Oliver Jakobson: tahaks tuua uusi tuuli

Oliver Jakobson soovib algava kooliaasta eel koolirahu, üksteisega arvestamist ja üksteisemõistmist. Fotod: Sven Tupits

Tahaks tuua uusi tuuli!

Tallinnas Lasnamäel asuva Kuristiku gümnaasiumi direktoril Oliver Jakobsonil algab sel sügisel direktoriametis teine õppeaasta. Tema tähtsaim eesmärk on muuta kool veelgi enam õppimiskeskseks, nii et iga koolipere liige tunnetaks oma igapäevast arengut ja kolleegide toetust.

Kuristiku gümnaasium on suur kool. Kui suur täpsemalt?

Kooliperes oli eelmise kooliaasta lõpus ligikaudu 970 õpilast ja 96 töötajat, neist õpetajaid üle 80. Sel sügisel võime ületada 1000 õpilase piiri, aga see ei ole enam soodne õppekeskond. Koolimaja on natuke üle kümne aasta tagasi renoveeritud, aga ruumipuudus kimbutab ikkagi.

Millisest rahvusest lapsed Kuristiku gümnaasiumis käivad?

Väga erinevatest rahvustest, meil on väga kirev seltskond. Tõsi, viimastel aastatel on tendents, et ligi pooled uued õpilased on muukeelsest või kakskeelsest perekonnast pärit. Mis seal salata, kooli vahetatakse, tahetakse tulla eesti keele õppekeelega kooli ja see, et nüüd on välja kuulutatud eestikeelsele haridusele üleminek, paneb muu koduse keelega peresid veelgi enam kooli vahetama. Samas kui vene koolidest tahavad tulla õpilased meie kooli, siis see ei näita vene koolide halba taset või tegematajätmisi, seal tehakse samuti südamega tööd.

Ukrainlasi oli meil eelmise aasta lõpus 24, osa neist olid tavapäraste klasside juures ja vanematel õpilastel oli oma õpperühm. See oli eksprompt lahendus, praegu veel ei tea, milliseks olukord kujuneb ja kui palju ukraina lapsi meile sügisel tuleb. Neil on keeruline, meie eesmärk on ju hakata eesti keelt õpetama, aga kui ukrainlane soovib, et ta saaks võimalikult kiiresti tagasi kodumaale, siis mida ta teeb eesti keelega? See ei ole selline keel, mis teeb igal pool uksed lahti.

EVELIN VAHTRA kaubanduskoja kommunikatsioonijuht

Õpetajate puudus on igal pool. Mida Kuristiku gümnaasiumis tehakse, et hoida neid õpetajaid, kes teil töötavad?

Hea küsimus. Erasektoris on ju lihtne – sporditoetused, lõunad, kodukontori võimalus. Meil seda pole. Koolis ollakse, sest kolleegid on head ja meeldib töö õpilastega. Kui midagi töökohal kinni hoiab, siis inimesed. Kui inimestega tööd peljata, siis ei ole mõtet kooli üldse tulla. Selle valiku on inimene ise teinud, kui ta tahab õpetajaks minna.

Paraku elame aasta kaupa, pikka strateegilist mõtlemist on vähe.

Meie kooli esimene eesmärk on arendada koolikeskkonda selliselt, et igaüks – nii õpilane, õpetaja kui ka koolijuht – tunneks, et ta areneb ja tema arengut toetatakse tõenduspõhiselt. Õpetajate täiendkoolitus on oluline, et nad saaksid lisaks praktikale uusi teoreetilisi teadmisi. Õnneks on koolitusi palju, ka riigi pakutavaid tasuta koolitusi, aga küsimus on, kuidas koolitada nii, et samal ajal saaksid ka tunnid peetud ja õpetaja piisavalt puhata. Koormus on lihtsalt nii suur, pärast sellist maratoni ei jaksa midagi juurde õppida. See on nõiaring.

Areng peab olema meeskondlik, üksikisikul on keeruline uusi värskeid ideid ellu viia. Väiksemas koolis on ehk uute ideedega lihtsam, mõtted liiguvad teisteni kiiremini.

Lisaks kooliperele tuleb arvestada ka lapsevanematega, sest kooli ja kodu koostöö on väga oluline. Mida suurem kool, seda keerulisem see on – kui sajale inimesele saad oma tõde kuulutada, siis tuhandesse koju jõuda on juba palju keerulisem.

Mida saaks õpetajaameti populariseerimiseks ära teha?

