10 minute read

BULGAARIA SÕJAMUUSEUM

BULGAARIA SÕJAMUUSEUM

Bulgaaria muuseum ei tutvusta mitte ainult Bulgaaria sõjaajalugu, vaid selle kaudu bulgaarlaste kui rahva kujunemist.

Tekst: ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel kesklinnast, Bulgaaria Georgi Stoykov Rakovski nimelise sõjaväeakadeemia kõrval, kusjuures huvitav on, et Bulgaaria kõrgeim ja vanim sõjakool ei kanna mitte kuulsa kindrali, vaid kirjaniku, revolutsionääri ja vabamüürlase nime. Tegemist on vanuselt kolmanda muuseumiga Bulgaarias. Selle embleemiks on antiikne Traakia kiiver, mis viitab praeguse Bulgaaria territooriumil elanud rahvakillule.

Muuseumi rajajaks oli tsaar Ferdinand I, kes andis 1. augustil 1914 aastal välja ukaasi nr 39, millega asutati armee peakorteris sõjalis-ajalooline komisjon. Sellest kasvas välja muuseum koos arhiivi ja raamatukoguga, „... säilitamaks igaveseks kõiki meie sõjaajaloo olulisemaid aspekte tähistavate sündmustega seotud esemeid“. Kuid tegelikult hakati muuseumi kogusid komplekteerima alles 1916. aastast. Tähelepanuväärne on, et kulus üle kahekümne ühe aasta, kuni 1937 avati esimene näitus. Praegune kompleks on ehitatud 1970. aastatel ega hiilga oma arhitektuurilise lahendusega.

Muuseumi kollektsioonis on enam kui miljon eksponaati, peamiselt relvi, vormirõivaid ning teenetemärke. Ligikaudu nelja hektari suurusel välialal ja viie tuhande ruutmeetri suurusel näitusepinnal on eksponeeritud umbes 28 000 eksponaati. Läheduses on ka raamatukogu koos filmiarhiiviga. Muuseum kuulub kaitseministeeriumi haldusalasse. Muuseumil on ka filiaalid – mereväemuuseum Varna sadamalinnas ja lennundusmuuseum Plovdivi lähedal Krumovis.

Muuseum on üles ehitatud kronoloogiliste ning temaatiliste galeriidena, mis kirjeldavad Bulgaaria armee arengut, kuid põhirõhk on relvajõudude osalemisel rahvusliku ühendamise sõdades. Iga galerii on eri värvi, et tõmmata selged piirid ajastute vahele. Siinkirjutajale jäi muuseumist mällu sõjaväevormide tohutu hulk, neid leidus igas ruumis ja igal stendil.

MULJETAVALDAV KOGUS RASKET RAUDA

Muuseumi väliala on jaotatud kaheks, esimesse saab sisse tasuta. Kohe värava juures on vaatamiseks väljas lahinguvälja tähtsaim varustus – Bulgaaria armee väliköögid läbi aegade. Tuleb nentida, et viimase poolteise sajandi jooksul ei ole need revolutsiooniliselt arenenud, muutunud on ainult disain. Välialal on eksponeeritud ligikaudu veerand tuhat rasketehnika näidist väliköögist lennukini.

Vanimateks eksponaatideks on suurtükid Vene-Türgi sõjast – Vene päritolu välikahurid 4naelane M1867 ja 9naelane M1867. Vaatamiseks on ka Saksa päritolu kerge välihaubits 10,5-cm-leichte Feldhaubitze 16, mis oli Saksamaa ja tema liitlaste kasutuses nii esimeses kui ka teises maailmasõjas. Vapralt seisab rivis iseliikuv suurtükk Panzer IV L/70 (V), mida on maailmas säilinud ainult kuus eksemplari. Olemas on ka Sturmgeschütz III. Möödunud sajandi 50. aastateks enamik neist masinatest lammutati ning ehitati ümber statsionaarseteks tulepunktideks Krali Marko kaitseliinile Bulgaaria-Türgi piiril.

