Ajaleht Pelgulinn, lehekuu 2017

lehekuu

2017

Pelgulinna oma leht. Pausidega aastast 1993.

Pelgulinna asumipidu tuleb taas

27. ja 28. mail!

1

Pelgulinna Päevad

Peaesinejad – Ivo Linna ja Antti Kammiste

Laupäeval, 27. mail 2017

11.15

Ajaloomatk Jaak Juskega algusega Rohu ja Saue tn nurgalt.

Rongkäik algusega Mööblimaja hoovist.

Pelgulinna Päeva algus Ristiku kooli hoovis.

Trikit- Hüpitshüplemise klubi.

12.00 12.45 S itsi 13.00 13.00-16.00 Eesti Filmiarhiiv on avatud

13-16. Kl 13, 14 ja 15 toimuvad majatuurid, mis on Pelgklkokku uranpandud na lähtuvalt arhiivi külastaja kui uurija ja kasutaja huvidest: uurimissaali ning filmiarhiivi

Ristiku

13.00

Nisu

14.00

Taime

RongkäiguOraseteekond: Söödi

13.30

aa

Rukki

Aru

andmebaaside (FOTIS ja FIS) kasutamise ülevaade, garnisonimaja vanade kongide uudistamine, 8 mm filmilinti ja selle võimalusi tutvustav väike töötuba, te samutiEhfotode digiteerimise töötuba. Kinosaalis jookseb filmiprogramm.

Pelgu pinks. Registreerimine alates 13.00.

Pinksiturniiri algus 14.00 Kolde ja Ristiku ristil asuval platsil. Korraldab Kalamaja pinksiklubi.

Heidy Tamme.

Auna Kooli hoovil Politsei auto ja ennetustöötajad.

Positiivis avatakse Silvia Pärmanni näitus.

Maisi Kold e Zahira tantsijad.

Kopli Päästeauto kooli hoovil.

Kolde Bussituur. Bussituurid algavad kooli eest.

Karjam

Luste

Kaera

Kõrre

Kolde

Helme

Timuti Pebre

Preesi

Sõle

u

Aarde

18.00IVO LINNA JA ANTTI KAMMISTE

Härjapea Hei

na

a

Õle

Härjape

Rohu

Roo

lõpp.

Pühapäeval, 28. mail 2017

MerimeAVATUD HOOVID tsa

Nabra

Vaniku Ädala

19.00

Ristik

14.00-16.00 14.30 Ganj Wald Reggae Show.

16.00 Ansambel Väliharf.

17.00 Karl Vilhelm Valter.

17.30 Bandemoonium.

ivi

11.00-16.00

Tegusad ja sõbralikud pelgulinskid avavad jälle oma hooviväravad, et pakkuda naabritele ja ka kaugemalt tulijatele midagi vahvat oma koduõues. Saab sööki ja jooki ning kindlasti leiate midagi nii ihule kui hingele.

Kaardi, kus kõik „hoovikud“ kenasti märgitud, saad võtta Pelgulinna Päeva infotelgist 27.mail ( Ristiku Põhikooli hoovis) või alla laadida Pelgulinna Seltsi ja Pelgulinna Avatud Hoovide FB lehelt.

Toredaid elamusi!

Mulla

u põik

Ristik

Paldiski mnt 2

sk Telli

e

Sau

a Sõmer

Kelm

lehekuu

Esinejate tutvustusi:

Bandemoonium Bänd sai oma tegevuse alustamiseks inspiratsiooni Soome punkbändilt Pertti Kurikan Nimipäivät, kes olid esimesed arengulise erivajadusega inimesed, kes osalesid Eurovisiooni lauluvõistlusel 2015 aastal.

Punkbänd Bandemoonium moodustati 2015 aasta kevadel läbi teleprojekti, mis aitas noortel teostada unistuse muusikalisest eneseväljendusest. Bandemooniumis on kokku üheksa liiget vanuses 15-25 aastat: kolm lauljat, soolokitarrist, bassist, klahvpillimängija, trummar ning digitaalsete efektide eest vastutaja. Nagu tõelistele artistidele kohane, esitavad nad enda kirjutatud laule ja kavereid. Huvitav fakt on seegi, et ükski bändi liikmetest ei olnud varem musitseerinud ega pilli mänginud, seega on neil tulnud läbida pikk ja huvitav arenguprotsess. Bändi juhendas võtete ajal Metsatöll, kes oli sel muusikalisel teekonnal ühteaegu mentor ja sõber, jagades lavatarkust ning oma aastatepikkust kogemust bänditegemisest. Juhendajate hulgas olid veel Kaire Vilgats, Kõmmari (Kosmikud), Elephants from Neptune, stilist Ženja Fokin, Vello Saaremägi, Ene Järvik ja Koidu Ilmjärv. Tehti koostööd muusikaõpetajate ja –terapeutidega, abiks oli laulja Kaire Vilgats.

Teleprojektiga sooviti teemale tõmmata avalikkuse tähelepanu sallivama ühiskonna loomiseks ning saatesarja nimeks sai „Punkteraapia“, kus näidatakse bändi loomist algusest peale ausalt ja humoorikalt. Projekti eestvedajaks on „Puutepunkti“ saatejuhina tuntud Kaidor Kahar. Saatesarjal on neli osa, millest esimene osa läks ETV vahendusel eetrisse novembri lõpus Pikk aeg möödas saatest „Punk teraapia”. Ansambel Bandemoonium ei ole vandunud alla ja jätkab tegevust.

Hiljuti esines Bandemoonium nii Tallinn Music Weekil kui ka Riias, kus toimus nende esimene väliskontsert, ning Kaido Kahar kinnitas, et Lätis toimunud kontserdil tulid tal pisarad silma. “Mulle teeb rõõmu, et Bandemooniumis on säilinud see energia, mida nad on algusest peale kandnud.”

“Mulle väga meeldib see mõte, et kõigil on õigus oma mõtteid välja öelda, oma arvamust avaldada ja teha asju, ei tohiks olla takistuseks, et sa oled pisut teistsugune,” sõnas Kahar ja lisas, et Bandemooniumi fenomeni taga on noorte tohutu armastus muusika vastu.

