Kaitse Kodu! nr 6 2012. a by Kaitse Kodu!

VENEMAA RELVAJÕUDUDE ENIMLEVINUD SOOMUSMASINATE IDENTIFITSEERIMINE XIV

KAITSE

KODU! NR 6/2012 (114/560)

KAITSELIIDU AJAKIRI

Naise roll täna ja 85 aastat tagasi Kaitseliidu ülem kolonelleitnant RAIVO LUMISTE lahkub ametist

TÄHELEPANU! SCOUTSPATALJON PAKUB TÖÖD ALLOHVITSERIDELE JA SÕDURITELE HUVITAV AMET JA KINDEL SISSETULEK TAGATUD. MUID SOODUSTUSI NING KANDIDEERIMISE TINGIMUSI VAATA WWW.VK.KRA.EE SAADA OMA CV E-KIRJAGA: VKINFO@KRA.EE VÕI HELISTA 717 0800

NR 6/2012 (114/560) VENEMAA RELVAJÕUDUDE ENIMLEVINUD SOOMUSMASINATE IDENTIFITSEERIMINE XIV

KAITSE

KODU! NR 6/2012 (114/560)

KAITSELIIDU AJAKIRI

Naise roll täna ja 85 aastat tagasi

Võidupüha vettinud kostüümides

Kaitseliidu ülem kolonelleitnant Raivo Lumiste lahkub ametist

Maailmapilk. 27. märts 2013 — 7890 päeva!

Merekaitseliidust

Põrgupõhja retke seostest ajalooga

Kirjaveaga veebiaadressid: mäng teie tähelepanuga

Keskkogu — Kaitseliidu kõrgeim otsustuskogu

Surma saada on lihtne, ellujäämist tuleb õppida

Kuidas saada sõdur, kes annab endast kõik?

Kaitseliitlane ei ole ühekordseks kasutamiseks

SRA-laskmine jõudis Eestisse

Metsavendade jälgedes Rapla- ja Pärnumaal

Sisukord

NAISKODUKAITSE Kaitseliidu ülem kolonelleitnant RAIVO LUMISTE lahkub ametist KAANEFOTO: KAITSELIIDU ARHIIV HIIU NAISKODUKAITSE MEDITSIINIKURSUS

VAHEVIHIK Venemaa relvajõudude enimlevinud soomusmasinate identifitseerimine XIV

Naiskodukaitse kaks algust: 1925 ja 1927

Mida naised teevad?

Aasta naiskodukaitsja: kõige olulisem on sisemine tunne

Me kõik räägime oma lugu. Meie, naised

Vesine laupäev merel õpetas päästetarkusi

Hiiumaa vanimal elanikul on aastake sajast puudu

NOORTEORGANISATSIOONID

58 60 63

Kaitse Kodu! 6/2012

Mini-Erna pakkus ohtralt põnevust Häiritud maikuu Tõusev täht laskmises kaitseliitlane Gustav Klimušev

Peatoimetaja veerg

Naise roll täna ja 85 aastat tagasi

nam kui korra olen kuulnud õhkamist: millal kasvab Naiskodukaitse endisesse, 16 000-liikmelisse hiilgusse? Viimastel aastatel tublisti kasvanud naisorganisatsioon on täna, 85 aastat pärast loomist ometi peaaegu kümme korda väiksem, „nii et arenguruumi on“, noogutavad arvajad kõiketeadvalt pead. Mõistagi on rahulolematus edasiviiv jõud, aga ikka tekib kiusatus vaadata numbritest kaugemale. Kuidas on 85 aastat pärast loomist kasvanud naisorganisatsiooni suurus mitte biomassis, vaid vaimses, intellektuaalses ja, palun väga, ka poliitilises mõõtkavas? Ühena esimestest kogu Euroopas said Eesti naised juba 1920. aastal poliitilised õigused. Kuid need õigused olid siis kõike muud kui enesestmõistetavad. Soome järel olime selle lähenemisega Euroopas kaunis üksi — naiste poliitiline revolutsioon pidi kestma veel 50 aastat, et ka Šveitsi naised viimaks 1971. aastal saaksid õiguse anda oma hääl meeliskandidaadi poolt riigi parlamendivalimisel. Ka Eestis oli valitsev arusaam naise positsioonist ja kohast ühiskonnas esmajoonis seoses perekonna ja abikaasaga, kirjutab ajaloolane Merike Jürjo artiklis „Naiskodukaitse kaks algust: 1925 ja 1927“. „Sel ajal abielunaine üldjuhul väljaspool kodu ei töötanud, vaid hoolitses perekonna majapidamise eest ja palgatööd olid sunnitud tegema vaid „meest ootavad tütarlapsed,“ kirjutab ta. Selline oli kontekst, kus tegutses värskelt loodud naisühendus. Miks ei pidanud eneseteostust pakkuv Naiskodukaitse säärases kultuuriruumis masse oaasina ligi tõmbama? Täna on naise võimalused rahuldada ka Maslow’ püramiidi tippu kuuluvaid vajadusi võrreldamatult mitmekesisemad ja Naiskodukaitse „kaotab“ potentsiaalseid liikmeid palgatöökohtadele äris, avalikus halduses ja igal pool mujal, piiriks vaid fantaasia. Ometi ei ole Naiskodukaitse täna pisem kui möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel. Tänasesse ajakirjanumbrisse on mahtunud vaid aroom lillesülemist, mis mahub mõistesse „Naiskodukaitse tegemised“. Lugege, mida teevad naised erialagruppides, vaadake, kuidas deﬁneerivad naised end fotovõistluse „Meie, naised“ võistlustöödel. Ehkki vähematele naistele, pakub Naiskodukaitse täna ometi nii palju, määrab nii palju ja — saab oma liikmetelt palju-palju. Nagu on muutunud naise roll ühiskonnas, on täna hoopis teine (alahindamata naisorganisatsiooni rolli möödunud sajandil) ka Naiskodukaitse roll riigikaitses.

LIIVI REINHOLD, peatoimetaja

Kaitseliit

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! Asutatud 11. septembril 1925

Kaitse Kodu! internetis kaitsekodu.kaitseliit.ee www.facebook.com/kaitsekodu

Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas

Kaitse Kodu! postkastis

Peatoimetaja: Liivi Reinhold Tegevtoimetaja: Karri Kaas Naiskodukaitse

Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi

Liikmemaksu tasunud kaitseliitlased saavad ajakirja tasuta koju tellida maleva personalispetsialisti juures Kõik teised saavad tellimuse vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.post.ee) Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 15.34 eurot; tellimisindeks 78226

Makett ja küljendus: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Noored Kotkad

Toimetus: Toompea 8, Tallinn 10142 Telefon 717 9106 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Trükitud ASi Printall trükikojas Toimetus kaastöid ei retsenseeri ega tagasta. Toimetuse kõnetund esmaspäeviti kell 13—15 Tallinnas Toompea 8, tel 717 9106 Kaastööde saatmise tähtajad: 10. september, 22. oktoober, 10. detsember

Kodutütred

Kaitse Kodu! 6/2012

LIIVI REINHOLD

Kaitseliidu Kooli aastapäeval, 30. juunil said tasemekursuse lõputunnistuse kompaniiülema, rühmaülema, rühmavanema ja nooremallohvitseri kursuse lõpetajad. „Seekordsed kursused andsid lisaks konkreetsete inimeste koolitamisele ka otsese panuse allohvitseride ja ohvitseride väljaõppe arendamisse Kaitseliidus,“ ütles Kaitseliidu Kooli juhataja Erik Reinhold. „Katsetasime ja rakendasime nende kursuste puhul mitmeid Kaitseliidu seisukohalt uusi metoodikaid ja õppekorralduse nüansse. Omandatud kogemused ja järeldused aitavad kaasa sellele, et järgnevad tasemekursused tulevad huvitavamad ja tulemuslikumad kui senised.“

Uudised

Kaitseliit sai juurde 86 haritud juhti

Reinhold avaldas kursuslastele tänu vabatahtliku panuse eest. Lõpetajaid tervitas teiste seas kaitseväe peastaabi ülem kol Peeter Hoppe, kes tunnustas Kaitseliidu Kooli ühena Eestis head sõjalist haridust andvate asutuste reas. Tänavu lõpetas Kaitseliidu Kooli tasemekursuse 27 reservohvitseri, 9 reservvanemallovitseri ja 50 nooremallohvitseri kursuslast.

Liikmemaksu tasumise aeg on käes Alates 1. jaanuarist 2012 hakkas kehtima uus Kaitseliidu liikmemaksu määr, milleks on 12 eurot aastas. See peab olema tasutud juhatuse määratud korras igal aastal 1. septembriks. Liikmemaksu saab tasuda ülekandega Kaitseliidu arveldusarvele nr 10022002422007, lisada tuleb oma kodumalevat eristav viitenumber. Selgitusse tuleb kirjutada: liikmemaks 2012 ja oma malevkonna (või kompanii) nimi. Kui tasutakse teise või mitme inimese eest, tuleks selgitusse kirjutada ka nende inimeste nimed, kelle eest ülekanne on tehtud. Liikmemaksudest saadava tulu kasutamise otsustab maleva juhatus.

Kaitseminister külastas Kaitseliidu peastaapi Kaitseminister Urmas Reinsalu külastas 20. juunil Kaitseliidu peastaapi, kus kohtus Kaitseliidu juhtkonnaga ning sai ülevaate organisatsiooni praegusest olukorrast ja tulevikuplaanidest. „Praegu on Kaitseliidus, Naiskodukaitses ning Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonis peaaegu 22 000 inimest ja nende hulk peab kasvama ka edaspidi, sest vaid nii saab Kaitseliit muutuda tervet Eestit katvaks turvavaibaks,“ lausus Reinsalu ja märkis, et Kaitseliidu liikmeskonna kasvuga suureneb ka organisatsiooni roll Eesti riigikaitses. Kaitseministri hinnangul peab Kaitseliit arenema Eesti kodanikuühiskonna üheks liiderorganisatsiooniks, millel on lai kandepind ja suur avalikkuse toetus. „Kui Kaitseliit kujuneb aktiivse kodaniku esimeseks valikuks vabatahtlikul panustamisel ühiskonna turvalisuse tagamisse, tugevneb ka meie esmase kaitsevõime,“ sõnas Reinsalu, lisades, et „Kaitseliit on pika ja väärika ajalooga organisatsioon, millel tulevik on ennekõike võimalikult suures liikmeskonnas ning tulemuslikus koostöös riiklike struktuuride ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega“.

Kaitse Kodu! 6/2012

Liikmemaksust on vabastatud noorliikmed ja auliikmed. Rahaliste raskuste korral (näiteks üliõpilased, kellel sissetulek puudub) saab maleva juhatusele esitada liikmemaksust vabastamise taotluse. NÄIDE Makse saaja: Kaitseliit Saaja konto: 10022002422007 Viitenumber: 62020100067 Selgitus: Jüri Juurikas, liikmemaks 2012, Risti malevkond Viitenumbrid Alutaguse: Harju: Jõgeva: Järva: Lääne: Põlva: Pärnumaa: Rapla: Saaremaa: Sakala: Tallinn: Tartu: Valgamaa: Viru: Võrumaa:

62020100025 62020100038 62020100041 62020100054 62020100067 62020100070 62020100083 62020100096 62020100106 62020100119 62020100122 62020100135 62020100148 62020100151 62020100164

2 X KAITSELIIT

Uudised Rootsi admiral külastas Viru malevat

Risti malevkond taastas oma ajaloolise lipu

Kaitseliidu Viru maleva staapi külastas 27. juunil Rootsi kuningriigi relvajõudude peastaabi hangete ja materjaliteenistuse ülem k-adm Leif Nylander. Tunni jooksul sai ta ülevaate Viru maleva ajaloost ja struktuurist. Ühtlasi sai k-adm Nylander ülevaate Viru maleva eriorganisatsioonidest, väljaõppest ja logistilisest toetusest. Külaskäigu lõpetas ringkäik Viru maleva staabihoones. Edasi suundus külaline Viru üksik-jalaväepataljoni.

Võidupühal, 23. juunil õnnistati Kullamaa kirikus Kaitseliidu Lääne maleva Risti malevkonna lipp, mille valmistas ajalooliste kavandite eeskujul Naiskodukaitse Risti jaoskond. Lipu õnnistamise tseremoonia pani kokku Tiina Leesik, lipu õnnistas Kullamaa kirikus Lääne maleva kaplan Ants Leedjärv.

Viru maleva staabiülem ltn Erik Sild ütles, et kohtumise eestvedajaks oli kaitseväe logistikakeskus, mis tegi Viru malevale ettepaneku külaline vastu võtta, rõhutades maleva esindulikkust ja värskelt uuenduskuuri läbinud staabihoonet. Rootsi kuningriik kinkis aastatel 2001—2003 Eesti kaitseväele kolme jalaväepataljoni, kahe pioneerikompanii ja ühe brigaadi staabikompanii varustuse ja relvastuse, sõidukeid, laskemoona ja varuosi ning relvaremonditöökodade tööpinke ja töövahendeid. Lisaks on Eesti kaitsevägi saanud Rootsilt välihospidali, mille komplekti kuuluvad telgid, haiglavoodid, transpordivahendid, söökla, dušid, elektrigeneraatorid, veepuhastus- ja -soojendusseadmed, meditsiinitehnika ja muu haiglavarustus. Rootsist saadud relvastuse hulka kuuluvad 120 mm miinipildujad, 90 mm tankitõrjesuurtükid, tankitõrjegranaadiheitjad Carl-Gustav, kuulipildujad KSP-58 ja automaadid AK-4. Rootsi instruktorid viisid aastatel 2001—2004 kaitseväe väljaõppekeskustes läbi ligi 40 kursust, kus osales enam kui 400 kaitseväelast.

„Risti malevkond on ainus Lääne maleva malevkond, millel on oma lipp,“ ütles malevkonna pealik Aksel Heidemann, lisades, et malevkonna ajalooline lipp annetati juba 1930. aastal, malevkonna 5. aastapäeval, kuid see kadus järgnenud Teises maailmasõjas. Heidemann peab malevkonda lipu vääriliseks, sest Risti malevkonnast oli pärit ka mrj Benno Leesik, kes oli aastatel 1999—2006 Kaitseliidu ülem. „Lipu taastamise ettepaneku käis paar aastat tagasi välja Tõnu Teder. Lippu hakati taastama omaaegse foto järgi, mis oli ilmunud Kaitse Kodus!,“ ütles Heidemann. Lipu õmblesid kokku naiskodukaitsjad, nagu seda oli tehtud ka esimese lipu puhul. Lipu õmblemise projekti juhtis Naiskodukaitse Risti jaoskonna esinaine Kati Ojaver-Heidemann. Sel puhul saadetud kirjas Risti naiskodukaitsjatele kirjutas president Toomas Hendrik Ilves: „Oma tubli tegevusega ütlevad Naiskodukaitse Lääne ringkonna Risti jaoskonna naised, kes taastasid sõjakeerises kadunud Kaitseliidu kodumalevkonna lipu: me usume oma riiki, me hoiame oma riiki, meil on tahe Eesti eest seista.“ Lipu õnnistamise tseremoonial kirikus osalesid president Arnold Rüütel koos abikaasaga, Kaitseliidu Lääne maleva pealik mrj Arnold Juhans, Kullamaa valla juhid, Kaitseliidu allorganisatsioonide esindajad jt. Tseremooniale kirikus järgnes lipu üleandmine Vabadussõjas langenute mälestussamba juures ja parimate kaitseliitlaste autasustamine.

2010. aastal allkirjastasid kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute asekantsler Martin Hurt ja Rootsi kaitsehangete ameti peadirektor Gunnar Holmgren kaitsealaste ühishangete raamlepingu. Ühishangete raamlepinguga omandavad nii Eesti kui ka Rootsi uusi hangetealaseid teadmisi ja kogemusi, mis võimaldavad tulevikus mõlemal riigil rahalist kokkuhoidu. Varustuse ja relvastuse ühishanked madaldavad hangitava tehnika tükihinda ning remondi- ja hoolduskulusid.

Kaitse Kodu! 6/2012

VELLO JASKA Kaitseliidu Valgamaa maleva teavituspealik

Helme vallavalitsus ja Kaitseliidu Valgamaa malev korraldasid 20. juulil Valgamaal Helme vallas ajalookonverentsi „Helme kindralid“, mille raames avati Vabadussõja kangelase kin-mjr Aleksander Jaaksoni mälestuskivi.

Uudised

Kindralmajor Aleksander Jaakson sai mälestuskivi

Ajalookonverents keskendus Helme kihelkonnast võrsunud või selle piirkonnaga tihedalt seotud Eesti vabadusvõitlejatele kin-mjr Aleksander Jaaksonile, kin-mjr Jaan Sootsile ja kin-mjr Jaan Kruusile ning kin-ltn Paul-Adolf Lillele. Samas meenutati ka 1812. aasta Vene Isamaasõja legendaarse väejuhi kindralfeldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly elu- ja võitlusteed. Konverentsi avas Helme vallavanem Tarmo Tamm, kes muuhulgas ütles: „Helme vallas ja selle lähiümbruses on elanud ja tegutsenud väga palju nimekaid inimesi. Täna keskendume Vabadussõjas olulist rolli etendanud kindralitele.“ Vahetult pärast konverentsi siirdusid kõik ajaloohuvilised Pokardi asulasse kin-mjr Aleksander Jaaksoni mälestuskivi avama. Välijumalateenistuse mälestuskivi juures pidas Helme koguduse õpetaja Arvo Lasting. Pärast pärgade asetamist ja leinaseisakut tänas Helme vallavanem Tarmo Tamm kõiki heasoovlikke inimesi ja asutusi, kes Aleksander Jaaksoni mälestuskivi paigaldamisele kaasa aitasid. Suure panuse selleks andis teiste seas Valga isamaalise kasvatuse püsiekspositsiooni tegevjuht mjr Meelis Kivi, kelle vahendusel kaitseministeerium mälestuskivi paigaldamist rahastas.

Kaitseliit jõustruktuuride spordimängudel

Valgamaa maleva operatiivkorrapidaja päästis inimese

„Kell 5.35 nägin kaamerast tundmatut meest staabihoonele lähenemas ja samas kuulsin ka koputust välisuksele. Et isikuga kontakti saada, avasin ukse. Mees osutas autoavariile, mis oli juhtunud samal tänaval suunaga Võru poole. Nägin, et auto oli sõitnud vastu puud ja põlema süttinud. Autos oli inimene, kes karjus,“ kirjeldas v-srs Rätsepp. Ta reageeris kiirest, säilitas staabiga visuaalse valve, haaras pulberkustuti ja, kutsunud ka teda teavitanud inimese appi, tõttas koos viimasega hädasolijat päästma. Auto uksed olid kinni kiilunud, aken aga katki. V-srs Rätsepp pistis sealt käed sisse ja veendus, et autos olijal on turvavöö kinnitatud. Seda avada oli raske, sest auto kõrvaliste juba põles, viimaks õnnestus turvavöö siiski lahti saada. Sedamaid tiris operatiivkorrapidaja leekides olevast autost inimese läbi akna välja ja kustutas pulberkustutiga põleva sõiduki. Tundmatu teavitaja oli aga jõudnud sündmuskohalt lahkuda. „Samal ajal jõudis kohale ka päästeteenistus, kes tegevuse üle võttis. Olles inimese autost päästnud ja põleva auto kustutanud, kiirustasin staapi ning jätkasin teenistust,“ rääkis ise vigastusteta pääsenud operatiivkorrapidaja v-srs Rätsepp. Autojuht, 19-aastane noormees, toimetati ravile Valga haiglasse.

Kaitse Kodu! 6/2012

VELLO JASKA

Kaitseliidu Valgamaa maleva operatiivkorrapidajaks olnud v-srs Rauno Rätsepp päästis 28. juuni öösel operatiivse tegutsemisega läheduses autoõnnetusse sattunud inimese elu.

Võrus peeti kaitseväe korraldusel 15.—17. juunini kolmandad jõustruktuuride spordimängud, millel osales üle 400 politseiniku, piirivalvuri, päästja, vanglaametniku, kaitseliitlase ja kaitseväelase. Mängudest võtsid osa ka siseministeeriumi, kaitseministeeriumi, maksu- ja tolliameti, sisekaitseakadeemia ning värbamiskeskuse võistlejad. Jõustruktuuride esindajad võistlesid suvebiatlonis, teenistuspüstolist laskmises, rannavõrkpallis, tänavakorvpallis, jalgpallis, kergejõustikus, rahvatriatlonis ja orienteerumises. Mehed võtsid mõõtu sangpommi rebimises ja naised jõusurumises. Üldkokkuvõttes teenis esikoha kaitseväe ja vanglateenistuse ees politsei- ja piirivalveamet. Üheteistkümne asutuse seas viienda koha saanud Kaitseliidu esindus sai alavõidu orienteerumises, püstolilaskmises ja raskejõustikus ning teise koha suvebiatlonis. Kaitsevägi koostöös kaitsejõudude spordiklubiga korraldas mänge esimest korda. Võistlust toetas Võru linn. Eelmised jõustruktuuride mängud korraldas politseiameti spordiklubi.

KUNO PEEK

Uudised Briti hävitaja külastas Tallinnat Tallinnas viibis 7.—10. juulini külalisvisiidil Briti kuningliku mereväe hävitaja HMS York. Visiidi eesmärgiks oli puhkuse võimaldamine meeskonnale pärast Ühendriikide, Prantsusmaa ja Venemaa ühist mereväeõppust Läänemerel. Laevameeskonna jõudeaja sisustasid jalgpalli-, ragbi- ja golﬁvõistlused, ka said Briti meremehed tutvuda Tallinna vanalinna ja muude vaatamisväärsustega. Külastuse korraldamisele andsid märkimisväärse panuse Kaitseliidu Tallinna maleva liikmed. Kontaktohvitseridena (riigi esindajad laeva ja võõrustava riigi vahel) teenindasid visiiti Tallinna maleva meredivisjoni ohvitserid. Kaitseväe kalmistul asuva Briti meremeeste haua juures korraldatud pärjatseremoonial musitseeris Tallinna maleva orkestri trompetist. Sõpruskohtumisel jalgpallis võõrustas HMS Yorki meeskonda Tallinna maleva Kalevi malevkonna juures tegutsev jalgpalliklubi JK Kaitseliit/Kalev. Mänguliselt võitluslik ja võrdne kohtumine lõppes kaitseliitlaste üleolekuga seisul 6:1. HMS York on 1982. aastal veestatud kolmanda põlvkonna 42. klassi hävitaja, mille pardal teenib 250 meeskonnaliiget. Praegu on brittidel selle klassi aluseid kasutusel veel kaks. HMS York arvatakse teenistusest välja juba septembris. Tema sõsarlaev HMS Edinburgh, mis sai Eestis kurikuulsaks 2006. aastal Saaremaal mereparaadil publiku ees kaid rammides, jätkab teenistust veel aasta. HMS York suundus Tallinnast tagasi Inglismaale.

Merekaitseliitlased said tunnistused

Tallinna maleva pealik mjr Eduard Nikkari tõstis esile meredivisjoni ja mereväe tulemuslikku koostööd. „Seda võiks nimetada ka kohalikuks targaks kaitseks,“ täpsustas ta. Mereväe staabiülem kpt-mrj Jüri Saska tänas kaitseliitlasi aktiivse osavõtu eest ja selgitas, et baaskursus annab mereväele ülevaate kaitseliitlaste ettevalmistusest merelise riigikaitse osas ja sellest, millistesse tegevustesse saab neid edaspidi kaasata. Kaitseliidu Tallinna maleva meredivisjoni pealik kpt-mrj Toomas Peek tänas oma allüksuse liikmeid aktiivse osalemise eest nii kursusel kui ka muudes ettevõtmistes.

KAITSELIIT

Kaitseliidu peastaabi lipusaalis sai 24. mail 18 esimese Tallinna maleva merekaitseliitlase baaskursuse lõpetajat (kõik Kaitseliidu Tallinna maleva meredivisjoni liikmed) pidulikult kätte tunnistuse.

Merekaitseliitlase baaskursus on Kaitseliidu ja mereväe poolt väljaarendatud kursus, mis põhineb peamiselt madruse baaskursusel, millel koolitatakse mereväes ajateenijad. Kursuse raames antakse kaitseliitlastele teadmisi ja oskusi, millega luuakse valmidus nende kaasamiseks sõjalaevade meeskonda ja nende kaldatoetusüksustesse. Kursus on avatud kõikidele kaitseliitlastele.

Kaitse Kodu! 6/2012

Uudised

Tehumardi lahingu paigas avati mälestuskivi RITA LOEL ajalehe Saarte Hääl toimetaja

KAITSELIIT

Saaremaal korraldati 14. ja 15. juulil vabadusvõitlejate 20. kokkutulek, mis tipnes Tehumardi öölahingu mälestuskivi avamisega lahingu tegeliku puhkemise paigas. Mälestusmärgi avasid vanad rindemehed Augustin Poopuu ja õigeusu emeriitülempreester Innokenti Hiet, kes koos kaitseväe vanemkaplan kpt Gustav Kutsariga ka kivi pühitses. „On väga sümboolne, et selle kivi avasid need mehed, kes võitlesid Teise maailmasõja ajal Saksa poolel,“ ütles ajaloolane Raul Salumäe, märkides, et tegemist on omamoodi leppimiskäepigistusega neile, kes olid sunnitud võitlema selle riigi huvide eest, millega neil mingit pistmist ei olnud. „See on pärast Teist maailmasõda ajaloolise tähendusega sündmus — samaväärset lepitust ajaloolise tõe jaluleseadmiseks ei tule vist kellelgi meelde,“ alusus ta. Salumäe lisas, et praegustele põlvkondadele jäävad 1944. aasta Tehumardi sündmused ilmselt suures osas saladuseks. Tõsiseltvõetavat lahingut seal ei peetud. Kõik algas suure tõenäosusega juhuslikult ja esimese hooga pidasid nii Saksa kui ka Nõukogude väed teist poolt omaks. Kindel võib olla ainult selles, et mõlemal poolel oli langenuid. Mälestuskivi avamisel olid kohal president Arnold Rüütel, tema abikaasa, Naiskodukaitse auliige Ingrid Rüütel, Kaitseliidu Saaremaa maleva pealik kol-ltn Kristjan Moora ning kokkutulekul osalenud relvavennad Eestist, Soomest, Lätist ja Leedust. Mälestuskivi asub mõnisada meetrit Nõukogude ajal rajatud memoriaalist Sõrve sääre suunas ning kuulsast mõõk-mälestusmärgist teisel pool maanteed.

Saaremaa malevas lõppes suurim baaskursus Kaitseliidu Saaremaa malevas said 17. juunil lõputunnistuse viimaste aastate suurima tegevliikme baaskursuse lõpetanud. Kursuse läbis 32 kaitseliitlast vanuses 17—44 aastat, nende hulgas oli kuus naist. Kümme lõpetajat olid varem kaitseväes ajateenistuse läbinud. „Saaremaal baasõppekursusel pole varem korraga nii suurt hulka lõpetajaid olnud,“ sõnas kursuse ülem n-srs Veljo Soome. Jaanuarist juunini kestnud kursusel oli kaheksa õppenädalavahetust, mille jooksul saadi algteadmisi Kaitseliidu tegevusest ning õpiti sõduri baasoskusi rivist, taktikast, sidest, relvastusest, väliolukorras toimetulekust, tagalast ja esmaabist. Kaheksast nädalavahetusest kolmel õpiti klassiruumides ning viiel metsalaagris. „Selle kursuse raames õpetati väga palju asju, mida peaksid teadma kõik naiskodukaitsjad,“ sõnas aastaid ka Naiskodukaitse liige olnud Kaarin Peet. „Saime väga palju metsas olla, mulle tundus, et rohkemgi, kui programm ette näeb. See andis lisaks praktilisele kogemusele ka kursusega kokkukasvamise tunde. Nende nädalavahetustega oli hästi näha, kuidas eri taustaga ja vanuses inimesed hakkasid kokku klappima ja koos töötama,“ sõnas Peet, pidades seda eriti vajalikuks.

KRISTJAN PRII

„Tänavu panime hästi palju rõhku topograaﬁale ja orienteerumisele, mõned rajad olid üsna rasked,“ märkis n-srs Soome. Lisaks päevasele orienteerumisele harjutati ka ööorienteerumist ja läbiti lahingupaaride öine patrullvõistlus Sõrve retk 2012. Seni on Saaremaa maleva baaskursus hõlmanud tervet aastat: pool kursust kevadel ja pool sügisel. N-srs Soome sõnul oli nüüdne kursus intensiivsem, samuti saavad noored, kes sügisest mandrile kooli või ajateenistusse lähevad, kursuse korralikult lõpetada. Kursusel olid instruktoriteks maleva kaaderkoosseisu liikmed ja vabatahtlikud.

Kaitse Kodu! 6/2012

Esimese Kristjan Jalaka mälestusretke võitsid pärnakad Kaitseliidu Saaremaa maleva ettevõtmisel korraldati 2. ja 3. juunil viies lahingupaaride võistlus Sõrve retk, millega tänavu mälestatakse esimest korda Afganistanis 2009. aastal hukkunud saarlast n-srs Kristjan Jalakat. Starti läks 24 lahingupaari Kaitseliidu Saaremaa malevast, Lääne kaitseringkonnast, Pärnumaa malevast, Scoutspataljonist ja vahipataljonist. Umbes 30-kilomeetrilisel rännakul tuli lahingupaaridel läbida kümme kontrollpunkti. Võidu viisid koju Pärnumaa kaitseliitlased Lauri Laapas ja Siim Vahkel, teiseks tuli Lääne kaitseringkonna võistkond (vbl Margo Metsar ja vbl Raimo Tomson). Parimate saarlastena said kaitseliitlane Tanel Kuusikmaa ja kpr Vootele Pihel kolmanda koha. Võistlus lõpetas ka tänavuse Saaremaa maleva baasõppe (TSOBKl). „Mõte mälestada selle rännakuga Saaremaalt pärit Kristjan Jalakat tuli Lääne kaitseringkonna ülemaga aru pidades,“ märkis võistluste peakohtunik, Saaremaa maleva staabiülem kpt Kristian Kivimäe, kelle sõnul on iga langenud sõduri mälestuse jäädvustamine elavate kohustus. Kpt Kivimäe lisas, et kutsed saadeti naabermalevatele (kellega koos on siiani Orkaani-harjutusi tehtud) ja väeosadele, mis on olnud seotud n-srs Kristjan Jalakaga. Võistlus algaski laupäeva õhtupoolikul hardushetkega Kudjape kalmistul. Sõdurid vahipataljonist, kus Kristjan Jalakas aega teenis, ja Scoutspataljonist asetasid relvavenna hauale pärjad. Mälestuspärja tõid ka Saaremaa kaitseliitlased. Kohal olid Kristjan Jalaka ema ning vanavanemad. Kaitseväe vanemkaplan kpt Gustav Kutsar meenutas ka Kristjani isa, ohvitserist vaimulikku Kaido Jalakat, kelle haud on läinud aastast Kristjani haua kõrval.

Võidupüha

Võidupüha vettinud kostüümides Neljandat korda paraadil osalenud naiskodukaitsja Heli Tuisk ütles, et teda üllatas Pärnus võidupüha paraadil paduvihmas vettinud naiskodukaitsjate, kodutütarde ja noorkotkaste vaprus. Läbimärjaks saanud naised ja noored riietusid uuesti vormidesse, et osaleda Heltermaa sadamas maavanema korraldatud võidutule jagamise tseremoonial. Sama märjad kaitseliitlased marssisid samal ajal Kullamaal maakaitsepäeva pidutustustel.

HELJA KAPTEIN

elle aasta võidupüha paraad korraldati 23. juunil Pärnus. Pidulik marssimine sai teoks tänu enam kui 1400 kaitseliitlase, naiskodukaitsja, noorkotka, kodutütre ja muu abilise ennastsalgavale osalusele, mida ei suutnud väärata isegi lahti unustatud taevaluugid.

4 X KRISTJAN PRII

Tuletooja, Saaremaa maleva aasta kaitseliitlase kandidaat Taavi Tuisk leidis, et oma riigi sügavamale tähendusele mõeldaksegi enim riiklikel tähtpäevadel, kui marsitakse õlg õla kõrval rivis, lauldakse hümni ja kuulatakse isamaalisi kõnesid. Hiiumaa malevkonna noorteinstruktor Tuuli Karukäpp lisas, et paraadil osalenud 24 noore hiidlase isamaa-armastuse tõestuseks oli nende vankumatu seismine vihmas ja tuules nii võidupüha paraadil Pärnus kui ka võidutule vastuvõtmisel Heltermaal. „Paraadid ja riigi tähtpäevad aitavad kaasa noorte isamaalisele kasvatusele. Koos noortega rivis marssides oli minulgi võimas tunne ja liblikad ringlesid kõhus,“ ütles ta. Naiskodukaitse Lääne ringkonna Hiiumaa osakonna esinaine Marge Vähter ütles, et temalgi oli paraadile minnes hinges ärevus ja rõõmus elevus: „Juba paraadi peaproovil jooksid külmavärinad üle selja, kui laulsime üheskoos hümni ja harjutasime kolme orkestri saatel marssimist.“ Vähter leidis, et kodaniku isamaalisus on kodust kaasa antud, lihtsalt mõni laseb sel rohkem välja paista, mõni ei julge oma isamaaarmastust välja näidata. Ta pakkus, et kui koolis oleks rohkem isamaalist kasvatust, oleks ka Kaitseliidul palju rohkem liikmeid. „Arvan, et riiki, kus oled sündinud, kasvanud ja lood oma tulevikku, tuleb kaitsta, hoida, toetada, armastada,“ kinnitas Vähter. Kolmandat korda paraadil osalenud naiskodukaitsja Anu Saue ütles, et meeldiv oli kuulda pealtvaatajate kiidusõnu nende rühma kohta. Teda rõõmustas, et vihmale vaatamata oli paraadil nii palju pealtvaatajaid. „Kodumaa-armastus tuleb välja erilistes olukordades ja välismaal olles, kuid inimestes võiks igapäevast patriotismi rohkem olla,“ ütles Saue. Tuletoojad olid valitud iga maleva aasta kaitseliitlase ja naiskodukaitsja kandidaatide ridadest. 10

Kaitse Kodu! 6/2012

Raivo Lumiste lahkub ametist

LIIVI REINHOLD Kaitse Kodu! peatoimetaja

Milliste plaanidega te kuus aastat tagasi ametisse asusite? Kui tulin, olid mul kõigest mõned kindlad mõtted. Kõigepealt tahtsin, et organisatsioonis oleksid pärandina kaasa saadud riskid teadlikult hallatud. Teine oluline mõte, milles saime kindral Laaneotsaga kohe kokkuleppele, oli soov minna Kaitseliiduga tagasi juurte juurde. Vahepeal oli organisatsioon sattunud natuke ekslikule rajale. Esimestel kuudel, kogu esimesel teenistusaastal kulus palju aega, et olukorrast üldse aru uvitaval saada. Üsna pea oli selge, et kogu juhtimine Kaitseliidus kombel on vajas oluliselt rohkem täheleKaitseliit panu. Vabatahtlikud juhid olid ülesehituselt, sisult ülekoormatud, erialapealikke ei ja toimelt kõige olnud, kollegiaalsuse põhimõte lähedasem vaste oli kohati nõrk ja peamiselt tugineti üksikutele inimestele, laiapõhjalise riigikes tegid väga palju. Parimad kaitsestrateegia praktikad ei levinud edasi, iga mudelile. struktuuriüksus kasvas ise suunas või seisis lausa paigal. Selles vallas on nüüd pikk samm astutud ja muidugi ka pikk maa veel minna.

suhestaks kaitseliitlase kindlalt organisatsiooniga. Selle mõtte tahan järgmisele Kaitseliidu ülemale kaasa anda. Kui Kaitseliidu ülem üldse millegi pärast peaks muretsema, siis kõige rohkem just vabatahtliku juhtimise pärast. Mida on õnnestunud ära teha? Minu ametiaja jooksul on palju tehtud: on kirjutatud uus Kaitseliidu seadus, üle elatud pronksiöö, sõnastatud arengukavades kindlad eesmärgid, esmakordselt oleme kindla rolli ja rõhuasetustega sisse kirjutatud laiapõhjalisse riigikaitsestrateegiasse. Rõhuasetused sõjaliste ja mittesõjaliste ülesannete osas on selgemad, väljaõpe orienteeritud ülesandele, valmidus täiesti uuel tasemel, varustatus küll mitte ideaalne, kuid igal juhul kordi varasemast etem. Kaitseliidu rahastamine on kindlatel alustel, taristu areng ja varade tagastamine edenevad jõudsalt, duaalne juhtimissüsteem on väärtustatud, inimressursi arendamine tõstetud Raivo Lumiste võidupüha paraadil Pärnus

KRISTJAN PRII

Septembris algul 2006 allkirjastas president Arnold Rüütel Kadriorus pärast kohtumist kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõutsiga otsuse määrata Kaitseliidu ülemaks major Raivo Lumiste. Kuus aastat hiljem elab Kadriorus perekond Ilves, kaitseväe juhatajaks on pärast kindral Ants Laaneotsa saanud brigaadikindral Riho Terras, Kaitseliit on kasvanud enam kui 3000 liikme võrra ja kolonelleitnant Raivo Lumiste lahkub ametist.

