LASTEVANEMATE LAAGER: PROJEKTIST TRADITSIOONIKS

LASTEVANEMATE LAAGER: PROJEKTIST TRADITSIOONIKS

Lastevanemate laagri idee tekkis palju varem, kui see 2020. aasta juulikuus esmakordselt ellu viidi. Tänavu toimus laager juba viiendat korda.

Tekst: KRISTEL ALTSAAR , Kodutütarde Tartu ringkonna vanem

Esialgu oli tõepoolest tegemist ainulaadse sündmuse, pigem pilootprojektiga. Mida me ei osanud aga ette näha, oli see, et lapsevanemad hakkasid ise meiega ühendust võtma ja uurima, kas järgmisel aastal tuleb laager ikka uuesti. Või siis olid helistajateks need lapsevanemad, kes ei saanud esimeses laagris osaleda, aga soovisid järgmine kord kindlasti kohal olla.

Laagrit planeerides ei osanud me isegi ette kujutada, et kodutütarde ja noorkotkaste tegevused võivad osutuda lastevanematele nii põnevaks, et projektist saab iga-aastane oodatuim sündmus. Sestap ongi Tartu kodutütred ja noored kotkad korraldanud nüüdseks viiel järjestikusel aastal lastevanemate laagrit.

Esimeses lastevanemate laagris oli hästi aru saada, et vanemad on tulnud n-ö oma laste mängumaale. Laager algas telkide püstitamisega, kus juhtrollides domineerisid selgelt noored – nemad teavad täpselt, kuidas köetavaid jaotelke püstitatakse, ega jätnud kasutamata võimalust olla oma vanematele juhendajaks.

Teatavasti on telgi püstitamine kõigest laagri algus ja üks väike nüanss kogu laagrirutiini protsessis. Laagri jooksul kogunes vanematele hulgaliselt ahhaahetki, kus nende endi lapsed said olla justkui teenäitajateks laagris paremini hakkama saamise kunstides.

ON, MIDA ÕPPIDA

Aastate jooksul on lastevanemate laagrites läbitud palju eri valdkondade õppepunkte. Kodutütred ja Noored Kotkad on isamaalise kasvatusega noorte kasvulava ning hakkamasaamispädevuse suurendamine on iga meie laagri tegevuste peamine eesmärk ja ka erakordseim baasväärtus.

Oleme just selle pädevuse arendamiseks proovinud lastevanemate laagris lähtuda huvigruppidest ning näiteks meditsiini õppepunktis käsitlenud äkkhaigestumisi, väikelapse elupäästvat esmaabi, mastaapsete verejooksude peatamise õpetamist jpm. Tänavu külastas laagrit Tartu maleva kaitseliitlane, kes andis õppepunkti noortele ja vanematele eraldi ning tutvustas katastroofimeditsiini valdkonda.

Samuti paneme rõhku metsas hakkamasaamise oskuste arendamisele, oleme õpetanud plekkpurgist priimuse ja vile tegemist, tule süütamist erinevate vahenditega, looduses orienteerumist, matkakoti pakkimist ühe- või kahepäevasele matkale ning varjualuse ehitamist. Laagrile kohaselt peab alati leiduma ka kehalist tegevust, sestap oleme mitmel korral harjutanud laskmist ja mänginud meeskonnatöö mänge. Selle aasta laagris korraldasime vana aja mängude õppepunkti, kus vanemad said meenutada ja oma lastega koos mängida mänge, mida nemad lapsepõlves sõpradega mängisid.

ÕHTUD LÕKKE ÄÄRES

Tartu lastevanemate laagris on üks kindel õppepunkt, mis ei puudu ühestki laagrist – lõkketoidu valmistamine. Nõnda on tehtud munakohvi, tokisaia, küpsetatud apelsini koore sees muffineid ning plekkpurgi sees popkorni.

Selle aasta lõkketoidu menüüs oli ahjuõun ilma ahjuta. Kuna ahju ei ole veel lastevanemate laagrite jooksul ehitatud, siis tuli leppida ahjuõunaga lõkkel. See oli üle ootuste maitsev, kuid tagasisidest saime lugeda, et lapsevanemad tahaksid järgmisel korral küpsetada hoopis midagi soolast.

Õhtused või mõningal juhul ka laagri teise päeva tegevused on viinud osalejaid näiteks rabasse räätsamatkale, külla on tulnud kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad oma elu tutvustama või teenusepakkujad erinevaid meeskonnategevusi läbi viima.

Muidugi ei puudu laagrist lõkkeõhtu koos suuremate ja väiksemate mõttekäikudega selle üle, kuidas nende lapsed on suur osa laiapindsest riigikaitsest. Tihtilugu nenditakse just päeva lõpu lõkkesuminas, et miks küll ei peaks üks vanem soovima oma lapse osalust Kaitseliidu noorteorganisatsioonis.

VÄGA TARVIS

Nende soojade mõtiskluste vahel on laagrilised loomulikult saanud osaleda luuremängudes ning tõenäoliselt üks meeldejäävamaid õhtuid oli isade paintball’ilahing stiilis „viimane mees maas“. Paljud tol õhtul lahingut kõrvalt vaadanud meenutavad, kuidas mõni isa tuli lahinguväljalt ära, võttis maski eest ning isegi tema habemes leidus oranže värvitilku ja laiast naeratusest ilmnes, et suure hasardiga võis mõnikord värvi sattuda ka suhu. See on hea näide, et laagreid ei naudi maksimaalselt mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud.

Pärast viit aastat lastevanemate laagri korraldamist ja läbiviimist oleme veendunud, et tegemist on oodatud sündmusega ning loodame, et traditsioon jääb püsima veel kauaks. Tänavuses laagris leidus perekondi, kes on osa võtnud kõigil viiel korral, kuid paljud olid ka esimest korda. Alati on rõõm näha peresid laagritesse tagasi tulemas, kuid sama suur rõõm on näha laagreid aina suuremaks kasvamas.

Vanemad on tunnustanud, et laagris saab vanem näha ja omal nahal kogeda, mida lapsed laagrites teevad. Samuti peetakse laagrit väärtuslikuks, sest siin õpetatakse praktilisi oskusi, mis on eluks vajalikud, ning vanemadki saavad teadmisi ja oskusi juurde.