TAGANEMINE, KUID MITTE PAANILINE

TAGANEMINE, KUID MITTE PAANILINE

1942. aastaks olid rollid idarindel enam-vähem ära jaotatud ja selgeks õpitud. Nõukogude sõjamehed olid osavad taganema ja Saksa väed sama osavad peale tungima. Aeg-ajalt juhtus nii ühel kui teisel poolel muidugi apsakaid ja rollist kukuti välja, aga juhtub ka parimates peredes! Sellest mäsust sai innustust kõigepealt kirjanik Šolohhov, kes kirjutas toimunust romaani, ning veel hiljem tuli loominguline hoog peale režissöör Sergei Bondartšukil, kes vormis romaanist filmi „Nad võitlesid kodumaa eest“.

Tekst: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

1942, IDARINNE. Nõukogude vägedel läheb endiselt viletsalt, käib taganemine. Grupp sõdalasi peab katma vägede taandumist üle Doni jõe. Neil tuleb vastu panna sakslaste massiivsetele rünnakutele, sättida omavahelisi suhteid ja teha aeg-ajalt asja sõja jalust põgenema sättivate kohalikega. Parafraseerides kodumaist filmiklassikat: taganemine, kuid mitte paaniline, vaid organiseeritud! Nõukogude sõdurid taganevadki organiseeritult, niisama organiseeritult lunivad kohalikelt toidukraami ja tegelevad ülimalt organiseeritult kõige muu vajalikuga. Ajaliselt mahub filmi tegevus vahetult Stalingradi lahingu eelsesse aega, nii et õige pea asuvad Nõukogude sõjamehed organiseeritult rünnakule. Aga seda fi lm enam ei kajasta.

Bondartšuk on filmitegemise ette võtnud kaunikesti laia joonega. On näha, et tegu pole nadilt eelarvestatud koduvideoga. Juhtivad seltsimehed on välja kirjutanud hulga rublasid, Mosfilm on käised üles käärinud ja näitab musklit. Mõistagi on võimalik teha head filmi ka siis, kui rahastus on lahjavõitu, kuid vahel tuleb mõelda suurelt. Suurelt on mõelnud nii juhtivad seltsimehed (arvestades algmaterjali, ei tulnuks madallend kõne allagi, teemaks ikkagi kodumaa kaitsmine) kui ka filmitegijad eesotsas Bondartšukiga. Film on muidugi ajastutruult ideoloogiline, tol ajal (fi lm valmis aastal 1975) ei tulnuks teistmoodi väga kõne allagi, kuid õnneks on tegijatel olnud parasjagu aru peas ning ideoloogia kõrvale mahub teisi asju ka. Kõva erinevus võrreldes mõni aasta tagasi üllitatud filmiga „T-34“, kus saab ideoloogiat söögi alla, söögi peale ja söögi asemel.

Lahingustseenid, iseäranis plahvatused, on vägagi ausad, ütleksin: mastaapsed. Nii mõnigi kord on filmimehed kas ohutuse tõttu või mingil muul kaalutlusel (kuu lõpp, tarne viibib jne) markeerinud plahvatusi pigem lahjade sutsakatega. Noh, et vaataja ikka aru saaks, et toimus plahvatus, ja näitlejad niisama suvaliselt pikali ei viskaks. Bondartšuk aga on lähimale lõhkeainelaole korralikult käpa peale pannud. Või laomehele ootamatult palju meelehead viinud. Lennukeid on samuti õnnestunud hankida sellistes kogustes, et häbenema ei pea. Ei mingit hinnaalandust, papist mudeleid ega butafooriat. Sama jutt käib tankipargi kohta. Vaat kui lennukite koha pealt võib mulle suud-silmad täis valetada, et ühed lennukid kõik, siis tankidega on see paha lugu, et ka minu treenimata silmale on need vägagi Nõukogude toodangu nägu. Ükspuha, kummal pool rindejoont nad filmis ka ei sõida. Plekitükid on kunstipäraselt peale asetatud, et näeks vähe teistmoodi välja, ja korras. Ju siis olid 1975. aastaks kõik Nõukogudemaale jäänud saksamaised sõjamasinad klassiviha ja vanarauaplaani täitmise ajel ka Mosfilmi ladudest otsa saanud.

