Kopli, mu arm Minu parameedikupraktika viimane, kiirabitsükkel (24 tundi) möödus just Koplis. Eelmised 2 x 24 tundi tegin kesklinnas ja 3 x 24 tundi Lasnamäel. Kõik on head kohad. Ja kõvad. Aga Kopli on eriline.
on endine Pelgulinna haigla Sõle tänaval. Juba tee peal tuli esimene kutse. Maleva tänavale, Saturni nurgast mööda. Laupäeva hommikul juba vilgas elu ... Pirukamüüja lehvitas ja toimetas oma kastidega edasi. Meie sõitsime edasi …
1. väljakutse
Prioriteet „Charlie“ ehk küllaltki kiire. Naine, 67, valu rinnus, kiirgab selga. Hingata raske. Üldiselt kõige tavalisem MI (müokardiinfarkti) kahtlus, eks ole? Suur meditsiinikohver ja portatiivne EKG(elektrokardiogrammi-) aparaat kaasa. Hapnikuballoon jäi autosse. Võtsin näidud, vererõhk: sys. 175 (süstoolne, maakeeli ülemine), dias. 80 (diastoolne, alumine). Hommikul oli olnud 200 mm/Hg. Ülakeha paljaks ja kinnitasin 6 klemmi rindkerele – 2 mõlemale poole sternumit 4. roide alla, järg-
MARTIN ANDRELLER
MEDITSIIN
Tekst: JOOSEP LOOPERE
Seda fluidumit pole kerge unustada. Ja Kopli ei usu pisaraid. Real as life! Ja kui eemalt tuled, siis „eläma on laiffi“ (Matti Nykanen, 1987) siin pigem ei kehti. Kopli praktika sattus väga heale päevale, laupäevale, aga natuke pahale ajale. Kopli on kuu lõpus tige ja pahur. Enamik tüüpe ise toime ei tule ja sotsiaaltoetused, mis makstakse välja 5.–7. kuupäeval, on nädala pärast otsas. Siis on kohe ka suhtumine teine: „Teie, eestlased, olete ikka kuradi sead, (tegelikult on seal üks teine sõna, aga las ta olla), no kes selle kopeikaga peaks hakkama saama???“ Ja siis veel pikk kirjeldus, mida ema tegi. Pahur inimene on kole. Ega ükski tegija ju loomulikult tööl ei käi. Ja oma õigusi teatakse peast, nagu korralikud sotsialistid muiste. Sõitsime Mustamäe kiirabijaamast kell 8.20 välja Kopli baasi. See
40
5 | 2018