Kaitseliidu ülem

Kaitseliidu ülem kolonelleitnant

See oli tekitanud olukorra, et olime tõenäoliselt kõige tsentraliseeritum organisatsioon Eestis, sest kõik otsused tehti paljudes malevates staapide tasemel. Meeldis see meile või ei, aga nii see oli ja sellesse arengujärku ei tohi tagasi minna. Organisatsioon vajab igal astmel juhti, kes tunneb oma alluvaid. Vajasime ja vajame ka täna ühtset ja järjepidevat jõupingutust ning eesmärgikindlust erinevates tegevusvaldkondades ja kõigil juhtimistasemetel alates kõige väiksemast üksusest. See Kaitse Kodu! 6/2012

Tegelemine kodukorra ja seadusega on viinud organisatsiooni toimeselguse hoopis teisele tasemele. Ma ei ütle, et kõik on nii nagu vaja, aga oleme tublisti edasi liikunud. Loodan, et vabatahtlikul on oma organisatsioonis parem toimetada. Organisatsioon on enam ühte kasvanud. Kodukord on tekutanud hulgaliselt diskussioone. Kui ka see ei õpeta meid iseennast tundma, mis siis veel? Tänu altpoolt tulnud algatustele ja ettepanekutele kodukorra loomise diskussioonis tunneme iseennast natuke rohkem. Vähemalt on loodud eeldus selleks, et saaksime ühtsemalt ja ühtlasemalt edasi minna. Mis jäi tegemata või pooleli, mis tuleb jätta tegemiseks järgmisele ülemale? Kaitseliidu ülema positsioon on olnud kõige raskem amet, mida olen pidanud. Esiteks on Kaitseliit selgelt oma organisatsioonikultuuriga ja seda tuleb õppida nägema ja tundma. Väljastpoolt vaadates tundusid paljud Kaitseliidust hõigatud hüüdlaused sisutud, aga selle aja jooksul olen hakanud neid ka ise hüüdma, kuid püüdnud alati selgitada, mida need sisuliselt tähendavad.

LIIVI REINHOLD

Kaitseliidu ülem

prioriteetide hulka, väliskoostöö selgematel alustel ning täiendamas meie ülesande- ja eesmärgipüstitust ning siseriiklikku koostööd. Oleme hakanud organisatsiooni igapäevatoimimises väärtustama aega, millel on vabatahtlikus organisatsioonis tahte kõrval eriline väärtus.

Eriti tuleb edaspidi jälgida organisatsiooni ja Igas muutuses on midagi head, usub Lumiste tema struktuuriüksuste arenguid ning kohendada eesmärke ja meetmeid, mida on eri tegevusvaldtasandil. Kaitseliidul on selles palju ilusaid tulekondades rakendatud, seega Kaitseliidus saab musi ette näidata, aga alati saab teha rohkem. ja tulebki väga paljusid asju teha senisest teistmoodi, sest oleme ju arenev ja tahame olla õppiv Vaatamata taristu jõulisele arengule ja vastava organisatsioon ning püüame kaasas käia meis kompetentsi olemasolule on ka selle valdkonna endis ja väljaspool toimuvate muutustega. Samas arendamisel veel palju teha, eriti malevate tegeon oluline järjepidevus ja stabiilsus. Kaitseliit ei vuskohtade ja lasketiirude osas. Loetelu võib omanda asju käsu korras, väljätkata, kuid kõigis ettevõtmistes peab jälgima ka tima peaks järske suunamuurigaadi- või tusi. Revolutsiooni Kaitseliit ei pataljoniüle- tasakaalu ja kooskõla printsiipi. Ei saa nii, et mõnel olulisel otsusel ei ole sisulist seost juba toimivaga, vaja, pole seda kunagi vajanud, mana kaitse- ega nõnda, et Kaitseliidu organisatsiooniline ja evolutsiooni aga küll. Kõike seda tuleb uuel ülemal värske väes võidki mõelda, sõjaline pool on lahus või üks ületab tähtsuselt teist. Efektiivne sõjaline jõud Kaitseliidus eeldab pilguga vaadata ja hinnata ning et sinust sõltub organisatsioonilise poole laitmatut toimimist ja kuulata kaitseliitlasi, neil on palju. Ja sõltubki see on ennekõike meie, nii vabatahtlike kui ka alati ülemale palju öelda. — sinu tasemel. tegevväelaste, ühine mure. Uuel Kaitseliidu ülemal tuleb Uue Kaitseliidu ülema kandidaadina on välja teha reaalne töö uue seaduse ja kodukorra rakenöeldud brigaadikindral Meelis Kiili nimi. Mida te damisel. Eesti rahvale tuleb näidata Kaitseliitu sellest valikust arvate? ja tema ainulaadsust, mitmekülgsust. Rõhutada Kindral Kiili on Kaitseliidule kõige õigem valik. tuleb erinevate tegevusvaldkondade toimevõimet Pean temast lugu kui juhist ja sõjaväelasest, ta ja kohati on valdkondi veel vaja kontseptualiseeon hea kamraad ja kaitseliitlane. Kaitseliit saab rida. Kindlasti tuleb rõhutada nn väikeste malevate etteotsa nii ajakohaselt väärilise sõjaväelase, kellel tähtsust ja rolli Kaitseliidus, luua neile vajalikke väga mitmekülgne elu- ja teenistuskogemus, kui eeldusi liikmeskonna arenguks, jätkuvalt on vajalika hea ja väärika inimese. Kerge südamega annan kud jõupingutused, mis võimaldavad liikmeskonna oma ameti üle kindral Kiilile, tean, et asjad saavad aktiivsusel kasvada. Rohkemat on võimalik ja vajasiis minna ainult paremaks. lik saavutada siseriiklikus koostöös, eriti kohalikul

Kaitse Kodu! 6/2012

On Kaitseliidu ülemana teenitud aeg teid juhina muutnud? See on õpetanud rohkem inimeste väärtustamist, usaldamist, oskust delegeerida, toetada ja luua eeldusi organisatsiooni arenguks ning kinnitanud, et inimesed on ikkagi kõige olulisemad. Olen kogu teenistuse jooksul kokku puutunud erinevate juhtimistasanditega, Kaitseliidu ülemana olen juhtimud koguni tervet organisatsiooni. On tulnud õppida, kuidas hoida kindlate meetmete abil järjepidevust. Silmaring on laienenud. Brigaadi- või pataljoniülemana kaitseväes võidki mõelda, et sinust sõltub palju. Ja sõltubki – sinu tasemel. Aga kui sinu käsutada on organisatsioon, kuhu kuulub enam kui 20 000 inimest oma ametlike ja mitteametlike käitumisreeglitega, on see midagi muud. Tuleb suuta selles rägastikus orienteeruda ja leida just sel hetkel kõige olulisem.

Nii palju, kui meil on struktuuriüksusi, sama palju on meil organisatsioonikultuure. Väga oluline on olnud kokkupuude Kaitseliidus teenivate juhtidega. Ka vabatahtlike tundmaõppimine ning nende tahte ja motivatsiooni tundmine on olulised selleks, et luua organisatsiooni arenguks õigeid eeldusi. Organisatsioonikultuuri vallas õpid iga päev midagi juurde.

Ütlesite, et Kaitseliidu ülema amet on olnud teie keerulisim teenistuskoht. Milline on olnud kõige mõnusam amet? Kõige kihvtim aeg oli see, kui olin rühmaülem. Ma ei suutnud pikka aega unustanud tunnet, kui hea on näha oma tööd realiseerumas kohe, konkreetses ajas. Teine, mis meenub, oli see ajajärk, kui kaitseväe süsteem arenes tublide administraatorite kasvatamise tähe all. Minul õnnestus aga viiekskuueks aastaks sattuda tegelema pataljoni ja isegi brigaadi tasemel sõjalise taktikalise juhtimisega. See oli tol ajal haruldane võimalus. Seal oli palju avastamisrõõmu ja tegelikkuse tunnetamist, mis võimaldas ka omandatud teadmised kinnistada. Need on asjad, mille pärast olen sõduri elukutse valinud – mitte selleks, et administreerida või teha direktoritööd, vaid ikka selleks, et teha endale selgeks see, mis puutub sõjalisse poolde.

Kaitseliidu ülem

Millist nõu annate ametisse asuvale ülemale? Organisatsioonikultuuri tundmine ja tajumine on ääretult oluline. Selles on kesksel kohal erinevad väärtused, väljakujunenud hoiakud, tavad, inimesed. Arvan, et kui ülem saab sellest aru, saab organisatsioonil ainult hästi minna, otsused ja seisukohad on kaalutletud ja toimekindlad. Kaitseliidu ülema ametis asub juht mitmete vastandite keskel, kohtab erinevaid ja võib-olla ka vastuolulisi seisukohti, ent inimeste väärtustamine ja kuulamine, positiivne hoiak ja kriitiline meel on vaieldamatult head abimehed. Laiapõhjalise riigikaitse toime ja eeldused on evolutKaitseliidu arengu eelduseks, selsiooni lekohane riiklik dokument ühenKaitseliit dab meid kõiki. Huvitaval kombel ei vaja, pole on Kaitseliit ülesehituselt, sisult ja toimelt kõige lähedasem vaste seda kunagi laiapõhjalise riigikaitsestrateegia vajanud, evolutmudelile.

siooni aga küll.

Mida te ise edasi teete? Mõnda aega panustan jätkuvalt Kaitseliidu tegevusse kaitseväe juhataja nõunikuna ja toetan uut Kaitseliidu ülemat, et aidata hoida üldist kurssi. Püüan olla ka aktiivne kaitseliitlane Pärnumaa malevas. Ma võtan teenistust reservis loomuliku osana karjäärist. Võtan seda pausi kui rotatsiooni. Nagu paljud tegevteenistuses ohvitserid roteeruvad väeosade vahel või välisteenistusse, nii võtan mina seda pausi tegevteenistuses kui aega, mil vaadelda teenistust reservi poole pealt. See on aeg, et olla enesekriitiline ja positiivses võtmes kriitiline kogu süsteemi suhtes. Teisest küljest vajan seda aega, et tegeleda iseendaga ja mõelda üleüldse tuleviku peale pikemas pildis: kas on otstarbekas jätkata teenistust ohvitserina või valida hoopis midagi muud, mida tänapäevane ühiskond pakub. Loodan, et andes võimaluse teistele, on võimalik ka oma elus uue hingamisega edasi minna. Millisest põhimõttest olete oma karjääri ehitades lähtunud? Ma ei ole kunagi seadnud eesmärgiks teha karjääri. Võimalused on realiseerunud, mõnikord lausa minu tahte vastaselt. Töö on mind huvitanud ja pakkunud avastamisrõõmu ning teinud mind targemaks. Kui käid karjääriredelil sõdurisaabastest kõrge ülemuseni välja, siis üks põhimõte, mida tasub kõigil meeles pidada, on, et mitte kunagi ära unusta seda, mis tunne on olla sõdurisaabastes. See aitab näha mõnd asja õige nurga alt ja jääda selleks, kes sa tegelikult oled. Kaitse Kodu! 6/2012

erge südamega annan ma ameti üle kindral Kiilile, tean, et asjad saavad siis minna ainult paremaks.

Kas teil oli ka Kaitseliidu ülemaks olemise ajal hetki, kui see tundus maailma parima ametina? Need olid hetked, kui sain tagasisidet, eriti siis, kui asjad olid läinud hästi. Oli ükstapuha, kes seda tagasisidet andis. Võtame näiteks meie keskkogu. Kui see õnnestus, kulges ladusalt ja hästi ning pärast tundsid kõik sellest head meelt, oli see adutav ja tunnetatav. Kui suurem või väiksem õppus oli korda läinud ja meestele oli sisustatud vahva nädalavahetus ning ma juhtusin seal kohal olema ja nägema kas või seda sära või kogemata kuulma, et on hästi läinud, siis teadsin, et see oli tõesti nii. Loomulikult on mul alati hea meel, kui suureneb Kaitseliidu liikmeskond või aktiivsus, ka see on mõõdupuu. Ei saa siiski öelda, et Kaitseliidu ülema töö on raske – see on andnud pagana palju. 13

4 X KAITSELIIDU ARHIIV

Ajalugu Naiskodukaitse Järva ringkonna toitlustuskursused (25. aprill — 1. mai 1935)

Naiskodukaitse kaks algust: 1925 ja 1927 Nii Eesti vabatahtliku riigikaitse kui ka naisliikumise ajaloo seisukohalt tuleb 28. detsembrit 1924 pidada märgilise tähtsusega daatumiks. MERIKE JÜRJO

Naiskodukaitse õigusruumi sünd ja areng

Naiste osatähtsuse kasvu ideel riigikaitse ülesehitamises ja arendamises polnud 1920. aastate Eesti ühiskonnas iseenesest midagi uut. 1918. aastal loodud Ühistöö organisatsiooni kaudu olid naised panustanud juba Vabadussõja võidu heaks: nad tegutsesid tagalateenistuse erinevates valdkondades, rääkimata sellest, et üle kogu maa tegid nad ära nii koduses maja- kui ka tootvas talupidamises sõjaväkke mobiliseeritud meeste töö. Ka Eesti vabariigi põhiseaduse (1920) § 78 nägi ette kõigi Eesti kodanike kohustuse võtta osa riigikaitsest seaduses ettenähtud alustel ja korras. Mõistagi ei tähendanud see naistele kohustust osaleda sõjaväeteenistuses (ajateenistuses), kuid nad arvati riigikaitsekohuslaseks selle mõiste ühiskondlikult laiemas tähenduses.

õulude ja uusaasta vahele jäänud päeval, 28. detsembril 1924, mil oli möödunud vaid 27 päeva kommunistide ebaõnnestunud riigipöördekatsest Tallinnas ja selle lähistel, asutasid ettevõtlikud Tallinna Eesti Naisseltsi liikmed eesotsas Anna Tõrvand–Tellmanniga1 Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna juurde esimese Kaitseliidu naisüksuse, mis kandis Lindade kompanii nime (hilisem Naiskodukaitse Kalevi jaoskond). Seni kaljukindlana näiv kahe suveräänse riigi kokkuleppe – 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingu –, millega idanaaber oli tunnustanud Eesti rippumatust ja iseseisvust, oli Nõukogude Venemaa 1. detsembri mässukatsega põrmustanud. Just selle riigipöördekatse mõjul olid riik ja ühiskond asunud konsolideeritult Eesti riigikaitse laiapõhjalisele ülesehitamisele, mille kõige ilmekamaks ja massilisemaks väljundiks kujunes vabatahtliku Kaitseliidu kohene taaselustamine, kus meeste

kõrval võtsid nüüd koha sisse ka naised. Lindade kompanii eeskujul moodustati 1925. aasta jooksul naisüksused peaaegu kõigis Kaitseliidu malevates.

Aktiivsete naistegelaste algatusele seadusliku raamistuse andmine vabatahtliku riigikaitse valdkonnas ja Kaitseliidu kõrval viibis esialgu ligi

Anna-Emilie Tõrvand-Tellmann, sünd Mälk (1880 Ülenurme — 1953 Molotovi oblast), elukutselt õpetaja, Tallinna I Tütarlaste Gümnaasiumi juhataja 1916—1925, Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Erakolledž’i asutaja ja direktor 1932—1940, Naiskodukaitse Tallinna ringkonna esinaine ja keskjuhatuse liige 1927—1934.

Kaitse Kodu! 6/2012

Eesti Naisorganisatsioonide Liit (1930. aastast Eesti Naisliit) töötas välja sisult iseseisva naiskaitseliitlaste organisatsiooni põhikirja projekti. Liidu III kongressil 1925. aastal võeti vastu otsus, millega tunnistati „tungivaks vajaduseks kodukaitse töös kõige jõuga Kaitseliiduga koos töötada, kutsuda kõiki Eesti naisi üles kodukaitseks ühinema ja kõiki oma jõude Eesti riigi alalhoidmiseks koolitama“. Kaitseliidu ringkondades leiti siiski, et Kaitseliidu töös osalevad naised peaksid olema Kaitseliidu liikmed ja kuuluma Kaitseliidu kohapealsete allüksuste (malevate, malevkondade) juhtimise alla. Kaitseliidu peastaabi koostatud põhikirja projekti järgi moodustasid naisüksused osa Kaitseliidust, nende tööd juhtisid ühised juhatused ja kogu naiste teenitud tulu kuulunuks Kaitseliidule. Vahel energilisemalt, vahel loiumalt väljendudes kestis põhimõtteline vastasseis 1927. aasta keskpaigani, mil mõlemad pooled Kaitseliidus üha suurenevast naisliikmeskonnast tingituna mõistsid, et tuleb minna kompromissile. 1926. aasta lõpul oli üle Eesti malevkondade koosseisus juba 3000 naiskaitseliitlast, neist enim Tartumaa ja Tartu, Viru, Tallinna ning Võrumaa malevas. Tartu naiskaitseliitlaste (Tartu Kodukaitse) õlgadel lasus 15.–19. juunini 1927 Tartus korraldatud Kaitseliidu päevadel nelja toitlustuspunkti ja sama hulga sanitaarpunktide, lisaks mitme sanitaarlendsalga töö korraldamine ja tagamine. Soome naisvabatahtlikest koosnevat riigikaitselist tugiorganisatsiooni Lotta Svärd2 eeskujuks võttes muudeti malevkondade juures tegutsevad naisüksused 1927. aasta sügisel omaette töötavaks ja Kaitseliiduga paralleelselt tegutsevaks organisatsiooniks. Kaitseliidu ülema 2. septembri 1927 käskkirja nr 52 lisana välja antud Kodukaitse naisühingu ajutised määrused sätestasid majanduslikult iseseisva keskkorraldusega eriorganisatsiooni põhimõttel, et töötatakse „ainult Kaitseliidu heaks ja selle ülesannete ja sihtide teostamise kasuks“.

allutas selle peaaegu täielikult Kaitseliidule, viidi põhikirja sisse 1934. aasta 12. märtsi riigipöörde järel. 17. mail 1934 seadustatud põhimõtte järgi muudeti kõigi Naiskodukaitse juhtimistasandite (jaoskond, ringkond, Naiskodukaitse esinaine) senised valitavad ametikohad Kaitseliidu kõrgemalseisva pealiku poolt määratavaks. See samm võimaldas allutada Naiskodukaitse kui isamaalise organisatsiooni meelsuse riigipöördega võimule tulnud ringkondade kontrollile ja poliile kogu maa tiliselt ebasoovitavad juhid, s.o tegid naised valdavalt keelustatud Vabadussõjalaste Liidu naisliikmed, ära nii esinaiste ametikohtadelt või ka koduses maja- kui Naiskodukaitse organisatsiooka tootvas talupinist üleüldse eemaldada.

Ajalugu

kaks aastat. Kiiremas korras 2. veebruaril 1925 vabariigi valitsuse kinnitatud Kaitseliidu põhikiri ei näinud ette naisüksuste eksistentsi kui sellist Kaitseliidu meesüksuste (malevkondade) kõrval ja nii tegutsesid naised koos meeskaitseliitlastega esialgu olematus õigusruumis.

damises sõjaväkke mobiliseeritud meeste töö.

Põhikirja muudeti veel 20. aprillil 1936 ning kahel korral 1937. aastal: 10. veebuaril ja 19. mail. Siis oli see seotud otseselt Mari Raamoti sunnitud lahkumisega Naiskodukaitse esinaise ametikohalt ning senise peasekretäri Erika Oskar-Männiku määramisega esmalt organisatsiooni ajutiseks juhiks ja 1937. aastast esinaiseks.

Kaitseliit ja Naiskodukaitse: iseseisvus ja ühisosa 1927. aastast Naiskodukaitse tegevust suunavaid „Kodukaitse naisühingu ajutisi põhimäärusi“ tuleb vaadelda eelkõige neid loonud ajastu ja tol ajal valitsenud väärtushinnangute taustal. Eesti naised olid Euroopa mastaabis soomlannade järel3 Naiskodukaitse teisena saanud veebruarirevolutsiooni tulemusena Pärnu ringkonna poliitilised õigused, mis omakorda kinnistusid loterii (1930. aastad)

Naiskodukaitse ajutiste põhimääruste maksmapanemist põhjendas Kaitseliidu ülem kolonel Johannes Roska (1935. aastast Orasmaa) ajutistena vaid seni, kuni leitakse võimalus esitada põhimäärused saadavate kogemuste varal parandatud põhikirjana vabariigi valitsusele kinnitamiseks. Töö Naiskodukaitse põhikirja väljatöötamisel kestis kolm ja pool aastat ning päädis selle kinnitamisega 1. aprillil 1931. Põhikirja täiustati paari paragrahvi ulatuses 1933. aastal, kuid põhimõtteline muudatus, mis kahandas Naiskodukaitse iseseisvat juhtimist ja 2 3

1921. aastal loodud Lotta Svärd’il oli 1927. aastal ligikaudu 50 000 liiget. Võrdluseks: Soomes said naised üldise valmisõiguse 1906. aastal, Ameerika Ühendriikides 1920. aastal, Suurbritannias 1928. aastal, Prantsusmaal 1944. aastal.

Kaitse Kodu! 6/2012

Ajalugu

Eesti vabariigi esimeses põhiseaduses 1920. aastal. Samas olid aga valitsev üldine ootus ja nägemus naise positsioonist ja kohast ühiskonnas seotud esmajoones perekonnaga ning naist käsitleti ühiskonnaliikmena eelkõige tema abikaasa kaudu. Sel ajal abielunaine üldjuhul väljaspool kodu ei töötanud, vaid hoolitses perekonna majapidamise eest ja palgatööd olid sunnitud tegema vaid „meest ootavad tütarlapsed“. Seda põhimõtet toetas ka Eestis kehtinud tsiviilõigus, mille järgi naine ei saanud oma varandust ise valitseda, vaid see õigus oli antud meessoost eestkostjale. Sellest ühiskonnas valitsenud õigusprintsiibist lähtusid ka loomisjärgus Naiskodukaitse ja Kaitseliidu suhted. Ajutistes põhimäärustes öeldakse otse, et Naiskodukaitse ülesannete täitmine on „ühes Kaitseliiduga äratada ja edendada Kaitseliidu aateid, süvendada kodanikkude isamaalist ja rahvuslist tunnet, aidata Kaitseliitu kodu kaitsmisel ja kodanikkude julgeoleku kindlustamisel ning täita teisi ülesandeid, mis Kaitseliidu ülema poolt tema peale pannakse“. Sellest johtuvalt nähti ka Naiskodukaitse tegevuse alusena otseselt Kaitseliidust antavate käskude ja korralduste täitmist etteantud raamides. Lisaks määratles nimetatud dokument selgelt Naiskodukaitse kui abistaja rolli Kaitseliidu suhtes, kuid jättis naiskodukaitsjaile vabad käed oma organisatsiooni juhtimisel ja juhtide valikul. Ja veel. Ühelt poolt käsitleti Naiskodukaitset kui iseseisva keskkorraldusega eriorganisatsiooni, teisalt oli aga liigne iseseisvus kärbitud tsiviilõiguslikult analoogse nn eestkoste rolli sisseviimisega, mis andis võimaluse Naiskodukaitse kõigi tasandite juhatuste otsuste blokeerimiseks Kaitseliidu ülema ja pealike vetoõigust rakendada. Naiskodukaitse põhikiri kinnitati 1931. aastal seniseid põhimõtteid järgides, kuigi naised püüdsid projekti väljatöötamise käigus alandavast vetoõiguse regulatsioonist vabaneda. 1934. aasta 12. märtsi riigipöörde järel muudetud põhikirjaga kaasnesid juhtimisalased muudatused. Seni valiti kõigi juhtimistasandite esinaisi Naiskodukaitse üldkoosolekutel, nüüd aga hakkasid neid määrama Kaitseliidu pealikud. See sisult poliitiline muudatus allutas Naiskodukaitse peaaegu täielikult 12. märtsi riigipöördega võimu haaranud kildkonna usalduse pälvinud Kaitseliidu ülemale ja pealikele ja – nagu kirjutab oma mälestustes Mari Raamot – „nii võidi määrata oma meele järgi juhte – olgu esinaisi keskjuhatuses, ringkondades või jaoskondades“. Seega võib täheldada Teise maailmasõja eelse Naiskodukaitse algusajal valitsenud suhteliselt avara iseseisvuse järk-järgulist

Tallinna ringkonna naiskodukaitsjad välikatla juures (1930. aastad)

kitsendamist Kaitseliidu poolt, mis on aga samas üsna üheselt 1930. aastail üha autoritaarsemaks muutuva riigi ja ühiskonna peegelpildiks nii Eestis kui ka naaberriikides. Teine oluline küsimus, mille puhul naiskodukaitsjate ja kaitseliitlaste (peamiselt küll Kaitseliidu juhtkonna) visioon organisatsiooni loomisjärgus ei ühtinud, oli ﬁnantsvaldaiskodukaitkond. Teatavasti ei rahastatud Teise maailmasõja eelset sele kõige Naiskodukaitset mitte riikliolulisemas valdkonnas sanitaar- kest vahenditest nagu tänapäeval, vaid kogu oma tegealal kujunes eriti vuseks vajaliku raha teenisid hea koostöö Tartu Naiskodukaitse jaoskonnad tervishoiu muuseu- ise ja tahtsid ka omateenitud raha kasutamise üle ise otsusmiga. tada. Raha ehk iseseiseva ja isemajandava kassa pidamise küsimus vaieldi selgeks juba Naiskodukaitse I kongressil 1928. aasta algul. Kaitseliiduga ühise kassa ideed silmas pidades teatas Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Jaan Maide kongressist osavõtnud naiskodukaitsjaile, et „raha muretsemine peab üldse jääma naiste hooleks. Soomes korraldavad naised kõik peod ja turud sissetulekute suurendamiseks, sest naised oskavad seda paremini teha kui mehed“. Naiskodukaitsjate vastuseis viis siiski kokkuleppele, et naised säilitavad eraldi kassa ning toetavad Kaitseliitu rahaliselt vastavalt vajadustele ja võimalustele.

Omatulu teenimiseks kasutasid naised mitmeid mooduseid: algatati loteriisid ja korjandusi, otsiti sponsoreid, korraldati tasulisi kursusi ning ettekannete ja einelauaga pidusid jne. Jaoskondade kohustuseks oli oma malevkonna kaitseliitlaste toitlustamine õppustel jaoskonna jõul ja kulul. Lisaks toetati oma malevkonda laskevõistluste auhindade, relvade või varustuse omandamiseks vajaliku rahasumma eraldamise või lipu annetamisega. Naiskodukaitse keskaparaadi ülalpidamiseks olid kõik jaoskonnad kohustatud andma teatud protsendi oma tuludest ringkonnale ja ringkond Kaitse Kodu! 6/2012

Teise maailmasõja eelse Kaitseliidu teistsugune olemus sisaldus juba tema deﬁnitsioonis: „Kaitseliit on apoliitiline, vabatahtlik, riiklike ülesannetega seltskondlik rahva omakaitse organisatsioon.“ Siis oli Kaitseliit valdavalt isemajandamisel ja riigi rahaline toetus organisatsioonile väike. Selles deﬁnitsioonis sisaldus ootus, et kõik kaitseliitlased panustaksid oma tegevusega mitte ainult sõjaliselt, vaid rakendaksid ka oma tsiviilvõimekuse ja teadmised Kaitseliidu majandusliku olukorra tagamiseks. Ka naistel oli selles osas vastutusrikas ja selgelt mõõdetav roll.

Kindlate üleannetega organiseeritud jõud Teise maailmasõja eelse Naiskodukaitse peamised tegevusalad olid toitlustus-, sanitaar-, majandusja varustusala, lisaks isamaaline ja rahvuskultuuriline propagandatöö, kehakultuuri arendamine ning noorsookasvatus Kodutütarde organisatsiooni ellukutsumise ja juhendamise kujul. Ajutised põhimäärused sätestasid, et „eriliseks ülesandeks „Kodukaitse“ naisühingul on Kaitseliidu sanitaar- ja toitlusalade korraldamine ning majanduslise külje kindlustamine“. Sellest johtuvalt jagunes Naiskodukaitse tegevus kaheks: ühelt poolt oli selleks reaalne tegutsemine toiduvalmistamisel või sanitaarvalvekordades Kaitseliidu õppustel ja laskeharjutustel, kaitseliitlastele varustuse valmistamine tööõhtutel jne. Teiselt poolt koolitati naisi nende ülesannete täitmiseks regulaarselt kõigis eelnimetatud valdkondades. Teadmiste ja oskuste omandamiseks ja täiendamiseks korraldati erinevaid kursusi (keedu- või massitoitlustamise, esimese abi, varustuse valmistamise jm kursused), mille läbiviimiseks rakendati ümbruskonnas leiduvaid vastava ettevalmistusega lektoreid-instruktoreid või kutsuti neid kaugemalt.

toitlustama, osalema sanitaarvalvekordades, õmblema varustust jne. Üsna varsti aga rakendati spetsialiseerumise põhimõtet, mille puhul iga naiskodukaitsja omandas ettevalmistuse vaid ühel tema enda valitud põhierialal, täiendas end regulaarselt ja omas kohustust samas rollis ka tegutseda. Nii-öelda erakorraliste aegade saabudes, s.o 1939. aasta sügisel Teise maailmasõja puhkedes määrati Naiskodukaitses liikel ajal abielu- metele kohustused. See tähendas naiskodukaitsjate jagunaine üldjunemist kahte kategooriasse: hul väljaspool esiteks need liikmed (valdavalt kodu ei töötanud ja abielunaised), kes olid valmis palgatööd olid sun- täitma oma ülesandeid kodus nitud tegema vaid või selle lähikonnas, ja teiseks need (vallalised, valdavalt „meest ootavad noored naised), kes olid valmis tütarlapsed“. täitma oma ülesandeid vastavalt vajadusele ka kodust kaugemal ja pikema aja vältel. Kohustuste määramise järel kinnitas iga liige allkirjaga, et ta on teadlik enda määramisest ühte või teise kategooriasse. Seega oli iga naiskodukaitsja organisatsiooni 12aastase tegevuse järel teadlik oma kohustustest ja ülesannetest totaalkaitse printsiipi rakendavas Eesti riigikaitsesüsteemis.

Ajalugu

omakorda Naiskodukaitse keskjuhatusele üle-eestilise tegevuse arendamiseks.

1940. aastaks, mil organisatsioon 27. juunist päevapealt likvideeriti, oli ca 17 000 liikmega Naiskodukaitse kujunenud üheks suurimaks Eesti naisorganisatsiooniks, mille vabatahtlikud liikmed andsid märkimisväärse panuse kodanikkonna riigikaitselisel koolitamisel ja Eesti riigikaitses totaalkaitse printsiibi (riigikaitseks valmistatakse ette kogu tsiviilelanikkond) rakendamisel enne Teist maailmasõda. Ja sellisena ta meile ajaloost paistabki – tegusalt mõjuva massiorganisatsioonina nii mastaapide, väljaõppe kvaliteedi kui ka Eesti riigikaitsesüsteemis koha leidnud konkreetsete ülesannetega.

Naiskodukaitsele kõige olulisemas valdkonnas sanitaaralal kujunes eriti hea koostöö Tartu tervishoiu muuseumiga. 1939. aastast pärinev dokument „Aruanne riigikaitse tegevusest 1934–1939“ nägi ette Naiskodukaitse kohustused nn erakorraliste aegade (sõja-, kriisi- või hädaolukord) saabudes: „Naiskodukaitse rakendamise alal on koostatud vastav kava sanitaarasutiste organiseerimiseks sõja korraks. Selle järgi Naiskodukaitse valmistab ette mõnede haiglate, kirurgiliste salkade ja toitluspunktide formeerimise ning viib need läbi mobilisatsiooni korral. Tähendatud sanitaarasutised jääksid täienduseks ning abiks sõjaväe organisatsioonis ettenähtud sanitaarasutistele.“ Organisatsiooni algaastatel olid kõik naiskodukaitsjad vähesest liikmeskonnast tingituna sun- Naiskodukaitse Pärnu ringkonna võimlemisrühm nitud tegutsema kõigis või mitmes valdkonnas: (1937. aasta) Kaitse Kodu! 6/2012

Põhiteema

Mida naised teevad? Naiskodukaitsjad tegutsevad kaheksas erialagrupis Kaitse Kodu! vaatas erialagruppides ringi ja leidis eest uskumatult kireva koosluse tegevusi, hulga särasilmseid naisi ja vastutusrikka ülesande koolitada muu hulgas ka Kaitseliidu ametikohtadele sobivaid spetsialiste. Saame lugejateni tuua vaid killukese kogu spektrist ja jutustame iga erialagrupi tegemistest ühe naiskodukaitsja silmade läbi.

