SISSEJUHATUS

Sissejuhatus

Klassikaline mehaanika oli üks esimesi füüsika harusid üldse, mis tekkis ja käsitles aega ning ruumi. See oli pikka aega ainus aega ja ruumi kirjeldav füüsika osa, kuid muutused toimusid 20. sajandi alguses, mil tekkisid kaks täiesti uut aegruumi kirjeldavat teooriat – nendeks oli relatiivsusteooria ja kvantmehaanika. Relatiivsusteooria üheks põhiväiteks on see, et aeg ja ruum moodustavad ühtse terviku, mida nimetatakse aegruumiks. Seda tõestab valguse kiiruse jäävus vaakumis kõigi vaatlejate suhtes. Suurte masside läheduses ja masside ülikiire liikumise korral hakkavad aeg ja ruum teisenema ehk aeg aegleneb ja kehade pikkused lühenevad välise vaatleja suhtes. Kvantmehaanikas on aga võimalik kehade ( s.t. osakeste ) füüsikalist olekut kirjeldada ainult tõenäosuslikult. See tähendab seda, et näiteks kehade liikumise füüsikalisi parameetreid ( näiteks kiirus, asukoht ehk koordinaat jpm ) ei ole võimalik täpselt ette teada, sest kehtivad nn määramatuse relatsioonid. 20. sajandi algusest alates kuni praeguse ajani ei ole jõutud nende arusaamadest kaugemale. Kuid käesolevas töös tekivadki uued teooriad, mis seletavad ära nendes kahes teoorias esinevaid näiliselt ebaratsionaalseid nähtusi. Käesoleva ajani baseerusid eranditult kõik ajas rändamise võimalikkuse teooriad just Albert Einsteini üldrelatiivsusteoorial. See teooria ennustab ussiaukude ehk aegruumi tunnelite olemasolu. Näiteks kahte punkti ruumis ( või ajas ) ühendab „aegruumi tunnel“, mille läbimise korral on võimalik ületada tohutuid vahemaid ruumis väga väikese ajaga. Nende järgi on võimalik liikuda nii ruumis ( avakosmoses ) kui ka ajas. Selline füüsikaline arusaam ajas rändamisest eksisteerib veel tänapäevalgi. Antud töös ei lükata sellist üldlevinud arusaama küll ümber, kuid sellist teooriat vaadeldakse siin „teise nurga alt“. See tähendab seda, et toimub vana teooria edasiarendus, mille lõpptulemuseks saame selle, et läbides aegruumi tunneli läbib keha kahte punkti ruumis ( või ajas ) ainult ühe hetkega. Sellist võimalikkust tuntakse ainult teleportatsiooni nime all, mille eksisteerimine on võimalik ainult väljaspool aegruumi. Hiljem on näha seda, et selline asjaolu põhjustabki näiteks osakeste tõenäosuslikku käitumist ehk määramatuse seoste tekkimist kvantmehaanikas.

Antud töös kirjeldavas ajas rändamise teoorias võetakse üheks füüsikaliseks põhialuseks erirelatiivsusteooriast tuntud väide, et aeg ja ruum moodustavad tegelikult ühtse terviku, mida nimetatakse aegruumiks. See on erirelatiivsusteooria üheks alusväiteks. Kuid selle järeldus on see, et kui liigutakse ajas minevikku, siis PEAB liikuma ka mingisuguses ruumidimensioonis. See ruum „eksisteerib“ väljaspool meie tavalist igapäevaselt tajutavat ruumi. Füüsikaliselt tähendab see seda, et näiteks üldrelatiivsusteooria võrrandid kaotavad seda ruumi uurides oma kehtivuse, sest sellises ruumis ei eksisteeri enam aega ega ruumi, mis füüsikaliselt avaldub see aja lõpmatus aeglenemises ja pikkuse lõpmatus vähenemises. Seepärast kehade liikumised ei võta „seal“ enam aega ja ilmneb kehade teleportreerumised. Teleportreeruda on võimalik minevikku, tulevikku või olevikus.

Selliseid „aegruumituid“ piirkondi on Universumis avastatud. Näiteks võib tuua mustad augud, mille tsentrites aja kulg aegleneb lõpmatuseni ( ehk aega ennast enam ei olegi ) ja pikkustelgi ei ole enam mõtet ( s.t. ka ruumi eksisteerimine lakkab ). Just sellises piirkonnas ongi võimalik ajas liikuda ehk avaldub teleportatsioon, kui inimene saaks kuidagi sinna sattuda.

Joonis 1 Aeg ja ruum erinevates füüsikateooriates.

Stringiteoorias on tsentraalseks ideeks, et aegruumi mõõtmeid on palju rohkem kui ainult neli. Näiteks ruumi mõõtmeid ennustatakse kokku lausa kümme ja ajal on siis ainult üks mõõde. Kokku teeb see 11-mõõtmelise aegruumi, mida siis stringiteooria meile praeguste teadmiste põhjal prognoosib. Kuid antud töös tuletatavad teooriad ( s.t. hüpoteesid ) tõestavad aga hoopis vastupidist – aegruumi mõõtmeid ei tule tegelikult juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk lakkavad eksisteerimast ). Näiteks selline tõsiasi avaldub selles, et aeg aegleneb ja keha pikkused lühenevad suurte masside vahetus läheduses ja massi üha enam kiireneval liikumisel. Aja ja ruumi dimensioonide lakkamine avaldub väga selgesti ka kvantmehaanikas kirjeldavates nähtustes. Seni teadaolevad katsed näitavad seda, et osakesed eksisteerivad nagu „väljaspool aegruumi“. Füüsikaliselt väljendades ei eksisteeri väljaspool aegruumi enam aega ega ruumi. Osakeste lainelised omadused tulenevad just nende teleportreerumistest aegruumis. Osake on samas ka laine ja selle laine kirjeldavad füüsikalised parameetrid langevad kokku keha pideva teleportatsiooni parameetritega ajas ja ruumis. Osakeste lainelised omadused on tõestust leidnud difraktsiooni ja inteferentsi katsetes. Relativistlikud efektid relatiivsusteoorias tulenevad aja ja ruumi teisenemistest, milles avaldub aja ja ruumi mõõtmete lakkamine. Üldrelatiivsusteoorias kirjeldatakse aja aeglenemist ja kahe ruumipunkti vahelise vahemaa lühenemist ( ehk tegelikult aegruumi lakkamist ) geomeetriaga, mida põhjustab suurte masside olemasolu aegruumis. Aegruumi kõverus on üldrelatiivsusteooria põhiline füüsikalis-matemaatiline eksistens. Kvantmehaanikas kirjeldatavad näiliselt ebaratsionaalsed efektid avalduvad seepärast, et osakeste jaoks ei ole olemas enam aega ega ruumi ja seetõttu esinevad osakeste teleportreerumised ajas ja ruumis. Kõik kvantfüüsikas tuntud efektid tulevad just osakeste teleportreerumistest ja seepärast tulebki tundma õppida teleportatsiooni füüsikalisi alusomadusi, mida antud töös ka kirjeldatakse. Kõik see on täiesti kooskõlas ajas rändamise üldise interpretatsiooniga.