Kaitse Kodu! nr 2 2012. a

VENEMAA RELVAJÕUDUDE ENIMLEVINUD SOOMUSMASINATE IDENTIFITSEERIMINE XI NR 2/2012 (110/556)

KAITSELIIDU AJAKIRI

KAITSE

KODU!

Palju õnne vabariigi aastapäevaks!

Reet Naber teab, et admiral Pitkal tegelikult auastet polnudki

NR 2/2012 (110/556) VENEMAA RELVAJÕUDUDE ENIMLEVINUD SOOMUSMASINATE IDENTIFITSEERIMINE XI NR 2/2012 (110/556)

Sisukord

10

Sõjaväeliste auastmete andmine

13

Maailmapilk: Lõpuks ometi!

14

Palju õnne, härra admiral!

19

Kindralmajor Aleksander Jaakson väärib mälestuskivi

20

Naiskodukaitse kodutütred

24

Õpetajaks õppimine on elukestev tegevus

37

Täpsuspüssist M14 ja selle laskemoonast

44

Normaalne, ent Utrial haruldane meeskond

47

Kaitseliidu teenetemärkide andmine

48

Aasta vabatahtlikud on eestvedajad

61

Fotokool. Digikaamerad ja filtrid

KAITSELIIDU AJAKIRI

KAITSE

KODU!

Palju õnne vabariigi aastapäevaks!

Reet Naber teab, et admiral Pitkal tegelikult auastet polnudki

NAISKODUKAITSE

51

Võrukesed valisid oma aasta naiskodukaitsja

52

Võru naiste suusamatk põimus ellujäämisõppega

53

Kiire esmaabi päästab elu

KAANEFOTO: ARDI HALLISMAA, KAITSEVÄGI

NOORTEORGANISATSIOONID

56

Kodutütred pidasid juubeli puhul viisteist sünnipäevapidu

VAHEVIHIK Venemaa relvajõudude enimlevinud soomusmasinate identifitseerimine XI

24

37

Kaitse Kodu! 2/2012

52

3

Peatoimetaja veerg

Vana ja värske Kaitseliit

K

rõmps värske salat kirsstomatite, väikese oliiviõli ja ürtidega, natuke Parmesani juustu ka.

Mm... Maitsev. Aga võib-olla ka hoopis porgandisalat koduse peakapsaga, maitse asi. Igal juhul on värske salat 21. sajandil tavaline ja igapäevane toit — vähemasti seni, kuni selle kõrvale saab kartulit ja sealiha ka. Tegelikult eestlased ju põlised toorsalati sööjad pole, selle tõi täiesti uudse roana siinkandi toidulauale möödunud sajandi alguses Naiskodukaitse.

Ka ei suutnud keegi esialgu uskuda, et Johan Pitka mõte usaldada lihttöölistele relvad ja koondada nad Kaitseliitu saab toimida nii, nagu mees seda ette kujutas. Nii polnud ju varem tehtud!

Aasta kaitseliitlaseks valitud Kristjan Varikut iseloomustasid kaaslased kui meest, kes otsib alati arengut ja lahendusi, leppimata paigalpüsimise või vabandustega. Aasta naiskodukaitsja Nele Sarrapiku suureks väärtuseks pidasid kaaslased tema loovat loomust. Usun küll, et uuendusmeel ja ajaga sammu pidamine, veelgi enam, ajast poole sammu võrra ees käimine on vabatahtlikul initsiatiivil põhineva organisatsiooni geenides. See ei tähenda siiski tuules siia-sinna laperdava liblika staatust. Kaitseliit on sõjaliselt korraldatud organisatsioon ja toetub oma nelja jalaga kindlalt traditsioonidele ja mälule.

Veebruar on lühike kuu, kuhu mahub palju mäletamist: 2. veebruaril tähistame Tartu rahu aastapäeva, 17. veebruaril Kaitseliidu taasloomist Järvakandis ja 24. veebruaril Eesti vabariigi aastapäeva. Aasta kõige lühemasse kuusse mahuvad ka Johan Laidoneri, Konstantin Pätsi ja Johan Pitka sünnipäev. Pidu- ja mäletamiskõnedes ning -pöördumistes tuletatakse ikka ja jälle meelde, kuidas see kõik oli, kuidas see kõik läks ja kuhu oleme tänaseks jõudnud.

Mäletamine annab kindlustunde ja tsementeerib jalgealuse, aga uuendusmeel on meie mälu ja traditsiooni orgaaniline pärisosa. Täna elavatest inimestest ehk kõige paremini Kaitseliidu loojat ja visionääri Johan Pitkat tundev mereajaloolane Reet Naber on kindel, et kui Pitka oleks iseendast sada aastat noorem, oleks Facebook täna tema postitusi täis. Tuleb olla kaasas, tuleb olla seal, kus käib elu!

Enam kui 400 tuhat eestlast on sotsiaalmeedias ja nüüd on seal ka vana hea Kaitse Kodu!. Leia meid üles ja jaga oma mõtteid, sest nii on see meil Kaitseliidus kombeks.

LIIVI REINHOLD, peatoimetaja

Kaitseliit

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu!

Asutatud 11. septembril 1925

Kaitse Kodu! internetis www.kaitseliit.ee/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu

Väljaandja Kaitseliit Ilmub kaheksa korda aastas

Kaitse Kodu! postkastis

Peatoimetaja: Liivi Reinhold Keele- ja stiilitoimetaja: Viire Villandi Naiskodukaitse

Makett ja küljendus: Matis Karu

Liikmemaksu tasunud kaitseliitlased saavad ajakirja tasuta koju tellida maleva personalispetsialisti juures Kõik teised saavad tellimuse vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.post.ee) Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 15.34 eurot; tellimisindeks 78226

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Noored Kotkad

Toimetus: Toompea 8, Tallinn 10142 Telefon 717 9106 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Trükitud ASi Printall trükikojas Toimetus kaastöid ei retsenseeri ega tagasta.

Toimetuse kõnetund esmaspäeviti kell 13–15 Tallinnas Toompea 8, tel 717 9106 Kaastööde saatmise tähtajad: 5. märts, 16. aprill, 28. mai, 30. juuli, 10. september, 22. oktoober, 10. detsember

Kodutütred

4

Kaitse Kodu! 2/2012

Uudised Kaitseliitlased treenisid vabariigi valitsust Vabariigi valitsus harjutas jaanuari lõpul kriisiõppusel Küberpalavik 2012 ulatusliku küberründe hädaolukorra lahendamist.

Ministrite tasemel kriisiõppus oli jätkuks valitsuse kriisikomisjoni õppusele. Õppuse eesmärk on värskendada ja suurendada juhtkonna teadlikkust aktuaalsetest küberohtudest, mille äratundmine võib olla raskendatud ja mis võivad mõjuda kriitiliselt tähtsatele teenustele, selgitas Küberpalavikul osalenutele jaotatud märkmik.

Valitsuskabineti liikmetel tuli langetada otsuseid, kuidas taastada ja tagada küberrünnete tõttu katkenud elutähtsaid teenuseid. Näiteks arutas valitsus tegutsemist olukorras, kus õppuse stsenaariumi järgi olid tekkinud ulatuslikud elektrivarustuse häired ja ilmaprognoosi kohaselt oli lähenemas erakordne külm. „[Valitsuse tasemel küberkaitse kriisiõppuse] mõtte autor on Johannes Kert, kes ütles, et kui teha suuri asju, siis tuleb tõesti suurelt teha,“ rääkis Küberpalavikust Kaitseliidu küberkaitse üksuse ülem ltn Tanel Meiel. Esmalt täiendasid küberkaitseliitlased end metoodika alal lombi taga Ameerika Ühendriikide sisejulgeolekuministeeriumis, kuid sealt saadud taktikalise tasandi staabiharjutuse aluseid tuli vabariigi valituse tasemel põhjalikult ümber teha. „Metoodikat tuli käigult muuta ja leida need tegurid, mis õiged sõnumid valitsusele kohale viivad,“ seletas ltn Meiel. Õigete sõnumite väljatöötamisega oli ametis 16-liikmeline Küberkaitseliidu meeskond, kaasa lõid ka kõik ministeeriumid.

Ltn Meiel peab õppust kordaläinuks ja rõõmustab kõige enam selle üle, et näeb Küberpalavikul reaalset mõju. „Mitmed ministeeriumid on oma protokolle õppuse eel ja järel muutnud ja see on ainult positiivne,“ rõõmustas ltn Meiel.

Kaitseliidu Kooli kompaniiülema kursus käis matkekeskuses sõda mängimas Veebruaris veetsid kompaniiülema kursuse õppurid nädalavahetuse Tartus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste matkekeskuses, et proovida kätt terve kompanii juhtimisel.

Puiestee tänava sõjaväelinnakusse sisse seatud keskuses on võimalik arvutipõhiste interaktiivsete imitatsioonisüsteemide abil matkida lahingujuhtimist ja kriisireguleerimist erinevatel tasanditel.

Kaitse Kodu! 2/2012

5

Uudised

Tallinna malev avas oma liikmetele raamatukogu Kaitseliidu Tallinna malev avas veebruaris oma liikmetele raamatukogu. Aegade jooksul on maleval kogunenud, malevale üle antud, kingitud ja pärandatud palju raamatuid. Kõige enam raamatuid (Eesti, Soome, Rootsi, Ameerika Ühendriikide ja Venemaa erinevate militaarmaterjalide kõrval) pärineb nüüdseks manalateele lahkunud malevlase Arnold Pralitsa pärandatud väliseesti teoste kogust. Raamatukogus on ka juturaamatuid, õppekirjandust, määrustikke. Täpsem teavikute loetelu on Tallinna maleva kodulehel (tallinn.kaitseliit.ee). Esialgu on raamatukogu asukohaks maleva staabihoone, nii saavad malevlased staabiga tuttavamaks ja lugemise kõrval on võimalik lahendada ka Kaitseliiduga seotud administratiivseid küsimusi.

Raamatute laenutamisega tegelevad Tallinna ringkonna naiskodukaitsjad Marju ja Marjanne Mändmets. Esialgu on raamatukogu avatud igal esmaspäeval kell 17—19, kuid sõltuvalt malevlaste lugemishuvist on võimalik lahtiolekuaega vastavalt vajadusele muuta.

Kaitseliidu instruktorid käisid taas Gruusias

Kaitseliidu Tallinna malev koondab üle 2500 kaitseliitlase, naiskodukaitsja, noorkotka ja kodutütre ning on Kaitseliidu suurim struktuuriüksus.

Veebruaris seadsid järjekordsed Kaitseliidu Kooli koolitajad sammud Gruusiasse. Seekord õpetab Gruusia rahvuskaardi ohvitsere ja allohvitsere juhtimis- ja instruktorikursusel kolmeliikmeline instruktorite grupp.

Juhtimiskursus korraldatakse Gruusias esmakordselt, seega on ülesanne tõsine katsumus. Nädala lõppedes osalevad instruktorikursuse „üleandmistseremoonial“ Gruusias ka Kaitseliidu Kooli juhataja ning Taani Kodukaitse Akadeemia ülem.

Kaitseliidu instruktorid koostöös Taani Kodukaitsega on osalenud Gruusia rahvuskaardi väljaõppe arendamisel aastast 2010. Korraldatud on kolm instruktori- ja kaks instruktori treeneri kursust. Õpetajatena on Gruusias töötanud neli kaitseliitlast ja kaks Naiskodukaitse liiget.

Veebruari esimesel nädalal Tartu maleva lasketiirus peetud kpt Indrek Raudsepa mälestusvõistluse püstolist laskmises võitis Ernst Tungel, teiseks tuli Indrek Sild ja kolmandaks Margus Pala. Tartu maleva Akadeemilise malevkonna, motoriseeritud üksikrühma ja Kaitseliidu küberkaitse üksuse liikmed võistlesid täiskaliibrilisest ja väikesekaliibrilisest püstolist laskmises. Kolme parima laskuri nimed graveeritakse metallplaadile ja asetatakse kpt Indrek Raudsepa mälestusvõistluse autahvlile.

IVAR SIBUL

Tartus peeti Indrek Raudsepa mälestuseks laskevõistlus

Indrek Raudsepa mälestustahvlilt eemaldas katte tema poeg

Kpt Indrek Raudsepp (3. november 1968 — 31. jaanuar 2008) oli Tartu maleva liige alates 18. maist 1990, ta oli I malevkonna üliõpilaste kompanii rühmapealik, aastatel 1996—2006 Tartu maleva vaneminstruktor ja 2006—2008 Akadeemilise malevkonna pealiku abi.

6

Kaitse Kodu! 2/2012

Uudised Paju lahing 31. jaanuaril 1919

Paju lahingust möödus 93 aastat VELLO JASKA Kaitseliidu Valgamaa maleva teavituspealik

Kaitseliidu Valgamaa maleva ja tema eriorganisatsioonide, Kuperjanovi jalaväepataljoni, politsei, päästeteenistuse ning ümberkaudsete omavalitsuste esindajad kogunesid 31. jaanuaril tund enne keskpäeva Paju lahingu mälestusmärgi juurde, tähistamaks selle ohvriterohke Vabadussõja lahingu 93. aastapäeva. Ülevaate Paju lahingu käigust ja selle ajalooliselt tähtsusest Eesti iseseisvumisel tegi Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni tegevjuht mjr Meelis Kivi. Ta meenutas, et selles lahingus langes 42 ja sai haavata 113 meest. Haavata sai ka lahingus võidelnud partisanide juht ltn Julius Kuperjanov, kes suri saadud haavadesse 2. veebruaril Tartus Faure kliinikus.

Kuperjanovi seltsi juhatuse esimees Olev Teder tõi kohalolijate ette suure Maximilian Maksolly maali „Paju lahing“ koopia ja arutles, kuidas oleks võimalik seda eestlastele pühaks saanud paika ajakohasemalt ja arusaadavamalt tähistada.

MAXIMILIAN MAKSOLLY AKVARELL „PAJU LAHING“

Kaitse Kodu! 2/2012

7

Uudised

Võrukesed tähistasid Tartu rahu aastapäeva suuskadel UNO MINKA Kaitseliidu Võrumaa maleva teavituspealik

2 X UNO MINKA

Vastseliina Teisipäevaklubi ja Kaitseliidu Rõuge-Vastseliina üksikkompanii tähistasid juba seitsmendat aastat 2. veebruaril Tartu rahulepingu sõlmimise aastapäeva jõustruktuuride laskesuusatamisvõistlusega.

Stardini on veel aega, mõtleb Võrumaa maleva pealik kpt Kalev Ader

Pärast pärgade asetamist Vastseliina alevikus asuva Vabadussõjas langenute ausamba jalamile asusid politsei, kaitsepolitsei, päästeameti, Kaitseliidu Võrumaa maleva, Rõuge-Vastseliina üksikkompanii ja Teisipäevaklubi kolmeliikmelised võistkonnad 27 miinuskraadile vaatamata laskesuusatamise teatesprindi starti.

Esmakordselt asus võistlustulle Naiskodukaitse kolmeliikmeline esindus koosseisus Eleri Siidra, Tiiu Silm ja Anu Jõgeva. Väikesekaliibrilise vintpüssi BI-7 häid laskeomadusi tutvustas oma ala asjatundja ja endine tipplaskesuusataja Üllar Tähe.

Seekord polnud näha uhkete firmamärkidega suuski, vaid kõikidel oli võimalus proovida Kaitseliidus kasutusel olevaid puust lumelaudu. Võistlusjuhendi kohaselt pidi võistleja läbima kolm 500 m pikkust ringi suuskadel ja seejärel sooritama lasketiirus lamadesasendis viis lasku märklehtede pihta. Et möödalaske kogunes kõigil üksjagu, oli „autasuks“ 50 m pikkune trahviring.

Kuum tee ja lõkkesoe olid ainukesed, mis aitasid toonust tõsta ja pakasele vastu seista.

Võistluste võidu võtsid kiireimad, tugevaimad ja täpseima silmaga laskurid-suusatajad Dmitri Kulaga, Kaimar Juks ja Tarmo Tammesoo politsei võistkonnast.

Teise koha teenis välja võistkond nimega Viking, mille ridades särasid Priit Välba, Rain Vosman ja Tõnis Räim ning kolmanda koha sai Võrumaa maleva staabimeeskond koosseisus Kalev Ader, Andu Värton ja Toomas Piirmann.

Naiskodukaitse tubli võistkond

Tänavused kaitseväe meistrivõitlused sangpommi tõukamises peeti 26. jaanuaril Tallinnas Vahipataljonis. Meeskondlikult tuli võitjaks suurtükiväepataljon, vastavalt kaalule selgitati ka individuaalsed võitjad. Kaitseliidust osalesid võistlusel Tartu ja Pärnumaa maleva meeskonnad, kel võrdluses ajateenijate ja kaadriväelastega silmi maha lüüa ei tulnud.

Pärnumaa kaitseliitlane Eduard Virkus sai üldarvestuses individuaalse esikoha, Valdi Killing võttis võidu oma kaalukategoorias. Vennad Indrek ja Jaanus Roos Tartu malevast said aga hakkama isiklike rekordite püstitamisega.

Tartu maleva sangpommijad on malevas tuntud militaarspordi harrastajad, kes on saavutanud kõrgeid kohti nii Utria dessandil kui ka Indivusaalarvestuses võitis Pärnumaa maleva kaitseliitlane Erna retkel. Varasemalt on võistlustel kaasa Eduard Virkus löönud ka vbl Rainer Kuusk. Sangpommispordipisik on meestesse jäänud traditsioonilistelt jaaniõhtute rebimisvõistlustelt. Vähesed treeningud viiakse läbi maleva kitsukeses ja vähese varustusega jõusaalis. „Kord käis meil abis õiget tehnikat õpetamas maailmameister Ruben Poljakov,” sõnas n-srt Indrek Roos.

8

KAITSEVÄGI

Kaitseliitlased noppisid sangpommi tõukamise eest medaleid

Kaitse Kodu! 2/2012

Uudised

Järvas hakkasid õppima jaosanitarid Jaanuaris alustas Järva malevas viis nädalavahetust kestev jaosanitari erialakursus. Kursus viiakse läbi kaitseväe juhataja kinnitatud kava ulatuses. 14. jaanuari sisseastumiskatsetel pääses kursusele 16 Kaitseliidu ja Naiskodukaitse tegevliiget, kellest kolm on eelnevatel aastatel lõpetanud kursuse vabakuulajana. Nendest 16 osalejast kuus on Järva maleva noorkotkaste juhid.

LIIVI REINHOLD

Kursuse eesmärgiks on saada teadmisi ja oskusi, mis võimaldavad täita jaosanitari ülesandeid nii iseseisvalt kui ka allüksuse koosseisus. Viiel nädalavahetusel õpetatakse inimorganismi ehitust ja funktsioone, esmaabivõtteid tervisehäire korral, kaitseväe ja Kaitseliidu jaosanitari instrumentide ja medikamentide kasutamist ning jagatakse sõjaväemeditsiini- ja välihügieenialaseid teadmisi.

Lisaks Järva maleva oma instruktoritele on kaasatud kaitseväe välismissiooni kogemusega arst ltn Indrek Olveti ja arst Endla Metsaru kaitseressursside ametist.

Järva malev alustas jaosanitari erialakursuse korraldamist 2008. aastal katseprojektina. Teine kursus sai teoks 2010. aastal, tänavu alustas kolmas. Kokku on Järva malev koolitanud juba peaaegu 40 jaosanitari. Kahe eelmise lennu lõpetanud on osalenud praktiliste kogemuste saamiseks erinevate väljaõppeürituste meditsiiniteenistuses, Karell Kiirabis, instruktoritena projektis „Kaitse end ja aita teist“ ning lõpetanud rühmaparameediku kursuse Kaitseliidus.

Valgas jätkub Kaitseliidu ja politsei koostöö Lõuna politseiprefektuuri prefekt politseikolonelleitnant Tarmo Kohv ja Kaitseliidu Valgamaa maleva pealik kpt Tõnis Org sõlmisid käesolevaks, 2012. aastaks koostööleppe. Enne allkirjastamist vaeti ka möödunud aastaks sõlmitud lepingu üksikasju. Nii kpt Org kui ka politseikolonelleitnant Kohv kinnitasid, et kõik ühiselt kavandatu on täide viidud.

Viru maleva 600. liige on maavanem Kaitseliidu Viru malev ületas jaanuaris kuuesaja liikme piiri ja sai väikese liikmeskonnaga maleva staatusest välja. 11. jaanuaril kinnitati Kaitseliidu Viru maleva 600. tegevliikmeks Lääne-Viru maavanem Einar Vallbaum.

Olulisimad punktid 2012. aasta koostööleppes on ühised esitlused Eesti vabariigi aastapäeval (24. veebruaril), Valgas korraldataval maakaitsepäeval (23. juunil) ja 17. augustil peetavad militaarfestivalil. Jätkuvalt kavandatakse Valga politseijaoskonna, Kaitseliidu Valgamaa maleva ja Valga päästeosakonna turniire korvpallis, jalgpallis ja võrkpallis. Ka osalevad mõlema asutuse võistkonnad jõustruktuuride laskevõistlustel.

Tehakse koostööd lastele ja noortele kavandatud 2012. aasta projektide läbiviimisel ning 2013. aasta projektide kavandamisel. Korraldatakse ühiseid õppepäevi ja abipolitseinike täiendõpet. Viiakse läbi ühiseid politseioperatsioone. Valga politseijaoskonna töötajate lastel võimaldatakse osaleda noorkotkaste ja kodutütarde suvelaagris.

„Kaitseliidu põhimõtted on mulle südamelähedased, pean ennast kodukoha patrioodiks,“ sõnas Vallbaum, kelle arvates on paljudele eestlastele vabatahtlik tegevus oma riigi heaks igapäevase elu loomulik osa. Maavanema oma sõnul on tema Kaitseliitu astumisel mängus ka perekondlik järjepidevus. Nimelt oli tema vanaisa kaitseliitlane ja poisikeseeast on teda saatnud ka teatav huvi militaarvaldkonna vastu. Vallbaum, kes astus Kaitseliidu tegevliikmeks, mitte toetajaliikmeks, ütles, et õppused kuuluvad tema lähiaja plaanidesse. „Arvan, et tulevik näitab, milliseks minu roll Kaitseliidus kujuneb. Ma ei taha olla üksnes nimi paberil, vaid ajaressursi piires kaasa lüüa,“ rääkis ta.