JANA OTS naiskodukaitsja

ämmastavalt sageli olen kogenud, et näiliselt lihtsatele küsimustele ei ole kerge vastata. Nii juhtus ka Kaitse Kodu! toimetuse viimasel avatud koosolekul, kus mitte keegi (ka mitte mina) ei osanud vastata küsimusele: „Mis on Naiskodukaitse põhitegevus?“ Peas jooksid ringi kõik Naiskodukaitse erialad. Kuid milline neist on see põhiline? Rumal tunne tuli peale. Kaitseliitlased paraku ei osanud suurt midagi arvata, st pakkusid selleks ainult toitlustust ja esmaabi. Ja veel kaks lihtsat küsimust, millele vastamisega ma alati jänni jään: „Miks sa seda teed?“ ja „Mis sa sellest saad?“. Ma tõesti ei tea, miks lähen oma vähestel vabadel päevadel AK-4ga metsa rännakule, paduvihmaga paraadile marssima või puhkuse esimestel päevadel paljulapseliste perede laagrisse välikatlaga süüa valmistama. Ja ma ei oska öelda, mis ma sellest saan. Emotsioonid löövad hinges laineid, samas suu maigutab tummalt kui kalal. Olen elus õppinud, et küsimused, millele sa ei oska ise vastata, tuleb esitada targematele inimestele. Et tundma õppida Naiskodukaitse põhitegevusi, otsisin välja iga erialagrupi kogemustega esindaja ja palusin tal oma toimetamisi kirjeldada, et mõista, miks nad seda teevad ja mida nad sellest saavad. Kusjuures erialad pole reastatud sugugi mitte tähtsuse järjekorras. Kas on võimalik, et mõni kirjeldatud erialadest on Naiskodukaitse põhitegevus? Minu meelest mitte – need kõik on ühtviisi olulised ja üksteist täiendavad tegevused Naiskodukaitses ja just see teebki selle organisatsiooni nii mitmekesiseks, põnevaks ja erinevatele naistele vastuvõetavaks. Iga naine saab siin leida eneseteostus-, arengu-, hindamatute kogemuste ammutamise ja koostöövõimaluse ning, mis peamine, võimaluse anda panus oma kodu ja kodumaa kaitseks. On vaja ainult oskust mõista, „mida sa sellest saad“.

Meditsiin Naiskodukaitses 19 aastat tegutsenud Maret Kommerit võib iseloomustada kui aktiivset ja kriitilise mõtlemisega inimest, kes näeb kitsaskohti esmaabi valdkonnas ja pakub välja ka võimalikke lahendusi. Esmaabi (EA) valdkonnas on Mareti tööpõld kasvanud nii laiaks, et vabatahtlikuna tuleb tal teha sageli valikuid, mis tekitavad hinges rahulolematust. Mareti põhitegevuseks EA erialal on baasväljaõppe läbiviimine Naiskodukaitse ringkondades, noorteorganisatsioonides ja Kaitseliidus, õppematerjalide kajastamine ning EA propageerimine ja ennetustöö õnnetuste vältimiseks, lisaks EA erialavõistlustel ja sõjalis-sportlikel võistlustel esmaabipunktide korraldamine-läbiviimine-hindamine. Meditsiinigrupi tööks on ka esmaabi tagamine paraadidel ja õppustel. Selles valdkonnas tuleb end pidevalt täiendada, et n-ö reel püsida. Maret on olnud kaasatud ka rühmaparameediku kursuse õppekava koostamisse.

Maret väärtustab EA eriala kui arenguvõimalust Naiskodukaitses: „Õpilasest on kasvanud õpetaja.“ Ta peab Naiskodukaitset selle rikkaliku tegevuse, paindliku juhtimissüsteemi ja hea organiseeritusega kordi ahvatlevamaks organisatsiooniks kui ükskõik millist muud valikut. Naiskodukaitse väljaõppe üldpõhimõtted ja erialakirjeldused: meditsiinigrupp Tegevus: 1) esmaabi õpetamine; 2) esmaabi tagamine väljaõppeüritustel; 3) erialase väljaõppe planeerimine ja läbiviimine; 4) grupiliikmete arvestuse pidamine; 5) meditsiinivarustuse haldamine oma pädevuse piirides. Liikmed Baasväljaõppe läbinud, empaatiavõimelised, hea pingetaluvuse, suhtlemisoskuse ja füüsilise vormiga meditsiinihuvilised naiskodukaitsjad, kes soovivad teisi aidata.

Kaitse Kodu! 6/2012

Mare Laide kuulub Naiskodukaitse ridadesse 1996. aasta oktoobrist. Patt on kirjutada Marest kui ainult formeerijast, sest tegelikult on ta mitmekülgne inimene ja ka Naiskodukaitse kontekstis oleks lihtsam välja tuua need erialad, millega ta ei tegele (kui neid üldse on). Mare korduv mõte esimesel formeerimiskoolitusel oli, et kellele, kuradile, seda kõike vaja on, kuid tänaseks on ta Läänemaal formeerimiskeskuse ülem.

Naiskodukaitse avalike suhete grupi liikmed ohutusalasel perepäeval Rakvere Põhjakeskuses

Avalikud suhted Avalike suhete grupi tööd soostus tutvustama Kristel Kitsing, kes on Naiskodukaitses tegutsenud seitse aastat. Tänaseks Viru ringkonna avalike suhete (AVS) gruppi vedavat ja Viru maleva teavituspealikuna tegutsevat Kristelit tuleb iseloomustada kui kohustetundlikku ning töösse südame ja hingega suhtuvat inimest. Tema põhimõte avalike suhete vallas tegutsedes on olla justkui advokaat, kellele tuleb kõik ära rääkida, sest info kättesaadavus võimaldab tal oma tööd hästi teha. Tema eesmärgiks on ennekõike avalikkusele informeeriva sõnumi edastamine ja olulisel kohal on ka organisatsioonis läbipaistvuse loomine. AVSi grupp planeerib või aitab kaasa organisatsiooni püüdlustele mõjutada või muuta avalikkuse hoiakuid ja seisukohti organisatsioonile soodsas ja soovitud suunas. Põhitegevuseks on sellise teabe või sõnumi sihtrühmadeni ja laiema avalikkuseni viimine, mis toetab organisatsiooni eesmärkide saavutamist. Eesmärkideks on organisatsiooni maine kujundamine, säilitamine ja liikmeskonna kasv. Eesmärkide elluviimiseks kasutatakase neljanda võimu ehk meedia mõju — jälgitakse organisatsiooni liikmete tegevuse ja käitumise mõju avaliku arvamuse kujunemisele ning korraldatakse mitmesuguseid üritusi või lüüakse neil kaasa, tutvustades organisatsiooni. AVSi grupi töövaldkond on ka ajaloo kogumine ja jäädvustamine: nii organisatsiooni tegevust kajastava fotokogu täiendamine kui ka trükimusta raiutud kirjatööde säilitamine. Et AVSi valdkonna tegevused eeldavad erialaseid teadmisi, on AVSi grupi üks tegevustest meeskonnaliikmete koolitamine ja koolituste korraldamine. Kristel panustab Naiskodukaitse AVSi tegevusse eelkõige seetõttu, et võrreldes teiste vabatahtlike organisatsioonidega, kus ta on kaasa löönud, on Naiskodukaitses avalikud suhted tähtsustatud: juht hindab nii suhtekorraldust kui ka suhtekorraldajat ennast. Lisaks adub ta, et AVSi vallas tegutsemine avaldab organisatsioonile mitmeti suurt mõju. Naiskodukaitse väljaõppe üldpõhimõtted ja erialakirjeldused: avalike suhete grupp Tegevus: 1) ringkonna avalike suhete alane tegevus; 2) ringkonna ajaloo kogumine ja säilitamine; 3) erialase väljaõppe planeerimine ja läbiviimine ringkonnas; 4) grupi liikmete arvestuse pidamine; 5) grupi varustuse haldamine. Liikmed Baasväljaõppe läbinud, arvutit vähemalt tavakasutaja tasemel kasutada oskavad, organisatsiooniteadlikud, ajakirjandus-, fotograaﬁa-, kujundus- või ajaloohuviga, korrektse välimuse ja positiivse ellusuhtumisega naiskodukaitsjad.

Kaitse Kodu! 6/2012

Põhiteema

Formeerimine

Mare kirjeldab formeerimistööd lihtsustatult järgmiselt: „Formeerimine on sõjaaja üksuste kokkupanek ehk lihtsamalt: võtan tänavalt tulnud viigipükstes ja triiksärgis mehe vastu, annan talle vormi, varustuse ja relva ning saadan teisest uksest sõtta. Mõne aja möödudes ehk siis reservõppekogunemine lõppedes toimub vastupidine: laos seismisest veidi kortsunud pükstes ja särgis mees läheb oma tavaellu tagasi. Peegleid me riietusruumidesse üles ei pane, sest te ei kujuta ette, kui edevad võivad mehed olla.“ Tegelikkuses on asi muidugi oluliselt keerulisem, sest kogu varustuse panevad formeerijad varem valmis ja kui formeerimine on kavas väljaspool staapi, viivad selle ka autodega kohale. Hinge ajavad Marel täis need kutsealused, kes ilma põhjuseta ja ette teatamata kohale ei ilmu — see teeb juurde suurel hulgal tühja tööd. Läänemaal viib formeerimist läbi 34-liikmeline formeerimisgrupp ja Mare peab kõige aluseks head koostööd ja professionaalsust. On müüt, et formeerimisse sobivad ainult naised ja veteranid. Mare kogemused ütlevad, et naised kindlasti, aga ka mehed peavad olema tugevad, tehnilise taibu ja kiire mõtlemisega. Ja veel leiab Mare, et just formeerija töö tõttu ei saa ta füüsilise vormi üle kaevata. Naiskodukaitset väärtustab Mare seetõttu, et on saanud siit hindamatuid teadmisi, kogemusi, häid ja väga häid tuttavaid. „Olen saanud rinnuni mudas rabeleda ja ballikleidis parketil tantsida.“ Naiskodukaitse väljaõppe üldpõhimõtted ja erialakirjeldused: formeerimisgrupp Tegevus: 1) tegutsemine maleva formeerimispunktides ja -keskustes; 2) ringkonna formeerijate arvestuse pidamine; 3) ringkonna lao haldamine. Liikmed Baasväljaõppe läbinud, hea füüsilise vormiga kohusetundlikud naiskodukaitsjad.

Põhiteema

Kultuur

Side ja staap

Berit Cavegn otsustas Naiskodukaitsega liituda samal päeval, kui kuulis selle olemasolust. Berit, kes loetleb oma hobidena nagu muuseas joonistamist, laulmist, kokkamist ja lugemist, oli Tallinna ringkonna kultuurigrupi juhi kohale ütlemata loogiline valik.

Aleksandra Zaverjuhha on olnud naiskodukaitsja üheksa ja pool aastat. Ta on vastanute seas erandlik selle poolest, et astus Naiskodukaitsesse kindla soovi ja huviga õppida sideeriala, kuigi ta arusaam sidest oli tol ajal pisut ekslik ja sõjaﬁlmidepõhine. Staabitöö inspireeris Aleksandrat hiljem tänu tegevusrohkusele.

Berit tõi Tallinnas kokku ringkonna lauluringi ja pakub võimalust oma mitmekülgseid huvisid teistega jagada. Kultuurigrupi juhina ongi tema ülesanne mõelda välja ja korraldada ringkonna naistele üritusi, mis mahuksid märksõna „kultuur“ alla. Näiteks viimati said naised Beriti eestvedamisel kokku eesti leiva paremaks tundmaõppimiseks. „Naiskodukaitse paelub mind oma võimalustega. Mind huvitavad militaarvõistlused, matkamine, esmaabi õppimine ja praktiseerimine. Missugune teine organisatsioon ühendab neid kõiki? Lisaks veel erinevad juhtimis-, esinemis- jms kursused, mida saab ka tsiviilelus rakendada,“ loetleb Berit põhjusi kuuluda Naiskodukaitsesse. Naiskodukaitse väljaõppe üldpõhimõtted ja erialakirjeldused: kultuurigrupp Tegevus: 1) seltskondlike ja pidulike ürituste korraldamine; 2) erinevate hobigruppide loomine ja nende kooskäimise korraldamine (vastavalt võimalustele valida sobivad alad: rahvatantsuring, laulukoor, orkester, käsitööring, näitering); 2) erinevate õppepäevade korraldamine; 3) esinemine; 4) motivatsiooniürituste korraldamine; 5) rahvuskultuuri hoidmine; 6) heategevus; 7) grupiliikmete arvestuse pidamine. Liikmed Kõik soovijad.

Noortejuht Maire Kruus on Naiskodukaitse liige 2003. aastast. Maire on noorteinstruktor, kes leiab, et noored on need, kes hoiavad tema hinge noorena. Maire on Kodutütarde Lääne ringkonna Liblikate rühma rühmajuht. Oma tegevuse prioriteediks on ta võtnud kodutütarde järgukatsed, sest järgukatsete teemade valik on lai. Saab teha palju põnevat: matkamängud, metsa- ja spordilaagrid, matkaks õppimine ja metsas olemiseks vajalike tarkuste omandamine. Samas saab teha näputööd, askeldada köögis, panna end proovile esmaabiandjana. Noortejuhi tegevus on andnud võimaluse ka ise koos lastega erinevaid teadmisi ja tarkusi omandada. Sarnaselt paljudele noorteinstruktoritele ei valinud Maire Naiskodukaitses noortejuhi eriala, vaid hoopis töö noortega tõi Maire Naiskodukaitsesse. Naiskodukaitses peab Maire oluliseks laia tutvuskonda: peaaegu igas Eestimaa nurgas on inimene, kes vajadusel on nõus aitama nii nõu kui ka jõuga.

Aleksandra tegutseb Tartu ringkonna sideinstruktori ja staabiassisteerimisel mentorina algajatele kolleegidele. Sideväelase põhitegevuseks on side loomine, sidepidamine ning sideühenduste hooldus ja parandus. Staabiassistendi töö eesmärgiks on toetada staabi toimimist tehnilist laadi info haldamise ja vahendamisega seotud ülesandeid täites. Staabiassistendi põhiülesanneteks on staabi territooriumi haldamine, dokumentide töötlemine, töö topograaﬁlise kaardiga, sidepidamine ja vahetu ülema antud ühekordsete ülesannete täitmine. Oma töö väärtusena hindab Aleksandra enesearengut tehniliste teadmiste omandamises, samuti juhtimise ja asjaajamise oskuste ja kogemuste kasvu, mida saab omakorda kasulikult rakendada nii Naiskodukaitses jaoskonna juhtimisel kui ka eraelus tööalaselt. Palju teadmisi on ta saanud kolleegidelt. Tal on õnnestunud tutvuda ka välismaa staabikorralduse ja juhtimiseripäradega. Samuti peab Aleksandra oma töös oluliseks info liikumist Naiskodukaitse erinevate „põlvkondade“ ja tasemete vahel, oskuste ja kogemuste jagamist. Naiskodukaitse väljaõppe üldpõhimõtted ja erialakirjeldused: side- ja staabigrupp Tegevus: 1) maleva õppustel vajalike kohtade täitmine; 2) muudel õppustel, võistlustel jne staabiassistendi ülesannete täitmine; 3) erialase väljaõppe planeerimine ja läbiviimine ringkonnas; 4) grupiliikmete arvestuse pidamine; 5) grupi varustuse haldamine. Liikmed Baasväljaõppe läbinud, arvutit vähemalt tavakasutaja tasemel kasutada oskavad, hea pingetaluvusega, füüsiliselt heas vormis, tähelepanelikud ja täpsed naiskodukaitsjad, kes soovitavalt oskavad vähemalt algtasemel inglise keelt.

Naiskodukaitse väljaõppe üldpõhimõtted ja erialakirjeldused: noortejuhtide grupp Tegevus: 1) noortejuhtidena tegutsemine Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonis; 2) Naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonide koostöö edendamine; 3) grupiliikmete arvestuse pidamine. Liikmed Baasväljaõppe läbinud, lapsi armastavad, tegutsemishimulised, kannatlikud, heade suhtlemisoskustega, rõõmsameelsed ja noorsootööst huvitatud naiskodukaitsjad.

Pole sugugi haruldane, et töö noortega toob noortejuhi Naiskodukaitsesse

Kaitse Kodu! 6/2012

Põhiteema

Toitlustus Elle Vinni on Alutaguse ringkonna taasasutaja. Kohe täitub tal 15 aastat Naiskodukaitses. Ellet võib iseloomustada kui üdini positiivset, seltskondlikku ja rõõmsameelset inimest, kes, tehes ükskõik mida, teeb seda südamega ja võimalikult hästi. Tema motoks on: „Käitu teistega nii, nagu tahad, et sinuga käitutaks.“ Toitlustusega hakkas Elle tegelema Naiskodukaitses seetõttu, et tol ajal oli oli Kaitseliidu Eriliseks teeb toitlustamise toimetamine välitingimustes, eemal poolt toitlustemise järele suur nõudlus. See ei kraaniveest ja elektripliidist ole mõistagi välistanud muid tegevusi (orienteerumine, püssilaskmine jne). Paljudele võib toitlustamine näida igavana: kalkulatsiooni koostamine, toidu valmistamine, hügieen, toiduainete ettevalmistamine jne. Elle teab, et eriliseks teeb toitlustamise välitingimustes toimetamine ja loominguliseks peolaudade valmistamine. See eriala on mitmekülgne ja seal on väga oluline meeskonnatöö. Toitlustuse eriala on Elle isiklikku arengut, kogu tema elu mõõtmatult mõjutanud. Ta on käinud toitlustamist õppimas Rootsis mereväe intendantide koolis, juurutanud ja eest vedanud toitlustuse erialakoolitusi Naiskodukaitses. Koos erialaga on toimunud ka eneseareng. Et meeskonda arendada, õpetada ja juhtida, peab pidevalt ka endas paljut arendama: kannatlikkust (et tulla toime ka saamatute õpilastega), läbirääkimisoskust (et möödarääkimisi vältida), tolerantsust erinevate inimeste suhtes, inimeste võimetega arvestamist, emotsionaalset intelligentsust (et juhtida oma emotsioone), vajadusel veidi ka inimestega manipuleerimist. Elle peab hindamatuks väärtuseks seda, mida ta selle 15 aastaga on õppinud. Elle ei ole kordagi mõelnud organisatsiooni vahetada, sest ta lihtsalt ei usu, et kusagil mujal on põnevam kui Naiskodukaitses: „See ei ole lihtsalt võimalik.“ Naiskodukaitse väljaõppe üldpõhimõtted ja erialakirjeldused: toitlustusgrupp Tegevus: 1) maleva õppuste vms toitlustamisvajaduste tagamine; 2) ringkonna õppuste, pidu- ja muude ürituse toitlustusvajaduste tagamine; 3) baasväljaõppe toitlustusmooduli läbiviimine; 4) erialase väljaõppe planeerimine ja läbiviimine ringkonnas; 5) grupiliikmete arvestuse pidamine; 6) toitlustustarvikute ja toiduainete arve pidamine. Liikmed Baasväljaõppe läbinud, tervisetõendit omavad, hügieeninõuetest kinni pidavad, hea pingetaluvusega, meeskonnas ja välitingimustes töötada suutvad positiivse ellusuhtumisega naiskodukaitsjad.

Sport Leili Särg on olnud Naiskodukaitse ridades seitse aastat, peab end „igaveseks sehkendajaks“, kes on ise sportimisest huvitatud ja seetõttu enesestmõistetavalt sobilik inimene spordigruppi eest vedama. Leili põhimõtted Naiskodukaitses on lihtsad ja selged: „Spordigrupi eesmärk on, et terves kehas oleks terve vaim. Naiskodukaitsja ei saa olla tegus, kui ta liha(s) on nõder. Head füüsilist vormi nõuab aga iga Naiskodukaitse eriala — nii kokkamine, meditsiin, staabiassistendi töö, koormusmatkad kui ka muu militaarne tegevus.“ Kõige stabiilsemalt toimetab Leili koduringkonnas Sakalas laskmisgrupp. Sügisest kevadeni toimuvad korrapärased ujumistunnid ja võrkpallitreeningud, kui on lund, siis ka suusatamine. Kevadest sügiseni tegelevad sakalased jooksmise, jalgrattasõidu, kepikõnni ja rulluisutamisega. Neli hakkajat naist käib enesekaitsetreeningul. Ringkonnas korraldatakse laskevõistlusi, sõjaväelist kolmevõistlust ja füüsilisi katseid. Spordigrupi liikmed on abiks kodutütarde ja noorkotkaste laagrites ning esindavad ringkonda malevate üleriigilistel spordivõistlustel.

Kaitse Kodu! 6/2012

Leili peab oluliseks spordigrupi liikmete sihipärast treeningut eesmärgi nimel. Ta näeb oma tegevuse väärtust Naiskodukaitses riigi kaitsevõime tugevdamises. Naiskodukaitset hindab Leili mitmekülgse tegevuse tõttu. Naiskodukaitse väljaõppe üldpõhimõtted ja erialakirjeldused: spordigrupp Tegevus: 1) spordilaagrite ja -võistluste (sh militaarvõistluste) korraldamine; 2) mängude korraldamine avalike suhete suunitlusega üritustel; 3) sportimisvõimaluste leidmine ringkonna tasandil; 4) ringkonna esindamine spordivõistlustel; 5) tervislike eluviiside propageerimine; 6) grupiliikmete arvestuse pidamine; 7) grupi varustuse haldamine. Liikmed Baasväljaõppe läbinud, organiseerimisvõimega, tervislikest eluviisidest ja/või spordist huvitatud naiskodukaitsjad, samuti vastupidavad, tahtejõulised ja militaarrännakutel või võistlustel osalemisest huvitatud naiskodukaitsjad.

Terves kehas on terve vaim. Vaimu hoiavad tervena ka naiskodukaitsjad

Persoon

Aasta naiskodukaitsja: kõige olulisem on sisemine tunne LIIVI REINHOLD Kaitse Kodu! peatoimetaja

jame aasta naiskodukaitsja Nele Sarrapikuga juttu kange piimakohvi ja Nele küpsetatud kodujuustupiruka kõrval tema kodus, suures päikest täis majas mururohelisel Märjamaal. Suuremad lapsed joovad kakao ära ja lähevad mängima, seitsmekuune pesamuna mõnuleb isa süles. Nele ei saa kuidagi laia naeratust tagasi hoida, kui puhkuseplaanidest räägib: augusti keskpaigas saab preili Sarrapikust proua Pernits. Aga naeratus püsib suul ka siis, kui jutt läheb Naiskodukaitsele.

Ütled, et oleks hästi, kui teaks ja mäletaks. Aga millise naiskodukaitsjaga sa oma sisemiste kriteeriumide järgi rahul oled? Ma olen praegu rahul, kui nad minuga vähemalt suhtlevad. Mina tulin ju võõrasse ringkonda ega tunne neid naisi vanast ajast, nii et kunagi möödunud aktiivsed ajad mulle eriti korda minna ei saa. Aga ma olen rõõmus nende üle, kellega olen saanud kontakti ja kes on väljendanud oma soovi Naiskodukaitses olla ning põhjendanud, miks ta praegu aktiivne ei ole või välja tulla ei saa. Kui inimesel ei ole mingeid takistusi (näiteks osa soovib Naiskodukaitsest kõrvale jääda, kui sünnib laps, on kiire aeg ülikoolis või tööl), siis korra kuus oleks kusagil käia täitsa tore. Ma oleksin väga-väga rõõmus, kui kõik minu jaoskonna naised käiksid Naiskodukaitse üritusel korra kuus. On organisatsiooni liikmete osalusaktiivsus sinu kui jaoskonna esinaise silmis kõige suurem murekoht? Tundub nii. Kui sain jaoskonna esinaiseks, oli see pisut lõhkine ja räsitud jaoskond. Alguses me ei võtnudki eesmärgiks midagi väga militaarset, vaid lihtsalt meie-tunde loomise. Et kõik tuleksid välja ja teeksid midagi, et tekiks oma seltskonna tunne. Siis tahavad inimesed hakata jälle üritustel käima. Tartu ringkonna teeõhtute eeskujul hakkasime korraldama kord kuus naisteõhtuid – õpime midagi lihtsat, ajame juttu ja saame tuttavaks –, sest me ju isegi ei tundnud esialgu üksteist. Mulle näib, et see on vilja kandnud, sest paljud vahepeal passiivseks jäänud liikmed on hakanud naisteõhtutel käima. Meie-tunne on ka

2 X LIIVI REINHOLD

Suurele perepildile mahuvad Meelise poeg Siim, Meelis, Nele, Nele tütar Luiselotta ning Meelise ja Nele ühine pesamuna Lisete

Mis sa arvad, mille eest sa aasta naiskodukaitsja tiitli said? Aasta naiskodukaitsja tiitlit vääriks igaüks neist, kelle kandidatuur esitati. Aga miks mina? Arvan, et see tiitel ei ole mulle antud selle ühe aasta eest, olen vabatahtlik olnud juba üsna pikka aega ja üht-teist jõudnud teha ka, ilmselt on see rohkem „elutööpreemia“. Ühte asja on väga raske välja tuua, seda enam, et kusagil segunevad palgatöö ja vabatahtlik töö. Kuhu sa tõmbad piiri, et mis on tehtud vabatahtlikult ja mis palga eest? Loodan, et olen algusest peale tubli olnud. Vähemalt olen seda püüdnud ja selle käigus paljude teiste abiga ka midagi ära teinud. Kolm aastat Tartu ringkonna esinaisena oli tõsine ülesanne, sellega sain hakkama. Aga kui rääkida Rapla ringkonnast, siis siin sai minust jaoskonna, ja mitte väga lihtsa jaoskonna esinaine. Siin oli enne esinaine olemas, aga suureks paisunud jaoskond jagati pooleks ja kõik said valida, kumba jaoskonda minna. Osa valis Kaerepere, osa Rapla jaoskonna, aga kõik ka need, kes ei öelnud

midagi, jäid Rapla jaoskonda. Minu eesmärk on, et minu ametiaja lõpuks oleks Rapla jaoskond jalul ning iga naine teaks ja mäletaks, et ta kuulub Naiskodukaitsesse, ja näitaks seda ka tegudega.

Kaitse Kodu! 6/2012

Persoon

hakanud tekkima, inimesed juba tunnevad üksteist. Kui me selle meie-tunde juba kätte saame, siis saab edasi mõelda, et mis eesmärke endale seadma hakata. Naiskodukaitsega on seotud ka sinu palgatöö. Kuidas sa tõmbad piiri vabatahtliku ja palgatöö vahel? Endale ma seda piiri tõmmata ei püüagi. Minu õnn on, et see kõik ikka veel mulle meeldib, ja ma ei usu, et sellest niipea tüdineksin. Eks töö [Kaitseliidu Koolis Naiskodukaitse kursuste koolitusspetsialistina] tule koju kaasa küll, aga et terve mu pere on igati asjasse segatud, pole see siiani probleemiks olnud. Naljaga pooleks võib öelda, et kui olen töö juures, siis teen palgatööd, ja kui kodus, siis vabatahtlikku tööd. Praegu lapsehoolduspuhkusel olles on küll mõnel korral tekkinud hetki, et mõtlen: kui nüüd veel keegi midagi palub ära teha, siis ma ütlen „ei“. Just korraldasime fotovõistlust ja see nõudis vahepeal väga palju aega. Kas see, mis sa ütlesid, tähendab, et sa ei teegi tööd, ei palga- ega vabatahtlikku tööd, vaid seda, mis sulle meeldib ja mis on vaja ära teha? Jah, võib öelda küll, et see on minu missioon. Aga miks? Sellele on üheselt raske vastata. Ma võin küll öelda, miks ma Naiskodukaitsesse tulin. See oli puhtalt patriotismist, ma tahtsin midagi Eesti heaks teha. Patriotism on ka praegu alles, aga kõik muu on lisandunud. Näiteks see, et Naiskodukaitses on toredad inimesed ja kõik mu len vabasõbrad on Naiskodukaitses. tahtlik olnud Lisandunud on ka see, et kuna juba üsna ma olen hakanud tegelema koolitamisega, siis saan muuta ja pikka aega ja ühtparemaks teha teiste inimeste teist jõudnud teha elu. See on üks oluline vastus ka, ilmselt on see küsimusele „miks?“. rohkem „elutööpree-

mia“. Mis su ellu veel mahub peale Naiskodukaitse ja pere? Ma õpin ülikoolis [Tallinna Ülikoolis haridustehnoloogia magistriõppes]. Ega mul mingit muud hobi küll ole, aga mulle tundub, et polegi vaja, sest Naiskodukaitse on piisavalt avar, siin saab teha sada miljonit asja. Siin saab sportida, kultuuriga tegeleda... Mis iganes sinu huvi ka ei oleks, ikka leidub viis, kuidas seda Naiskodukaitses rakendada. Sinu jutt kõlab peaaegu et liiga positiivselt. Kas on ka midagi sellist, millega sa rahul ei ole? Ikka on. Kõik algab alati inimestest. On veel palju arenguruumi, et inimestele personaalsemalt läheneda. Kas saad endale aukirjaga aasta naiskodukaitsjana üldse kriitikat lubada? Miks mitte? Ikka saan. Seda enam saan. Meil ei ole ju selline organisatsioon, mis peaks näitama, kui hästi meil kõik on. Pigem võime teadvustada seda, et mõned asjad saaksid olla veel paremini. Kaitse Kodu! 6/2012

Sinise kaltsuvaiba kinkisid Nelele Rapla naised aasta naiskodukaitsja tiitli puhul

Aga miks just Naiskodukaitse? On ju veel Punane Rist, vabatahtlik vetelpäästeühing ja kodutute loomade varjupaik — sõnaga, kõiksugu kohti, kus midagi kodumaa heaks ära teha, jagub. Need on ka kõik väga tänuväärsed ja vajalikud organisatsioonid. Ja kui keegi leiab, et see on tema koht, siis ongi väga hästi. Aga kui sa tahad tegeleda mitme asjaga – meditsiini kõrval millegi teise ja kolmanda ja neljandaga – ja lisaks seltskonnaelu elada, on Naiskodukaitse ilmselt parim valik. Kui palju inimesi sa sellise jutuga oled Naiskodukaitsesse meelitanud? Mitte ühtegi. Olen sellele mõelnud ja ega ma vist olegi kedagi värvanud. Tõesti, ma ei suuda nimetada mitte ühtegi inimest, kelle mina oleksin siia toonud. Küll aga leidub inimesi, kes on minu pärast siia jäänud. Naiskodukaitse siseveebi arutlusest, kus räägiti, miks keegi on Naiskodukaitsesse tulnud, sain sellele mõttele kinnitust. Et inimesed, kes on juba tulnud mõttele Naiskodukaitsesse tulla, on saanud minu käest kinnitust, et see on õige mõte. See on väga uhke tunne. Ma olen ju kõigest tavaline naiskodukaitsja ja teadmine, et leidub naisi, kes on siia minu pärast jäänud, on väga eriline. Mis sa arvad, milline on järgmine aasta naiskodukaitsja? Järgmine aasta naiskodukaitsja on südamega inimene. Ta panustab südamega organisatsiooni ja nendesse inimestesse, kes siin on. Mida iganes ta ka ei teeks – on ta välikokk, staabiassistent või ringkonna esinaine, ükskõik kes –, kõige olulisem on sisemine tunne. 23

Maailmapilk

27. märts 2013 — 7890 päeva!

ikkadel Nõukogude okupatsiooni aastakümnetel räägiti Eesti ajast kui mingist ennemuistsest kuldajastust. Pärast sõda sündinuile tundus see väga kauge minevikuna, mis koguni taandus ühte ritta varem palju räägitud vana hea Rootsi ajaga. Teise maailmasõja õudused, sellele järgnenud stalinlik terror, siis pikapeale saabunud hruštšovlik sula ja viimaks brežnevlik paigalmarss tekitasid kõik ühtekokku aegruumi, mis oli ääretu. Ümbritsevast raudsest eesriidest hoolimata. Nõnda olime harjunud mõtlema esimese iseseisvusaja 22 aastast kui mingist omaette igavikust — ajastust, mis kestis väga kaua. Me ei liigendanud seda sisemiselt kuigivõrd, ehkki 1920ndad erinesid oluliselt 1930ndatest. Ajataju paradoks on, et nüüd, mil esimene Eesti aeg jääb aina kaugemale ja praegune Eesti aeg üha pikeneb, tunduvad mõlemad lühikesena. Oleme olnud juba 21 aastat jälle vabad. Kas see on pikk aeg? Neile, kes on sündinud kaks aastakümmet tagasi, tundub see kindlasti pikk. Aga mulle näib, et 1991. aasta oli alles hiljuti. 20. august 2012 tuletab meelde, et oleme lähenemas ühele üliolulisele verstapostile. Jah, 24. veebruaril järgmisel aastal saab Eesti Vabariik 95-aastaseks. Hakatakse lugema päevi 100. sünnipäevani. Ent mitte ainult. On veel midagi väga tähtsat. Oleme harjunud rääkima, et esimene Eesti iseseisvusaeg kestis umbes 22 aastat. Aga kas oleme võtnud vaevaks arvestada seda aega päeva täpsusega? See on huvipakkuv selle poolest, et siis saame teada, millal ületab meie teine iseseisvusaeg pikkuse poolest esimese. Ehk teisisõnu: mis kuupäeval lööme oma vabaduse rekordi? Eesti vabariik kuulutati Tallinnas välja 24. veebruaril 1918 ja me peame seda oma riigi ametlikuks sünnipäevaks. Saime oma seniolematut vabadust ja iseseisvust nautida esialgu vaid ühe päeva — 25. veebruaril okupeerisid keiser Wilhelm II väed Tallinna. Kuid Saksamaal sügisel puhkenud revolutsiooni tõttu asusid nad peagi siit lahkuma ja 11. novembril 1918 tuli Eesti vabariigi ajutine valitsus põranda alt välja ning hakkas Tallinna Raekoja platsilt tänasest Õpetajate Majast Eesti riiki tegelikult valitsema. Eesti seaduslik riigivõim toimis kuni 17. juunini 1940, mil Stalin murdis Tartu rahulepingu alusel sõlmitud baaside lepingut ja okupeeris sõjaliselt Eesti vabariigi maa-ala. Järgnes aastapikkune Nõukogude, kolme aasta pikkune Saksa ja siis taas 47 aasta pikkune Nõukogude okupatsioon, mil Eesti vabariik toimis peamiselt de iure. Otto Tieﬁ juhitud valitsus heiskas küll enne Vene tankide saabumist 22. septembril 1944 Pika Hermanni torni sinimustvalge riigilipu, ent see aeg ja ruum jäid liiga üürikeseks, et pikendada meie vabaduspõlve. Just nii nagu ka sinimustvalged lipud suvesõjas 1941, sakslaste tulles, ei toonud meile uut vabadust.

