8 minute read

RAHVAS RANNA KAITSEL EHK MÕNDA MEREKAITSELIIDUST 5 - SISEVETE MEREVÄELASED

RAHVAS RANNA KAITSEL EHK MÕNDA MEREKAITSELIIDUST 5 - SISEVETE MEREVÄELASED

Käskkirja Kaitseliidu sisevete üksuste moodustamise kohta Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve rannikul allkirjastas kaitsevägede ülemjuhataja 20. veebruaril 1936 ja staabiülem kindralmajor Nikolai Reek saatis vastavad juhised Kaitseliidu ülemale, merejõudude juhatajale ning 1. ja 2. diviisi ülematele.

Tekst: REET NABER , ajaloolane

Legendaarne leitnant Julius Kuperjanov oli 1918. aastal Saksa okupatsiooni ajal alustanud Tartumaal põrandaaluse partisanisalga organiseerimist (nagu Johan Pitka korraldas Tallinnas Omakaitset), värvates „ustavaid kaasalööjaid, kes olid vajaduse korral valmis oma kodu kaitseks relva haarama.“

Aasta lõpus nimetati ta Tartu maakonna Kaitse Liidu ülemaks ja kaitseliitlaste salgad alustasid ka Peipsi ranna valvamisega, et takistada vilja väljavedu ning pidurdada Punaarmee pealetungi. Vabadussõja ajalgi täitsid kaitseliitlased rannavalve kohustusi ning pidasid Tartus ja mujal valveteenistust, 1919 novembris desarmeerisid nad Loodearmee (Põhja-Lääne armee) sõdureid, konvoeerisid laevu Mustveest ja Praagalt Tartusse jne.

1930. aastate Tartus käis kohalik algatus ametlikust asjaajamisest ees. 1934. aasta märtsis asutati kaugsõidukapten Rait Vatseli1 algatusel endiste ja tegevmereväelaste osalusel Tartu maleva 2. malevkonna juurde Sisevete Emajõe divisjon.

24. mail 1935 saatis tollal 2. diviisi2 staabiülema kohuseid täitnud kolonelleitnant Karl Freimann3 kaitsevägede staapi ettepanekud kaitseliidu (rannakaitse)üksuste moodustamiseks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve rannikul, põhjendades seda 160kilomeetrise rannajoone nõrga kaitstusega. Tartu rahulepingu tingimuste kohaselt oli sõjalaevade baseerumine järvedel keelatud, limiteeritud oli piirivalve teenistuses lubatud inimeste ning järvel tollivalveks kasutatavate ujuvvahendite ja nende relvastuse arv. Detailse kava esitas 26. juulil Merejõudude staapi Peipsi laevastiku divisjoni (edaspidi PLD) ülem kaptenleitnant Jaan Usin4. Ta formuleeris loodavate üksuste ülesanded mobilisatsiooni korraks järgmiselt: tagavaraväelaste sõjaliste ja laevateenistuse teadmiste ning oskuste värskendamine ja täiendamine; nooremjuhtkonna, allohvitseride ja spetsialistide ning mobiliseerimisele mitte kuuluvate kodanike ettevalmistamine PLD kaadri täiendamiseks. Erilist tähelepanu tuli pöörata side- ja vaatluspostidele, mis järvede rannal puudusid.

TARTU MALEV

Sisevete Emajõe divisjoni esimene aasta kulges küll aegajalt koos madalikele kinnijooksmisega, kuid 1935. aastaks olid tegevuse põhijooned paika saanud ning 15. jaanuarist alustati regulaarse väljaõppega, suviti tehti seda PLD suurtükilaevadel Tartu ja Ahti. Septembris käis pealik R. Vatsel Soomes tutvumas sealse kaitseliidu tööga. 1936 nimetati divisjon Sisevete malevkonnaks ja selle pealikuks nimetati Rait Vatsel. Maleva mereüksuste pealikuks oli Jaan Usin.

Sisevete malevkond paistis silma aktiivse seltskondliku tegevusega. Näiteks 18. juunil 1938 toimus malevkonnale lipu annetamine5. Korjandus lipu muretsemiseks oli alanud 1937. aastal. Näputöö tegi Naiskodukaitse Tartu ringkonna 11. (sisevete) jaoskonna pere.

