Rihm jookseb maha?

Väljakutsed on elus normaalsed. Mida enam soovib juht iseennast ja oma meeskonda arendada ning uutele tasemetele jõuda, seda rohkem paneb ta end ja oma inimesi proovile. Proovile, kus tulemuseks võib olla ka läbikukkumine.

LIISI TOOM performance coach

Spordi- ja militaarmaailmas õpitakse eelkõige võitma. Oma osa on aga ka varakult kaotustega leppimisel. Mõlema puhul mängib rolli vaimse vastupidavuse kujundamine – oma emotsioonide reguleerimisest motivatsioonihoidmise oskuseni. See tagab, et inimene suudaks ka ootamatutes olukordades säilitada rahu ja tegutsemisvõime ning isegi südikalt areneda. Mida ärijuhid võiksid vaimse tugevuse treenimisest õppida?

Kuidas pingelised olukorrad mõjutavad vastutaval ametikohal töötava inimese vaimset tervist?

Vastutavaks isikuks olemine on juba oma olemuselt pingeline: sinu valikutest ja otsustest sõltub teiste heaolu, tihtipeale ka nende võimalus head sooritust teha. Näiteks kui juht suurest stressist tunneb, et ta ei jõua enam rahulikult infot edasi anda („Lihtsalt tehke asjad ära!”), siis ei saa meeskond õigel ajal piisavalt infot, lisaks saavad nad negatiivseid emotsioone, mis ei aita olla efektiivsed. Kui kaalul on paljude inimeste homne palk, karjäär või elu, siis mida ohtlikuma ja riskantsemana tajub juht oma samme ja otsuseid, seda suurem pinge tal tekib. Pidevalt pingelistes ja kiireid otsuseid nõudvates ametites, sh militaar- ja

Vaimsete pingetega toimetulek on tähtis ka spordimaailmas. Tipptennisist Anett Kontaveit on intervjuudes rõhutanud vaimse töö tähtsust ja selle kasu sporditulemustele. Fotol Anett Kontaveit tänavu jaanuaris Melbourne'is toimunud Austraalia lahtistel meistrivõistlustel. Foto: Andy Brownbill / AP Photo / Scanpix

spordimaailmas töötavad edukad juhid õpivad märkama ja reguleerima oma reaktsiooni väljakutsete rohketes olukordades. Nii saab minimeerida kahjusid vaimsele tervisele, teha võimalikult hea sooritus ja isegi kasvatada vastupidavust.

Kuidas tavaliselt inimene ise märkab (kui üldse) oma vaimse tervise halvenemist?

Läbipõlemise puhul tuleb märkamine tihti liiga hilja. Stressi puhul tajume seda vahel näiteks nõudmiste kiirusena: st otsuseid tuleb nüüd ja kohe tegema hakata. Märkad, kuidas sa kas hakkadki kiiremaid otsuseid tegema või vastupidi, lased kõikidel tähtaegadel lennata ja peidad end teki alla (seda kõige heatahtlikumalt öeldes, me kõik oleme seda teinud).

Meie tähelepanu muutub tihtipeale väga kitsaks ja mõtted on kogu aeg mingi kriitilise ülesande või sellega seotud mõjude juures, ilma et suudaksime lahendusi leida. Kõik tundub liiga raske ja puhkamine paistab kalenderplaanist täiesti väljas olevat.

Kuidas kõrvalseisjad saaksid olukorrale tähelepanu juhtida?

Alustada märkamisest ja mõista püüdmisest. Ära eelda, et sa tead, mida teine tunneb ja läbi elab. Stressirikkad olukorrad on igaühel erinevad. Hea kaaslase ja juhina saame teise inimese probleemi lahendamise asemel aidata tal oma vastupidavust kujundada: sinu parim võimalus juhina, meeskonnakaaslasena, aga ka sõbrana saab olla aidata inimesel iseennast aidata. Asju teiste eest lahendades teeme nad sageli nõrgemaks.

Alusta kuulamisest, küsi avatud küsimusi ning aita inimesel märgata olemasolevaid sisemisi ja väliseid ressursse. Muidugi kui olukord on liiga kaugele arenenud, tuleb sekkuda, luua puhkuse või kasvõi mikropuhkehetkede võimalusi. Väsinud inimesega rünnakule minna on riskantne, seega puhkusevõtmist tuleks julgustada, kuni see võimalik on.

