4 minute read
Balkanimaad - jälle relvile?
Balkanimaad –jälle relvile?
Septembri eelviimasel päeval viis Serbia president AleksandarVučić kogu oma armee – 28 000 meest + 2000meest tegevreservist – lahinguvalmidusse. Seda põhjusel,et Kosovo president Hashim Thaçi külastas kiirpaadilGazivoda järve, mille n.-ö Kosovo kaldal asuv elektrijaamvarustab energiaga ka Serbiat.
Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog
Thaçit kallastele turvama saabunud 60 eriüksuslast hõivasid paariks tunniks jaama ja läheduses olevad ametihooned, kus töötavad kohalikud serblased. Tegemist oli järjekordse n.-ö tagasitegemise retkega, sest märtsis oli üks Serbia kõrge ametnik, kel tiitliks Kosova ja Metohija (nii nimetab mujal Kosovoks peetavat riiki 1989. aastast alates Belgrad) ametkonna juht, sisenenud ette teatamata Kosovo serblaste alale, kust võimud ta jõuga välja tõstsid.
8.–9. septembril käis Vučić ise ettehoiatamisega Gazivodas ja Mitrovicës. Samas oli ta eelnevalt keeldunud Euroopa Liidu vahendatud kohtumisest Thaçiga, mistõttu kosovarid takistasid tema liikumist.
Kuigi Kosovo juht ja tema saatjad lahkusid oma territooriumi eripiirkonnast kolme tunni pärast, läkitas Vučić selle kohta protestikirja nii ÜRO kui ka NATO peasekretärile.
2. oktoobril võttis Putin vastu Moskvas töövisiidil oleva Vučići. Kohtumise peateemaks oli Balkani olukorra keerulisus ja niigi teadaolev – Serbia säilitab sõjalise neutraliteedi ehk siis ainsana Balkanil ei astu NATOsse. Ning alles pärast Putiniga vestlemist tühistas Vučić 4. oktoobril sõjaseisundi, mis, mööngem, oli Ukraina sõja järgses Euroopas midagi täiesti uut! Muidugi oli kogu selle etenduse mõtteks näidata a Serbia täielikku sõltuvust Moskvast.
Kohtumine vormeliraja ääres
Paraku ei piirdu asi Serbiaga. Lääne ühispingutusel 1995. aastal kokkupandud riikluse Bosnia ja Hertsegoviina koosseisus on Serblaste Vabariik, mille juht Milorad Dodik jättis lääneriikidele algul Euroopameelse poliitiku mulje, ent kolis pärast Venemaa vetopanekut Srebrenica genotsiidi resolutsioonile ÜRO Julgeolekunõukogus 8. juulil 2015 selgelt üle Kremli leeri ja on mõistragi Vučići liitlane.
Dodik kohtus Putiniga veel 30. septembril vormel 1 etapi „juhukülalisena“ Sotšis, et jagada ärevust olukorra teravnemise üle Balkanil. Putin lubas aidata pingeid kontrolli all hoida ja soovis Dodikule edu. Too aga on juba loonud endale alluvad (separatistlikud) jõustruktuurid, ähvardab iseseisvumisega ja valiti selle jutuga 7. oktoobril – teist, mõõdukamat ja Euroopa jutuga serblast edestades – Bosnia ja Hertsegoviina presidentuuri.
Pole siis ime, et 5. oktoobril Austria parlamendis kõnet pidanud Euroopa komisjoni juht Jean-Claude Juncker rääkis uue Balkani sõja ohust. 104 aastat tagasi viidi just tänase Bosnia ja Hertsegoviina pealinnast Sarajevost, kus serblane tappis Austria-Ungari troonipärija, sõtta kogu Euroopa. Teise maailmasõtta tõmmatud jugoslaavid pidasid siis suurriike toetades maha ka omavahelisi kodusõdu ja sama kordus 1990.–1995. aastal. Möödus pisut rohkem kui pool sajandit ja – esimesel ettekäändel olid tuhanded mehed taas valmis verd valama!?