Nüüd aga, eelöeldust lähtuvalt, natuke aritmeetikat. 24.02.1918 kuni 25.02.1918 on üks päev. 11.11.1918 kuni 17.06.1940 on 7889 päeva. Nõnda siis kestis meie esimene iseseisvusaeg Vabadussõjale eelnenud Saksa okupatsiooni tõttu tunduvalt vähem kui 22 aastat — see kestis 7890 päeva. (Milline kaunis jada — 7, 8, 9, 10!) Oma uue vabaduse alguseks loeme 20. augusti 1991. Millal möödub siis 7890 päeva sellest algusest? Arvutused kinnitavad, et see päev saabub järgmisel kevadel. 27. märtsil 2013 on jälle 7890 vabaduse päeva meie seljataga. Eeloleva aasta 27. märtsil — kui vahepeal midagi koledat ei juhtu — lööme oma vabaduse rekordi. Teine Eesti aeg saab pikemaks esimesest. 27. märts 2013 on kolmapäev. Me ei tea, kas see päev on päikseline või pilvine, karge või tuuline, aga me teame, et see päev on meile oluline. Võiksime ehk tõsiselt arutada, mil viisil seda päeva tervitada, kuidas see sisustada. Et Kaitseliit on sündinud 11. novembril 1918, päeval, mil Eesti vabariigi valitsus asus oma riiki tegelikult valitsema, võiks just Kaitseliit olla eeskujuandja kogu Eestile, et see tähtis murdepäev jääks väärikana püsima meie tulevaste põlvede kalendritesse. Sümbolitel on ajaloos suur kaal. Neil on maagiline ühendav ja liitev mõju. 27. märts 2013 paigutub sobivalt Eesti vabariigi 95. ja 100. sünnipäeva vahele ning annab tõuke aruteludeks oma vabaduse ja riigi olemuse üle. Küsimus ei ole üksnes selles, et meil pole pealinnas Jaan Poska, Konstantin Pätsi ega kindral Laidoneri ausammast, ka mitte viieteistkümne kunagise riigivanema ausammast, kellest paljudel pole oma haudagi. Küsimus on ennekõike selles, mida saaks või peaks iga kodanik tahtma või suutma teha omaenda riigi nimel, omaenda riigi heaks. Ja sellega oma laste ja lastelaste heaks.

TRIVIMI VELLISTE, Kaitseliidu Toompea malevkonna liige

Kaitse Kodu! 6/2012

OTT LAANEMETS, vanemleitnant

aitse Kodu! eelmises numbris kirjutas Rita Loel Kaitseliidu Saaremaa maleva meredivisjoni unistusest.1 Arendan mõtet Merekaitseliidust edasi ja selgitan selle arengu mõningaid salakarisid. Kaitseliitlaslik altpoolt üles initsiatiiv Merekaitseliidu arendamisel on tänuväärne ja näitab, et kusagil on inimesi, kes kaunist merevaatest ehk ka kaugemale mõtlevad. Kaitseliidu ja kaitseväe juhtorganite ülesanne on see initsiatiiv üles korjata ja ilusatest vormidest, medalitest ja mõõkadest sisulisemasse suunda juhtida. Merekaitseliit eksisteeris ka enne Nõukogude okupatsiooni ning tänapäeval saab eeskujuks võtta välismaised vabatahtlikke merekaitseorganisatsioone, nagu Taani Marinehjemmeværnet või brittide Royal Naval Reserve. Merekaitseliidu kontseptsiooni väljatöötamise on kaitseväe juhataja teinud Kaitseliidu ülema ülesandeks juba mõni aasta tagasi, kusjuures merevägi peab seda erialaselt toetama. Vabatahtlikest koosneva Merekaitseliidu väljund saab minu arvates olla peamiselt merekaitseline tegevus merel, mitte pelgalt sadamakaitse vms. Nii nagu pole merevägi mõeldav ilma laevastikuta, peavad ka tulevasel Merekaitseliidul olema kunagi oma veesõidukid. Igasugune tegevus merel on aga kallis võrreldes tegevusega maismaal ehk ühe merekaitseliitlase kohta tehtavad investeeringud on kordades suuremad kui maakaitseliitlasele kuluv raha. 21 aastat pärast taasiseseisvumisest avastame, et ka merekaitse vajab arendamist, kuid nüüd peab see raha tulema millegi muu arvelt, sest kaitse-eelarve enam oluliselt ei suurene. Sama asjaolu takistab ka mereväe ja üldse Eesti merekaitse arengut. Olen ise nooruses skaudijuhina unistanud meriskautluse taastamisest, aga rahapuudusel on see siiani teostamata.

Sõjatehnika puhul kulub laias laastus üks neljandik selle soetusele ja kolm neljandikku elukaarele. Näiteks Roomassaares baseeruva piirivalvelaeva Valve soetushind oli ca 2,7 miljonit eurot ja käitamishind on 65 000 eurot aastas. Samas suuruses võiksid olla ka tulevase Merekaitseliidu alused. Rahast palju tähtsam teema on Merekaitseliidu võimalikud ülesanded. Kui vabatahtlikel kaitseliitlastel on soov merekaitsel kaasa lüüa, peab riigi huvides olema leida sellele vajalik väljund. Rita Loeli artikkel alustab väga õigest tegevusest, milles Merekaitseliit saaks kaasa lüüa – kohalikust merepäästest. Seda eriti üldise tendentsi taustal, kus palju seniseid riigi funktsioone läheb kodanikuühiskonna kanda: vabatahtlikud päästekomandod, merepäästeseltsid, vabatahtlik riigikaitse, abipolitsei jne. Nii nagu maa1

kaitseliidu turvavaip katab Eestimaad, peab midagi sarnast katma ka meie rannikumerd ja tegelema peale kohaliku merepääste ja -otsingu mereseire, keskkonnaseire toetamise, suuremate mereoperatsioonide turvamise ja muu säärasega, mis eeldab kohalike olude head tundmist.

Vastukaja

Merekaitseliidust

Kogu Eesti merekaitse areng seisab kahjuks laevastike ja merel tegutsevate struktuuride killustatuse taga – tegevused merel on jaotatud erinevate ametkondade ja nende eelarvete vahel. Merekaitseliidu võimalikud ülesanded pole praegu kaitseogu Eesti ministeeriumi haldusalas. See aga teeb keeruliseks Merekaitmerekaitse areng seisab seliidule mõtestatud ja teostatavate ülesannete leidmise. kahjuks laevastike Seega seisab Merekaitseliidu ja merel tegutsevõimalik taasloomine ja areng vate struktuuride kogu riigi merekaitse konsolideerimise taga. killustatuse taga.

Teine valdkond vabatahtlike rakendamiseks on Suurbritannia, Belgia ja Hollandi eeskujul sellised meresõjalised staabifunktsioonid, mida läheb vaja rohkem sõja- kui rahuajal: NCAGS (Naval Cooperation and Guidance for Shipping) on laevaliikluse koordineerimine sõjatandril ja AWNIS (Allied Worldwide Navigational Information System) eelnevaga seotud navigatsiooniinfo haldamine ja levitamine. Need ülesanded on aga seotud mereväe tänase asukohaga Tallinnas ja sobivad peamiselt reservohvitseridest endistele tüürimeestele. Merel turvaliselt tegutsemine nõuab head ja pikka ettevalmistust. Minu mereväe taktikaohvitseri põhikursus Taani kuninglikus mereväeakadeemias kestis viis aastat. Sama pikk on õppeaeg Eestis Mereakadeemias. Eesti mereväes kulub nooremallohvitserist spetsialisti ettevalmistamiseks ca kolm aastat. Kahtlemata ei saa saa võrrelda tipptehnoloogilise sõjalaeva ohvitseri või allohvitseri tulevase Merekaitseliidu vabatahtlikuga, aga oluline on aru saada,et ka merekaitseliitlase väljaõpe saab olema pikem ja kulukam kui maakaitseliitlase oma. Tallinna maleva meredivisjon on patrull-laeval Ristna väljaõpet ja -sõite korraldanud peaaegu kaks aastat. Tublist tööst hoolimata pole nad saavutanud taset, mis lubaks iseseisvalt laevaga opereerida. Tehnilises väeliigis ongi väljaõpe väga pikk, pealegi tegutsevad vabatahtlikud peamiselt vaid nädalavahetustel. Kauges tulevikus peaks jõudma olukorrani, kus igas meredivisjoni omavas malevas teenib rotatsiooni korras üks mereväe riviohvitser, kes tegeleb Merekaitseliiduga. Vabataktlikud on initsiatiivi näidanud ja kui merevägi seda jõudumööda erialaselt toetab, on pall hetkel otsustajate käes.

Vt Rita Loel. Saaremaal on ja jäävad paljud asjad teisiti. Kaitse Kodu! 2012, nr 5, lk 44—51, eriti lk 45.

Kaitse Kodu! 6/2012

Militaarsport

Põrgupõhja retke seostest ajalooga Juba viisteist aastat Pärnu- ja Raplamaa metsades peetud Põrgupõhja retkega mälestatakse Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) võitlejaid ja teisi metsavendi, kes ei alistunud võõrale võimule. KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

MARTIN ANDRELLER ajaloolane

KRISTJAN PRII

õrgupõhja retke nimelist sõjalis-sportlikku võistlust korraldatakse MTÜ Põrgupõhja Risti Seltsi ning Kaitseliidu Pärnumaa ja Rapla maleva eestvedamisel. Ajaloolist tausta on arvesse võetud nii võistluse kavandamisel, ülesannete planeerimisel kui ka trassi mahamärkimisel. Kõigele sellele heidab Kaitse Kodu! nüüd pilgu.

Á Et tagada vajalikul hetkel, kas operatsioonil või hoopis vaenlase haarangul punkrile, võimalikult täpne tuli, viisid metsavennad läbi laskeharjutusi. Selles osas oli kõige eesrindlikum ilmselt Ülo Aeltermanni salk Järvamaal, kus tegeleti relvaõppe ja laskeharjutustega regulaarselt, et hoida ja arendada oma oskusi

KRISTJAN PRII

Ã Operatsioonide sooritamisel ja ka haarangutest väljamurdmisel oli olulisel kohal hea füüsiline vorm. Polnud harvad juhused, kus tuli põlema süttinud või süüdatud punkrist kiirelt väljuda ja seejärel juba piiramisrõngast läbi murda

Võistlejad moodustavad retke ajaks üksiku metsavendade salga. Nende põhiülesandeks on liikuda varjatult etteantud ajagraaﬁkus ning läbida kontrollposte ja postkaste, kus nad peavad sooritama erinevaid toiminguid, mille valikul on lähtutud sellest, mida pidid metsavennad oskama, et ennast ja oma kaaslasi ekstreemsetes oludes aidata ja metsatingimustes ellu jääda. Võistkon-

Á Metsavennad tegelesid regulaarselt oma relvade korrashoidmise ja tundmaõppimisega. Et ühe grupi relvastus võis olla eri päritolu, oli oluline, et kõik selle liikmed üksteise relvadega hakkama saaksid. Selleks korraldati ühiseid relvade ülevaatusi ja vajadusel õpetasid kogenumad metsavennad teisi

Kaitse Kodu! 6/2012

KRISTJAN PRII

nad peavad liikuma taktikaliselt õigesti, olema maskeeritud ja kasutama varjatud radu, et vältida kontakti „vaenlasega“. Nad läbivad trassi jalgsi, vältides asustatud punkte ning suuremaid teid ja ristmike, ning peavad oskama kasutada maastiku eripärasid. Nad peavad ka arvesse võtma, et mõni maaomanik või kohalik elanik on võib-olla teinud koostööd „vastasega“, nagu seda metsavendade ajal tihti ette tuli.

KARRI KAAS

Võistluse eesmärk on selgitada kõigist osalejatest parimad, kes suudavad mõelda, tegutseda ja täita ülesandeid suure füüsilise koormuse ja stressi tingimustes, äratada huvi üleelamisoskuste ja matkatarkuste ning sõjaliste oskuste vastu, tutvustada Eesti mitmekülgset loodust ja jäädvustada vabadusvõitluse ajalugu, sest kes ei mäleta minevikku, elab ilma tulevikuta.

Militaarsport

Metsavendadel oli vahel vaja ka kinnivõetud kamraade vabastada. 28. veebruaril 1945 vabastasid Ülo Kaal ja Ants Kaljurand (tuntud kui HirmusAnts) Soontagana (Koonga) vallamajast Vilma Vinteri, kes oli viimase armastatu. Samad mehed võtsid aga märtsis lisaks Mihkel Soodla ja vabastasid sealtsamast veel kolm NKVD operatiivvoliniku poolt arreteeritud meest, kes hiljem elasid mõnda aega Hirmus-Antsu salga punkris

Põrgupõhja retke 2012 tulemused Koht

Võistkond

Scoutspataljon I

KSK

Päästearmee

Järva I

Vändra

Rootsi SÖS

Jakobi

Kaitseliidu Alutaguse malev

Scoutspataljon II

10.

Kaitseliidu Rapla malev

11.

Järva Spets Nass

12.

Kakerdajad

13.

Vändra Originaal

Metsavend ei saanud minna haiglasse, kui tema tervisega midagi lahti oli. Abi seal küll anti, kuid tavaliselt olid järgmisel hommikul julgeolekutöötajad juba palati valve alla võtnud. Alfred Käärmanni opereeriti sellel põhjusel ühes talus, et ta ei satuks vaenlase kätte. Harri Soekõrv aga käis Põrgupõhja punkris haigeid metsavendasid ravimas ning nõuandeid jagamas. Üldiselt oli sellist asja aga keeruline korraldada ja seetõttu pidid grupiliikmed ise oskama esmaabi anda ning suutma vajadusel kamraadi aidata

Kaitse Kodu! 6/2012

Militaarsport

KARRI KAAS

KRISTJAN PRII

Á Toiduvarude hankimiseks ja toiduvaliku mitmekesistamiseks korjati marju ja kalastati. Metsavennad Arnold ja Johannes Lindermann tegelesid punkris muu hulgas ka kalapüügiriistade valmistamisega. Neid tehti nii enda tarbeks kui ka tasuks abistajatele

Ã Operatsioonidel hangitud kauba vedamiseks oli sageli vaja kasutada abivahendeid. Selleks laenati tuttavalt talumehelt hobune vankri või reega või rekvireeriti mõni veoauto. Relvastatud Võitluse Liidu liikmed kasutasid ükskord või transportimiseks hoopis dresiini

KARRI KAAS

KRISTJAN PRII

Ã Juba vangistatud metsavendadel õnnestus mõnikord ka iseseisvalt kinnipidamisasutustest põgeneda ja metsavennaelu jätkata. Sellist põgenemist kavandas muuseas ka Hirmus-Ants, kuid temal see ebaõnnestus. Seevastu Arnold Ambergil Virumaalt Vohnjast õnnestus pärast arreteerimist 11.09.1945 küll põgeneda, kuid ta tabati uuesti jaanuaris 1946 ning mõisteti seejärel tribunali otsusega surma ja lasti maha

Ã Turvalise metsaelu aluseks oli hästi valvatud punkri või laagriplatsi olemasolu. Alfred Käärmann jpt vedasid punkrite ümber peenest nöörist või niidist ringe, mille järgi sai punkrisse tagasipöördumisel aimu, ega keegi seal käinud ole. Väljas olid ka tunnimehed, kes nt puulatvadesse ehitatud vaatluspostidelt jälgisid binokliga ümbrust ja andsid kambraadidele lahinguhäire, kui märkasid vaenlase üksusi, nagu tegi seda Jüri Reidla 27. veebruaril 1949 RVLi Ertsma punkri juures

Á Alfred Käärmann on kirja pannud sõnad, mis käibisid laialdaselt metsavendade hulgas: „Päeval toimub liikumine ainult kinnise maastiku piires. Vältida tuleb teedevõrku, sildu, lagedaid alasid, metsasihti, tee- ja sihiriste, mida võivad valvata vaenlase salapostid. Ümbruskonna kaart peab olema peas, suund võetakse päikese või kompassi abil“

Kaitse Kodu! 6/2012

Kirjaveaga veebiaadressid on kübermaailmas inimpsüühika omadusi kuritarvitav häkkimismeetod, kus kasutatakse ära asjaolu, et inimsilm loeb „üle ridade“ ja loetud tekstist saadakse aru ka seda täht-tähelt läbi närimata. KUIDO KÜLM Küberkaitse üksuse Tartu rühma pealik

überpätid kasutavad kirjaveaga veebiaadresse peamiselt nende püüdmiseks, kes veebiaadressi sisestades näpukaid teevad. Turvaeksperdid on kindlaks teinud, et kui teete mõne tuntud veebiaadressi sissetoksimisel vea (näiteks kirjutate kogemata www.ebau.com), on tõenäosus 1:14, et satute sellisele veebilehele, mis küll sarnaneb teie soovitusega, kuid tegeleb kaupade ja teenuste pakkumise asemel hoopis teie paroolide salvestamisega.

nakse üles kas vastav kodulehekülg või kukutakse sobiva sisuga e-maile saatma, näiteks aadressaadilt lnfo@mi1.ee. Kirjas soovitatakse midagi internetist alla laadida või kaasapandud manus avada ja käivitada, mille tulemusena satub kurivara arutisse.

Küberkaitse

Kirjaveaga veebiaadressid: mäng teie tähelepanuga Erijuhtum on alamdomeenide kasutamine, näiteks http://www. kaitseliit.ee.uudised.tv ei ole Kaitseliidu veebiserveriga kuidagi seotud, vaid kuulub uudised.tv omanikule. Saades näiteks e-posti HTML-kujul, võib vale veebiaadress olla peidetud sõnumi sisu sisse. St arvuti ekraanil võib alamdomeeniga e-maili või veebilehe visuaalne väljanägemine olla järgmine:

irjaveaga veebiaadressi efekti võimendatakse sellega, et klaviatuurilt sisestatavad tähed paistavad ekraanil sarnased.

Sarnased kirjamärgid Kirjaveaga veebiaadressi efekti võimendatakse sellega, et klaviatuurilt sisestatavad tähed paistavad ekraanil sarnased, kuigi nende tähendus on erinev. Näiteks on raske teha vahelt suurel I- ja väikel ltähel. Need on erinevad tähed, kuid näevad ekraanil välja väga sarnased (mõnes kirjatüübis koguni ühesugused). Näiteks saab Kaitseliidu kodulehel oleva info e-posti aadressi kirjutada alljärgnevalt: Välja paistab

Tegelikult (suurtähtedena)

Info@kaitseliit.ee

INFO@KAITSELIIT.EE (õige)

lnfo@kaitseliit.ee

LNFO@KAITSELIIT.EE (vale)

Info@kaitseIiit.ee

INFO@KAITSEIIIT.EE (vale)

lnfo@kaitseIiit.ee

LNFO@KAITSEIIIT.EE (vale)

Sinise ristküliku sees on see tekst, mida sa e-maili lugedes või veebilehel näed, ja punase kasti sees see, mida tegelikult tehakse, kui sinise kasti sees olevale tekstilingile klikkida. Mida kaitseks kasutada? Eks ikka tähelepanelikult lugeda, mida sinult tahetakse, ja kui sa asjas kindel pole, võta telefon ja küsi saatjalt üle, kas ta on tõepoolest sinule antud sõnumi saatnud. Lihtsalt uudishimu pärast pole vaja klikkida kõike, mida sinu e-postkasti saadetakse.

Raskusi võib tekitada ka I-tähe ja numbri 1 eristamine ning O-tähel ja numbril 0 vahetegemine. Välja paistab

Tegelikult (suurtähdedena)

Info@kaitse1iit.ee

INFO@KAITSE1IIT.EE (vale)

Inf0@kaitseliit.ee

INF0@KAITSELIIT.EE (vale)

Lisaraskusi loob erinevate tähestike kasutamine, sest ladina tähestiku O-täht on sarnane ka mõne muu tähestiku O-tähega.

Mida kirjaveaga veebiaadressid teevad? Kuidas kirjaveaga veebiaadresse küberrünnakutel kasutatakse? Võetakse kasutusele originaaliga sarnanev domeeninimi, näiteks mi1.ee, ja panKaitse Kodu! 6/2012

Organisatsioon

Keskkogu — Kaitseliidu kõrgeim otsustuskogu ehk Mida tehti 9. juunil Alus Kaitseliidu seaduse järgi on keskkogu kõrgeim kollegiaalne organ ehk otsustuskogu, mille põhiliseks ülesandeks on Kaitseliidu juhtimine. TOOMAS PIIRMANN Võrumaa maleva esindaja keskkogus, redaktsioonikomisjoni liige

K Lisainfo

aitseliidu keskkogu võib võrrelda ettevõtte nõukoguga, mis juhib juhatuse tööd ja annab olulisimad tegevussuunad. Ettevõtte puhul valib omanikering nõukogu, mis omakorda valib juhatuse liikmed. Kaitseliidul küll puuduvad omaKOOSOLEKU KORD Päevakord peab olema välja saadetud hiljemalt kümme päeva enne koosolekut. Hääletamine on kas lahtine või kinnine (salajane). Hääletamise korra muutmiseks lahtisest kinniseks piisab vaid ühe hääleõigusliku koosolekust osavõtja ettepanekust. Koosolek protokollitakse, sellele annavad allkirja valitud protokolli kinnitajad.

Lisainfo

Koosoleku otsuse peale on Kaitseliidu ülemal vetoõigus, millega suunatakse vastav otsus järgmise keskkogu päevakorda ja kui sellel koosolekul on kohal vähemalt kaks kolmandikku kvoorumist ning otsus saab lihthäälteenamuse, võetakse see otsus ikkagi vastu.

KESKKOGU KOOSSEIS JA KVOORUM Keskkogu koosneb iga maleva esindajatest, millest kujuneb välja kvoorum. Maleva esindusse peab kuuluma kas malevapealik või tema abi ning maleva juhatuse hulgast valitud liige või liikmed vastavalt maleva suurusele (1000 liiget — 1 liige, 2000 liiget — 2 liiget, üle 2000 liikme — 3 liiget) — sõnaga, mida suurem malev, seda suurem esindus. Kui malevapealik või pealik abi pole keskkogul esindatud, ei ole sellel maleval hääleõigust ja teda ei arvata keskkogu liikmete hulka. Lisaks kuuluvad hääleõigusega keskkogu koosseisu Kaitseliidu keskjuhatuse liikmed (Kaitseliidu ülem ja Kaitseliidu peastaabi ülem ning kolm valitud liiget). Ilma hääleõiguseta osaleb keskkogul vanematekogu esindaja, kes annab edasi vanematekogu arvamuse päevakorrapunktide kohta, v.a isikuvalimised, vastavalt vajadusele keskrevisjonikomisjoni esindaja ja teised Kaitseliidu peastaabi töötajad. Koosolek on otsustusvõimeline, kui malevatest on põhikirjaga kehtestatud ulatuses esindatud vähemalt pooled.

nikud, kuid on olemas organisatsiooni liikmed, kes valivadki keskkogu. Suur erisus ettevõtetest tuleneb sellest, et keskkogus on umbes pooled kohad reserveeritud teatud ametikohtadele (malevapealikud või nende abid, keskjuhatuse liikmed). Siin tekib küll justkui võimude lahususe printsiibi rikkumine, sest keskkogu annab ülesandeid keskjuhatusele ja Kaitseliidu ülemale, kes samaaegselt on ka keskkogu hääleõiguslikud liikmed, mis on sisuliselt võrreldav sellega, et valitsus hääletab koos Riigikoguga omaenese ettepanekute üle. Loodetavasti see probleem uue Kaitseliidu seaduse kehtestamisel laheneb.

Päevakord Pärast pikka sissejuhatust jõuame lõpuks ka keskkogu viimase koosolekuni, mis peeti Alu mõisas Kaitseliidu Koolis. Nagu tavaks saanud, algas keskkogu istung ka sel korral kell kümme, mis tähendas peaaegu kõigile üsna varast ärkamist. Kaugemate malevate liikmed pidid tõusma hiljemalt poole kuuest, Saaremaa mehed aga juba eelmisel päeval mandrile tulema. Päevakorras oli Kaitseliidu ülema sõnavõtt, eelmise aasta eelarve täitmise, uue aasta eelarve taotluse ja keskrevisjonikomisjoni aruande kinnitamine, kinnisvaraküsimused, keskjuhatuse ja keskrevisjonikomisjoni ühe liikme valimine ning vanematekogu uute liikmete valimine. Ülem alustas oma juttu endale tuha pähe raputamisega, mida just iga päev ei näe. Piinlikkust oli mehe näostki näha ja seda „vaid“ liikmemaksu mittetasumise tõttu, kuid vähemalt on tal nüüd mitu aastat hooleta, sest ta maksis ka ette. Kindlasti oli neid patuseid veel, kuid kahjuks või õnneks polnud info malevate esindajate liikmemaksu tasumise kohta sel hetkel veel kättesaadav. Järgmine päevakorrapunkt oli eelmise aasta eelarve täitmise kinnitamine, mis oli korras ja küsimusi ei tekitanud, sest seda oli kontrollinud nii audiitor kui ka keskrevisjonikomisjon. Küll äratas rohkem huvi järgmise aasta eelarve taotlus, mis esitatakse kaitseministeeriumi kaudu vabariigi valitsusele. Läbirääkimiste tulemusena küll eelarve kasvab, aga mitte nii palju, kui algselt sooviti. Sellel aasta kehtima hakanud valvurite „palgadiﬀer“ (st diferentseeritud töötasud) on ka järgmisel aastal Kaitse Kodu! 6/2012

Organisatsioon

TOOMAS PIIRMANN

Kinnisvaraküsimused aga hõlmasid paljusid malevaid ja objektide nimekiri oli pikk (13 objekti). Nii sooviti saada maad riigilt, loobuda sellest riigi kasuks, osta ja müüa. Tavaliselt selles päevakorrapunktis pikka arutelu pole, kui just maleva ja keskjuhatuse soovid ei vastandu. Loomulikult on ka seda juhtunud, kuid harva. Viimati lahenes vastasseis keskkogu otsusega maleva kasuks, mistõttu läks muutmisele kaks varasemat otsust, kuid sellisel puhul on see juba paratamatus. Mõned otsused tuleb ikka ümber vaadata. Johannes Kert esitas vanematekogu arvamuse, mis oli kõigi esitatud ettepanekutega päri. Alati see nii pole ja see võib oluliselt mõjutada hääletamistulemusi. Juhtub ka, et ühe vanematekogu liikme seisukoht ei ühti vanematekogu seisukohaga, kuid need on erandid.

Valimised Siis algas keskkogu põnevaim osa, nimelt revisjonikomisjoni, keskjuhatuse ja vanematekogu uute liikmete valimine. Keskrevisjonikomisjoni liikme kohale esitati kaks kandidaati: Andrus Õnnik ja Uku-Mats Peedosk. Esimene on ametilt pankrotihaldur, kes oli varasem keskrevisjonikomisjoni asendusliige ja on osalenud väga aktiivselt komisjoni töös. Teine on justiitsministeeriumi nõunik, kes on olnud tööl Riigikontrollis. Mõlemad olid Kaitse Kodu! 6/2012

KESKKOGU ÜLESANDED 1. Kaitseliidu organisatsiooni ja üldtegevust puudutavate küsimuste arutamine ning nende kohta seisukoha võtmine. 2. Vanematekogu, keskjuhatuse ja keskrevisjonikomisjoni liikmete ning Kaitseliidu auliikmete valimine. 3. Riigieelarvest Kaitseliidu sihtotstarbelise ﬁnantseerimise taotluse ja eelarve kinnitamine. 4. Kaitseliidu majandusaasta aruande kinnitamine. 5. Kinnisvara omandamise, võõrandamise ja pantimise otsustamine Kaitseliidu seaduse § 34 lõikes 5 nimetatud loa taotlemiseks. 6. Ettepanekute tegemine põhikirja ja kodukorra muutmiseks. 7. Kaitseliidu eriorganisatsioonide põhikirjade kinnitamine. 8. Sisseastumis- ja liikmemaksu suuruse kinnitamine.

Lisainfo

olemas, kuid välja jäid mõned sõjalised harjutused ja uute valvatavate objektide lisandumine. Keskrevisjonikomisjoni ettekanne eelmise aasta kohta võeti teadmiseks.

Lisainfo

Istung on täies hoos

AJALUGU Algselt puudus Kaitseliidul üldse põhikiri. Alles 1924. aastal koostati ajutine põhikiri ja 25. jaanuaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu põhikirja, milles täpsustati organisatsiooni juhtimist ja loodi keskkogu. Toonasel keskkogul olid peaaegu samad ülesanded, mis on tänagi keskkogu ülesanneteks. Põhimõtteliselt sama oli selle otsustuskogu koht organisatsioonis, samuti ülesehitus.

pädevad kandideerima, kuid suure häälteenamusega sai valituks Andrus Õnnik. Uku-Mats Peedosk valiti keskrevisjonikomisjoni asendusliikmeks. Keskjuhatuse uue liikme kohale esitati kolm kandidaati: Saaremaalt sealne malevkonnapealik 31

Vanematekogu liikmete kohta, keda loodeti tagasi valida, andis aru vanematekogu esimees Johannes Kert. Vanematekogu on silmapaistvatest riigi- ja avaliku elu tegelastest koosnev organ, kuhu valitakse liikmeid nii ametikohast lähtuvalt (politseijuht, kaitsepolitsei juht, eelmine ja praegune president, kaitseväe juhataja ja endised juhatajad) kui ka isikliku panuse järgi (Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma). Küsiti, kes kui palju selles töös osalevad ja kelle panust on ka tegelikult tunda. Tagasi valiti kõik juba varasemalt vanematekogus olnud liikmed, kelle ametiaeg oli läbi saanud: Mati Raidma, Tiit Kivikas, Raivo Küüt, Raivo Aeg, Peeter Lorents, Riho Breivel ja Kaido Kaasik. Väärib märkimist, et nii Raidma kui ka Aeg said kõigi keskkogu liikmete toetuse.

Sõnavõtud Lisaks ülema traditsioonilisele sõnavõtule koosoleku alguses on kõigil keskkogu liikmetel õigus sõna võtta. Seda õigust kasutasid Kaitseliidu ülem kolonelleitnant Raivo Lumiste ja Riigikogu liige Aivar Riisalu. Kolonelleitnant Raivo Lumiste rääkis järgmise aasta eelarvest, palgatõusuks ja investeeringute tegemiseks vajaliku raha puudumisest ning üleüldisest prognoosimatusest, mis raskendab eelarve planeerimist, sest keegi ei tea ju täna, kui suureks kujuneb hinnatõus edaspidi. Riisalu andis ülevaate Kaitseliidu seaduse seisust Riigikogus. Et samaaegselt on töös ka kaitseväeteenistuse seadus, hakkab muudatuste arv jõudma juba 400 piirimaile, mis on paras pähkel seaduseloojatele. Küll lubas Riisalu koos Raidmaga seista Riigikogus selle eest, et Kaitseliidu seadus saaks parim.

Redaktsioonikomisjon ja lõppotsus Viimane vaheaeg enne lõppotsuse hääletamist on alati tavapärasest pikem, sest sel ajal asub tööle redaktsioonikomisjon, mille kolm liiget valitakse koosoleku algul. Nimetatud komisjon annab viimase lihvi esitatud ettepanekutele, mis lähevad 32

TOOMAS PIIRMANN

Organisatsioon

ja aktiivne kaitseliitlane Toomas Kask, Sakala malevast juba keskjuhatusse kuuluv põllumajandusministerHelir-Valdor Seeder ning Viru maleva juhatuse poolt Einar Valbaum, kes on küll maavanem, kuid olnud Kaitseliidu liige vaid aasta. Kohapeal olid ennast tutvustamas nii Saaremaa kui ka Sakala kandidaat. Küsimustega pommitati vast rohkem Seedrit, kes oli end eelnevalt vanematekogust taandanud. Temalt uuriti, kui tihti ta koosolekutel käib ja kuidas ta ministritöö kõrvalt keskjuhatuse tööks aega leiab. Lubas leida. Hääletamine oli kinnine ja valituks osutus Helir-Valdor Seeder, kuid tõsist konkurentsi pakkus talle Toomas Kask, jäädes alla kõigest seitsme häälega. Einar Valbaumile sai otsustavaks tema liiga lühike Kaitseliidu staaž.

Aivar Riisalu lubab head Kaitseliidu seadust

hääletamisele. Lisaks kinnitatakse ka isikuvalimiste hääletustulemused ja eelarved. Tihti venib töö algselt välja kuulutatud vaheajast pikemale. Ei aita seegi, et eelnevalt on suurem osa ettepanekustest juba vormiliselt korras ja kirja pandud, sest päeva käigus on ikka lisandunud palju uusi ettepanekuid. Seekord komisjon õnneks lisaaega küsima ei pidanud, kuigi on juhtunud, et vaheaega pikendatakse mitu korda. Eriti pikaks venis see siis, kui päevakorras oli uus Kaitseliidu seadus. Lõpuks ﬁnaal. Redaktsioonikomisjoni liige luges ette punktide kaupa kõik ettepanekud, mis hääletati läbi. Tulemused kinnitati ja seekordne keskkogu koosolek oligi lõppenud.

Kokkuvõtteks Nagu on kirjas keskkogu koosoleku kutsel, peab osalejatel olema seljas kas pidulik tavavorm või tume ülikond, millele kahjuks kõik tähelepanu ei pööra. Ka ei jõua alati kõik esitatud materjalid piisavalt varakult malevateni, mis raskendab nendega tutvumist. Puudub harjumus igast keskkogu koosolekust ühispilt teha. Ka võiksid keskkogu otsused jõuda Kaitseliidu kodulehele, et organisatsiooni vabatahtlikud liikmed saaksid nendega tutvuda. Hea on see, et keskkogu kui kollegiaalne organ on arenenud. Peetakse asjalikke arutelusid, teravaid vaidlusi ja asjakohaseid sõnavõtte. Tihti ei ole otsused väga meelt mööda Kaitseliidu peastaabile ja mõnigi kord osutub valituks inimene, kelle valituks osutumist ei ole ette arvatud. Vabatahtlikule kaitseliitlasele on keskkogu kõige kõrgem organ, kus oma vaba tahet väljendada ja esitada ning selle tahte järgi ka valida. Kaitse Kodu! 6/2012

Kõik teavad, et Ameerika sõjaväelased on oma Eesti ametivendi õpetamas käinud juba aastaid. Vähesed seevastu teavad, et eestlased pole neile sugugi võlgu jäänud. ASSO PUIDET vabatahtlik reporter

eaks näiteks selle kohta on Ameerika Ühendriikide liitlas- ja partnerriikide ühisõppus BALTOPS, kus ameeriklased käisid tänavu eestlastelt ellujäämiskunsti vallas teadmisi nõutamas. Üleelamiskursuse korraldamise initsiatiiv oli kahepoolne. Ameeriklased soovisid regioonispetsiiﬁlist väljaõpet, mis tutvustaks neile Eesti maastiku eripärasid ja taktikalisi võimalusi puhuks, kui nende tegutsemine siin vajalikuks peaks osutuma. „Praegu muutub üha tõenäolisemaks, et nad võivad siin teatavates konﬂiktides osaleda,“ usub kursuse läbiviija, Kaitseliidu Kooli üleelamisinstruktor nooremleitnant Erki Vaikre.

Õppus

Surma saada on lihtne, ellujäämist tuleb õppida Kuna sõjalise väljaõppe osas pole eestlastel USA merejalaväelastele kuigi palju edasi anda, otsustasid eestlased keskenduda sel korral millelegi, mis enamikule meie hulgast on igati mõistetav ja arusaadav, kuid külalistele piiri tagant mitte kuigivõrd – üleelamisele Eesti maastikul. „Nad tulid puhaste lehtedena, teadmata seda, et siin, oode ja raba- soode ja rabade alal, pole de alal pole teha midagi soomustehnika, miinipildujate, teha midagi lennukipommide ega soomustehnika, rakettrelvadega,“ ütles miinipildujate, len- nooremleitnant Vaikre, nukipommide ega kelle sõnul on siin hoopis rakettrelvadega. teised mängu- ja lahingureeglid. Ei loe mitte niivõrd soomuse paksus ega püssirohu hulk, kuivõrd meeste sitkus ja eelkõige oskused. Oskused ümbritsevat ära kasutada või vähemalt hoiduda seda enda kahjuks keeramisest.