Osalejatestki on Bondartšuk kahmanud endale parima, mis parasjagu saada. Kõik näitlejad puha rahvakunstnikud ja teenelised ja mis kõik veel. Šukšin, Tihhonov, Burkov, Lapikov, Bondartšuk ise jne. Lisaks veel kunagistes sotsmaades konkurentsitult tuntuim kloun Nikulin. Meeste mäng on nauditav, vägagi. Kaugelt näha, et kõik need „rahvakunstniku“ ja „teenelise“ aunimetused ei ole saadud sõbramehe poolest ja leti alt. Ise ootasin põnevusega, kui kaalukas roll antakse tuntud kloun Nikulinile. Nagu osalt arvata võis – tegu pole ju mitte Gaidai, vaid Bondartšuki filmiga –, jäi Nikulini etteaste küllalt napiks ja episoodiliseks. Peamine ja siduv roll jääb siin fi lmis Šukšini kanda. Tema tegelaskujuks on tankitõrjepüssiga askeldav Lopakin. Lopakini osaks on kogu lugu tervikuks siduda, tal on asja igaühega, nii sõdurite kui tsivilistidega. Viimastega iseäranis siis, kui tegemist on naisterahvastega. Ühe peaosadest või siis peamistest kõrvalosadest on Bondartšuk endale kahmanud. Oma tuba, oma luba. Bondartšuki mängitud Zvjagintsevi osaks on dialoogi pidamine Lopakiniga ja raskelt haavata saamine. Võiks ju arvata, et no mis see siis nii väga ära ei ole, törts juttu ja auk keres, aga ei! Kui sul ikkagi on võimalus endale kahmata nii stsenaariumi kirjutamine kui ka võtteplatsil näitlejate kamandamine, siis väikest ja tähtsusetut kõrvalosa sa enesele ei reserveeri. Kahe mehe dialoogidel on fi lmis oluline koht ning Zvjagintsevi haavatasaamisele pühendatakse turske peatükk.

Film on pikk ja osa pikkusest läheb selle arvele, et Bondartšuk on viitsinud jännata surma- ja haavatasaamisstseenidega. Pahade tegelastega on asi lihtne – lask, verd lendab ning inimene kukub. Lihtne ja elegantne. Heade peategelaste suremine ja vigasaamine niisama lihtsalt ei käi. Selleks on ikka aega vaja! Jumal tänatud, õnneks ei tule surevatel sõdalastel pähe uidu viimasel minutil juhtivaid seltsimehi kiitma kukkuda või midagi muud sama sõgedat teha.

Bondartšuk keskendubki fi lmis Nõukogude sõjameeste läbielamistele. Vastased on küll pildis ja olemas, kuid üks ühele võitlus jääb nägemata. Lahingukaadrid tulevad enamjaolt ikka suures plaanis ja vaatajale näidatakse üldist pilti, mitte seda, kui vapper iga üksik seltsimees sõdur parasjagu on. Ehk teisisõnu – kahevõitlust level’i lõpubossiga ei tule. Vastased on pigem kusagil kaugemal. Nad tulistavad, loobivad pomme ja granaate, kuid kunstiliselt jäävad pigem persoonituks kujundiks ja üldistuseks. Filmi pildikeel, kui pole just lahingustseen, tõmbab tempo maha, muutub kaugussevaatavaks ja mõtisklevaks. Vaatajale justkui öeldakse: näete, missugused me siis oleme! Taganeme küll, aga vapralt, ning samas tunneme muret, kui väga toimuv kõiki ja kõike laastab. Sestap ei puudu fi lmist mõtlikud maastikuvaated või asja ees, teist taga suures plaanis ringikeerlev tankiroomik. Muidu justkui mõttetu kraam, aga loob atmosfääri.

Üldiselt on kõik see, mille kallal selles fi lmis norida kannatab, peenraha. „Nad võitlesid kodumaa eest“ on igati asjalik fi lm. Pompöössust ja laia joont on ohtralt, kuid see ei häiri, sest puudub asi, mis muudaks kogu soorituse läilaks, paatos nimelt. Olgugi et tegu on Nõukogude fi lmiga, ei ole režissöör mingil põhjusel seda va paatost fi lmi sisse surunud. Ajastut arvestades pigem erandlik kui tavaline. Loogilisem oleks olnud oodata kaadrisse mõnd leegitseva südamega poliittöötajat, kes vestab ideoloogiliselt ainuõigeid lugusid, aga tutkit! Ei ole sihukest! Film üksnes võidab säärasest otsusest. Ja üldiselt – väga hea fi lm. Isiklikus nimekirjas läheb kindlasti parimate sõjafi lmide hulka, mida on õnnestunud näha. Igal juhul soovitan kindlasti. Nõukogude fi lmitööstusest võib arvata nii seda kui seda teist ja nii mõnigi kord õigustatult, kuid leidub fi lme, mis suudavad heas mõttes üllatada. „Nad võitlesid kodumaa eest“ on niisugune fi lm. Kestab küll kaks ja pool tundi, aga need kaks ja pool tundi on huvitavalt raisatud.

„NAD VÕITLESID KODUMAA EEST“

Osades: Vassili Šukšin, Vjatšeslav Tihhonov, Sergei Bondartšuk, Juri Nikulin

Lavastanud: Sergei Bondartšuk 2

tundi ja 32 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 9 – ideoloogiaga pisut pikitud, aga pole üldse paha.

Teostus: 10 – meisterlik töö, muud ei oska öelda.

Näitlejatööd kokku: 10 – suurepärane! Või väga bro, nagu ütleb Alev Strömm.

Lavastajale: 9 – plekiga üle löödud tankide eest punkt maha.

MOSFILM/EESTI RAHVUSRAAMATUKOGU