Kaitse Kodu! 2/2012

9

Määramised

Sõjaväeliste auastmete andmine Kaitseväe juhataja 6. veebruari 2012 ettepanekul andis president Toomas Hendrik Ilves Eesti vabariigi põhiseaduse § 78 p 15, rahuaja riigikaitse seaduse § 3 lg 1 p 5 ning kaitseväeteenistuse seaduse § 32 p 3, § 35 lg 2 ja 3 alusel sõjaväelised auastmed KOLONEL Eduard KIKAS Kajari KLETTENBERG KOLONELLEITNANT Gunnar HAVI Rain JANO Eero KINNUNEN Tarmo LAANISTE Priit LEONTJEV Tarmo METSA Janek NIITSOO Oleg NOVIKOV Kert-Robert NÕMME Allan PARV Argo RISTISAAR Riho TAMMISTU Hillar TINT Toomas UUSTAL Riivo VALGE KAPTENLEITNANT Roman LUKAS MAJOR Andrus ALLIKAS Jüri BACHMAN Lauri BENDER Agur BENNO

Ivar JÕESAAR Kert KAEVATS Toomas KOORT Kaido LUSIK Hannes MEIMRE Kristjan MULD Ivar MÄERAND Maanus NIGUL Villiko NURMOJA Tõnis ORG Olev PUNG Veljo RAIDE Kaspar SAUL Neinar SELI Janek ZÕBIN Urmas TAMMEAID Jaan TEPP Toomas TÕNISTE Tõnis VAU Raul VEILER Kaia VIIUL Andres VÄLLI KAPTENMAJOR Jaan KIRSS Ingrid MÜHLING Ain PÄRNA Arto REINMAA

KAPTEN Marek AAS Ott ARO Uku AROLD Elend AULI Andre AUSTA Maksim BUKREJEV Jana DIMITRIEVA Siim HANNUS Rain JÕEVEER Elle JÜRGENSON Raul KADASTE Neeme KALDA Agu KARELSOHN Kristian KIVIMÄE Marek KOPPELMANN Toomas KÜTARU Viljar LAANESTE Andres LAPP Ramil LIPP Rein LÕPPE Mati MEEDLA Andres OJALT Indrek OLVETI Mattias PUUSEPP Jüri PUUST Mati RAIDMA Toivo RAUDNAGEL Aldo REIMETS

Feliks ROODVEE Rene RÄTSEP Margo SAI Ivar SAMMAL Margus SANDER Ivo SILBAUM Rivo ZIRK Meelis TASA Taivo TÄRI Valdo VESKI Siim VUNTUS VANEMLEITNANT Tanel KANGRO Egon KAUR Rait LUKS Vambola TAMBERG LEITNANT Aigar ALLIKA Mart ALLIKU Juhan AUS Karel BRANDT Hegert HORN Enari ILVES Aare KABEL Tõnis KLAASIMÄE Vladimir KLIMUŠEV Lauri KÕRGVEE

Vanemohvitseride pagunid

10

Kaitse Kodu! 2/2012

NOOREMLEITNANT Vahur AGAR Ahti AHO Tanel EISKOP Ahto JASKA Heino JUUR Viktor KOKK Margus LILLAK Prohhor LOOMIK Jaanus MATSO Raido MULD

Määramised

Kaido KÄNDMAA Mark LASKAR Janno LAURI Raimond LUNEV Merje MEERITS Ermo MIHHOTIN Keiu MIRKA Piret MOORA Rauno MÄE Allan OLLEMA Kuno PEEK Aivar PILV Meelis RAAG Andrei ŠARAPANJUK Taavi TAMM Indrek TEDER Mihkel TOMMINGAS Jaanus URB Andres VALLNER Jaano VIJA

Mati MÄE Mait MÄESALU Martin MÄNDLA Rivo NEUHAUS Enrico PALM Rivo RAUDSEPP Alo RULL Arno RUUSALEPP Jürgen SARMET Sander SCHMIDT Sven SOOMETS Priit SOOSAAR Gunnar SÜTT Aivar TIKENBERG Illimar TUULA Kristiina VALGI-KOPTI Jaak VIIROJA Joel VÕSU Aavo VÄLI LIPNIK Lemme BERKIS Dmitri DRJUKOV Alo-Rene JÕGI Kaarel KAASIK Jarno KALIND Andres KALJO Toomas KASK Toomas KAUN Argo KIVI Karry KUKK Tarmo KULL

Nooremohvitseride pagunid Reimo LEOL Kert MEIDRA Lauri OKS Andres OTS Tarmo PIHLIK Mihkel PIIRSALU Peep PURJE Kuido SAARPUU Kristo SINIVEE Jaago SUSI

Kaido ZETTUR Jaak TAMRE Erkki TIKK Juhan-Henrik UPPIN Miiko VAINER Veiko VASKE Toomas VERREV Sören VETEVOOL Tanel VIKS

Kaitseväe juhataja brigaadikindral Riho Terrase 15. veebruari 2012 käskkiri nr 119P

Auastme andmine Rahuaja riigikaitse seaduse § 14 lg 3 p 15 ja § 15 lg 1 ning kaitseväeteenistuse seaduse § 32 p 2 ja § 35 lg 3 alusel ning seoses Eesti vabariigi 94. aastapäevaga anda reservväelastele sõjaväeline auaste VEEBEL Andras LAUGAMETS Karmen MAURUS NOOREMVEEBEL Illar ARUKSAAR Alo KARUS Ivo LAAN Elvis PAAT Sulev PAESALU Rainer RALLMANN Meelis ROOMET Tanel VIKSI VANEMSEERSANT Ain EHARI Elend ERIK Ilmar KUIVA Urmas PIIGERT Andres SINIVEE MARTIN AVAMERI

Kaitse Kodu! 2/2012

VANEMMAAT Jaanus ELMERS

SEERSANT Kaido EMBERG Hardi JÕGISALU Meiko LEPPENIT Raul LINDSALU Jüri RAUDE Ivar SISKA Taavi TIHANE Timo TINTSE Arvo VARDJA Urmo VÕSA MAAT Gunnar KOTKAS NOOREMSEERSANT Janek HAAR Vaikko LEMBA Meelis LOKK Daniel NÜÜD Tõnu OJASOO Martin VALTER

11

Määramised

Kaitseväe juhataja brigaadikindral Riho Terrase 15. veebruari 2012 käskiri nr 120P

Auastme andmine Rahuaja riigikaitse seaduse § 14 lg 3 p 15 ja § 15 lg 1 ning kaitseväeteenistuse seaduse § 31 lg 5 p 2 ja § 32 p 2 alusel ning seoses Eesti vabariigi 94. aastapäevaga anda kaitseväelastele sõjaväeline auaste STAABIVEEBEL Siim VÄRK VANEMVEEBEL Pille AINSAR Risto KANKETER Reinar KLETTENBERG Madis KOPLIMÄE Deniss KRAJUHHIN Ainar KÄÄR Kristo PALS Aivar RATASEPP Lauri REBANE Indrek SAVIIR Margus SIMSON Jaan SOOSALU Karol TREIAL Tauno TUUL Margit TUVIK Janika UUSPUU Olga VESKIMETS VEEBEL Mario AUSTA Margus JÕELA Raido KAIS Sirje KIKKAS Sirli LEOK Andres LOOG Reijo MALINEN Margus MOORITS Aigor PAAS Marek PRISKO Arvo PUUR Siret PÄRN

Kermo REEDIK Gert ROOST Siim SIKKA Annika SOIKKA Eero SÄDE Sven TUULING Tanel VICHTERPAL Urmas VISNAPU Leho VÄINA VANEMSEERSANT Romas ALVER Rein ANSEN Jarmo ANTSMÄE Kalmer ANTSOV Marko HEINLOO Tõnis KLAAS Helen KONRAD Anatoli KRAVTŠUK Magnus LASS Vahur LICHT Sven LIIVAR Marek KÜNNAP Marek MATSALU Tõnis MERESMAA Viido NARUSKBERG Erki POOMANN Oleg ŽUKOVETS Mihhail TARASSOV Gert TASANG Madis TURK Maiu VALK VANEMMAAT Sirle MERIROOS

Mihkel NAAGEL Tõnu TÄNAV SEERSANT Margus ARTJOMOV Erik FATAL Rainer HANSCHMIDT Julia HELLAMAA Rain HENDRIKSON Emil HIIESALU Jüri HIIESALU Jall LAUR Marju JÄRVELA Irisa KALDA Hanno KALJUSTE Arno KENDER Karin KONT Mihkel KRAVIK Markus KÄBI Aire LILLELEHT Siim LINDMAA Tarmo LUUP Kenti LÜÜDIK Reelika MATSU Ergo METS Toomas MIKK Tõnu MIKK Karl MÕTTUS Kristjan MÄESTE Aavo MÜÜRSEPP Toomas NAAGEL Andrus NIIT Kristjan NURGAMAA Kristjan NÕMMIK Rauno OJASTE

Margus PAEKIVI Siim PALUMETS Sander PIHLAK Silver PRANK Aili PÕLDSAAR Janar ROSIN Tiit SOE Imre SOLNTSEV Kätlin SOOTS Kalev TABUR Vallo TENSING Villu TEPPO Härm TIIDEMANN Ain TOIT Janno TRUUP Rauno UDEKÜLL Toomas UMALAS Martin UMBLEJA Mehis URBALA Mario UUS Vladimir VESSELOVSKI Hannes VÄRTON MAAT Vladimir ARTAMONOV Alar KALJO Mart METSJÕE Märt METSJÕE Andrei PONOMARJOV Tom SCHNEIDER Alar ULMAND Tivo VÕHMAR NOOREMSEERSANT Andrei GAPI

Nooremseersant

12

Kaitse Kodu! 2/2012

K

adrioru staadionil 6. juulil 2004 peetud Eesti vabadusvõitlejate XII kokkutulekul pöördus Riigikogu poole poolteist tuhat eakat sõjameest. Oma kirjalikus avalduses soovisid nad, et Eesti vabariik langetaks kõige kõrgemal tasemel ametliku otsuse nende võitluse sisu ja mõtte kohta Teises maailmasõjas. Nii mõnigi hallipäine võitleja oli osa võtnud suvesõjast 1941, mil astuti vastu hävituspataljonidele, valmistati raskusi taganevale Punaarmeele, mis aga peamine, hoiduti ise Punaarmeesse sattumast. Lõuna-Eestis oli see hõlpsam, PõhjaEestis palju vaevalisem ja ohtlikum, sest sakslaste hoog rauges just Kesk-Eestis.

Maailmapilk

Lõpuks ometi!

Lõunapoolsetele vallamajadele ilmusid sinimustvalged lipud juba enne Saksa eelüksuste kohalejõudmist ja vallaametnikud asusid ametisse. Mõistagi pidas eesti rahvas end Eesti kodanikeks ja toimetama hakati Eesti vabariigi seaduste järgi. Eesti neiud ulatasid päevitunud ja tolmustele Wehrmachti mootorratturitele rukkililli — need olid nopitud pisaratega niisutatud põldudelt. 10. juulil 1941 pandi lippude lehvides Eesti vabariigi kord maksma ka Tartus Emajõe lõunakaldal. Vastavalt 1938. aasta põhiseadusele asus tegutsema vabariigi presidendi kohusetäitja, viimane seaduslik peaminister Jüri Uluots, kes oli imekombel ellu jäänud. Niipea, kui Punaarmee oli ülikoolilinnast täielikult välja löödud, kutsus Uluots kokku Eesti poliitikute nõupidamise, mille käigus koostati „Memorandum Eesti olukorrast“. 29. juulil anti see ametlikult üle Saksa võimudele.

Ehkki kõnesolev dokument oli koostatud ettevaatlikus keeles, rõhutati pöördumises sõnaselgelt Eesti riikluse katkematust ja taotleti sellele Saksa valitsuse tunnustust. Berliin vastas — vaikimisega. Tartus ei teatud muidugi, et juba kaks nädalat varem oli Adolf Hitler oma peakorteris rõhutanud: „Rangeks põhimõtteks peab jääma, et kunagi ei tohi lubada, et keegi teine rahvas kannab relva. See on eriti tähtis — isegi kui esmalt näib kergem mingeid võõraid allaheidetud rahvaid relvaabiks juurde tõmmata, on see vale. […] Ainult sakslane tohib kanda relva.“ Kaks ja pool aastat hiljem, 1944. aasta alguses oli Saksa juhtkonna toon muutunud. Rinnet oli nii palju kordi „õgvendatud“, et tuli alanduda ja paluda Eesti poliitikuid, et need kutsuksid oma rahvast üles toetama sakslaste sõda. Professor Uluotsal lubati ringhäälingu kaudu pöörduda Eesti kodanike poole. Riigipea kohusetäitja sõnum oli karm, aga lihtne: „Kõik mehed relvile!“ Sisuliselt kuulutas ta välja Eesti vabariigi üldmobilisatsiooni, olgugi Saksa relvadega ja ilma Eesti lippudeta. Muud võimalust polnud. Oli kätte jõudnud aeg, mil vaenlane number üks oli taas idaväravas. Teha polnud muud, kui võtta vastu relvad vaenlaselt number kaks selleks, et ära hoida kõige hullem. Just seda olid üritanud teha need tuhat viissada Kadriorgu kogunenud meest kuuskümmend aastat varem Narva ruumis, Sinimägedes. Ja A.D. 2004 tahtsid nad teada, mida nende kodumaa, nende oma riik sellest kõigest arvab. Nad olid tol ajal noored poisid.

Kas nad olid väljas õige asja eest?

Praegu on issanda aasta 2012. Riigikogu koosseisud on vaheldunud, igal suvel on aina kahanev arv vanu sõjamehi kogunenud Sinimägedesse, et seal ikka ja jälle küsida, kas nad võitlesid õige asja eest. Nad ei küsi seda uhkuse pärast, ammugi mitte mingi maise hüve saamiseks.

Nad küsivad seda hingerahu pärast, seistes vastamisi igavikuga.

Küsimus Eesti vabadusvõitlusest Teises maailmasõjas pole oluline mitte üksnes ajaloos olnu selgitamiseks, see pole oluline mitte ainult endast kõik andnud vanade meeste hingerahu seisukohalt. Kõige olulisem on tänase Eesti hinnang toimunule tulevaste põlvede jaoks. Sest nemad võivad samuti sattuda raskete valikute ette. Ajalugu ei saa ju mitte kunagi otsa.

Viimaks ometi on Eesti oma otsuse langetanud, Riigikogu on küünlakuu 14. päeval ütelnud: „Jah, poisid, te sõdisite õige asja eest!“ Eesti vabariigi seisund Teises maailmasõjas ei erinenud rahvusvahelise õiguse poolest Soome vabariigi seisundist. Mõlemad riigid olid ühtviisi rahvusvahelise õiguse subjektid ja pidasid suure sõja raames oma erisõda — õigustatud kaitsesõda. Soomlaste eelis oli, et nad said võidelda oma lippude all. Ent põhimõtteliselt ei muuda see Eesti jaoks midagi.

Eeloleval suvel möödub kakskümmend aastat de iure kogu aeg kestnud Eesti vabariigi põhiseadusliku korra tegelikust taastamisest. Peagi on meie teine iseseisvusaeg kestnud esimesest kauem. Meie riik rühib oma 100. sünnipäeva poole.

TRIVIMI VELLISTE, Kaitseliidu Toompea malevkonna liige

Kaitse Kodu! 2/2012

13

Esikaanel

Palju õnne, härra admiral!

Veebruaris, Johan Pitka sünniaastapäeva paiku näeb trükivalgust tema elulooraamat, mille koostas ajaloolane Reet Naber.

LIIVI REINHOLD Kaitse Kodu! peatoimetaja

K

unagine meremuuseumi teadur ja tänane mereväe ülema nõunik Reet Naber on üles kasvanud südamaal Vaimõisas. Merenduse juurde sattumine oli üks neid juhuseid, mis elus ikka ette tulevad. Keskkooli lõpul ei teadnud Reet veel, kas temast saab füüsik, ajaloolane või sportlane – liisu langemisega ajaloo kasuks algas suur juhuste jada.

Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist suunati ta ühte Tallinna põhikooli ajalooõpetajaks. „Seal ma siis kaks aastat õpetasin koolilastele ajalugu. Kuigi mulle meeldib õpetada ja mulle meeldivad lapsed, oli see töö tollel ajal ideoloogia tõttu raske. Minu põhimõte on alati olnud, et lastele ei tohi valeteda.

Ja ega lapsed ole rumalad, nad saavad ju aru,“ kir-

jeldab Reet oma õpetaja-aastaid. Niisiis haaras ta otsemaid juhusest, kui tekkis võimalus töökohta vahetada, ja asus ametisse meremuuseumi, teadmata ise tuhkagi merest või merendusest. Reet võrdleb end hiidlasega, kes olevat läinud laeva peale „santsu otsima“ ja vastanud kapteni küsimusele, kas mees ka merd sõitnud on, et „kuidas muidud ma siia Tallinna oleks pidanud saama“.

Mis teid, tollast merendusvõhikut meremuuseumis ees ootas?

Sattusin meremuuseumisse ääretult põneval ajal, 1977. aastal. Parasjagu käisid ettevalmistused 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks, sest Tallinn oli valitud regatilinnaks. See tähendas linnale suuri investeeringuid, ehitati palju ja loobuti enne seda aastaid kehtinud keelust rahastada aljud tuttaspordi- ja kultuurirajavad meretisi. Kogu vanalinn vuntmehed on siti üle, meremuuseumi rekonstrueerimiseks ja rääkinud, kuivõrd Paksu Margareeta res- tugevalt Pitka taureerimiseks oli äsja mälestuste lugealla kirjutatud leping mine mõjutas neid Poola restauraatoritega.

See oli suhteliselt kiire valima meremehe aeg, sest esimesed arhi- elukutset. tektid tulid kohale 1977. aasta sügisel ja 1980. aastaks pidi kõik valmis olema. Kui tänapäeval kõlab see normaalselt, siis tollal tundus uskumatu, et midagi sellist on võimalik teha nii lühikese ajaga.

Aga 1980. aastaks sai Paks Margareeta valmis ja avasime esimese ekspositsiooni.

P

Minu üheks tööülesandeks oli ekspositsiooniplaani koostamine, nii et tuli kiiresti õppida natukenegi orienteeruma mereasjanduses ja tutvuda meremuuseumi fondides säilitatavaga, saada selgeks ehitusjooniste lugemine jms. Meil oli tore kollektiiv ja piisavalt inimesi, kellelt oli minusugusel võhikul palju õppida. Praegu kaaluksin kümme korda, enne kui midagi niisugust ette võtaksin, aga siis olin 25-aastane ja hoopis hakkajam.

Millal Pitka sellele pildile tekkis?

Pitka tuli tasapisi, sest kui Eesti merenduse ajalooga tegeleda, ei ole lihtsalt võimalik temast Mierajaloolane Reet Naber valis Pitka eluloost jutustava raamatu pealkirjaks lause, mis kirjeldab tema arvates kõige tabavamalt admiral Pitka olemust

14

Kaitse Kodu! 2/2012

Esikaanel

ERAKOGU

Kunagi täiesti juhuslikult meretemaatikaga tegelema sattunud, tunneb Reet Naber end praegu mere ja meremeeste keskel nagu kala vees

mööda minna. Esimesena puutusin ma kokku tema mälestusteraamatutega. Need olid sellal muide nn erifondi trükised, mida raamatukogus sai vaid eriloaga kasutada. Aga muuseumis olid need olemas ja olid ka ühed esimesed, mida ma vanema merenduse kohta lugesin. Need olid mõnusasti kirja pandud, aga paljukest ma tollal sisust aru sain.

Kuid meelde nad jäid. Kui ma meremuuseumi tööle läksin, käisid seal koos meresõprade ring, kuhu kuulusid vanad meremehed, ja mereterminoloogia komisjon. Nende hulgas oli inimesi, kes mäletasid okupatsioonieelseid meresõite. Nende juttude kuulamine oli minu teine ülikool. Vanemate, targemate ja kogenumate kõrvalt olen tasapisi hakanud paremini aru saama, mis inimesed need üldse on, kes merd sõidavad. Loodetavasti on see aidanud mul ka Johan Pitkat mõista.

Ometi ei pea igast heast mälestuste kirjutajast tingimata veel mõnd raamatut kirjutama? Üks tõsisemaid põhjusi, miks ma Pitka vastu sügavamat huvi hakkasin tundma, oli just see, et paljud tuttavad meremehed on rääkinud, kuivõrd tugevalt Pitka mälestuste lugemine mõjutas neid valima meremehe elukutset. Rohkem hakkasin ma asja vastu huvi tundma siis, kui läksin tööle piirivalvesse. Seal tuli süveneda piirivalve ajaloosse – varem olin tegelenud pigem kaubalaevanduse ja kalanduse ajalooga. Et Pitka oli ka piirivalve asutaja, tuligi hakata tema kohta rohkem lugema. Mida rohkem tema kohta kirjutatut lugesin, seda enam tekkis küsimusi. Eriti sealtpeale, kui tulin tööle mereväkke. Nüüdseks olen ma juba aastaid tutvustanud nii mereväe kaaderkoosseisule kui ka ajateenijatele selle väeliigi ajalugu. Üha enam hakkas kerkima Kaitse Kodu! 2/2012

küsimusi teatud perioodide kohta mereväe eluloos, mille kohta polnud Pitka ega ka hilisemad kirjutajad midagi avaldanud. Õnneks olid minu ülikooliaegsed Tartu õppejõud meid õpetanud mõtlema ja analüüsima, mitte vaid ootama, et kõik faktid hõbekandikul ette kantakse. Ja ka kahtlema selles, mida loed.

Tasapisi alustasin materjali otsimisega Pitka elu ja tegevuse kohta. Nii ongi saanud juba harjumuseks, et kus iganes ma käin ja mida iganes loen, siis kõik, mis käib Johan Pitka kohta, tuleb kild killu haaval kausta panna. Et seda tühjust täita.

Mis seni kirja pandud Pitka loos kahtlusi tekitas?

Oma mälestustes kirjutab ta lapsepõlvest, meremeheteest ja Vabadussõjast. Siis saavad mälestused otsa. Tema änapäeelukäigust on 1938. aastal avaldavalgi nud lühikese ülevaate Karl August tundub, Hindrey. Aga see on kõigest õhuke brošüürike, kus suurt lisa Pitka et kõik eestlamälestustele ei leidu. Nii jäi ikkagi sed tunnevad kripeldama küsimus, kuidas üksteist, aga kujunes kaugsõidukapten Johan siis oli see veel Pitkast ühiskonnategelane, Kaitilmsem. seliidu, piirivalve, soomusrongide ja merejõudude looja, Vabadussõja kangelane jne.

T

Ta oli 18 aastat merd sõitnud ja siis Inglismaal kahasse ühe lätlasega laevatarvete äri avanud. Eks kaptenihärra olnud kogunud kapitali, aga sellega kõik ei piirdunud. Selle asemel, et Liverpooli oma äri juurde jääda, tuli ta üsna varsti Eestisse ja hakkas tegelema siinse mereasjanduse arendami15

Esikaanel

sega. Esmalt avas ta Tallinnas laevatarvete äri, siis asutas Tallinna Laevaühisuse, seejärel võttis üle Vene-Balti Päästeseltsi, mis oli baltisakslaste tugev ja traditsioonidega ettevõte, siis sai temast rahvusväeosade organiseerija, siis Kaitseliidu looja, siis merejõudude juht, Tallinna merekooli avamise initsiaator, mereasjanduse edendamise seltsi Laevandus ja kindlustusseltsi Mereabi asutaja...

Kuidas see võimalik on?! Tähendab, tal pidi olema väga palju kaasamõtlejaid ja toetajaid. Kuigi alguses oli ta ilmselt üsna tundmatu mees. Kohalikud eestimeelsed ringkonnad teadsid hästi tema venda Peäro Pitkat, kes oli silmapaistvalt eestimeelne kõrgem Vene ohvitser. Aga kes oli tema? Lihtsalt noorem vennas? Temataolisi pikka aega merd sõitnud kapteneid oli selleks ajaks kümneid, kui mitte sadu.

Aga mis see ikkagi oli, mille tõttu sai suhteliselt tundmatust laevasõidu katki jätnud kaptenist äkki ühiskonnas nii oluline tegija?

Esiteks oli ta ise tohutult veendunud selles, mida ta ette võttis. Kui ta Eestisse tagasi tuli, oli tal seljataga meresõidukogemus ja suhtelmiskogemus erinevate inimestega erinevatest kihtidest alates küla- ja laevarahvast ning lõpetades võimumeestega, sest kaugsõidukaptenid on alati lugupeetud inimesed olnud ja kuulunud haritlaste hulka.

Kindlasti oli vend Peäro suureks määral abiks, ta aitas kohe kontakti saada siinseste silmapaistvate ühiskonnategelastega. Üks tema esimesi toetajaid

Merel

oli Jaan Tõnisson. Ta oskas ilmselt inimesi veenda selles, et see, mida ta mõtleb ja kavatseb, on tõsine ja läbiviidav. See tähendab, et ta pidi olema asjad varem läbi mõelnud ja analüüsinud. Kaldal laevamaaklerina tegutsemine andis kogemusi äritegevusest, millega ta kui kapten varem otse kokku puutunud ei olnud.

Teine, mis oli tema puhul hästi oluline, oli see, et ta võitles tõesti väsimatult eesti rahva parema tuleviku eest. See kõlab natuke pateetiliselt, aga kui ta Eestisse tuli, oli tema tegevus mõjutatud kogu a ei tea, kui palju tal endal maailma meremajanduse arengu analüüsist, sest raha oli, aga see näitas tõusutendentsi, tema selja taha tulid ja Pitka idee oli kasutada väga tõsised majansoodsat hetke Eesti oma laevaühisuse asutamiseks. dusinimesed, kes Aga ta ei olnud selline mees, panid tema ärisse kes oleks istunud ja ainult tõsised rahad sisse. oma rahakotile mõelnud.

Ta mõtles ikka Eestist kui mereriigist, rannapiirkondade arendamiseks ka väiksemate keskuste sidumisest suuremate keskustega ja tahtis nii nende piirkondade kiiremale arengule kaasa aidata.

M

Kolmandaks, tema lugemus oli üsna suur. Ta oli ennast kõvasti harinud ja lugenud nii välismaiseid laevandusväljaandeid kui ka seda, mida olid eelkäijad arvanud Eesti kohaliku laevanduse kohta. Et ühiskondliku elu edendamine oli tol ajal väga aktuaalne teema ja tekkis väga palju ühisusi, oli see ilmselt üks põhjusi, mis ühiskonna tõsiseltvõetavad tegelased teda kohe alguses toetama hakkasid. Tänapäevalgi tundub, et kõik eestlased tunnevad üksteist, aga siis oli see veel ilmsem. Leidus ka eriti aktiivseid inimesi, kes olid valmis osalema igas seltsis esimehe, liikme või sekretärina. Üks sellisest oli laevaühisuse asutamisel aktiivset osa mänginud August Hanko. Tol ajal, kui Pitka mereasjanduse seltsi looma hakkas, kuulus Hanko praktiliselt kõikidesse seltsidesse, mis olemas olid. Olid ka mõningad sellised inimesed, kes olid veidi rohkem spetsialiseerunud ja haridust saanud. Üks tema lähedasi kaaslasi oli näiteks Ants Piip, kellega nad rääkisid merekeelest ja kindlustamisest, teine vestluspartner oli Inglismaal õppinud insener Vahter.

Kellega Pitka poliitikast rääkis?

Ta kuulus mõnda aega Edumeelsesse Erakonda, Tõnissoni suunda pooldas ta mingil määral lõpuni välja. Ka Asutavasse Kogusse valiti ta Tõnissoni nimekirjas. Poliitikut temast küll ei saanud, sest meremeestel, eriti kaptenitel, on selline viga, et nad on väga pikka aega ja paljudes küsimustes kannatlikud ja diplomaatilised, aga kui asi on lõpuni mäda, kipuvad nad seda ka otse välja ütlema. Nad ei sa lõpuni jahuda ja nõu pidada, sest on harjunud, et millalgi tuleb teha otsus, mis ei mõjuta ainult neid, vaid ka tervet laevameeskonda. Keegi peab vastutuse endale võtma. Ka Pitka puhul on seda

16

Kaitse Kodu! 2/2012

Pitka oli ka edukas ärimees?

Tema vastu pidi majandusmeestel olema väga suur usaldus, sest see laevaühisus, mille ta Tallinnas asutas, on loodud kui äriühing vastastikuse usalduse alusel. Ma ei tea, kui palju tal endal raha oli, aga tema selja taha tulid väga tõsised majandusinimesed, kes panid tema ärisse tõsised rahad sisse. Mõned kaptenid küll ütlesid, et Pitka tahab vaid endale raudlobudikke osta ja oma taskusse raha koguda, aga, nagu öeldakse, eks igaüks tõlgenda asju vastavalt oma rikutuse tasemele. Praktiliselt kõik tollased pangandus- ja majandustegelased toetasid Pitkat.

Tema tarkus ärimehena paistab sellest, et ta valis äripartneriteks inimesi, kes oma eriala tundsid. Ta tahtis, et lisaks sellele, et inimesed ärisse oma raha panevad, nad ka asja tunneksid. Ta otsis partnereid, kes oleksid enne kaubanduse alal töötanud, tunneksid juriidilist külge või laevaehituse teoreetilist poolt. Merekaubanduse asja tundis ta ise. Nii et ta oskas kohe alguses endale väga õiged kompanjonid leida. Võib öelda, et tema asutatud Tallinna Laevaühisus on Eesti kõige edukam laevakompanii. Selle kompanii aktsiad kehtisid veel 1950. aastate lõpul.

