Märka Last sügis 2010

SügiS 2010 / HiND 25 KROONi (1.60 EUROT)

2

nädalat keelekümblust

kuidas kasvatada terve närvikavaga laps?

ÜHEL LAINEL LAPSEGA • Karistada või mitte?

• Õpi heaks lapsevanemaks!

• Televiisori­ ja arvutijutud lastega

MiLLEST MõTLEb bEEbi? Ülikooli hoolimata vesipea diagnoosist ISSN 1736­8340

Kes satub turvakodusse?

Sügis 2010

Kes kasvatavad last?

S

uvel sõitsin perega mööda Pärnumaad. Põikasime sisse ka Kurgjale C. R. Jakobsoni talumuuseumi, mis äratas mõtted, kuidas 150 aastat tagasi elati, milliseid väärtusi hinnati ning mida arvati laste kasvatusest. Otsisin muuseumifondist C.R. Jakobsoni kui ühiskonnategelase, publitsisti, kirjaniku ja pedagoogi mõtteteri. Leidsin tabava lause otse muuseumi seinal olevalt stendilt: “Kodune esimene kasvatus on inimese terve elutee ettemääraja”.

18. sajandil oli laste kasvatamine suurelt jaolt vanemate ja vanavanemate korraldada. Kogukond oli sidusam ja mõnikord ka toetavam: kui mitte materiaalselt, siis kokkulepitud väärtusnormide, heakskiidu ja hukkamõistuga.

Jakobsoni-aegses ühiskonnas olid üpris selged seisukohad laste õpetusest ja kasvatusest ning lapsele anti üpris must-valge tulevikupilt. Põllumehest pidi saama põllumees ja kingsepa järeltulijad jätkasid peaaegu kindlalt käsitöölistena. Tänapäeval on lastel valida äärmiselt paljude erisuste, alternatiivide ja riskide vahel.

Me ei oska ega suuda nende väljakutsetega alati toime tulla. Võime jääda hätta, sest vajame uusi oskusi ja teadmisi nii lastevanemate, õpetajate, sotsiaaltöötajatena.Valikute paljusus, väärtuskriis ühiskonnas ja kasvatus konkurentsi kaudu pärsivad lapse õnnetunnet ja tulevikuväljavaateid.

C. R. Jakobsoni mõte on aegumatu. Lapse kasvatamine on lastevanemate vastutusala, kuigi tänapäeval sekkub vajadusel ka riik ja abistavad omavalitsused. Nüüd on riik tugevam, aga kogukonnad hapramad ning meie elulaad ja väärtushinnangud on suuresti muutunud. Kõikuma on löönud lastevanemate võime, ühiskonna huvi ja riigi vastutus igati hea seista laste käekäigu eest. Kiirelt muutuvas ühiskonnas oleme unustanud laste kasvatuse põhitõed ehk kasvatamine inimlikkuse ja inimeseks olemise kaudu.

Lastekaitse Liidu aastakonverentsi teema on seekord “Kes kasvatab, kui kõik kasvatavad II”. Konverents toimub 17.-18. novembril. Konverents rõhutab, et läbimõeldud kasvatus on orienteeritud väärtustele ning koostööle, mitte konkurentsile.

Lapse areng ja kasvatus tugineb vanema toele ja väärtustele, mida me kasvatajana, suunajana, hooldajana või piiride seadjana lapsele edasi anname.

Alar Tamm, Lastekaitse Liidu juhataja

Sisukord 3

Kes kasvatavad last?

6

Lapsega ühel lainel

10

Kuidas saada heaks lapsevanemaks?

13

Eelkooliealine laps ja meediakasvatus

16

Kas inimesed on tõesti televiisorikastis?

17

Tahan ka Facebooki kontot!

18

Lasteaiaõpetajate koolitus ajapeeglis

21

Tahaksin tagasi tulla!

22

2 nädalat Mariaga

25

Ksenia: mulle meeldib väga õppida!