Ka Bulgaaria sõjatööstus tootis Nõukogude litsentsi alusel ise jalaväe lahingumasinaid, ekspositsioonis on BMP-23 ja BMP-30, mida toodeti 1980. aastatel kokku umbes 150 eksemplari.

Väljas on veel iseliikuva kahuri esivanem L/24 Fahrpanzer 1890. aastast. Tegemist oli hobustega veetava ratastel suurtükitorniga, mis oli varustatud 5,3 cm kahuriga. Bulgaaria soetas neid Saksamaalt 30 tükki. Samuti osteti teise maailmasõja eel Tšehhoslovakkialt 10 Škoda kergetanki T-11, mille esindaja on samuti ekspositsioonis. Nagu ka teise maailmasõja eelne Prantsuse keskmine tank Hotchkiss H39, mille Saksamaa 1943. aastal Bulgaariale andis. Pärast sõda teenisid need tankid siseministeeriumi üksustes, surumaks maha partisanidest rahvavaenlasi. Ka on näha Saksa tank Panzer IV, mida toodeti kogu teise maailmasõja jooksul ning mis moodustasid 30% kõikidest Wehrmahti tankidest.

Vaadates aga Nõukogude 130 mm õhutõrjekahurit KS-30 1950. aastate algusest, tuleb silma ette hoopis sakslaste teise maailmasõja aegne FlaK 40. Muuseumis on ainulaadne Nõukogude õhutõrjesüsteemide ekspositsioon. Nii on vaatamiseks SKUD, FROG ja SS-23 ning SA-75M Dvina ja KRUG raketikompleksid, mis osalesid nii mõneski ida ja lääne konfliktis. Siiski on enamik tehnikast – tankid, liikursuurtükid, kahurid, pioneeritehnika – pärit Nõukogude Liidu tehastest.

VÕIDUKAD BULGAARLASED SÕDADES

Muuseumi avaakordiks on Traakia kiiver, mis sümboliseerib traaklasi, kes olid Bulgaaria vanim ja suurim etniline rühm. Sõjakad ja julged traaklased olid sõjakunsti täiustanud ja neid tunnustati suurepäraste sõdalastena. Ka Vana-Rooma gladiaatorite ülestõusu juht Spartacus kuulus nende hulka. Vaadata saab erinevaid antiikseid relvi ning mudeldatud on ka kindlustusi.

Rahvaste rände käigus 5. sajandil asustasid Bulgaaria alad aegamisi slaavi hõimud, kes segunesid 7. sajandil KeskAasiast Balkani poolsaarele rännanud turgi päritolu bulgaaridega. Sealt tuleb ka nimi bulgaarlased. Bulgaarlased peavad khaan Asparuhi loodud Bulgaaria riiki, mis oli praegusest Bulgaariast palju suurem, üheks esimeseks keskaegseks Euroopa riigiks. See sündis loomulikult sõdade hinnaga ning väljas on palju maale, millel võidukad bulgaarlaste väed alistavad vastaseid. Siiski ei taheta muuseumis rääkida Bulgaaria esimese riigi kaotamisest Bütsantsile. Eriti suurejooneliselt on kujutatud 1205. aasta Adrianoopoli lahingut, kus tsaar Kalojan Assen võitis Ladina Keisririigi rüütlite-ristisõdijate armeed, mis polnud kunagi varem lüüa saanud. Ekspositsioonis hakkavad silma rõngasturvised ja varakeskaegsed käsirelvad – mõõgad, odaotsad, nooleotsad ja kirved.