FOTOD: KARRI KAAS

Lõkkevalveaeg sobib ideaalselt näputööks

Kaitse Kodu! 6/2012

Eestimaa vaheldusrikka maastikuga tutvumiseks transporditi paarikümneliikmeline merejalaväelaste grupp Paldiskist Järvamaale Albu valda Vargamäe kanti, kus juba Tammsaare loodud surematud kirjanduskangelased loodusega rinda pistsid. „See piirkond on ülimalt hea: väga liigendatud, palju erinevaid kooslusi – kõrgsoo, madalsoo, soomets, võsa, oosid, raba, vana raba, männimets, laukaraba, noorraba, mülkasoo, põlvini vesi ja soosaared – kompaktselt koos. Ei pea trampima viiskümmend kilomeetrit, et neid kogeda – kõik on viie kilomeetri peal olemas,“ andis nooremleitnant Vaikre ülevaate kursuste tallermaast, ise samal ajal kursuste staabina rakendust leidnud vana aida ees, mis ainsana säilinud sadu aastaid tagasi Kollassaare soosaarele rajatud talukohast, juba puude Orgileivad ja latvu puudutava päikese kiirtes silmi kissitades ja kanapojad ajasid mõnuga piipu popsutades. nii mõnelgi ameeriklasel suu vett Mõned meetrid eemal kügelesid helehallides mundjooksma rites jänkid lõkke ümber, kärsatasid oda mõõtu

Lisainfo

Õppus

Mitte liiga raske, kuid ka mitte liiga kerge BALTOPS BALTOPS on pikkade traditsioonidega õppus, mida on Ameerika Ühendriikide eestvedamisel Läänemere ümbruses korraldatud juba neli aastakümmet. Esmalt viidi seda läbi pelgalt USA liitlas- ja partnerriikide merevägedele suunatud koostööharjutusena, hiljem hakati tähelepanu pöörama ka muudele aspektidele, mis mängivad selles regioonis edu saavutamise juures väga suurt rolli. Eestlased on BALTOPSil osalenud 1995. aastast saadik. Alguses tegi õppusel kaasa ainult merevägi, kolmel viimasel aastal on kaasa löönud ka maavägi ja Kaitseliit.

teravaks ihutud roigaste otsas taignast vormitud saiataolist moodustist ja piidlesid üle lõkkeserva veetud traadi küljes küpsevaid kanapoegi. Seejuures hetkekski minetamata neile nii iseloomuliku vaoshoitust ja viisakust. „Nad on ülimalt distsiplineeritud inimesed: ülimalt viisakad, ülimalt diskreetsed. Naljaga pooleks öeldes hakkas vahepeal meiesugustel metsikutel eestlastel sellest isegi lausa paha,“ lausus nooremleitnant Vaikre muigamisi. Seljataha oli jäänud pikk, parsjagu väsitav ja usutavasti õpetlik päev maastikul, milletaolist enamik mereväelastest varem näinud ei olnud. Rännak, mis soosaarete ja ooside vahel ning peal loogeldes viis läbi laukarabade ja salakavalate mädasoode – Eesti looduslike miiniväljade –, kus iga hooletult astutud samm võib saada saatuslikuks. Lisaks roikale, millele toetuda, millega lauka sügavust mõõta, mille otsas saia küpsetada või mille abil vajadusel vaenlase rünnet tõrjuda, pidi iga mees ja naine endale looduslikest vahenditest räätsad tegema. „Oli nuputamist, kuid need on kasulikud abivahendid,“ ütles USA merejalaväe seersant Powers, kelle hinnangul kulusid räätsad soisel pinnal marjaks ära. Mägedest pärit mehena oli ta siiani harjunud vaid lumeräätsadega – mõistagi poest ostetute, mitte isevalmistatutega. „Nüüd on mul nende valmistamise oskus olemas ja ma saan neid vajadusel kodus teha ja kasutada,“ ütles seersant Powers end piisavalt teadmisi kogunud olevat, et metsikus looduses ellu jääda. Nii kodumaal kui ka Eestis. Napil lõunapausil söödi aga lõkke ääres selliseid kohalike hõrgutisi, nagu pulgaleib ja orgikala, ning loputati need alla maltsateega. Ega oma kätega lõkke tegeminegi urbaniseerunud ühiskonnast pärit võitlejatele, kes harjunud korraliku tagalateenistuse ja tipptasemel varustamisega, just igapäevane ole. Neile tuli õpetada, kuidas käsitleda tulepulka ja kuiva metsamaterjali küljest löödud laaste nõnda, et sädemest tõuseks leek. Ülioluline oskus meie laiuskraadil, kus, nagu nooremleitnant

Praktika tõestas, et ühe palgi saagimiseks läks vaja kolme merejalaväelast

Kaitse Kodu! 6/2012

Õppus USA merejalaväelased. Seersant Saunders paremal (päikeseprillidega)

Ameerika üleelamisinstruktor seersant Saunders

Vaikre toonitas, pole vaja muretseda niivõrd vee pärast, mida looduses küllaga ja enamasti isegi natuke rohkem kui vaja, kuivõrd sellepärast, kuidas hoida riided kuivana, teha tuld ning valmistada sellel sooja kõhutäidet ja turgutavat jooki.

Paar päeva enne ellujäämiskursust sai USA merejalaväe üleelamisinstruktor seersant Saunders täiesti ootamatult käsu istuda lennukisse ja sõita Eestisse. Pärast 40 tundi kestnud lendu oli ta kohal. Ülesandega vaadata, kuidas eestlased kursust läbi viivad, ning ühtlasi hoidmaks silm peal oma meestel, et nendega midagi ei juhtuks.

Leidub ju tegelikkuses emakese looduse, olgu ta nii tujukas kui tahes, esmaabikapis lai valik arstimeid kõikvõimalike ihuhädade vastu. Näiteks saab purustatud männiokastest keeta vitamiinirohke üldtugevdava toimega tee, vaarikavarreteel on aga valuvaigistav ja palavikku alandav toime. Suure rauasisaldusega kõrvenõges aitab nii põletike kui ka nõrkuse ja kurnatuse puhul organismi tugevust taastada. Peaks aga kõht lahi minema, saab abi tammekooreteest.

Kas nad saavad siin omandatud teadmisi kasutada ka mujal maailmas või ainult siin? Põhiosa neist saab enamasti küll vaid siin kasutada, kuid mingeid spetsiiﬁlisi asju, nagu tuletegemine ja orgi otsas leiva küpsetamine või käepärastest vahenditest lampide ja nugade tegemine, ilmselt ka mujal. Paljud on rääkinud, et nad kavatsevad mõnda asja kodus proovida. Olen kindel, et midagi siin omandatust leiab kunagi kasutamist.

Lisaks looduslikule materjalile leiab meie metsadest muudki elu hoidmiseks paslikku. Tee äärest üles korjatud plastikpudel kõlbab suurepäraselt veenõuks. Plekist õllepurkidest, mida leidub peaaegu kõikjal, kuhu inimese jalg astunud, Kaitse Kodu! 6/2012

Kuidas siin meeldib? Mulle meeldib siin väga. Olen saanud väga palju uut informatsiooni väga lühikese ajaga. Väga palju häid oskusi, mida enamik merejalaväelasi ilmselt kunagi näinud ei ole. Meie õpetame rohkem snaipreid ja luurajad.

Kas teil ei küpsetata orgi otsas toitu? Paljud inimesed teevad seda, kui nad lähevad matkama, st n-ö hobikorras. Aga sõjaväes küll mitte. Kas olete siin näinud midagi, mis on eriti meelde jäänud? Mulle avaldas suurt muljet see, kui vetruv on soo. See on hoopis teistsugune maastik, kui ma mujal eales kohanud olen. See oli mulle eriline kogemus. Mida on teil kavas teha siin omandatud teadmistega? Need laiendavad mu silmaringi ja oskusi. See on suurepärane võimalus vahetada kogemusi ja teadmisi, mis on minul ja mis on teie inimestel. Mina õpetan enamasti kõrgmäestikus, mistõttu ei saa ma kuigivõrd siin omandatud teadmisi edasi anda. Kas on midagi, mida tahaksite meie sõduritele õpetada? Teie sõdurid on väga head selles, mida nad teevad. See on teie mängumaa. Ma tahaksin, et te tuleksite ka mägedesse ellujäämiskursustele. Siis saaksime end võrrelda. Arvan, et mägedes on tingimused raskemad, sest seal on päevad väga palavad ja ööd väga külmad, tihti alla nulli. Kui sa selleks ette valmistunud ei ole, võid väga kiiresti surma saada. Samas jällegi siin rabas on, et kui astud valesse kohta, oled kadunud. Seega on tingimusi raske võrrelda.

Lisainfo

Õppus Selliseid nuge saab valmistada konservikarbist

saab aga valmistada nii punkt- kui ka hajuvalgustusega laternaid teeküünalde tarvis, vajadusel ka väikese, ent salakavalalt ohtliku noa. Kõiki neid ja muidki teadmisi üleelamisinstruktorid ameeriklastega ka ööpäeva kestnud kursusel jagasid.

KAITSELIIDU TALLINNA MALEV BALTOPSIL Kaitseliidu Tallinna maleva õppe- ja tagalakeskuses formeeriti 9. juunil sisekaitsekompanii, mis osales reservõppekogunemise raames viie päeva jooksul rahvusvahelisel õppusel BALTOPS 2012. Sisekaitsekompanii põhituumik formeeriti Tallinna maleva Kalevi malevkonna baasil, puuduolevad ametikohad täideti teiste malevkondade ja kompaniide sisekaitserühmade kaitseliitlastega. Lisaks osalesid õppusel kevadel Kaitseliidu tegevliikme sõdurioskuste baaskursuse lõpetanud, kes said juurde teadmisi ja oskusi sisekaitseülesannete täitmiseks. Õppekogunemise käigus lihviti ka formeerimist ja lahkformeerimist, teostati sisekaitsealast täiend- ja koostegevusõpet ning tagati kaitseväe objektide ja alade julgeolek rahvusvahelise õppuse BALTOPS raames. Kaitseliidu sisekaitsekompaniide ülesanne on kaitsta sõja- või eriolukorras riiklikult tähtsaid objekte.

Väljaõpe kui kvaliteedimärk Nooremleitnant Vaikre selgitusel sai programmi koostamisel lähtutud põhimõttest, et tegevused ameeriklasi päris ära ei kurnaks, ent samas ei annaks ka põhjust öelda, et oli liiga lihtne. Kõik ülesanded täitsid eesmärki – õpetasid tegutsema tingimustes, kus ressursid on piiratud. Nii ei hoitud näiteks kuuseokstest punutud onnides või pigem tuulevarjudes, kus merejalaväelased öö mööda saatsid, lõket üleval ainult sooja pärast, vaid kasutati seda samal ajal supi keetmiseks. Tahmunud Nõukogude armee kiivritest valmistatud pajad läksid öösel tulele ja podisesid seal vaikselt

hommikuni, mil juurikatest keedetud supp kenasti valmis oli. „Nad ise veel imestasid, kuidas see süüa kõlbab. Tegelikult tuleb ikka ilgelt hea asi välja,“ ei pea nooremleitnant Vaikre sõnul alati sööma selliseid asju, millega harjunud ollakse. Proovitigi valida ülesandeid, mida ameeriklased oma kodustel üleelamiskursustel ei koge ja millega nad harjunud ei ole. Seda polnud ülemäära keeruline teha, arvestades, kuivõrd erinev on jänkide taust meie omast. „Suur osa nende hulgast on pärit väga tsiviliseeritud keskkonnast. Paljud nägid esimest korda elus siin soosaarel kaevu,“ ütles nooremleitnant Vaikre, kelle sõnul tekitasid mõnedki asjad, mis meile tunduvad lihtsad ja elementaarsed, võõrsõduritele ahhaa-efekti. Ja seda oligi vaja. „Kui me neile midagi vägevat anname ja neid päriselt ära ei kurna, lähevad nad siit ära sõnumiga, et me oleme küll väiksed ja meil ei ole soomusväge, kuid see, mida me teeme, on kvaliteetne,“ selgitas nooremleitnant Vaikre. Tema sõnul on selline kursus otsekui kaitsejõudude väljaõppe kvaliteedimärk. Hea mulje jätmine oli ka seetõttu oluline, et kursused läbi teinud kaks gruppi merejalaväelasi olid siia saadetud testiks, et näha, kuidas ja mida eestlased teevad. Et nad nähtu ja kogetuga rahule jäid, kinnitab nooremleitnant Vaikre sõnul seegi, et pärast esimese, elukutselistest merejalaväelastest grupi lahkumist küsinud nende ülem, kuidas nad saaksid hakata eestlaselt tellima pikki üleelamiskursusi. „Meile oli see väga hea tagasiside kursuse kohta, sest teame, et merejalaväelased on põhjendatult kõrge enesehinnanguga – nad ei lase ka Ameerika jalaväel end koolitada, sest see käib nende au pihta,“ ütles Vaikre. See, et merejalaväelased ennast Kaitseliidu vabatahtlikel koolitada lasevad, on tema kinnitusel väga kõrge tunnustus. Kuigi toidulaud oli esinduslik, vaatasid ameeriklased seda esialgu üksjagu kahtlevalt

Kaitse Kodu! 6/2012

Tavaliselt eeldatakse, et sõdur annab endast alati parima — vastavalt väljaõppele ja ülematelt saadud tegevusjuhistele. Raske on kujutleda, et sõduri niru soorituse põhjuseks võib olla hoopis lihtlabane motivatsioonipuudus. Ometi võib ka sõdur avastada, et on sattunud täiesti valele alale. ANU JÕESAAR

uidas täpsema värbamispoliitika abil parandada kaitseväelaste motivatsiooni ja muuta kaitseväe toimimine oluliselt tõhusamaks, seda kirjeldab militaarpsühholoog, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskuse teadur kapten Merle Parmak doktoritöös „Isiksuseproﬁilide roll sõdurite psühholoogilisel toimetulekul vahetus soorituskeskkonnas“, mille kaitseministeeriumi teadusnõukogu tunnistas aastal 2011 parimaks riigikaitsealaseks doktoritööks.

Kas sõjaväelaseks sünnitakse? Mingil määral küll, leiavad militaarpsühholoogid. On leitud, et kaht tüüpi inimesi veetleb sõjaväeteenistus rohkem kui teisi. Parmak kirjeldab neid kui eesmärkide saavutajat ja probleemide vältijat. Esimene tüüp on hulljulge, leidlik, kiire ja paindlik, ta naudib katsumusi ning on lahingus vapper. Paraku võib talle suurimaks takistuseks osutuda nn kaitseväeline molutamine – teda häirivad rutiin

ja igavad ülesanded, samuti on tal tihti raskusi allumise ja autoriteedi ees alistumisega.

Haritud sõdur

Kuidas saada sõdur, kes annab endast kõik? Teine tüüp, vastupidi, kohaneb hästi rutiiniga, on pisiasjadeni täpne, kohusetundlik, distsiplineeritud. Reeglid ja korraldused kuuluvad tema silmis vastuvaidlematule täitmisele. Ka tema on suurepärane sõdur, kuid pigem staabis kui lahinguväljal. Tema nõrgad kohad võivad esile tulla siis, kui käsuliinis tekib ootamatu vaakum, kui puuduvad selged korraldused või muutuvad olukorrad väga kiiresti.

Küllap tulevad lugejale mõlemad n leitud, et kaht kaitseväelase tüübid oma kaastüüpi inimesi laste või kolleegide põhjal päris veetleb sõjaelulisena silme ette. Doktoritöös väeteenistus rohkem seostas Merle Parmak neid kahe olulise, inimeste isiksuse eelsoo- kui teisi. Merle Parmak dumustest tuleneva psühholoo- kirjeldab neid kui eesgilise vajadustega: elamustevamärkide saavutajat ja jadus ja struktuursusvajadus. Suure elamustevajadusega probleemide vältijat. inimene otsib uudseid olukordi ja katsumusi, ta ei talu igavust ega rutiini. Ta kaldub oma võimeid üle hindama ja võib olla impulsiivne. Suure struktuursusvajadusega inimene armastab süsteemsust ja korda, eelistab reeglipärast keskkonda ega salli ootamatuid muutusi.

Vastava isiksuseproﬁiliga sõdurid tajuvad ja hindavad situatsioone ja enda võimalusi nendes toime tulla üsna erinevalt. Näiteks sõdur, kes eelistab reeglipäraseid ja korrastatud keskkondi, kaldub ootamatutes olukordades võimalikke riske üle hin-

Võimalike samasuunaliste teadusuurimuste tarbeks asetan eelkirjeldatud empiirilised leiud hüpoteetilisse, kuid kenasse ja praktilisse vaimse vastupidavuse mudelisse 1. Sõdur, kes funktsioneerib hästi kasarmurežiimil, ei pruugi samaväärselt toime tulla lahingutingimustes

ENNETADES 5. Võttes arvesse inimese vajaduste ja konkreetse keskkonna nõudmiste vastavusi, oleks võimalik tõhustada nii värbamist kui ka väljaõpet

SAMAS

Kaitse Kodu! 6/2012

SEST

VAIMSE VASTUPIDAVUSE MUDEL

2. Sõdurid tajuvad ja hindavad situatsioonides sisalduvaid katsumusi erinevalt vastavalt nende isiksuseproﬁilidele

SIISKI

3. Sõdurid on võimelised teatud määral oma isiksusepõhiseid vajadusi kohandama vastavalt vahetu keskkonna nõudmistele

4. Siiski ei ole kõik võrdselt edukad ning teatud tüüpi sõduritel on missioonikeskkonna nõudmistega keerulisem toime tulla

AGA

Haritud sõdur

dama. Sellega võib kaasneda oht jätta põhjendatud risk võtmata. Seevastu sõdur, kes naudib uudseid olukordi ja võimalust ennast proovile panna, kaldub reaalseid ohte alahindama, kriitilises olukorras seostub temaga pigem oht põhjendamatult riskida. Sõjaväelise edutamise ja tunnustamise süsteem soosib rahuajal pigem teist tüüpi ja konﬂiktiderohkel perioodil pigem esimest tüüpi sõjaväelaste edukat karjääri. Mõistagi on siia sisse kirjutatud konﬂikt, mis võib tekitada probleemi, kui pikka aega rahuaja tingimustes arenenud armeel tuleb äkitselt astuda sõjategevusse.

erle Parmak rõhutab, et sõjaväelase motivatsiooni ja toimetuleku ennustamiseks ei ole keskseteks mõisteteks isiksus ega keskkond, vaid isiksus keskkonnas.

Täna köögitoimkonda, homme luurele Merle Parmak rõhutab, et sõjaväelase motivatsiooni ja toimetuleku ennustamiseks ei ole keskseteks mõisteteks isiksus ega keskkond, vaid isiksus keskkonnas. Iga indiviidil on selliseid keskkondi, kus ta tunneb ennast mugavalt ja motiveerituna (näiteks lahingulendur lahingulennukis), samuti selliseid keskkondi, millest ta püüab ennast hoida STRESS ON ÜKSNES STRESSIS INIMESE PEAS ET HIIR SUUDAKS LENNATA: Kas olukord on mulle riskantne või ohtlik?

EI, Ma olen sündinud lendama (VALIK)

JAH

Kas mul jagub oskusi, et JAH, EDUKAS SOORITAJA selles olukorras toime tulla? Olen treenitud lendama (VÄLJAÕPE) EI STRESSIS EBAÕNNESTUJA INIMESE-KESKKONNA MUDEL JA SOORITUS SÕJAVÄELISE PERSONALI VALIKUL ET HIIR OLEKS MOTIVEERITUD LENDAMA: Kas mulle meeldib lennata?

Mitte eriti

Ma naudin lendamist

Kas ma suudan lennata?

MOTIVEERITUD SOORITAJA

JAH

LIHTSALT SOORITAJA

EI KROONILINE EBAÕNNESTUJA

nii kaugel kui võimalik (näiteks seesama lahingulendur laagrivalves). On teada, et inimene, kes tajub keskkonda oma vajadustele ja pädevustele vastavana, on valmis rohkem panustama, ta kohaneb kiiresti olukorra nõudmistega ja areneb tegevuse käigus. Ja vastupidi – inimene, kes tajub, et keskkond ei sobi tema vajadustega, tunneb ennast häirituna ega ole huvitatud sellest, et ülesanne saaks võimalikult hästi täidetud. Ent sõjaväeline keskkond on äärmuslikult varieeruv, pakkudes rohkem kui ükski teine ala seinast seina tegevusi. Nii nagu isiksuseproﬁilid, jaotas Merle Parmak kaheks ka võimalikud keskkonnatüübid. Struktureeritud situatsioonid on lihtsad ja ennustatavad ning väikese riskiga, nagu rutiinne laagrivalve. Struktureeritud keskkonnas on piisavalt informatsiooni selle kohta, mis toimub järgmisena ja millist käitumist ülesande sooritajalt oodatakse. Tegevus on reeglistatud juhtnööride ja eeskirjadega. Fookus on tegevuse detailidel, mis tuleb sooritada kindlas järjekorras, toetudes väljaõppes omandatud oskustele, ja millega ei kaasne ohtu elule ega tervisele. Struktureerimata situatsioonid on keerulised ja ennustamatud. Olukord muutub ootamatult ja võib osutuda ohtlikuks elule või tervisele (näiteks sattumine vastase varitsusele). Sellises situatsioonis on vähe viiteid selle kohta, mis võib edasi juhtuda ja milline reageerimine võiks osutuda kõige tõhusamaks. Lahendused nõuavad paindlikkust ja riskivalmidust. Fookus ei ole enam tegevuse detailidel, vaid protsessil, millega tuleb toime tulla olukorras, kus eksisteerib reaalne risk elule ja tervisele. Enamasti on sõdurid võimelised kohandama oma isiksusest tulenevaid vajadusi keskkonna nõudmistega. Asjad on tasakaalus seni, kui sõdur suudab taluda riske reaalselt ohtlikus olukorras, saades hakkama ka funktsioneerimisega rutiinses ja piiratud tegutsemisvõimalustega keskkonnas. Probleemid tekivad siis, kui käärid lähevad liiga suureks – kui laagrivalves istumine osutub lahingulenduri hingega võitleja põhitegevuseks ja vastupidi.

Isiksust arvestav kaadripoliitika Psühholoogiadoktor Parmak leiab, et kuna militaarvaldkond hõlmab laia spektrit ülesandeid, ahvatleb see kaitseväkke kandideerima väga erinevaid isiksusi, kelle seas võib leiduda nii äärmuslikke elamustejahtijaid kui ka struktuursuseotsijaid. Seega ei tohiks sõjaväelane sattuda juhuslikult oma tulevasele ametikohale, vaid ta peaks olema sinna teadlikult suunatud. Praeguse praktika kohaselt algab ja lõpeb kandidaadi hindamine enamasti tema tunnistamisega kas teenistuskõlblikuks või -kõlbmatuks. Teenistuskõlblikuks tunnistatu liigub edasi sinna, kus on Kaitse Kodu! 6/2012

Et kasutada ära sõjaväeliste ametiproﬁilide mitmekesisust, peame arenema edasi küsimusest „kas kõlblik?“ küsimuseni „kuhu kõlblik?“. Kallid erialakoolitused ja üha spetsiiﬁlisem väljaõpe on põhjendatud vaid hoolikalt valitud ja kaalutletult

positsioneeritud personali puhul. Personali hindamine peaks viima välja iga inimese isiksuslikke eeldusi ja vajadusi arvestava karjääriplaanini relvajõudude sees. Relvajõud vajavad kaadrit, kes pole ainult võimeline, vaid on ka motiveeritud täitma oma ülesandeid. Motivatsiooni ja psühholoogilise vastupidavuse hindamiseks on vaja mõista inimest keskkonnas.

Haritud sõdur

parajasti kaadrinappus, täitma ülesandeid, mis on parajasti täitmata.

Merle Parmak: mind huvitas, kas on olemas „päris sõjaväelased“ Kuidas see töö alguse sai? Minu esimene teenistuskogemus Eesti kaitseväes (tol ajal küll Kaitseliidu koosseisus) jääb aastasse 1994. Ma ei olnud siis veel psühholoog ega plaaninudki selleks saada. Küll aga süvenes minus iga teenistuses oldud päevaga sisemine veendumus, et sõjaväelased on üks eriline seltskond ja tõenäoliselt eristuvad millegi poolest nendest, kellest kunagi sõjaväelasi ei saa. Aastatel 1996–2003 len veenduolin kaitseväeteenistunud, et mosest eemal. Muuhulgas tiveeritud ja omandasin sel ajal Tartu Ülikoolis psüh- rahuloleva kaitseväeholoogi eriala – uurisin lase saame siis, kui riigikaitsetahte struk- võtame tema karjääri tuuri ja kujunemist. kujundamisel arvesSeda juba kindla plaaniga teada saada, millise tema isiksuslikke sed on need inimesed, eelsoodumusi. kes leiavad sõjaväeteenistuses oma kutsumuse. Uuesti tegevteenistusse astudes, aastal 2003, alustasin Tallinna Ülikoolis magistriõpinguid – uurisin riigikaitsetahte seoseid sellele mõistele antud tähendusega inimeste silmis.

Alles Belgias doktoriõppesse astudes olin valmis küsima seda, mis mind tõeliselt huvitas: kas on siis olemas päris sõjaväelased – isiksusetüübid, kellele sõjaväeteenistus rohkem sobib kui mõnele teistsugusele tüübile. Kui palju küsitlesite töö tarbeks Eesti kaitseväelasi? Kas ainult missioonisõdureid või ka Eestis teenijaid? Selles töös uurisin vaid välismissioonidel osalevaid nn põllusõdureid, täpsemalt kolme rotatsiooni Afganistani missioonil osalenud Eesti kaitseväelasi. Kui jutt on professionaalsetest võitlejatest, siis meedias tihtipeale võimendatavas tavakujutluses on tegemist äärmuslike elamustejahKaitse Kodu! 6/2012

tijatega, julmade ja kriminaalsete isiksusteni välja. Kogu doktoritöö eesmärk oli näidata, et see tavakujutlus on märkimisväärselt piiratud. Nad ei ole 43

Haritud sõdur

ega peagi olema äärmuslikud elamustejahtijad. Armeesüsteem pakub laias ulatuses erinevaid erialasid – meedikust snaiprini, staabitöötajast eriüksuslaseni. Sõjaväelise süsteemiga tuttav inimene teab ka seda, et ohvitseri ja allohvitseri igapäevased tegevused ja ülesanded on erinevad. Olen veendunud, et motiveeritud ja rahuloleva kaitseväelase otivatsioon saame siis, kui võtame sooritada mäntema karjääri kujundagib märkimismisel arvesse tema isiksuslikke eelsoodumusi ja väärset rolli soorituse nendele vastavaid aren- kvaliteedis ja seda ei gulisi vajadusi.

saa tekitada käsuga Kas oleks vajalik, et juba „Motiveeruda!“. värbamisel või kaitseväkke kandideerimisel arvestataks ka isiksuse proﬁili? See oleks kahtlemata oluline, sest armeekoosseisude arvulise vähenemise (ja operatsioonide iseloomu eripalgelisuse) tingimustes muutub motiveeritud ja erialast tegevust nautiv teenistuja üha olulisemaks. Motivatsioon sooritada mängib märkimisväärset rolli soorituse kvaliteedis ja seda ei saa tekitada käsuga „Motiveeruda!“ või manustades alamotiveeritud teenistujale vastavaid tablette.

ja kui oluline üldse on see, et sooritaja oleks motiveeritud? Missugust tüüpi isiksused teevad tänapäeval Eesti kaitseväes edukamat karjääri? Kahjuks puudub hetkel veel empiiriline teadmine, kuid toetudes oma praktilisele kogemusele ja teoreetilisele pagasile, julgen arvata, et madala struktuursus- ja madala elamustevajadusega inimesed tunnevad ennast meil kõige paremini. Nad peavad olema võimelised toime tulema kestvate reformidega kaasneva regulatsioonidevaakumi või regulatsioonide pideva muutumisega. Samal peavad nad rahulduma ka sellega, et tavapäraselt töölaua taga tegutseva sõjaväelase elu ei võimalda kuigi palju teravaid elamusi.

Tööst käis läbi mõte, et kaitseväeteenistus ka muudab kaitseväelast. Kas inimene võib kaitseväest tulla tagasi teistsugusena, kui ta sinna läks? Kuidas see toimub ja mis ohud sellega kaasnevad? Inimese isiksusetüüp, sõnastatud seadumuste või eelsoodumustena, suures pildis ei muutu. Muutuda võib see, kuidas inimene ennast näeb ja tunneb. Kuue kuu pikkune viibimine missioonipiirkonnas oli tõepoolest seotud sõduri muutunud arusaamaga iseendast. Mina seosui suudame tasin selle pigem kohanemise kunagi välisajutise efektiga (nõuab uurinKas mõne riigi kaitseväes seda juba tehakse? gut täiendava ajapunktiga), Isikuomadusi arvestavat lähenemist praktiseetada inimeste kuid ühest hiljutisest mujal ritakse, kuid see eeldab väga täpselt kirjeldatud määramise või tehtud uurimusest selgub, et ametikoha proﬁile – kompetentse, mida ametiroteerimise täiesti need muutused võivad olla ka koha täitjalt eeldatakse. Enamasti kasutatakse pikaajalised. Ohtude sõnassõjaväelaste värbamisel pigem oskustel ja teadmis- ebasobivatele ametikohtadele, oleme tamise asemel võiks pigem tel põhinevaid valikuprotseduure. tõenäoliselt ka edu- küsida, milliseid võimalusi see Kuidas seda praktiliselt teha — kuidas isiksuse kamad sõdurkonna avab. On tekkinud uus termin omadusi hinnata ja teadasaadut ametisse määtraumajärgne areng (post-trauvaimse tervise ja ramisel kasutada? matic growth) vastandina trauSeda kõike on võimalik testida, kuid eelduseks on heaolu küsimustes. majärgsele stressreaktsioonile. teada, mida testida. Kuni puudub tõenduspõhine Kui suudame kunagi välistada teadmine, et mõni tüüp täidab teatud ülesandeid (või vähemalt vähendada) inimeste määramise edukamalt ja tunneb ennast seejuures paremini või roteerimise täiesti ebasobivatele ametikohtakui mõni teine tüüp, on igasugune testimine mõtdele, oleme tõenäoliselt ka edukamad sõdurkonna tetu raiskamine. vaimse tervise ja heaolu küsimustes. Kui vaadata Eesti kaitseväge, siis mil määral vajame praegu juurde värskeid elamustejahtijaid, mil määral aga noori struktuursuseotsijaid? Erinevad ülesanded sobivad erinevat tüüpi inimestele. Kui kõrge struktuursus- ja madala elamustevajadusega inimene naudib turvalist ja regulatiivaktidega kirjeldatud tegevust, siis kõrge elamuste- ja madala struktuursusvajadusega inimesel hakkab sellisel juhul tapvalt igav – motivatsiooni pole ollagi, tekivad distsipliiniprobleemid. Tegelikult peaks selle küsimuse, et mis on Eesti kaitseväe ülesanne, esitama vastamiseks meie juhtidele ja õpetajatele. Milliseid funktsioone täidame rahuajal, milliseid sõjaajal? Kas teame, millistele nõudmistele peab vastama ametikoha täitja? Kas 44

Kui kaitseliitlase peres kasvab noorkotkas või kodutütar, kellel on huvi kaitseväelaseks saada, kas saame lapsevanematena märgata tema selleks sobivaid isiksuseomadusi, neid arendada ja toetada? Nagu eespool öeldud: hea sõdur tekib tema keskkonna/ülesande ja isiksuslike eelsoodumuste sobivas kombinatsioonis. Inimesele peab meeldima see, mida ta teeb. Lapsevanem saab isiksuslikke eelsoodumusi märgata ja vastavasuunalist arengut teatud keskkondlike elementide tagamisega toetada. Tuleks arvesse võtta, et sõjaväelised ametid on mitmepalgelised ning enne valiku tegemist tuleb ennast kindlasti kurssi viia elukutse reaalsete võimaluste ja piirangutega. Kaitse Kodu! 6/2012

ühekordseks kasutamiseks Pikemat aega meeles mõlkunud mõtted panin kirja tänu vana tuttava Heikki Kirotari ja Reimo Soosaare artiklile, mis käsitles täpsuspüssi TP-2 visa arengulugu ja ilmus 2012. aasta Kaitse Kodu! teises numbris.1 Tegelikult väärivad tähelepanu paljud kaitseliitlased, kes, nagu täpsuslaskuridki, panustavad oma ettevõtmistega kaitsevõime arengusse. TP-2 arengut kajastav artikkel pole lihtsalt ülevaade ühest arendusprojektist, vaid osa ulatuslikumast mõttelaadi kujundamisest kaitse ülesehitamisel. See on osa riigile jõukohasest kaitseliitlaste varustamisest ülesannete täitmiseks vajalikuga. Samuti realistlikuks lahingutegevuseks valmistumisest, millega luuakse võitlejatele eeldused püsida rivis ka pärast esmast lahingukontakti. RAIVO TAMM, reservkolonelleitnant kaitseministri nõukoja liige

amal teemal ootab kaitseministri nõukojas arutamist põhjalikum pakett meetmeid, mis peaksid viima kaitseliitlaste ettevalmistuse ja varustatuse suuremasse vastavusse neile määratud ülesannetega. Tutvustan üht osa paketist lootuses, et mõned punktid sellest leiavad koha uutes kaitseväe ja Kaitseliidu arengukavades.

Ostame uue või parandame vana? Sissejuhatamiseks peame tagasi vaatama aastatesse 2006–2007, mil anti start M-14 teisele moderniseerimisprojektile TP-2. Eesmärgiks oli saavutada minimaalsete kuludega jalaväe täpse tule ulatuse kasv, hoida ära täpsuslaskuri relvade nappusest tulenev erialase koolituse hääbumine ja säilitada laiem M-14 käsitsemise oskus. Tuletagem meelde, et selleks ajaks oli lõpetatud 1990ndatel alustatud TP-1 projekt, põhjuseks suur töömaht ja efektiivsuse väike kasv. Et Eesti on Euroopas riik, millele kuulub enim antomaate M-14, pole seda ressurssi mõistlik kasutuna hoida. Küsimus on, mil viisil peaks seda kasutama. Et saaks lasta kiiremini, kaugemale ja täpsemini, ei ole tingimata vaja uut moodsa välimusega plastikust relva, millel samasugune metallist vintraud, pikkus ja padrun nagu varasematelgi mudelitel. 1 2

Sõjaraud

Kaitseliitlane ei ole Oluline on pikemale distantsile laskmist võimaldav optiline sihik, mis tagab tegutsemise ka hämaras. See, et me 5–6 aastat pärast projektiga alustamist pole suutnud korralikku sihikujala kinnitust leida, on pehmelt öeldes kahetsusväärne ja annab tugeva hoobi heale kavatsusele. Eks me tahtnud ju parimat, aga välja tuli nagu alati. Kui kedagi vaevab veel dilemma, kas on mõistlik saavutada suurem tuleulatus „vanade“ relvade võimekamaks muutmise teel (see kehtib ka AK-4 kohta) või hankida lühikesi ja modernsemaid automaate, siis jätkan oma 2011. aasta Kaitse Kodu! kolmandas numbris avaldatud seisukohtade2 selgitamist.