Kasutatud materjale: menu.err.ee; FB

Kalama

ja

kivi

s Telli

miküla

Heidy Tamme Tuntud eesti laulja ja muusikapedagoog Heidy Tamme (sünninimi Heidy Laanemäe) on sündinud saatuse tahtel Uljanovskis.

Edasisi keerdkäike on meile nii lähemaid kui kaugemaid- nii mööda Eestit, kui viinud ka Soome. Jalutades mööda Balti Jaama vahetus läheduses asuvast kohvikust Boheem, meenub lapsepõlvekodu, nüüd on ta jõudnud oma koju Kolde puiesteel.

Rohelises rajoonis tunneb ta end nii, nagu polekski Tallinnas.

Heidy Tamme lõpetas koori- ja orkestridirigeerimise eriala Tallinna Muusikakooli aastal 1964 ja konservatooriumi 1966.

Aastatel 1967–1983 töötas ta Eesti Filharmoonias solistina. Aastatel 1967–1969 laulis ta ansamblis Laine. Ta osales ka ETV laulusaates “Horoskoop”.

Heidy Tamme on muu hulgas esinenud koos ansamblitega Vana Toomas ja Sinilind ning osalenud estraadikavades koos Uno Loobi, Nikolai Samohvalovi ja Oleg Melnikuga.

Aastal 1983 asus ta elama Soome, kus on töötanud muu hulgas Helsingi popi- ja džässikonservatooriumis lauluõpetajana, samas on tunnustatud teda hõbemärgiga.

2007. aastal pöördus ta Eestisse tagasi.

2013. aastal astus laulja Keskerakonda. Samast aastast on ta Tallinna Linnavolikogu liige.

2010 – Kuldne plaat panuse eest Eesti popmuusikasse Kasutatud materjal: internet, Wikipedia

Väliharf Väliharf on duo, mis tekkis aastal 2002 Haapsalus (toona lihtsalt „Marko&Anto“ nime all). Kahehäälset laulu saadavad kitarr, karmoska ja suupill. Valdava osa repertuaarist täidavad mere teemalised laulud, kuid esitamisele tuleb ka lugusid Eesti filmidest ja teatrietendustest, setu-keelseid ning Teise maailmasõja aegseid laule, a-capella lugusid, ning soovi korral ka n.ö. lembelaule. Enamus esitatavad lood-laulud sobivad hästi tantsu saateks.

9 tegutsemisaasta jooksul on duo laulnud-mänginud lugematul arvul juubelitel, pulmades, suguvõsa kokkutulekutel, erinevatel firmapidudel (suvepäevad, jõulupeod, erinevad reklaamüritused, jm) ja teatrietendustel. Kui esimesel tegutsemisaastal sattusid poisid jõulu eel suitsusinisesse Wiiralti „Põrgut“ meenutavasse kõrtsi kaklejatele taustaks esinema, siis paaril viimasel aastal on Väliharf esinenud ka Helsingis Eesti Saatkonnas ja Luxwmburgis.

Ganj Wald Ganj Wald mängib oma lapsepõlve tagahoovis parimat selektsiooni reggaemuusikast vinüülidelt ja sinna peale oma elufilosoofiat kõneldes pakub uusi vaatenurki kuulajatele, vürtsitades oma etteastet efektidega. Kaasa teeb ka mõni sõber kes pakub vahelduseks enda sõnumit lauldes kaasa valitud paladele.

GANJ WALD REGGAE SHOW paitab nii nooremate kui vanemate kõrvasid ja tegemist on tantsumuusikaga nii ,et lahkesti paluks tantsule!

Trikke, mustkunsti ja muud lõbusat tegemist lastele ja lapsemeelsetele pakub klounionu SEM

3

2017

mis on nagu plekkhambad. Osad on, osad ei ole. Arhitektid teevad seda, mida omanik tahab. Näiteks maja Härjapea ja Õle nurgal, mille projekteeris Margit Mutso.

See ei sobi sinna. Samal ajal tegi aga Mutso Nabra tänava äärde juurdeehituse.

See jälle sobib.

Sa oled põline pelgulinski. Milles seisneb Pelgulinna võlu?

Mina olen kohalik. Ma olen lihtsalt ära harjunud (Pelgulinnaga). Meeldivad igasugu puud, mille otsa sai ronida.

Ma olin üle 50, kui sai veel ronitud. Oli vaja mingeid oksi saagida. Nooremad ei julgenud, eks ma siis ronisin.

Selline vaikne roheline paik keset linna.

Jah, kui ma reaalkoolis käisin, läksin jala kooli 20 minutit. Vahepeal on nii vaikne, et kuuleb siiani isegi ära jalgpallimängu Lilleküla staadionilt.

Mis oleks sinu soov Pelgulinna rahvale?

Mikk-Jaan Mikk – põline pelgulinski vedamas asumiseltsi Saime Mikk-Jaaniga kokku tema isa poolt Pebre tänava äärde 1930. aastate teises pooles ehitatud majas. Üle 20 aasta Pelgulinna Seltsi juhtinud mehega rääkisime kodukandi muutumistest ning seltsi algusaegadest veerand sajandi eest.

Oled sündinud 1944. aasta augusti lõpus. Milline on sinu esimesed mälestused Pelgulinnast?

Jah, ma olen sõjaaja raske pärand (muhedalt naerdes). Jõudsin veel napilt enne venelaste tulekut sündida. Esimesed mälestused on seega 1940. aastate lõpust. Olin viieaastane, kui isa mind Pelgulinna raamatukokku viis. See asus toona Ristiku ja Mulla tänava nurgal linnamajas. See on mu esimene mälestus väljaspool koduümbrust.

Meil oli soome kelk. Olin pisike põnn, tirisin selle välja. Õle tänavas tegid Vene sõdurid rivi, mööda Heinat läksid Saksa sõjavangid lauluga. Läksid Kopli tänava suunas vangilaagrisse Sitsi mäe all. Seal oli vangide jaoks ka kino. Teine suur sõjavangide laager oli hilisema taksopargi kohal Kristiine keskuse kandis.

Kolde puiesteel Pelguranda viiva sõidurea kohal toona liiklust polnud, liiklus käis sealt, mis täna linna suundub. Puiesteel mängisime jalgpalli. Õppisin kuus aastat Ristiku tänavas Pelgulinna koolis. Siis isa leidis, et kool on kodule liiga lähedal. Ja nii läksin reaalkooli. Hiljem õppisin polütehnilises instituudis. Olen väljaõppinud voorimees (naerdes). Töötasin aastaid taksopargis.