28

Karistamise alternatiivid

31

Turvakodu aitab lapsi

34

Rahamaa väikesed kodakondsed

37

Miks on vaja helkurit?

38

Hea nõu lastega peredele

42

Loe varakult koos lapsega!

44

Pilguheit väikelapse vaimsesse arengusse

46

Kaks tüdrukut, kaks koera ja sada kassi

49

Kuidas rääkida pornost?

50

Aeg lapse jaoks

Peatoimetaja Merit Lage merit@lastekaitseliit.ee

Tegevtoimetaja Sirje Maasikamäe sirje@menuk.ee

Toimetuse kolleegium Merike Kaev, SOS Lasteküla Eesti Ühing Andres Aru, Õiguskantsleri Kantselei Enn Kirsman, Eesti Lastevanemate Liit Malle Hallimäe, Lastekaitse Liit Alar Tamm, Lastekaitse Liit Esikaane foto Virge Viertek Kaanefotol Susanne ja Heldin Makett ja kujundus Kirjastus Menu

Ajakirja Märka Last rahastavad Sotsiaal­ ministeerium, Haridus- ja teadus­ ministeerium ja Hasartmängumaksu Nõukogu.

Ajakirja saab tellida www.ajakiri.lastekaitseliit.ee 2011. aasta tellimise hind on kuni 1. dets. 2010 50 krooni, alates 1. dets. 2010 63 krooni (4 eurot).

Järgmine “Märka Last” ilmub kevadel 2011.

uudised

Vähem küberkiusamist!

Peremeedia kodulehel www.peremeedia.ee saavad kõik huvitatud tutvuda uuringuga „Küberkiusamine ja sellega seotud karakte- ristikud Tallinna koolide 7.–9. klasside õpi- laste seas”. Uuriti küberkiusamiskäitumist 7.–9. klasside õpilaste seas 2008/2009. õppe­ aastal. Tulemused annavad ülevaate kiusajast ja kiusatavast, toimetulekustrateegia­test kiusamisega hakkama saamisel, infot ohutu­mast interneti kasutamisest ja õpilaste ettepanekutest koolile, lapsevanematele ja kaaslastele selle kohta, kuidas küberkiusamist vähendada.

Ilmus raamat “Õigus olla laps” Raamat on mõeldud lugejale, kes on huvitatud lapse õiguste olukorrast Eestis ja mujal Euroopas. Ettekannete kogumik on huvitav ja vajalik lugemine nii koolidirekto­ rile, lasteaiajuhatajale, õpetajale kui ka lapsevanemale.

Raamatus käsitletakse põhiõiguste austamist väärtusta­ va hoiaku kujunemist lastes, põhiõiguste järgimise tava­ sid ühiskonnas, laste ombudsmani vajalikkust ning teisi õigustega seotud teemasid.

Ajakiri Märka Last internetis Ajakirja Märka Last kodulehel www.ajakiri.lastekaitseliit.ee on oodatud lugejate soovitused ja arvamused. Samas on loetavad ja lehitsetavad kõik ajakirja vanemad numbrid. Kodulehel on lihtne end ajakirja tellijaks vormistada. Hakka ajakirja sõbraks ka Facebookis: www.facebook.ee

Raamat on saadaval Lastekaitse Liidu veebipoes www.lastekaitseliit.ee.

Laste kaitse internetis Eesti liitus Euroopa Komisjoni programmiga „Turvalisem internet”. Programmi eesmärk on toetada laste turvalist internetikasutust ja takistada ebaseaduslike materjalide levikut võrgus.

Projekti koordinaatori Malle Hallimäe sõnul on selline projekt Eestis väga oodatud. „Meie lapsed alustavad arvuti kasutamist oluliselt nooremalt kui Euroopas keskmiselt. Loomulikult ei ole lastel kohe arusaamist, kuidas internetis turvaliselt toimetada, teisest küljest ei oska vanemad lapsi sageli aidata või arvatakse ekslikult, et lapsed saavad ise hakkama.”