Kasutame oma vajaduste vält saaks lasjaselgitamiseks näitena Vene ta kiiremini, Föderatsiooni relvajõudude kalkaugemale laletungioperatsiooni etappide ja täpsemini, ei ole kirjeldust. Loomulikult peame silmas, et relvastatud konﬂikt tingimata vaja uut on viimane võimalus eesmärkide moodsa välimusega saavutamiseks pärast poliitiliste, plastikust relva. diplomaatiliste, psühholoogiliste ja majanduslike meetmete rakendamise nurjumist. On ju pehmete meetmetega võitluses relvastuse valik hoopis teistsugune. Võimaliku relvastatud konﬂikti korral oleks tegevus üldjoontes järgmine.

Esimeses faasis initsieeritakse sihtriigis siseriiklikud rahutused või relvastatud kokkupõrked. Korraldatakse provokatsioone, tulistades näiteks kohaliku riigi vormi maskeerunult meeleavaldajaid, või vastupidi, meeleavaldajate sekka varjunult võimuesindajaid. Mis tahes vahenditega muudetakse rahumeelsed protestid vägivaldseteks ja eskaleeritakse relvastatud kokkupõrgeteni. Rahutusi valmistavad ette ja juhivad vaenlase eriteenistused ja praktilist tuge pakuvad riiki imbunud nn vabatahtlikud. Sobiva fooni olemasolul annavad luureteenistused (Venemaa Föderatsiooni föderaalne julgeolekuteenistus, vene k Федеральная служба безопасности Российской Федерации, lühend FSB, ja Venemaa Föderatsiooni välisluureteenistus, vene k Служба внешней разведки Российской Федерации, lühend SVR) ning sõjaväeluure eriüksused (Venemaa Föderatsiooni relvajõudude kindralstaabi teine peavalitsus ehk luurepeavalitsus, vene k Главное

Soosaar, Reimo & Kirotar, Heikki. Täpsuspüssist M-14 ja selle laskemoonast. Kaitse Kodu! 2012, nr 2, lk 37—43. Tamm, Raivo. Kaitseliit kui eestlaste tuumaheidutus. Kaitse Kodu! 2011, nr 3, lk 22—31.

Kaitse Kodu! 6/2012

Sõjaraud ERAKOGU

Iraak 2005. Nii nägid välja liitlasvägede transpordivahendid

разведывательное управление Генерального штаба Вооружённых Сил Российской Федерации, lühend

GRU) löögi strateegiliste objektide ja maa-alade hõivamiseks või hävitamiseks. Sellega kaasneb katse elimineerida riigi poliitiline ja sõjaline juhtkond ning nurjata mobilisatsioon. Rünnakut toetatakse õhuväe ja raketilöökidega riigikaitse tähtsaimate objektide pihta. Paralleelselt tegutsevad nn viienda kolonni relvastatud üksused. Vahetult järgnevad mobiilsete soomus- ja mehhaniseeritud üksuste läbimurdeoperatsioonid oluliste linnade või alade hõivamiseks, piiratud maa-ala vallutamise eesmärgi korral aga soovitud territooriumi hõivamiseks ja eristamiseks emamaast. Operatsiooni käigus üritatakse lüüa kaitses olevaid konventsionaalseid jõude. Operatsiooni toetavad õhu- ja merevägi ning kaitse hajutamiseks korraldatakse operatiivtasandil pataljonisuurusi meredessante olulisimate sadamate hõivamiseks ning taktikalisel tasandil nii õhu- kui ka meredessante mobilisatsiooni või kaitse korraldamise häirimiseks.

Vaja on ka kaitset Pärast soovitud maa-ala vallutamist järgneb operatiivne teine ešelon, kuhu kuuluvad ka siseministeeriumi ja vabatahtlike üksused, kes kindlustavad hõivatud ala ning alustavad koos viienda kolonniga puhastusoperatsioone. Viimase kahe kümnendi näited Vene Föderatsiooni osalusel toimunud konﬂiktidest ja tema relvajõudude noorema ohvitserkonna isikuomaduste analüüs lubavad väita, et nimetatud faasiga kaasneb piiramatu vägivald tsiviilelanike kallal, ohjeldamatu marodöörlus, sõjakuriteod, genotsiid põlisrahva suhtes ja täielik korralagedus. Saabub sõjategevuse kõige tumedam, kaootilisem ja laastavam periood vallutatud alade elanikele. Kaitseliidul tekiks kõikidel etappidel, v.a konventsionaalne lahingutegevus, vajadus tegutseda varjatult. Luure- ja sissiüksustel ei kao see nõue põhimõtteliselt ühelgi etapil. 46

Alates eriüksuste rünnakust vajab kaitsja ülesande täitmiseks võimet peatada lahingutehnikat ja suuremat jalastunud üksust. See tähendab tugevamat tulejõudu, kui suudetakse pakkuda automaatide või kuulipildujatega. Lisaks tulejõu adekvaatsele tugevusele on oluline ka selle täpsus, seda eelkõige liigsete kahjustuste vältimiseks. Kui lahingutegevuse piirkonnas paikneb hulgaliselt tsiviilisikuid, võib kaitselaengute kasutamine olla välistatud ja töö tuleb ära teha käsirelvade täpse tulega. Alates eriüksuste faasist on Kaitseliidu allüksustel tõenäoliselt vastaseks ülekaalukama tulejõuga üksused. Sellest tulenevalt tekib vajadus hoida lahingukontaktis turvalist distantsi. Lisaks peavad vaenlase üllatusmomendil baseeruva rünnaku tõrjumiseks kasutatavad vastumeetmed hõlmama kogu riigi territooriumi isaks tule- ja neid peab olema lihtne varjata, aga ka kiirelt kasutusele võtta.

jõu adekvaatsele tugevusele on oluline ka selle täpsus.

Nõuetele vastav lahendus on loomulikult lihtne. Põhimõtteliselt eeldab see võitlejate varustamist (osaliselt) ühekordsete tankitõrjelaskudega, lõhkeaine ning jalaväeja transpordivahenditevastaste kaitselaengutega. Käsitulirelvad peavad võimaldama pikemat laskedistantsi ja täpsemat tuld, kui on vastasel. Allüksused vajavad adekvaatset sidetehnikat informatsiooni edastamiseks ja esmase tegevuse kiireks koordineerimiseks. Relvastuse ja sidetehnika loominguline kasutamine peaks seega kuuluma juba rahuajal iga võitleja väljaõppesse. Lahenduse suhteliselt madal hind võimaldaks seda rakendada kogu riigis ja vajadusel suudaksid võitlejad alustada kriisiolukorras vastupanu iseseisvalt. Kuulivestid versus asendusreserv Oletagem, et lünk sides ja tulejõus täidetakse. Alles jääb vajadus tagada kõige kriitilisema ressursi, st väljaõppinud võitlejate jätkusuutlikkus ehk eluspüsimine, millele siinkohal keskendumegi. Kõigele olulisele lisaks vajavad võitlejad eluspüsimiseks adekvaatset ballistilist kaitset. Kiiver, kuulivest ja Kaitse Kodu! 6/2012

Korralik individuaalne ballistiline kaitse on konﬂiktides viimase kahe kümnendi ja enamagi vältel piisavalt oma efektiivsust tõestanud. Täna pole mõeldav sõduri lähetamine välismissioonidele ilma kuulivestita. Miks arvame, et kodumaal saab võidelda ilma nendeta?

äna pole mõeldav sõduri lähetamine välismissioonidele ilma kuulivestita. Miks arvame, et kodumaal saab võidelda ilma nendeta?

Alates Falklandi sõjast on ballistilise kaitse efektiivsust selgitatud mitmest aspektist. Esiteks annab see võitlejatele parema moraalse kindlustunde pidada manööversõda, mis eeldab julgust minna rünnakule. Sellekohaseid tähelepanekuid on hulgaliselt nii esimesest Lahesõjast kui ka Horvaatia ja Serbia üksuste tegevusest Balkani sõdades, samuti Tšetšeeniast. Teiseks on individuaalse ballistilise kaitse kasutamine otsene tervisekahjustusi ennetav meede ja meditsiiniteenistuse koormuse vähendamise võimalus. Sellises võrdluses saab rääkida üsna märkimisväärsest rahalisest kokkuhoiust. Valida on kahe võimaluse vahel: kas panustada hästi funktsioneerivasse meditsiiniteenistusse, k.a piisavasse meditsiinipersonali, evakuatsioonivahenditesse, voodikohtadesse, medikamentidesse, taastusravivõimalustesse, psühholoogilisse abisse ja asendusreservi, või hankida kuulivestid ja kiivrid. Ennetusmeetmete vajaduse tõstsid teravalt päevakorda 1980ndate algul Briti sõjaväemeedikud, kes analüüsisid Falklandi sõja lahingukaotuste statistikat. Nende eesmärgiks oli vähendada peamiselt alakõhtu saadud kuulihaavadest põhjustatud elavjõu kaotusi. Probleem tulenes suutmatusest tagada kirurgilist abi esimese kriitilise tunni jooksul. Lahendusena võeti kasutusele kaks presentrihmadega ühendatud terasplaati, mida kanti keha esiküljel. Olgem ausad, kui võrrelda viimaste Iraagi ja Afganistani operatsioonide mõõtmeid ning langenute arvu näiteks Tšetšeenia konﬂikti samade näitajatega, nii palju kui me neist teame, siis adekvaatne individuaalne ballistiline kaitse on muutnud Lääne sõdurid tinglikult öeldes surematuks võrreldes võitlejatega, kellel ballistilised kaitsevahendid puuduvad. Viimati rõhutas kaitstuse olulisust võitlejate ja üksuste jätkusuutlikkusele Gruusia 4. brigaadi ülem oma 2008. aasta lahingukogemuste analüüsis. Peale hea kaitstuse toetab kestvat võitlusvõimekust positsioonide varjatus. Lisaks moondamisele ja pettemanöövritele aitab eesmärki saavutada Kaitse Kodu! 6/2012

vastase aistingute, näiteks nägemise ja kuulmise, piiramine. Piisava distantsi hoidmine lahingukontaktides ja helijälje moondamine raskendavad vastasel meie positsioonide avastamist. Pärast aistingute elimineerimist kulub vastasel olukorra tajumiseks rohkem aega ning tema vastutulega reageerimise kiirus ja täpsus kahanevad. Saavutatud ajaline edumaa võimaldab kaitsjal operatsioone paremini lõpule viia või lahingukontaktidest turvaliselt eemalduda. Selles kontekstis pole TP-2 sihikujala kinnitus mitte ainult tehniline küsimus, vaid oluline osa kaitseliitlaste võitlusvõime parendamisest. Pisidetaili jätkuv lahendamatus välistab aga sobiva taktika rakendamise.

Sõjaraud

kergsoomustatud veokid on esmased, kõige lihtsamad ja tõhusamad vahendid võitlusvõime füüsiliseks säilitamiseks. Meenutades Iraagi missiooni algusaegu või Araabia kevade sündmusi, tõdesime kõikjal püüdu paremale kaitstusele ja seda kõikvõimalikul moel.

Kui eelöeldule lisada kaitseliitlaste võime teostada tulevikus anonüümseid rünnakuid, kasutades kaitselaenguid ja isevalmistatud lõhkekehi, saavutaksid nad veelgi täiuslikuma maskeerituse. Hoomatavalt kasvaks võitlejate jätkusuutlikkus, mis ongi meie peamine eesmärk.

Ettepanek arutamiseks Kaitseministri nõukojas ootabki sellekohane ettepanekute pakett arutamist. Nende ettepanekuterakendamine looks kaitseliitlastele paremad eeldused lahinguliste ülesannete täitmiseks. Varustust puudutav dekvaatne osa on seal jaotatud kolmeks.

individuaal-

Esimese osa tinglik pealkiri on ne ballistili„Motivatsioonipakett“. Selles ne kaitse on muutkätketu toetab võitlejate toimenud Lääne sõdurid tulekut välitingimustes, aitab osaleda rahuaegses väljaõppes tinglikult öeldes ja tegutseda koos kaitseväega surematuks. konventsionaalses lahingutegevuses. Ülesandeid arvesse võttes on vormiriietus paljudel juhtudel demaskeeriv ja väikseima praktilise väärtusega element loetelus. Sellest hoolimata ei või korraliku vormiriietuse emotsionaalset väärtust alahinnata ja sellega varustamist tuleb jätkata. Teine osa pealkirjaga „Kaitstuse pakett“ toetab võitlejate eluspüsimist. Sobivate ballistiliste kaitsevahendite, helisummutite ja täpse tule ulatuse kasvatamise kaudu 100 meetrilt 300 meetrini (kogu ööpäeva kestel) väheneks kaotuste tekke võimalus ja loomulikult ka meditsiinilise toetuse vajadus. Täpse tule ulatuse suurendamine on ühtaegu ka võimekuse arendamise küsimus, ent siinkohal pean turvalist distantsi vastasega tähtsamaks. Kolmas osa käsitleb võimete arendamist koos kaitseväega. Eesmärgiks on varustada üksused adekvaatsete sidevahenditega, millega on võimalik operatiivselt informeerida kõrgemaid staape ja koordineerida vastupanu algfaasi, samal ajal aga luua piisav tulejõud, et häirida vastase lahingutehnika liikumist, võidelda ülekaalukama jalastunud 47

Sõjaraud

Ülesande täitmiseks vajalikud elemendid MOTIVATSIOONIPAKETT

KAITSTUSE PAKETT Esmalt võitlevatele ja seejärel sisekaitseüksustele

VÕIMEARENDUSPAKETT Hange koos kaitseväega, esmalt lahingukompaniidele

Magamiskott

„Jopealune“ kuulivest (tase 3A või 4)

Transpordivastane kaitselaeng

Magamisalus-kanderaam

Optilised sihikud (valgustatud 6- ja 12-kordse suurendusega optika)

Jalaväevastane kaitselaeng

Seljakott

Öövaatlusseadmed, esmalt luurerühmadele ja võitlusgruppidele

Jao tankitõrjelasud

Saapad

Summutid luurerühmadele ja võitlusgruppidele

Binokkel-laserkaugusmõõtja

Väljaõppe kulumaterjal (laskemoon, lõhkeaine)

Relvakompensaatorid

Kaitseväe omadega ühilduvad sidevahendid esmalt luurerühmadele ja võitlusgruppidele

Jalaväerakmed

Ballistilised matid

Alternatiivside loomine

Talvine välivorm

Hajutatud lahingumoonavaru loomine

Suvine välivorm

vaenlasega, korraldada varitsusi, julgestada positsioone ja katta eemaldumisel taganemisteid.

Isetekkeline arendus juba käib Heameel on tõdeda, et mitmed kaitseliitlased on omaalgatuslikult juba panustanud mainitud vajaduste rahuldamiseks nii aega, teadmisi kui ka raha. Alljärgnev on esmakordne võimalus tutvustada laiemalt nende arendustöö tulemusi. Lisaseadmete ja sihikute kinnitamiseks vajalikke Picatinny siine ja sihikujalgu, samuti kompensaatoreid ja tugijalgu toodavad mitmed kaitseliitlased juba mõnda aega. Viimase saavutusena on valminud kodumaised helisummutid, mis ei jää omadustelt alla isegi turuliidrite toodangule. Lisaks on

kaitseliitlaste algatusel välja töötatud nii Galilile, AK-4-le kui ka M-14-le sobivad valgustatud niitristikuga optilised sihikud. Kohale on jõudnud esimesed Kaitseliidu tegevuse eripära arvestavad kuulivestid. Eelnevalt oleme teada saanud, et Kaitseliidu liikmete algatusena on valminud TP-3. Esiteks ballistiline kaitstus, mis võimaldaks varjatult tegutseda. Pildil oleva kuulivesti võiks liigitada täiesti uude kategooriasse „jopealune kuulivest“. Selles on kombineeritud särgialuse ja vormipealse kuulivesti parimad omadused. Vormipealse kuulivesti suurem kehapinna katmine kildude eest ja head kaitseomadused kuulitabamuste korral kombineerituna särgialuse vesti ergonoomika ja keha proﬁili jälgimisega annavad tulemuseks piisava varjatud ballistilise kaitse. Sellist kombinatsiooni sobib kasutada luuretegevuses, vastase tagalas

ERAKOGU

Särgialune vest, vormipealne vest ja jopealune vest. Jopealusel vestil on neli plaati, suuremad ees ja taga, väiksemad külgedel

Kaitse Kodu! 6/2012

Kodumaise arendustöö tulemusena moderniseeritud AK-4 edasiarendus koos helisummutiga

Kõik relva lisaseadmed, k.a optika, on kaitseliitlaste arendustöö tulemus. Nende paigaldamine ei eelda relva ümberehitamist.

Kaitseliitlane pole kulumaterjal Kui vaadata varustatust, millega kaitseliitlane peab tänapäevases lahingutegevuses ülesandeid täitma, tekib paratamatult arvamus, et temasse suhtutakse nagu ühekordsesse süstlasse, mis pärast tarvitamist maha kantakse. atsionaalsetel Hetkel võimaldab varustatus hakkama saada viienda soomlastel on kolonniga, kuid suurema sissiväljaõpjõu vastu astumine on pes kaks kuldreeglit: problemaatiline. Lahingutehnika peatamine on seal- kaitselaeng on vaese mehe suurtükivägi ja juures peamine küsimus.

tulirelva kasutav siss Isegi kui jao koosseisus on on surnud siss. nii suurepärane ja multifunktsionaalne relvasüsteem, nagu seda on Carl-Gustav, tekib küsimus, kuidas peamiselt väikeüksuste taktikat viljelev üksus rakendab tankitõrjerelvade paarislaskmise meetodit, kuidas suudab jagu sooritada taktikalisi manöövreid, nagu on pooljao tiibamine oma tule toetusel või liikumine lahingupaaridena põhimõttel „tuli ja liikumine“, kui kolm võitlejat jaost on hõivatud Carl-Gustavi kandmisega. Rääkimata üksikvõitleja võimalustest sellega midagi korda saata. Rühmale, aga mitte jaole tankitõrjeks sobivat relvasüsteemi ei ole üksikvõitleja lihtsalt võimeline piisava efektiivsusega kasutama. Ka pole Carl-Gustavi lasu hind ja sihtmärgi tõenäoline väärtus sageli ratsionaalses kooskõlas. Ühekordsed lihtsad tankitõrjelasud seevastu võimaldaksid tehnika peatamiseks tulejõudu paindlikumalt kontsentreerida või vajadusel hajutada. Lihtne käsitsus võimaldab nendega tegutseda igal jalaväelasel. Sobiva relva valik on hetkel siiski

Kaitse Kodu! 6/2012

Sõjaraud

Enda varjamiseks on peale näo värvimise või okste kinnitamise kiivrikummi vahele võimalik kasutada heli- ja valgusjälje vähendamist summutite abil. Helisummuteid peaks samaväärselt näovärvidega laialdaselt kasutama vähemalt kõikides lahingukompaniides. Lihtne ja peaaegu hooldusvaba lisaseade vähendab rahuaegses laskeväljaõppes müra ja sellest tingitud kuulmiskahjustusi. Sõjaajal pakub summuti kaitset vastase vaatluse eest, sest kaotab täielikult suudmeleegi. Vähendades ja moonutades laskmiskohast kostvat heli, raskendab summuti kuulmise järgi helitekitaja asukoha lokeerimist.

ERAKOGU

võitlemisel või kriisi algfaasi ohjeldamisel, kui väliselt on vaja hoida madalat proﬁili.

teisejärguline küsimus. Carl-Gustav on igal juhul parem kui mitte midagi ja loomingulise väljõppe käigus leiab probleemidele kindlasti ka lahendusi. Täbaram lugu on lõhkeaine vähese kasutamisoskuse ja kaitselaengute puudumisega. Ratsionaalsetel soomlastel on sissiväljaõppes kaks kuldreeglit: kaitselaeng on vaese mehe suurtükivägi ja tulirelva kasutav siss on surnud siss. Mida tuleks kaitseliitlasel tänases olukorras teha, kui kaitselaenguid pole? Hetkel ei näe silmapiiril muud võimalust, kui rünnakute anonüümsuse tagamiseks suurendada käsirelvade tule ulatust ja tagada parem varjatus. Lootuses, et lõhkematerjali osa peagi järele jõuab, tuleb igal juhul panustada lõhkaja väljaõppesse nii palju, kui seda instruktorite saadavus ja kulumaterjalide kogused lubavad. Iseenesest peaks see olema lahingukompaniide väljaõppe üks rutiinidest. Enamikul kaitseliitlastel on enesekaitseks olemas nõuetele vastav kevlarkiiver, kuid üldjuhul puuduvad kuulivestid ja materjalid sõidukite kergsoomustamiseks. Kahjuks pole meil kuulivestide puudumise tõttu tekkiva suurema haavatute hulgaga tegelemiseks meditsiinilist kapatsiteeti ei rahuega ammugi kriisiajal kusagilt võtta, rääkimata vastase tagalas tegutsevate sisside meditsiinilise toetamise keerukusest. Tervest mõistusest ja missioonikogemustest lähtudes tuleks Kaitseliidus esmajoones namikul kaittagada kõikidele võitlejatele seliitlastel on adekvaatne individuaalne ballistiline kaitse. enesekaitseks

olemas nõuetele vastav kevlarkiiver, kuid üldjuhul puuduvad kuulivestid ja materjalid sõidukite kergsoomustamiseks.

Rahaliselt on loetletud võimalused kordades ökonoomsemad kui mis tahes alternatiivsed variandid. Loodetavasti leiavad need ettepanekud koha plaanides ja rakendub riigikaitse strateegia 50. paragrahvis sätestatu: „Kaitseliidu peamine ülesanne sõjalise kaitse korraldamisel on kaitsetahte suurendamine ning riigi sõjaliseks kaitseks valmistumine sõjalise kaitsetegevuse, sealhulgas sissitegevuse ja vastupanuliikumise planeerimise ning selles osalemise näol. Kaitseliidule tagatakse stabiilne osakaal sõjalise kaitse eelarvest.“

Kaitse Kodu! 6/2012

KOHENE OLUKORRA TEADVUSTAMINE PÄEVAL JA ÖÖSEL Recon Scout® XT on maailmas ainulaadne heidetav ja mobiilne luurerobot, mis kaalub alla 600 grammi. Viska robot ükskõik millisesse hoonesse ning saad hetkega selge, täpse videopildi selle sisemusest – vaenlase võitlejatest, lõhkeseadeldistest, tsiviilisikutest. XT muutub töövõimeliseks vähem kui viie sekundiga ning seda saab kasutada ükskõik millises keskkonnas nii sise- kui välitingimustel. Infrapuna-optikasüsteem võimaldab näha ka täielikus pimeduses. Vastupidav. Kerge. Koheselt töövõimeline.

Täpsem info: OÜ Baltic Armaments, Veerenni 56 Tallinn Tel: 646 0113 www.rifle.ee

Naiskodukaitse

Me kõik räägime oma lugu.

Meie, naised I koht Naine kui tuul Autor: Inga Mäemets Autori sõnadega: Naine võib olla kui õrn kevadine tuuleiil, teisalt kui möllav keeristorm. Naine on müstika, aasadel hõljuv tuul, mida keegi kunagi päriselt kinni püüda ei suuda. Me oleme püüdmatud kui tuul.

NELE PERNITS Naiskodukaitse fotovõistluse peakorraldaja

eljas Naiskodukaitse fotovõistlus oli Rapla ringkonna vedada. Fotovõistluse teemaks oli Naiskodukaitse juubeliaasta puhul valitud „Meie, naised“, et väärtustada naiseks olemist ja naiste tegemisi. Võistlusele laekus 251 fotot, mille autorid olid igaüks isemoodi püüdnud edasi anda seda uhkust ja vägevust, mis käib kaasas naiseks olemisega. Ehkki paljud fotod oleksid väärinud äramärkimist, pidi žürii (Pärnu Postimehe fotograaf Urmas Luik, fotograaﬁd Jüri ja Maris Vlassov, Naiskodukaitse esinaine Airi Neve, Naiskodukaitse Rapla ringkonna liikmed Pirko Peterson ja Kaja Heinsaar ning Rapla maavanem Tiit Leier) siiski otsuse langetama ja võidufotod välja valima. Kõiki võistlusele saadetud pilte saab vaadata veebiaadressil konkurss.naiskodukaitse.ee. Seekordse võistluse sponsoriteks olid Beguta Accessories, Minna Sahver, Otepää Seikluspark, kohvik Mamo, Raefoto, Pirgu Mõis ja mitmed teised. Aitäh! 2013. aasta Naiskodukaitse fotovõistluse teema on „Eestimaa elab“.

III koht II koht

Meie, naised — me oleme loojad

Kange naine!

Autor: Liina Laurikainen

Autor: Marek Lillo

Me anname elu. Me anname sihid. Me anname elumõtte. Me teeme ise oma pisikese maailma, kätega, peaga, südamega. Me oleme loojad. Meie, naised.

Öeldakse, et on meestetööd ja naistetööd. Ei tea, mille järgi neid jagatakse. Meile sobivad igatahes kõik tööd. Me heegeldame, tikime ja teeme süüa. Me lõhume puid, keerame kruvisid ja tassime mööblit. Me parandame telekat ja viime lapsi kooli, me keedame moosi ja paneme tapeeti. Me maalime siidi ja korjame vedelema jäänud sokke. Me teeme kõike. Meie, naised.

Kaitse Kodu! 6/2012

Naiskodukaitse Parim Naiskodukaitse foto Oot, üks lokk on veel viltu Autor: Eveli Sammelselg Meie seal Naiskodukaitses, ega me ainult hullud ole. Me oleme ikka ilusad ka. Vaadake vaid, kes on need, kellel on paraadil samm kõige ühtlasem, selg kõige sirgem ja rind kõige ees. Kes on kõige ilusamad.

Parim Naiskodukaitse foto Naiskodukaitse koormusmatk Autor: Grete Hints Meie, naised, eks me ole natuke hullud ka. Me läheme Naiskodukaitsesse, et käpuli mudas olla, et tassida kotte, mis meie endi kaalule palju alla ei jää, et röökida pimedas metsas hirmust, kui öökull ootamatult huikab, et lugeda pärast rännakut veel nädalaid siniseid kohti ja endiselt plaasterdatud varbaid. Ja seda kõike teeme me pelgalt selleks, et iseendale tõestada, et me saame hakkama. Jah, me oleme tõepoolest pisut hullud. Meie, naised.

I eripreemia Me unistame oma elu ilusaks Autor: Kati Ojaver-Heidemann Me kõik oleme oma elu printsessid ja kaugete lavade supermodellid. Meie lääpas tennistest saavad kerge vaevaga kristallkingad ja kulp sobib imehästi võlukepikeseks. Me oleme romantikud ega vajagi muud, kui igasse päeva natuke unistusi. Me oleme need, kes me tahame olla, ja õhkame suveõhtuti loojuva päikese poole. Meie, naised.

Kõige seikluslikum foto Hirmudest üle (Panga pank) Autor: Heli Armus Muidugi me kardame. Me kardame igasuguseid hirmsaid asju: hiiri, konni, rohutirtse, ämblikke, usse, kõrvaharke ja ööliblikaid. Tõsi, me oleme argpüksid, aga väikestes asjades. Ent me oleme tõeliselt kartmatud, kui on vaja olla kangelane ja teha mehetegusid.

Kaitse Kodu! 6/2012

Rapla maavalitsuse eripreemia Võrdsena ja võisteldes Autor: Maris Treufeldt Väliselt haprad ja sisemiselt tugevad. Me suudame palju rohkem, kui te arvate. Me oleme võrdsed vastased mis tahes alal. Sageli loeb tahe enam kui jõud. Me saame kõigega hakkama. Meie, naised.

Naiskodukaitse

Kannatanule lähenedes tuleb ise rahulikuks jääda, olla kaugemal kannatanu haardeulatusest, võimalusel ulatada päästerõngas vms abistav vahend

Vesine laupäev merel õpetas päästetarkusi Rohuneeme sadamasse Kapteni majja kogunenud Harju ringkonna naiskodukaitsjaid tervitasid 9. juuli hommikul vihmane ilm ja käre tuul, kuid ka soe vastuvõtt. Ees ootas põnev päev Aegna saarel ja Rohuneeme sadamas koos Viimsi Vabatahtliku Merepäästeühingu liikmetega. AVE NAEL Naiskodukaitse Harju ringkonna avalike suhete grupi juht

uvel otsitakse karastust mereveest ja tegeletakse nii ujumise, kalastamise kui ka muu veespordiga ning ega veeõnnetusedki kahjuks tulemata jää. Seetõttu on väga oluline elementaarne veeohutus nii rannas kui ka merel. Veeohutustarkuste omandamise soov viiski Harjumaa

naiskodukaitsjad tutvuma Viimsi Vabatahtliku Merepäästeühingu tegemistega. Esmakohtumine maikuus oli paljulubav ning siis sai otsustatud korraldada ühine õppepäev juunikuu teisel laupäeval.

Saareretk kui elamus omaette Mereteemalise laupäeva esimeseks seikluseks oli sõit Aegna saarele Tallinna Veespordi Klubi RIBkaatriga. Kohalesõiduks kulus üllatavalt vähe aega – juba 6–7 minuti pärast olime teisel kaldal. Giidi meil ei olnud, tõttu seadsime sammud kaardil näidatud radasid mööda Aegna saare ajalooliste ja muude vaatamisväärsuste poole. „Saar on aastatega muutunud,“ tõdesid mitmed. Aegna pikast ja kirevast ajaloost jutustasid teabetahvlid oluli-

Naiskodukaitse fotovõistluse tööd Enim hääli publikuhääletusel Emme tehtud supp on nii hea, et viib keele... Autorid: Heli Tuisk ja Ave Proos Me vaatame neid pisikesi pätakaid meie poole sirutamas oma väikesi käsi, me aitame neil teha esimesi samme, me pühime neil nina ja õpetame, et viisakas on inimesed enne uksest välja lasta ja alles siis ise sisse minna. Me lohutame neid ja naerame koos nendega. Alguses oleme me terve nende maailm. Meie, naised.

Ingrid Stahli eripreemia Enna 83. Näinud naise silmadega nii mõndagi Autor: Maris Ojasuu Me oleme palju näinud ja sellest palju õppinud. Kui vaid keegi sõnadesse suudaks panna, mida kõike me tundnud oleme. Meie, naised.

Kaitse Kodu! 6/2012

Sissejuhatuse merepääste ja -ohutuse õppesse tegi Viimsi Vabatahtliku Merepäästeühingu liige Jako, kes tutvustas vabatahtliku merepääste olemust ja tausta ning andis ülevaate ühingu lühikesest, kuid tihedast ajaloost ja päästetöödest. „Mina ei tea, miks naised ühinevad Naiskodukaitsega. Samamoodi ei tea ma, miks mõned tahavad olla vabatahtlikud merepäästjad. Eks see omamoodi hullus ole – teha midagi uut ja põnevat,“ ütles Jako, tuues paralleeli vabatahtlike naiskodukaitsjatega. Merepäästeühingu ülesandeks on nii mereohutusalase teadlikkuse paranamine kui ka merepääste ja varapääste mereõnnetustel.

ikka parajalt jõudu ja osavust. Mis kõige tähtsam: päästerõnga viskamisel tuleb jälgida, et kannatanu sellega pihta ei saa. Muidu võib juhtuda, et tekitame šokis inimesele veel vigastuse takkapihta. Kui päästerõnga viskamist oli piisavalt harjutatud, heideti kaks vaprat vabatahtlikku külma merevette. Kuivülikondadesse rõivastatud Iivi ja Kaiu olid nõus teistele vaatemängu etendama. Jako näitas, millises asendis hoida keha, et säilitada energiat ja kehasoojust. Kuidas tuleks läheneda uppunule? Ohutus ennekõike: ära sea ennast teisi päästes ohtu!

Naiskodukaitse

simate objektide juures. Nii rändasimegi üle kahe tunni saarekese matkaradadel, avastasime vanad kaitserajatised, tegime ühispildi hiiglasliku kivirahnu taustal, jalutasime liivasel rannaalal ning nautisime merekohinat. Mõned jõudsid sammuda 268 meetrit Aegna maagilise kivilabürindi keskmesse ja sealt tagasi. Seiklust ja põnevust jagus, sest osa meist oli Aegnal esimest korda, teised jälle olid käinud viimati kümneid aastaid tagasi. Pealegi oli saarele ja sealt tagasi sõit ülikiire kaatriga juba omaette elamus.

Kohe sai seda põhimõtet ka praktikas näidatud ja Jako, kes etendas šokis kannatanut, oleks päästja sulpsti vee alla tõmmanud. Kannatanule lähenedes tuleb ise rahulikuks jääda, olla kaugemal kannatanu haardeulatusest, võimalusel ulatada päästerõngas vms abistav vahend. Vapralt demonstreeriti ka kannatanule lähenemist selja tagant ning kannatanu vedamist ja paati tõstmist. Lõpuks triiviti kaldale lausa kolmekesi ühes tempos, seljaga üksteisele toetudes.

Päästevest on veesõiduki turvavöö

Ohutuseõpe ei jäänud teooriatasandile. Naised saadeti sillale, anti mõned õpetussõnad kaasa ja saigi kätt harjutada päästerõnga viskamisel. Tuleb tunnistada, et ega see algul lihtne olnudki – nõudis

KAITSELIIT

Elinor tutvustas erinevaid päästeveste ja nende kasutamist. Veekogule paadi või mõne muu alusega minnes peab hoolitsema peale töökorras varustuse ka isikliku ohutuse eest. Päästevest on nagu turvavöö autos – see on kõige odavam elukindlustus. Tõdeti, et kuigi on olemas paukvestid ja sportvestid, on ka tavalised oranžid kraega korkvestid väga hea ujuvusega. Vest olgu paras, korralikult kinnitatud ja erksat värvi. Kõige paremini nähtav värv on oranž, seda nii metsas kui ka merel.

Viru naiskodukaitsjad on kõvad grillijad Jõhvi kontserdimaja platsil korraldati 27. mail regionaalne toiduvalmistamise võistlus Ida-Eesti meistrivõistlused grillimises — Grillfest, kus Viru naiskodukaitsjatest koosnev võistkond Virukad sai üldarvestuses kolmanda koha. Võistlusel osales 13 võistkonda, kelle töid hindas Eesti Grilliliidu kohtunikkond. Võisteldi kolmes voorus: Rakvere searibi, Talleggi kanaliha ja Kaupmehe fantaasiavoorus. Kanavoorus ja fantaasiavoorus sai Virukate võistkond teise koha, searibi voorus aga jäi kümnendaks ja nii tuli üldarvestuses kolmas koht. Üleriigiline lõppvõistlus Eesti meistrivõistlused grillimises — Grillfest, kus osales ka võiskond Virukad, korraldati 9. juunil Pärnu Vallikääru aasal. Virukad tuli seal punktiarvestuses 428 punktiga teisele kohale, kaotades napilt üldvõitjale, 430 punkti kogunud Valgjärve valla võistkonnale. Rakvere ribivoorus jäid Viru naiskodukaitsjad jagama 4.—6. kohta, Talleggi kanavoorus tulid nad kolmandaks ja Kaupmehe fantaasiavoorus üheksandaks.