Et see Pelgulinn jääks, nagu ta on. Minu arvates on see põhiline. Oleme ju linn Tallinna külje all.

Kuidas mäletad Pelgulinna Seltsi algusaastaid?

Hugo Avila oli esimene esimees. Mina olen seltsi kolmas esimees alates 1996. aastast. Rein Leetmaa oli meie vahel.

Kui venelastest lahti saime, siis olid kõik purakat täis. Aga mõne aja pärast hoog rauges. Nagu pendel hakkab üha vaiksemalt käima.

1990. aastate lõpus vajus selts ära, peaaegu lõplikult. Vanad tegijad lihtsalt surid. Aga siis tulid ühel hetkel nooremad peale. Vanu tegijaid on jäänud üksikud.

Saima Kallau. Ja Pille-Maris - see on igavene (Pille-Maris Arro on Mikk-Jaani vanem õde).

See ongi Pelgulinna Seltsi puhul tore, et mitu põlvkonda teevad asju koos.

Mida pead aga Pelgulinna Seltsi suurimateks saavutusteks?

Et Stroomi mets on siiani alles. Korjasime allkirju sinna plaanitud tee ehituse vastu.

Tahaks, et midagi jääks järgmistele ka. Ka Peeteli kiriku tagasi saamine ja koguduse taastamine.

Jaak Juske

Vanim eestlane Roo tänavast Roo tänavas elav 107-aastane vanahärra Arved Tamm kannab 2015. aastast auväärt tiitlit - vanim eestlane.

Tema suurimaks unistuseks on näha ära Eesti Vabariigi 100. sünnipäev.

1910. aastal, kui Arved Tamm sündis, avati praegune Draamateatri hoone ja tänasel Vabaduse väljakul Peeter I mälestusmärk, suri Lev Tolstoi ja Tallinnas toimus VII üldlaulupidu, mille käigus pandi nurgakivi Estonia teatrile. Tamm mäletab tsaari- ja nõukogude aega, Esimest ja Teist maailmasõda, Eesti Vabariigi sündi ja taasiseseisvumist.

Mees on pärit paljulapselisest perest, kokku oli tal 12 õde-venda, kellest neli surid väiksena. Tamm on töötanud oma pika elu jooksul põllumehe, fotograafi, laomehe, ekspediitori, turumüüja, bri-

gadiri, kioskööri ja ka mitme teise ameti peal. Ta oli ka oma sugulase, kirjanik Heino Kiige seitsmeosalise romaanisarja nimitegelase Arve Jommi prototüüp.

Küsimusele, mis on kõige tähtsam sündmus tema elus, vastas Arved lühidalt, et naisevõtt. «Ilma temata poleks ma kõike seda läbi teinud, mis on olnud,» ütles ta. Mees on elanud oma elu õpetuse järgi, et midagi ei tohi südamesse võtta.

See on tema deviis läbi elu: asju ei tohi hinge võtta, ei maksa põdeda – kõige tähtsam on ellu jääda.

Tema kodu on kui väike muuseum, kus vana aja asjadel rääkida oma põnev lugu.

Ja Arvedi mälestusi võibki kuulama jääda.

Soovime kõigi pelgulinskite poolt vanahärrale head tervist ja pikka iga. Enne vabariigi juubelit jõuab ta veel pidada oma 108. sünnipäeva.

Jaak Juske

Pelgulinn saab esindusväljaku Kaua oodatud Pelgulinna peaväljaku eskiisid said valmis. Väljaku loomist Ristiku tänava ja Kolde puiestee ristile on Pelgulinna Selts taotlenud pikemat aega. Varem asus selles kohas parkla ja taksopeatus, hiljem istutati sinna kuusk ja rajati ajutine rulaplats.

Möödunud sügisel kaitses linnaosa Pelgulinna peaväljaku rajamise ideed linna eelarvekõnelustel, mille tulemusel eraldas linn Põhja-Tallinnale vajalikud vahendid. Aprillikuus said valmis väljaku esialgsed eskiisid. Kokku koostas linnaosavalitsuse arhitekt Karmen Kase 4 erinevat eskiisi.

Välja valitud Pelgulinna väljaku lahendus pakub mitmekesist tegevust erinevasse vanusegruppi kuuluvatele inimestele. Murualale on kavandatud mängulinnak, mis pakub tegevust väikestele lastele, lisaks leiab murualalt tervisespordi elemendid. Väljaku kesksele alale on noortele tegevuse andmiseks ette nähtud ping-pongi laud ning vanematele inimestele maletamiseks lauad.

Samuti on ette nähtud koht kogukondlike ürituste läbiviimiseks.

Lineaarparki lõpetavaks elemendiks on kogukonnaga koos istutatud kuusk. Ristikheina kohvik on ümber pööratud väljaku suunas, kohviku kõrval on võimalik suvisel ajal avada väliterrass. Konteinerhaljastus ja istumise alad on paigutatud tagamaks turvalisus väljakul. Pinkide vahele on kavandatud jalgrataste hoidjad.

Selleks, et Pelgulinna rahvas saaks kaasa rääkida, korraldas linnaosavalitsus kaks kohtumist kohalike elanikega, samuti pandi Põhja-Tallinna valitsus on edastanud Kommunaalametile linnaosa eskiisid tagasiside saamiseks üles linnaosa Facebooki lehele. poolsed ootused ja soovid väljaku rajamise osas. Kui kõik sujub hästi, siis võivad pelgulinskid päris oma väljaku saada veel selle Arutelu oli elav ja kõige enam eelistasid inimesed lahendust aastanumbri sees. märksõnaga „Kõigele“, mille puhul oli arvestatud võimalikult paljude gruppide huvidega. Antud eskiis oli ka Pelgulinna Seltsi eelistus.

Just oli koguduse 90. sünnipäev.

Kuidas sulle praegu Pelgulinna Seltsi tegemised tunduvad?

Tead, kui ta nii läheb edasi, nagu ta on läinud, siis pole vigagi. Kogu küsimus taandub sellele, kui palju sinna tegijaid juurde tuleb. Pelgulinna päevad, Muhemängud – see äratab tähelepanu. Üldiselt on selts täitsa asja eest.