See oli veel 2002. aastal, kui Tallinna linnavalitsus kompenseeris viimastele Tallinna Laevaühisuse aktsionäridele nendele natsionaliseerimisega tekitatud kahju.

Kas ta koges oma ärides ka tagasilööke?

Pitka oli see, kes pani aluse rannaliinidele. Ja nood rannaliinid Väinameres ja Soome lahes töötasid kahjumiga. Aga Pitka pidas neid üleval, sest rääkis aina, et liiklus saarte, ranniku ja keskuste vahel peab toimima, sest see aitab kaasa nende piirkondade arengule. Seda ta aina toonitas ja ei jõudnudki enne ilmasõda rannaliinidega kasumisse.

Ta finantseeris rannaliine kaubalaevade kasumi arvelt. Vaadates Tallinna Laevaühisuse majandustulemusi, võib öelda, et kui ta oleks kahe väikese rannaliinilaeva asemel muretsenud juurde kas või ühe suurema kaubalaeva, oleks ta ettevõtte tunduvalt suuremat kasumit saanud.

Kuidas ta küll seda kõike korraldada ja juhtida jõudis?

Ta elas niisugust elu, et ma ei kujuta ette, millal ta üldse magas. Vahel ta võib-olla süüa jõudis.

Ma jõudsin selle raamatu kirjutamise ajal mingil hetkel arusaamisele, et tegu oli üliinimesega, sest ma sain aru, kui lühikest aega ta üldse oli merejõudude juhataja. Sellel kohal olles jõudis ta kogu meie mereasjanduse ümber korraldada, seista merekooli Kaitse Kodu! 2/2012

asutamise eest, juhtida ja osaleda kõikides merejõudude lahinguoperatsioonides, olla 1919. aasta sügisel Krasnaja Gorka operatsiooni üldjuht ja mida kõike veel. Aga ta oli selles ametis vähem kui aasta. Tal pidi olema ikka meeletu töövõime. Ma tahaksin, et Johan Pitkast oleks rohkem juttu just tema mitmekülgsuses.

Esikaanel

märgata. Ta valiti 1919. aasta aprillis Asutavasse Kogusse, kus ta käis paar korda kohal, aga ma ei tea, et ta oleks seal sõna võtnud enne, kui ta teatas, et ta astub Asutavast Kogust välja, sest tal ei ole aega seal istuda ajal, kui on vaja minna rindele tegusid tegema. Samamoodi juhtus juba 1917. aastal mitmetes liitudes ja ühingutes alates Eesti Liidust ja lõpetades tööliste-talupogade ja soldatite saadikute nõukoguga, kus ta natuke aega käis ja kuulas, aga siis leidis, et targem on töö lihtsalt ära teha.

Mis on tema juures veel üllatav, on see, et ta oli ka aktiivne seltskonnategelane. Ta käis läbi mere- ja sõjameestega, poliitika-, äri- ja kultuuriringkonna esindajatega. Näiteks olen ma leidnud tema tänukirja Marie Underile sünnipäeva meelespidamise eest. Tema peretuttavalt kuulsin kinnitust selle kohta, et Johan Pitka tutvuskond oli tohutult lai.

Pitka puhul ongi vist teemasid lõputult. Millisele küsimusele te oma värskes raamatus vastata tahtsite?

See on lühike kokkuvõte – nii palju, kui raamatusse mahtus – tema tegevusest pearõhuga aastail 1908–1917, seega ajal enne Vabadussõda. Püüdsin leida vastuse ka näiteks kirgi kütnud küsimusele, mismoodi härra admiralil ikkagi auastmega lood olid. Ja see sai nüüd selgeks, et Pitkal ei olnudki sõjaväelist auastet. See selgus tänu Peteburi kolleegidele, kes otsisid välja vastavad dokumendid.

Nimelt olid kaptenid ja lootsid tolleaegsete seaduste alusel õpueksami järel ajateenistusest vabastatud, oli Pitka vastakui nad sõitsid Vene laevadel nud küsimusele, ja Vene lipu all, kuid nad pidid läbi tegema kuuekuulise taga- kas ta on võimeline varaväelase täiendõppe. Selle ja valmis sõja korral Pitka ka läbi tegi ja sooritas ohvitseri ülesandeid ka kursuse lõpul kohustusliku täitma, eitavalt. eksami. Tollal oli vabatahtlikult võimalik teha ka reservohvitseri eksam, aga tema üle 70-mehelisest kursusest tegi selle eksami vaid kaheksa inimest. Pitkat nende hulgas ei olnud. Lõpueksami järel oli Pitka vastanud küsimusele, kas ta on võimeline ja valmis sõja korral ohvitseri ülesandeid täitma, eitavalt.

Nii ta mingit sõjaväelist auastet ei saanudki.

L

Kuidas sobib tema vastus, et ta ei soovi sõja korral ohvitserina tegutseda, tema militaarse tegevusega veidi aega hiljem?

Ilmselt oli ta sündinud liider. Ja tollel kuuekuulisel kursusel sai ta siiski mingi ettevalmistuse relvastuse, määrustike ja taktika alal. Ta sai väljaõppe tegusemiseks 120 mm suurtüki meeskonnas ja oma mälestustes ütleb Pitka ka ise, et õppis kursusel väga palju.

Ometi on lausest „Ma ei ole valmis täitma ohvitseri kohuseid“ Kaitseliidu loomise ja rahvusväeosade organiseerimiseni pikk samm.

Olen saanud aru lausekatketest, mis on läbi lipsanud siit-sealt tema enda ja teiste kirjapanekutest, et erinevalt oma vanemast vennast otsustas ta, et tema suurriikide eest sõdima ei hakka. Esimese sellesuunalise sammu astus ta Vene-Jaapani sõja 17

Esikaanel

alguses, kui tal oli hea ametikoht Peterburi laevaehitustehases, kuid kui tuli laevu sõjatandrile Vladivostokki kohale viia, võttis ta kätte ja sõitis selle asemel ära Inglismaale, et et mitte olla osa suuriikide sõjamasinast. Aga Eesti eest oli ta tõesti valmis ära andma kõik.

Nii et tema vastus — ei ole valmis ohvitserina tegutsema — oli mõeldud küsijale, Venemaale?

Ilmselt küll. Aasta oli siis 1899 ja Vene tsaari võim veel tugev. Pitka oli õppinud otsustama ja vastutust võtma. Laevateenistus nõuab inimestelt ka teatud distsipliini, mille järgmine algas junga-aastatel. See, et temast sai kaugsõidukapten, näitab juba ise, et tal olid teatud juhiomadused, mis ilmselt on iniida ta kohe mestel juba kaasa sündinud. kindlasti ja Kaitseliidu loomine sobitub suure andusamuti sellesse kaasasündinud juhi natuuri, lisaks veen- musega teeks, oleks dumus võimaluses saada Eesti noorte isamaaline rahvale iseolemise õigus. kasvatamine.

M

Ta oskas tunnetada ka ohte ohtu, mida paljud teised ei näinud või näha ei tahtnud. Näiteks ohtu, mis võib tulla sellest, et kui paljud inimesed olid 1917. aastal kehvas olukorras, üles ässitatud, näljas, tööta ja tegevuseta, siis hakkavad nad kas mässama või lollusi tegema. Tema nägi, et neile inimestele on vaja rakendust. Kui paljud ütlesid, et me ei saa ju töölistele relvi anda

ja neid Kaitseliidus rakendada, siis tema veenis rahulolematud töölised 1918. aasta novembrikuus Ajutist Valitsust ja Kaitseliitu toetama ning usaldas neile vajadusel ka relvad. Tolle aja kohta oli ta ilmselt ka hea oraator, tänapäeval tunduvad tema kõned veidi ülepaisutatuna, aga aeg on ju teine. Ta suutis inimesi veenda. Tihti ei loegi ju see, millest, vaid pigem see, kuidas räägitakse. Tal oli ka see teadmine, et alati ei ole kõike võimalik veenmisega saavutada, sest kui tal laeva peal meeskond mässama hakkas, oli tal julgust olukorra lahendamiseks püstol välja võtta. See otsustuskindlus laienes ka suuremasse mastaapi. Ütlesite, et paljud meremehed on tunnistanud, et Pitka mälestused on neid mõjutanud. Nemad ei kuulnud ju Pitkat omas ajas ja veenmisjõulise oraatorina rääkimas, vaid on jõudnud Pitka mõteteni kirjasõna kaudu. Mis seal siis on, mis inimestele mõjub?

Tema kirjapandus on see midagi, mis eriti neid, kelles on merepisik juba sündides olemas, hingepõhjani liigutab. Kui räägin praegugi meie lugupeetud kaptenitega, siis nad ütlevad: „Pole midagi öelda, Pitka on Pitka.“ Ta oskab puudutada meremeeste hingekeeli sel viisil, et see mõjub nii noortele kui ka vanematele meestele, ja seda tänini. Teine, mis paljudele mõjub, on see täiesti tingimusteta Eesti eest seismine. Teha tõesti kõik, et rahvas oleks vaba ja saaks ajada oma asja.

Mis te arvate, mida teeks Pitka tänases Eestis, kui ta saanuks näiteks 19. veebruaril 40-aastaseks?

Umbes selles vanuses lõpetas ta oma meresõidud ja jäi paikseks. Usun, et ta oleks kindlasti väga aktiivne ja valutaks Eesti tuleviku pärast südant, püüaks teha kõik võimaliku, et inimesed näeksid ühte eesmärki. Mille vastu ta tänagi kindlasti püüaks võidelda, on petmine, šlikerdamine, valetamine, keerutamine. Poliitikas ta ilmselt läbi ei lööks. Merendusest ta kirjutaks ja püüaks ära teha nii palju kui võimalik, sest mitmed tema ajal üles kerkinud probleemid ootavad kahjuks lahendust tänaseni. Arvata on, et täna oleks ta väga aktiivne ka sotsiaalmeedias, see sobiks talle hästi, sest ta oli väga usin kirjutaja ja oma seisukohtade selgitaja ning ta kirjutas väga erinevatel teemadel.

Seni ilmunud raamatuid Pitkalt ja Pitkast

18

Teine asi, mida ta kohe kindlasti ja suure andumusega teeks, oleks noorte isamaaline kasvatamine.

Tema ettevõtmiste juurde kuulus alati see, et ta mõtles aastaid ja aastkümneid ette, mitte ei elanud vaid tänases päevas ja praeguse seltskonnaga. See põhimõte käis temaga kaasas kõikides tegemistes.

Alates sellest, et ta võttis oma laevale noori mehi praktikale ja võitles Tallinna merekooli eest. Tema loodud organisatsioonid ongi paljus elujõulised: alles on nii merekool, merevägi kui ka Kaitseliit ja piirivalve. Ja põhimõtted, mille järgi tema loodud organisatsioonid tegutsevad, on minu arvates jäänud samaks.

Kaitse Kodu! 2/2012

Ajalugu

Kindralmajor Aleksander Jaakson väärib mälestuskivi VELLO JASKA Kaitseliidu Valgamaa maleva teavituspealik

K

aitseliidu Valgamaa maleva, Naiskodukaitse Tõrva jaoskonna, Valga maavalitsuse ja Helme valla inimesed tähistasid 29. jaanuaril Pokardi mõisas Vabadussõja kangelase ning haridustegelase kindralmajor Aleksander Jaaksoni 120. sünniaastapäeva.

Türi Kaitseliidu organisaator Aleksander Jaakson on üks kolmest kuulsast Eesti kindralist, kes on võrsunud Helme kihelkonnas. Ta sündis 29. jaanuaril 1892 endisel Viljandimaal, praegusel Valgamaal Holdre vallas mõisatöölise peres. Nooruk õppis Holdre vallakoolis ja Helme kihelkonnakoolis.

Aastatel 1909–1913 omandas ta Tartu Õpetajate Seminaris koolmeistri ameti ning töötas seejärel õpetajana Türi kihelkonnakoolis ja Uudeküla ministeeriumikoolis. leksander 1915. aastal mobiliseeriti Jaakson tsaariarJaakson meesse ja suunati Pethakkas 1918. rogradi lipnike kooli. aastal organiseeriAastatel 1915–1917 võitles ta lahingutes ma Türil Kaitseliitu Saksa vägede vastu, ja formeeris Vabasaades koguni korra dussõja puhkedes haavata. Lahingutes Viljandis 6. jalaväeüles näidatud vappolgu. ruse eest autasustati teda kahe Venemaa aumärgiga. Jaaksoni teenistus jätkus Tartus tagavarapataljoni nooremohvitseri ametikohal, kuni sakslased selle väeosa laiali saatsid.

A

Aleksander Jaakson hakkas 1918. aastal organiseerima Türil Kaitseliitu ja formeeris Vabadussõja puhkedes Viljandis 6. jalaväepolgu. Ta võitles venelaste vastu Pihkva ja Narva rindel ning Landeswehri-vastases sõjas. 1920. aastal oli Jaakson vaherahukomisjoni liige. Vabadussõja teenete eest anti Jaaksonile Vabadusristi I liigi 3. järk, Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga, 50 000 marka ja umbes 70-hektariline autasumaa Valgamaal Helme vallas Pokardi mõisa südames.

Veel mitmes sõjakoolis õppinud ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Jaaksonist sai 1936.

Kaitse Kodu! 2/2012

Aleksander Jaakson

haridusminister. Ta viis lõpule 1934. aastal alustatud koolireformi ja korraldas ümber kõrgharidussüsteemi. Jaaksoni algatusel toodi Tartu Ülikooli tehnikateaduskond Tallinna ja sellest loodi Tallinna Tehnikainstituut, mis 1938. aastal nimetati ümber Tallinna Tehnikaülikooliks. Sama aasta sügisest asutati mõlema ülikooli juurde riigikaitselise õpetuse instituut. Tema haridusministriks olemise ajal 1938. aasta jaanuaris asutati Eesti Teaduste Akadeemia.

Minister ja sõjaväelane 1939. aasta oktoobris sai Aleksander Jaaksonist sõjavägede staabi ülem. 24. veebruaril 1940 anti talle kindralmajori sõjaväeline auaste.

Põhitöö kõrval osales kindral Jaakson aktiivselt ka ühiskondlikus tegevuses. Ta oli loodusuurijate seltsi auliige, sõjateadusliku kirjanduse edendamise kapitali komitee esimees, ohvitseride laskespordi keskühingu juhatuse esimees, Vabaduse Risti vendade ühenduse Tallinna osakonna liige jne.

15. juulil 1940 võõrvõimu esindajad Aleksander Jaaksoni sõjavägede staabi ülema kohalt. Ta asus elama Valgamaale oma Pokardi tallu. Kuid mitte kauaks. 18. oktoobril 1940 arreteerisid okupantide käsilased ta otse põllul ja viisid 26. juunil 1941 Venemaale. Kindral Jaakson mõrvati 2. oktoobril 1942 Kirovi oblastis Vjatka surmalaagris. Tema viimne puhkepaik on teadmata.

Kaitseliidu Valgamaa maleva pealik kapten Tõnis Org, asetanud mälestuskimbu kuulsa valgamaalase kodukoha õuele, ütles, et nii mitmekülgsele mehele tuleb mälestuskivi paigaldada. Malevapealiku sõnul on koostöös Helme vallavalitsusega plaanis korraldada kevadel seminar, kus arutatakse mälestuskivi rahastamist.

19

Ajalugu

Naiskodukaitse Kodutütred Kodutütred peavad oma sünnipäevaks 19. jaanuari 1932, kui tollane Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Roska (Orasmaa) kinnitas nende organisatsiooni põhikirja.

MERIKE JÜRJO

N

agu paljud kuupäevad, on ka Kodutütarde sünnipäeva daatum kokkuleppeline, kuid kooskõlas Kaitseliidu üldise tavaga. Kaitseliit ise peab oma organisatsiooni sünnipäevaks 11. novembrit 1918, kuigi eksisteeris juhtfiguuride kaudu ka Saksa okupatsiooni aegsesse Bürgershutzwehri peidetuna ja tugines paljuski juba 1917. aastal loodud kohalikele omakaitseüksustele. Naiskodukaitse alguseks peetakse 2. septembrit 1927, samas kui malevkondade juurde asutatud esimeste naisüksuste loomine algas märksa varem, juba 1924. aasta lõpul. Osa noorkotkaste rühmigi tegutses mõni aasta enne nende põhimääruste kinnitamist Kaitseliidu vanematekogu poolt 27. mail 1930.

kogu kasiinosse kogunenud naiskodukaitsjatele meenutas seda kongressi avamisel sõjaminister kindralmajor Nikolai Reek: „Naine esineb esimeses järjekorras kui ema perekonnas ja sellena on tal palju mõju. Emana kasvatab naine meie noortsugu – istutagu ta temasse tundmusi, mis valdasid meid 10 aasta eest Vabadussõja ajal Eesti eest võideldes.“ Kindlasti ei puistanud kindralihärra kõnepuldist esimesi pähetulevaid mõtteid, kuigi väitis oma tervituse alguses, et „tal puudunud aeg kõne ettevalmistamiseks ja seepärast ütleb ta lihtsaid sõnu, mis tulevad südamest“. Vastupidi, Eesti elanikkonna kasvamine vabariigi kodanikeks ja nende rahvusliku meelsuse kujundamine oli pärast 1. detsembri 1924 enamlaste mässu ühiskonnas oluline teema. Oli ju Eesti vabariigis sündinud kodanik sel ajal alles maksimaalselt kümneaastane, kuid ta kasvas kodus, kus vanemad pärinesid monarhistlik-seisuslikust suurriigist, seega hoopis teistsuguste väärtuste ja arusaamadega ühiskonnast. Nüüd oli riik oma, nüüd oli vaja kujundada uued, kodanikuühiskonnale omased väärtused ja ideaalid.

Eellugu Aasta varem, 2. ja 3. jaanuaril 1927 kõneldi samadel teemadel esimesel Eesti rahvusliku kasvatuse kongressil Tartus. Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi direktor Jaan Roos tõdes, et „meie perekondades ja seltskonnas on rahvustunne nõrk, mannetu, V. SÄÄGI

Noorsoo kaasamise tähtsusest isamaalis-rahvuslikus võtmes räägiti juba Naiskodukaitse esimesel ja seni ainukesel, 3. ja 4. jaanuaril 1928 peetud kongressil. Tallinna Raekoja platsile ohvitseride kesk-

20

Kaitse Kodu! 2/2012

Naiskodukaitse noorte põhimäärused

Ajalugu

noorte organiseerimise küsimust, siis nagu näha, piirdusid Naiskodukaitse esialgsed otsused selles vallas vaid ülesannetega koduse kasvatuse alal.

väeti, arenematu ja pinnaline. Eesti mees segarahvuslikkudes abieludes on äärmiselt nõrk oma võõrarahvusliku naise vastu“. Kongressi poolt avalikkusele lähetatud sõnum oli ühene: kodanikkonna rahvustunde kasvatamiseks ei piisa ainuüksi perekonnast, vaid panustama peavad nii kool kui ka ühiskond tervikuna oma organisatsioonide ja ühingute meelsuse kaudu. Muide, sel kongressil esines rahvusliku kasvatuse alal tähelepanu äratanud sõnavõtuga ka Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi abijuhataja (õppealajuhataja) Salme Pruuden, tulevane Kodutütarde peavanem.

Paar kuud hiljem, täpsemalt 23. märtsil 1928 arutas Kaitseliidu vanematekogu Eesti sirguva noorsoo koondamist Kaitseliidu ümber. Arutlus oli lühike ja otsus üksmeelne: Kaitseliidu üksuste – linnades malevkondade ja maal kompaniide – juurde tuleb ellu kutsuda võimalikult palju alla 17-aastaste noorte Kaitseliidu rühmitusi ning selle organiseerimistööga peab alustama kohe. Noorte tütarlaste organiseerimise volitas vanematekogu Naiskodukaitsele.

Tollane kohustuslik haridus nägi ette algkooli ja kooliskäimist kuni 13. eluaastani. Väiksem osa koolilõpetanutest siirdus edasi õppima, enamik töötas kodus või läks tööle. Suurim ja tugevaim noorsooühendus oli skautide ja gaidide liikumine, mis oma põhiolemuselt rahvusvahelisele orientatsioonile tuginedes aga ei arvestanud eesti rahvuskultuurilise omapäraga. Lisaks tegutses Eestis ka mõningaid noorproletaarlaste ja -sotsialistide ühendusi. Kõige tõsisem probleem peituski selles, et tollane noorsooliikumine piirdus üldises plaanis vaid õpilastega ja jättis kooli lõpetanud noored vanuses 14 kuni 20 aastat, kes samas polnud veel täiskasvanud, omapäi ja juhuslike mõjude hoolde.

Naiskodukaitse keskjuhatus, mis tol ajal kogunes koosolekule peaaegu iga nädal, aga vahel, kui ülesanded seda nõudsid, ka tihedamani, arutas Kaitseliidu agu paljud ülema poolt „ülesvõetud noorkuupäevad, terühmade asutamise“ küsimust on ka Kodu3. ja 15. aprillil. Erinevalt Kaitseliidu vanematekogust ei olnud tütarde sünnipäeva Naiskodukaitse keskjuhatuse daatum kokkulepliikmed noorte organiseerimise peline, kuid koosküsimuses sugugi üksmeelsed ja kõlas Kaitseliidu ütlesid välja mitmeid vastakaid üldise tavaga. seisukohti. Üldjoontes leiti, et noorte koondamine Kaitseliidu ümber on väga soovitatav, sest takistab noorte koondumist sotsialistlikesse ringidesse. Teisalt leidis aga osa keskjuhatuse liikmeid, et riigis on niigi piisavalt kultuuriliste eesmärkidega ühendusi, millel suured noorsootöö kogemused.

Kõlas ka arvamus, et Naiskodukaitse initsiatiivi võidakse tõlgendada teatud määral isegi teiste organisatsioonide tegevusse tungimisena, mis võib kohtadel asjatuid sekeldusi põhjustada. Paar keskjuhatuse liiget leidis hoopiski, et noortel on juba niigi piisavalt ringe, mille tegevuses osalemine neid ainult koolist eemale viib.

N

LIIVI REINHOLD

Võib küll öelda, et Naiskodukaitse kongressil taandusid noorsooküsimused mingil määral muude ülesannete – sanitaar-, toitlustus-, propagandaala jt – eelisarendamise mõjul. Ometi võtsid naiskodukaitsjad vastu ka noorsookasvatust käsitleva resolutsiooni: rahvusliku kasvatuse siht on noorsoo kui terviku igakülgne ja järjekindel kasvatamine, et meie noortest saaks vaimselt ja kehaliselt tugev rahvas, kes teadlikult on valmis täitma oma kodanikukohuseid. Selle missiooni täitjana nähti esmajoones ema, kes järgiks rahvuslikku ideaali ja kasvataks oma lapsest sama rahva liikme, kuhu ta ise kuulub. Ja kuigi kongress käsitles põgusalt ka

1939. aastal ilmunud Naiskodukaitse juubelialbumis „Naiskodukaitse tegevuse ülevaade algpäevist kuni 1938. aastani“ tunnistati, et „NKK Keskjuhatus, olles teadlik, kui suure vastutuse võtab endale, asudes organiseerima noori, toimis selle küsimuse lahendamisel väga ettevaatlikult“. Ja esialgne ettevaatlik noorsoopoliitika väljendus selleski, et aastail 1929–1930 oli ringkondade esinaistele korraldatud kursuste kavas vaid üks ettekanne noorte organiseerimise vajalikkusest. Ühelt poolt võis sellise lähenemise tingida tõesti mõne keskjuhatuse liikme otsene vastuseis noorsootööle, teisalt tuleb aga mõista, et 1927. aastal iseseisva keskkorraldusega alustanud NaiskoduKodutütarde rühm marsib pidulikul päeval kogunemiskohta praegu samuti nagu 70 aastat tagasi

Kaitse Kodu! 2/2012

21

Ajalugu

vuslikus ja puht-isamaalises vaimus, samas kui gaidluse põhimõtteks on rahvusvaheline koostöö ja meelsus. See on ilmselt ka põhjuseks, miks Eesti gaidide-skautide organisatsioonid hiljem paguluses edukalt oma tegevust jätkasid.

kaitse ees seisid märksa olulisemad kohustused, esmajoones ülemaalise sanitaar- ja massitoitlustusvõrgu loomine. Neist kahest nõudis just sanitaarvõrgustiku väljaarendamine erilist tähelepanu ja hoolt, et tulevikus toetuda arvukale nõutava ettevalmistuse saanud liikmeskonnale.

Sinise undrukuga Naiskodukaitse Koidutütred

Aprillis 1930 kiitis Kaitseliidu ülem heaks Noorte Kotkaste põhimäärused. Nüüd oli Naiskodukaitsele antud aeg otsa saanud. Naiskodukaitse keskjuhatus võttis samal kuul vastu otsuse kiirendada oma noorteorganisatsiooni põhikirja koostamist ja 10. augusti keskkogul pidas vastavasisulise ettekande Naiskodukaitse sekretär Helene Johani.1 ahvusliku

R

Naiskodukaitse esinaine Mari Raamot kirjutab oma mälestustes Kodutütarde organisatsiooni nime sünniloost järgnevalt: ta sõitnud 1931. aastal koos Kaarel Eenpalu ja kahe ajakirjanikuga Jänedale Noorte Kotkaste laagrisse, kui autos tütarlaste organisatsiooni nime üle arutledes lipsanud suust sõna kodutütred, tulevased isamaatütred.

See sobinud Mari Raamoti arvates hästi, sest sisaldas noorteorganisatsiooni nimes ühisosa Naiskodukaitsega – nendest tütarlastest pidid ju kasvama tulevased kodukaitsenaised.

kasvatuse siht on noorsoo kui terviku igakülgne ja järjekindel kasvatamine, et meie noortest saaks vaimselt ja kehaliselt tugev rahvas, kes teadlikult on valmis täitma oma kodanikukohuseid.