Kuid Bulgaarial ei ole alati hästi läinud ning pärast veerand tuhat aastat kestnud sõdasid kaotati lõpuks Osmanite impeeriumile, mille järel oldi ligikaudu pool tuhat aastat vallutajate meelevallas. Muuseumis on põhirõhk vastupanul türklastele ning haiduki (türgi k ’bandiit’) liikumisele. Haidukid olid lindpriid, kes kaitsesid kristlasi Osmanite impeeriumi vägivalla eest. Vaadates haiduki riietust, on raske eristada teda maanteeröövlist. Bulgaarlased olid varmad korraldama ülestõuse ja türklased neid julmalt maha suruma, muuseumi saalides näidatakse maale kangelaslikest ülestõusudest, relvi ning ülestõusnute lippe. Viimane säärane ülestõus toimus 1876. aasta kevadel, mis türklastel õnnestus ka seekord maha suruda. Selle käigus tapeti üle 30 000 bulgaarlase, 80 asulat süüdati ja 200 rüüstati. Kuid julmus sai paljudele riikidele karika viimaseks tilgaks ning põhjustas Türgi-Vene sõja. Tsaar Aleksander II oli seisukohal, et kuna Türgi oli eiranud rahvusvahelise üldsuse rahumeelseid palveid kristlaste olukorda parandada, tuleb seda teha relvade abil. Seda sõda on muuseumis kajastatud kõige suurejoonelisemalt, sest see kujunes ka Bulgaaria relvajõudude ja riigi taassünniks. Sõjas osales 12 pataljonist koosnev Bulgaaria vabatahtlike korpus, mille ülemaks määrati vene kindral Nikolai Stoletov. Vaatamiseks on eksponeeritud korpuse lahingulipp – puna-valge-sinine Samara lipp. See on Bulgaaria armee üks olulisemaid sõjalisi sümboleid ja seda peetakse vabaduse lipuks. Lipu õmblesid Venemaalt Samara linnast pärit nunnad 1876. aastal ning algselt oli see määratud aprilliülestõusu osalejatele, mille mahasurumine viis Türgi-Vene sõjani. See on ainus lahingulipp Bulgaaria ajaloos, millele on antud sõjalise vapruse teenetemärk. Ühele küljele on tikitud Iveri Jumalaema ning teisele poole pühakud Cyril ja Methodius.

Eraldi on ekspositsioonis esile toodud Šipka lahing ning venelaste ja bulgaarlaste kangelasteod, kuid tuleb märkida, et selles lahingus hukkus ka 121 eestlast. Türgi-Vene sõjas osales 4000 eestlast, kellest neljandik ei tulnud tagasi. Kahjuks ei tooda muuseumis eraldi välja Vene impeeriumi rahvaid, bulgaarlastele on nad kõik vene kangelased.

Ka Bulgaaria riigilipu värvid on pärit 1862. aastal Rakovski rahvuslikuks ülestõusuks loodud Bulgaaria esimese leegioni vormiriietuselt, mis on samuti vaatamiseks väljas.

Järgnev ekspositsiooniosa räägib loo Bulgaaria relvajõudude sünnist ja sõdadest kuni tänapäevani. Bulgaaria relvajõud on läbi aegade olnud rahvusliku ühendamise egiidi all peetud vallutussõdade eesotsas. Muuseumi käsitluses oli kõik õige ja õilis, tegemist oli rahvusliku taassünniga ning Bulgaaria riigipiiride õiglase korrektsiooniga pahatahtlike naabrite vastu. Põhimõttena jookseb läbi, et nende maade bulgaaria elanikkond aktsepteeris seda kui oma rahvuslikku vabastamist ja sammu Bulgaaria rahvuse ühendamise suunas.

Bulgaaria suutis I ja II maailmasõjas osaleda valel ehk kaotajate poolel. Samas muudeti kameeleonina värvi ja asuti 1944. aastal koostööle Punaarmeega, reformitud I Bulgaaria armee lõpetas oma lahingutegevuse Austria Alpide jalamil ja naasis koju 17. juunil 1945 „võidukalt lehvivate lippudega“. Üheks määravaks Bulgaaria osalemise põhjuseks keskriikide ja teljeriikide poolel oli Bulgaaria tsaaride päritolu, kes olid samas Saksi-Coburgi ja Gotha printsid ning Saksi hertsogid. Muuseumi see osa on suhteliselt üksluine, vaatamiseks on väljas maalid, fotostendid, kergerelvad, mudelid, autasud ning vormirõivad.

Põhjuseks, miks muuseumis on nii palju maale, eriti I maailmasõjast, on Saksamaa, kes korraldas I maailmasõja ajal Berliinis propagandistlikel eesmärkidel iga-aastase sõjateemalise näituse, kuhu 1916. aastast kutsuti ka Bulgaaria maalikunstnikke. Osales 25 Bulgaaria maalikunstnikku umbes 250 maaliga. Hiljem ostis need maalid sõjaministeerium ja neist said muuseumi esimesed eksponaadid.

