Mikrosõda number 2

Mikrosõda number 2

Näperdasin poes üht pikki aastaid kiles marineerinud ja laost lattu väntsutatud plaati. Kuna ma plaadilolevast filmist paraku mitte kui midagi ei teadnud, ostsin, vaatasin.

Tekst: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Ei, ma ei siuna siin seda müügikohta, vastupidi, säärased allahinnatud DVD-de kastid on tihtilugu imede põld ja ma tuhnin seal hea meelega. Ja kui satun millegi huvitava otsa, siis seda enam. Seekordne kaevandamine andis tulemiks millegi, mis võiks olla tuleviku väetiseks, kuid ometi pole seda mitte. „Behind Enemy Lines II: Axis of Evil“ (2014) oli igav nagu linoleumi kaardumise jälgimine.

Mingil hetkel tundus, et tegu on kauge heiastusega – meenus lugupeetud pensionär John Rambo. Paraku tuleb tõdeda, et eelmainitud vanuriga ei kannata peale heiastuse mingeid paralleele tirida. Samal ajal, kui Rambo koos taadikestega hooldekodust „Palgasõdurid“ panustavad tulevärgile, pauerile ja jaburale stsenaariumile, siis siin on jäänud järele vististi ainult „jabur“.

Sünopsis käib siis järgmiselt: ameeriklased avastavad järjekordselt, et kusagil Põhja-Korea värkstoas nikerdatakse tuumapommi kallal. Olukord on delikaatne, lihtsalt massi ja tehnoloogia abil julmalt peale vajuda ei kannata. Selle asemel surutakse ühte pealtnäha täitsa tavalisse reisilennukisse näputäis oskuslikke sõjamehi, kes peaksid suutma ja oskama asja „vaikselt ära korraldada“. Ja siis hakkab kõik nihu kiskuma. Osa sõdalasi pudeneb alla küll täiesti õige riigi õhuruumis, võtab sidet, korjab oma träni kokku, ühesõnaga, teeb kõik, mis tarvis ... ja jääb siis vahele. Ei tahaks kõike ette ja taha ära rääkida, aga vangistus-, piinamis- ja põgenemisstseenid on kõik olemas. Vahepeal näidatakse kaadreid kõrgema juhatuse toimetamistest, kuid lõpptulemust see eriti ei sega ja suur finaal, mil tuleb see saatuslik sekundi murdosa ... tuleb paratamatult. Kõigest hoolimata. Nii peavad sõdurid kusagil oma mikrosõda, samal ajal teevad ülejäänud asjaosalised imestunud nägu ja pööritavad silmi. Kokkuvõtvalt – kogemustega filmitarbija on kõike pakutavat varem korduvalt näinud, küll erinevas soustis, aga ikka äratuntavalt sama. Kõik nii, nagu

„Kuidas teha filmi 30 aastat vanade nippidega“ käsiraamatus kirjas. Võimalik, et seesinane käsiraamat ongi kusagil erinevate filmistuudiote kontorites kummitanud alates aastast 1987 – küll ilmub iseenesest lauasahtlisse, küll tekib vetsus paberirulli asemele.

See pole küll iga kord näitaja, kuid üldiselt on siiski nii, et kui film ka DVD-müügis aastateks letile vedelema jääb, on lugu kehva. On muidugi tore, kui valearvestuse korral leitakse vahendeid, et toota uus film, aga vaadates pikka joru ühe ja sama nimega linateostest ei teki tundmust, nagu oleks asja kallal natukenegi pingutatud. Isegi pealkiri ei muutu ja seda kolm aastakümmet jutti. Hea küll, juhused pole harvad, kus samast teemast on tehtud täiesti söödav uusversioon, kuid „Behind Enemy Lines II“ ei mõju kuskilt otsast uuena. On võetud mingisugune käib-kah-stsenaarium ja kuidagiviisi ära tehtud. Püüdlikult on kasutatud kõiki õpikust teada olevaid filmimise põhitõdesid ja see on kõik. Ühe filmi puhul on see vast kuidagiviisi mõistetav, aga kui terve ühenimeliste filmide joru osutub nii ühelaadseks, on midagi mäda. Ometi keegi neid filme vorbib, kuhugi nad otsaga jõuavad, isegi kui selleks „kuhugiks“ on allahinnatud kaupade lett. Ma ise muudaks selle aja peale vähemalt järgmise filmi pealkirja ära. Nii kaua üht ning sama sisu ja pealkirja koos müüa üritada ei tundu isegi mitte naljakas.

Muidugi, nii nadi see film nüüd ka pole, et kohe üldse ei kannata vaadata. Vaatasin, niipalju oli režiid ja montaaži siiski olemas, et edasikerimissoov puudus. Sõda, olgugi mikromõõtmetes, on ka täiesti olemas, püsse paugutatakse, saadakse surma ja haavata. Tanki näidatakse ka. Ega temaga suurt midagi ei tehta, aga mis siis! Tank peab olema. Mõjub positiivselt, kui nurga tagant piilub uudishimulik tank.

Kõik muu on mingil kujul olemas, kuid mida pole, on karakterid. On mehed relvadega, kuid tõsiseltvõetavatest karakteritest on suur puudus. Kogu filmi jooksul õnnestub näha vaid üht tegelaskuju, kes mõjub pisutki huvitavalt ning kelle käitumine on vähem etteaimatav. Kahjuks ei ole see peategelane-kangelane. Ülejäänu paistab tükitöö ja osalt odava alltöövõtu ja haltuura moodi. On muidugi väga kurb, kui peategelane ei vea välja, kui ta lihtsalt on. Ajab vaikselt oma asja, kuid hoolimata kogu tulevärgist ei tule mitte midagi säravat.

Kõige tavalisem laiatarbekaup, saapatallaks kuivanud poepitsa analoog ekraanil. Kurb, raha on raisatud, vaeva nähtud, aga tulemuseks saapatallapitsa. Pole näinud ühtki teist samanimelist filmi ja loodan siiralt, et ülejäänud on kasvõi natukenegi paremad. Paistab olevat siiski sedasorti kraam, mille kassaedu puudumisel öeldakse: „Keegi ei vaadanud? Film ei teeninud piisavalt pappi? Peame pisut pausi, teeme uue!”

LISATEAVE

„Behind Enemy Lines II: Axis of Evil“ Lavastanud: James Dodson Osades: Nicholas Gonzales, Keith David, Bruce McGill 1 tund ja 36 minutit

Hinnang 10 palli skaalal Hindeks paneks kogu kompotile, kedagi eraldi välja toomata – tugev 3. Ei midagi säravat, meelelahutuseks hädapärast käib kah

20TH CENTURY FOX