Kaitse Kodu! 6/2012

Naiskodukaitse

Hiiumaa vanimal elanikul on aastake sajast puudu Hiiumaa vanim elanik, Kõrgessaare vallas Kõpus elav Kaitseliidu Lääne maleva auliige, sõja eel Naiskodukaitsesse kuulunud Reet Kark tähistas 17. juunil 99. sünnipäeva. Sel puhul käis talle õnne soovimas Hiiumaa naiskodukaitsjate delegatsioon.

Väledale tüdrukule oli puu otsa ronimine lihtne ja ta suutis vendadest kõrgemalegi latva tõusta, sest oli väikest kasvu ja kerge. „Ronimine oli mu lemmiktegevus, see mulle meeldis,“ meenutas vanaproua. Ta ütles, et läheks ja käiks praegugi igal pool, aga ei saa – jaksu pole.

HELJA KAPTEIN Hiiumaa naiskodukaitsja

Omaaegsed sõbrad on jäänud minevikku

„Kui ma noor olin, siis ei peetud sünnipäeva nii tähtsaks,“ ütles Kark külaliste üle rõõmustades. Ta meenutas, et see, kes tollal soovis, tähistas sünnipäeva oma sõprade ringis. „Praeguseks on minuaegsed sõbrad kõik juba kadunud,“ nentis sünnipäevalaps ja tundis heameelt, et tehti „selline imetegu“ ja naiskodukaitsjad talle sünnipäevale tulid. „Olen täitsa tavaline vanamutt, aga Naiskodukaitse on mulle südamesse jäänud,“ ütles ta ja soovis Naiskodukaitsele edu.

eet Kark töötas 85. eluaastani ja sõitis sama kaua ka jalgrattaga. Tema viimane töökoht oli Kõpu internaatkoolis. Külalistele lausus väärikas eas, seni üsna hea eet Kark tervise juures vanaproua: „Mul on vist veel palju tegetöötas 85. mata töid, et päevi nii palju eluaastani antud.“ Oma pika ea salaja sõitis sama dust ei osanud ta aga öelda, sest on eluaeg teinud rasket kaua ka jalgrattööd, joob väga kanget taga. musta kohvi, pidupäeval võtab natuke napsigi. Suitsu pole ta siiski kunagi teinud. „Proovisin küll, vennad pakkusid, aga mulle ei meeldinud,“ ütles Reet Kark.

Väärikat sünnipäevalast käis õnnitlemas ka Naiskodukaitse delegatsioon

Kui Reet Kark noor oli, tähistasid Kõpu naiskodukaitsjad kõiki tähtpäevi kontserdi või näitemänguga. „Pidime mängima palju näidendeid, et raha koguda, kui tahtsime kuhugi kaugemale sõita,“

Kaitse Kodu! 6/2012

nüüd. Mehed lasid kahele poole kõrvale, aga tema sai pihta. Relv oli raske pika toruga (kolmeliinine vintpüss). „Nii hea meel oli, et pihta sain, tagasilööki vastu õlga ei mäletagi,“ ütles Kark. Ta rääkis, et naised olid õppustel põhiliselt ikka supikeetui Reet Kark mise ja sidumise jaoks, lasnoor oli, ketiiru tulid ainult mõned tähistasid julgemad vaatama.

Naiskodukaitse

Oma pika ea saladust ei oska Lääne maleva 99-aastane auliige Reet Kark öelda, sest on eluaeg teinud rasket tööd, joob kanget musta kohvi ega ütle pidupäeval ära napsistki

Kõpu naiskodukaitsjad kõiki tähtpäevi kontserdi või näitemänguga.

Naiskodukaitse õppustel ja laskeharjutusel ütlesid naised, et nad ei julge püssi lasta. Kargu vanem vend oli teda õpetanud, et ära hakka sihtima, pane esimese raksuga, lase kindla käega kohe ära. „No tulistasin laks ja laks – ja läkski märki,“ meenutas ta

Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond sai lipu

Merd ei armasta, metsa küll Üllatav oli sünnipäevalapse otsekohene väljaütlemine, et mere lõhna tema ei kannata ja merd ta ei salli. Reeda vanaema elas teisel pool merd. „Kui talle koos kodustega külla läksime, jäin mina kilomeeter enne merd kivi otsa istuma ja ootasin teisi tagasi,“ meenutas ta. Kark rääkis, et mere kohin ja mere lõhn on luulelised, aga talle hakkavad need vastu. Samas metsakohin on talle tuttav ja meeldiv ning selle saatel jääb ta hästi magama. „Elan nagu varblane külast eraldi omaette, ümber kuused, kased, vahtrad ja pärngi on õue peal,“ ütles Reet. Pärna poole viibates lisab ta, et mäletab seda puud juba pisikesest vitsast peale.

KARRI KAAS

selgitas Kark. „Pealkirju enam ei mäleta, aga eks me taluteemalisi lugusid ikka mänginud,“ lisas ta. Vanaproual on meeles üks koht enim meeldinud näidendist, kus tema mängis tubast, st peenemat teenijat ja pidi õhtul koos talusulasega lakka magama minema. Stseenis hakkas poiss redelist üles minema ja tema jäi alla pulgale istuma ning poiss sagis tal varvastega lahtisi juukseid. „See koht meeldis rahvale väga ja on siiani eredalt meeles,“ ütles Kark. „Taluinimestel ikka piletiraha oli, sest külas oli ka jõukaid talumehi ja -naisi. Nemad olid tagasihoidlikumad lavale minema ja seepärast võeti mind, aktiivset popsitütart ka igale poole kaasa,“ jutustas Reet Kark.

Ta meenutas, et hiljem, sõjaajal ei tohtinud enam Kaitseliidust rääkidagi ja ta peitis või hävitas hirmuga kõik Naiskodukaitsega seotud dokumendid ja vormi. Praegune vorm on talle eriti meele järgi, kuigi nendel sellist polnud. „Praegune on väga soliidne ja pidulik,“ hindas Kark.

Pärnu Eliisabeti kirikus õnnistati 3. juunil Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna lipp. Kombetalituse viisid läbi Pärnu luterliku koguduse õpetaja Enn Auksmann ja Kaitseliidu Pärnumaa maleva kaplan Eduard Kakko. Lipu õnnistamisele järgnes jalutuskäik mööda Pärnu peatänavat Lydia Koidula samba juurde, kuhu ringkonna esinaine Maie Pitsal istutas tähtsa päeva jäädvustamiseks lille. Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond taastati 1993. aasta 5. juunil. Praegu kuulub ringkonda 49 tegevliiget ja ringkonna tegevust juhib esinaine Maie Pitsal. Pärnumaa ringkond oli viimane Naiskodukaitse ringkond, mis sai oma lipu. Nüüdsest on kõigil viieteistkümnel Naiskodukaitse ringkonnal lipp olemas.

Kaitse Kodu! 6/2012

Jõgevamaal Jõgeva vallas peeti 29. juunist 1. juulini 16. Noorte Kotkaste luurevõistlus Mini-Erna, mille võitis Rapla maleva võistkond. Teise koha pälvis Alutaguse ning kolmanda Pärnumaa maleva võistkond. Võistluse käigus tuli võistlejatel läbida jalgsi varustust kaasas kandes 30 tunni jooksul umbes 30 kilomeetrit. Teel olid kontrollpunktid, kus võistlejad pidid täitma erinevaid ülesandeid alates veetakistuse ületamisest ja lõpetades esmaabi andmisega.

Mitte Viljandi paadimehed, vaid noorkotkad võistlustules

8 X SILVER TAMM

Noored

Mini-Erna pakkus ohtralt põnevust

Kes juba rattaga sõitma on õppinud, ei unusta seda enam iialgi, isegi kui tahaks

Lasta sai nii lamades…

Kaitse Kodu! 6/2012

Noored

Nagu tavaliselt, algab võistlus varustuse kontrolliga

Tasakaalukus tuleb alati kasuks, eriti veetaksituse ületamisel

Tuletegemisoskus kulub alati marjaks ära

…kui ka püsti

Tähtis pole võit, vaid osavõtt, kuid kõige suurema karika said sellest hoolimata ikkagi võitjad

Kaitse Kodu! 6/2012

Noored

Häiritud maikuu Kui Tartumaa koolide õpilased Uniküla metsa jõudsid, oli ümbermõtlemise aeg juba möödas. Nii oleks võinud öelda mai esimesel nädalavahetusel Tartumaa ja Tartu linna koolide riigikaitselaagrisse tulnute kohta, kuid seda polnud vaja teha. Nimelt olid kõik selle õppeaine valinud vabatahlikult ja neid oli sel aastal taas varasemast rohkem. MÄRT MEESAK, nooremveebel Kaitseliidu Tartu maleva Elva üksikkompanii riigikaitselaagri 2012 kompaniiveebel

olm päeva kestnud riigikaitselaagris osales 114 õppurit Tartu Miina Härma, Jaan Poska ja Raatuse gümnaasiumist, Herbert Masingu koolist, Elva gümnaasiumist ning Luunja keskkoolist. Sõduriõppus oli neile osa riigikaitseõppest. Korraldajad olid metsa läinud juba varahommikul, et majutusala ja varustus noorte saabumiseks valmis panna. Vahelduva eduga käis abis paarkümmend laigulist Tartu malevast, enamik neist olid Elva allüksuse võitlejad. Abiliste seas leidus ka Järva ja Võrumaa maleva vabatahtlikke. Et õppurite seas oli ka riigikaitsehuvilisi tütarlapsi, oli kohale tulnud ka kaks sama soo esindajast instruktorit. Ikka selleks, et näidata tõelist pilti: oma kodumaa eest ei ole valmis relva haarama ainult mehed, vaid ka naised.

Väljaspool tsivilisatsiooni Kella kümneks tõid bussid huvilised metsa ja seejärel tsivilisatsioon ununes. Enne seda, veel tsiviilelus olles, oli kogunetud Tartus Era tänava tanklasse, et bussile hüpata. Nüüd oldi metsas ja koguneti juba rivistumiseks metsa all. Juhendamise saatel tuli 60

moodustada viisakas rivi ja laagri peakorraldaja, Elva üksikkompanii pealik reservkapten Aarne Salo alustas tervitustega. Samas said ära kuulatud nii sisekord kui ka olukord. Esimesed teadmised käes, jagati kogu õpilaskond kolme rühma. Võimalusel püüti säilitada koolide baasil moodustatud üksused, olgu nendeks siis jaod või rühmad. Iga rühm sai endale ka kaitseliitlasest rühmaülema ja -vanema. Välja jagati sõdurivarustus ja pärast riiete vahetamist algas sõdurielu. Päevad olid õppetundidest pungil. Kui esimesel päeval sai õpitud jaotelki püstitama, et endal öösel mõnus magada oleks, siis teistel päevadel oli asi juba keerulisem. Esimese päeva märksõnaks oli distsipliin. Mõnelegi tundus see ehk üllatav. Ja keeruline. Selgeks said nii „miinipildujatuli“ kui ka „õhuhäire“ ja nimetatud olukordadele vastavad tegevused. Tormamist jagus igaks minutiks.

ma kodumaa eest ei ole valmis relva haarama ainult mehed, vaid ka naised.

Lisaks käidi tundides üle riviõpe, laagri patrulli ja toimkondade õpe ning käemärkidega liikumine. Kõik esmalt keerulised, kuid iga tunniga aina loogilisemad. Kõike tuli tähelepanelikult kuulata, sest mõnda teadmist läks vaja juba öises toimkonnas, mõnda alles viimase päeva lõpurännakul. Hämaras sai harjutatud toimkondade graaﬁkute koostamist Mõnelgi tuli passida tunnike pääslas või kütjana telgis. Kõik toimkonnad olid loodud selleks, et laagris enda turvalisust tagada. Uni ei kippunud esimesel õhtul aga värsketele sõduritele kergesti tulema ja telkidest kostis jutuvada kella kolmeni. Kaitse Kodu! 6/2012

ketiiru drilliõpe. Sinna vahele ja järele pidid mahtuma jao liikumisviisid maastikul, ellujäämisõpe, moondamine ja üksikvõitleja liikumisviisid.

Noored

Muutumismäng riigikaitselaagris

Moondamisel sai kaaslase näo oma äranägemise järgi kujundada nii, et viimast põõsaste vahel paista ei oleks. Muidugi eelnesid sellele instruktori näpunäited ja juhised. Üksikvõitleja oskusteks osutusid nii kõndimine, hiilimine kui ka roomamine. Lisaks veel liikumisviis nimega „Söösta, katan“, mis tekitas palju elevust.

Igaühele oma eriline mälestus Iga uus päev algas kena päikesepaiste, äratuse ja hommikujooksuga. Hommikune virgutus on sõdurile oluline, sest see äratab kiiresti üles ning hoiab keha ja vaimu värskena. Nii võis uus energiat nõudev päev alata. Teise päeva meeldejäävaim osa oli tõelisest relvast laskmine. Kasutada oli selleks Rootsi päritolu AK-4, millest laskmine enamikule laagris olnutest kõige enam meeldis ja meelde jäi. Selleks, et lasketiiru laskma saada, oli vaja päeva jooksul läbida nii relvaõpe, laskeasendid kui ka las-

Ühe päevaga saadi palju teadmisi. Õhtusse mahtus pooljao kaupa orienteerumine. See ei olnud veel kõik, lisaks tuli selgeks saada ringkaitse põhimõte ehk häirepositsioon. Häireid tuli omajagu ja joosta sai piisavalt. Kolmandal päeval ootas lõpurännak, kus kõik õpitud oskused proovile pandi. Metsas kohati ka vastast, kes mitmel korral varitsuse korraldas ja tugeva tule avas. Rännaku lõpetas lõpujooks, kus mahajääjaid ei olnud kuigi palju. Motivatsioon oli kõrge laagri lõpuni. Paljud tegevused ja seigad aga jäid osalejate teada – igaühele oma üks ja eriline mälestus. Et lugeja neid ka ise kogeda saaks, tuleb võtta osa järgmisest riigikaitselaagrist või astuda Kaitseliitu.

Salupere retkega mälestatakse legendaarset kotkajuhti Neljaliikmelistel võistkondadel tuli kahe päeva jooksul läbida linnulennult 35 km pikkune võistlusrada, kus nende tegevust piiras ja takistas Nõmme malevkonna kaitseliitlastest vastutegevusüksus. Ka tuli võistlejatel täita 13 kontrollpunktis mitmesuguseid ülesandeid, nt ronida köiega künka otsa ja sealt alla laskuda, läbida takistusrada, lasta õhkrelva, anda kannatanule esmaabi ja sooritada luureülesanne. Arvestades asjaolu, et ilmaolud olid rasked — sadas vihma ja öö oli võrdlemisi külm —, läbisid võistkonnad raja vapralt ja ennastsalgavalt. Katkestas ainult kaks noorkotkast. Esikoha pälvis Nõmme noorkotkaste võistkond, kes täitis kõikides kontrollpunktides ülesanded muljetavaldavalt. Samuti oli nende sooritatud luureülesanne suurepärane.

HENRI LEY

Noorte Kotkaste Tallinna malev korraldas 2. ja 3. juunil Aegviidu ümbruses Salupere retke, mille võitis Nõmme noorkotkaste võistkond.

Retke peakorraldaja ja trassiülem oli Oliver Kuks ning peakohtunik Henri Ley. Korraldamisel abistasid Kodutütarde Tallinna ringkond ja Kaitseliidu Tallinna maleva Nõmme malevkonna tankitõrjerühm. Salupere retke korraldatakse alates 2011. aastast ja sellega mälestatakse legendaarset kotkajuhti Arved Saluperet (03.11.1926—19.01.2009) ning hoitakse elus tema aateid. Salupere liitus Noorte Kotkaste organisatsiooniga kaheksa-aastaselt, võitles Teises maailmasõjas ja juhtis alates aastast 1993 ligi kümme aastat Arte gümnaasiumi noorkotkaste rühma. Tema kohta on öeldud, et ta pühendas kogu oma elu noorkotklusele. Noorkotkas laskumisülesandel

Kaitse Kodu! 6/2012

Noored

Noorkotkaste ja kodutütarde esindus Leedus laagris ANDER ASBERG

NK TALLINNA MALEV

Noorte Kotkaste Tallinna maleva rühmapealik

Tallinlased käisid saarlastel külas

Leedu Noored Kütid korraldasid 16.—22. juulini oma organisatsiooni militaarlaageri, kuhu olid kutsutud ka külalised välismaalt, kelle hulgas oli Eesti Noorte Kotkaste ja Kodutütarde esindus. Leedu riigikaitsehuviliste noorte aasta tippsündmuseks olevas laagris osales üle saja 15—18-aastase noore, kes jagati viide rühma. Eestlased moodustasid koos brittide kadetiorganisatsiooni ACF liikmetega eraldi üksuse, mis paistis silma liikmete hea läbisaamise poolest. Laagris õpiti põhjalikult tundma automaati AK-4 ning harjutati maskeerimist, kolmnurklaagri püstitamist, kaevikute kaevamist, pisut ka kaitselahingut ja rünnakut. Põgusalt tutvuti ka automaadiga AK-74, mis mõneti sarnaneb Eesti kaitseväes kasutatava Galiliga. Suursündmuseks oli laskmine, milles mitmed eestlased näitasid suurepärast tabamistihedust. Laagri lõpupäevadel kasutas Eesti esindus vabal ajal võimalust tuletada meelde käsivõitlust ja harjutada, varustus seljas, köiega laskumist linnaku takistusribal, mis päädis mõneminutilise kujutledavast kopterist maapinnale laskumise, väikeüksuse liikumise ja käsivõitlusvõtete esitlusega.

Saaremaa noorkotkaste ja kodutütarde suvelaager korraldati 24.—26. juulini Võhmas. Seekordne laager erines varasematest selle poolest, et osalema olid kutsutud külalised nii Läänemaalt kui ka Tallinnast. Meie, tallinlaste, esindusse kuulus neli noorkotkast ja neli kodutütart. Kolmepäevase laagri ajakava oli tihe ja vaheldusrikas. Tegutsesid mitmesugused töötoad, näiteks enesekaitse, lipsusõlme tegemine, miinivälja ületamine, ilma ennustamine, kauguste määramine, taimede tundmaõppimine jpm. Laagri naelaks oli teisel päeval korraldatud tegevuspunktidega maastikumäng. Ka meeldisid noortele õhtused diskod ja isetegevuskava, milleks iga meeskond pidi välja mõtlema laagri luuletuse ja moto.

ANU ALLEKAND

NK TALLINNA MALEV

Saaremaa laager andis Tallinna noortele ja kaasas olnud noortejuhile hea kogemuse ja mõtteid, kuidas võiks edaspidi oma laagrites tegevusi värskendada. Loodame, et see külaskäik pani aluse edaspidisele koostööle. Tallinna noorkotkad ja kodutütred jäid laagriga rahule ning mõnigi neist leidis Saaremaalt sõbra või mitu.

Kodutütarde pealinnalaager Tallinnas korraldati 7.—10. augustini Kodutütarde traditsiooniline pealinnalaager, kuhu olid tulnud tublimad kodutütred koos juhendajatega igast maakonnast. Tüdrukud said nelja päeva jooksul tutvuda Tallinna vaatamisväärsustega, näha riigiasutuste tööd ja näidata ka ennast oma kaunis vormirõivastuses. Külastati Riigikogu, presidendi kantseleid, Stenbocki maja, Kaitseliidu peastaapi ning politsei- ja piirivalveametit, käidi loomaaias, vanalinnas, Kadrioru kunstimuuseumis, teletornis, botaanikaaias ja nukumuuseumis.

Kaitse Kodu! 6/2012

UNO MINKA

IPSC-laskmine ja tulevik

Kaitseliidu Võrumaa maleva teavituspealik

esti lahtised meistrivõistlused praktikalises laskmises (Estonian Open 2012 (IPSC)) peeti 19.–22. juulini 2012. Võrumaa maleva tegevliige Gustav Klimušev saavutas esikoha Eesti regiooni üldarvestuses ja pälvis Eesti meistritiitli juunioride klassis.

Laskjaks isa eeskujul Võru malevkonna liikmetel on laskmiseks vaid tagasihoidlikud välitingimused Nursipalu metsade rüpes. Aga harjutamine teeb meistriks, on tõestaakkajale nud Kaitseliidu Võrumaa noormemaleva Võru malevkonna hele on tegevliige Gustav Klimušev, kelle lasketäpsus ja senised olnud eeskujuks saavutused annavad silmad tema isa reservette mõnelegi Eesti tugevale leitnant Vladitäpsuslaskurile.

mir Klimušev.

Militaarsport

Tõusev täht laskmises kaitseliitlane Gustav Klimušev Et Gustav harrastab erilist laskmisviisi, pean vajalikuks selgitada, millega on tegemist. Tegemist on praktilise laskmise meetodiga, mida tuntakse selle laskeala rahvusvahelise ühenduse International Practical Shooting Confederation lühendi IPSC järgi ja mille motoks on Diligentia, Vis, Celeritas (täpsus, võimsus, kiirus). Küsisin Gustavilt, kas ka temal on plaanis isa eeskujul ohvitseriks saada. Noormehe vastus oli, et pole selle peale veel mõelnud, küll aga tahaks ta kaitseväeteenistuse läbida Tapal Pioneeripataljonis. Küsimusele, missugused spordialad talle veel huvi pakuvad, sain vastuseks, et need on atleetvõimlemine ja kikkpoks. Koolis läheb Gustavil hästi, tunnistusel säravad vaid neljad ja viied, lemmikõppeained on keemia ja kirjandus. Oma seniste saavutustega on Gustav suureks eeskujuks mitte ainult oma koolis, vaid innustab kogu Kaitseliidu Võrumaa malevat aktiivsemalt laskevõistlustel osalema.

Gustav on alles 17-aastane Tartu Hugo Treﬀneri Gümnaasiumi 12. klassi õpilane, kuid ta on teinud end juba maailmas tuntuks. Hakkajale noormehele on olnud eeskujuks tema isa reservleitnant Vladimir Klimušev. Need kaitseliitlased, kes on jõustruktuuride laskevõistlustel kohanud Vladimirit, teavad ka teda kui täpsuslaskurit ja meest, kes oskab korraldada huvitavaid kiirlaskmisi. Isa laskeharjutusi ja tema kiiduväärt tulemusi on poeg Gustav kaua jälginud, seepärast valis temagi kümneaastase poisina hobiks laskmise. Nüüdseks on Gustav sirgunud tugevaks tegijaks, olles praktilises laskmises Baltimaade juunioride meister alates 2009. aastast. Ta on Tartu laskeklubi Pistol Club asutajaliige, kohtunik ja instruktor. Ta viib läbi treeninguid, on korduvalt osalenud Lätis, Leedus, Tšehhis ja mujal rahvusvahelistel suurvõistlustel nii võistleja kui ka kohtunikuna. Eestis oli Gustav EHLi (Estonian Handgun League) 2011. aasta kokkuvõttes kolmas. Eelmise aasta oktoobris käis Gustav koos isaga maailmameistrivõistlustel Kreekas Rhodose saarel, kus osalesid maailma parimad laskjad, kokku umbes 1500 võistlejat 90 riigist. Tulemuseks oli viies koht juunioride arvestuses (Production Junior) ja üheksas üldkokkuvõttes (Production Overall) 381 laskja seas. Kaitse Kodu! 6/2012

Gustav Klimušev (keskel) tõusis Eesti meistrivõistluste autasustamispjedestaali kõrgeimale astmele

Militaarsport

SRA-laskmine jõudis Eestisse Soomlased mõtlesid välja spetsiaalse praktikalise laskespordiala reservväelastele ja ekspordivad ideed Tartu kaudu Kaitseliitu. ERKI VÄÄN Kaitseliidu Tartu malev Eesti Reservväelaste Laskespordiklubi

artumaal Nõo vallas Kahna karjääris võis 12. mai varahommikust saati näha lehvimas nii Eesti kui ka Soome lippu ja ringi sagimas hulka sõjaväevormis inimesi. Tegu ei olnud Kevadtormi laienemisega Tartumaale ega Kaitseliidu õppusega, vaid käimas olid esmakordsed Eesti-Soome RA-laskkoostööna korraldatud lasmine on kevõistlused spetsiaalselt mõeldud reservväelastele kohandatud spetsiaalselt praktikalises laskmises ehk armeerelvade SRA-laskmises.

kasutajatele.

4 X EHA JAKOBSON

Kuuest võistlusrajast kaks tuli läbida automaadi ja neli püstoliga

Meie põhjanaabrite loodud SRA-laskmine, soome keeles sovellettu reserviläisammunta, tähendab reservväelastele kohandatud laskesporti. Võisteldakse karabiini (tavaliselt poolautomaat), pumppüssi ja püstoli, harva ka täpsuspüssi laskmises. Praktikaline laskmine on terves maailmas, sealhulgas Eestis juba levinud laskespordiala. Kõige laialdasemalt teatakse IPSC-laskmist (International Practical Shooting Confederation). SRA-laskmine on mõeldud spetsiaalselt armeerelvade kasutajatele, st kasutatakse peamiselt samu kaliibreid ja

puuduvad klassid, mis kitsendaksid näiteks relva salvede mahtu või relvaraua pikkust. SRAs on kasutusel vaid kaks relvaklassi: vaba- ja standardklass. Relvaklass määratakse võistleja poolt konkreetsel võistlusel kasutatava karabiini järgi: standardklassi puhul on keelatud täiendavad sihtimisseadmed ja kompensaatorid, vabaklassis on karabiini või automaati lubatud täiendada kõikvõimalike sihtimist ja laskmist tõhustavate lisaseadmetega – optilised ja punatäppsihikud, kompensaatorid jne. Erinevalt IPSC-laskmisest, ei ole SRA puhul lubatud lisada püstolile täiendavaid sihtimisseadmeid. Kui küsida, et miks see nii on, leiab vastuse ala olemusest: reserv- ja kaitseväelasele on püstol teisejärguline relv ning armees ei varustata püstoleid täiendavalt raskete punatäppsihikute ega kompensaatoritega. Ka ei anna SRAs eelist laskmine suurema kaliibriga relvast, mis omakorda muudab ala harrastajatele odavamaks. Seetõttu kasutatakse valdavalt 9 mm püstolit ning 5,56 mm automaati ja karabiini, nii nagu see on levinud armees. Riietuselt meenutavad SRA-laskjad pigem kaitseväelasi, sest erinevalt IPSC-laskmisest, kus sõjaväelise vormi või ka vormi imiteeriva riietuse kandmine on suisa keelatud, on SRA-laskmise puhul armeeriietuse ehk „laiguliste“ kandmine hoopiski soositud.

Üliranged turvareeglid Võistlusrajad, mille ingliskeelse nimetuse stage on erinevate riikide laskjad igapäevasesse keelekasutusse integreerinud, on sarnased IPSC ja teiste praktikali tüüpi laskmisalade radadele. Lastakse pappmärklehti (igasse märklehte peab laskma vähemalt kaks tabavat lasku) ja metallmärke (metallmärk peab ümber kukkuma) ning harva on lisapunktide saamiseks kasutusel ka jahilaskmisest tuttavad purunevad kettad, mille õhkupaiskamise aktiveerib tavaliselt mõni metallmärk.

Lisainfo

Radade ehitusel võib korraldaja lasta fantaasial lennata, sest igasuguste takistuste ehk laskmist

EESTI RESERVVÄELASTE LASKESPORDIKLUBI e-post info@shooter.ee, telefon 507 6219

Kaitse Kodu! 6/2012

padrunit, vahetatakse kindlasti salve, tehes seda mitte laskmise ajal, vaid ühelt positsioonilt teisele liikudes. Kogenud laskjat ei taba kunagi üllatusmoment, et relva kelk ﬁkseerub tagumisse asendisse, sest padrunid said salves otsa.

raskemaks ja ebamugavamaks tegevate tegurite lisamine kuulub selle laskespordiala juurde, kuid samas ei tohi võistlusrada kunagi muutuda laskjale, kohtunikule ega pealtvaatajatele ohtlikuks. SRA reeglite kohaselt võib võistlusrajal olla ka lisaülesandeid, näiteks granaadivise või noa kasutamine mingi ülesande raames.

õrdselt

Loomulikult on suur rõhk pandud soorituse turvalisusele. Relvaga liikudes ei kiirusega tohi kunagi olla sõrm päästikul ega päästikukaitse sees, vaid peab on oluline saada kohtunikule märgatavalt asetsema täpseid tabamusi relva raamil või päästikukaitsel. ja vastupidi. Relvaraua suue peab alati olema suunatud lippudega tähistatud sektori sisse. Turvareeglite vastu eksimine tähendab viivitamatut mitte üksnes tegevuse peatamist antud võistlusrajal, vaid kogu võistluselt diskvalifitseerimist, kusjuures kohtuniku sellekohast otsust ei ole võimalik vaidlustada. Kohtunik saadab võistlejat rajal kogu võistluskatse ajal, hoides käes spetsiaalset kella, mis registreerib iga lasu. Võistlusaja fikseerimine on objektiivne ja täpne, sest kell fikseerib alati viimase sooritatud lasu. Kui võistleja näeb raja lõpus mõne tabamuse puudu olevat, võib ta märklehte uuesti lasta, siis fikseerib uue aja jällegi viimane sooritatud lask. Võistlustulemus moodustub punktide ja aja jagatisena. Ehk siis võrdselt soorituse kiirusega on oluline saada täpseid tabamusi ja vastupidi.

Militaarsport

Vantaa reservväelane, Soome relvameister ja laskesportlane Hannu Uronen on ainus põhjamaalane, kes on Ühendriikides teeninud praktikalise laskmise Grand Master’i tiitli. Vahe oli võistlust jälgides tõesti silmaga näha

Kogenud praktikallaskjad on suurepärased strateegid ja loomulikult ka sama head taktikud. Seega paneb antud alaga tegelemine kaitseliitlase hoopis teise situatsiooni: raja läbimine tuleb kiiresti läbi mõelda ja, erinevalt tavapärasest staatilistest ühel joonel rivis laskmisest, peab nüüd kiiresti positsioone vahetama ning erinevas kauguses asuvaid märke laskma. Loomulikult on õppuste raames automaadiga liikumine ja paukmoonaga tulistamine arendav, aga kuidagi pole võimalik mõõta, kas lahingut imiteerides keegi üldse liikumise pealt tegelikult märki oleks tabanud. SRA-laskmine on kindlasti kaitseliitlaste või kaitseväelaste oskusi arendavaks laskmisvõimaluseks. Kui tavapäraselt pööratakse õppustel palju tähelepanu jagude ja rühmade koostööle, logistikale jne, siis praktikalise laskmise harrastamine arendab eelkõige individuaalse soorituse võimet, kiiret olukorra hindamist, enda poolt väljatöötatud strateegia järgi tegutsemist ja suutlikkust kehas adrenaliinivoog kontrolli alla saada. Relva haaramine, märgile suunamine, lasu sooritamine, positsioonide vahetamine – kõik see peab käima väga kiiresti, kuid samas sujuvalt ja ülemäära rabelemata. Ei saa märkimata jätta USA erivägede ja politsei erirühmade treeneri major J. Kelly McCanni lauset oma õpilastele: You can never impress me with one

Võistlejatel on lubatud enne sooritust võistlusrajaga tutvuda. Tutvumise ajal panevad kogemustega laskurid oma peas väga täpselt paika raja läbimise skeemi ehk selle, millises järjekorras märke lasta, kuidas liikuda ja kus vahetada salve, juhul kui rada on piisavalt pikk ja padrunitest võib vajaka jääda. Alati arvestatakse ka eksimisvõimalusega. Näiteks kui rada eeldab 14 lasu sooritamist ja selle jooksul positsiooni vahetamist, püstolisalves aga on 15 Rada tuleb kiirelt läbi mõelda, pidevalt positsiooni vahetada ja tabada eri kaugusel asuvaid märke

Kaitse Kodu! 6/2012

Militaarsport

Võistlejat jälitab laske registreeriva kellaga varustatud kohtunik

ja Soome vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide ametlik koostööleping, täpsemalt sõlmiti Kaitseliidu Tartu maleva ja Soome Vantaan Reserviläiset ry koostööleping.

second miss! Better impress me with two second hit! Tõlkes ja lahtiseletatult tähendab see, et pole võimalik muljet avaldada sellega, et keegi on väga kiire, suudab ühe sekundiga relva haarata ja möödalasu sooritada, pigem kulugu selleks kaks sekundit, aga lask olgu täpne. Kui IPSC-litsentsiga laskureid, kes pidevalt ka võistlustel käivad, on Eestis juba arvestatav hulk, siis SRA-laskmine on meie riigis uudne. Ala jõudis Eestisse tänu Kaitseliidu Tartu maleva ja Soome lubi eesmärk on Vantaa reservväelaste ühenkaitseliitlaste, duse (Vantaan Reserviläiset reservväelaste ry) tihedale koostööle ning esimesed Tartu maleva liik- ja jõustruktuuride med omandasid SRA-võist- liikmete laskmisoskuluslitsentsi 2011. aasta suvel. se parandamine. Tänavu kevadel koolitati välja teine grupp laskureid, seekord juba Eestis Tartu maleva hiljuti valminud väljaõppe- ja tagalakeskuses Lehola tänavas.

Lepingute juurde kuulus spetsiaalsete lisalehtede „pitseerimine“, st mõlema organisatsiooni juhid tulistasid lepingu juurde kuulunud lisalehtedesse augud. Vantaa reservväleaste poolt allkirjastas lepingud ja „pitseeris“ lisalehe ühenduse juht Sampsa Olkinuora ja Tartu maleva poolt malevapealik major Janno Rosenberg, kes lausa snaipri täpsusega tabas automaadist AK-4 lepingu lisaleheks oleva pisikese märklehe keskjoont. Niisiis võis naljaga pooleks öelda, et sel hetkel oli „maavõistluste“ skoor 1:0 Eesti kasuks. Võistluste edasine kulg aga eestlastele head ei tähendanud, sest Vantaa reservväelaste ridadesse kuuluv Soome relvameister ja laskesportlane Hannu Uronen oli loomulikult ka kohal. Hannu on ainuke põhjamaalane, kellele on Ameerika Ühendriikides omistatud praktikalises laskmises staatus Grand Master (suurmeister). Võib arvata, et kogenud Eesti praktikallaskuritele tähendas see sama, kui ratsaväelane peab asuma võitlusse modernse tanki vastu või kärbeskaallane seisama maadlusmatil vastamisi raskekaallasega. Hannu Uroneni osavõtt võistlustest oli suur au Eesti korraldusmeeskonnale, sest nii oli juba esimestel siin korraldatud võistlustel kõigil võimalus näha ja nautida absoluutsest meistriklassist etteastet.