Projekti käigus toimuvad koolitused ja seminarid lastele, lapsevanematele ja õpetajatele ning teavitusüritused laiemale avalikkusele. Lasteabitelefon 116 111 hakkab pakkuma teavet ja nõu interneti kasutamisel ettetulevate probleemide ja küsimuste korral. Lasteabi telefonilt saavad abi nii lapsed kui ka lapsevanemad. Luuakse ka veebipõhine teavitusliin, mille kaudu saab teada anda internetis levivast illegaalsest sisust või tegevusest.

Projekti juurde luuakse noortepaneel ja nõuandev kogu. Projekti toetab Euroopa Komis­ joni programm „Turvalisem internet” peaaegu viie miljoni krooniga. Programmiga on ühine­ nud 27 Euroopa Liidu liikmesriiki. Projekt kestab 20 kuud, seda viivad ellu MTÜ Lastekaitse Liit, Politsei- ja Piirivalveamet, Tiigrihüppe Sihtasutus, Sotsiaalministeerium ja MTÜ Eesti Abikeskused. Üldkoordinaator on Lastekaitse Liit.

Projekti tegevustega saab 1. detsembrist tutvuda veebilehel www.targaltinternetis.ee.

Lisainfo: Malle Hallimäe, 6311 128, malle@lastekaitseliit.ee

märka last / sügis 2010

Soe lõuna ka kooli­ vaheajal

Kvaliteetaeg peredele MTÜ Cuculus viis aastatel 2009 ja 2010 Lastekaitse Liidu ja Kuressaare Linnavalitsuse toel ellu projekti „Kasvame koos” peredele, kes soovisid leida enam aega koosolemiseks, üheskoos tegutsemiseks ja üksteiselt õppimiseks. Igapäevaelust pärit situatsioo­ nide arutelud ja pereelu probleemidele pühendatud vestlusringid vaheldusid töötubadega, näiteks tutvuti taaskasutuse võimalustega, tegeldi keraamikaga ja tehti seepi, käidi jalgrattamatkal ja osaleti kogu pere seiklusmängul. Ikka üheskoos, üksteiselt õppides ja vastastikku õpetades, mis ongi koos kasvamine. „Just see, mida olime ammu oodanud,” kirjutas üks osalenutest tagasiside­ lehele.

Võru Lastekaitse Ühing pakub Võru linna ja Võru valla puudust kannatava­ te perede lastele koolivaheajal sooja lõunat. Sügisvaheajaks kogusid Võru lastekaitseühingu juhatuse liikmed Piret Haljend, Kristel Kelp ja Inge Järvpõld raha, korraldades sügis­ laatadel õnneloose ning kogudes annetusi. Et 53 last vaheajal söönuks saaks, panid õla alla ka söögikohad.

Mõisa Ait, Johnny Pubi ja Parksepa Hostel pakkusid maitsvat lõunat ning tasusid osa lõunasöögi maksumu­ sest. Infot abivajajate kohta sai ühing koolide sotsiaalpedagoogide kaudu.

Võru Lastekaitse Ühingu juhataja Inge Järvpõllu sõnul on tegelik abivajajate hulk suurem. Et kõikide abivajajateni jõuda, on ühingu juhatuse liikmetel plaanis koguda raha, et pakkuda lastele sooja lõunat ka 2010/2011. õppeaasta jõulu- ja kevadvaheajal.

Kuna koostegemise vastu tunti ootamatult elavat huvi, alustasime sellest sügisest jätkuprojektiga „Saame nähtavaks”. Projekti viiakse ellu Vaba­ ühenduste fondi toel, mida rahastavad Norra, Island ja Liechtenstein Avatud Eesti Fondi vahendusel. Eesmärk on pakkuda peredele kvaliteetaega.

Oskus aega maha võtta ja tegelemine enda ning lähedaste jaoks oluliste asjadega muutub üha väärtuslikumaks.

Aeg oma laste ja pere jaoks on kulda­ väärt. Luba seda endale.