6. juunil 1937 korraldatud üleriigilise merenduspäeva Tartu ürituste organiseerijaks oli loomulikult Sisevete malevkond eesotsas R. Vatseliga. Pidulikul jumalateenistusel osalesid kõik malevkondlased, mootorpaatidel sõideti Müta mõisa alla, kus vabaõhuaktusel pidas kõne Kaitseliidu mereüksuste jaoskonna pealik v-ltn August Vares6. Seejärel näitasid oma oskusi vetelpäästjad ja tuukrid, peeti sõudevõistlused ja lustiti muidu.

Sisevete malevkonna orkester oli Tartu malevas ainus omataoline. Ilma selleta ei möödunud linnas naljalt ühtki suuremat üritust ega väljasõitu.

Ainulaadne oli R. Vatseli andekast heliloojast poja Helduri komponeeritud operettide lavastamine. 1940. aastal esietendunud „Kalurineius“ olid kõik umbes 40 lavale astunud tegelast, orkestranti ja koorilauljat, sh Heldur Vatsel ise ning libretistid, Sisevete malevkonna ja Naiskodukaitse liikmed.

Malevkonna juures 1935. aastast tegutsenud Noorte Kotkaste Uiterangiora rühm oli üks aktiivsemaid Eestis. Peale noorkotkalike alade omandati teadmisi navigatsioonist ja sideasjandusest ning vanemad poisid (15–20 a) mootoritest ning artilleeriast. Noored võtsid osa Kaitseliidu malevkonna õppustest, käisid Vahuriga Peipsil ja olid maleva võistlustel esimeste hulgas.

TARTUMAA MALEV

Maikuus 1935 anti Postimehes teada, et Tartumaa malevas hakatakse moodustama iseseisvaid sisevete rühmi. Esimesena tuli kokku Mustvee kompanii. 1936. aasta 8. juulist moodustati maleva Peipsi-äärsetest üksustest sisevete rajoon kahe divisjoniga. Selle pealikuks oli mereväeleitnant Eduard Jaanson7, kes 24. veebruarist 1938 määrati maleva siseveteüksuste pealikuks.

Põhja divisjoni koosseisus olid Mustvee kompanii, Lohusuu ja Kasepää üksikrühmad ja orkester, mis oli ka malevkonna orkestriks. Kui 4. septembril 1939 saabus Tartumaaga tutvuma president Konstantin Päts, olid Kaitseliidu aukompaniis teda Mustvees vastu võtmas Põhja divisjoni merekaitseliitlased eesotsas oma suurearvulise orkestriga. Divisjonipealiku hr Ennoki ja rajoonipealiku leitnant Jaansoni eestvõttel õnnestus Mustvee alevis, kus rõhuv enamus elanikkonnast oli vene rahvusest, ergutada kohaliku seltskonna isamaalist meeleolu ja äratada suurt huvi riigikaitse vastu.

Lõuna divisjonis olid Võõpsu ja Piirissaare üksikrühmad ning sidepostid. Divisjoni kauaaegne pealik oli Voldemar Paal8, kellele Vabadussõja ajal Peipsi rannavalvepataljonis ja suurtükilaeval Lembit üles näidatud vapruse eest annetati 2. liigi 3. järgu Vabadusrist.

Salkade (ka Vasknarva ja Rannapungerja, mis ametlikult olid Viru maleva all) ülesanneteks olid vaatlus- ja sideteenistus, laevateede tähistamine või tähiste hävitamine ning laevateede traalimine, aga ka sadamas purustustööde tegemine ning Mehikoormal ja Piirissaarel lootsimine.

UJUVVAHENDID

Siseveteüksuste kõige olulisem ülesanne oli endale ujuvvahendite organiseerimine ja muretsemine. Registreeriti peamiselt kohalikke mootorpaate, Tartus ka eralaevu.

1937. aastal heisati Kaitseliidu lipud kahel mootorpaadil: 10. juulil Tartu riigisadamas Sisevete divisjoni mootorpaadil Kotkas ja 11. juulil Mustvees Peipsi sisevete rajooni Põhja divisjoni Vahuril.

Need olid nii tähtsad sündmused, et kohale sõitis isegi Kaitseliidu ülem Johannes Orasmaa, kes meremeeste üritustel tavaliselt ei osalenud. Mõlemal pool oli korraldus enam-vähem sama. Lipud lehvisid, orkestrid mängisid. Paraadi võttis sadamas vastu J. Orasmaa, kes pidas ka kõne. Paate õnnistasid vaimulikud, ristiemadeks olid naiskodukaitsjad. Seejärel tehti külalistega esimene väljasõit, saatmas teised paadid kaitseliitlastega. Õhtusöökide serveerimine oli kohalike naiskodukaitsjate teene.