Esiteks on palgaküsimus. Õpetaja on magistrikraadiga, viis aastat ülikoolis käinud eriala-, aine- ja pedagoogikaspetsialist – sellisel juhul ei saa rääkida 1412 eurost. See ei vasta väljaõppele ega ole motiveeriv. Aastatega lisandub pädevust ja kogemust, ka palga suurus võiks sellega koos kasvada.

Teine asi on töökoormus. Me võime õpetajale külge panna ükskõik mis mõõdikud, aga me ei suuda mõõta tegelikku töökoormust. On kontakttundide andmine, aga lisaks veel hindamine, tundide ettevalmistamine, iseenda arendamine. Seaduse järgi peab õpetaja töötama 35 tundi nädalas, aga tegelikult on see 24/7 amet. Õnneks on pikk suvepuhkus, see on oluline ja motiveeriv, aitab välja puhata.

Kolmandaks hea ja mõnus töökeskkond. Haridusmaastik tuleb ümber mõtestada, et inimesed tahaksid rohkem kaasa rääkida. Meie

õpetajatel on näiliselt palju vabadusi, aga me ei oska seda olukorda ära kasutada, ikka tundub, et riik, omavalitsus, juhtkondki tahab kõike kontrollida, ent nende roll peab olema õpetaja toetamine. Eks see on paljuski ka kommunikatsiooniküsimus – tunnetada vabadust vabadusena, mitte uute, täiendavate kohustustena.

Millised võimalused on õpetajaskonnal mõjutada Eesti koolielus tehtavaid otsuseid – kas streikides või pidevalt selgitades ja hariduse olulisust meelde tuletades?

Streik on äärmuslik meede, aga kui me räägime õpetajate palgast, siis on vaja enda eest seista. Elustandard sõltub palga suurusest, paraku sõi inflatsioon ära kogu viimatise õpetajate palgatõusu. Tahaks õpetajatele näidata, et nad ei pea virelema. See eeldab aga teistsugust mõtestatust. Paraku elame aasta kaupa, pikka strateegilist mõtlemist on vähe.

Tihti arvatakse, et noor on nutitelefonis ja enam ei oska midagi muud teha. Kas ja kuidas seda müüti purustada? Või äkki see ei olegi müüt?

Natuke on müüt. Jah, nad istuvad palju nutiseadmetes, näiteks kui on vahetund, siis see peaks olema ajule puhkamiseks, aga nad ei puhka ega kasuta pause. Minu kooliajal käisid kõik lapsed trennis, vaatasid telekat, viibisid õues – tegime ühesuguseid asju, olime n-ö keskmised lapsed. Praegu on äärmusi palju rohkem – kui oled auku vajunud või sõltuvuses, siis oledki seal. Keskmine tase on sama nagu meie ajal, ent lapsed on palju enam jagunenud äärmustesse – on neid, kes laulavad, tantsivad ja käivad spordiringis, õpivad ja käituvad hästi, ning siis on hulk neidki, keda tuleb järele vedada.

Mida arvad põhikooli eksamite lävendite kaotamisest?

Võime rääkida, kas eksami kaotamine on hea või halb, aga see ei ole Eesti hariduses kõige põletavam küsimus. Tegeleme kõigepealt sellega, kuidas inimesed tahaksid kooli tööle tulla, kuidas õpetajaametit populariseerida, et nad jääksid siia püsima.

Kui eksameid pole, ei tähenda see hoopi Eesti haridusele. Ei maksa unustada, et meie õpilased on harjunud eksameid tegema, see on nende tugevus. Ühest küljest on eksam tagasiside õpilasele, sest kui eksamid kaovad, peame mõtlema, kuidas õpilane ja lapsevanem saavad aru, kuidas lapsel on koolis läinud.

Eksami hinde pärast tegemine ei anna tagasisidet. Selleks, et tagasiside oleks edasiviiv ja väärtuslik, on õpetajatele vaja korralikku tugimeeskonda: õppejuhte, haridustehnolooge, kes oskavad tegeleda andmetega. Neil peab olema ka aega andmetega tegeleda ning koos õpetajaga analüüsida ja tagasisidestada. Tagasiside peab olema järjepidev.

Kuidas saaks noortes reaalainete vastu huvi suurendada? Mida saaksid teha ettevõtjad?

Me eeldame, et õpilane peab juba varakult teadma, mis on tema suund. Justkui paneme nad purki, surve alla, sest midagi peab ju valima. Siis valitaksegi see, mida igapäevaelus esiplaanile tõstetakse, mille kohta arvatakse, et see on põnev ja glamuurne. Me võime tuua suure palgaga külalislektoreid, aga lapsed ei mõtle selles kategoorias, et tulevikus on oma maja, kaks autot ja palk 6000 eurot. Üheksanda klassi lõpetaja on ju laps. Lahendus on see, et kõiki aineid tuleb populariseerida, kõik ained on ühtemoodi tähtsad. Koolis peabki olema raske, see arendab.

