Kaugtöö – kuidas seda käsitletakse Euroopa Liidus

Mõiste kaugtöö võib olla eri riikides erinevalt sisustatud. Selles artiklis käsitletakse kaugtööd kui palgatöötajate ametialast tegevust, mis leiab aset väljaspool ettevõtte ruume ja mida tehakse IKT-vahendite kaudu. Töö tegemise koht ja IKT-vahendite kasutamine on seega kaugtöö kaks põhiaspekti.

REET TEDER kaubanduskoja esindaja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitees

Kuigi nii Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil puuduvad konkreetselt kaugtööd käsitlevad direktiivid ja õigusnormid, on EL-il siiski kaugtööle kohalduvaid õigusakte, nimelt direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse kohta, direktiiv 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse kohta, direktiiv (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta EL-is ning direktiiv (EL) 2019/1158 töö- ja eraelu tasakaalu kohta.

Liikmesriikides on olukord ja kaugtöö reguleeritus erinev. Enamasti on liikmesriikide tööõiguses teatavaid kaugtöö seisukohast asjakohaseid aspekte või kaugtööle laienevaid norme, näiteks tööaja kestus ja korraldus, tööõiguslik alluvussuhe ning töötervishoid ja -ohutus. Mõnes riigis on kehtestatud ka erisätteid.

Enne pandeemiat oli kaugtööl käputäis inimesi

Kaugtöö tähtsus ja sellega seotud töötajate hulk on praegu, võrreldes ajaga enne COVID-19 pandeemiat, oluliselt muutunud. Enne COVID-it, 2019. aastal, töötas EL-i 27 liikmesriigis regulaarselt kodust vaid 5,4% palgatöötajatest. Regulaarsete kaugtöötajate osakaal ei olnud sellele eelneva kümne aasta jooksul peaaegu üldse muutunud.

Kasvas aga aeg-ajalt kaugtööd tegevate töötajate osakaal: 5,2%-lt 2009. aastal 9%-ni 2019. aastal. Võrreldes aga näiteks USA-ga oli rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) uuringute kohaselt EL-is kaugtöö osakaal (sh nn mobiilne kaugtöö) väike – kogu EL-i tööjõu seas 8%, seevastu USA-s 20% ja Jaapanis 16%.

Ka EL-i liikmesriikides oli kaugtöö kasutamine erinev. 2015. aasta Euroopa töötingimuste uuringu andmetel oli kaugtööd tegevate töötajate osakaal suur kahel Põhjamaal – Taanis (37%) ja Rootsis (33%) – ning Madalmaades (30%), keskmine sellistes riikides nagu Luksemburg (26%), Prantsusmaa (25%), Eesti (24%), Belgia (24%) ja Soome (24%). Kaugtööd tehti vähe pooltes liikmes-

riikides. Näiteks 12–13% vahele jäi kaugtöötajate osakaal Saksamaal, Hispaanias, Bulgaarias, Leedus ja Rumeenias või 7–11% vahele Itaalias, Tšehhis, Poolas, Slovakkias, Portugalis ja Ungaris. Tuleb märkida, et üldiselt teeb pool kaugtöötajatest kaugtööd aeg-ajalt ning veidi alla neljandiku töötajatest tegeleb sellega regulaarselt (kodus). Erinevusi liikmesriikide vahel selgitab riikide erinev tööstuse struktuur, tööhõive jaotus ettevõtte suuruse põhjal, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise määr ja töötajate digioskused. Eriti levinud on kaugtöö info- ja tehnoloogiasektoris ja teadmistemahukates sektorites ning kõrgelt kvalifitseeritud töötajate seas.

COVID-19 epideemia tõttu hakkasid aga järsku miljonid Euroopa töötajad kodust töötama – Eurofoundi hinnangul läks pandeemia tõttu täiskohaga kaugtööle umbes 40% töötajatest. Neist enamikul juhtudel oli kaugtöö haldusasutuste tehtud tervisekaitseotsuste tõttu kohustuslik.

Euroopas on olemas kaugtööd käsitlev raamleping

Euroopa sotsiaalpartnerid on samuti kaugtööle tähelepanu pööranud. Juba 2002. aastal allkirjastasid sotsiaalpartnerid kaugtööd käsitleva raamlepingu, kuid selle rakendamine on olnud ebaühtlane. Selles rõhutatakse paljusid aspekte, eelkõige järgmist: kaugtöö vabatahtlikkus, kaugtöötajate võrdne kohtlemine ettevõtte ruumides samaväärset tööd tegevate töötajatega ning konkreetsed viited töökoormusele, koolitusele ja kollektiivõigustele; tagasipööratavus; asjaolu, et kaugtööle üleminekuga ei kaasne muudatusi töötaja tööhõivestaatuses; kaugtöötaja eraelu puutumatus; andmekaitse ning töötervishoiu- ja ohutuse standardite täitmine.

