Balkanimaad – jälle relvile?
MAAILMAPILK
Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog Thaçit kallastele turvama saabunud 60 eriüksuslast hõivasid paariks tunniks jaama ja läheduses olevad ametihooned, kus töötavad kohalikud serblased. Tegemist oli järjekordse n.-ö tagasitegemise retkega, sest märtsis oli üks Serbia kõrge ametnik, kel tiitliks Kosova ja Metohija (nii nimetab mujal Kosovoks peetavat riiki 1989. aastast alates Belgrad) ametkonna juht, sisenenud ette teatamata Kosovo serblaste alale, kust võimud ta jõuga välja tõstsid. 8.–9. septembril käis Vučić ise ettehoiatamisega Gazivodas ja Mitrovicës. Samas oli ta eelnevalt keeldunud Euroopa Liidu vahendatud kohtumisest Thaçiga, mistõttu kosovarid takistasid tema liikumist. Kuigi Kosovo juht ja tema saatjad lahkusid oma territooriumi eripiirkonnast kolme tunni pärast, läkitas Vučić selle kohta protestikirja nii ÜRO kui ka NATO peasekretärile. 2. oktoobril võttis Putin vastu Moskvas töövisiidil oleva Vučići. Kohtumise peateemaks oli Balkani olukorra keerulisus ja niigi teadaolev – Serbia säilitab sõjalise neutraliteedi ehk siis ainsana Balkanil ei astu NATOsse. Ning alles pärast Putiniga vestlemist tühistas Vučić 4. oktoobril sõjaseisundi, mis, mööngem, oli Ukraina sõja järgses Euroopas midagi täiesti uut! Muidugi oli kogu selle etenduse mõtteks näidata Serbia täielikku sõltuvust Moskvast.
Kohtumine vormeliraja ääres
Paraku ei piirdu asi Serbiaga. Lääne ühispingutusel 1995. aastal kok36
8 | 2018
kupandud riikluse Bosnia ja Hertsegoviina koosseisus on Serblaste Vabariik, mille juht Milorad Dodik jättis lääneriikidele algul Euroopameelse poliitiku mulje, ent kolis pärast Venemaa vetopanekut Srebrenica genotsiidi resolutsioonile ÜRO Julgeolekunõukogus 8. juulil 2015 selgelt üle Kremli leeri ja on mõistragi Vučići liitlane. Dodik kohtus Putiniga veel 30. septembril vormel 1 etapi „juhukülalisena“ Sotšis, et jagada ärevust olukorra teravnemise üle Balkanil. Putin lubas aidata pingeid kontrolli all hoida ja soovis Dodikule edu. Too aga on juba loonud endale alluvad (separatistlikud) jõustruktuurid, ähvardab iseseisvumisega ja valiti selle jutuga 7. oktoobril – teist, mõõ-
dukamat ja Euroopa jutuga serblast edestades – Bosnia ja Hertsegoviina presidentuuri. Pole siis ime, et 5. oktoobril Austria parlamendis kõnet pidanud Euroopa komisjoni juht Jean-Claude Juncker rääkis uue Balkani sõja ohust. 104 aastat tagasi viidi just tänase Bosnia ja Hertsegoviina pealinnast Sarajevost, kus serblane tappis Austria-Ungari troonipärija, sõtta kogu Euroopa. Teise maailmasõtta tõmmatud jugoslaavid pidasid siis suurriike toetades maha ka omavahelisi kodusõdu ja sama kordus 1990.–1995. aastal. Möödus pisut rohkem kui pool sajandit ja – esimesel ettekäändel olid tuhanded mehed taas valmis verd valama!?
Venemaal jalg ukse vahel
Öelda, et Balkani rahvad ongi säärased, on ebaõiglane. Vanemad inimesed mäletavad, et reis punaJugoslaaviasse oli käimine rikkas riigis, võrreldes sotsialistliku Bulgaaria või Poolaga, ning pingeid sealsete rahvaste suhetes oli raske välja lugeda. Kõik muutus järsult punaimpeeriumi lagunemisega 1990. aastate algul. Äärealadel vedas, Sloveenia
PIXABAY
Septembri eelviimasel päeval viis Serbia president Aleksandar Vučić kogu oma armee – 28 000 meest + 2000 meest tegevreservist – lahinguvalmidusse. Seda põhjusel, et Kosovo president Hashim Thaçi külastas kiirpaadil Gazivoda järve, mille n.-ö Kosovo kaldal asuv elektrijaam varustab energiaga ka Serbiat.