Esimese redaktsiooni põhikirjast nime all „NKK Noorte kodukorrast“ koostas Helmi Kaber2 ja esitas selle 3. novembril 1930 Naiskodukaitse keskjuhatusele läbivaatamiseks. Optimistlikult meelestatud keskjuhatus kiitis põhikirjaeelnõu heaks, otsustas seda paljundada ja saata selle ringkondadesse tutvumiseks. Kaks nädalat hiljem oli põhikirjaprojekt arutlusel Kaitseliidu peastaabi ülema kolonel Jaan Maide juures.

Arutelu tulemusena otsustati, et tööd dokumendiga tuleb jätkta.

Kaitseliidu seisukohalt oli projekt segu põhimäärustest (põhikirjast) ja kodukorrast, mis tulnuks teineteisest lahutada. Samuti soovis Kaitseliit laiendada noorte jaoskonna õigusi, millele 1931. aastal järgnes soovitus formuleerida eraldi alapeatükina „side seltskonnaga“, mis nägi ette vanematekogud kõigil juhtimistasanditel.

Märtsis 1931 anti Kodutütarde põhikirja lõplik väljatöötamine Noorte Kotkaste peastaabi ülemale Johannes Tedersoole, kel oli sisulise eeltöö kogemusi seoses Noorte Kotkaste organisatsiooni ettevalmistamisega. Kasvatusliku tütarlaste organisatsiooni, „mis tahtis olla abiks kodule ja koolile, et noori tütarlapsi enesekasvatuse teel arendada vaimselt ja kehaliselt tublideks, ausateks ja töökateks naisteks, tublideks isamaa-armastajateks ja kasulikeks Eesti kodanikeks“, põhimäärused said Kaitseliidu ülema kinnituse 19. jaanuaril 1932.

Seni oli Eestis tütarlastele organiseeritud tegevust pakkunud 1920. aastal alustanud gaidide liikumine. Gaidide ja kodutütarde organisatsioonide vahe oli ideoloogiline: kodutütreid kasvatati rah-

1

2 3

22

K

Naiskodukaitse keskjuhatuse protokollid räägivad nime päritolu kohta veidi teist keelt. Helmi Kaberi koostatud põhikirja esimeses redaktsioonis nimetati tütarlasteorganisatsiooni Naiskodukaitse Noored. Veidi hiljem pakkus Kaber välja nime Naiskodukaitse Koidutütred, kuid 1931. aasta keskkogu delegaadid pidasid seda liiga sentimentaalseks ja pikaks. Märtsis 1931 oli Kaber pakkunud Naiskodukaitse keskjuhatuses veel ühe nimevariandina NKK Noored Kodutütred. Keskjuhatus otsustaski 13. novembril 1931 võtta organisatsiooni nimeks Kodutütred ja seda põhjendusega, et kuigi mõned ringkonnad pole pakutud nime heaks kiitnud, asvatusliku pole osanud keegi ka uut ega tütarlaste paremat pakkuda.

organisatsiooni põhimäärused said Kaitseliidu ülema lõpliku kinnituse 19. jaanuaril 1932.

Novembris 1930 peetud keskjuhatuse koosolekul sai Tartu ringkonna esinaine Ebba Saral3 ülesande töötada välja kodutütre vorm. Jaanuari algul 1932 visandas ta tulevase kodutütre vormi põhijooned: maast 40 cm kõrgusele ulatuv tumesinine volditud seelik, noorkotkaste pluusi värvi, kuid õhemast kangast pluus, keskel samast riidest vöö, rinnataskud mõlemal pool ja lisaks kaks taskut allpool vööd, särgikäiste moodi käised, mansetid kahe nööbiga. Vasakule käisele paigutusid organisatsiooni märk koos tikitud ringkonna ja jaoskonna nimega ning allapoole küünarnukki kollased järgumärgid. Paremale käisele õmmeldi eri-

Helene Johani (neiuna Kleitsmann; 1893 Esna — 1967 Toronto), Tartu Ülikooli vilistlane, õpetaja, Naiskodukaitse Vändra jaoskonna asutajaliige (1925), Pärnumaa ringkonna esimene esinaine (1927—1931) ja Naiskodukaitse sekretär (1930—1931). Oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu naissektsioonide juht ja sunniti 1934. aastal Naiskodukaitsest lahkuma. Põgenes 1944. aastal Rootsi ja sealt Kanadasse.

Helmi Kaber (1901 Väike-Maarja — 1969 São Paulo), Tartu Ülikooli (cum laude 1926) ja korp! Filiae Patriae vilistlane, advokaat, Naiskodukaitse sekretär (1929—1930), Tapa volikogu juhataja (1934—1940). Põgenes 1943. aastal Rootsi ja sealt Brasiiliasse.

Ebba Saral (1890 Pihuvere — 1942 Jekaterinburgi vangla), käsitöö- ja kodukultuuri arendaja, Naiskodukaitse Tartu ringkonna esinaine (1927—1940), keskjuhatuse liige (1927—1934). Küüditati Eestist 14. juunil 1941 ja hukati 1942. aastal Sverdlovski oblastis Jekaterinburgi vanglas.

Kaitse Kodu! 2/2012

et noortejuhid ei pruugi sugugi olla ainult Naiskodukaitse liikmed, vaid soovitas nende leidmiseks otsida kontakti kooliõpetajatega. Kolonel möönis, et kuigi pedagoogide hulgas on palju sotsiaaldemokraatliku maailmavaate esindajaid, on nad siiski noorte organiseerimise alal väga tugevad ja õpetajatena tööks lastega professionaalselt ette valmistatud. Kui aga piirduda noortejuhtide valimisel vaid Naiskodukaitse liikmetega, võib organisatsiooni kandepind jääda liiga kitsaks, samal ajal, kui tuleks võtta orientatsioon laiapõhjalisele noorteühendusele, hoiatas kolonel Maide.

Ajalugu

Petseri ringkonna kodutütred kaunistasid Naiskodukaitse esimesele esinaisele Mari Raamotile kingitud vaiba tikanditega 12. veebruaril 1937

Naiskodukaitse keskkogu võttis seisukoha, et üldises korras peaksid noortejuhid olema naiskodukaitsjad, kuid erandkorras tuleks respekteerida juhte ka väljastpoolt Naiskodukaitset, kes aga seejuures peaksid kindlasti pooldama organisatsiooni põhimõtteid.

alamärgid. Mütsiks pakuti Naiskodukaitse mütsi kodutütre märgiga, kaela kolmnurkset kollast kaelarätti, jalga musti sukki ja madalakontsalisi musti kingi või saapaid.

Kodutütarde vormi tutvustati naiskodukaitsjaile 1932. aasta keskkogul. Üldise arvamuse kohaselt tunnistati vorm ja müts vastuvõetavaks, kuid arvati, et müts võiks naiskodukaitsjate omast siiski rohkem kui ainult kokardi poolest eristuda.

Naiskodukaitse Võru linna jaoskonna esinaisele H. Lukatsile kuulub au olla mütsituti autor – tema tegi ettepaneku täiendada kodutütarde mütsi ümmarguse lõngast tutiga, millest ⅔ moodustaks tumesinine ja ⅓ kollane värv. Ettepanek võeti ühehäälselt vastu. Hiljem, kui kodutütre vorm 1935. aastal lõplikult kinnitati, oli lõngast tutt ühtlustatud kaelaräti tooni kollaseks.

Kes sobib noortejuhiks?

1931. aasta Naiskodukaitse keskkogul arutleti laiemalt täiskasvanud noortejuhtide leidmisega seonduvat. Peamiseks tõusis küsimus, kas noortejuhid peaksid olema Naiskodukaitse liikmed või tohib kaasata täiskasvanuid ka väljastpoolt organisatsiooni. Keskkogul osales Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Maide, kes avaldas arvamust, 4

Naiskodukaitse keskjuhatus valis 14. oktoobril 1932 Kodutütarde peavanemaks Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi abijuhataja Salme Pruudeni. Pruuden ei olnud siiski esimene ega ainuke kandidaat peavanema kohale. 27. märtsil 1931 oli keskjuhatus Mari Raamoti ettepanekul andnud nõusoleku paluda peavanemaks Linda Einbundi (Eenpalu).

Millistel põhjustel Einbundi kandidatuur Kodutütarde peavanemana kinnitamist ei leidnud, pole täpselt teada, kuid põhjuseks võis olla see, et tema abikaasa Kaarel Einbund (Eenpalu) tegutses juba 1931. aastast Noorte Kotkaste peavanemana.

Esimene Naiskodukaitse noorterühm loodi Saaremaal 1928. aastal, järgnesid rühmad Sakalas 1930. aastal, siis Petseris ja Pärnumaal 1931. aastal. 7. juulil 1931 andis Naiskodukaitse keskjuhatus ringkondade ja jaoskondade juhatustele õiguse noortevanemate kohale kinnitamiseks. Esimestena said sellega hakkama 5. detsembril 1931 Naiskodukaitse Järva ja Viru ringkond, kus noortevanemaks nimetati vastavalt Tapal elav Marie Reitkam ja Rakveres elav Ida Madisson.

Eriline roll Kodutütarde organisatsiooni ettevalmistamisel, selle siseelu reeglite väljatöötamisel ning kohtadel tegevuse ärgitamisel oli suure organiseerimisande ja kõneosavusega Helene Johanil.

Tema koostatud olid ka organisatsiooni sisseastumise sooviavaldused, järgukatsete kavad ja algatatud esimene noortejuhtide kursus. Kursus korraldati Tallinnas 1931. aasta kliistrivaheajal4 ja selle kava sisaldas üheksa tundi teoorialoenguid ning kuus tundi praktilisi harjutusi laulude-mängude tutvustusena. 1931. aasta lõpul hakkas tütarlaste koondumine laiemalt ilmet võtma ja rühmad tekkisid kõigis ringkondades üle Eesti.

Nii kutsuti kolme oktoobrikuist koolist vabaks antavat päeva, mida kasutati enne talve saabumist topeltaknde ette panemiseks ja aknavahedele paberiribade kleepimiseks.

Kaitse Kodu! 2/2012

23

Haritud sõdur

Õpetajaks õppimine on elukestev tegevus

Milleks Kaitseliidule instruktorikursus, mida seal õpetatakse ja kellele see mõeldud on?

24

Kaitse Kodu! 2/2012

Haritud sõdur TAIVE SAAR Kaitseliidu Kooli inimressursi arendamise õppesuuna koolitustreener-instruktor, instruktorikursuste ülem

O

len korra elus käinud Pariisis, ükskord külastasime terve perega Berliini, olen ka väisanud Stockholmi, Helsingit, Kopenhaagenit ja Oslot. Kas ma saan nüüd öelda, et olen näinud tervet Euroopat? Ei saa ju. Samaväärselt üllatav oli, kui jaanuarikuus peetud Kaitseliidu Kooli instruktorikursusel põrkusin mõnede osalenute väitele (kes seekord ei olnud sinna tulnud vabast tahtest, vaid kõrgema ülema käsul), et kuna nad on juba korra või paar elus õpetamist õppinud, peavad nad Kaitseliidu Kooli instruktorikursuse läbimist ebavajalikuks ja pealesunnitud kohustuseks.

Kas õpetamine saab kunagi olla selge? Kas see saab olla lõpuni omandatud 150-tunnise või kolm kuud kestva või viie aasta pikkuse õppe järel? Kas juhul, kui sul on kümme aastat instruktorikogemust, oskad alati, igale sihtrühmale ja igas olukorras eksimatult viia läbi tunde, mille tulemus on Kaitse Kodu! 2/2012

25

Haritud sõdur

sajaprotsendiline ehk kõik on saanud kogu materjali selgeks? Kas õpetamine saab lõplikult selgeks Kaitseliidu Kooli instruktorikursusel? Millal üldse lõpeb õpetajaks õppimine? Igatahes üllatus eespool kirjeldatud kursuslaste suhtumise üle pani mind mõtisklema instruktorite rollist Kaitseliidus laiemalt.

Kõigepealt on õppija Õpetamisoskus ilma õppijate ja nende vajaduseta õppe järele on kasutu. Enne kui rääkida õpetamisest, tuleb vaadata, keda õpetada, ning põhjust, miks on vaja arendada. Veel enne, kui hakata analüüsima instruktorikursuse sisu, vaatame otsa organisatsioonile, kuhu kuulun mina, kuuluvad kursuslased ja kuulub instruktorikursus.

Mis on Kaitseliit? „Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõja-

26

väeliselt organiseeritud, relvi valdav sõjaväliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.“ Nii kõlab külma ja ametlikuga sõnastusega määratlus, mis on kirjas Kaitseliidu seaduseses.

Määratlused on alati sõnastuselt kõledad, kuid kui püüda näha definitsiooni taga olevat mõtet, taipame (ja teame), et Kaitseliit on ainulaadne organisatsioon, millega liituvad inimesed, kes vabast tahtest on otsustanud anda panuse oma riigi kaitsmiseks, olles valmis täitma selleks ettenähtud ülesandeid. Millised need ülesanded on? „Kaitseliidu ülesanne on suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda“ (Kaitseliidu seadus). Kuidas saab valmisolekut suurendada? Väljaõppe kaudu. Mis on selle eesmärk? „Kaitseliidu sõjalise väljaõppe põhieesmärk on saavutada oma liikmete lahinguvalmidus“

Kaitse Kodu! 2/2012

Milleks peab olema valmis kaitseliitlane? Mida peab sõdur oskama ja teadma ning kuidas käituma, et olla lahinguvalmiduses? Sõduril tuleb oma tegevuses kinni pidada erilistest toimingutest, kus tuleb käsitseda ui millekski erivarustust (mis ei ole tuttav tuleb olla tsiviilmaailmast), erinevaid valmis, ei sooritusi tuleb teha vastavalt kehtestatud juhtnööridele (üks ole ruumi kõhkeksimus võib halvata kogu üle- lustel, kobamisel jäänud tegevuse) ja arvestades ega saamatusel. ohutusnõudeid (viga võib lõppeda surmaga). Sõduri omandatud teadmised ja oskused tagavad tema ellujäämise ja riigi püsimise. Seega peavad need olema kindlad, alati meeles ja erinevates olukordades kasutatavad. Üsna paljunõudlik. Kuidas selliseid teadmisi ja oskusi saada?

K

Teadus tuleb appi Kaitseliidu kui riigikaitselise organisatsiooni liikmeid on vaja õpetada sel määral, et õppur omandaks vajaliku materjali nii hästi, et on võimeline seda hiljem kasutama oma teenistusülesannete täitmisel. Sõnal omandab on siin oluline rõhk.

Omandamine sõjalises väljaõppes tähendab, et õppija on saavutanud taseme tegutseda ettenähtud viisil senitundmatus olukorras ja igal vajalikul hetkel, olles samas ka kiire ja tõhus. Omandatu peab olema vesiselge, lihasmälus, une pealt meeles.

Kuidas sellist omandamise taset saavutada? Kasvatusteaduse teooriad selgitavad, et õppetöö tulemus on kõige kindlamini saavutatav, kui lähtuda teadmiskindluse printsiibist. Selle eelduseks on, et õpitav on õppurile arusaadav ja seostub tema eelteadmistega. Teemaarendus on loogilise ülesehituse (struktuuri) ja järjestusega. Omal kohal on kordamine ehk harjutamine. Uue materjali töötlemisel on oluline õppija aktiivsus. Õpitu mällu kinnistumise kindlustab tagasiside, see tähendab, et kontrollitakse materjalist arusaamist, misjärel antakse õppurile teada, mida ta on saavutanud ja millele veel keskenduda.

Kogu õpe peab olema õppurile tähenduslik ehk selge, kuidas ja kus ta õpitut hiljem oma teenistusülesandeid täites saab rakendada. Jõukohane on õpe, kus õppurile jääb tunne, et ta suudab püstitatud ülesannetega hakkama saada, aga need nõuavad temalt ka pingutust. (Lähemalt teadmiskindluse printsiibi kohta loe „Instruktori õpikust“.)

Lühidalt öeldes olgu õppeprotsess kaasahaarav, selge, eesmärgipärane, täis tegutsemisvõimalusi ja sihtrühma arvestav, et säiliks tahe õppida, tahe saavutada lahinguvalmidus.

Kaitse Kodu! 2/2012

Tuleme tagasi Kaitseliidu juurde. Organisatsioonis on praegu ligi 22 000 liiget. Need on igas vanuses, erineva hariduse, elukoha, -hoiaku ja kogemusega inimesed, kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, kodutütred, noorkotkad – läbilõige kogu ühiskonnast.

Üks kahesaja kahekümnele Kes on need inimesed, kes tagavad liikmeskonna väljaõppe, mis sobib Kaitseliidu mõiste ja ülesannetega? Mitu palgalist inimest töötab Kaitseliidu malevates? Malevates on kokku tööl üle 260 inimese. See arv sisaldab kogu koosseisu ehk ka neid, kes otseselt vabatahtlike liikmetega ei tegele. Kaitseliidu vabatahtlike väljaõppe tagamise eest saab malevates palka kokku umbes sada töötajat.

Haritud sõdur

(Kaitseliidu seadus). Selgub, et Kaitseliidu ülesandes on peidus suured ootused. Kui millekski tuleb olla valmis, ei ole ruumi kõhklustel, kobamisel ega saamatusel.

Mul ei ole põhjust kahelda, et nende kõigi panus on parim, mida nad tahavad ja suudavad pakkuda, aga neid on 22 000 inimese õpetamiseks lihtsalt liiga vähe. Seega tuleb osa õpetamiskoormust delegeerida vabatahtlikele. Üksuste pädevuse paradamisel saavad olla abiks üksuste vabatahtlikud juhid, erialade õpetamisel erialagruppide liikmed, baasteadmiste edasiandmisel vabatahtlikud instruktorid. Kaasates vabatahtlikke, loob organisatsioon sellises suuruses instruktorkonna, millega on juba võimalik nii suures mahus väljaõpet läbi viia.

Aga milline on nende (nii palgalise koosseisu kui ka vabatahtlike instruktorite) ettevalmistus ja eelteadmised õpetamisest, pedagoooes on gikast, andragoogikast, didaktikast mõelda, üldse? Kas nad teavad, kuidas õpetada nii, et oleks tagatud Kaitseliidu üleset erineande täitmine (kindel valmisolek igal vus rikastab. Aga hetkel)? Kas nad teavad intuitiivselt erinevus võib või tegelevad sellega teadlikult? Ja kui utoopiliselt loota, et ühel hetkel kaasa tuua ka nad kõik teavad (ehk on valmis, nagu kaose. artikli alguses kirjeldatud kursuslased arvasid, et nad on), kas see ressurss on siis jääv? Kui palju kasvab organisatsioon igal aastal uute liikmete võrra, keda jälle on vaja õpetada? Kui püsiv on palgaline koosseis, kui tihti vahetuvad vabatahtlikud instruktorid?

M

Naiivsed küsimused ja lapsik arutelu. Kuid ilmselt tuleb vahel asjadele vaadata primitiivselt, et mõista olukorda, milles ja mille nimel tegutseme. Vaadata korra oma mugavast igapäevasest olelusest kaugemale.

Nael seina! Õige vastus on, et Kaitseliidu instruktorite õpetamisalane ettevalmistus on erinev. Kuidas saavutada Kaitseliidu liikmete eespool kirjeldatud sõjalisele väljaõppele kohane omandamiskindlus olukorras, 27

Haritud sõdur

kus väljaõppega tegelevad nii paljud inimesed ja nende arusaamine õpetamisest on erinev?

Moes on mõelda, et erinevus rikastab. Aga erinevus võib kaasa tuua ka kaose. Rikastada saab midagi, mis on juba olemas, suurendades selle väärtust. Kui on ühtne eesmärk, aga ei ole ühtset alust selle saavutamiseks, võib paljude arusaamade kohtumine ja põrkumine tekitada kriisi või kaose, kindlasti liigse ajakulu. Kriis, kaos ja riigikaitseline organisatsioon ei sobi kokku.

Naela seina löömiseks on ka mitu võimalust. Võib kasutada kivi, paksu raamatut, naabrimehe abi või haamrit. Kui nael saab lõpuks seina, ei ole abinõu oluline. Oluline on, et teadlikult valiti meetod, mis oli sel hetkel, arvestades olemasolevaid vahendeid, aega ja ruumi, sobiv ning ainuvõimalik sellele inimesele, kellel oli vaja nael seina saada. Aga mis nael sellest kõigest arvas? Pole oluline. Ent õppurid ei ole naelad, nad saavad aru, kui neile lähenetakse valede vahendite ja ebaselgete eesmärkidega.

TAIVE SAAR

Naastes Kaitseliidu mõiste ja ülesande ning liikmete arvu ja kirjelduse juurde, ei ole raske mõista, et on suisa hädavajalik, et oleks ühtne, üleorganisatsiooniline alus väljaõppe tõhusaks ja tulemuslikuks läbiviimiseks. Kaitseliidu Kooli

K

instruktorikursus on kursus, mis õpetab õpetama riigikaitselises organisatsioonis. See kursus pakub õpetamise metoodilisi abivahendeid ehk tööriistu, mille kasutamine loob tulemusliku õpetamise eelduse. Instruktorile antakse kursusel soovituslikud juhised, kuidas saab täiskasvanud õppureid suunata teadmisi ja oskusi omandama nii, et need saaksid selgeks ning oleksid meenutatavad ja taasesitatavad ajalise nihkega ning erinevates olukordades. aitselii-

du Kooli instruktorikursus on kursus, mis õpetab õpetama riigikaitselises organisatsioonis.

Kõige alus on planeerimine.

Instruktorikursuse sisu toetab eesmärgist lähtuva tunni kavandamist ja läbiviimist, tutvustades tulevastele instruktoritele õppijakeskseid õpetamispõhimõtteid, meetodeid ning tunni selge ja mõõdetava eesmärgi sõnastamist, selgitades standardtunni struktuuri ning väärtustades kordamist (harjutamist) ja tagasisidet (kontrolli). Tähelepanu pööratakse ka õppurite eelteadmiste kontrollile, motiveerimisele, kaasamisele, nende individuaalsete erinevustega arvestamisele ning täiskasvanud õppija ootustele ja vajadustele.

Ainult tööriistadest ei piisa, eduka lõppeesmärgi saavutamise nimel on oluline ka isik, kes neid tööriistu kasutab. Kursusel tutvuvad õppurid põgusalt ka muude õppetegevust mõjutavate ja toetavate teguritega, mis on seotud õpetaja juhtimisstiili, käitumise ja hoiakutega. See ongi instruktorikursuse sisu.

Kuidas me seda teeme?

Teooria on tõepoolest kasulik. Aga kuidas see kõik praktikas toimib? Teaduslikus keeles väljendades lähtub kursus deduktiivsest põhimõttest ehk liigub üldiselt üksikule, st reeglid ette ja sooritus järel. Maakeeli öeldes algab kursus kaugõppetööga (mille eesmärk on luua vundamentteadmine mõistetest), järgnevad teooriatunnid kursuse alguses, mis sisaldavad eelkajastatud teemasid. Seejärel saavad õppurid võimaluse omandatud teooria kohe samal kursusel praktikas järele proovida ehk kursus jätkub nende enda poolt läbiviidavate kuni viiele õpilasele suunatud tundidega.

Kursuse jooksul saab iga õppur anda neli umbes 15 minuti pikkust harjutustundi. Sellistes mikrotundides seotakse varem käsitletud üldised arusaamad õpetamisest vahetu kogemusega. Seega saab samal kursusel uusi (või süstematiseeritud, taasavastatud, meelde tuletatud) teadmisi pedagoogikast ja andragoogikast kohe õpetamissituatsioonis katsetada.

Instruktorikursuse harjutustunde võib anda nii toas kui ka õues. Instruktoriks õppiv Kristi Loit on abivahendina nutikalt ära kasutanud õues seisva autokäru, mille külge kinnitatud paelte abil õpitakse nööri punuma

28

Kaitse Kodu! 2/2012

Haritud sõdur HANNES REINOMÄGI

Kui harjutustund antud, järgneb sellele tunnis kogetu analüüs, arutelu ja instruktori tegevuskava kirjapanek ehk treening. Treeningunurgas analüüsib instruktor Jaanika Palmi tundi treener Kalle Karm (Jaanikast paremal)

Kas see mõjutab tunni eesmärgi saavutamist, kui lasen õppuritel uusi teadmisi ka harjutada? Kas õpitav on kindlamalt meeles, kui õppurid osalevad ka ise aktiivselt uute teadmiste loomise protsessis, mitte ainult ei kuula, mida õpetajana räägin?

Kuidas ma neid kaasan, kas abi on mõnest uuest aktiivõppemeetodist, mida ma enne kasutanud ei ole? Kas õppurid on rohkem tunni sisust huvitatud, kui arvestan nende eelteadmistega? Sellised on mõned näited küsimustest, milliseid kursuslased oma harjutustundide planeerimisel ja läbiviimisel endale esitada võiksid.

Andsin harjutustunni ära, aga kuidas mul tegelikult läks? Üks on see, milline mu hakkamasaamine harjutustunni kavandanud õpetajale tundub, teine asi aga see, kuidas õppurid õpetaja püüdlusi tegelikult tajusid. Aga kuidas näeb kogu olukorda keegi, kes tunnis ei osalenud, vaid vaatas kõrvalt? Ja kuidas see kõik tegelikult õpitud teooriatega haakus?

Kuidas saada vastused kõigile neile küsimustele?

Päriselus, kui annad reaalset tundi reaalse õpivajadusega inimestele, ei lähe ju õpetaja pärast tunni andmist õpilaselt küsima: „Kuidas ma ka klassi ees mõjusin, milles ma hea olin ja milles põrusin?“ See oleks kohatu. Kursusel on see võimalus, sest igale harjutustunnile järgneb selle analüüs ja tagasisidestamine, mida kursusel kutsutakse treeninguks ja mida suunab treener (kõrvaltvaataja).

