Baltimaade vanim sõjamuuseum

Baltimaade vanim sõjamuuseum

Veel enne, kui Läti vabanes tsaarivenemaa ikke alt, loodi Läti sõjamuuseum. Seetõttu asub baltimaade vanim sõjamuuseum just Riias.

Tekst ja fotod: kolonelleitnant ANDRES REKKER

Miks ikkagi asutati sõjamuuseum 15. oktoobril 1916. aastal? Põhjus on lihtne – algselt oli see mõeldud Läti küttide üksuste muuseumiks, kes teenisid Vene impeeriumi I maailmasõjas. Need olid Baltimaade esimesed rahvuslikud üksused, millest enamik muutus hiljem kahjuks punabolševike terrori tööriistaks.

See on ka ainuke Balti riikide sõjamuuseum, mis asub pealinnas. Muuseum paikneb Riia vanalinna piiril, vanas Püssirohutornis ja põhiosas kahe ilmasõja vahel ehitatud hoones, mille arhitektiks oli Läti sõjaväelane ja arhitekt kolonel Artūrs Galindoms.

Põhihoone ehitamist alustati Läti valitsuse otsusel 1938. aastal ja see valmis enne Nõukogude okupatsiooni 1940. aastal. Muuseum sai tema jaoks rajatud kompleksi kasutada vaid loetud kuud, siis läks see Punaarmee kasutusse.

Sellist kompleksi ei saanud Nõukogude sõjavägi kasutamata jätta edaspidigi. Nii võeti muuseumikompleks pärast taasokupeerimist 1945. aastal kasutusele Nahhimovi koolina, kus kasvatati tulevasi Nõukogude mereväe ohvitsere. Nahhimovi kool tegutses aastani 1953, siis see likvideeriti.

Arvestades Läti punaste küttide panust Suurde Oktoobrirevolutsiooni, loodi sõjamuuseumi endistes ruumides juba 1957. aastal Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Revolutsioonimuuseum. Arvestades, et tänapäevalgi on Läti kütid, sealhulgas Läti punased kütid, Läti sõjaajaloos väljapaistval kohal, said lätlased 1990. aastal revolutsioonimuuseumi lihtsalt ja kiiresti ümber kujundada Sõjamuuseumiks, sest vundament oli juba olemas.

Läti kütid

Aja kulgu muinasajast kuni Läti kütipolkude moodustamiseni on sõjamuuseumis mõõdetud linnutiivul, paar väiksemat ruumi annavad edasi kümme sajandit. Kuid Läti kütipolkude formeerimisest alates asi muutub – saalide arv ületab kütipolkude tegutsemisaastaid.

Läti kütipolkude ajaloo talletamine oli eesmärgiks ka muuseumi loomisel 1916. aastal. Seda tõestab muuseumi väljapanek, kus antakse ülevaade Läti küttidest, kellest suurem osa muutus 1917. aastal Läti punasteks küttideks. Kokku teenis kütipolkudes 1916. aastal pärast mobilisatsiooni ligikaudu 40 000 sõdurit ja ohvitseri, nende hulgas peaaegu pool tuhat eestlast. Läti kütipolgud tegutsesid enamasti I maailmasõja lahingutes Lätimaal ning muuseum annab hea ülevaate rahvusväeosade loomisest, sõjateest ja peamistest lahingutest.

Revolutsioonid Venemaal mõjutasid ka läti kütte. Arvestades, et enamik sõdureid ei olnud enam vabatahtlikud, vaid mobiliseeritud, ja enamasti Riia suurtehastest, mille töölistel oli tunduvalt vasakpoolsem meelestus kui läti talupoegadel, hakkas kütipolkude sümpaatia kalduma bolševike poole ning umbes kahest kolmandikust neist sai ustav bolševike kaardivägi, mida kasutati riigisiseste karistusaktsioonide läbiviimiseks revolutsioonilisel Venemaal. See muuseumiosa on osaliselt üle võetud nõukogudeaegsest revolutsioonimuuseumist ning selle aja aurat on tunda. Seda iseloomustab hästi üks ekspositsiooni kurioosum, Napoleoni kujudega hõbedast kirjutuslauagarnituur, mis oli eriüksuse sõdurite kingitus 1918. aastal Saksamaa ja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi vahelise Idarinde ülemale, läti kütile Jukums Vacietisele.

Võimalik on vaadata ka Vene filmidest tuttavat I maailmasõja aegset kuulsat vene/ukraina leiutist tatšankat, mis on kaarikule asetatud raskekuulipilduja Maksim. See algeline vahend tagas üllatusmomendi, sest oli kiiresti ümberpaigutatav ja suure tulejõuga.

Lätis ei ole punaste küttide teema veel settinud, ühed peavad neid kommunistide teenriteks, kel ei tohi olla väärikat kohta Läti ajaloos, teised aga meesteks, kes teenisid Läti huvisid. Eks aeg annab arutust.

Muuseumis ei ole unustatud ka nende 10 000 läti küti saatust, kes ühinesid valgekaartlastega ja sõdisid bolševike vastu. Ka nende keerukas sõjatee on kaardistatud ja ekspositsioonis esitatud. Eriti huvitav on nende baasil moodustatud Liivimaa muinaskangelase Imanta (tappis lahingus Riia all (1198) Liivimaa piiskopi Bertholdi, torgates ta odaga läbi) järgi nime saanud Imanta polgu ja formeerimiskoha järgi nime saanud Troitski pataljoni tee kodumaale, mille käigus, vastavalt kokkuleppele Antanti riikidega, pidid nad Läti sakslastest vabastama. Kuid need rohkem kui 1000 sõdurit jõudsid läbi Vladivostoki laevadega Liepajasse ja Riiga alles novembris 1920, kui sõda oli läbi. Selline on sõduri saatus, enamikust neist said iseseisva Läti Vabariigi sõdurid, nagu nad seda algselt soovisidki.