Mees teiselt planeedilt Rosenbergilt 1:0 SRA-laskmise esindusorganisatsiooniks Eestis on Eesti Reservväelaste Laskespordiklubi, mis on loodud laskmisentusiastide poolt just selle laskespordiala edendamiseks ja huviliste koondamiseks. Klubi eesmärk on kaitseliitlaste, reservväelaste ja jõustruktuuride liikmete laskmisoskuse parandamine, võistluste korraldamine ja välisvõistlustel osalemine. Tänu tihedale koostööle Kaitseliiduga näevad klubi asutajad SRA-laskmise populaarsuse kiiret kasvu tulevikus. Kui paljud kaitseliitlased on mõlgutanud mõtteid praktikalise laskmisega tegelema hakkamiseks, siis SRA-laskmine on justkui neile loodud ja annab kaitseliitlastele võimaluse viia praktiline relvakäsitsusoskus uuele tasemele. Eestis esmakordselt peetud SRA-võistluste korraldusmeeskond moodustus Eesti Reservväelaste Laskespordiklubi, Kaitseliidu Tartu maleva ja Soome Vantaa reservväelaste ühenduse liikmetest. Võistlused algasid 12. mai hommikul riigilippude heiskamisega Tartumaal Nõo vallas Kahna karjääris. Võistlused muutis ajalooliseks ka fakt, et esimest korda kahe riigi ajaloos kirjutati alla Eesti 66

Võistlusteks olid korraldajad sisustanud kuus võistlusrada, millest kaks läbiti automaadilaskmise ja neli püstolilaskmise arvestuses. Rajad olid erineva pikkuse ja raskusastmega ning nõudsid võistlejatelt omajagu pingutust. Oli ka lihtsamaid radu, mis tõid eelkõige välja laskmiskiiruse erinevused. Üha tugevnev tuul võistluspaigas räsis mitmel korral kõvasti võistlusradadele ehitatud konstruktsioone ja rebis lahti märklehti, kuid tänu korraldusmeeskonna ja abis olnud Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonna vabatahtlike kiirele reageerimisele ei õnnestunud loodusjõududel ürituse kulgu mõjutada. Vaatamata võistlusmomendile ja konkurentsile valitses võistlustel huvitava õppuse õhkkond ja meeleolu. Kogenumad andsid nõu vähemkogenenutele, ebaõnnestujaid turgutati ja anti kiirelt soovitusi, mida võiks muuta, et laskmistäpsust parandada. Suurepäraseid sooritusi saatis aga kaasvõistlejate ja abiliste ning pealtvaatajate aplaus. Ei saa mainimata jätta, et Hannu Uroneni võistlemine lausa kangestas kaasvõistlejate ja pealtvaataKaitse Kodu! 6/2012

Tulemustest ja tulevikust Võistlustulemuste koha pealt tuleb kõigepealt meelde rahvatarkus, et ega inimene ikka masina vastu saa. Ülekaalukas võitja üldkokkuvõttes ja vabaklassis oli mõistagi Hannu Uronen. Standardklassi võitis samuti Vantaa reservväelaste ridadesse kuuluv Lari Manninen, kes üldkokkuvõttes oli teine. Mainib märkimist, et üldkokkuvõttes oli teise koha omaniku tulemuse protsent võitja tulemusest kõigest 66,24. Soome parimatele pakkus tihedat konkurentsi Urmas Peterson Kaitseliidu Tartu malevast, kes oli võistluste kokkuvõttes vabaklassis kolmas ja üldarvestuses viies. Standardklassis oli eestlaste parimana viies Kalev Koppel ja seitsmes Ain Ehari (mõlemad samuti Tartu malevast). Võistlused võib hinnata kordaläinuteks. Positiivne tagasiside võistlejatelt andis korraldajatele innustust järgmiste võistluste korraldamiseks ja loomulikult SRA-laskmise propageerimiseks Eestis. Loodetavasti kasvab selle spordiala eestlastest harrastajate hulk lähiaastatel märgatavalt. Soome reservväleaste ühenduselt tuli ka teade, et neljale Eesti parimale SRA-laskurile on eraldatud kohad Soome SRA-meistrivõistlustel. Arvestades ala populaarsust Soomes, mida ilmestab üle nelja ja poole tuhande SRA-litsentsiga laskuri olemasolu, on meistrivõistluste kohad väga piiratud ning eestlastele antud võimalus võistelda kõrvuti selle ala paremikuga on meile suureks auks ja märgiks, et oleme Soome koostööpartneritele olulised nii SRA-laskespordi propageerimise kui ka Kaitseliidu ja Soome reservväelaste üldise koostöö arendamise seisukohalt. Kaitseliidu Tartu maleva pealiku major Janno Rosenbergi arvates on teretulnud kaitseliitlaste ja teiste riikide samalaadsete organisatsioonide koostöö, sest igasugused kogemused ning erinevad vaatenurgad rikastavad meie oskusi, tõstavad teadlikkust ja annavad teadmise, et kaitsealane tegevus toimib igal pool samadel põhimõtetel – elanike tahtel ja soovil koos ühise eesmärgi poole püüelda. Kaitse Kodu! 6/2012

Männiku lasketiirus 9. juunil peetud Kaitseliidu 2012. aasta karikavõistluse laskmises Eesti Laskurliidu karikale võitis Tallinna maleva võistkond, teiseks tuli Tartu ja kolmandaks Viru maleva võistkond. Võistlustel osales 17 võistkonda Kaitseliidu malevatest, Kaitseliidu peastaabist ning staabija sidepataljonist.

Militaarsport

Ei saa jätta mainimata, et ükski korralik võistlus ei saa teoks ilma tublide Eesti naiste toetuseta. Tartu naiskodukaitsjate pakutud lõunasöök muutis pika võistluspäeva vähemkurnavaks ja ühine söögilaud on alati olnud ideaalne paik võistlejate ning korraldajate mõttevahetuseks.

Laskmise karikavõistlused võitis Tallinna malev

Snaiprivõistlus Sirgalas Kaitseliidu Viru malev ja Eesti Snaipri Gild korraldasid 28. juulil Sirgalas snaiprivõistluse, millel osalesid lisaks virulastele ka asjahuvilised Valgamaa, Tartu, Rapla ja Harju malevast. Esikoha harjutuste kogusummas viis Tartusse Reimo Soosaar, ülejäänud neli kohta võtsid Viru maleva esindajad Steve Kümnik, Heikki Kirotar, Sven Reitel ja Mihkel Raba, jättes kuuendaks ainsa naisvõistleja Kirsti Paaveli Valgamaa malevast.

KAITSELIIT

jate pilgud, tema liikumiskiirus, iga liigutuse täpne koordinatsioon ja konkreetsus ning laskmistäpsus mõjusid vaatajatele nii, nagu poleks tegu mitte inimese, vaid robotiga. Või mehega kuskilt teiselt planeedilt. Kuid hea ja lahke suhtlejana kummutas ta viimase kahtluse. Mõnedki laskurid, kaasa arvatud siinkirjutaja, said sel üritusel ala meistritelt palju kasulikke soovitusi edaspidiseks arenguks.

Kaitseliitlased on Euroopa parimate vintrelvalaskjate seas Bulgaarias Veliko Tarnovos 20.—29. juulini peetud Euroopa meistrivõistlustel pälvis Eesti neljaliikmeline võistkond vintrelva praktilises laskmises maailma absoluutsesse tippu kuuluva Soome meeskonna järel hõbemedali. Hõbedasse meeskonda kuulusid Madis Reier, Armin Meesit ja Margus Riso Kaitseliidu Harju malevast ning Mario Merirand kaitseväest. Eesti esindus tuli hõbedale klassis Semi-Auto Standard. Euroopa meistrivõistlusel osales sportlasi 28 riigist. Soome ja Eesti järel tuli klassis Semi-Auto Standard kolmandale kohale Norra. Individuaalarvestuses läks kolmikvõit Soome laskuritele, Eesti parimana jäi napilt nelja punktiga pronksmedalita Madis Reier.

Valgamaa kaitseliitlane noppis medaleid Männiku jahilasketiirus 15.—17. juunini peetud Euroopa meistrivõistlustel kombineeritud jahilaskmises saavutas Valgamaa maleva kaitseliitlane Aili Popp teise koha. Mõned nädalad hiljem tõusis ta Leedu Grand Prix’il samal alal juba poodiumi kõrgeimale astmele ja võitis lisaks ka Eesti meeskonna koosseisus kuldmedali.

Militaarturism

Metsavendade jälgedes Rapla- ja Pärnumaal Suvisel puhkus- või ringreisil jääb alatihti tee äärde muude mälestiste kõrval ka sõjaajaloolisi paiku ja objekte. Alljärgnev ülevaade annab teavet mõningatest praegusel Raplamaal ja Pärnumaal paiknevatest metsavendlusega seotud punkrikohtadest ja mälestuskividest, et teeline oskaks neid leida ja saaks ka teada, mis seal paigas juhtunud on.

Lillenurm oli varjul olnud 1941. aasta Punaarmee mobilisatsioonist saadik.

MARTIN ANDRELLER metsavendluse uurija

eise maailmasõja lõppedes läksid tuhanded inimesed Eestimaal metsadesse või asusid end muudes tingimustes varjama. Metsavendade koguarvuks on arvatud 15 000, nendest 2002 kohta on teada, et nad hukkusid kas metsas või laagrites. Langenute nimistu on muidugi ebatäielik ja lõpuni valmis ei saa see kardetavasti kunagi. Siiski on võimalik seda veel tänapäevalgi täiendada ja ekslikke andmeid parandada.

MEHIS BORN

Üks korralik viit ütleb rohkem kui tuhat sõna

Metsavendluse esimene laine oli aastail 1945– 1946, kui võitlus oli kõige vihasem: siis loodeti veel kohe-kohe tulevatele muutustele geopoliitikas. Neid muutusi aga ei tulnud. Pärast lühikest vaiksemat perioodi elavnes metsavendade tegevus 1949. aasta märtsiküüditamise järel. Märtsis 1949 viidi Eestist ära üle 22 000 inimese. Metsavennad asusid oma pereliikmete, sugulaste, sõprade ja abistajate eest kätte maksma. Võitlemine, relv käes, lõpes valdavalt 1950ndate esimesel poolel, kuigi üksikuid lahinguid peeti hiljemgi ning veel 1980. aasta varakevadel leiti Läänemaalt Oru vallast Vedra külast Johannes Lillenurme surnukeha.

Eesti relvastatud vastupanu ei olnud organiseeritud samal tasemel kui lõuna pool – Leedus ja Ukrainas. Keskne juhtimissüsteem ei olnud Saksa okupatsiooni eel ega ajal välja arendatud, mistõttu tuli seda alles looma hakata. Üheks Eesti mastaabis kõige kaugemale jõudnud ja ilmselt suurimaks arenenud metsavendade organisatsiooniks oli Relvastatud Võitluse Liit (RVL), mis asutati millalgi 1946. aasta suvel Läänemaal Vigala vallas (praegu Raplamaa territoorium). RVLi eestvedajad panid kokku põhikirja ja tegevusjuhendid nii vallaorganisatsioonide juhtidele kui ka lihtliikmetele. Organisatsiooni iseloomustabki võib-olla natuke liiga suur bürokraatia, mis mängis oma osa ka RVLi hävitamises. Organisatsiooni struktuur oli lihtne, üldjuhile allusid keskuse turvaüksus, sidemehed-luurajad ja käsuliini pidi maakondade juhid, neile vallaorganisatsioonide juhid, kellele omakorda lihtliikmed. Lisaks oli eraldi julgeolekukohus, mis tegeles organisatsioonile ohtlikuks muutunud inimeste süüasjade läbivaatamisega.

Põrgupõhja punker Põrgupõhja punkrist juhiti organisatsiooni tegevust ja laienemist kuni 31. detsembri 1947 lahinguni. Mõni päev varem olid RVLi liikmed alustanud operatsiooni Koeru pangast raha röövimiseks, mis oli ette nähtud liikmete ja abistajate toetamiseks ning organisatsiooni laiendamise ja varustuse eest maksmiseks. Paar kuud varem oli julgeolek arreteerinud metsavenna, kes teadis Põrgupõhja asukohta ja oskas ka organisatsioonist rääkida. Sellise mastaapsusega organiseeritud vastupanu tekitas okupatsioonivõimus ärevust ja võeti kasutusele abinõud selle likvideerimiseks. Koeru pangarööv ebaõnnestus, metsavennad sattusid sealt taganemisel tulevahetustesse, mille käigus oli nende poolel ka langenuid. Üks elusalt tabatutest võeti kohe kaasa Põrgupõhja punkri ründamisele. Enne punkri peale minemist otsiti lähedalasuvas Konuvere külas läbi talusid. Seal hukkus RVLi liige Oskar Marting. Punkrilahingust õnnestus lõpuks enamikul seal viibinud metsavendadest välja murda. Hukkus kaks liiget – Jaan Roosi ja Asta Jõesaar. Viimane arreteeriti raskelt haavatuna ja ta suri kõhuhaavadesse pärast kohapeal läbiviidud ülekuulamist teel haiglasse.

Kaitse Kodu! 6/2012

Militaarturism

Põrgupõhja punker 58°47’8.7’’ ja 24°20’21.86’’

Põdraraba punker 58°47’0.18’’ ja 24°11’35.87’’

ESM ARHIIV

ERAKOGU

Relvastatud Võitluse Liidu Põrgupõhja staabipunker

ERAKOGU

Ertsma punker 58°37’35.88’’ ja 24°27’48.42’’

Hirmus-Antsu mälestuskivi 58°37’10.02’’ ja 24°5’21.75’’

ERAKOGU

Ertsma kivi

Hirmus-Antsu mälestuskivi Mihkli kirikuaias

Kaitse Kodu! 6/2012

Militaarturism

Russalu punkrikoht ja läheduses asuv rekonstrueeritud punker 59°1’9.9’’ ja 24°20’5.18’’

Jaagu talu maade lähedal asuv kahe metsavenna tähistatud ühishaud 58°59’15.1’’ ja 25°16’26.26’’

1946. aasta 4. mai varahommikul praegusel Raplamaal Taga-Põlliku küla lähedal peetud lahingus langenud metsavendade hauakoht Jaagu talu maadel 58°59’11.72’’ ja 25°17’28.18’’

Käru-lähedases punkris hukkunute mälestuskivi. Punker paiknes üsna siinsamas, näha on mõningaid esemeid

Oma punkris surnud metsavenna Georg (Jüri) Koldi hauakivi kirjaga „Georg Kold 1. XII 1885— 8. VII 1948. Surmani truu Eesti Vabariigile“ asub Paide-Pärnu maantee Tootsi teeristi lähedal metsas

Richard Saaliste ja tema kaaslaste punkrikoht Eidapere lähedal 58°43’23.41’’ ja 24°55’04.85’’

Kilingi-Nõmmele Saarde kalmistule ümbermaetud metsavendade haudadel kivi on kirjaga „Võitluses isamaa vabaduse eest langesid 29.—30. märtsil 1946. a. Heino Leesment, Meinhard Endrikson, Johannes Jaanimets, Reinhold Kartau, Johannes Leesment, Karl Moppel, Jaan Mäesoo, Karl Pärn, August Saareoks, Hermann Vene, tundmatu (Ruudi)“. Lahingus langenud metsavendade esialgsel ühishaua kohal Metsa-Tõrsepa talu metsas on kivi kirjaga „Metsavendade haua koht. Säilmed ümber maetud Saarde kalmistule 29. V 1993. a.” Tšekistid üritasid metsavendi jälitada, kuid viimased tapsid jäljekoera ja pääsesid minema. Konuvere küla hoiti aga veel paar päeva kindlas piiramisrõngas: sildadel ja raudteel olid väljas vahid. Ilmselt oodati punkrisse või külla uuel aastal tagasipöörduvaid metsavendi. Neid aga ei tulnud. Punkri ja RVLiga läheõrgupõhja dalt seotud Helmut Valdma punkrist juhiti (Läänemaa maakonnajuht) organisathukkus 1. jaanuaril 1948, kui sai Paekülas Andrese talus läbi- siooni tegevust ja viidud dokumentide kontrolli laienemist kuni 31. ajal tekkinud tulevahetuses detsembri 1947 surmava tabamuse. lahinguni.

Praeguseks on Põrgupõhja punkri varemed välja puhastatud, vallidel on näha mõningaid sealt leitud esemeid (osa neist on väljas ka muuseumides, nt Eesti ajaloomuuseumis) ja punkri keskele on paigutatud mälestuskivi, mis avati 2007. aastal.

Põdraraba punker Pärast Põrgupõhja lahingut liikusid seal viibinud RVLi keskuse liikmed ringi mööda Vigala valda, kuni sattusid Soontagana piirkonda Hirmus-Antsu manu, kus oldi jaanipäevani. Pärast kodukanti 70

tagasipöördumist elati telklaagrites nii Kesu rabas kui ka Oese küla lähedal. 15. septembril sooritas RVLi ründegrupp edukalt VanaVigala raudteejaamas sidejaoskonna röövi – saagiks saadi 199 100 rubla, mis oli ette nähtud talvevarude hankimiseks ja organisatsiooni tugiisikute toetamiseks. Osa rahast jagati ka operatsiooni läbiviijate vahel, nagu tava ette nägi. Pärast ühe operatsioonil osalenu lahkumist Tallinna asus ülejäänud grupp ehitama talvepunkrit Läti ja Kastja küla vahele metsa. Sealne Põdraraba punker oli peaaegu valmis, kui tuli haarang. Kaks grupi liiget saadeti toidutagavarasid täiendama, kuid nad arreteeriti 25. oktoobri hommikul kell 9 ja pärast nende ülekuulamist kinnipidamiskohal alustati kell 12 operatsiooni metsavendade punkri ja laagrikoha likvideerimiseks.

Punkri juures viibinud metsavennad juba aimasid, et midagi on valesti, ning olid sisse võtnud valvepositsioonid. Samuti oli kokku lepitud kogunemiskoht haarangu puhuks. Viktor Rumjantsev avastas lähenevad vaenlased esimesena ja avas kuulipildujast tule. See oli kõigile metsavendadele märgiks asuda teele kogunemiskoha poole, et üheskoos piiramisrõngast välja murda. Pärast tulevahetust sisevägede sõduritega jõuti Läti-Kastja teele, kust üle minnes satuti järgmise sisevägede grupi peale. Tekkinud tulevahetuses hukkus Eduard Mulk ja raskelt sai haavata Mihkel Soosalu. Tagasitõmbunud metsavennad sooritasid tema haavatasaamise kohta äkkrünnaku ning Soosalule ulatati püstol, millega viimane tegi enesetapu. Pärast kilomeetritepikkuseks veninud jälituslahingut õnnestus metsavendadel lõpuks jõe ületamise käigus jälitajate eest pääseda ja julgeolek oli sunnitud operatsiooni kell 20 lõpetama. Kohe otsiti ka punker läbi ning leitud esemed kirjeldati ja võeti kaasa. Mingil põhjusel jäi Põdraraba punker aga hävitamata, nagu ei leidnud julgeolekutöötajad üles ka kummagi hukkunud metsavenna surnukeha. (Soosalu surmast sai julgeolek teada alles hiljem ühelt ülekuulatavalt metsavennalt.) Mõlema mehe säilmed matsid paar kuud hiljem tollane metsakümnik ja tema kaaslane, haua tähistamiseks lõigati männipuusse rist, kuid tänaseks on täpse hauakoha teadjad kadunud. Kaitse Kodu! 6/2012

Militaarturism

Pärnumaal Koonga vallas Mihkli kalmistul asub metsavend Mihkel Havi ja tema salga liikmete hauatähis, mis avati tänavu 12. juulil. Mihkel Havi oli ehitusmeister, kes läks 1941. aastal oma venna Augusti kutsel Pärnusse politseinikuks. Kui Nõukogude võim uuesti Eestis kanda kinnitas, kolis ta koos perega Soontagana valda Veltsa külla, kus sai tööd kohaliku masinaühistu motoristina. Paraku ei jäänud Mihkel Havi tegevus korrakaitses uue võimu julgeolekuorganitele kahe silma vahele ja 1945. aasta suvel oli mees sunnitud NKVD eest metsa varjule minema. Sealt ta enam välja ei tulnudki. 23. juunil 1949 ründas julgeolekuministeeriumi Läänemaa osakonna operatiivgrupp Pärnumaal praeguse Koonga valla territooriumil Tarva lähedal 8 km kaugusel endisest Rootsi raudteejaamast soos asuvat metsavendade laagrit. Tekkinud tulevahetuses hukkus kuus metsavenda: Mihkel Havi, Jaan Kangur, Artur Lõhmus, Arnold Paltson, Anton Sooaru ja Jaan Vaher. Tookord jättis julgeolek tapetud küll punkriasemele, kuid 2001. aastal maeti langenud metsavendade säilmed ümber Mihkli kalmistule.

Punkri hävitasid aktivistid aastaid hiljem ning praeguseks on näha vaid punkrivallid ning nende kõrval ilmselt laskepesadeks ja kaevikuteks mõeldud süvendid – täpselt samuti, nagu Põrgupõhjal. Ka sealt on leitud mõned esemed.

Ertsma punker Pärnu-Jaagupi lähedal Pärast Põdraraba lahingut jagunes RVLi grupp kaheks. Üks osa suundus Ertsmale, kuhu kavatseti jääda kevadeni. See plaan aga kukkus läbi nii julgeoleku suurte püüdluste kui ka konspiratsiooni vähenemise tõttu. 27. veebruaril 1949 kell 6 alustasid 260. laskurpolgu 350 sõdurit 15 julgeoleku operatiivtöötaja juhtimisel haarangut. Piirkond võeti ringvalve alla. Kaks tundi hiljem läks punkri peale ründegrupp ja 12 meetri kaugusel tekkis tulevahetus. Punkri tunnimehe täpne tuli tappis 6. roodu reamehe Bogdanovi. Tulevahetuses hukks Maria Ellermaa, tema mees Mihkel arreteeriti haavatuna. Ülejäänud punkris olnud jagunesid kahte gruppi ja proovisid kirde suunas läbi murda. Jälitusgruppide ja ringvalve tõkkeüksuste tegevuse tagajärjel tapeti metsavennad tulevahetuses, mis kestis kolme tundi – kuni kella 12ni. Punker põletati ja tapetute surnukehad veeti küüdimeestega Ertsma külasse, kus tehti esmane tuvastamine, mille järel viidi laibad kõigepealt Tallinna ja sealt edasi teadmata suunas. Haarajatest sai neli meest surma ja üks raskelt haavata. Metsavendadest hukkus seitse meest, üks naine ja üks laps. Punkri tunnimehel Jüri Reidlal ja ilmselt veel ühel metsavennal õnnestus haarangust välja lipsata, sest nad kasutasid ära lumetuisku, mis kattis jäljed. Praeguseks on maastik muutunud. Kunagine rabane pinnas ja metsaheinamaa on muudetud põlluks. Sellepärast on mälestuskivi koos infostendiga hukkunute kohta paigutatud põlluserva suurte puude alla. Kaitse Kodu! 6/2012

ESHLI ARHIIV

Lisainfo

METSAVEND MIHKEL HAVI

Hirmus-Antsu mälestuskivi Mihkli kirikuaias Relvastatud Võitluse Liidu liikmetega käis läbi ka üks Eesti legendaarseimaid metsavendi Hirmus-Ants ehk Ants Kaljurand, kellest räägiti legende juba tema eluajal. Tihti peeti tema tegudeks ka neid, mille olid toime pandud teised metsavennad. Nõukogude võimu ja selle esindajate pelglikkus nime Hirmus ees viis selleni, et koolilapsed jt kraapisid Antsu nime või n-ö teateid pargipinkidele ja teadetetahvlitele, tekitades sellega kommunistliku võimu esindajates paanikat ja hirmu. Kuigi Hirmus-Ants ise Relvastatud Võitluse Liidu liige ei olnud, mingi koostöö ja abistamine naabervaldade ja -maakondade metsavendade vahel eksisteeris, sest RVLi tuumik suundus 1948. aasta esiuigi HirmusAnts ise Relvas- mesel poolel mõneks ajaks Antsu tegutsemispiirkonda tatud Võitluse Soontaganale n-ö maapakku. Liidu liige ei olnud, Sama aasta sügisel olid neil mingi koostöö ja abis- kontaktid veel olemas ja tamine naabervalda- talvevarude hankimiseks sooritatud operatsiooni tulude ja -maakondade dest oli plaanis üks osa Antsu metsavendade vahel meestele saata.

eksisteeris.

Hirmus-Antsu enda kohta on kõige mõistlikum lugeda ajaloodoktor Mati Mandeli raamatust „Kogu tõde Hirmus-Antsust?“ (Eesti Ajaloomuuseum 2010), mis annab hea ülevaate nii tema varasemast elust, metsavenna-aastatest ja tegevusest kui ka arreteerimisest ja surmamõistmisest. Hukatud või haarangutel tapetud metsavendade põrme sugulastele üldjuhul välja ei antud ja need maeti salaja, et vältida sugulaste-sõprade üleliigset tähelepanu ning metsavendade märtriks muutumist. Sama saatus sai osaks ka Ants Kaljuranna põrmule ja osalt seetõttu avati tema mälestuskivi Mihkli kirikuaias. 71

Kas sa teadsid?

Tanel Lääne muuseuminurk Aita talletada Kaitseliidu ajalugu! Jaga oma teadmisi museoloogiga telefonil 717 9109 või meilitsi aadressil tanel.laan@kaitseliit.ee

Kaitseliidu Tartumaa maleva Jõgeva malevkond, mis asutati 20. juulil 1918, hõlmas enne Teist maailmasõda Jõgeva ja Palamuse valda ning Jõgeva linna. Iseseisva Kaitseliidu Jõgeva maleva asutamisaastaks on 1990. Jõgeva malevkonna 20. aastapäeval 1938. aastal kirjutas malevkonnapealik, Isamaaliidu Jõgeva osakonna esimees pangategelane Karl Roomet (pildil): „Meie vaim ja ühine meeleolu on muutunud üldiseks rahvuslikuks jõuks ja üldiseks ohvrimeelsuseks, kaitseliitlaste vastutustundeks.“ Omakaitse organiseerimisega tehti algust juba 1917. aasta sügisel Laiusel sealse kirikuõpetaja, hilisema Tartu ülikooli rektori Johan Kõpu ja Jõgeval kpt Karl Tiimanni eestvõtmisel. Vabadussõja ajal oli Jõgeva raudteejaam kaitseliitlaste ööpäevase valve all. Malevkonnas pandi suurt rõhku laskeasjandusele. Siimusti linnamäe jalamile oli rajatud laskerada. 1932. aasta karikavõistlustel oli edukaim laskja Elmar Ant. 10. juulil 1932 sai Jõgeva malevkond kahekordsest siidist lipu, mille ühel poolel oli Tartu maleva embleem ja teisel pool süsimustal taustal tammeokstest ümbritsetud muinaseesti relvad — puukilp mõõgaga. Sellest allpool malevkonna sünniaeg ja ülal virmaliste valgus — Tartumaa maleva põhjapoolseima malevkonna Jõgeva eritunnus.

Kaitseliidu majanduselu sai kindlad sihtjooned pärast Kaitseliidu põhikirja vastuvõtmist 2. veebruaril 1925. Ülemaailmse majanduskriisi ajal 1930. aastate algul tuli siiski kulusid koomale tõmmata. Võrreldes riikliku toetusega oli malevatel 1935/36. aastal võimalik oma kulude katteks kasutada seltskondlikke (sponsorite) summasid 77,07%, 1936/37. aastal isegi 82,52%. Kui staabihoonete leidmine malevatele oli riigi mure (1938. aastaks oli kümnel maleval oma maja), siis allüksuste hooned, mida õnnestus vaid vähestel endale soetada, ehitati suures osas omavahenditest. Kaitseliidu malevkondade ja üksikrühmade kodudest kujunesid kohaliku kultuurielu keskused. Tartumaal oli oma kodu Elva, Voldi, Võnnu ja Räpina malevkonnal, Meeri, Meeksi, Vana-Kuuste ja Haaslava kompaniil ning Mäksa patareil. 1939. aasta sügiseks valmis ka Äksi kompanii maja Lähtel (pildil), mille ehitamist olid teiste hulgas toetanud Kaitseliidu Tartumaa maleva pealik kol Peeter Asmus, Tartu Eesti Majandusühisus, Sootaga mõisa omanik Aleksander Undrits, Äksi vallavalitsus, Johan Lattik ja Ervin Jakobson. Ehitustöid juhatas August Hoffmann.

1930. aasta kujunes Kaitseliidu Petseri maleval eriti tegevusrohkeks. Maleva liikmeskond suurenes, loodi orkester, gaasikaitseja sidekomando ning asutati kaks Naiskodukaitse jaoskonda. Laskmine ja teised spordialad muutusid aina populaarsemaks: võisteldi 2. diviisi ja Petseri maavalitsuse rändauhindadele. Tihti katsuti jõudu 7. jalaväerügemendi, Petseri garnisoni, piirivalve Petseri jaoskonna, Võru ja Petseri politsei meeskondadega. 1928. aastast kuni 1940. aastani oli malevapealik kol-ltn Hugo Ploomipuu. Nii korraldati side- ja gaasiasjanduse, sanitaar-, suurtüki- ning ratsaväeväljaõppe kursusi ja loenguid. Suuremad taktikalised õppused toimusid Kirovo ümbruses koos Võru maleva, lahinglaskmised 2. diviisi laskeplatsil Petseri ja Värska malevkonnaga. 1930. aastal valmis maleva staabihoone ja alustati spordiväljaku rajamist. Petseri ringkonna naiskodukaitsjad oli meeste saatjaiks küll õppustel, küll väljasõitudel, pakkudes abi toitlustuses ja sanitaaralal. Oma ülesannete kõrgusel olid nad ka Tallinnas Kaitseliidu päeval ja Rootsi kuninga külaskäigul 1929. aasta juunis. Esimese kümne tegevusaasta jooksul korraldasid jaoskonnad malevaüritustel toitlustamist 204 korral. 1927. aastast oli ringkonna esinaine Ludmilla Listakind (pildil).

Kaitse Kodu! 6/2012

Test

Nutitelefonide test ehk Kuidas metsas ära eksida

elmises Kaitse Kodu! numbris testisime orienteerumisvahendeid ja -meetodeid. Objektiivsetest kriteeriumidest lähtudes saavutas ülekaaluka võidu Garmini navigatsiooniseade, mille abil oli eriliste probleemideta võimalik punktist A punkti B jõuda nii metsas kui ka linnas. See viis meid mõttele liikuda samm edasi ning panna proovile järgmised tehnoloogilised vidinad, ilma milleta ei kujutaks paljud inimesed enam oma elu ettegi. Isegi siis mitte, kui nad seda tahaksid. Nutitelefonide mitmekülgsus on teinud neist abimehed, mille väärtuses on raske kahelda. Neid saab kasutada nii märkmiku, fotoaparaadi, diktofoni, veebilehitseja kui ka jumal teab millena veel. Kirjade järgi peaks tänapäevast nutitelefoni olema võimalik edukalt kasutada ka orienteerumisel, sest sellel on kõik vajalikud funktsioonid olemas. Ometi räägivad meie testi tulemused teist keelt.

reaalsetes tingimustes kõige paremini. Testitavad nutitelefonid olid Samsung Galaxy W, Sony Xperia U ja Nokia N8. Nende kõigi seadistused võimaldasid navigeerimisel kasutada nii GPS-satelliite kui ka andmesideühendust. Testijateks olid tavalised kaitseliitlased, kelle tase orienteerumisel on enam-vähem ühesugune. Sama kehtib ka nutitelefoni kasutamise oskuse kohta, sest tegemist oli isiklike seadmetega. Test oli jaotatud kaheks etapiks, millest esimene korraldati maastikul ja teine tihedalt asustatud alal. Esimese etapi, mis kulges enamasti mööda parkmetsa, võitis Sony vabrikust pärit seade. Teiseks tuli Samsungi telefon ning kolmandaks paraku mitte keegi, sest juba pärast mõne kilomeetri läbimist ütles Nokia GPS üles ning hakkas omaniku sõnul näitama aiateibaid, juhatades teda üha enam ja enam eemale etteantud punktidest. Esimesena kohale jõudnu läbis linnulennult kuuekilomeetrise raja ühe tunni ja kahekümne minutiga. Järgmisel kulus selleks aga peaaegu kaks tundi.

uigi testi tulemuste põhjal võib järeldada, et Sony Xperia U on oma kolleegidest mäekõrguselt üle, pole asi sugugi nii lihte.

Telefonid

Sony Xperia U Positiivne: Google Maps’i kaardi täpsus ja detailsus, hea kaamera Negatiivne: Aku vastupidamatus, koordinaate pole võimalik sisestada ja Google’i omad ei klapi tavalistega

Test Testi eesmärgiks oli välja selgitada, milline Eestis saadaolevatest nutitelefonidest toimib orienteerumise abivahendina

Teise, linnatingimustes korraldatud kolmekilomeetrise etapi võitis samuti Sony telefon ajaga kolmkümmend viis minutit, kuid aususe huvides tuleb märSamsung Galaxy W

Ajad

Positiivne: Detailne kaart Linn: distants 3 km

Maastik: distants 6 km

Sony Xperia U: 35 minutit

Samsung Galaxy W: 1 tund ja 55 minutit

Samsung Galaxy W: —

Nokia N98: —

KAARDID: MAA-AMETI KAARDISERVER

Sony Xperia U: 1 tund ja 20 minutit

Algus

Lõpp

Negatiivne: Aku vastupidamatus, kehv levi, koordinaate pole võimalik sisestada

Nokia N98 Positiivne: Uuendatavad kaardid Negatiivne: Aku vastupidamatus, kaartide ebatäpsus, koordinaate pole võimalik sisestada, kehv levi

Kaitse Kodu! 6/2012

Test 4 X KRISTJAN PRII

Mitte ükski variant ei sobi

„Sisestage koordinaadid nüüd“

Sony aitas edukalt sihile jõuda

kida, et esikoht on paraku tinglik, sest ülejäänud seadmed rajale ei jõudnudki. Nii Samsung Galaxy kui Nokia N8 akud said pärast ligi kahe tunni pikkust aktiivset kasutamist tühjaks ja nende uuesti täis laadimine oleks võtnud liiga kaua aega.

Tulemus

„Sinna peate te jõudma!“

Kuigi testi tulemuste põhjal võiks järeldada, et Sony Xperia U on oma kolleegidest mäekõrguselt üle, pole asi sugugi nii lihte. Põhiliseks probleemiks, mis ilmnes juba alguses, oli telefonide võimetus enimlevinud koordinaate tunnistada. Osalejad pidid käiku laskma omaenese nutikuse, mis päädis etteantud koordinaatide ja aluskaardi ülespildistamisega, et nende järgi oma asukoht määrata ning suund valida. Lahendus ju seegi, kuigi mitte kõige otstarbekam, sest alati pole võimalik nii teha.

(GPS, andmeside, fotoaparaat) kasutades jääb telefonide kasutuskestus üsna üürikeseks. Ka ei saa usaldada telefonide kaarte, GPSi ega andmesideühendusi, mis sõltuvad liiga paljudest faktoritest, et nende kasutamist orienteerumisel otstarbekaks pidada.

Teiseks suureks murelapseks osutus tehnika usaldusväärsus. Seda nii akude vastupidavuse kui ka navigatsiooni võimaldavate vahendite osas. Pidevalt kõiki orienteerumiseks vajalikke rakendusi 74

Loomulikult on ka erandeid, kuid katsetatud nutitelefonide põhjal võib järeldada, et turvalisem on koju jääda, kui nendega metsa uitama minna. Maanteel ja linnas (kuigi test linnaetapil ei täitnud oma eesmärki, kinnitasid osalejad, et asustatud alal on aadressi järgi võimalik kohale jõuda) need kindlasti toimivad, kuid maastikul jätavad su hätta ning sellisel juhul on eksimine üsna kindel. Kaitse Kodu! 6/2012

Kaitse Kodu! nr 6 2012. a

Articles inside

Metsavendade jälgedes Rapla- ja Pärnumaal