Kotkas oli 1936. aastal saadud endine salakaubavedajate kiirpaat, mille piirivalvurid olid konfiskeerinud. See ehitati ümber Peipsi tingimustesse sobivaks ja muretseti uus mootor. Sellega käisid malevlased pidevalt Emajõel ja Peipsil navigeerimist harjutamas, laevasõiduteede ja sadamatega tutvumas.

Mustvees oli peale nn kohustusliku päevakorra ka dessandi demonstratsioon. Tartuga viidi mereväelased ja divisjoni malevlased järvele, kus nad asusid ümber kalapaatidele, millelt hakati tartlaste Vahuri suitsukatte all dessanti maale saatma. Rannas olid vastutegevuses naaberüksused. Huvi sündmuse vastu oli suur. Kohal oli hulk aukülalisi (lisaks Orasmaale näiteks 2. diviisi ja piirivalve Peipsi jaoskonna ülemad, maavalitsuse esindajad, PLD ülem jt). Vanemuine9 oli kohale tulnud kaitseliitlaste ja hulga lõbusõitjatega, kohalikku rahvast kogunes murdu. Arvestades seda, et Mustvee elanikkonnast moodustasid suurema osa venelased, on ajakirjanikud eriti rõhutanud, et sellist rahvuslikku meeleolu pole piiriäärseis keskusis varem nähtud. Sestap sai paat õnnistusegi nii luteri kui ka õigeusu vaimulikult (sama kordus Võõpsus).

12. juunil 1938 ristiti Võõpsu sadamas Lõuna divisjoni Võhandu. Seal küll nii kõrgeid külalisi polnud, kuid kohal olid lipuehtes Tartu ja kõik sisevete üksuste esindajad oma mootorpaatidega, samuti Põhja divisjoni orkester. Võõpsus viidi läbi malevlaste vannutamine kahe vaimuliku – preestri ja õpetaja – kaasabil.

1938. AASTA ÜMBERKORRALDUSED

Otsustavaks pöördeks siseveteüksuste korralduses kujunes osalemine Peipsi laevastiku divisjoni sügismanöövril 24.–25. septembril 1938. See tegelikult ebaõnnestus, osaliselt ilmastikuolude tõttu (Emajõe madal veeseis, paks udu Peipsil) ja osaliselt laevade-paatide side- ja navigatsioonivahendite puudusel. Näiteks polnud kõigil raadiosidet, isegi sl Tartu kompassid olid kehvad, peilingaatorid puudusid, tavaline logi polnud piisav ei sadamas ega ka kitsal ja sagedasi kursimuudatusi nõudval laevateel sõites. Kaitseliiduga koostöö tegemisel osutus probleemiks viimase maaväeline organisatsioon ning arvestamata jätmine laeva- ja mootorpaadikoosseisude spetsialistide vajadusega. Samuti oli nõrk dessantüksuste ettevalmistus.

Pärast seda õppust, kus olid osalenud ka merejõudude juhataja mereväekapten Valev Mere ja vanemleitnant August Vares, hakati siseveteüksusi kiiresti ümber korraldama. Mõlemas malevas nimetati ametitesse vastavad eripealikud, näiteks side-, navigatsiooni-, mehaanika- ja operatiivala pealikud, kinnitati paadimeeskonnad.

Analüüsiti sidepostide paiknemise otstarbekust. 1936. aasta käskkirjaga olid sidepostide paiknemise kohad määratud Vasknarvas, Rannapungerjal, Mustvees, Alatskivil (Ninal), Praagal, Piirissaarel, Mehikoormas, Võõpsus, Värskas ja SuurKruppas (praegu Kamenka Pihkva oblastis). Nina postist otsustati loobuda ja paigutada see Varnjasse, kus saanuks kasutada triangulatsioonitornis paiknenud piirivalve valveposti.

Väljaõpe korraldati ümber kaheosaliseks. Kõigile kaitseliitlastele olid kohustuslikud üldained, nagu Kaitseliidu kodukord, riviõpe, laskeasjandus (koos harjutustega tiirus), käsirelvad, ülevaade mereasjandusest, tervishoid. Mahukama osa moodustasid erialaõppused vastavalt erialadele: suurtüki- ja miini-traaliala, õhukaitse, lõhkeained ja laskemoon. Navigatsioonijagudele ja operatiivrühmale olid suunatud merepraktika, laevajuhtimine (rooliala), signalisatsioon, lisaks masinameestele mootoriala. Pärast talvise õppeperioodi lõppu hakati korraldama spetsialistide katseid mobilisatsiooni eriarvele võtmiseks.