Venemaal jalg ukse vahel
Öelda, et Balkani rahvad ongi säärased, on ebaõiglane. Vanemad inimesed mäletavad, et reis puna- Jugoslaaviasse oli käimine rikkas riigis, võrreldes sotsialistliku Bulgaaria või Poolaga, ning pingeid sealsete rahvaste suhetes oli raske välja lugeda.
Kõik muutus järsult punaimpee- riumi lagunemisega 1990. aastate algul. Äärealadel vedas, Sloveenia ja Makedoonia iseseisvusid kergelt. Pikima iseseisvusajaga (seda ka Osmani impeeriumi aegade Balkanil) Montenegro pääses samuti puhtalt, ehkki pidi aastaid olema alamriigi staatuses. Horvaatial, Bosnia ja Hertsegoviinal, Kosovol ja Serbial tuli aga kaasa lüüa ränkades võitlustes, sest Serbia šovinistid püüdsid säilitada Balkanil võimalikult suurt võimu.
Võitluste puhkedes pani toonane Euroopa Liit kokku nn Badinteri komisjoni, kes hakkas otsustama, millised Jugoslaavia osad on väärt iseseisvust. Nagu karta võis, olid detsembris 1991 avaldatud järeldused reaalsusest kaugel.
Komisjoni arvates olid näiteks küpsed vaid Sloveenia ja Makedoonia. Esimene oli juba siis iseseisev ja tänaseks nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s, teist aga pole kuhugi võetud!? Põhjuseks riigi nimi Makedoonia, millega polnud nõus samanimelise provintsiga Kreeka. Algusest peale oli kõigile selge, et Kreeka sellise hoiaku taga oli Kremli soov vältida Euroopa Liidu ja eriti NATO laienemist Balkanile. Nüüd on selge seegi, et Kreeka veto, millele kõik allusid, tagas Kremlile võimaluse ilmuda Balkanile siis, kui ta oli selleks valmis.
Kosovo kiusamise hind
Badinteri komisjoni varjus käinud Berliini, Pariisi ja Londoni võitlus mõjuvõimu pärast segas kohaleviidud rahukaitsjate kasutamist puhkenud võitluste lõpetamiseks. Euroopa relvajõudude hambutus tingis USA vägede kohaletuleku, mille n.-ö tasakaalustamine omakorda eeldas Venemaa armee kaasamist. Puna- Jugoslaavia suutis mäletatavasti vältida Nõukogude armee asumist oma pinnal, aga 1996–2003 viibis Bosnia ja Hertsegoviinas ning Kosovos kokku 1200 Venemaa rahuvalvajat, kellest 250 meest hõivasid liitlastega sõlmitud kokkulepet eirates juulis 1999 brittide käest Pristina lennuvälja. Ehk siis – venelased näitasid juba president Jeltsini päevil, et neilt tuleb kõike oodata.
2002. aastal teatas uus president Putin Venemaa väeosade lahkumisest Balkanilt, Kuubast ja Vietnamist, jättis aga seejärel täitmata Jeltsini antud lubadused likvideerida 2003. aasta lõpuks Venemaa sõjabaasid Moldovas ja Gruusias.
Lääne kergendustunne Balkanil kasvas veelgi, kui 2004 valiti võtmeriigi Serbia presidendiks Euroopa Liidu meelne Boris Tadić. Märgiline oli seegi, et Euroliidu tegevuskavas viidi suhete käsitlemine Lääne-Balkani riikidega (Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo, Makedoonia, Montenegro, Serbia) 2005. aastal jaotusest „välissuhted“ üle jaotusesse „laienemine“ ehk anti selgelt märku, et tegemist on tulevase Euroopa Liidu alaga.