Treeningul vaadatakse süsteemselt ja sammhaaval harjutustunnile tagasi. Analüüsitakse, mida taotles õpetaja ja kuidas see õppureid mõjutas. Ühiselt leitakse tunni eesmärgi saavutamisele kaasa aidanud tegevused ja arutletakse, mida järgmine kord Kaitse Kodu! 2/2012

saaks paremini teha. Nii valmib instruktoriõpilase tegevusplaan, kuidas tagada tema edasine areng instruktorina.

Esimene võimalus seda tegevusplaani rakendada on juba järgmisel päeva, kui sama inimene annab oma teise harjutustunni. Kogu protsessi käigus ja koostöös teiste kursuslastega ning treeneri juhendamisel käib pidev teadmiste kinnistamine. Üksikute hetkede kaudu kujuneb kursuse lõpuks kogemustel põhinev arusaam õpetamisest riigikaitselises organisatsioonis ehk Kaitseliidus.

Hinne pole silt Oluline on mõista, et harjutustundides ei treenita mitte tunni sisu, vaid selle tulemuslikku läbiviimist. See tähendab, et analüüsi tähelepanu all on õpetamisoskus (tunni eesmärgi saavutamine), mitte tunnis edasiantav teema ehk aine.

indamine aitab välja selgitada inimese arengu kursusel.

H

Arendamiskohtade väljatoomine mõjub inimestele sageli hirmutavalt, rünnakuna tema väljakujunenud minapildile. Selleks, et harjutustunni analüüs ja arengukohtade selgitamine püsiks sisuliste väärtuste juures ja emotsionaalsed pinged saaksid summutatud, ongi iga grupi juures treener, kes on saanud selleks väljaõppe Kaitseliidu Kooli treenerikursusel. Eesmärk on harjutada tundide läbiviimist turvalises keskkonnas, kus uue katsetamine ja vigade tegemine on lubatud, sest nendest õppides saab areneda tõhusamaks instruktoriks.

Need, kes on instruktorikursusel käinud, teavad, et igale harjutstunnile järgneb hindamine. Nii tunni läbiviija ise kui ka kaasõppurid ja treener annavad äsjasele sooritusele hinde. Hinde saamine tekitab samuti hirmublokeeringu. Halb hinne – halb tulemus, ütleb tavaarusaam.

29

Haritud sõdur

Miks me siis hindame? Sest hindamine aitab välja selgitada inimese arengu kursusel kõigis sisuliselt olulistes nüanssides. Esimese harjutustunni tulemus paneb paika iga kursuslase personaalse algseisu, millele areng üles ehitada. Ei ole head ega halba algseisu. On asjad, milles instruktor ongi juba hea, ja on tegevusi, mida saab arendada veel parema tulemuse nimel. Nüüd, kui esimesed hinded käes, saab kursuslane keskenduda nendele aspektidele, milles ta esimene kord veel nii tugev ei olnud, ja anda endale järgmiseks harjutustunniks ülesande olla parem. Kursuse lõpul saavad kõik lõpetanud koos tunnistusega arengukirjelduse, mis peegeldab just seda, kuidas on õppur kursuse jooksul arenenud ja millise instruktorina ta kursuse lõpetab.

See arengukirjeldus on omakorda lähtealus edasisele instruktorikarjäärile, mis on igavene õppimine ja areng. Ükski instruktor ei ole asvatusteadus kunagi lõpuni valmis ehk õpetamise selgeks õppinud. Areng ja õpetamine kestab. laiemalt on

K

loominguline, mitmekesine, paindlikkust ja avatust eeldav ning elukestevat arengut pakkuv ala.

On üsna elementaarne, et ühtegi kursust ei leiutata kui jalgratast.

Ka kaitseväe väljaõppetehnoloogia mudel näeb ette, et õppe korraldamisel tuleb valida vastava valdkonna õpikud, käsiraamatud ja eeskirjad. Instruktorikursuse materjal põhineb „Rakenduspedagoogika õpikul“ (Kaitsejõudude Peastaap 2002) ja „Instruktori abilisel“ (Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taktika õppetool. Tartu: Elmatar 2006).

Esimene neist on Taani kaitseväe pedagoogilisi printsiipe kajastav tõlketeos, mis tugineb kasvatusteaduste käitumiskesksele (biheivioristlikule) ja tunnetuskesksele (kognitiivsele) õppeteooriale. „Instruktori abiline“ on Eesti oma õpik, mis on kohandatud meie kaitseväe vajadustele, kuid on autorite sõnul esitluselt tihedas loogilises seoses „Rakenduspedagoogika õpikuga“.

Jonnipunnidest lektoriteni Instruktorikursuse sihtrühm on lai ja mitmeilmeline, nagu kogu Kaitseliidu liikmeskond. Instruktorikursusele satub sageli inimesi, kes on varem üht, teist või kolmandat õpetama õppinud ja kellel on juba õpetamiskogemus. Kuid kursusele tulevad ka need, kelle ainuke teadmine õpetamisest põhineb tema kui õppija kogemusel üldhariduskooli päevilt ehk elualgusharidusest.

Instruktorikursuse tööriistakast sobib nii algajale instruktorile, kes ei ole elus veel ühtegi tundi andnud, kui on väärikaks täienduseks (või meeldetuletuseks, uueks rõhuasetuseks) ka kogenud õpetajatele. Mullu sügisesel osales kursusel üks küpses eas ülikoolis töötav teadur, kelle põhitöö on olnud juba aastaid õpetada tudengeid. Ta kirjutas 30

Kaitseliidu Koolile pärast kursust e-kirjas (lühendatult): „Pean tõde tunnistama, et olen üks nendest, kes tuli kursusele üksnes seetõttu, et saada täidetuks vormiline eeldus järgmisele kursusele saamiseks. Olin ka üks nendest, kes pidas Taani õpikut suhteliselt lihtsakoeliseks. Pärast kursust tõden rõõmuga, et olen kursusega väga rahul, sest sain sellest ka tegelikult kasu. Hetkel tundub, et kursusel õpetatu on töökindel reaalses elus. Mitte ainult Kaitseliidus.“ See inimene oskas protsessi käigus vabaneda eelarvamustest ja oli avatud uuele kogemusele. See on vaid üks näide, mis iseloomustab mitmete osalejate hoiakut ja selle muutumist kursuse käigus. Mida on õpetlik ja ka lihtsalt rõõm kursuseülemana kõrvalt jälgida.

Paraku oleme kursustel kohanud ka teistsugust suhtumist, kus kursusele tulija tuleb sinna vaid seetõttu, et on saanud käsu tulla ja kuna tal on juba õpetamiskogemus, on ta solvunud ega võta vastu seda, mida talle kursusel pakutakse. Jonnib – kui otse välja öelda. Teistpidi mõeldes, kui sõjaväeliselt korraldatud organisatsiooni liige saab käsu, siis kuidas tuleb käsku täita? Kas siin on ruumi jonnimisel? Aga see on juba ühe teise (sisemäärustikku meeldetuletava) artikli teema.

Kasvatusteadus ja õpetamine laiemalt on loominguline, mitmekesine, paindlikkust ja avatust eeldav ning elukestevat arengut pakkuv ala. Ka siin kehtib ammutuntud reegel, et kordamine on tarkuse ema.

Lõpetasin Tallinna Pedagoogika Ülikooli 19 aastat tagasi. Õppisin õpetajaks. Olen oma väga eripalgelise karjääri jooksul pidevalt õpetanud ja ka ise juurde õppinud. Kogu aeg olen õppinud ka õpetama. Osalesin minagi (kõrgelt haritud pedagoogina!) kunagi Kaitseliidu Kooli instruktorikursusel. Huvitav oli, see täiendas minu arusaamisi õpetamisest uue nurga alt, olid uued rõhuasetused, mis väärtustasid keskendumist kindlatele meetoditele ja põhimõtetele, mis aitavad luua oluKaitse Kodu! 2/2012

Haritud sõdur korra, et muuta õppurite teadmised võimalikult lühikese ajaga kindlaks ja püsivaks.

Nüüd töötan täiskasvanute õpetajana ja õpin ülikoolis magistrantuuris andragoogikat. Õpin ka kogu aeg Kaitseliidu Kooli instruktorikursuse õppuritelt. Kogu aeg ja igast olukorrast, igast kogemusest on midagi juurde õppida.

Instruktorikursuse teooriatund.

Vestlusringis täiskasvanute õpetamise üle on kursuse ülem Taive Saar ja instruktoriks õppivad Kaitseliidu Kooli nooremallohvitseri kursuse liikmed

Üldjuhul instruktorikursusele tulijad tahavad õppida. Suurem osa neist on vabast tahtest liitunud organisatsiooniga, mille peamine ülesanne on seotud väljaõppega, ja nad saavad aru vajadusest süüvida teadmisse, kuidas tagada tõhus väljaõpe. Veelgi enam, neil on kuklas vastutustunne, sest maleva palgaline personal (kelle valikul käib ju instruktorikursusele kandidaatide esitamine) on neis näinud potentsiaali (väärtust) mitte ainult Kaitseliidu väljaõppes osaleda, vaid olla teiste vabatahtlike juhendaja, arendaja, õpetaja – seega instruktor.

Inimressursi arendamine Ühel hetkel on kursus lõppenud. Inimesed, kes tahtsid end arendada, on mugavustsoonist välja astunud, pingutanud ja püüdnud, talunud pinget, saanud eduelamuse ja selle tulemusena on arenenud nende enesekindlus. Tahe õpetada on kasvanud.

Nüüd on malevate roll neid rakendada, anda neile võimalus edasi areneda ja teostada oma potentsiaali. Ja kui värske kursuse lõpetanu annab oma esimesi tunde, tundes end ikka veel pisut ebakindlalt, on abiks teadmine, et Kaitseliidu Kooli treenerikursuse läbinud treenereid on ju igas malevas üle Eesti. Nemad saavad olla algajale instruktorile toeks (jälgijaks, nõustajas, mentoriks) ka malevas.

Kaitse Kodu! 2/2012

Ja võitnud ei ole mitte ainult Kaitseliit. Instruktorikursuse lõpetanud inimene on tajunud oma pingetaluvuse piire, mõistnud eduka tulemuse seost põhjaliku planeerimisega, on julgem andma nõu ka kolleegidele tsiviilelus, oskab süsteemsemalt ja motiveerivalt kasvatada oma lapsi, juhtida arenguteele sõpru, tugevamaks arenenud on ka tema isikus. Siit ka põhjus, miks on instruktorikursus Kaitseliidu Kooli inimressurssi arendava õppesuuna osa. Kursusel ei õpetata sõdima (lahinguvalmidust), kuid areneb inimese minapilt ja minatunnetus ning enesekindlus viia sõjaline väljaõpe läbi nii, et täidetud oleks Kaitseliidu ülesanne ja väljaõpe sobiks Kaitseliidu mõistes kajastuvate ootustega.

Järgmised Kaitseliidu Kooli instruktorikursused on ootavad õppureid septembris, oktoobris ja novembris.

31

Heategevuslik koguperepäev

Naistelt naistele Pühapäeval, 11. märtsil 2012, kell 11:00-16:00 Tallinna Lauluväljakul Kell 15.00 esinevad Politsei- ja Piirivalveorkester ning Kaire Vilgats, dirigent Hando Põldmäe.

TÖÖTOAD PIIRIVALVE LENNUSALGA KOPTER PÄÄSTETEHNIKA NÄITUS HEATEGEVUSLIK LOTERII LAPSI LÕBUSTAVAD NUBLU, ILVES ILLIMAR, LÕVI LEO JA SISEKAITSEAKADEEMIA KADETT KOTKAS KEHA KINNITAMISEKS PAKUME KÕIGILE OSALEJATELE SÕDURISUPPI Vaata lisa kodulehelt www.naistepaev.ee Sissepääs 1 euro. Üritus toetab kogutud rahadega Eesti Naiste Varjupaikade Liitu

1$,6.2'8.$,76(

Täpsusrelva M14 viimane modifikatsioon TP3 näitas end katselaskmistel paremast valgusest kui tema eelkäijad, kuid endiselt näib, et ümberehitamisele kuluv ressurss ei ole tulemusega õiges proportsioonis. Sama raha eest saaks korralikku baasrelva kasutades oluliselt parema tulemi.

REIMO SOOSAAR, HEIKKI KIROTAR MTÜ Eesti Snaiprigild

E

elmise aasta detsembrikuus korraldatud katselaskmise eesmärgiks oli hinnata M14 täpsusrelva uue modifikatsiooni M14 TP3 töökindlust ja Brasiilia päritolu laskemoona sobivust täpsuspüssidele M14. Kõige tähelepanelikumalt jälgiti täpsuspüssi M14 TP2 probleemide lahendusi ja Brasiilia Match-moona täpsust, sest see peaks tootja andmetel olema täpsusmoon.

Katselaskmisest Relva testis üheksa inimest, kõik kogenud laskurid, kelle hulgas oli nii kaadrikaitseväelasi, snaipriinstruktoreid kui ka snaiprikoolitusega kaitseliitlasi.

Mitme laskuri kasutamise eesmärgiks oli saada võimalikult palju erinevaid hinnanguid nii relvale kui ka kasutatavale laskemoonale. Oluline oli ka

Kaitse Kodu! 2/2012

Sõjaraud

Täpsuspüssist M14 ja selle laskemoonast laskurite kogemustepagas erinevate relvadega ja suhtumine täpsuspüssi kasutamisesse Kaitseliidus.

Laskurite suurt hulka ja talvise päeva lühidust arvestades tegime laskekatsed vaid 100 m distantsilt. Võrdluseks lasime veel 300 m, kuid need ei muutnud 100 m laskeharjutuste tulemusi. Laskemoona hajuvuse elvade oluja täpsuse hindamiseks lasime liste osade kolme- ja viielasulisi sarju ning mõõtsime kahe kaugeima kuumõõtmeliaugu tsentrite vahet (ehk siis tes on erinevusi, kobara läbimõõtu) ja kuulide algmis jäävad lubatu kiirusi. Saime ka piisavalt suure moonakulu, mille abil hinnata üht piiridesse ega sega TP2 suurimat murekohta – sihi- tavalist jalaväelast, kukinnituse stabiilsust. kuid mõjutavad

R

oluliselt snaiprite

Esmalt kirjeldame täpsuspüssi lasketäpsust.

TP2 ja modifikatsiooni TP3 võimalikke uuendusi. Seejärel jõuame lasketestini ja toome välja erineva laskemoonaga saadud tulemused. Lõpuks teeme järeldused ja ettepanekud nii M14 täpsusrelva kui ka Brasiilia laskemoona kohta.

M14 TP2 ja TP3 võrdluses ei keskendu me ühe või teise paremuse tõestamisele, vaid olulisem on vaadata, mis kasu on prototüübist TP3 ning kas

37

Sõjaraud M14 maskeerituna rohu peal. Soosaar ja Kirotar rõhutavad, et esimene samm täpsuspüssi tegemisel on relva eesmärgipärane valimine

uuendused muudavad relvasüsteemi täpsemaks või töökindlamaks. Kui M14 TP programm jätkub, peab selle lõpptulemuseks olema sõjalises mõttes usaldusväärne täpsusrelv, millega on võimalik stabiilselt täita sellele relvale seatud lahinguülesandeid.

Et TP3 katsetamine ainult ühe tootja laskemoonaga ei anna piisavat võrdlusmaterjali, kasutasime erinevaid laskemoonasid ning võrdlesime ka TP3 täpsust korraliku snaiprirelva ja tavalise automaatpüssiga G3. Testimiseks oli kaasas poltlukuga snaiprirelvasüsteem kvaliteetse Match-moonaga (täpsus süsteemina alla 1 MOA ehk hajuvus 100 m kaugusele alla 29 mm), teiseks oli kaasa võetud tavaliste raudsihikute ja kokkukäiva kabaga Saksa automaatrelv Heckler & Koch G3, mis kasutas Brasiilia laskemoona, ning kolmandaks lasime TP3 täpsusklassi hindamiseks heast partiist pärit Rootsi moonaga. Kõigi kolme rakendamisest rää38

gime lasketesti juures pikemalt ja toome välja nendega saadud tulemused.

Lühidalt täpsuspüssist M14 TP2 TP2st ja poolautomaatsetest täpsusrelvadest üldisemalt on varasemates Kaitse Kodu! numbrites üksjagu kirjutatud, seekord 14 TP2 op- vaatame lühidalt üle TP2 peamised võimalused ja probleetilise sihiku mid.

M

jalg ei ole usaldusväärne.

M14 TP2 ja teised selletaolised täpsuspüssid on mõeldud toetamaks üksust kiire täpsustulega lühematel ja keskmistel laskekaugustel 100–500 meetrit. Selle relvasüsteemi peamine pluss on võimalus lasta vastase üksuse pihta kiires tempos suur hulk kuule suhteliselt täpselt.

Kaitse Kodu! 2/2012

Sõjaraud

naga, nt Lapua 155-graanise Scenari või Ameerika Ühendriikide M852ga, veelgi paremini, kuni 0,75 MOA 300 ja 500 m pealt (hajuvus esimesel kaugusel 6,5 ja teisel 10,8 cm). Samal ajal on kasutusel hulgaliselt TP2sid, mille tehniline täpsus on üle 2–3 MOA, mistõttu nendega ei ole võimalik sooritada snaiprieriala laskeharjutusi. Võrdluseks on poltlukuga snaipripüssi täpsuseks kvaliteetse laskemoonaga 0,5–1 MOA, parimatel relvadel isegi 0,3 MOA. Väiksemate sihtmärkide või suuremate kauguste puhul on see otsustav erinevus.

Sellest saame teha ainult ühe iinkirjutajate järelduse: esimene samm arvates on lasu M14st täpsuspüsside tegemisel peab olema relvade selektsioon, heli summutamille käigus valitakse välja täp- mine ja suudmeleegi seimad relvad ühelt tootjalt, varjamine oluline soovitavalt järjestikuste või lähedaste seerianumbritega, täiendus, eriti linnamitte ei võeta relvi laost juhus- tingimustes või öösel. likult, nagu on tehtud seni.

Vintpüsse M14 on toodetud mitme aasta jooksul mitmes relvatehases ja relvade oluliste osade mõõtmetes on erinevusi, mis jäävad lubatu piiridesse ega sega tavalist jalaväelast, kuid mõjutavad oluliselt snaiprite lasketäpsust.

S

Näiteks mõõdeti ühel snaiprikursusel M14 padrunipesade diameetri erinevuseks 1 mm. See tühisena tunduv number näitab hiiglaslikku erinevust, sest selliseid detaile mõõdetakse sajandikmillimeetrites. Ei ole teada, kas nimetatud erinevus tulenes relva suurest kulumisest või veast padrunipesa valmistamisel. Erineva läbimõõduga padrunipesad annavad kuulile erineva algkiiruse, mille tõttu muutuvad oluliselt relvade lasketäpsus ja kuuli lennukaar.

Millimeeter kui valgusaasta

TP2 süsteemil on kaks suuremat ja üks väiksem murekoht lisaks eespool välja toodud relvade kvaliteedi kõikumisele.

Suurim probleem on ioptersihiku Brüggeri & Thometi kinnituse valmistatud optilise kasutamisest sihiku kinnitus. Eritulenevad eelised on nevate tootjate ja aastakäikude lukuraudsihikute kasukojad erinevad pisut tamise võimalusest mõõtmetelt ja seeolulisemad. tõttu ei istu kasutatav sihikujalg kõikidele relvadele ühtmoodi. Väikeste ebakõlade tõttu jääb see relva peal pinge alla ja paindub, mistõttu läheb sihik relva peale viltu kas külgsuunas või kaldes või mõlemas korraga.

Heas korras M14 on tavamoonaga lastes keskmiselt 1,5 MOA relv, see tähendab 100 m kaugusele lastes kolme või viie lasu kobara läbimõõtu 4,5 cm.

Meie isiklik kogemus näitab, et TP2 pakub vahel positiivseid üllatusi, lastes heast partiist M80 või Rootsi moonaga 1 MOA piires ja päris täpsusmoo-

Viltuse sihikuga relva sisselaskmine on isegi kogenud snaiprile keeruline, kuid algajale laskurile suisa võimatu ülesanne. Piisavalt palju on juhtumeid, kus relva enda ja sihiku mehaaniline null erinevad 100 m laskekaugusel koguni meetri. Vea parandamiseks kulub hulk sihikuparanduste ulatu-

Vaade 12-kordse suurendusega Saksa sihikust 500 m kaugusele

Miinuseks on poolautomaatse relvasüsteemi liikuvate osade suur hulk. Kui need osad ei ole täiuslikult kokku sobitatud, kannatab relva lasketäpsus.

Võrdluseks on poltlukuga snaipripüssid aeglasema laskekiirusega, kuid oluliselt täpsemad ja neid kasutatakse peamiselt ühe või kahe tabava lasu sooritamiseks varjatud laskepositsioonilt vastase juhi või muude oluliste sõdurite pihta. Laskekaugus on alates 300 meetrist ning relva kaliibrist ja laskuri oskustest sõltuvalt kuni 2 km.

Kaitse Kodu! 2/2012

D

39

Sõjaraud

sest, nn klikkidest, mis tähendab seda, et pikemate laskekauguste korral ei ole võimalik sihikut paika keerata, vaid tuleb hakata laskma ennakuga. Ennakuga lastes ei sihi snaiper märki, vaid märgist üle, mis mõistagi vähendab lasketäpsust.

Relvade kvaliteedi ja sihiku asendi heitlikkus toob kaasa veel ühe probleemi: ei saa kasutada üht üldist ballistilist estid ei tabelit, see on igal relval erinev. täheldanud See on oluline probleem, sest iga Matchrelvaga on vaja sooritada kontroll-laskmised kuuli lennukaare moona juures selgitamiseks praktilise laske- mingit paremust kauguse piires kõikides ilmastivõrreldes tavalise kutingimustes, mis nõuab suurt laskemoona- ja ajakulu. Kontroll- moonaga. laskmine on peaaegu võimatu, sest seda saavad sooritada ainult väga kogenud snaiprid-instruktorid, kes on lasknud aastatega tuhandeid laske erinevatest optilise sihikuga täpsusrelvadest. Snaipri eriala baaskursusel osalev kaitseliitlane ei ole selleks võimeline, sest enamasti näeb ta täpsuspüssi kursusel esimest korda ja tal ei ole piisavaid laskurikogemusi.

Instruktori relva järgi tehtud ballistiline tabel kogenematu laskuri käes teeb problemaatiliseks laskeharjutuste sooritamise positiivsele hindele.

T

Parendused, mis kulmu kortsu kisuvad M14 TP2 optilise sihiku jalg ei ole usaldusväärne, sest see ei hoia sihikut samas asendis, mistõttu sis-

selastud relvade „null” kipub liikuma, jala kruvid ei püsi kinni ja on nii haprast materjalist, et purunevad pingutamisel.

Teine relva mehaanilist usaldusväärsust mõjutav tegur on töödeldud päästik. Osa M14 TP2 päästikutest on lihvitud, millega taheti muuta päästikukäik kergemaks ja ühtlasemaks. Osa töödeldud päästikuga relvi annab juhuslikke valangud. Nimelt ei märgitud remonti saadetud relvade päästikutele relvade numbreid ja aeti need hiljem segamini ning paigutati tagasi juhuslikule relvale. Et relvad on valmistatud eri aastatel ja eri tehastes ning on pisut erinevate mõõtmetega, hakkas osa relvade päästikusüsteem suruma M14 tule ümberseaduri hoovale, mis põhjustaski valangu. See hävitab kohe kogu täpsusrelva raison d’être (olemasolu õigustuse) – sihitud üksiklasud kaugemale või väiksemate märkide pihta. Iseenesest on sellest kahju, sest töödeldud päästik on muutnud M14 TP3 päästmise paremaks ja täpsusrelvale kohaselt ühtlasemaks.

Väiksem probleem on relva kaba täpne reguleerimine laskjale. Põsetoe kõrguse ja kaba pikkuse sättimise võimalus on väga oluline, kuid suurt puudust tuntakse ka õlaplaadi kõrguse reguleerimisest, mis töötaks sarnaselt Galil Snaipri kabale. Õlaplaadi asendi muutmine võimaldab mugavamalt laskeasendit sisse võtta ning tagab suurema kaba ja õla kontaktpinna. Samas keerulise ehitusega kaba, mida kasutab näiteks M14 Enhanced Battle Rifle (EBR), meie M14 täpsuspüssile ei kinnitaks.

Originaalkaba on üsna hea kujuga, ei takerdu liikumisel okstesse ega korja roomates maa pealt

M14 TP3 testimisel

40

Kaitse Kodu! 2/2012

Sõjaraud

rohtu või muud rämpsu. Ainsad asjad, mida tasuks TP2 laesäärele ja kabale teha, on tõstetava õlaplaadi ja kaba pikendamise võimaluse lisamine ning iga relva mehaanilise osa ja laesääre täpne kokkusobitamine.

Muljetavaldav TP3 Järgnevalt kirjeldame TP3 prototüübi olulisi muudatusi ja anname neile objektiivse hinnangu, lähtudes snaipri ülesannetest ja vajadustest. Võrreldes tuttava TP2ga on uuendusteks: reguleeritav puidust originaalkaba – kaba muudetav pikkus, õla- ja põsetoe kõrgus; uus kindel sihikujalg; parandatud päästik; rauale kinnituv helisummuti; harkjalg.

Optilise sihiku kinnitus on võrreldes TP2ga oluliselt lihtsam ja töökindlam: vähem detaile, tugevam ehitus ja alumiiniumi asemel on materjaliks teras.

Optiline sihik on täpselt raua kohal, mitte pisut vasakul. Sihikualus kinnitub tagaosas lukukoja laele dioptersihiku asemele, mistõttu relv jääb ilma tavaliste sihikuteta, ning küljel optikaseadme kinnituseks ettenähtud soonde ja avasse, mille tulemusena on sihikualus kindlalt ja stabiilselt paigal. Lasketestid ei näidanud vähimatki nullpunkti nihkumist.