Kuressaare ja selle ümbruse peredel, kes tahaksid koos tegutsedes aega veeta, tasub infot uurida aadressilt cuculusmty@gmail.com. Osalemine on peredele tasuta.

Koos on tore tegut­ seda ja üksteiselt õppida.

märka last / sügis 2010

persoon

Lapsega ühel lainel Tekst: Reeli Maasikamäe Fotod: Virge Viertek

Lastepsühhiaater Anne Kleinberg julgustab vanemaid olema lapsele avatud, sest ainult nii saab kasvada meie ühiskonna haruldus – terve närvikavaga laps. „Rahulik ja kannatlik vanem annab lapsele arenemiseks vajaliku turvatunde. Oluline on end tasakaalukas hoida, siis on ka laps õnnelik.”

K

aasasündinud häirega laste kõrval tulevad abi paari nädalaga, aga tavapärane tervenemise aeg on aina enam psühhiaatri juurde lapsed, kellel pool aastat kuni aasta. on otseselt elu- ja õpikeskkonnast sõltuvad psüühikahäired, nagu depressiivsus, ärevus- Kiire elutempo on kujunenud normiks ka lastele. Kui­ ja kohanemishäired. Need on tänapäeva las- das see nende arengule mõjub? te tüüpilised mured. „Ükski laps pole loomu poolest ärev.

Laste psühhoemotsionaalne areng ei ole muutunud.

Tihti tulevad vastuvõtule psüühiliselt pinges ja seesmise Laps küpseb ikka sama tempoga kui 50 ja 100 aastat tatasakaaluta vanemate lapsed,” räägib lastepsühhiaater gasi, väline vorm on lihtsalt teine. Arenguetapid, mida Anne Kleinberg. „Emadel on raske end emarollist välja inimene peab läbi tegema, on täpselt samad. Midagi valülitada, kuid tuleb leida enda jaoks aega, mitte 100% ja hele jätta ega kiiremini läbi võtta ei saa. Laps peab saama alati, aga puhkepausid on hädavajalikud, et pikema aja piisavalt mängida ja läbi seedida päevasündmused ning vältel reel püsida. Väga palju rabeletakse, et olla edukas eri tunnetama, miks ma nii tunnen, miks ma midagi tahan rindel. Vahel on oluline hoogu pidurdada ja julgelt tun- või ei taha. Vanemate kiire elutempo jätab lapsed emotsionistada – ma ei jaksa.” Seda teab Anne kolme lapse emana naalselt tooreks, sest nad ei jõua vajalikke arengutsükleid ka enda kogemusest – pere perahulikult läbi elada. Nii jääb palju samuna on aastane ja vanemad emotsionaalset läbiseedimata ma“Vahe psüühiliselt terve lapsed viiene ja seitsmene. terjali ja tekib ärevus, mõnel lööb Lastepsühhiaatrina näeb välja allergia, kõhuvalu, peavalu. ja psüühiliselt haige Anne iga päev emotsionaalselt Vahe psüühiliselt terve ja psüühilikatkisi lapsi, aga siiski teeb töö vahel on õhkõrn.” selt haige vahel on õhkõrn.

Annele rõõmu. „Tore on näha Sageli tundub vanematele, et last arenemas ja teda aidata. laps jonnib näiteks pärast lasteaeda Võib-olla laps ei lähe kunagi tavalisse kooli või ei hakka ja on tükk tegu, et temaga jõuda poodi või külla, kus laps normaalselt suhtlema, aga igaühel on võimalik leida enda on jälle sõnakuulmatu. Laps aga on tüdinenud lärmist ja jaoks parim hakkama saamise viis. Autisti puhul on väga tahaks minna koju oma asjadega tegelema, et rahu saada ja suur töövõit saada ta ukse tagant ära oma tuppa. See on läbi tunnetada, mis täna juhtus. Oma vastupanuga üritab kunst, et luua temaga side ja saada ta mängima, et ta hak- ta vanemale seda teada anda. See on lapse kaitserefleks ja kaks ennast avama. Hea on ka näha, kuidas perekond sõnum – palun pidurda voogu, mis minu peale tuleb. Selhakkab end samm sammu haaval jalule saama ja leiab en- line kaitserefleks on ka beebidel. dale uue tasakaalupunkti.”