Töötervishoiu ja -ohutuse standardite nõuetekohase kohaldamise kontrollimiseks peab tööandjal, ametiühingul / töötaja esindajatel ja muudel pädevatel asutustel olema riiklike õigusaktide ja kollektiivlepingute piires juurdepääs töötamiskohale. Kui kaugtöötaja töötab kodus, tuleb sellisest juurdepääsust ette teatada ja saada sellele töötaja heakskiit. Kaugtöötajal on õigus taotleda kontrollkäike.

Mis ja kuidas peaks olema reguleeritud?

Kaugtöö temaatikat käsitledes jõuti Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitees seisukohale, et õigusaktide põhiülesanne on tagada, et kaugtöö oleks vabatahtlik ja tagasipööratav ning et kaugtöötajatel oleksid samad individuaalsed ja kollektiivsed õigused kui ettevõttes kohapeal samaväärset tööd tegevatel töötajatel. Muu hulgas tuleb samaväärne töökoormus tagada töökorralduse kaudu.

Kaugtöö süsteem peab olema kehtestatud kirjalikult ning vajaduse korral tuleb kasutada erimeetmeid, et tagada kaugtöötajate õiguste tegelik rakendamine ja võrdne kohtlemine, eelkõige töötervishoiu ja -ohutuse küsimustes. Enne kaugtöö alustamist on oluline selgelt kindlaks määrata kõik töövahendite, vastutuse ja kuludega seotud küsimused. Üldjuhul vastutavad tööandjad vajalike töövahenditega varustamise, nende paigaldamise ja hooldamise eest ning kodus töötamisega kaasnevate lisakulude – näiteks elekter, internet, mobiiltelefon ja tarvikud – hüvitamise eest.

Artiklis on kasutatud kahest Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusest pärinevaid andmeid ja seisukohti: „Kaugtöö ja sooline võrdõiguslikkus – tingimused, et kaugtöö ei süvendaks tasustamata hooldus- ja majapidamistööde ebavõrdset jaotumist naiste ja meeste vahel ning et see hoogustaks soolist võrdõiguslikkust“ ja „Kaugtööga seotud probleemid: tööaja korraldus, töö- ja eraelu tasakaal ja õigus olla mittekättesaadav“.

40%

Euroopa töötajatest läks pandeemia tõttu täiskohaga kaugtööle.

KAUGTÖÖ

... ettevõtete seisukohast

Ettevõtete jaoks võib kaugtöö tuua kaasa produktiivsuse tõusu, kuid samas võib see põhjustada raskusi töökultuuri ja töökorralduse seisukohast. Eurofoundi ja ILO 2017. aasta uuring tõi välja, et ettevõtte seisukohast on kaugtööle üleminekul mitu eesmärki: h töö korraldamine tulemuste põhjal, andes töötajatele rohkem iseseisvust ja pannes neile tulemuste osas suurema vastutuse; h produktiivsuse ja tõhususe suurendamine (vähem katkestusi); h ettevõtte ruumides ja/või kontoris ruumi kokkuhoidmine ja sellega seotud kulude vähendamine; h tööturule pääsu võimaldamine teatavatele töötajate rühmadele (kellel on perekondlikud kohustused või liikumispuue).

... töötajate seisukohast

Töötajate jaoks võib kaugtöö lihtsustada töö- ja eraelu ühitamist ning vähendada kodu ja töökoha vahel liikumisega seotud kulusid. Üldiselt võimaldab kaugtöö suuremat iseseisvust, aitab paremini keskenduda ja suurendab produktiivsust. Siiski ei kompenseeri see alati negatiivset mõju tervisele ja heaolule ning võib isegi muuta töö intensiivsemaks, kui kaugtööga kaasneb liigne töökoormus ja konkurentsi soodustav ettevõtte töökultuur, mis nõuab töötajatelt väga head sooritust ning toob kaasa (tasustamata) ülekoormuse ja liiga lühikesed puhkeperioodid. Veel võib esineda järgmisi riskitegureid: h oht muutuda töökogukonnas nn nähtamatuks; h ametlike ja mitteametlike tugistruktuuride puudumine; h kolleegidevaheliste isiklike kontaktide puudumine; h teabele, edutamisele ja koolitusvõimalustele ligipääsu vähenemine või puudumine; h soolise ebavõrdsuse kasv; h vägivalla- ja ahistamisohu suurenemine (viimane ei ole küll tööandja käitumisest tingitud).