Siinkohal vajab lisamist, et Prantsusmaa eestvedamisel sündis 2008. aastal Euroopa Liidu koostööprogramm Vahemeremaadega ja ligikaudu samal ajal (väljakuulutamine enne Gruusia sõda augustis 2008) loodi Poola ja Rootsi eestvedamisel sellega tähelepanu ja ressursside eraldamise mõttes konkureeriv idapartnerlus (Valgevene, Ukraina, Moldova, Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia). Euroopa Liit hakkas toimetama korraga kolmel väljal, kusjuures ammu liikmelisust taotlenud Türgi liideti Lääne-Balkani grupi juurde, mida sai samuti tõlgendada kui märguandmist, et Euroopa Liidule tuleb lisa just sealt.
Samas jäi lahtiseks Kosovo tulevik, mille julgeoleku kaitsmine oli NATO vägedelt üle läinud ÜRO egiidi all tegutsevatele jõududele. Otsustava tegutsemise asemel seisus, kus kosovarid olid oma iseseisvumissoovi korduvate hääletamistega kinnitanud, 1999. aasta sõja kordumist ei tahtnud keegi jne, algas Badinteri komisjonist alguse saanud lõputu tingimuste esitamine Kosovo valitsusele deviisi all „Enne standardid, siis staatus“.
Võitlus mõjuvõimu pärast
Mõistagi tootis säärane taktika vaid umbusku Brüsseli kavatsuste suhtes ja Kosovos lõppes asi sääraselt, et Kosovo parlament kuulutas n.-ö omaalgatuslikult veebruaris 2008 välja iseseisvuse, millega enamik riike (praegu 117) nõustusid. Keeldujate hulka kuuluvad Venemaa,
Hiina, India, Iisrael, Euroopa Liidust Hispaania, Kreeka, Küpros, Rumeenia, Slovakkia jt.
2012 muutus olukord Balkanil kardinaalselt, kui Serbia etteotsa valiti Venemaaga strateegilise koostöö vormistanud Nikolić ja 2017. aastal Vučić.
2014 toimusid Europarlamendi valimised ja seejärel moodustatud Euroopa Komisjoni juht Jean-Claude Juncker kuulutas peaaegu kohe, et kuni järgmiste valimisteni Euroopa Liidu laienemist ei toimu. Koheselt kahanesid ka Euroopa Komisjoni volinike ja muude esindajate ringsõidud Balkanil.
Samal ajal laiendasid nii Venemaa, Hiina kui Türgi oma tegevust Balkanil. Gaasitrasside ja raudteede rajamise kõrval pole unustatud slaavlaste maailmasõdadeaegseid ühisvõitlusi – vanad monumendid leiavad taastamist ja tähtpäevad suurejoonelist äramärkimist.
Tegelikult saab rääkida ka Venemaa uuest sõjabaasist Balkanil. 25. aprillil 2012 avati Nišis Venemaa-Serbia humanitaarabikeskus RSHC, kus said väljaõpet mitme riigi sõjaväelased, kes tegelevad praegu demineerimisega sõjategevusest vabadel aladel Süürias.
Paljuski USA uue presidendi Donald Trumpi mõjul elavnes lõpuks ka Brüsseli poliitika Balkani suunal – volinikud ja muud tegelased hakkasid uuesti sealseid pealinnu külastama ja 6. veebruaril 2018 avaldati uus strateegia. Selle pealkiri on paljulubav: „Lääne-Balkani riikide reaalne Euroopa Liiduga liitumise väljavaade ning Euroopa Liidu tõhustatud koostöö nendes riikides“. Juncker lubas oma septembris peetud viimases aastakõnes, et Serbia ja Montenegro võiksid Euroliiduga liituda 2025. aastal. Ent kuna Vučić ja Putin kinnitasid kohe seejärel, et Serbiast NATO liiget ei saa, siis jääb üle vaid jälgida Balkanil toimuvat sama tähelepanelikult nagu Ukrainas toimuvat – mõlemad asuvad Euroopas.
Pixabay