Kas lapsed üldse jonnivad?

Keda on lihtsam aidata, kas last või täiskasvanut?

Täiskasvanuga on lihtsam, sest ta tahab, et teda aidataks. Laps ei mõtle, et tal on midagi viga. Üks normaalne laps võib olla võõra täiskasvanu suhtes väga trotslik. Kui lapse häire on tingitud vanemast, siis laps saab teraapiast abi kohe, kui täiskasvanu elus muutuse teeb. Mõni saab

märka last / sügis 2010

Räägitakse küll jonnieast ja kohutavatest kaheaastastest, aga julgen väita, et jonni ei ole olemas. On vastuolud ja lahendamata olukorrad. 2–4-aastased, kes sageli n-ö jonnivad, õpivad sel viisil hoopis kokku panema head ja halba eneses, õpivad, et ema võib olla korraga hea ja halb, vastikult keelav ja jube armas. Nad õpivad ka protsessi,

mis millele järgneb, ja kombatakse vanemate piire.

Laps tahab aeg-ajalt veenduda, et kõik on ikka kindel ja nii nagu alati, see on tema jaoks turvaline. Iga inimese sees on ka väike paha isekas mina – ka täiskasvanutes – ja lapsel on vaja vanema abi, et seda teist mina raamistada. 5–6-aastasena on jonn just sõnum, et seda on mulle liiga palju.

Väga sageli lapsed katsetavad vanemat, sest väike pahandus on ainuke kiire nipp, kuidas tööst kurnatud ema või isa tähelepanu võita, et ta ei konutaks diivaninurgas või peseks mehaaniliselt nõusid.

Lapse ealise iseärasuse jonnina võtmine on vähe­ tsiviliseeritud ühiskonna tundemärk. Me mõtestame väga vähe oma tegevusi ja tundeid ei taha meist, eestlastest, keegi väga mõtestada. Väga kurb, et väikeste laste emad ei julge tunnistada oma väsimust ja et see väike armas laps ajab teda vahel raevu. See võib viia tohutu ängistuseni. Rääkimata tundest, et nüüd ma ei saa kuhugi minna. See tekitab väga loomulikuna emas vihatundeid, mida me sageli peegeldame ja kanname üle teistele. Vahel tunneb ema väsimusest ise jonni – ma ei taha, ma ei jõua enam – ja tundub, et laps teeb meelega, et mul on paha olla. Meil kõigil on vaja ennast tundma õppida. Öeldakse ju ka, et saame endale sellise lapse, kellelt ise elutarkust õppima peame.

Kas on õige, et kõik saab alguse kodust?

Meie ühiskond ei toeta peresid piisavalt, sellepärast on vale öelda, et kõik saab alguse kodust. See oleks vanemate suhtes väga ebaõiglane. Kodust aga sõltub, kas vanem on ise piisavalt kindel ja turvaline vahepuhver, et meie siirdeühiskonna tasakaalutust kompenseerida. Meil on väga sageli näha, kuidas ebakindel ühiskond peredest üle rullib.

Perel on kahtlemata väga suur roll lapse elus, sest väga palju sõltub sellest, mis toimub ema-isa peas.

Nendel peredel läheb hästi, kes suudavad omaenda tõekspidamisi, mis on hea ja halb ning mis on just meie perele vajalik, kindlalt paigal hoida.

Kui tihti juhtub, et laps tuleb psühhiaatri juurde, aga tegelikult vajaks spetsialisti abi hoopis lapse­ vanem?

See käibki enamasti käsikäes. Vanema üks tähtsamaid ülesandeid on õpetada last oma emotsioonidega toime tulema ja teda aidata. Laps ei saa sellega hakkama, kui vanem või mõlemad vanemad on pinges, läbipõlenud, depressiivsed või alkoholiprobleemiga.