Mis sulle tänases Pelgulinnas ei meeldi?

Kinnisvaraarendus – hea, et see pole veel väga siia jõudnud. Ehitatakse maju,

4

lehekuu Pelgulinskid käisid innustamas narvakaid Mõni kuu tagasi võttis, ühe Õle tänava elaniku soovitusel, Pelgulinna Seltsiga ühendust noor ja energiline Narva linna peaarhitekt Ivan Sergejev. Ta soovis kuulda lähemalt, mis käivitab seltsi vabatahtlikud aktivistid ning kas nende kogemusi oleks võimalik kanda üle ka piirilinna.

Juba esimesel kohtumisel tekkis mõte viia Narvas läbi nn seltsingute seminar. Pelgulinskid tegid ettepaneku kaasata ettevõtmisse ka Telliskivi Seltsi ja Lasnaidee esindajad. Nii kogunesidki Pille-Maris Arro, Age Minka (Pelgulinna Selts) ja Juho Kalberg (Telliskivi Selts) 29. märtsi hommikul Balti jaamas, et koos võtta ette rongisõit.

Kuna oli teada, et kohtumisel tuleb valdavalt end väljendada vene keeles, siis kujunes sõit üsna meeleolukaks tänu venekeelsete sõnade meelde tuletamisele ja otsimisele google´i sõnaraamatutest. Ja hea oli, et tee peal valmistuti, sest Narva kolledžisse jõudnuid tabas üllatus - kogunenud oli üle 40 huvilise ( ja seda vaatamata väga tagasihoidlikule reklaamile kohalikus lehes) ning pealinnast saabunuil tuli kärmelt ümarlaua vestluse asemel ümber orienteeruda ettekandeks suures auditooriumis.

Millest räägiti?

•

•

• •

• •

•

•

• • • •

Pelgulinna Selts on Tallinna vanimaid asumiseltse ja tähistab sel aastal oma 25ndat tegutsemisaastat. Ta on unikaalne selle poolest, et seal tegutsevad koos nii eakad kui noored.

Asutamise algusaastatel tegeleti väga palju sotsiaalteemadega, sest piirkonna ahiküttega elamutes elas palju üksikuid eakaid inimesi ning üleminekuajal oli vaja organiseerida neile igakülgset abi igapäevaseks toimetulekuks.

Just seltsi initsiatiivil ja eestvedamisel sai toonastelt omanikelt tagasi võideldud Pelgulinna Rahvamaja ja kirik, taastati Peeteli kogudus.

On korraldatud aktsioone – näiteks koguti mõne aasta eest Stroomi metsa säilimise kaitseks enam kui 6500 toetusallkirja. Möödunud aastal liituti kohalike elanike petitsiooniga süstlavahetuspunkti kolimise vastu meie piirkonda ning seltsi initsiatiivil kutsuti kokku kõiki selle probleemiga seotud osapooli hõlmav ümarlaud.

Alates 2003. aastast on tegutsenud Pelgulinna Seltsidaamid, pakkudes moraalset tuge üksi elavatele puuetega inimestele.

2013. aastast alates on korraldatud Pelgulinna Päeva, eesmärgiga tugevdada kogukonna tunnet. Ühepäevasest kevadisest asumiüritusest on tänaseks saanud juba kahepäevane, sest lisandunud on ka Pelgulinna Avatud Hoovide Päev.

Sügiseti korraldatakse Pelgulinna Muhemänge, mille käigus lisaks sportlikele ja meelelahutuslikele tegevustele viiakse alati läbi ka debatt kogukonna jaoks olulisel teemal (näit. Stroomi metsa kaitse, viimati narkomaania teemadel).

Koostöös Peeteli kogudusega on kolmel viimasel aastal, 2.advendil, viidud läbi „Pelgulinna jõuluootus“. See on mõeldud esmajoones kõige pisematele pelgulinskitele. Traditsiooniks on saanud, et kogunetakse Pelgulinna jõulukuuse juurde kus väikestel on võimalus kohtuda Jõuluvanaga, võtta osa õpitubadest ning vaadata mõnd jõuluetendust.

Pelgulinna Seltsi algatusel on aastate jooksul kogutud lugusid ja vanu fotosid asumi kohta. Need said, tänu Jaak Juskele, möödunud aastal raamatuks.

Kolm korda aastas antakse välja Pelgulinna ajalehte, st muuhulgas ka lugude kirjutamist ja pildimaterjali otsimist.

Iga kuu toimuvad eakate teeõhtud, kus on võimalus kuulata huvitavaid esinejaid ja saada osa meeleolukast kontserdist.

Igal kevadel on selts kaasa löönud Stroomi ranna koristustalgutel.

Seda loetelu seltsi tegemistest oleks võinud veel jätkatagi aga kahjuks sai ettekandjatele antud aeg esinemiseks seekord otsa. Räägitu taustaks näidatud slaidishow, erinevates ettevõtmistes osalevatest rõõmsameelsetest pelgulinlastest, lõi positiivse ja laheda emotsionaalse fooni järgmistele sõnavõttudele.

Juho Kalberg Telliskivi Seltsist, esines väga huvitava ettekandega. Erinevate näidete varal tõi ta välja, kuidas selts on võtnud oma südameasjaks rääkida kaasa linnaosa detailplaneeringute ja liikluskorralduse teemadel. Ja seda ikka selleks, et säiliks asumi omanäoline miljöö ning liikluslahendused seal elavatele inimestele oleksid mõistlikud.

Kui Pelgulinna ja Kalamaja asumites loob miljööväärtuslik elukeskkond ise juba teatud eelised tugeva kogukonna tekkimisele ning seltsilisele tegevusele, siis oli põnev kuulata Lasnaidee aktivisti Ekaterina Kljutšniku ettekannet sellest, kuidas nemad oma linnaosas, kus elab sama palju elanikke kui Narvas, on püüdnud kogukonna tunnet tekitada. Ta rääkis mitmest toredast algatusest, kuidas elanikke kaasates on tõestatud, et hea tahtmise korral on võimalik lihtsate vahenditega muuta oma elukeskkond rõõmsamaks ja mugavamaks.