Millele peab juht ebanormaalsetes tingimustes erilist tähelepanu pöörama?

Esmalt tuleks mõista, et ebanormaalsed tingimused on osa elust. Need on normaalsed. Sportlase jaoks on võistlushetk äärmiselt suur pingeallikas, kus kaalul väga palju. Sellele mõtlemine (kui pingeline see ikka on!) ei aita ja seetõttu treenivad sportlased väga palju oma vaimset tugevust, et võistlushetkel keskenduda tegevustele, mis päriselt aitavad.

Kui lisaks juhtub, et sportlase varustus on reisimisel ära kadunud ja ta peab kohanema uue varustusega, siis mida kiiremini ta tabab, et see on talle uus olukord, seda kiiremini saab lahendusi leida. Kui eemaldume küsimusest, miks see ebameeldivus juhtus ja kes vastutab (süüdistamise mõttes), siis on ajus ruumi valikute ja võimaluste nägemiseks. Siin tulevadki appi vaimsed oskused, mis aitavad meil märgata ja hingetõmbehetke tekitada ka väga kiires ja pingelises olukorras.

Mida oleks meie juhtidel kasulik üle võtta spordi- ja militaarmaailmast?

Need kaks maailma on mõnes mõttes tõesti eripäradega. Sportlased on teinud teadliku valiku pidevalt võisteldes end arendada ja võimaliku kaotuse ette panna. Võistlustel saab olla vaid üks võitja. Mõneks sekundiks treenitakse aastaid. Ühe treeningu ärajätmine võib kogu karjääri uppi lüüa, samuti võib vigastus muuta totaalselt võistlushooaega. See omakorda mõjutab sponsorrahasid, treeninguid jne. Sportlased on kogu aeg ebastabiilses olukorras. Treeningud on sportlaste võti vaimselt ja füüsiliselt tervesse pikaajalisse spordikarjääri, mida ka mittesportlased eeskujuks võiks võtta. Kui suudad nautida rutiinseid, minimaalseid arengusamme ning suudad võtta kogu treeningperioodi nauditavana, on ka kaotus, vigastusest tingitud kõrvalejäämine ja võistlus meeldivam ega murra sind maha. Pead oskama ka kaotada.

Militaarmaailmas võetakse kaotust tihti väga otseselt: sa sured. Selleks treenida on aga väga raske, sest me ei pane kunagi inimesi treeningus sellisesse olukorda. Siin on kõige olulisem õppida tähenduslikkust: miks ma peaks olema valmis surema? Kui ma seisan selle valiku ees, kas mul on ikka piisavalt motivatsiooni panna oma elu millegi nimel mängu? Ning mille nimel ja kuidas ma indiviidina kogu oma meeskonnaga usaldust loon, et tahan teistega koos võitlema minna?

Ka elus ja töös tekib hetki, kus me pole päris kindlad, kas selle palga või nende väärtuste nimel on mõtet kaheksa ja rohkemgi tundi päevas oma aega kinni panna. Kas need inimesed inspireerivad mind või vastupidi, ma saaks teises meeskonnas edukam olla? Me ei saa paralleele tuua päriselt eluga riskimisega sõjas, kuid emotsionaalsel tasandil on ju enda elu, enda aja kasutamine siiski kõige tähtsam. Kui elame viisil, kus iga päev tundub aja raiskamisena ilma arenguta, siis see on samahästi kui elust loobumine. Elamine aga on risk, sest kasvõi uusi oskusi omandades riskime, et me ei ole ideaalsed, meil ei tule kohe välja, saame häbistatud. Mida rohkem elame, seda rohkem riske on. Mida rohkem riske, seda rohkem võimalust end treenida. Treenida oma valmisolekut pingutada, areneda ja taluda kogu emotsionaalset fooni, oma mõtteid, teiste hinnanguid, oskust jääda endale kindlaks ja motiveerida end ka siis, kui lõppu ei paista – see on väljakutse.

Kui elame viisil, kus iga päev tundub aja raiskamisena ilma arenguta, siis see on samahästi kui elust loobumine.

Kas teadsid?

Liisi Toom on sportlaste vaimsete oskuste konsultant ja performance coach ettevõttes 4AM OÜ. Samuti on ta psühholoogia lektor kaitseväe akadeemias.