Ebastabiilne lapsevanem ei suuda lapse emotsionaal­ sete vajadustega arvestada. Laps püüab siis enda sise­ mist pinget ise tasakaalustada ja hakkab seda ena-

Lastepsühhiaater Anne Kleinberg näeb iga päev emotsionaal­ selt katkisi lapsi, aga siiski teeb töö talle rõõmu: „Tore on näha last arenemas ja teda aidata.“

märka last / sügis 2010

persoon

masti agressiivse käitumisega välja elama. Paljud lapsed on hüperaktiivsed just kehva kasvatuse tõttu. Loomulikult on oluline, et tuba on soe, toit laual, riided seljas ja ranits pakitud, aga peaks jääma ka aega last tajuda ja vajaduse korral toetada.

Eesti klassika on, et spetsialisti juurde tullakse, kui enam tõesti kuidagi ei saa. Väga juurdunud on hambad ristis vastupidamine, küll asjad ise laabuvad. Arsti juurde tullakse, kui laps käitub halvasti või on hinded halvad.

Tegelikult oleks võinud lapse muret juba ammu tähele panna. Psüühikahäire on meie ühiskonnas väga õrn teema ja psühhiaatri juurde jõuavad vaid pooled abivajavatest lastest. Positiivne on aga see, et muutustele lapse käitumises oskavad aina enam õigel ajal taktitundeliselt tähelepanu juhtida lasteaia- ja kooliõpetajad.

Kas vanemate eluviis mõjutab ka lapse hakkama saa­ mist lasteaias või koolis?

Jah, väga otseselt. Vanemate stabiilsusest ja oskusest last toetada sõltub, kas laps suudab lasteaias ja koolis õppida ning tõesti uut omandada või satub ta paanikasse. Praegu ei ole vanematel laste jaoks piisavalt mõtestatud aega ja energiat. Lapsevanem peab olema ise rahulik ja mõtteergas, et ta suudaks tajuda oma lapsega toimuvat ja olla lapsega samal lainel. Nii jõuamegi selleni, miks lastepsühhiaatritel on palju tööd just laste neurootilisuse, ärevuse ja üldise meeleoluhäirega. Need on psühhiaatrias kõige kergemad häired, aga viimasel ajal on need jätkuvalt tõusuteel. Laps ei tule ise oma muret kurtma. See avaldub tükikeste haaval kas mängu ajal või täiesti ootamatus olukorras. Ükski väikelaps pole loomu poolest keskendumisvõimetu ega ärev. Puberteedis on see mõnevõrra loomulikum.

“Eesti klassika on, et spetsialisti juurde tullakse, kui enam tõesti kuidagi ei saa.”

Kas vanemate edukusel on positiivne või negatiivne mõju lapsele?

Kui edukus ei ole kohustuslik ja on vastavuses vanema võimetega, siis on kõik väga hea – vanem on tasakaalus ja õnnelik ning kodune õhustik on positiivne. Kui vanematel on suhtumine, et edu iga hinna eest, kas või tükid taga, siis positiivne mõju lapsele on küll küsitav.

Eduga kaasnevad riskid ja neid tuleb teadlikult suunata. Tuleb leida võimalus puhkamiseks ja perega koosolemiseks.

Kus läheb piir lapse eluterve julgustamise ja liigse edukusele sundimise vahel?

Ülestimuleerimisel lapse käitumine muutub. Laps muutub tusaseks või vastupidi, ülioptimistlikuks ja

märka last / sügis 2010

kramplikult püüab kõik ära teha. Ohumärk on, kui algkoolilaps loobub mängimisest või sõpradega koos olemisest, sest tal on vaja õppida, või tulevad halvad unenäod.

Vahel võib laps vanema peale ka inetute sõnadega karjuda.