Küsimustele vastamise voorus sooviti esmalt teada, kust tuleb raha kõigi nende ettevõtmiste ja ideede teostamiseks. Kohaletulnud said teada, et lisaks erinevate ettevõtmiste korraldamisele ja ideede teostamisele, kulutatakse tõesti veel ka tunde

2017

kirjutamaks projekte erinevatele sihtasutustele, kogutakse annetusi, otsitakse sponsoreid ning valmistatakse meeneid.

Suur oli kuulajate üllatus või pigem ehmatus, kui nad said teada, et kõik seltside aktivistid panustavad oma aega vabatahtlikena ning ei saagi selle eest tasu.

Küsiti otse – miks te seda teete? Ühine vastus oli, et meid kõiki ühendab mõtteviis - kus viga näed laita, seal mine ja aita ning jagatud mure on pool muret aga jagatud rõõm on kordades suurem!

Sellest mõtteviisist on saanud omamoodi elustiil ning on ütlemata tore kui oleme suutnud oma asumites panna inimesed väärtustama, et kodu ei lõpe oma korteri- või maja uksega vaid see on ka head ja lugupidavad suhted naabritega, hoolimine ümbritsevast keskkonnast laiemalt.

Pille-Maris Arro ja Age Minka

PS Kuidas meie innustamine narvakatele mõjus, seda kuuleme-näeme õige pea.

Aga sahistatakse, et grupp huvilisi tuleb pealinna Pelgulinna päevadele.

Age Minka

Juho Kalberg ja Ivan Sergejev

Pelgulinna Salaselts 6.mail tuli kokku „Pelgulinna Salaselts“, et üleeestilise talgupäeva raames, koristada prügist Filmiarhiivi tagune ala ning Heina tänava teeperved kuni Nisu tänavani.

Ilm oli mõnus ning kõigil osalejatel tuju hea. Lepiti kokku, et teinekordki võiks kokku saada!

Tänud talgujuht Juhan Kaalepile ning kõigile rõõmsameelsetele talgulistele!

Eesti Kondiiter

Vaid mõnikümmend sammu Sõle tänavalt kõrvale, majade vahele astudes haarab mu endasse nostalgiline aroom, mis meenutab mulle lapsepõlve koduseid küpsetisi. Midagi, mis ilmeksimatult seostub kodusoojusega. Teed pidi edasi sammudes jõuan ka lõhna allikani, see on kahekordne lihtne maja, mis kannab nime Kondiitriäri. Selline imeliselt nostalgiline tunne, mis tekkis majani jõudes ja uksest sisenedes paisus veel kordades, sest valik kooke ja pirukaid letil on muljet avaldav. Prouad leti taga lahked ja abivalmis parima valiku tegemisel.

Küsin ka majaperenaise Jelena Patritšnaja järele, kes selle Eesti Kondiiter OÜ direktor on, sest tahaksin teada, kes on need haldjatena head hinged, kes on juba aastaid toetanud Pelgulinna Seltsi asumi rahvale mõeldud„Jõuluootust“ omapoolselt piparkookidega. Laste rõõm kaunilt glasuuritud piparkoogist on alati nii liigutavalt suur ja siiras. Samas, kuigi mitte perenaselt, kuulen et samasugune imeline kingitus oli tehtud ka Lihavaõteteks kulitšide näol, mis kirikusse korvidega viidi. Küsin Jelenalt kui suur on see abivalmis meeskond, kes nii hoolitseb oma kogukonna eest, vastuseks kuulen, et kõik kokku nelikümmend inimest. Töö käib kolmes vahetuses, kaks päevast on kondiitrid ja õhtune vahetus teeb pirukad. Kui ütlen, et tahaks neist ka pildi teha, on kõik koheselt tagasihoidlikud ja oma tegemistes nii kinni, aga siiski üheks hetkeks õnnestub vähemalt selle vahetuse inimesed ka korraks kokku koguda ning pildile jäädvustada.

SUUR, SUUR AITÄH teile, hea on teada, et olete inimesed meie endi keskelt suure ja avatud südamega. Päikest ja rõõmu teile!

Marike Laht

5

Sadeveekoguja kasutusvõimalused: kellele ja millisel otstarbel?

Sadeveekoguja on seade, mis aitab varustada taimekasvatust kastmisveega juurutades seeläbi linnas keskkonnasäästliku mõtteviisi.

Lasteaiad, koolid ja muud munitsipaalettevõtted - sadeveekoguja vee abil saab kasta ja pesta platse, teid, hoove, rohealasid, mänguväljakuid, hoonete fasaade. See aitab kaasa välisõhu ja üldise hügeenitaseme paranemisele. Eramajapidamised ja eraettevõtted - välisõhu ja üldise hügeeni parandamine: platside, teede, hoovide, rohealade, mänguväljakute, hoonete fasaadide pesemine ja kastmine.

abil juhitakse sadevesi kogumispaaki või vihmaveetorustikku. Ülejooksutoru juhib kogumispaagi täitumisel ülevoolava sadevee ülevoolupaaki, kus sadevett ammutatakse kastekannu ja ämbriga. Ülevoolupaaki suundub sadevesi ülejooksu toru kaudu. Ülejooksupaagi täitumisel voolab liigne sadevesi edasi looduslikku ringlusse. Veetaseme näidik ühendatakse kraani kaudu kogumispaagiga, et näha sadevee taset kogumispaagis. Väljalaskekraan ühendatakse töövooliku abil pihustiga, mille abil teostatakse kastmistöid või ühendatakse survepesuriga, mille abil teostatakse pesemistöid Mis tehtud ja kuidas edasi ?

Joonistus Pelgulinna arvatavasti Taime tänava majadest 1953. aastal.

Kodud korda hoogtöö korras Nõukogude aja keskel tehti Kalinini rajooni alla kuulunud Pelgulinnas kodukaunistamise hoogtöö taastamise katseid.

Majavalitsuste algatusel taastati juba 1950. aastatel pelgulinlaste spordiplats Visadus, mille tegevus katkes 1940. aastal.

1960. aastate esimene pool oli Tallinna eeslinnas murrangulise tähtsusega periood.

Ei olnud tollal Kalamajas või Pelgulinnas haruldased vanad eestiaegsed traditsioonid kõnniteede hoolika pesemise või tänavate lumest kiiresti koristamise osas.