Oliver Jakobson on veendunud, et koolidirektori töö juures ei tohi ära unustada last enda sees.

Me võime õpetajale külge panna ükskõik mis mõõdikud, aga me ei suuda mõõta tegelikku töökoormust.

Milline võiks olla ettevõtte ja kooli koostöö, et mõlemal oleks sellest kasu? Kuidas ettevõtja peaks esimese sammu tegema?

Olgem ausad, kui mul homme seisaks mõni ettevõtja kabinetis, ega ma kohe küll ei oskaks öelda, mil moel me koostööd tegema peaks hakkama. Õpetajaks võivad nad alati tulla, andku kasvõi ühel päeval nädalas tunde. Nii saadakse teada, mis koolis toimub, ja tutvutakse õpilastega, samal ajal oma teadmisi edasi andes, oma ettevõttest rääkides – see oleks lõimitud õpe. Ettevõtja saab suunata, et kool ja tööturg käiksid sama jalga. Meie eeldame, et ettevõtjad vajavad üht, aga nemad vajavad hoopis midagi muud. Meil on olemas auditoorium, inimesed, kes tahavad õppida ja tahavad kuulata, neid on võimalik erialaselt nügida. Koostöö ettevõtjatega peaks olema rohkem ühiskondlikul tasandil. Kaasame ettevõtjaid näiteks uue õppekava loomisprotsessi, sest nad vaatavad haridusele teise pilguga. Ühtlasi võiks haridust vaadata laiema pilguga: kas peab õppima samamoodi, nagu seda seni on tehtud, või võiks siduda näiteks muusika ja matemaatika tunni.

Oled enne koolidirektoriks saamist töötanud ajakirja Sporditäht tegevtoimetajana, olnud Eesti konsul Moskvas, ajalooõpetaja, õpilasmaleva juht – mis tõi sind 2021. aastal kooli juhtima?

Küsin seda ka enda käest. Midagi tõmbab siia, ilmselt uudishimu. Uskusin naiivselt, et see on palju lihtsam, aga tegelikult ei ole töö päris selline, nagu ette kujutasin. Tahaks aidata ja mõtestada, tahaks teha koolis asju eesmärgipäraselt ja pikalt ette vaatava strateegiaga. Tahan näidata, et saab ka teistmoodi, tahaks tuua uusi tuuli, värskust.

Tahaks ka öelda, et soovin lastega töötada, aga tihti koolijuht ei tööta lastega. Siiski tähendab töö koolis tööd inimestega, eelkõige just mõjutatavas ja õrnas eas inimestega.

Mis tuli koolijuhi ametisse asudes üllatusena?

Ma alles õpin, esimene aasta on olnud sisseelamise aeg. Üllatusena tuli, et kool on liiga suur, seda on raske hoomata ja hallata. Igapäevast administratiivset tegevust on ääretult palju. Ma ei saa olla nii strateegiline kui tahaks, tahan seada sihte, eesmärgistada. Aega ja võimalust on raske leida. Teine tõsiasi, millega on kohati raske leppida, on see, et muudatusi saab ellu viia järk-järgult. Mõni muudatus võtab neli aastat aega, aga selle ajaga lõpetab juba neli lendu õpilasi, nemad ei saa ju uuendusest osa. Südame ja mõistuse tasakaalu on raske leida, tahaks kohe kõike teha, aga ei saa.

Kas teadsid?

h Kuristiku gümnaasiumile anti tänavu kolmandat korda õigus kanda järgmised kaks aastat rohelise lipu ökomärgist.

Rohelise kooli programm on tuntuim üleilmne keskkonnaharidusprogramm õppeasutustele, mille ingliskeelne nimetus on

Eco-Schools Global. Eestis on rohelise kooli programmiga liitunud peaaegu 180 kooli, huvikooli ja lasteaeda. h Kuristiku gümnaasium kuulub liikuma kutsuvate koolide võrgustikku, kus oli selle aasta alguses 176 liiget. Võrgustiku eesmärk on innustada lapsi ja õpetajaid liikuma – iga koolipäev peaks pakkuma liikumisrõõmu.

Oletame, et sul on võimalus esitada kuldkalakesele kolm soovi Eesti hariduselu kohta. Mida sooviksid?

Koolirahu, üksteisega arvestamist ja üksteisemõistmist, et kõik kooli sihtgrupid mõistaksid ja arvestaksid üksteisega – nii õpilased, õpetajad, lapsevanemad, juhtkond kui ka ametnikud.