Laps hoiab ennast tavaliselt tükk aega ise tasakaalus, enne kui vanem aru saab, et laps on ülekoormatud. Eriti kaua hoiavad end hambad-risti-tempos korralikud tüdrukud, kes õpivad hästi, hoolitsevad oma välimuse eest, ja siis järsku käib krõks ja enam ei saa. Vahel enne murdumist hakkab laps tihemini haigeks jääma – tulevad köha, nohu, seletamatud pea- ja kõhuvalud. Enamasti käiakse siis läbi kõik spetsialistid, enne kui tullakse selle peale, et laps on lihtsalt väsinud. Hea tulemus õppimises või huviringis peab tulema mõnu ja väikese pingutusega.

Eesti koolisüsteemis on enamasti nii, et kui oleme leidnud lapsele jõukohase kooli, siis haridusprogramm on juba nii nõudlik, et lapselt lisaks midagi rohkemat nõuda pole vaja. Vanema roll peaks olema tasakaalustav ja suunama last pigem puhkama.

Kas Eesti koolisüsteem toetab laste tervet ja tasakaa­ lustatud arengut?

Sõltub koolist, kuidas õpet serveeritakse ja milline on kooli õhustik. Õppimise aluseks ei ole hea IQ-tase, vaid emotsionaalne valmisolek uut omandada. Rahulikes väikestes koolides on õpiõhustik kindlasti parem kui suurtes.

Väikestes klassides on vähem üldist rahutust. Suures 32 õpilasega klassis sõltub väga palju õpetajast, kas ta suudab klassi hoida positiivsel emotsionaalsel tasandil ja tasakaalustada ärevust. Mõni andekas ja väga tundlik laps vajab ärevuse kontrolli all hoidmiseks rahulikku väikekooli.

Kas on õigustatud panna laps keelekümbluse ees­ märgil võõrkeelsesse kooli või lasteaeda?

See on lapsele väga karm katsumus ja sellega saavad hästi hakkama vaid väga stabiilse närvikavaga tugevad lapsed. Võõrkeelne keskkond on suur lisakoormus ja laste­ aias käimine on lapsele niigi raske. Laps õpib ära küll keele, kuid kasvukeskkonnana ma sellel plusse ei näe. Kui lapse võõrkeel ei ole väga heal tasemel, siis ta ei saa tõenäoliselt kunagi lasteaia kontserdil esineda või väljendada end nii hästi ja kiiresti, nagu ta tahaks.

Kus vanematel tänapäeval kasvatuses puudu jääb?

Kannatlikkusest ning lapse vaatlus- ja mõtestamisoskusest: ma ei anna kohe hinnangut, vaid vaatan, kuhupoole asi tüürib. Õige oleks jälgida protsessi paar päeva või nädalat, arutada abikaasaga ja mudeldada olukord tervikuna ning siis alles reageerida. Eestlastele on omane järsk paikapanemine – nii, nüüd kohe lõpeta ära see jama, sa ei käitu nii minuga. Lapse halb käitumine on sageli vaid pinnavirvendus, millele ei ole õige reageerida pahandamise ja karistamisega.

Anne Kleinberg: “Jonni ei ole olemas. On vas­ tuolud ja lahendamata olu­korrad. Sageli on jonn lapse kaitse- refleks liiga kiirele elu­tempole.”

masse lugupidamisega ja andma talle ka vaba tegutsemis­ ruumi – kui on mängimise aeg, siis laseme mängida ja kui on maailmavallutamise aeg, siis ei piira teda. Kõik on hästi, kui arvestame lapse eakohaste vajadustega, oleme stabiilsed ja turvalised, tagame arenguks piisava stimulatsiooni ja laseme lapsel korralikult puhata.

Aeg-ajalt on hea küsida teiselt täiskasvanult nõu, näiteks lapse isalt või elukaaslaselt, sest enamasti on teine pool valitud tasakaalustamise printsiibil. Lapse isa annab enamasti väga head nõu, kui tal lasta seda teha. Väga normaal­ ne on konsulteerida ka perenõustajaga: peres ei pea midagi viga olema, vaid saab rääkida kellegagi, kes adekvaatselt tagasi peegeldab.