Kodukaunistustööd laienesid ka Pelgulinnas asuvatesse asutustesse. Kalinini nimeline Tallinna Elavhõbealaldite Tehase aednik väitis 1962. aasta talvel ajakirjanduses, et igas tsehhis on organiseeritud aianduskomisjonid, kes hooldavad tsehhide kaunistamiseks toodud lilli. 1963. aasta kevadel toimusid tehase territooriumil suured haljastustööd.

Robert Nerman on kirjutanud, et toona olid eramajade kõrval ka üürimajade hoovid ja aiad hästi hooldatud. Tüüpiline oli ka see, et üldkasutatavates koridorides olid toalilled ja vaibad. Vaatamata uute töönormide kehtestamisele, mis stimuleerisid formaalset või valikulist töötegemist, lähtusid 1960. aastate esimesel poolel nii mõnedki remondiorganisatsioonid hoonete korrastamisel tegelikest vajadustest.

Teiselt poolt oli neil aastatel jõudsalt peale tungimas nõukogulik mentaliteet.

Piirdeaiad pakkusid selleks head võimalust.

Algul seostati piirdeid eraomanduseaegsete iganditega.

Seejärel tõestati, et piirded takistavad prügiveo- ning tuletõrjeautode liikumist ja lõpuks leiti, et piirded aedade ja hoovide ümber on vastuolus moodsa vabaplaneeringu põhimõtetega.

Kodukaunistustööde edukus Pelgulinnas seletub sellega, et tollal püsis linnaosa majavalitsustes küllaltki edumeelne juhtkond.

Kodukaunistustööde edukuses oli oluline roll majavalitsuse nr. 12 juhataja Ilse Kallasel, kes suutis leida ja koondada heakorrast huvitatud isikuid ning abistas kohalikke inimesi mulla, muruseemne ja ehitusmaterjali hankimisel.

Kindlasti andsid majavalitsustele vajalikku enesekindlust ühiskondlikus korras rajatud laste mänguväljakud Heina 1, 17, Rohu 21, Taime 26 ning spordiväljak Heina 4 hoovis.

Oluliseks eelduseks oli 1957. aastal linna tasandil algatatud katse kodukaunistamise taaselustamiseks. 1959. aastal toimus esmakordselt võistlus parima üürimaja aia selgitamiseks. Võistlusest osales 60 nn. kommunaalmaja.

Pelgulinskid alustasid tagasihoidlikumalt, kuid juba järgmisel, 1960. aastal, kui parima üürimaja võistlusest osales 123 maja, oli kuue parimaks tunnistatud aia seas kolm Pelgulinnast – Heina 14, Ristiku 14 ja 15.

1961. aastal toimunud võistlusel saavutas kogu Tallinna ulatuses II koha Heina 14 aed.

Selle aia korrastamise initsiaatoriks oli Gustav Sagad ning ühiskondlikest töödest võttis osa 10 perekonda. Aias oli maitsekalt kujundatud muru, lillepõõsad, viljapuud, puhkeplatsid, aiamööbel, laste mängumuru ning piirdeaed. Üheks ilusamaks Pelgulinna aiaks kujunes ka Ristiku 6 aed, kus Aili Riisi organiseerimisel osales aia korrastamisest 18 perekonda. Sellesse aeda rajati tore laste puhkenurk.

Kaunis oli ka Ristiku 50 aed, mis sai 1964. aastal viie linnavahelisel kommunaalmajade haljastamise ja heakorra võistlusel esikoha. See aed oli 1961. aastaks juba täiesti unarusse jäänud. Otse ukse ees asus suur ja sügav veeloik ning kuiva jalaga pääses uksest sisse ainult siis, kui astuti veeloiku

visatud kividele. Teatud hetkel sai elanikel mõõt täis ning kaks aastat kulus selleks, et maja juurde sai kaunis aed. Sellegi aia rajamine sai teoks tõeliste initsiaatorite nagu Olga Vent, Elfride Allika ja paljud teiste töö tulemusena.

Aias oli alati hooldatud muru, korras ja värvitud piirdeaed, paeplaatidega teerajad ja puhkenurk kaugemas sopis, siin-seal asusid pingid ja tugitoolid. Aias kasvas kaks suurt peenratäit roose, kus igaühe juurde oli lisatud lipik roosi nimetusega. Aed oli ilus ka seetõttu, et teda ei püütud tarbetult ülekoormata. Maitsekalt oli rajatud isegi puukuur.

Kaunis ja tuntud oli Telliskivi 52/54 kaminaga aed, mille kohta ilmus eraldi artikkel näiteks 1967. aastal ajakirjas Neeva ja paljudes teisteski lehtedes. Selle aia rajamine toimus endise tuletõrjuja Heinrich Paulsi eestvedamisel. Tema initsiatiivil telliti arhitekt Helmut Oruveelt aiakujunduse projekt. Tegemist oli nõukogude ühiskonna jaoks pretsedenditu juhtumiga. Pelgulinna kauneid aedu käisid külastamas spetsiaalsed ekskursioonid Moskvast, Leningradist, Vilniusest, Kiievist ja mujalt.

Kuigi paljud kordatehtud aiad püsisid aastakümneid ning osalt isegi tänaseni, vaibus see süsteemiväline tegevus õige pea.

Peamiseks põhjuseks oli nõukogude võimu hoopis teised eesmärgid inimmastaapsete piirkondade tuleviku osas. Olulisemaks kui kohalikud väärtused, seati kõikvõimalikke eksperimente.

Algas hoogne piirete lammutamine, sealjuures kampaania käigus lõhuti ka täiesti korralikke aedu ja väravaid. Tulemused ei andnud end kaua oodata. Endiste korrastatud aedade ja hoovide asemele tekkisid ulatuslikud eikellegimaad. Selles kontekstis oli lihtsam õigustada ka kaootiliseks muutunud keskkonna lauslammutamist, mida nägid ette vastavad planeerimiskavad.

Jaak Juske

6

Sadeveekoguja on seade, mis ühendatakse painduva spiraalvooliku (ühendussõlme) abil sadeveetorustikuga, selleks et sadevett koguda. Sadeveekoguja koosneb kinnitusraamist, kogumispaagist, ülevoolupaagist ja sadeveetorustiku ühendussõlmest: Kinnitusraam on vajalik sadeveekoguja sõlmede ja detailide kandeks ja kinnituseks, süsteemi monteerimiseks tervikuks.