Üllatavalt on Eesti ja Bulgaaria teise maailmasõja järgses ajaloos ühiseid jooni, mida toob välja ka ekspositsioon. Sarnaselt Eesti Vahikompaniiga USA vägede koosseisus moodustati 20. oktoobril 1951 Bulgaaria rahvuslik väljarändajate vabatahtlik kompanii nr 4093, mille asukoht oli Ameerika garnisonis Germersheimi linnas. Sinna kuulus 200 sõdurit kuni laialisaatmiseni 20. juunil 1964.

TEENETEMÄRKE IGALE MAITSELE

Muuseumis on ka ainulaadne sõjaväe pitsatite ja teenetemärkide stantside kollektsioon alates Bulgaaria taasiseseisvumisest 1878. aastal kuni tänaseni. Selle kollektsiooni väärtuslikumad eksponaadid on esimene Bulgaaria Vürstiriigi riigipitsat ja riigivapi stereotüüpplaadid. Kollektsioon sai alguse 1920. aastatel, kui sõjaministeerium andis sõjaajaloo muuseumile üle hulgaliselt mittevajalikke sõjaväe pitsateid.

Muuseumis on muljetavaldav teenetemärkide kollektsioon, sest valitsejatel oli tava annetada oma teenetemärgid pärast surma muuseumile. See kandus mõnes mõttes edasi ka Bulgaaria kommunistlikele riigijuhtidele, mistõttu näeb külastaja Bulgaaria kommunistliku partei juhi, peaministri ja presidendi seltsimees Todor Živkovi ordenite kollektsiooni. Selle andsid tema pärijad 2005. aasta mais muuseumile üle ajutiseks eksponeerimiseks, mitte ei annetanud neid muuseumile. Kokku on stendidel vaatamiseks teenetemärke 35 Euroopa, 6 Aasia ja 3 Ameerika riigist 19. sajandi lõpust kuni tänapäevani.

Bulgaaria vanimaks teenetemärgiks 1. jaanuarist 1880 on teenetemärk vapruse eest, „Za Hrabrost“. Vapraim vaprate seas oli valitsev tsaar, kes sai suurristi automaatselt, teistele seda ei annetatud. Ohvitseridele oli mõeldud 7 klassi ja liiki, sõduritele aga oli kolm klassi medaleid. Kõige vapram sõdur võis saada isegi ohvitseridele mõeldud madalaima klassi. Teenetemärk oli valge Malta risti kujuline, ristatud mõõkadega ning keskel Bulgaaria lõvi punasel taustal, mida ümbritses roheline ring tekstiga „За Храброст“ ja mis tipnes krooniga. Vaid kõige madalam klass oli kroonist ilma jäetud ja rist oli ise punast värvi. Kollektsioonis on ka Taani Elevandi ordeni suurpael ja suurtäht. Haruldaseks teeb nimetatud teenetemärgi see, et autasu tagastatakse pärast kavaleri surma Taani kuningakojale. Ka Maarjamaa Risti teenetemärgi I klass on ekspositsioonis olemas, see kuulub Bulgaaria endisele presidendile Georgi Parvanovile.

Muuseumis on ka eraldi relvasaal, kus on esindatud väike osa rohkem kui 44 000 eksponaadiga relvakollektsioonist. Näha on põlvest põlve säilitatud külmrelvad ja tulirelvad alates XV sajandist kuni tänase päevani. Autori silmis üheks huvitavamaks eksemplariks oli 19. sajandi teisel poolel Prantsuse konstruktori Casimir Lefaucheux’ toodetud, Bulgaaria revolutsionäärile kuulunud revolver, mida sai kasutada tulirelvana, kasteedina ja torkenoana. Stendidel on Bulgaaria vanima relvatootja, 1878. aastal asutatud Ruse suurtükiväearsenali (tänapäeval JSC Arsenal AD) esimesed tooted ja Bulgaaria kuulsaim püstolkuulipilduja Arsenal Šipka. Enamik teise maailmasõja järel toodetud relvi olid aga lihtsalt Nõukogude Liidu käsirelvade kloonid. Kuid tuleb märkida, et Bulgaaria relvatööstus oli arenenud ning toodeti ka tankivastaseid relvi, suurtükke, õhukaitsesüsteeme ja muud sõjatehnikat. Enamik sellest eksporditi kolmanda maailma riikidesse, toetamaks kommunistlikke liikumisi.