1935. aastast peale oli toonitatud vajadust rakendada palgaline instruktor, sest hajali paiknevate üksuste nõuetekohane juhtimine ja neile väljaõppe korraldamine ei olnud mõeldav kõrvaltegevusena. Paraku jäid kõik taotlused tagajärjeta. Kaitseväe staabist saadi alati eitav vastus põhjendusega, et kasutada saab PLD ohvitsere, allohvitsere, mereväes väljaõppe saanuid ja kohalikke piirivalvureid. Kõik nood panustasid tegevusse oma põhitöö kõrvalt, palka saamata. Ainuke mereüksuste palgaline koht oli kuni 1939. aastani Kaitseliidu peastaabis. 15. maist 1940 loodi juurde mereüksuste navigatsioonipealiku ametikoht. Sellele kohale määrati vanemleitnant Eduard Jaanson.

1939. aasta piirikattekavades olid esmakordselt kinnitatud 2. diviisi staabi alluvusse minevate Tartu ja Tartumaa üksuste, sealhulgas PLD ülesanded (siseveteüksusi kaasates): takistada vaenlase laevastiku sissetungi Eesti vetesse, teostada luuret ning järvede läänekalda kaitset, eriti Piirissaare ja Mehikoorma rajoonis. Divisjoni kattejõudude valmisolekuaeg oli 6 tundi. Tagamaks merejõudude väeosade ja üksuste kiiret lahinguvalmidust, tegi merejõudude juhataja sõjavägede staabi ülemale ettepaneku määrata kindlaks komplekteerimisrajoonid ning Tartu linnast ja ümbrusest mobiliseerida PLD reservlaevadele, täiendusmeeskondadesse ning sidepostidesse kaitseliitlasi ja mobiliseeritavatel eralaevadel teenivaid vilunud masina- ja tekimehi kuni 45 aasta vanuseni ning võtta nad eriarvele. Päevakorda tõusis jälle 1935. aasta ettepanek siseveteüksuste ühendamise kohta, mis jäi tegemata.

1940. aasta kevadeks olid kinnitatud siseveteüksuste uued õppekavad, laske- ja signalisatsioonivõistluste määrused.

Juunikuusse plaanitud õppused ja võistlused jäid „erakorraliste aegade tõttu“ ära ja Kaitseliit, nagu kogu Eesti Vabariik, lakkas olemast.

29. märtsil 1995 moodustati Tartu malevas taas okupatsioonieelse üksuse järeltulijana Sisevete divisjon. Tänaseks on erialane tegevus soikunud.

ALLIKAD:

Kasutatud on Rahvusarhiivi, malevate teatajate ja tollase ajakirjanduse materjale.

VIITED:

  1. Rait (kuni 1935 Jaan Rudolf, 1884-–1954) oli Peipsil sõitnud I maailmasõja ajal, 1919. aastast sisevete sadamate kapten.

  2. Peipsi LD kuulus operatiivselt 2. diviisi alla, laevad tegid diviisi vedusid.

  3. Karl Aleksander Freimann (1896–1942) teenis Merejõudude rannapatareides ja komandantuurides 1920. aastast, 1937-1940 oli Merekindluste ülem.

  4. Jaan Usin (1887–1941), VR II/3, kaugsõidutüürimees, 1920–1940 Peipsi laevastiku divisjoni ülem, 1940 mereväekapten. 1921. aastal asutas Tartus esimese mereskautide rühma.

  5. Esimesena mereüksustest oli lipp annetatud Tallinna Sadama malevkonnale 1935.

  6. August Vares (1899–1985), kaptenmajor, teeninud PLDs 1927–1935, Kaitseliidu peastaabi mereüksuste jaoskonna pealiku ajutine kt 1937–1939.

  7. Eduard Jaanson (1906–1979), vanemleitnant. Alates 1928 teenis PLD laevadel ja staabis. 1933. aastast Tartu ja Tartumaa õppepealik.

  8. Johan Voldemar Paal (1901–1941) VR II/3, Vabadussõja ajal teenis Peipsi rannakaitsepataljonis ja suurtükilaval Lembit. Tollal Räpina paberivabriku direktor.

  9. Vanemuine oli suurtükilaevana PLD reservis, see oli sõja ajal ette nähtud mehitada kaitseliitlastega. Laeva kasutati siseveteüksuste väljasõitudeks Peipsile.

Tartu maleva mereüksuste pealik Jaan Usin

Tartu maleva mereüksuste pealik Jaan Usin

This article is from: