Täpsusrelvade areng 1990. aastail – laskekaugus ja läbivus Täpsuslaskmise areng on pärast külma sõja lõppu olnud kiire. Käesolevas artiklis püüan tuntuimate näidete varal lühidalt kirjeldada peamisi arenguid alates 1990. aastatest.
EZEKIEL R. KITANDWE/US MARINE CORPS
Tekst: HEIKKI KIROTAR, Snaiprigild
54
PGM Hecate II ja M14 TP2 on Afganistanis kaetud maskeerimisvärviga
5 | 2018
Täpsusrelvi ja -laskurite ametikohti oli suuremate lääneriikide ja idabloki armeedes suurusjärgult ühepalju, kuid nii teoreetiliselt kui praktiliselt kasutati neid väga erinevalt.
Lääne ja ida käsitlus külma sõja täpsuslaskurist
Lääneriikides olid täpsuslaskurid reeglina koondatud pataljoni staabija tagalakompaniisse, neid kasutati pataljoni taseme ülesannete täitmiseks või anti laskurist ja vaatlejast koosneva lahingupaari, harvem pooljao kaupa kompaniidele täienduseks. Eesmärgiks oli luureandmete kogumine ja vastase tähtsate sihtmärkide hävitamine kaugustel 300–600, ideaalsetes tingimustes
kuni 800 m. Põhirelvaks oli poltlukuga optilise sihikuga täpsusrelv kaliibriga 308 Win ja põhiliseks laskemoonaks raske tinasüdamikuga täpsuskuul. Taktika ja kasutatava relvasüsteemi omadused seletavad lahti ka täpsuslaskurite eeldatud praktilise laskekauguse. Alla 300 m kaugusele lastes suurenes oluliselt risk, et vastane täpsuslaskurid avastab ja käsitulirelvade tulega hävitab. Üle 600 m kaugusel muutus tuli ebatäpseks ja eeldatava tabavuse protsent langes. Eri riigid ja isegi sama riigi eri väeliigid eeldasid täpsuslaskuritelt erinevat tabamistäpsust, sellest ka erinevad andmed sarnaste relvasüsteemide maksimaalsest laskekau-