Kogumispaaki kogutakse sadevesi ühendussõlme kaudu. Kogumispaagi ülaosas paiknevast kogujast toimub ülejooksva vee suunamine ülejooksutoru kaudu ülejooksupaaki, kust saab vett võtta juba kastekannu ja ämbriga. Ülejooksu paagi alumises osas on kraan, mille kaudu suunatakse sadevesi kasutusse, tuginedes kogumispaagipaagi veesurvele, kastmise- ning pesuseadmetele. Ühendussõlme

1. Sadeveekoguja kaks prototüüpi on projekteeritud ja valmis ehitatud. 2.

Sadeveekoguja prototüübid on olnud katsetuses ja käibes ühe aasta jooksul. 3.

Sadeveekoguja prototüübid on täiustatud ja uueks hooajaks tööks valmis.

Loodan selle meetme kasutuselevõtuga edendada Tallinna linna majandust ja tuua kasu tallinlastele. Kel huvi, võite võtta minuga ühendust.

Projekti autor ja teostaja Väino Kivinurm kaar.katus@mail.ee 50 31 165

lehekuu 23. aprillil tähistas Peeteli kogudus oma 90. sünnipäeva, juunis saab 80 aastat kirikuhoonele nurgakivi panekust Peeteli koguduse ja kiriku saamisloost ja esimesest tegevusperioodist kuni aastani 1962 Jüripäeval, 23. aprillil tähistas Pelgulinnas paiknev Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Peeteli kogudus oma 90. sünnipäeva.

Kogudus asutati 1927. aastal 90ne kiriku täieõigusliku liikme poolt Kentmanni tn 6 asuvas leerisaalis, kus toona tegutses Tallinna Linnamisjon. Sellest sündmusest ja hilisemast koguduse Pelgulinna kolimisest kirjutas aastal 1937 toonane koguduseõpetaja Roderich Bidder järgmiselt: „Sellega oli Peeteli kogudus ühe teise tähtsa töö algatajaks ja teerajajaks saanud: Ta oli esimene Tallinna kogudus, kes sellest aru sai, et ei aita kuulutada sõna ainult kesklinnas asuwas kirikus; tarwis minna nende juurde, kes elawad kaugel, linna serwal; tarwis sinna ehitada palwelaid ja kirikuid.“ 1937. aastaks oli juba mitu sammu astutud ka „kaugele“ kiriku rajamiseks. 30ndate alguses oli kogudusel krunt kiriku ehitamiseks aadressile Väike-Kalamaja 5. Kui selgus, et sinna siiski kirikut rajada ei õnnestu, taotles kogudus kiriku ehitamiseks krunti, mis asus Pelgulinnas, Preesi tn 5.

Sel ajal peeti jumalateenistusi ajutises palvelas Tarabella tn 26 (Timuti). Algne kava nägi ette ehitada kena väike puust kirik, mille maksumuseks arvati kujunevat ca 25 000 krooni. Alles 1936. aastal jõuti projektini, mis sai ka heakskiidu ja kinnituse teedeministeeriumi koosolekul 8. mail 1937. a. Preesi tn 5 krunt saadi linnavalitsuselt kingitusena. Krunt pühitseti kiriku ehituseks 23. mail piiskopliku vikaari Hans Kubu poolt. Järgmisel päeval algas ehitus.

13. juunil möödub kirikule nurgakivi panemisest 80 aastat. Nurgakivi panemisel ütles praost Kubu oma kõnes, et see on suur päev EELK-le ja Tallinna linnale, sest esimest korda Eesti iseseisvuse ajal pannakse Tallinna linnas nurgakivi luteriusu kirikule. See jäi ka ainukeseks kirikuks, mis esimesel iseseisvusajal püstitati ja valmis sai. Siiski ei laabunud ehitusajal kõik ladusalt. Rahapuudusel seisid ehitustööd vahel koguni kuus kuud. Siiski jõudis ehitus lõpule juba 1938. aasta lõpus ja pidulik pühakoja pühitsemine ja esimene jumalateenistus toimusid uues kirikus neljandal advendiaja pühapäeval 18. detsembril. Kiriku pühitses piiskop Rahamägi. Kiriku tornikiivri töödeks oli annetuse teinud riigivanem Konstantin Päts. Kiriku ehitus oli maksma läinud 10 miljonit senti. Koguduse kroonikaraamatust võime lugeda: „Koguduse Issand on õnnistanud seda tööd ja on suure ime läbi lubanud valmis saada kirikuhoonel.“

Nii nagu valmis kirikuhoone, oli ka koguduse elu just siin Pelgulinnas õitsele läinud ja õpetaja Bidderi pühendunud teenimistöö tulemusena kasvas kogudus pea 500 hingeliseks.

Okupatsioon tõi endaga kaasa aga vastupidised suundumused ja repressioonid.

Nii õpetaja Karl Heinrich Tiit (Peeteli õpetaja aastatel 1939–1941) kui õpetaja Adolf Horn (Peeteli õpetaja aastatel 1941–1948) arreteeriti okupatsioonivõimude poolt, nad sattusid tribunali alla ja kogesid ka küüditamise valu. Koguduse sulgemiseni jõudsid okupandid 1962. a suvel. 18. juulil 1962 toimunud ENVS Ministrite Nõukogu Büroo instungi protokollist võime leida otsuse sulgeda Peeteli kogudus alates 14. augustist 1962.

Uus algus Õnneks tõi juba 1993. aasta ka Peeteli kogudusele uue alguse, seda suuresti tänu Pelgulinna Seltsi aktiivsele huvile kogudus taastada ja kirikuhoonele tagasi anda tema jumalakoja staatus ja funktsioonid. Tänu ühistele pingutustele koos luterliku kiriku kirikuvalitsusega sai koguduse taasasutamise kuupäevaks 27. mai 1993. Järgmisel aastal möödub sellest juba 25 aastat.

Uude ajaperioodi jäävad samaväärselt pühendunud, armastust ja hoolt kandnud paljude pelgulinlaste ja kirikurahva ühised pingutused ja teened. Kirikuhoone on saanud suuremalt jaolt uue väljanägemise ning kogudus seeläbi paremad võimalused ja avatuse kaasinimese teenimiseks. See periood väärib eraldi pikema uurimis- ja kirjatöö ettevõtmist.