Kui rääkida relvadest, siis muuseumis neid väga palju pole. Põhiliselt käsirelvad ja üksikud suurtükid, kui mitte arvestada suurt ja huvitavat sõjatehnika mudelite kollektsiooni. Kuid seal on midagi sellist, mis üllatab isegi suuremat osa sõjandusega kursis olevatest inimestest. Üheks I maailmasõja huvitavaimaks eksponaadiks tuleb pidada Saksa 250 mm miinipildujat Albrecht. Miks? Sest see 25sentimeetrise läbimõõduga ja 2 meetri pikkune relv on valmistatud puidust nagu puutünn ja tugevdatud terasvitstega.

I maailmasõda iseloomustas uute riikide teke, mille hea näitena on muuseumis dokument Saksa Keisririigi läbikukkunud katsest luua Kuramaa Hertsogiriik. See on huvitav A4 formaadis paber, millega Saksa keiser proovis aluse panna Balti hertsogiriigile. Enne seda oli Vene Impeeriumi aladel õnnestunult loodud marionettriik, regentkuningriik Poola, kuid järgmiste uute „sõltumatute“ riikide (Leedu Kuningriik, Balti Hertsogiriik, Soome Suurhertsogiriik) loomine ebaõnnestus, olgugi et troonile sobivad isikud oli Saksa keiser juba leidnud.

Kahjuks on Läti Vabadussõja ekspositsioon juba üle aasta olnud uuendamise tõttu suletud. Loodetavasti avaneb see taas Läti sajandaks sünnipäevaks ja me kohtume muheda vuntsidega mehega, kelle kohta on kirjutatud, et ta on Ernsts Peders Igaunijas armijas ģenerālmajors.

Läti sõdade vahel

Muuseumis on antud väga hea ülevaade Läti Vabariigi sõjaväest kahe sõja vahel. Tutvustatud on igapäevaelu, kuidas elas Läti sõdur kasarmus ning milline oli spordiväljak. Samuti saab hea ülevaate sõjaväevormidest, ühte neist kaunistab Kotkarist. Väljapanekus on ka palju esemeid, mis on seotud Läti sõjaväe igapäevakultuuriga.

Läti kõrgemaks sõjaliseks autasuks on Karutapja orden (Lāčplēša Kara ordenis, asutatud 11. novembril 1919), mis on olemuselt võrdne Eesti Vabadusristiga ja mille väljaandmine lõpetati 1928. aastal. Kahjuks on Läti sõjamuuseumis väljas ainult ordeni III järk, sest 11 väljaantud teenetemärgist sai esimese järgu vaid neli lätlast. Et näha teenetemärgi kõiki kolme klassi, tuleb minna Eesti sõjamuuseumi, kus on kindral Laidonerile kuulunud I, II ja III klassi teenetemärgid. Kindral Laidoner oli ka ainuke välismaalane, keda autasustati kõigi kolme klassiga. Sarnaselt Vabadusristi kavaleridega olid Karutapja ordeni kavaleridel Lätis privileegid nii hariduses, teenistuses, transpordis kui ka arstiabis. Muuseumis on väljas ka Karutapja ordeni kavaleri söögiserviis, mis on kaunistatud ordeni värvides temaatilise ornamendiga ja kirjaga „L. k.

Kuna 1928. aastal Karutapja ordeni väljaandmine lõpetati, siis tühimiku täitmiseks asutati 1938. aastal Viestursi orden. Muuseumis on vaatamiseks ka Läti Aizsargi ehk kahe maailmasõja vahel tegutsenud Läti kaitseliidu teeneterist (Aizsargu Nopelnu krusts), mis asutati 1927. aastal. Sellega autasustati ka mitmeid Eesti kaitseliitlasi, nagu Harju ja hiljem Tallinna maleva pealikut kolonel Oskar Aleksander Raudveret, Sakala maleva instruktorit leitnant Alfons Rebast ja paljusid teisi.

Muuseumis on ka ulatuslik II maailmasõja väljapanek. Et lätlasedki teenisid mõlemal pool rindejoont, on nende ajalugu võrdselt kajastatud. Tuleb mainida, et vaatamiseks välja pandud käsirelvade kollektsioon on märkimisväärne ja esindab nii Nõukogude kui ka Saksa relvi. Läti relvagrenaderide eraldusmärgid ja varustus on esitatud omaette stendil, kus on jälgitav ka Läti grenaderi käiseembleemi muundumine sõja ajal.

Väljapanekus on ulatuslik ülevaade II maailmasõjale järgnenud vabadusvõitlusest ehk Läti metsavendadest. Kuna metsavendadel oli palju vaba aega, siis sisustasid nad seda ka käsitööga. Ekspositsioonis on puust nikerdatud igapäevaseid tarbeesemeid ning –uskumatu! – isegi kunstiliste nikerdustega kaetud poolautomaadi kaba.

Muuseumi viimane korrus tutvustab Läti relvajõudude arengut pärast iseseisvuse taastamist, põhirõhuga välismissioonidel. Ühtlasi annab see hea ülevaate läti sõduri varustuse, eriti vormi arengust veerand sajandi jooksul. Lisaks on korrusel „nurga taha“ peidetud tänapäeva Läti relvajõudude teenetemärgid ja väeosade märgid. Kui neid tundma õppida, saab lätlastega koos õppusel olles paremini aru, kellega tegu.

Nii et seda muuseumi tasub vaatama minna, kui on naabrite pealinna asja.

Läti sõjamuuseumi kohta loe lähemalt Kaitse Kodu! Facebooki-lehelt: www.facebook.com/kaitsekodu