Dioptersihiku kinnituse kasutamisest tulenevad eelised on raudsihikute kasutamise võimalusest olulisemad, sest optiline sihik tuleb sihtimisvea vähendamiseks paigutada võimalikult madalale relvaraua kohale. TP3 on täpsusrelv ning optilise sihiku olulise vigastuse korral muutub relv nagunii kasutuks ja läheb remonti. Paljudel täpsuspüssidel ei saa optilisi ja raudsihikuid samaaegselt kasutada, tavaline sihik on kas täiesti eemaldatud või on lihtsa ehitusega varusihikut võimalik kasutada vaid pärast optilise sihiku eemaldamist. Alternatiiviks on hankida liitlaste kasutatavaid detaile, nt Sadlaki terasest valmistatud optikajalg, mille hind on Soomes ligikaudu 450 eurot. See võimaldaks võtta kummastki hetkelahendusest parima: USA maavägi ja merejalavägi on relvade stabiilsust lahinguväljal kontrollinud ning optikajalg võimaldab kasutada raudsihikuid.

TP3 kaba reguleerimine on töökindel. Kõigi laskurite arvates on täiustatud originaalkaba TP2 omast parem, sest selle saab laskjale täpselt sobivaks sättida. Laskepäev näitas otsest seost relva sobivuse ja lasketäpsuse vahel. Põsetoe kõrguse muutmine põhjustas laskuritel 100 m gruppide suurenemist ja vähenemist.

Harkjalgu valmistatakse M14 vintpüssile hulgaliselt nii kergetest sulamitest kui ka terasest. Kuid kas harkjalg on vajalik, kui see lisab relvasüsteeKaitse Kodu! 2/2012

M14 EBR optilise sihiku ja summutiga

mile pool kilo kaalu ja maksab eurodes kolmekohalise summa? Selle kirjatüki autorid ei pea harkjalga hädavajalikuks, sest seda saab kasutada peamiselt lasketiirus. Maastikul on harva laskeasendeid ja -positsioone, kus leidub harkjalale piisavalt tasast pinda. Eelistaksime pigem kolmjalga, mille kõrgust saab reguleerida kõikidele laskeasenditele sobivaks.

Helisummuti on igati tervitatav as ikka tasub lisaseade. Praegu pakutav lahenkulutada nii dus kinnitub raua peale leegisumpalju aega muti keermetele. Siinkirjutajate arvates on lasu heli summutamine ja raha selle peale, ja suudmeleegi varjamine oluline kui sama panusega täiendus, eriti linnatingimustes oleks saanud osta või öösel. Summuti tehniline uue ja sobilikuma lahendus vajab veel parandabaasrelva? mist, ka võiks see olla praegusest kergem ja väiksem. Lahingurelvale sobivad terasest summutid maksavad alates 300 eurost, kergsulamist mudelid ei pea täiskaliibrilise poolautomaatrelva püssirohugaaside survele ja kuumusele vastu.

K

Lasketestid Nagu sissejuhatuses välja toodud, mõõtsime lasukobarate suurusi ja kuulide algkiirusi. Kiirus on arvutatud tavalise statistilise meetodiga, kobara läbimõõt on väljendatud suurima, vähima ja keskmise väärtusena. Kõik lasud tehti lamades laskeasendist, relv kotile toetatud. Et laskepäeval olid väljas miinuskraadid, peaksid saadud kiirused olema tootjate tabeliväärtustest väiksemad, kuid lasketestiaegne õhutemperatuur ei mõjuta algkiiruste kõikumise ulatust.

Päeva jooksul tulistati samast relvast 250 lasku, mis vastab mitmepäevase lahingutegevuse koormusele. Ühtki relva- või laskemoonatõrget ei tekkinud ja sihiku „null” ehk peamine sihtimispunkt jäi kogu päeva jooksul paigale.

Täpsuse hindamiseks lasi mitu laskurit TP3st Rootsi moonaga, kolme lasu tabavuskobarad jäid 41

Sõjaraud

BRASIILIA TAVALINE TÄISMANTELMOON Tootja andmetel on selle moona kuuli kaal 9,33 g (144 graani) ja algkiirus M14 rauapikkuse juures toatemperatuuril 833 m/s. Meie saime algkiiruseks 780±26 m/s. Kolme lasu kobara keskmine läbimõõt oli 93 mm, suurim oli 105 mm ja väikseim 80 mm.

BRASIILIA TÄPSUSMOON, KARBIL KIRI „FMC MATCH“ Tootja järgi on kuuli kaal 10,50 g (162 graani) ja algkiirus 750 m/s. Meie saime algkiiruseks 757±26 m/s. Viie lasu kobara keskmine läbimõõt oli 87 mm, suurim oli 110 mm ja väikseim 70 mm.

Vasakult: Brasiilia täismantel, Brasiilia Match, Lapua 170 gr LockBase ja Lapua 155 gr Scenar. Nagu pildilt näha, on Brasiilia padrunid eristamatud ja sarnanevad ka LockBase’iga. Väljanägemine pole küll kõige olulisem tunnus, kuid muutub oluliseks, kui pingelises olukorras on vaja näiteks kiiresti vahet teha, kas kätte sattunud salves on Match- või tavaline padrun. Alustada võib hoopis sellest, et moona kvaliteedi poolest teeb Lapua Brasiilia omale selgelt silmad ette

Brasiilia moona tongid

Brasiilia ja Rootsi moona karbid

vahemikku 40–45 mm. Selle alusel saab öelda, et kasutatud prototüüp on seda tüüpi relvalt oodatava 1,5 MOA täpsusklassiga. Võtsime selle etaloniks Brasiilia moona hindamisel: kas too laseb samaväärselt, paremini või oluliselt halvemini.

Võrdlus teiste täpsusrelvadega Kui kvaliteetsest snaiprirelvast kvaliteetse laskemoonaga lastes on täpsus üle 1 MOA ehk hajuvus üle 29 mm 100 m kauguselt tavaliselt laskja enda viga, siis TP3 ei suutnud snaiprite käes Brasiilia Match-moonaga isegi ligilähedast tulemust saavutada. Kuid tuleb öelda, et tegelikult on tegu erinevate tööriistadega erinevate ülesannete täitmiseks.

Valitud relvast ehitatud korraliku sihikukinnituse ja hea laskemoonaga M14 TP on väga võimekas relv 500–600 m piires kiirete sihitud laskude tegemiseks ega ole oluliselt kehvem poltlukuga snaipripüssist.

M14 on küll suurema hajuvuse tõttu väiksema praktilise laskekaugusega, kuid samas oluliselt suurema laskekiiruse ja mahukama, 20 padrunile loodud salvega. Poolautomaatne ja poltlukuga täpsusrelv on teineteisele väga sobivaks täienduseks. Nii Eesti kaitseväe snaiprid kui ka liitlased kasutavad samas snaiprimeeskonnas mõlemat relvamudelit erinevate ülesannete täitmiseks.

42

Heckleri & Kochi püssiga G3 lasi kogenud snaipriinstruktor. 100 m peal lasid G3 ja TP3 Brasiilia moonaga (nii tavaline kui ka Match-moonaga) samaväärse hajuvusega, kusjuures esimene tavalise diopter- ja TP3 optilise sihikuga. 300 m peal oli tulemus isegi G3 kasuks, kui see laskis 20–25 cm suurusi kümne lasu kobaraid, ent TP3ga ei tabatud alati isegi märklehte. Meie hinnangul oli see rohkem relva ja moona kokkusobimise küsimus, mida täiendas oluliselt G3 laskuri aastatepikkune kogemus.

Brasiilia moon täpsuslaskmiseks ei sobi Algkiiruse suur kõikumine on halb märk, mis näitab moona keskpärast kvaliteeti ja sobimatust M14 TP-le. Eriti palju tekitab küsimusi tavalise ja „täpsusmoonaga“ mõõdetud tulemuste ühesugune, lubamatult suur kõikumine. Varasemad kogemused Brasiilia Match-moonaga on kinnitanud kuuli kaalu ja algkiiruse liiga suurt varieeruvust, mistõttu on ka tabamuste hajuvus suur. Meie katselaskmine näitas sama. Võrdluseks: Lapua erinevate täpsusmoonade algkiiruste mõõtmistel on siiani kõik algkiiruste kõikumised jäänud vahemikku ±10 m/s, mis koos kuuli parema kvaliteediga kajastuvad ka suuremas täpsuses.

Kaitse Kodu! 2/2012

Sõjaraud

Snaiprid positsioonil

Testid ei täheldanud Matchmoona juures mingit paremust võrreldes tavalise moonaga, mistõttu ei ole kumbki kasutatav täpsusrelvades ega laskevõistlustel.

Et testrelv laskis Rootsi moonaga stabiilselt täpsusega 1,5 MOA, on Brasiilia moonaga kogetud 3 MOAd väga halb tulemus.

Tuleb öelda, et see test ei ole lõplik, sest lasud sooritati ainult ühe relvaga. Seetõttu on mõistlik valmistada TP3 proovipartii (10–20 relva) ning lasta kogenud instruktoritel relvi põhjalikumalt katsetada kõikvõimalikes oludes.

M14 TP võiks jääda täienduseks M14 täpsusrelva kohta saab mitmeaastase kogemuse põhjal öelda, et kui alusrelv on hoolikalt valitud ja optiline sihik hästi paigaldatud, on see relv piisavalt täpne 500–600 m piires laskmiseks, eriti siis, kui kasutada kvaliteetset laskemoona.

TP2 kvaliteedi kõikuvus on suur probleem, sest väiksem osa relvadest laseb täpselt, kuid enamik mitte. Prototüüp TP3 on järjekordne püüe lahendada siiani suurimat probleemi, milleks on optilise sihiku jala vastupidavus. Uus lahendus pakkus välja ühe variandi olukorda parandada, lisaks parandatud päästik ja kaba reguleerimise võimalus, mis on suur samm edasi olemasolevaga võrreldes.

Kahjuks osutus Brasiilia moon täpsuslaskmiseks sobimatuks.

Kuid siin on üks „aga“. M14st täpsusrelva arendamine on kestnud aastaid, selle peale on kulutatud hulk raha ja töötunde, kuid siiani ei ole töökindlat terviklahendust, kui mõned üksikud eksemplarid välja arvata. Uus modifikatsioon TP3 võimaldaks selle lõpuks saavutada, kuid iga relva moderniseerimine maksab jälle kuni 1000 eurot. Lisaks eelnimetatud rahalisele aspektile veel aeg (ja ka raha), mida erialaga tegelevad kaitseliitlased on kulutanud TP2 probleemidega maadeldes. Pidevad probleemid mõjutavad oluliselt kaitseliitlaste motivatsiooni snaipri erialaga tegelda.

Seetõttu tuleks hoopis aeg maha võtta ja vaadata kogu M14 TP programmi kriitilise pilguga: kas ikka tasub kulutada nii palju aega ja raha selle peale, kui sama panusega oleks saanud osta uue ja sobilikuma baasrelva, olgu see siis Tikka Tactical või lausa Heckler & Koch 417, ja niiviisi täpsuslaskmist Kaitseliidus hoopis rohkem edendada?

Või kasutada seda raha hoopis laskepaikade arendamiseks?

Kaitse Kodu! 2/2012

Artikli autoritele on teada kaitseväe seisukoht, et M14 TPsid kasutatakse kuni nende ressursi lõppemiseni ja rahapuudusel ei ole vähemalt kümne aasta jooksul võimalik korraldada Kaitseliidu snaiprirelvade hanget. Lühend TP on paljudele Kaitseliidu snaipritele saanud pidevate aga mõttetute uuenduste tõttu hoopis uue tähenduse: täiesti p...s.

Ei pea mõistlikuks, et rahapuudusele viidates jätkatakse riigi raha ja kaitseliitlaste vaba aja ning kaitsetahte matmist lõputuna tunduvasse projekti, mis parimalgi juhul annab keskpärase tulemuse väga kalli hinna eest. Tark peremees Mersu hinna eest Ladat ei osta. Oluliselt targem ja jätkusuutlikum oleks hankida Kaitseliidule väikeste partiidena (nt 10–12 relva kaupa) korralikke snaipripüsse ja vahetada nimetatud kümne aasta jooksul enamik Kaitseliidus olevaid täpsuspüsse M14 TP korralike snaipripüsside vastu. Sobiv optiline sihik on meil juba olemas. Selline otsus annaks Kaitseliidule juurde olulise sõjalise võimekuse, mida M14 TP omalt poolt täiendaks.

Kui siiski otsustada jätkata peamiselt M14 TPga, tuleb teha paar olulist otsust: relvade eelselektsioon täpsuse alusel, töökindel optilise sihiku kinnitus, parandatud päästik ning pikkuses ja kõrguses sätitav kaba. Nii laheneks enamik TP2 võimekust piiravatest kitsaskohtadest.

M14 TP2 sihikukinnitus

43

Militaarsport

Normaalne, ent Utrial haruldane meeskond Pärnumaalt läks Utria rajale sel korral kõigiti normaalne, aga miskipärast harvaesinev segavõistkond, kus meestega ühte sammu tuli pidada 22-aastasel tudengineiul.

KARRI KAAS, lipnik

U

tria dessant on sõjalis-sportlik võistlus, mida Erna selts on talvistes Ida-Virumaa metsades korraldanud alates 1999. aastast, mälestamaks 1919. aasta pöördelisi sündmusi, kui 400 Eesti meredessantpataljoni merejalaväelast ja 600 Soome pataljoni vabatahtlikku sooritasid eduka maabumise Eesti mereväe alustelt Utria randa. Sellel võistlusel on osalenud üksusi peaaegu kõikidest kohalikest jõustruktuuridest alates kaadrikaitseväelastest ja lõpetades päästeameti teenistujatega. Harvad pole olnud ka külalised piiri tagant, kelle hulgast kõige rohkem on oma oskusi proovile pannud põhjanaabrid Soomest.

Enamasti on jõukatsumisel käinud võistkonnad kokku pandud ainult meestest, üksikutel puhkudel on rajale läinud ka naiskonnad. Väga harva satub aga rajale tiim, mis koosneb mõlema soo esindajatest. Põhjus selleks on tegelikult lihtne – eelarvamus. Kuigi kirjade järgi on mehed ja naised ammu võrdsed, ei taheta seda alati tunnistada.

22-aastane Pärnumaa maleva vabatahtlik kaitseliitlane Minni Pajo, kes tsiviilelus õpib Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis kolmandal kursusel ettevõtlust ja projektijuhtimist, on ilmekas näide sellest, et pole olemas tugevamat ja õrnemat sugu. On ainult inimesed, kes oma erinevustest hoolimata suudavad üksmeeles koostööd teha ja arvestatava tulemuseni jõuda.

Miks sa otsustasid Utria dessandil osaleda?

Mulle meeldib end proovile panna ja saada uusi kogemusi. See on suurepärane võimalus tulla oma soojast toast välja ja tunda, mida kujutavad endast tõelised katsumused. Olen osalenud sõjalis-sportlikel võistlustel varemgi. Suuremad võistlusted, kus osalenud olen, olid 2011. aasta Eel-Erna, Põrgupõhja retk ja Sookoll, 2010. aastal Kevadrõõm ning 2009. aastal Talverõõm.

Milliseid ettevalmistusi sa võistluseks tegid?

Pakkisin varustuse kokku, sõin kõhu korralikult täis ja puhkasin end hästi välja. Tubli rühmaülem organiseeris ka võimaluse harjutada püstolilaskmist. Füüsilist trenni pole kahjuks kooli kõrvalt viimasel ajal suurt teha jõudnud. Lootsin selles osas vanale rasvale. Pisut nõu sai küsitud ka teistelt Pärnumaa võistkondadelt, kes on eelnevatel Utria dessandtidel osalenud, ja maleva esindajalt leitnant [praegu juba kapten - toim] Margo Saialt.

Ka rühmaülem aitas palju. Muud ei midagi.

Hullemat ilma poleks Minni osanud Utriaks kujutleda: pikk sula muutis maa märjaks ja kleepuvaks, selga sadanud lumi tegi sedasama riiete ja varustusega

44

Kaitse Kodu! 2/2012

kellelegi väga närvidele ka ei käinud. Aga eks meil kõigil olnud hetki, kui olukord üle viskas.

Kuidas su lähedased, sõbrad ja tuttavad sinu otsusesse suhtusid?

Enamik suhtus väga hästi, lausa kiitsid. Perekond oli eriti uhke. Vaid mõned üksikud ei mõista, miks ma end niimoodi piinata tahan.

Miks osalesid meeskonnas, ten Sillaotsamitte naiskonnas? ga olin osaSellel lihtsal põhjusel, et Pärlenud 2011. numaa malevast pole eriti naisi võtta. Eel-Ernal osalesin aasta suvel Põrguküll tubli naiskonnaga, kuid põhja retkel ning selle võistkonna kokkupaneTauri Palbergi ja kuga nägime kõvasti vaeva. Et Utriale polnud nendest kellelgi Mihkel Jõega 2011. mahti tulla, otsustasin endale aasta sügisel Soouued kaaslased valida. Sten kollil.

Sillaotsaga olin osalenud 2011. aasta suvel Põrgupõhja retkel ning Tauri Palbergi ja Mihkel Jõega 2011. aasta sügisel Sookollil. Ma teadsin, et nad jaksavad kindlasti selle rännaku läbida, neil on palju teadmisi erinevatelt erialadelt ja mis põhiline – keegi neist ei ole vinguja.

S

Militaarsport

Minni tahab tunda, mida kujutavad endast tõelised katsumused

Milline oli kõige lihtsam ülesanne? Ja milline kõige raskem?

Kõige lihtsam oli esimene ülesanne, paarisorienteerumine. GPSi järgi oli väga kerge kõik punktid üles leida. Ainukeseks segavaks asjaoluks oli see, et metsaalune oli märg ja vahepeal tuli põlvini vees olla. Keerulisimad ülesanded oli kaardiülesanne ja mälutest. Kaardiülesandes anti kätte väga kirju venekeelne kaart, mida oli vaid mõni minut aega vaadata. Siis pidi kiirelt kirja panema, mis üksusi seal nägid ja milline on nende üksuste järgnev tõenäoline tegevus. Viimase päeva varahommikuses mälutestis pidid meelde jätma 20 eset, see oli raske esiteks seetõttu, et olime väga kurnatud, ja teiseks me ei teadnud enamiku asjade puhul, millega oli tegu.

Eesti ilm on selline nagu ta on, heitlik ja tujukas. Kui suurt rolli mängis ilmastik sellel aastal?

Hullemat ilma oleks olnud raske soovida. Eelnevatel päevadel olid ju väga soojad ilmad, mistõttu maapind polnud jäätunud ja metsaalused olid vesised, jalad said juba esimese poole tunni jooksul märjaks ja jäid märjaks rännaku lõpuni. Võistluse ajal sadas nii lund kui ka lörtsi, kohati oli tuul

Kui naiskonda kokku ei saa, et tähenda see veel, et võitlusele jääb minemata

Kas sa oma võistluskaaslastele jalgu jääda ei kartnud?

Võistlusärevus oli küll sees, aga hirmu polnud. Mis seal ikka karta – kõik olid omad. Eks igaühel meil ole omad tugevad ja nõrgad küljed. Ma teadsin, et kui ülesanne nõuab väga suurt füüsilist pingutust, tuleb mul raskusi, aga õnneks midagi väga rasket ei olnud. Peale lõpujooksu mõistagi.

Ootasid sa seetõttu, et oled naine, võistkonnakaaslastelt ka mingit erikohtlemist?

Kindlasti mitte! Pigem kartsid nemad mulle alla jääda. Tegelikult läksin ma võistlema kõigi teistega võrdsetel alustel. Võistkonnakaaslased teadsid, et ma saan hakkama ja muretsemiseks pole põhjust.

Meil oli väga ühtne võistkond ja kui kellelgi oli abi vaja, aidati üksteist. Tülisid meil polnud ja keegi Kaitse Kodu! 2/2012

45

Oled sa tulemusega rahul?

11. koht kahekümne võistkonna seas pole paha, kuigi oleks võinud ka natuke paremini minna. Eelnevate võistluste põhjal lootsime kohta esikümnes, kuid sellest ei tulnud kahjuks midagi välja. Tegime mõned valearvestused ja see maksis valusalt kätte.

Ettevalmistus oleks võinud ka parem olla. Eriti puudutab see lõpujooksu. Umbes 2 km järskudest tõusudest üles-alla jooksmist oli pärast ligi 100 km läbimist suur pingutus. Mul oli tõsine plaan visata sealsamas pikali ja oodata, kuni mind kanderaamil minema tassitakse, aga siis aitas üks noormees teisest võistkonnast mind natuke maad mäest üles ja see andis motivatsiooni lõpuni punnitama.

Mäletan hästi neid viimaseid kilomeetreid, kui küsisin endalt, miks, kurat, ma siia ronima pidin, aga praegu on väga hea meel, et lõpetasin ja uute kogemuste võrra rikkam olen. Ülesanded olid huvitavad, distants mõnusalt pikk ja raske ning kiita tuleb vastutegevust – nad oskasid elu põrguks muuta!

Mis oleks võinud paremini minna?

Vastutegevusele oleks võinud vähem vahele jääda. Üle poole võistlusest, kuni kuuenda punktini, läks meil väga hästi. Olime lausa 6.–7. kohal, kuid siis tegime vea. Vaatasime kaardilt ja GPSilt, et üht jõge saab ületada mööda väikest metsarada.

Kohale jõudes selgus, et jõgi oli üle kallaste tõusnud ja tee minema uhtunud. Üle pääsenuks ainult ujudes. Seetõttu pidime tegema umbes 5 km pikkuse ringi mööda teid, kus oli palju vastutegevust, et enne punkti sulgemist kohale jõuda. Lõpupoole oli meil motivatsioon miskipärast langenud ja ei olnud enam mingit tuju vastutegevuse eest joosta.

Tagantjärele on muidugi tunne, et oleks võinud

Faktid

Militaarsport

tugev ning võistluse viimase päeva varahommikul läks nii külmaks, et sokid jäätusid jalga.

UTRIA DESSANT 2012 Tänavusel, 13. sõjalis-sportlikul võistlusel Utria dessant võistles 20 võistkonda, trassi pikkus oli 70 km.

Võitis Scoutspataljoni võistkond koosseisus Lauri Teppo, Filipp Leinberg, Aleksandr Afanasjev ja Raido Saremat, teisele kohale tuli Kaitseliidu Tartu maleva võistkond (Indrek Roos, Joe Lepp, Jaanus Roos ja Indrek Rebane), kolmandaks Vahipataljoni võistkond (Raul Hindov, Ragnar-Aleksander Jõgi, Kristjan Peterson ja Joosep Ulm). Parima naiskonnana lõpetas võistluse Põhja kaitseringkond (Merje Meerits, Deevi Ots, Aune Surva).

veel pisut pingutada, et jõuda esikümnesse, aga eks järgmine kord tee paremini.

Kavatsed sa Utria dessandil või mõnel teisel võistlusel samade kaaslastega osaleda?

Et meil oli suurepärane koostöö, loodan osaleda samade kaaslastega nii paljudel võislustel kui vähegi võimalik.

