LAHINGUVÄLJAL TESTITUD ÜKSIKVÕITLEJA MEDITSIINIKOMPLEKT

LAHINGUVÄLJAL TESTITUD ÜKSIKVÕITLEJA MEDITSIINIKOMPLEKT

Sõda ja meditsiin käivad käsikäes. Nii, nagu on edasi arenenud lahingupidamise viisid, astub pikkade sammudega edasi ka lahingumeditsiin. Sestap heidame pilgu Ukraina sõjale ning vaatame nende võitlejate kogemustele tuginedes üle vahendid, mis igal võitlejal võiksid olemas olla.

Tekst: nooremveebel KRISTJAN LAUBHOLTS , Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist

Alljärgnev varustuse nimekiri on kokku pandud järgmiste Ukraina üksustega suhtlemise ja koolituste käigus: 12. eriotstarbeline brigaad Azov, 112. üksik maakaitsebrigaad, 116. üksik mehhaniseeritud brigaad, 28. üksik mehhaniseeritud brigaad ja 22. üksik jalaväepataljon.

Kuna Ukraina relvajõud on väga suured, on ka nende varustus varieeruv ja mingil määral üksuseti erinev, kuid siinne nimekiri on koostatud erineva meditsiinitaseme kogemuste ja soovituste põhjal alates jalaväelasest kuni pataljonimeedikuni välja.

ELU PÄÄSTVAD VAHENDID

Meil kasutatavas meditsiinikomplektis, igal sõduril olemas olevas MK-1s, on üks žgutt, üks rõhkside, üks kolmnurkrätik ja esmaabijuhis. Ukrainlaste meditsiinikomplekt on aga pigem modifitseeritud IFAKiga (Individual First Aid Kit).

Vaatame siis, mida Ukraina võitlejad meile soovitavad, et parandada enda ellujäämisvõimalusi ning lahendada probleeme, mis pikas perspektiivis takistavad ülesandele keskendumist.

Esmalt vahendid massiivse verejooksu peatamiseks. Ukraina sõdurid ütlevad, et neli arteriaalset žgutti on minimaalne kogus, millega lahinguväljale minna, ideaalis võiks žgutte olla nelja asemel kuus.

Järgmiseks on vahendid, millega saame haavakanalit tamponeerida, kas siis sellises piirkonnas, kuhu žgutti paigaldada ei saa, või hilisemas faasis žguti asemel. Soovituse kohaselt võiks sõduril olla kaks hemostaatilise ainega ja kaks ilma hemostaatilise aineta tamponeerimissidet. Nende kahe erinevuseks on see, et hemostaatiline side on immutatud ainega, mis aitab kaasa vere hüübimisele, et verejooksu kiiremini ja edukamalt sulgeda.

Võrreldes meie MK-1 varustusega on verejooksu peatamise juures veel see erinevus, et ühe rõhksideme asemel soovitavad nad üldjuhul kanda kaasas kahte.

Järgmisena võtame ette hingamisteed. Meie komplektis ei ole vahendeid, millega saaks aidata hingamisteid lahti hoida, see võime tekib alles jao tasandi laskur-sanitaril ja arvestades jao suurust, on see üpriski limiteeritud.

Ukrainlased leiavad, et mitte ainult laskur-sanitaril, vaid igal võitlejal peaks olema hingamisteede avamiseks oma nasofarüngeaaltoru. See avab hingamisteed nina kaudu ja paigaldatakse üldjuhul teadvuseta inimesele, kes hingab veel ise ja kellel on säilinud kõrirefleksid.

Kui oleme saanud hingamisteed avatud, siis vaatame üle, kuidas meie kannatanu suudab hingata ja kas on midagi, mis seda segab. Hingamise hindamisel vaatame üle rindkere. Üks lihtsamaid asju, mida sealt otsida, on rindkeret läbistavad haavad, mis võivad tekitada kannatanule lahtise õhkrinna.

Et seda olukorda leevendada, soovitatakse omada kahte rindkeretrauma plaastrit, rahvusvaheliselt tuntud kui chest seal.

Üldjuhul on tegu tugeva kleepumisvõimega vahendiga, mille eesmärk on rindkerehaav kinni katta – soovituslikult võiks üks nendest olla „klapiga“ ehk selline plaaster, mille küljes on klappmehhanism, mis teoreetiliselt peaks takistama õhul läbi haava rindkeresse sisse liikumast, samal ajal kui üleliigne õhk saab rindkerest klapi kaudu väljuda.

Varem on ukrainlased proovinud ka sõduri tasemel kasutada ventiilpingelise õhkrinna lahendamiseks nõeldekompressiooni. Seda olukorras, kus kops on saanud vigastada, aga rindkere on terve – õhk koguneb pleuraõõnde ning hakkab survega kopsu kokku suruma. Sellise olukorra lahendamiseks ongi välja töötatud dekompressiooninõel, millega torgatakse rindkerre auk, et üleliigne õhk läbi kateetri välja pääseks. Ukrainlased on jõudnud aga järeldusele, et seda vahendit sõduri tasemel ei kasutata, sest nad ei suuda tagada piisavat väljaõpet, et tavaline sõdur selle protseduuriga toime tuleks.

ELU SÄÄSTVAD VAHENDID

Nüüd vaatame üle mõned lihtsamad asjad. Võimalusel soovitatakse kõikidel sõduritel kaasas kanda traumakääre –et vajadusel riided lahti lõigata, tagamaks kiiremat ja paremat ligipääsu kannatanu haavadele.

Ja kuigi käärid on mõeldud riiete lõikamiseks, saab nendega tegelikult lõigata ka muid vahendeid, näiteks nööri jne. Kuna traumakannatanu hakkab kiiresti jahtuma – ka keset suve –, on tähtis omada termotekki, et kannatanu pärast käsitlemist selle sisse pakkida. Nõnda, et ta suudaks vähemalt mingil määral enda kehasoojust tagasi peegeldada.

Veel panevad sõdurid väga suurt rõhku kahele väiksele, kuid olulisele asjale. Nad on toonud välja, et sõduril on väga oluline omada eri suuruses plaastreid, paar marlisidet ning väikeste põletuse vastu geeli

Tekib ju pidevalt väiksemaid vigastusi, mis ei vaja suuri verejooksu peatamise vahendeid. Samamoodi on sagedased ka põletusvigastused, näiteks minnakse tulevahetuse käigus relvatoru vastu. Tegu ei ole küll eluohtlike vigastustega, kuid need takistavad sajaprotsendiliselt ülesande täitmisele keskendumist. Katmata väike haav segab pidevalt ning maha jahutamata põletus annab jätkuvalt tunda ja viib tähelepanu kõrvale.

Samuti rõhutatakse valuvaigistite olemasolu – pidevalt juhtub jalgade väänamist, suure koormuse tõttu tekib seljavalu jne.

Kokkuvõttes võiks öelda, et vahendeid on selles nimekirjas palju ja eks ausalt öeldes on osa nendest ka kallid. Neid on võimalik soetada endale militaarpoodidest, aga nagu kõikide asjadega siin maailmas – lisaks vahendile on vaja omada ka väljaõpet, et seda korrektselt kasutada.

Just ettevalmistustest sõltub, kuidas sõda kulgema hakkab. Sama on öelnud ka ukrainlased: valmistuge ja varuge vahendeid, kuni see on võimalik, sest sõja ajal ei ole enam aega ega ressursse, et sellega tegeleda!

Video: https://youtu.be/Dok7PPvZ8OU