Kirikuelust käesoleval aastal ja tulevikus Läinud kuul, kui tähistati 90. sünnipäeva, oli kirikusaal taas rahvast tulvil. Üheskoos tõdeti, et otsused kogudus rajada, kirikuhoone ehitada, kogudus taasasutada. Leiti, et inimnäotuks muudetud jumalakoja ehitustööde ettevõtmised on olnud head ja õnnistatud otsused ja teod. Mälestused ja rohked lood annavad kindlat usku ja lootust ka edaspidiseks kui üheskoos juubelimeeleoludes tulevikumõtteid mõlgutatakse. Juubeleid on käesoleval aastal lisaks koguduse aastapäevale veel mitmeid teisigi – Eesti 100, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 100, reformatsioonist möödub oktoobris 500 aastat. Kõik need teevad praeguse aja eriliseks ja rikastavad loodetavasti meie kõikide tegemisi.

Koguduse 90. sünnipäevale pühendatud kirikupäeval, mis toimus 22. aprillil, kuulati tulevikku vaatavaid ettekandeid.

Koguduse praegune õpetaja Alo Martinson tõdes, et kristlikul identiteedil on kahetuhande aastaga vägagi selgelt välja kujunenud tunnused ning need on väga aktuaalsed ka kahekümne esimesel sajandil tulevikku vaadates. Nõukogude aega jäävat kirikuleigust ei ole põhjust igavesti taga nutma jääda, sest kiriku põhiväärtused, milleks on usk, lootus ja armastus, on inimesele alati tarvilikud nii

2017

hinge kui ihu jaoks. Ilma nendeta õnneks ei saa! Ei ole vajagi saada, ei ole vaja ka katsetada, sest võib läbi kukkuda. Selle kõige mõistmiseks peaks ju piisama juba tehtud vigadest, mis ei vääri kordamist.

Siiski on nii kirikul kui meil kõigil alles väljakutsed, et oma usku tegudesse panna, et sõnad ei jääks tühjadeks ega osutuks niiviisi tarbetuks. See väljakutse säilib alatiseks, igas hetkes, kõikide juures sisult ühtviisi sarnasel kujul.

Väliseid vorme võib usul olla leeriõpetuse, jumalateenistuste, palvuste, pihi, ristimiste, laulatuste ja paljude teiste liturgiliste tegevuste kõrval lugematul hulgal – headel tegudel ei ole piire.

Samuti ei ole vahet kas hea sõna, abi ja eeskuju jõuavad ühelt teiseni vahetult, ajalehe või nutiseadme abil. Tähtis on, et see on päris ja usutav.

Täna Peeteli kirik on täna avatud 24/7.

Jumalateenistused toimuvad kõikidel pühapäevadel ja pühadel. Koguduse juures tegutseb juba üle mitmekümne aasta kammerkoor. Üle pika vaheaja ilmus taas koguduse häälekandja „Jumala koda“, just seda tähendab koguduse nimi Peetel (Bet-El). Leer, ehk kirikus läbitav usuõpetuse kursus on saanud uue väljanägemise, leerikursus kestab ligikaudu kaks kuud, eelkõige oleneb see leeriõppijate usinusest, midagi keerulist selles ei ole. „Avatud leerituba“ on võimalik vaatama tulla Pelgulinna päeval, kui kirikus on taas palju muusikat, avatud on torn, ja kõik on lahkesti oodatud kodukandi pühakotta. Kuigi väga palju on ära tehtud, on pühakojas endiselt üpris palju veel teha. Nii ootavad taastamist altarivitraažid ja täitmist mitmed teisedki ülesanded. Loodetavasti jõuab ükskord kätte õige aeg ka nende jaoks.

Kingitus 100 juubeliaastaks Peeteli koguduse juubeliaasta kingituse Eesti Vabariigile ja Eesti Evangeelsele Luterlikule kirikule, millele aluse panemise 100ndat sünnipäeva ka käesoleval aastal tähistame, on Tallinna enamus pühakodasid läbiva palverännaku teekonna mahamärkimine. Võimalik on matkata Harkujärvelt läbi Nõmme, Mustamäe, Peeteli, Tallinna kesk- ja vanalinna kirikute Viimsi Püha Jaakobi kirikuni, edasi võib jätkata teekonda Randvere pühakojani. Ligi neljakümne-kilomeetrisele teele märgime 100 mõttelist usu-, aja- ja kultuuriloolist punkti „Eedeni aiast tänaseni“. Rännaku esmane läbimine on plaanitud apostlite pühapäevale, milleks käesoleval aastal on 16. 07. 2017. a. Seda mudelit kutsume kasutama kõiki oma kodukandis või kaugemal, kus oma rändamist kavandatakse. Külastegem oma kodulinna pühakodasid ja õppigem tundma nendega põimuvat ühist lugu.

Ilusat ülestõusmisaja jätkumist, peatset Nelipüha ja ilusat juubelite aja jäkumist,

Pelgulinna päeval, 27. mail on Peeteli kirik avatud kl.13-18. Kl.14.00 ja 15.00 kontsert - “Kaunimad laulud filmimuusika klassikast”. Esineb vokaalansambel Sinilind, juhendaja Helen Kivimägi

Alo Martinson Peeteli koguduse õpetaja

Pelgulinna hoovikohvikute päeva õhtul, 28. mail kell 19:00 olete oodatud Peeteli kirikusse, kus laulavad tänavuse Tuljaku konkursi parimad koorid!

Esinevad Tallinna kammerkoor ja ESTuudio noortekoor Tartust, dirigeerivad muusikaakadeemia lõpetajad. Sissepääs on vaba.

7

PELGULINNA PÄEVADE TOETAJAID:

Teeme kaubanduskeskustes ja poodides toodeteesitlusi ja müügitööd, et just Sinu firmal müük paremini läheks!

Võta ühendust juba täna : tooteesitlused@gmail.com või +372 59 129 900 ‘’

JIMMY

SEB 10052031153003, MTÜ Pelgulinna Selts Tallinn, Õle 1 www.pelgulinnaselts.ee Kontakt: Pille-Maris Arro tel: 516 3235 Ajalehe trükkis AS Printall, tiraaž: 2000

8