Ühes kontrollpunktis saadud ülesanne pani terve meeskonna ühes varustusega palkidel turnima

46

Kaitse Kodu! 2/2012

Kaitseliidu seaduse § 11 lg 7 p 8, lg 8 ja § 31 lg 4 alusel, kooskõlas vabariigi valitsuse 5. oktoobri 1999 määrusega nr 286 „Kaitseliidu teenetemärkide kirjelduse ja statuudi kinnitamine“ ja arvestades Järva maleva pealiku ettepanekut avaldas Kaitseliidu ülem kolonelleitnent Raivo Lumiste

Teenetemärgid

Kaitseliidu teenetemärkide andmine ja tänu avaldamine Eesti vabariigi 94. aastapäeval 1. Kaitseliidu keskjuhatuse otsused nr K-0.1-1/1715PR ja nr K-0.1-1/3915PR teenetemärkide andmise kohta 1.1. TEENETEMEDALI I KLASSI KAVALERIDE NIMEKIRI Tartu malev 1.1.1. Aare KURIK nr 326 1.1.2. Ernst TUNGEL nr 327 1.1.3. Ivo VOOR nr 328 Lääne malev 1.1.4. Urmas SELIRAND nr 329 Põlva malev 1.1.5. Vello EESMAA nr 330 Saaremaa malev 1.1.6. Meelis LOEL nr 331 1.2. TEENETEMEDALI II KLASSI KAVALERIDE NIMEKIRI Tartu malev 1.2.1. Gero KARTAU nr 1294 1.2.2. Aimur KRUUSE nr 1295 1.2.3. Triin KÜBARSEPP nr 1296 1.2.4. Tõnu PARI nr 1297 1.2.5. Triin TÕNSING nr 1298 1.2.6. Margit TÕRRA nr 1299 1.2.7. Erki UUSTALU nr 1300 Lääne malev 1.2.8. Marko REISEL nr 1301 1.2.9. Andre GAVRILOV nr 1302 1.2.10. Arvo KIRS nr 1303 1.2.11. Lehte ILVES nr 1304 1.2.12. Anne KAASIK nr 1305

1.2.13. Ester KARM 1.2.14. Terje RAUDKIVI 1.2.15. Karin RÜNKORG 1.2.16. Kuido KURISMAN Pärnumaa malev 1.2.17. Raul PEETSON Rapla malev 1.2.18. Illar ARUKSAAR 1.2.19. Guno KARUOJA 1.2.20. Haivo LIPPUS Sakala malev 1.2.21. Jaan ROHT 1.2.22. Mihkel IVANOV Jõgeva malev 1.2.23. Raivo SAAR Saaremaa malev 1.2.24. Meelis KAHJU

nr 1306 nr 1307 nr 1308 nr 1309 nr 1310 nr 1311 nr 1312 nr 1313 nr 1314 nr 1315 nr 1316 nr 1317

1.3. TEENETEMEDALI III KLASSI KAVALERIDE NIMEKIRI Tartu malev 1.3.1. Eda LEOLA nr 3461 1.3.2. Ivar PARMAS nr 3462 1.3.3. Ain RAAL nr 3463 Sakala malev 1.3.4. Arvi SANDER nr 3464 1.3.5. Andres ALVER nr 3465 Lääne malev 1.3.6. Hannes PRUULSEN nr 3466

1.3.7. Avo KURISMAN 1.3.8. Andri OLLEMAA 1.3.9. Aime PUKK 1.3.10. Marika PUKK 1.3.11. Ivika RAUDSEPP 1.3.12. Ege VAGA 1.3.13. Ülle VAGA 1.3.14. Anne VALLIK Pärnumaa malev 1.3.15. Hannes AUS 1.3.16. Silver MERAS 1.3.17. Ats PABERITS Rapla malev 1.3.18. Aldo NIINEMETS 1.3.19. Mihhail TANVEL Saaremaa malev 1.3.20. Tiiu NAAGEL

nr 3467 nr 3468 nr 3469 nr 3470 nr 3471 nr 3472 nr 3473 nr 3474 nr 3475 nr 3476 nr 3477 nr 3478 nr 3479 nr 3480

1.4. TEENETEMEDALI ERIKLASSI KAVALERIDE NIMEKIRI Koostööpartnerid 1.4.1. Lauri AAVAKIVI nr 714 1.4.2. Flora SEPPING nr 715 1.4.3.Tiit TIKKERBER nr 716 1.4.4.Renee ANNULA nr 717 1.4.5. Marika MÜÜR nr 718 1.4.6. Agne SILDE nr 719

2. Kaitseliidu keskjuhatuse 16. veebruari 2012 otsuse nr K-0.1-1/3915PR teenetemärkide andmise kohta 2.1. VALGERISTI III KLASSI KAVALERIDE NIMEKIRI Järva malev 2.1.1. Vello LAPRIK nr 851 2.1.2. Nikolai LINNASMÄGI nr 852 Tallinna malev 2.1.3. Vahto MURUMETS nr 853 2.2. TEENETEMEDALI I KLASSI KAVALERIDE NIMEKIRI Tallinna malev 2.2.1. Viidas PÕLLU nr 332 2.2.2. Veiko VAINOLA nr 333 Pärnumaa malev 2.2.3. Eduard VIRKUS nr 334

Kaitse Kodu! 2/2012

2.3. TEENETEMEDALI II KLASSI KAVALERIDE NIMEKIRI Järva malev 2.3.1. Ants JÕE nr 1318 2.3.2. Maire ARRO nr 1319 2.3.3. Tiiu LAANEOKS nr 1320 Tallinna malev 2.3.4. Andres ARENDI nr 1321 2.4. TEENETEMEDALI III KLASSI KAVALERIDE NIMEKIRI Järva malev 2.4.1. Allar ANSJAKI nr 3481 2.4.2. Kärt OJALA nr 3482 2.4.3. Mirell REINSON nr 3483

Tallinna malev 2.4.4. Argo KIVI 2.4.5. Lauri ASU 2.4.6. kpr Andres BERGER 2.4.7. Kristjan KIVILAAN 2.4.8. Martin Indrek MILLER

nr 3484 nr 3485 nr 3486 nr 3487 nr 3488

2.5. TEENETEMEDALI ERIKLASSI KAVALER Kaitseliidu peastaap 2.5.1. Andrus UUSPALU nr 720

47

Kaitsetahe

Aasta vabatahtlikud on eestvedajad 48

Kaitse Kodu! 2/2012

Aasta katseliitlast nooremleitnant Kaupo Varikut (44) on Pärnumaa malev iseloomustanud järgmiselt: „Ta on pühendanud märkimisväärse osa oma vabast ajast Kaitseliidu tegevuses osalemisesse. Omadused, mis teda selles tegevuses iseloomustavad, on head organisatoorsed oskused, isiklik distsipliin, mida ta nõuab ka teistelt, ja head planeerimisoskused. Tal on head juhiomadused, mille tõestuseks on tema juhtimise all hästi toimiv rühm.” Rühmaülem Kaupo Varik on Kaitseliidu liige 1998. aastast.

Kaitsetahe

kaitseminister Mart Laar ja kaitseväe juhataja brigaadikindral Riho Terras.

Aasta naiskodukaitsjat Nele Sarrapikku (30) on Naiskodukaitse Rapla ringkond iseloomustanud: „Mitmete ringkonnakaaslaste kogemuse põhjal on temaga suhtlemine ja temaga koos tegutsemine väga soe, sõbralik ja inspireeriv kogemus. Tal on suurepärane võime oma rõõmsast ja loovast loomusest kasvanud mõtteid kiiresti ja selgelt konstrueerida ja sama kiirelt ka üles kirjutada. Ta on väga töökas ja väga loov. Ta suudab ära teha üksi umbes kolme n-ö tavalise inimese töö. Lisaks sellele on tal ka väga kõrged nõudmised enda ja teiste töö kvaliteedile. Ta on tõeline aasta naiskodukaitsja. Ta võiks olla isegi mitme aasta naiskodukaitsja – nii palju on ta meile kõigile andnud.” Nele Sarrapik on Naiskodukaitse liige 2001. aastast.

2 X KAITSEVÄGI

Aasta kaitseliitlane ja aasta naiskodukaitsja valiti teist korda, eesmärgiks on tunnustada parimaid vabatahtlikke. Iga Kaitseliidu malev ja Naiskodukaitse ringkond sai esitada oma kandidaadi, kelle

Aasta kaitseliitlaseks valiti nooremleitnant Kaupo Varik Kaitseliidu Pärnumaa malevast ja aasta naiskodukaitsjaks Nele Sarrapik Naiskodukaitse Rapla ringkonnast.

K

aitseliidu ülem kolonelleitnant Raivo Lumiste ja Naiskodukaitse esinaine Airi Neve andsid Raplamaal Alus Kaitseliidu Koolis võitjatele üle rändauhinnad – pronksist kaitseliitlase ja naiskodukaitsja kuju. Lisaks said kõik nominendid Kaitseliidu ülema, kaitseministri ja kaitseväe juhataja hinnalise kingituse. Parimaid kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid tervitasid ka

Aasta naiskodukaitsja on värske ema Nele Sarrapik

Kaitse Kodu! 2/2012

49

Kaitsetahe

Saaremaa naiskodukaitsja Rita Loel esitati aasta naiskodukaitsja nominendiks juba teist korda.

Rita oli nii Saaremaa kui ka Harju ringkonna taastamise juures, tema algatatud on ka näiteks sõduritele sokkide kudumise kampaania

seast valis parima Kaitseliidu keskjuhatus.

Tänavu oli aasta kaitseliitlase nominente 14 vanuses 29–73 kaitseliitlase staažiga 4–19 aastat. 11 neist tegelevad ka kaitseliitlike noorte ehk kodutütarde-noorkotkastega. Aasta naiskodukaitsja nominente oli 11 vanuses 27–60 naiskodukaitsja staažiga 4–17 aastat. Viis neist tegelevad ka kodutütarde-noorkotkastega.

17. veebruar pole vabatahtlike tunnustamiseks valitud juhuslikult: just sel päeval möödus 22 aastat päevast, mil Järvakandis taasloodi rahva omaalgatuse korras jätkuvalt kestva Nõukogude okupatsiooni oludes Kaitseliit.

50

2 X KAITSEVÄGI

Ants Noormägi Jõgeva malevast astus Kaitseliitu pärast erruminekut tegevteenistusest. Kaaslane Ülo Pärn kirjeldab teda kui „hingelt sõjameest ja eluviisilt kaitseliitlast“.

Initsiatiivikas mees leidis end peagi noortelaagritest, riigikaitsetundidest, õhudessandi tõrje kursuselt, Kaitseliidu Kooli malevkonnapealiku kursuselt ja möödunud aastal juba ka Torma üksikkompanii pealiku kohalt

Kaitse Kodu! 2/2012

E

leri Siidra on 25-aastane noor naine, pisikese tütre ema ja Võrumaa ringkonna Naiskodukaitsja 2011. „Alguses vaidlesin instruktor Anule vastu, et kas mina ikka olen see kõige parem valik. No lõpuks leppisin olukorraga,“ sõnab Eleri naerdes.

Peajagu teistest üle Instruktor Anu Jõgeva selgitab, et sel aastal ei olnud kedagi teist, kes suutnuks Eleriga võistelda: Ta oli kõigist peajagu üle.“ Võru ringkonna aasta naiskodukaitsjaks kroonitud Eleri jõudis teha palju: käia Kevadtormil, tulla Naiskodukaitse koormusmatkalt koju III kohaga ning võta osa veel paljudest õppustest ja üritustest. „Kõige raskem oli koormusmatk. Sinna läksin pärast seda, kui olin olnud kümme päeva Kevadtormil – tulin koju ja järgmisel hommikul oli juba minek. Poole võistluse ajal tuli suur väsimus peale, jalad olid väsinud ja katki. Aga teised jooksid ees minema, mul ei jäänud muud üle, kui pidin järele jooksma,“ meenutab Eleri. Muu polnudki tema meelest nii hull, kui see, et jalad olid katki. „Väikestelt ja suurtelt varvastelt tulid küüned ära ja paar päeva pärast võistlust käia küll ei tahtnud. Jalad olid nii ville täis,“ selgitab ta.

kuulipilduja tassimisest. Muidu tuleb ikka kõik teha samamoodi nagu mehedki,“ teab Eleri rääkida. Õblukesele naisele aga meeldib metsas müttamine väga. „Metsas õppustel saan rahu ja energiat. Kuigi pärast nstruktor Anu pikka metsas viibimist otsin Jõgeva selgitab, koduski tihti relva taga.“

I

Naiskodukaitse

Võrukesed valisid oma ringkonna aasta naiskodukaitsja

et sel aastal ei olnud kedagi teist, kes suutnuks Eleriga võistelda.

Peale militaarsete hobide meeldib Elerile tegelda ka naiselikumate asjadega. „Lugeda meeldib ja kududa. Tantsimas käin Tsooru segarühmas ja aasta eest olin ka näiteringis.

Kodus on meil loomad – nii et tegevust jätkub,“ lõpetas Eleri loetelu. Ikka naerusuiselt.

Eleri Siidra linnalahingu harjutusel

Metsas meestega võrdne Naiskodukaitsesse leidis Eleri tee 2009. aastal. „Tegelikult tahtsin Kaitseliitu minna, nii-öelda meestega ajateenijaks. Kuid arvasin, et ma ei jõua nendega sammu pidada. Nii saigi minu valikuks Naiskodukaitse. Olen selle otsusega rahul, sest praegu saan ma käia nii meeste kui ka naistega metsas ja õppustel,“ tutvustab Eleri põhjusi, miks ta selle organisatsiooniga liitus.

Vabatahtlikus riigikaitseorganisatsioonis olemine on Elerit ja tema elu muutnud. „Olen saanud palju teadmisi ja töö Kaitseliidu valvurina lahingkoolis.

Isikuomadustelt olen juurde saanud julgust, kannatlikust ja vastupidavust,“ ütleb ta ise. Kui paluda Eleril võrrelda, kas õppustel on parem meeste või naistega, vastab ta: „Ikka meestega. Naistega saab muid asju teha, kuid metsas olles on parem, kui pole mingit mokalaata. Nii saab ka vaikselt mõtteid mõlgutada.“ Kaitseliidus naistele metsas olles armu ei anta. „Meilt nõutakse samu asju nagu meestelt. Ainult ükskord oli selline juhus, et pääsesin 14-kilose Kaitse Kodu! 2/2012

51

Naiskodukaitse

Võru naiste suusamatk põimus ellusjäämisõppega ANU JÕGEVA Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna instruktor

N

aiskodukaitse Antsla jaoskond otsustas ühendada matka ja väljaõppe ning keskenduda suusamatkal sellele, kuidas talvises metsas ellu jääda. Ettevalmistused ja kooskõlastused tehtud, jäi oodata lume tulekut. Ja kuigi viimast andis oodata, sai suusamatk teoks 20.–22. jaanuarini, mil maad kattis tõeliselt paks lumi.

Hoopis teine tera Talvel metsas ööbida on hoopis muud kui suvine metsalaager. Talvelaagri õnnestumisel olid naiskodukaitsjatele toeks Võrumaa kaitseliitlased nooremveebel Andres Loog ja veebel Juhan Härra.

Reede õhtul kogunes tosin hakkajat suusamatkalist Kaitseliidu Võrumaa malevasse, et valmistada ette suusad, saada selgeks ohutustehnika ja rääkida tähtsaimast – rõivastusest. Kõik sättisid oma kummikute järgi klambrid paika ja õnnestus tõrvata paar paari suuski. Metsas magamiseks pakkisime kaasa kaks jaotelki, mis said oma rännukohad kahel järelveetaval kelgul, mille rakkesse me ise asusime.

Laupäeva hommikul kogunesime kella seitsmeks, et korralikult keha kinnitada ja metsa suusatada.

Kaitseväe suusad libisesid harukordselt hästi ja kelgu vedamine ei tekitanud probleeme. Metsas 52

aga avastasime, et olime liiga sõna-sõnalt järginud vanarahva ütlust, et „kes see ikka metsa puid toob“.

Maha oligi ununenud kuiv puu tulehakatuseks. Et kooskõlastus metsaülemaga aitseväe suu- oli olemas, algas kibekiire kuiva puu otsimine lõkke sad libisesid süütamiseks. Kahemehesaag harukordselt rahvakeelse nimega sullehästi ja kelgu veda- mulle-saag osutus suureks abimeheks kogu laagriaja vältel. mine ei tekitanud Püstitasime jaotelgid, seadprobleeme. sime kasutusvalmiks koha, kus kuningaski jalgsi käib, ja seejärel algas lumeonni ehitamine. Instruktorite üllatuseks õnnestus naistel suurepäraselt lõke tulepulgaga süüdata.

K

Öö: kes kütab telki, kes teeb lõbusõitu Öö möödus kordamööda telki küttes. Kellel oli soe, kellel pisut külmavõitu. Hommikul soojeneti kiirelt lumeonni lõpetades üles. Väikese salgaga käisime öösel suusatamas. Kes kunagi pole sellist sõitu ette võtnud, sellel soovitan proovida, sest olete paljustki ilma jäänud.

Teekond tagasi Võrru oli tempokas. Ees ootasid soe saun ja kosutav söök. Naljatamisi küsisid instruktorid, et millega te järgmine kord üllatate. Proovimata on talvine ööbimine metsas ilma telgita. Usun, et vaatamata järgmisel päeval valutavatele õlgadele ja jalgadele jätkub tublisid naisi, kellega julgeks ka sellise ekstreemsuse ette võtta.

Kaitse Kodu! 2/2012

HELEN ALLAS Harju ringkonna naiskodukaitsja

Ü

hiselt lõunasöögile minnes avastavad naised, et köögi põrandal keeva veega poti kõrval lamab Heli. Mis juhtus? Naiskodukaitsja ei jää ootama. Juba tuvastatakse, et Heli on oma kätt keeva veega raskelt põletanud, keegi helistab häirekeskusesse ja kutsub kiirabi. Keegi on külmaveekausi ja rätikuga põlenud kohta jahutamas. Et Heli on näost kahvatu ja kohe-kohe teadvust kaotamas, pannakse ta šokiasendisse.

Samal ajal keegi räägib ja rahustab kannatanut. Ja saabubki kiirabi. Õnneks oli kõik siiski mängult ja Heli on suurepärane näitleja.

Naiskodukaitse

Kiire esmaabi päästab elu

Igaühele vajalik oskus Külmal, kuid kaunil jaanuari viimasel nädalavahetusel kogunes Harju malevasse hulk naiskodukaitjaid nii Harju kui ka Rapla ringkonnast. Osa neist saabus omandama uusi esmaabiteadmisi, kuid oli ka neid, kes tulid juba õpitut meelde tuletama.

Käima läks baasväljaõppe (BVÕ) II, esmaabimoodul.

Esmaabi eesmärk on anda oskused elupäästva esimese abi osutamiseks. See on vajalik oskus igale naiskodukaitsjale, lausa igale kodanikule. Kahe päeva jooksul said naised teadmisi ja oskusi paljude terviseprobleemide, traumade ja õnnetuste korral esmaabi andmiseks. Õpiti, kuidas käituda, kui keegi on elektrilöögi saanud, vette kukkunud, teadvuse kaotanud, alajahtunud, kuumarabanduse saanud, infarkti saamas, mürgistuse saanud, kõrgelt kukkunud ja veel paljudes muudes olukordades. Oluline on osata hinnata sündmuskohta ja ennast mitte ohtu seada, sest vastasel korral võib olla ühe kannatanu asemel juba kaks.

Päevakava oli tihe ja aega kasutati maksimaalselt.

Teooria ja praktilised ülesanded olid vaheldumisi, instruktoriteks oma ala spetsialistid Astrit Mägi, Pille-Riin Piirmets, Heli Jürisson, Gerlin Järvela, Angelina Oblikas ja Priit Pärgmaa. Erinevate instruktorite käe all kujunes õppimise värvikaks ja vaheldusrikkaks.

Lisandus 23 oskajat esmaabistajat Peaaegu kõiki situatsioone mängiti korduvalt ja tehti läbi erinevaid praktilisi ülesandeid. Omal käel proovimine ja olukorda sisse elamine andis teooriale palju juurde. Kõik said proovida elustamist, kannatanu transportimist, šokiasendisse panemist, sidumist jpm.

Kaitse Kodu! 2/2012

Põneva uuendusena õpiti ka kannatanute sorteerimist sõltuvalt vigastuse astmest ja raviprioriteetide määramist ehk triaaži. Kuidas panna tähtsuse järjekorda kannatatuid, kellel on lahtine luumurd, põletushaav või kes on hoopis teadvuseta? Kes saata esimesena haiglasse?

Et õnnetustel ja traumadel vähem traagilisi tagajärgi oleks, on selle väljaõppe järel lisandunud 23 naiskodukaitsjat, kes oskavad ja saavad abivajajat aidata. Nagu aga koolituselt kõlama jäi, on peamine siiski see, et naistel on julgem ja enesekindlam tunne hädasolijale appi minna ning esmast abi osutada.

Läänemaal taastati Risti jaoskond Paavlipäeval, 25. jaanuaril kogunesid naiskodukaitsjad Risti alevikku Ülle Reinbachi juurde, et üheskoos Läänemaa vastsündinutele papusid kududa. Et naised on tuntud erilise oskusega teha mitut asja korraga, siis peeti ühtlasi ära ka Risti jaoskonna taasloomise koosolek.

Paljud Risti kandi naiskodukaitsjad on jäänud Haapsalu jaoskonna tegevustest kauguse tõttu kõrvale, aga et Kaitseliidu Risti malevkond on hakanud oma tegutsemist hoogsalt elavdama ja ilmselgelt vajab tulevikus „naisekätt” nii väljaõppe kui ka seltskondlike ürituste korraldamisel, leiti olevat õige aeg ka oma Naiskodukaitse jaoskond taastada.

Allkirju Naiskodukaitse Risti jaoskonna taasloomise avaldusele sai 11.

Kolmel uude jaoskonda astuval naiskodukaitsjal täitub juba 15 aastat organisatsooni töös kaasalöömist. Need kolm — Maie Neštšadim, Marika Pukk ja Lea Lai — said kingituseks Naiskodukaitse poekoti, lilled ja kõvad kallid pealekauba. Kahepeale pidasid innustava kõne Mare Laide ja Svetlana Mustkivi. Külalistena austasid avakoosolekut Kaitseliidu Lääne maleva pealik major Arnold Juhans ja Risti malevkonna pealik kapten Aksel Heidemann.

53

Noored

Kanepi kodutütarde laager: tüdrukutelt tüdrukutele ANGELA KORELA Kanepi rühma kodutütar

Tänavust, kaheksandat Kanepi rühma õppelaagrit aitasid vanemad kodutütred ise korraldada ja läbi viia. Laagrielu muutsid põnevaks Naiskodukaitse Kanepi jaoskonna liikmed Mirell Lattik ja Katre Neissaar ning vanemad kodutütred Helena Lattik, Angela Korela, Marie Rahel Lail, Karin Maranik, Kaia Kõrge ja Mari-Liis Lattik.

Laagris osales 18 kodutütart. Alustasime 20. jaanuari pärastlõunal. Rühmavanem Aino Mõttus tutvustas laagrikava ja seejärel algasid töötoad. Kokku oli kolm tegevuspunkti: klaasimaal, matkatarkused ja taimed. Mina õpetasin koos Mari-Liisiga noorematele klaasimaali tegemist. Pärast õhtusööki hakkasime valmistuma konkursiks „Loodusmiss 2012“. Kõik osalejad kehastasid osakest loodusest ja tutvustasid end lühidalt.

Vanematele kodutütardele meeldis ise laagri korraldamisel osaleda ja nooTeises voorus tuli vastata žürii liikmete remaid juhendada küsimustele. Vanemate kodutütarde arvestuses sain ma esikoha, noorematest tuli võitjaks Kadri Kalve. Õhtusse mahtusid veel joonistusvõistlus ning puu- ja köögiviljaskulptuuride konkurss. Joonistati teemal „Kodutütar on looduse sõber ja kaitsja“. Noorematest osutusid parimateks Heili Aavola ja Kadri Kalve, vanematest Marie Rahel Laili ja Karin Maraniku tööd. Skulptuurikonkursi võitjateks tulid noorematest kodutütardest Laura ja Heili ning vanematest Mari-Liis ja Karin.

Järgmist päeva alustasime hommikuvõimlemisega, mille viisin läbi koos Mari-Liisiga. Pärast hommikusööki mängisime sportmänge koos eelmisel päeval õpitud matkatarkuste praktilise kasutamisega. Mängud võitis I võistkond koosseisus Marie Rahel Lail, Mari-Liis Lattik, Anette Veski, Kaia Kõrge, Helena Rajatamm, Laura Saunamets, Sandra Muuga ja Marge Veskemaa. Seitsmenda klassi kodutütred korraldasid aaretejahi, selleks jagati võistlejad kahte gruppi. Pärast täringu veeretamist tuli võistkondadel leida õige numbriga küsimus ja sellele õigesti vastata. I võistkond koosseisus Herely Juurik, Helena Rajatamm, Grete Hiir, Kadri Kalve ja Laura Saunamets võitis õnnekombel 30 sekundit lisaaega, et leida aardekast.

Selle aja sees leidsid nad ka aarde üles.

Laager oli lõbus ja meile, vanematele kodutütardele, huvitavam kui eelmised, sest saime ise selle korraldada ja nooremaid õpetada.

20 kilomeetrit matka, maa-alused käigud pealekauba Jaanuari lõpul kogunesid Keila ja Paldiski rühma suured ja väiksed kaitseliitlikud noored Keila raudteejaama, et minna rännakule Humalasse ja tagasi. Maanteel matkates oli igaühel helkurvest seljas, nii oldi nähtavad ka pimedas.

Noortega olid kaasas rühmajuhid ja appi tulnud Saku rühma liikmed koos rühmapealikuga.

Kahest rühmast oli matkamas 34 noort ja neli täiskasvanut, teekond kestis umbes kuus tundi ning maha käidi ligi 20 kilomeetrit. Kõige väiksematel ehk teise kuni neljanda klassi lastel tuli siiski käia veidi vähem, sest nendel võimaldati osa teest sõita.

Humalas ootasid ees soojendav lõke, grillimine ja kuum jook. Seejärel suunduti taskulampide valgel kunagi Nõukogude armee rajatud maaalustesse käikudesse, kus lisaks põnevale elamusele tutvuti ka selle huvitava paigaga, mille militaarne ajalugu ulatub Esimese maailmasõja eelõhtusse, kui Tallinna ümber hakati rajama Peeter Suure kindlustusvööndit.

HARJU MALEV

54

Kaitse Kodu! 2/2012

Noored

Lasta on lahe!

BRENDA SALUSTE, KAIRE PETROVITS, KÄRT KOTŠIN, HANNA-CAROLIN TOOME, BRIAN PARKER

Enne kui meid paugutama lubati, tutvustati ohutusreegleid ja õpetati püssi käsitsema. Verisulis laskurite valmistumine võis kõrvalseisjale tunduda koomiline. Mõnele tuli müts niimoodi pähe tõmmata, et üks silm kaetud oleks — närvid olid nii pingul, et inimene ise silma kinni pigistada ei usaldanud. Seekord me kogu kehajõudu kasutama ei pidanudki, sest lamades lastes oli püssidel tugi all. Kogenumatele oli see koguni pettumuseks. Igaüks sai lasta kümme lasku. Mõni sai pihta märgile, mõni pesulõksule. Oli ka neid haukasilmi, kes tabasid suisa kümnesse. Mõni ehk küsib, miks tüdrukud üldse laskmisega tegelevad.

Põhjus on lihtne: meile meeldib midagi uut õppida.

VIRU MALEV

Ühel jaanuaripäeval tegid Viru-Nigula jaoskonna naiskodukaitjad meile ettepaneku minna 1. veebruaril spordipüssi laskma. Olime joonelt nõus. 1. veebruaril käisimegi hulgakesi — 13 Vasta kooli kodutütart, kaks noorkotkast ja viis naiskodukaitsjat — Haljala gümnaasiumi tiirus laskmas. Meid juhendas Olev Lipp. Osa meist oli spordipüssi varem käes hoidnud, teised nägid seda esimest korda, käega katsumisest rääkimata. Eks see tekitanud ka hirmu. Kas keegi laskmise ajal märklaua ette ei satu? Kas püssikõmin pole liiga vali? Kas ma saan märgile pihta? Jookseks minema?

Kui silm ise kinni seista ei taha, tuleb trikid ja nipid appi võtta

Juubeliaastaks valmis Kodutütarde Järva ringkonna teenetemärk MARE HENDRIKSON Kaitseliidu Järva maleva noorteinstruktor

Kodutütarde Järva ringkonna teenetemärgiga autasustatakse organisatsiooni liikmeid, noortejuhte ja koostööpartnereid, kes on vähemalt viie või enama aasta jooksul ringkonnas tulemusrikkalt tegutsenud või ringkonnale abi osutanud. Kodutütarde Järva ringkonna juhatuse 9. detsembri 2011 otsusega tunnustati teenetemärgiga nr 1 Taive Saart, kes on teenetemärgi kujundaja, naiskodukaitsja ja toetanud pikki aastaid kodutütreid igakülgselt mitmesugustel üritustel. Teenetemärgi nr 2 pälvis Monika Läänemägi, kes oli taasloodud Kodutütarde organisatsiooni Järva ringkonna esimene vanem aastatel 2000—2004, samuti Lehtse rühmavanem. Moonika vedas taasloodud organisatsiooni käima, oli särtsakas ja tegus noortejuht. Teenetemärgiga nr 3 autasustati Pille Veitmaad, kes oli taasloodud Kaitseliidu Järva maleva esimene noorteinstruktor. Pille panustas organisatsiooni ajal, mil kõik oli uus ja tundmatu, tuli alles luua või taasluua.

Kodutütarde Järva ringkonna teenetemärk on ringikujuline. Ringi läbimõõt on 35 mm. Märgi keskel on sinine ring ja selle peal kuueteistkümne sakiga tärn. Sinine ring sümboliseerib kodutütre mütsi, sakiline tärn selle keskel kollast mütsitutti. Need sümbolid näitavad ringkonna kuulumist üle-eestilisse Kodutütarde organisatsiooni.

Ka sinise ringi servas on vaheldumisi kaheksa pikemat hõbedast ja kaheksa hõbedase servaga kollast sakki, mis moodustavad suurema tärni. Hõbedased sakid viitavad ringkonna seosele Kaitseliidu Järva malevaga, sest sellised sakid on ka Kaitseliidu Järva maleva rinnamärgil. Hõbedased ja kollased sakid kokku sümboliseerivad sinise ringi taustaks olevat päikest, mis on sära, soojuse ja valguse tähis.

Märgi kirjeldatud osa on kinnitatud seda ümbritseva hõbedase ringi külge. Ring on jätkusuutlikkuse ja järjepidevuse sümbol.

Kaitse Kodu! 2/2012

Saaremaal tänavused mängud mängitud KRISTEL SALUMAA Kuressaare gümnaasiumi kodutütarde juhendaja

Saaremaa kodutütarde tänavune mängudepäev oli juubelihõnguline: viiendat aastat said nad kokku, et välja selgitada parimad kabes, lauatennises ja koroonas (mida tänavu asendas küll üllatuslikult lauajalgpall). Neli aastat on kokku saadud Laimjala rahvamajas, mille perenaine Mae Nõu on kõiki lahkelt vastu võtnud ja peakohtuniku ametit pidanud. Sel aastal mängiti hoopis Kuressaare gümnaasiumis ja peakohtunikuks oli Kristel Salumaa.

Kohale tuli 40 kodutütart ja koos juhendajatega. Päevast võtsid osa peaaegu kõik Saaremaa rühmad. Esmakordselt osalesid Muhu ja Lümanda noored. Pärast mängude mängimist ootas soovijaid sportlik lõõgastus ujulas.

55

EGLE KÕVASK

Noored Pidulised Puka keskkoolis Valgamaal

Kodutütred pidasid juubeli puhul viisteist sünnipäevapidu

V

algamaa kodutütred tähistasid 19. jaanuaril Puka keskkoolis ruumides organisatsiooni 80. aastapäeva. Samas võeti organisatsiooni uusi liikmeid. Selliseid ringkonnapidusid peeti kõigis Eesti maakondades. Nii nagu teisteski ringkondades, vaadati ka Pukas peetud sünnipäevapeol Kodutütarde peavanema Angelika Narise videotervitust. Tänukirja ja šokolaadiga tänati tublisid noortejuhte.

Kodutütarde organisatsioon loodi 19. jaanuaril 1932. Aastakümneid on hoitud elavana ideid ja mõtteid, millega alustati 80 aastat tagasi: õppida tundma rahvuslikku kultuuri ja isamaad ning kasvatada liikmeskonnas kodumaa-armastust.

KRISTI KIVISAAR

„Kodutütarde aastapäev on oluline, sest sel päeval saavad kõik maakonna noored kokku. Peame meeles meie tublimaid ja tähistame üheskoos organisatsiooni sünnipäeva. Kindlasti annab see noor-

tele juurde esinemisoskust, sest nad astuvad üles luuletuste ja lauludega,” ütles Kaitseliidu Valgamaa maleva noorteinstruktor Marje Vokk. Ka kodutütar Lisette Tohuse meelest on organisatsiooni aastapäeva meelespidamine oluline. „Sellega näidatakse püsivust ja edukust. Peetakse meeles kõiki tublisid kodutütreid. Märkimist väärib, et leidub üha rohkem ja rohkem on noori, kes Kodutütarde organisatsiooniga liituda soovivad,” arvas 15-aastane Lisette.

GREETE LEPPIK

EGLE KÕVASK

Pärnumaa ringkond kogunes Kaitseliidu Pärnumaa maleva saalis

56

Kaitse Kodu! 2/2012

Noored TIIU SAARIST

Järva kodutütarde peotort lõigati lahti Oisu rahvamajas

Väärikad peokülalised Viljandi maavalitsuse saalis

Pidu peeti ka Põlva kultuurija huvikeskuses

Kaitse Kodu! 2/2012

AIVAR LOSS

RIHO SEMM

Jõgeva kodutütar näitas kaaslastele glamuurset esinemist Jõgeva kultuurikeskuses

57

LÄÄNE MALEV

Noored

Kodutütarde värbamisaktsioon Rapla Konsumis

Pidulik maiustamine Lääne malevas

MARILIIS ÕUN

Kõned tähelepanelikele kõrvadele Alutaguse maleva Kotka Kodus

Tartu verivärsked kodutütred pidid julguse kokku võtma ja andma vande saalitäie peokülaliste ees Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste aulas

Tallinna kodutütred Ristiku põhikoolis

58

Kaitse Kodu! 2/2012

Noored MAIDU JAASON

ELI SUKLES

JUTA SÕUEAUK

Mälestus juubelipeost Harju malevas

Kaitse Kodu! 2/2012

VIRU MALEV

SILLE LAKS

HARJU MALEV

Võrus värvus 19. jaanuaril sinikollaseks kultuurimaja Kannel

Viru ringkonna vanema käepigistus Väike-Maarja algkooli saalis

59

Noored Tallinna kodutütred tegid heategevuseks näputööd JAANIKA PALM Kodutütarde Tallinna ringkonna noorteinstruktor

Tallinna ringkonna kodutütarde käsitöölaagrist läinud aasta lõpul võttis osa 33 käsitöö- ja heategevushuvilist: kodutütred, rühmajuhid, naiskodukaitsjad ja külalised. Laagri eesmärgiks oli meisterdada käsitööesemeid Tallinna maleva kaitseliitlaste laste jõulupeo heategevusmüügiks. Peoni oli aega paar nädalat. Valmis karbitäis uskumatult kauneid esemeid. Lisaks jäi laagris olijatel aega valmistada midagi ka endale. Mõni töötuba pidi nukralt tõdema, et muretsetud materjal sai liiga kiiresti otsa. Aga sel juhul valiti uus tegevus ja näpud käisid usinalt edasi. Ühes töötoas voolisime voolimismassist kõrvarõngaroose, seejärel juba suuremaid loomi või lumememmesid, piparkooke ja... Sõnaga, lasti fantaasial lennata. Peenemat sorti näputööd sai teha heegeldamise töötoas, kus valmisid uhked pärlitega kaunistatud prossid ja sõrmused. Veelgi peenem töötuba, kus mõni isegi alla andis, oli pärlitöötuba.

Seal valmisid tähekujulised võtmehoidjad või lõbusad krokodillid. Näpud said sooja nõelviltimise töötoas: patsikummikaunistused, keed, prossid ja isegi jõulukaart olid kõik kunstitööd omaette. Produktiivne oli jõulukaarditöötuba, kus valmis 40 kaarti, millest pooled läksid koos naiskodukaitsjate kootud sokkide ja kinnastega Afganistanis teenivatele Eesti sõduritele. Vineerile põletamise töötuba sai kahjuks kiire lõpu, kui masin tegijate usinusele alla vandus.

Heategevusmüügil teenitud raha eest osteti lastekodulastele jõulukinke.

Tallinna noorkotkad valisid noortekogu HENRI LEY, nooremleitnant Noorte Kotkaste Tallinna maleva pealik

Veebruari alguses valis Noorte Kotkaste Tallinna malev esmakordselt oma ajaloos noortekogu.

Valimistel said kandideerida kõikide rühmade alaealised rühmapealiku abid, ent kui rühmapealiku abi oli täisealine, siis üks salgapealikest. Noortekogu peamiseks eesmärgiks on noorte kaasamine maleva töösse, et nende hääl jõuaks otsustajateni ning nad saaksid kaasa rääkida maleva tegemistes ja pakutavas väljaõppes.

Noortekogu toimib samasuguste põhimõtete alusel nagu Noorte Kotkaste maleva juhatus.

Noortekogu koosneb neljast liikmest, kellest üks on esimees. Noortekogu ülesandeks on kaasa rääkida põhivaldkonna tegemistes: personal, meedia ja sümboolika, noorsootöö ja noorte osalus malevas, väljaõpe ning tagala.

Noortekogu teeb koostööd maleva juhatusega, osaledes muu hulgas sõnaõigusega enamiku oluliste otsuste langetamisel.

Noortekogusse kandideeris neli noort. Kõik sooviavaldajad pidid valimistel põhjendama, miks just nemad peaksid valituks osutuma.

Samas pidid kandidaadid andma ülevaate plaanitavatest tegevustest noortekogus ja sellest, millises suunas peaks malev nende meelest arenema. Hääletuse tulemusena pääsesid noortekogusse kõik neli kandidaati. 2012. aasta noortekogu liikmeteks kinnitati Heikki-Urmas Podnek Pirita majandusgümnaasiumi rühmast, Joonas Eero Kalevi rühmast, Kaupo Kormik Ida rühmast ja Marco Sepp Scoutsrühmast. Nüüd tuleb vastvalitud noortekogul valida esimees.

60

Kaitse Kodu! 2/2012

Fotokool

Kompaktkaamera, adapter ja lääts

Digikaamerad ja filtrid EVI KUPTRI Harju ringkonna naiskodukaitsja

D

igikaameraid on mitmesuguseid. Need algavad mobiiltelefonide kaameratest ja lõpevad professionaalidele mõeldud kalliste digitaalsete peegelkaameratega.

Digikaamerate liigid Mobiiltelefonidel on väikesed ja õhukesed digikaamerad, nende objektiiv jookseb kere sisse, enamik neist on veekindlad. Nendega on võimalik ilusa ilma ja selge vee korral saada häid veealuseid kaadreid. Vees pildistades tuleb jälgida, et objektiiv oleks ühtlaselt märg, muidu võivad jääda pildile hallid laigud.

Olemas on ka sellised õhukesed kompaktdigikaamerad, millel on kuni viiekordne suum. Rahvakeeli kutsutakse neid kompaktkaameraid seebikateks.

detaili liigse suurendamise korral saame taastada endise pildi ja alustada otsast.

Enamiku ultrasuumkaamerate puhul saame kasutada ka adapterit, mis võimaldab panna objektiivi ette filtreid ja läätsi, mida kalliste peegelkaamerate omanikud kasutavad objektiivi keermes. Adapteri kasutamiseks tuleb eemaldada objektiivi ümbert rõngas ning seejärel on võimalik kinnitada kaamera kerele adapter ja selle otsa filter.

Filtrite liigid Poodides leidub väga suures valikus filtreid, mille puhul tuleb arvestada, et igaühel neist on oma eesmärk ja kasutusvaldkond. Levinumad filtrid on: UV-filter – kaitseb objektiivi ja neelab nähtamatut ultraviolettkiirgust, nähtavat valgust vähendamata;

See foto on tehtud 3,2-pikslise ultrasuumkaameraga, mille ette on adapteri abil kinnitatud +4 lääts

Järgmisesse kategooriasse kuuluvad kaalult raskemad ja võimsamad digikaamerad, millel on kuni 16-kordne suum. Nende välk on võimsam ja nende käsitsi seadistamisel võimalusi rohkem. Pealtnäha jätavad sellised kaamerad minipeegelkaamera mulje, paraku ei saa nendel vahetada objektiivi.

Selliseid kaameraid kutsutakse ultrasuumkaamerateks.

Pildi kärpimise võimalustest Mõnede digikaamerate puhul räägitakse ka mõistest digisuum, mis tehniliselt ei ole mitte midagi muud, kui salvestuse hetkel lõigatud tükk pildist.

Et fototöötlusprogrammides annab digisuumi efekti pildi kärpimine (crop), on soovitav selline funktsioon kaameras keelata, sest pildist väljalõike tegemine õnnestub arvutis kärpimistööriista abil paremini. Arvutis kärpimise eeliseks on, et valitud Kaitse Kodu! 2/2012

61

Fotokool

Nüüd on kaamera ette kinnitatud koguni kaks läätse: +2 ja +4

ND-filter võimaldab valgetes oludes säriaega pikendada. Mida tumedam filter on objektiivi ees, seda pikemaks on võimalik saada säriaeg. NDfilter ja säriaja pikkus ei ole ainsad seadistused, mida tuleks teha valgel ajal selleks, et luua pildil nt sametise vee mulje. Seadistada tuleb kaameras ka ISO (tuleks valida väikseim väärtus, mida kaamera võimaldab, näiteks ISO100) ja ava (võimalikult kinnine ava – umbes f/22). Lisaks sametisele veele on valgel ajal võimalik niiviisi pildistada ka vees hulpivad kive, et vesi jääks läbipaistev, või üldse teha pilte ülivalgetes oludes, et need ei näiks ülevalgustatud ehk „ära põlenud“. Üleminekuga ND-filter sobib taeva pildistamiseks, et taevas valgeks ei põleks (ei oleks ülevalgustatud).

Eriti oluline on üleminekuga ND-filter veepeegelduste püüdmisel, sest veepeegeldus jääb muidu maapealsest objektist tumedam.

See foto on tehtud nõrga üleminekuga ND-filtriga

62

polarisatsioonifilter, mille keeramisega saavutab palju mitmesuguseid efekte ja millel on muidki mängumaid, aga sellest pikemalt mõnes järgmises artiklis; ND-filter – peab kinni teatud osa objektiivile langevast valgusest. Selliseid filtreid on erineva tugevusega ja ka sellise üleminekuga, mille puhul pool on tume ja pool tavaklaas.

Mõningaid nippe filtrite kasutamisel Kaameratel, millel adapteri kasutamise võimalust pole või millel on väikese läbimõõduga objektiiv, on teatav mängumaa ikkagi olemas. Säriaja pikendamiseks saab sellistel kaameratel kasutada objek-

Kaitse Kodu! 2/2012

Fotokool Kui adapter ei sobi või teda pole, saab lõbusaid efekte ka „käsitööna“ — siin on objektiivi ees hoitud rohelist klaasitükki

tiivi ees hoitavaid päikeseprille ja värvilise klaasi tükke. Lisaks säriaja pikendamisele saab nii ka pildile toone lisada (nt päikeseloojangule oranži).

Kõiksugu vanade filtrite katsetamine annab huvitavaid tulemusi. Need filtrid ei pruugi sobituda (ja sageli ei sobitugi) adapterile, kuid neidki saab hoida käega objektiivi ees. Kui ajahammas on filtrile mõne kriimu tekitanud, pole sellest hullu, sest filter on fookuskaugusest väljas ja kriim seetõttu suurt ei sega.

Kui peegelkaamerate omanikud investeerivad makroobjektiivi, siis adapteri kasutamise võimalusega kompaktkaamerale saab lisada plussläätsi.

Need teevad tausta kenasti uduseks ja suurenda-

vad objekti vastavalt üks, kaks, neli või kümme korda. Mida suurem on suurendus, seda parem. Adapterile võib ette keerata ka mitu plussläätse.

Neid võivad kasutada ka peegelkaamera omanikud, kellel pole makroobjektiive, oma 18–55 mm tavaobjektiivi ees.

õnede digikaamerate puhul räägitakse ka mõistest digisuum, mis tehniliselt ei ole mitte midagi muud, kui salvestuse hetkel lõigatud tükk pildist.

M

Kõikide filtrite ja läätsede läbimõõt millimeetrites on kirjas seadme peal, ka on igal objektiivil ja adapteril antud läbimõõt millimeetrites. Fototehnikat ostes tuleb jälgida, et filtrite, läätsede ja objektiivi läbimõõdud ühilduksid.

Hall ND-filter aitab valgel ajal säriaega pikendada, et voolav vesi tunduks sametine

Kaitse Kodu! 2/2012

63

Kas sa teadsid?

Toitumine pikaajalisel looduses viibimisel TÕNU JÜRGENSON Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonna instruktormatkajuht ja koolitaja (tonyjurgenson@gmail.com)

K

ui keegi on kunagi lugenud raamatuid, mis pajatavad omaaegastest arktilistest ekspeditsioonidest, või vaadanud BBC või National Gegrphic’u toodetud aimerekonstruktsioone Nanseni, Amundseni ja Scotti polaarekspeditsioonidest, on ta võib-olla märganud, et toitumisele pöörati nendel retkedel erilist tähelepanu.

Matkaanalüütikud on väga põhjalikult uurinud ja võrrelnud omaaegseid ekspeditsioone ja nüüdseks on saanud üsna selgeks, miks osa ekspeditsioone

õnnestus ja osa lõppes traagiliselt. Ebaõnnestumiste peamiseks põhjuseks oli vale toidu ja rõivastuse valik, õnnestumise peamisteks tagajateks õige toit ja rõivastus.

Toidul on hämmastavalt suur tähtsus meeskonna moraali hoidmisel. Seda märkas juba Fridtjof Nansen oma Gröönimaa-ekspeditsioonil, samuti kolme ja poole aasta pikkusel triivimisel Framiga arktilises jääs põhjapooluse lähistel. Kui lugeda raamatut „Fram Polaarmeres“, võib märgata, et ekspeditsiooni liikmete toitlustamine oli korraldatud paremini, kui seda suudab pakkuda mõni restoran.

Kaasa oli võetud konserveeritud köögi- ja puuvilju, palju šokolaadi, marju, toormoosi (murakas, pohl, jõhvikas), liha ja kala.

Tudras matkates – ja olen seal käinud palju kordi – panin tähele, et kaaslastel, kes olid oma menüüs eiranud minu nõuandeid ja panustanud ainult toidu kaalu nappusele, läks meeleolu varsti alla.

Juba pärast viiendat-kuuendat matkapäeva on väga raske sundida end sööma kiirnuudleid ja putrusid. Need, kelle menüü oli aga vaheldusrikas, olid ka emotsionaalselt paremas seisus.

Tähelepanelik lugeja märkab nüüd, et ma räägin, nagu oleks iga matkakaaslane olnud oma toidu peal. Õige tähelepanek. Tänapäeval loobutakse pikamaamatkadel tihti ühistoitlustamisest ning matkajad koostavad menüü telkkondade kaupa.

See aitab vältida konfliktide teket maitseerinevuste tõttu ja vähendab riski, mis võib tekkida varustuse kadumisel või hävimisel. Jäävad ära vaidlused teemal, kas soola vähem või rohkem, kas nuudlid või pasta ja kui grupis on kahe-kolme peale üks välipliit, ei juhtu midagi hullu, kui mõni neist katki läheb.

Ka toidu iseloomul ja energiasisaldusel on otsene seos inimeste jõuvarude ja kohanemisvõimega äärmuslikes tingimustes. Füüsilise aktiivsuse korral peaks toit olema suure energiasisaldusega, aga samas ei tohiks tekitada täiskõhutunnet. Täiskõhutunne segab seljakotiga liikumist ja muudab inimese loiuks. Halvimal juhul võib see põhjustada matkates koguni soolekeeru. Oluline on, et toit sisaldaks hulgaliselt vitamiine. See aitab tervist säästa, isegi lõikehaavad ja villid paranevad paremini. Külmas aitab soe toit kehatemperatuuri säilitada ja külmatundega võidelda. Üksnes kuuma lahustuva tee joomisest pole suurt abi. Talvine kuum jook peaks olema energiarohke ning sisaldama kofeiini, teiini või guaraniini ja glükoosi.

64

Kaitse Kodu! 2/2012

Aita talletada Kaitseliidu ajalugu! Jaga oma teadmisi museoloogiga telefonil 717 9109 või meili teel tanel.laan@kaitseliit.ee

1934. aastast osales Kaitseliit innukalt mitmesugustes aktsioonides, mille hulgas oli ka kodukaunistamine. 1939. aasta oli kodukaunistustööde tegemiseks ebasoodus: kevad oli külm ja sellele järgnes põuane suvi. Sellele vaatamata järgisid kodutütred kindlalt põhimõtet, et kodutütar viib alustatud töö lõpule. Kolmeaastase võistlusperioodi tulemuste kohta kirjutas Kodutütarde Saaremaa ringkonna Kärla rühma vanem Serafima Tuuling: „Selle aja jooksul on rühm koolimaja lilleaias teinud ära kõik kavandatud tööd, lisaks rajati pikad teeäärsed lillepeenrad ja laiendati muruplatsi. Pärnapuud Kärla koolimaja ees (pildil) lõigati neljakandiliseks ja ühendati kaarega.

Kadunud on inetu kiviaed, mille asemel on nüüd tihe tumeroheline kuusehekk. Kodutütred on töid teinud hoolega ja peaaegu iseseisvalt (koormatäie kompostmulda andis lahkelt naaberperemees). Rahalised kulud ei ole olnud suured ja kui need tekivad, oleme katsunud neist üle saada lilleseemnete ja taimede müügiga.“

Kas sa teadsid?

Tanel Lääne muuseuminurk

Noorte Kotkaste tegutsemise algaastail tekkis poistel mudellennunduse ja vibuspordi kõrval huvi ka muusika vastu.

Noorkotkaste ja kodutütarde orkestrit Pärnus juhatas 1930. aastatel muusikaõpetaja Heinrich Meri. Tihti moodustati nootekvartette (pildil Noorte Kotkaste Pärnu maleva Lembitu rühma liikmed). Noorte Kotkaste peastaabi kaudu osteti näiteks 1933/34. aastal üle saja pilli. Poiste peamiseks orkestripilliks sai väike savipuhkpill okariin, mille ulatus on poolteist oktaavi nagu klapp-pillilgi ja mis võimaldab mängida igasugust muusikat. Tuli tunda nooti ja siis paar-kolm tundi harjutada, et pillil õigeid augukesi avada-sulgeda ja paras hulk õhku torusse puhuda. Okariini ei olnud vaja häälestada, küll aga nõudis see hoolikat hoidmist, sest pill oli libe nagu lutsukivi ja võis maha kukkudes kergesti puruneda. Orkestril pidid olema ka löökpillid (ksülofonid ja trummid), mõnel ka vilepillid. Suuremat orkestrit juhatas kogemustega orkestrijuht, enamasti said aga poisid ka ilma dirigendita hakkama. Kontsertidel esinesid orkestrid tihti koos lastekooridega.

1920.—1930. aastatel oli Eestil oma keemiarelv ja tegeldi selle valdkonna arendamisega. Suuremat tähelepanu ja kulutusi nõudis aga keemiakaitse. 1932. aastast tegutses Kaitseliidu Tallinna maleva juures üksik G- ehk gaasikaitsekompanii, mille pealikuks oli leitnant Heinrich Silber (Sillapere) ning tema asetäitjateks Robert Brachmann ja Harald Mahoni. Erialast väljaõpet juhatas Dietrich von Buxhoewden.

Gaasikaitseväljaõppe korraldamisest Tapal saame lugeda Kaitseliidu ülema kindralmajor Johannes Roska (Orasmaa) 18. juuni 1932 käskkirjast nr 30: „Keskpäeval ilmusid Tapa kohale „vaenlase“ lennukid ja pildusid „gaasipomme“. Kuulutati välja alarm. Gaasikaitse meeskonnad, Tapa malevkond ja Naiskodukaitse, linnavalitsus, raudteejaama ametkond, tuletõrje, politsei ja arstlik personal astusid tegevusse oma gaasikaitsekavade kohaselt. Pean tunnistama, et kõik need organisatsioonid ja asutused olid oma ülesande kõrgusel.“

Kaitse Kodu! 2/2012

65

66

Kaitse Kodu! 2/2012

OOME LIINA T

Kaitse Kodu!

Otsib oma toimetusse VABATAHTLIKKE SÕJAFOTOGRAAFE Kas sul on fotoaparaat? Sulle meeldib pilti teha? Oled sa kunagi keeranud ümmargust nuppu fotoaparaadi peal? Sa teed lõdvalt vahet .doc ja .jpg failidel? Just sind meil vaja ongi!

Anna endast teada meiliaadressil kaitsekodu@kaitseliit.ee KIRJUTA MEILI: Milline on sinu kodumalev ja sinu vabatahtlik ametikoht malevas?

Millise aparaadiga pildistad ja kui pikk on sinu pildistamiskogemus?

Millest sulle meeldib pilti teha?

Kuidas sinuga ühendust saab?

TÄHELEPANU! SCOUTSPATALJON PAKUB TÖÖD ALLOHVITSERIDELE JA SÕDURITELE HUVITAV AMET JA KINDEL SISSETULEK TAGATUD. MUID SOODUSTUSI NING KANDIDEERIMISE TINGIMUSI VAATA WWW.VK.KRA.EE SAADA OMA CV E-KIRJAGA: VKINFO@KRA.EE VÕI HELISTA 717 0800