ÕPPEMATERJALID KAITSELIITLASELE
Venemaa relvajõudude enimlevinud soomusmasinate identifitseerimine VIII JALAVÄE LAHINGUMASINATE MARGID I Tekst: RIHO ÜHTEGI, kolonelleitnant alaväe lahingumasinat identifitseerides võime teada saada, millisesse üksusesse see kuulub. Teades üksust, on enamasti võimalik saada infot selle üksuse varasemate lahingukogemuste, spetsiifika ja taktikaliste võtete kohta. Masina margi määramine annab informatsiooni ka üksuse tulejõu ja isikkoosseisu kohta. Teades masinat, suudame hinnata ka tema manööverdamis- ja tulevõimet maastikul. BMP (боевая машина пехоты – jalaväe lahingumasin) on jalaväelaste lahinguväljale toimetamiseks loodud soomuk, mille maastiku läbimise võime ja ujumisvõime on märkimisväärsed. Nende omaduste saavutamiseks on aga lõivu makstud masina soomuskaitsele: see on kere osas umbes 19 mm ja torni osas 23 mm paksune, mistõttu suurekaliibrilise kuulipilduja vastu pakub kaitset ainult soomuki ninaosa, sest esiseina nurk on üle 60-kraadise kallakuga. Lahingumasina pearelvaks on iselaadiv suurtükk, millega laskuril on võimalik toetada jalaväejao rünnakut. Käesolevas õppematerjalis ei keskenduta tootmisse mittejõudnud masinate kirjeldamisele, ka ei hakata detailselt iseloomustama sama mudeli arengudetailide erinevusi. Jalaväe lahingumasina seeriatootmisse jõudmisele eelnes mitu mudelit, mida kirjeldasin ülevaatlikult eelmises osas. Esimene toonases NSV Liidus seeriatootmisse jõudnud lahingumasin oli objekt 765 ehk BMP-1.
J
BMP-1, esimene omataoline lahingumasin Nagu eelmises osas öeldud, jõudis BMP-1 tootmisse 1960. aastatel. Esialgsel mudelil polnud TBK-kaitse võimekust, mis on äratuntav TBK-flitri puuduminisest masina kere vasakul küljel. Varasel BMP-1-l on ka lühem kiilukujuline ninaosa. BMP-1 lõpliku mudeli tunnused on aga alljärgnevad (vt ka joonis 1). Veermik. BMP-1 mõlemal poolel on ühtlaste vahedega kuus roomikuratast ja kolm tugiratast. Veoratas ja pingutusratas on tõstetud kõrgemale, nende keskosa on ülalpool roomikurataste ülemisi servi. Esimesel ja viimasel roomikurattal võib näha amortisaatoreid. Poritiibadel on vertikaalsed sooned ja tagumistel otstel ribid vee läbilaskmiseks. Kere. Kere on madala profiiliga, kuid tanki omast kõrgem. Kere esiosa on kiilukujuline, längus ninaosa peal on ribiline kate. Ees vasakul on juhiluuk nelja periskoobiga (kolm ees ja üks vasakul), selle taga ülemaluuk koos infrapunaprožektori ja kolme periskoobiga. Ees paremal asub mootor. Mootorivõre on kere pealispinnal. Tornist vasakul on TBK-filtrite paneel (esimestel BMP-1 eksemplaridel see puudus). Alates keskosast hakkab kere külgedelt tahapoole kitsenema (jalastuva koosseisu sektsioon). Tagumisel otsal on kaks justkui pungil ust, kusjuures vasakus ukses on laskeava. Masina tagumise osa pinnal on neli luuki jalastuvale koosseisule. Tagumise osa külgedel on kummalgi pool neli laskeava ja nende kohal sama palju periskoope. Antenn asub tavaliselt kere vasakul tagumisel nurgal. 1