TOHUTU KOGU(S) VORMIRIIDEID

Muuseumis on eraldi vormirõivaste saal, olgugi et kogu ekspositsioonis on neid igal stendil piisavalt palju. 1916. aastast alguse saanud kollektsiooni eripäraks on, et see sisaldab kõiki Bulgaaria sõjaväevormide mudeleid. Eriti haruldased on Bulgaaria valitsejate, kes olid ka armee ülemjuhatajad, uhked ja peene tikandiga kindralite ja kindralfeldmarssalite vormid. 20. sajandi alguses tekkis arusaam, et kirevad punast, sinist ja kollast värvi sõjaväevormid ei ole tulirelvade arengu tõttu enam jätkusuutlikud ning toovad lahinguväljal kaasa fataalse kaotuse. Alustati vormiriietuse lihtsustamist, mida tingis funktsionaalsuse ja praktilisuse vajadus. Kasutusele võetud kaitsev hall-rohekas värv moondas reaalses lahingukeskkonnas paremini ning oli sõjaväevormi moderniseerimisel samm edasi. Pärast 1905. aastat jäeti paraadvorm ainult kaardiväerügementidele. Just sellesse saali koondatud sõjaväevormide kogum annab hea samm-sammulise ülevaate

sõjaväevormi arengust. Üleminek monarhialt rahvavabariigile 1946. aastal mõjutab ka relvajõudude vormiriietust. 1947. aastal viidi läbi vormiriietuse sümboolika, lõike, värvide ja aksessuaaride täielik muutus, mille tulemusena muututi Nõukogude Liidu väiksemaks vennaks, vaid mütsikokard andis võimaluse eristumiseks. 2001. aastal moderniseeriti Bulgaaria armee vormiriietus tänapäevaseks.

Bulgaaria sõjaväevormi auastmetunnused on nagu Vene ja Saksa pagunite segu. Paguni põhi põhineb Vene õlakutel, kuid tärnide asemel on Saksa rombid ning ka lõkmed on sealt pärit. Bulgaaria armees oli ka kindralfeldmarssali auaste, kuid seda omistati vaid riigivalitsejale. Muuseumis on vaatamiseks nii vormikuuele kinnitatud pagunid, mida kaunistavad ristatud marssalisauad, kui ka marssalisau ise. Rahvaarmees marssalisaua kasutusel ei olnud, vaid sarnaselt Nõukogude Liiduga oli neljatärnikindralile ette nähtud kaelas kantav marssalitäht.

Viimane saal annab ülevaate ohvitseride kogude tegevusest ja ohvitseride elustiilist kuni kommunistide võimuletulekuni. Bulgaarias oli kombeks määrata väeosade patrooniks tsaari perekonna liikmeid. Nii oli tsaar Ferdinand I 18. Etari jalaväerügemendi ja tema poeg Preslavi vürst Kiril 20. Dobrudža jalaväerügemendi patrooniks. Patroonideks said ka naissoost perekonnaliikmed, seetõttu oli tsaari ema printsess Clementina 9. Plovdivi jalaväerügemendi ja tsaari tütar printsess Maria Luisa 2. ratsaväerügemendi patroon. Piltidel näeb patroonide auks korraldatud pidulikke üritusi. Samuti on väljas patroonide kingitused, kõrge kunstilise kvaliteediga hõbedast ja portselanist komplektid ning esemed, mis on valmistatud näiteks Viinis, Sankt Peterburgis või Pariisis. Osa hõbeesemeist on massiivsed ja kaaluvad kümneid kilogramme.

This article is from: