seatakse osalejad paremuse järgi ritta ja antakse välja rändkarikas, on sellel võistlusel kõige olulisem osavõtt.

Sellel omalaadsel minevikku, olevikku ja tulevikku ühendaval võistlusel on osalejatel võimalik proovida erinevaid relvi. Nii juba kerge antiigihõnguga, praegu kasutuses olevaid kui ka alles tulevikus Kaitseliidu kasutusse jõudvaid relvi.

Eelmisel aastal pandi end proovile Carl-Gustavi alakaliibrilisega ning sel aastal oli kõigil harukordne võimalus teha tutvust Rahega. Viimasega tegi kõigile oma parima tulemusega tuule alla kodutütar Ronja Juuse.

Kui noortele tähendab võistlus pigem uute teadmiste omandamist ja kogemuste saamist, siis Taadudele, nagu vanusesse 65+ jõudnud kaitseliitlasi Järva malevas austavalt kutsutakse, on see nostalgilise alatooniga ettevõtmine. Ikka ja jälle võtavad nad võistluse käigus üles jutu: „Mäletad seda relva, meie ajal oli see ikka vägev!“

KÕIGILE MIDAGI

Võistluse peakorraldaja ja idee autor, Türi üksikkompanii väljaõppepealik Tõnis Orumaa ütleb, et noortele toob selline võistlus kindlasti Kaitseliidu kui sõjalise organisatsiooni mõtte rohkem kohale. Siin saab iga noor kaasa tunde, et teda kaasatakse Kaitseliidus sellistesse tegevustesse, mis on juba kraad tõsisemad kui laagris telgi kütmine.

Skautlike oskuste õppimine kodutütre ja noorkotkana on kui baaskursuse läbimine, et saada hakkama kaitseliitlase ja naiskodukaitsjana. Kuid täiskasvanute organisatsiooni jõudes on oluline lihvida oma teadmisi ja oskusi ka lasketiirus.

Tähtsaim, mille iga noor võistluselt kaasa saab, on Orumaa sõnul ohutu relvakäsitsemisoskus, üldine arusaam relvakultuurist ning suhtumine relvadesse. Relvi ei ole vaja karta, kuid neid tuleb osata õigesti käsitseda.

Oluliseks peab Orumaa sedagi, et selline kooskäimine näitab noortele, kuidas isegi Taadude väärikasse ikka jõudes on Kaitseliidus jätkuvalt võimalusi ja tegevust ning saab oma oskusi hoida ja arendada. Vanemad kaitseliitlased saavad omakorda kindlust, et nende Eesti on hoitud, sest peale on tulemas noored, kes on valmis õppima ja ennast proovile panema.

VANUS EI LOE

Et Taadud ja noored kogu lõbu ja uusi teadmisi ainult endale ei hoiaks, saavad end tulejoonele seada ka kompanii üksuste pealikud.

Lisaks on oma oskusi näidanud Noorte Kotkaste Järva maleva pealik Karin Allik, endine Järva maleva pealik major Gabriel Rikberg ning eelmisel aastal ka Kaitseliidu ülem, brigaadikindral Riho Ühtegi. Viimane on olnud ka võistluste rändkarika sünni juures, mille saab endale võistluste üldvõitja. Sel aastal saatis Ühtegi osalejatele tervituse, kus mainis, et Andrese ja Madise võistlusest on saamas tore traditsioon, mis toob kokku Türi üksikkompanii seeniorid ja juuniorid ning on tõestuseks sellele, et laskespordis vanus ei loe.

Merilin Sepp

Kommentaar

RONjA JUUSE: LASTA ON UHKE TUNNE

Laskmise juures on põnev see, et ega enne ei teagi, mis tulemuse said, kui lõpuks saad tulemusi üle vaatama minna. Siis on hea tunne, kui tabamus on näiteks ka 10 punktis. Õppisin uute relvadega laskmist ning sees olid ka uued ja enne proovimata harjutused. Näiteks ei olnud ma enne teinud taktikalist laskmist viie märklauaga. Ja äge on vanadele kaitseliitlastele mõnel alal pähe teha. Seekord õnnestus see mul hästi uue relvaga Rahe, millega sain kõigist võistlejatest parima punktisumma: 91 punkti. Ka omaealistega tulemuste võrdlemine on vahva. Kahju ainult, et nii vähe tüdrukuid osaleb.

Laskmine on tore ja lõbus ajaviide. Aga seal on ka kindlad reeglid. Pead olema valvas ning karta ei tohi. Ega tegelikult olegi midagi karta, aga võistlusärevus on sees ja see võib hirmutada. Paugud on ka esialgu harjumatud ja relva tagasilöök õlga on veider tunne. Teinekord ka valus. Valu aga kaob üsna ruttu.

Ka relvade puhastamine pärast võistlust on mõnus ajaviide. Omaette proovikivi on relva kokkupanemine. Alati peaks laskma minnes kaasas olema julgustunne, hea tuju ja rõõm sellest, et sa saad lasta. Sest kõikidel ei olegi sellist võimalust! Ja teeb veidi uhkeks ka, kui saad lasta sellistest relvadest, mis on Kaitseliidus olnud vanasti, on praegu või alles tulevad. Lemmikhetk võistlusel oligi see, kui tabasin Kaitseliidu uue relvaga R20 Rahe nii hea tulemuse ja ka instruktor uhkustas minuga teiste ees – siis oli uhke tunne ja rõõm kordaminekust.

Elina Roosileht