Enamasti vanem vaistlikult teab, mis on õige. Kui laste

“Lapsele toimib hästi aja mahavõtmine, et oleks võimalus juhtunule järele mõelda ja rahuneda ning pärast olukord läbi rääkida.”

Kas lapsi võib karistada?

On olukorrad, kus peab karistama, kuid mõtestatult ja karistusel peab olema kindel lõpp. Kestev või alandav karistus ei ole õige, näiteks lapsega näägutamine frustreerib mõlemat. Hästi toimib aja mahavõtmine, et oleks võimalus järele mõelda ja rahuneda ning pärast olukord läbi rääkida. Oluline on ka, millise sisu me karistusele anname. Kas me saadame lapse korra istuma sõnumiga, et me ei taha sind siia, sa väike vastik jõnglane, või seletame, et natuke peab nüüd puhkama ja pärast oleme sõbrad edasi. Igasugune karistus, mis on alandav ja jõhker, ei toimi. Lapse ärasaatmine tundega, et me ei taha enam sind, on lapsele jõhkraim. Igas olukorras tuleb säilitada lapse lugupidamine iseenese vastu ja hea tunne inimesena ning selgitada, et halb käitumine on hoopis teine asi.

Last on väga lihtne panna tundma, et ta ongi see väike pahandusetegija.

Kui ema, isa või keegi teine lapsele oluline täiskasvanu on pidevalt ärev ja rahulolematu, siis vahel juhtub, et täiskasvanu kasutab last nagu prügikasti. Laps on armastav, tänumeelne ja oma loomult heasoovlik ning hea meelega võtab ta enda kanda musta lamba rolli, et mina olen süüdi, et sina, kallis emme, end halvasti tunned. Täiskasvanu peab enda negatiivsete tunnetega ise toime tulema. Sageli tehakse seda ka sadistlikes paarisuhetes – kõik hea tuleb minult ja kõik halb tuleb sinult.

Kas on olemas lihtsat ja universaalset nõu, kuidas kasvab terve närvisüsteemiga laps?

Laps on inimene nagu iga teine, peame suhtuma te-

saamine juba ette võtta, siis tasub teha seda täie mõnuga, sest lapsed on siis rahulikud ja enesekindlad. Kui vanem on pooles vinnas kohal, siis laps tunneb seda. Tuleb süveneda lapse ellu. Me ei pea laste sabas olema kogu aeg, aga peame laste hinge toitma, et nad ei oleks emotsionaalselt näljas.

Väga oluline on, et emad-isad suhtlevad ka teiste sama vanade laste vanematega. Enda ebatäiuslikuna tundmine ei ole vale. Kahtlane on, kui keegi tunneb end superemana.

Kuidas jõudsite lastepsühhiaatri ametini?

Alguses soovisin õppida günekoloogiks, kuid enne residentuuri avastasin, et väga põnev on ka see, mis toimub ema ja lapse vahel. Nii läksin üle psühhiaatriasse ja õppisin kõigepealt täiskasvanute psühhiaatriks ja siis laste omaks.

Mida teraapias tehakse?

Kasutame psühhoteraapiat, see näeb välja nagu tavaline mängimine ja rääkimine. Paljud häiritud lapsed ei räägigi midagi, vaid me mängime sõnatult. Peale autistide on sõnatud ka lapsed, kes umbusaldavad täiskasvanuid. Psühhoteraapias on oluline, et laps kogeks mõistetud olemise tunnet nii tema hea kui ka halva poole puhul. 13–14-aastastel meeleoluhäirega lastel kasutame vahel ka ravimeid ja antidepressante. Ka väga hüperaktiivsed lapsed saavad vajaduse korral ravimeid.

Kui lastega paar lahutab, on terapeudi roll olla neutraalne vahendaja, et lahutus oleks lapsele võimalikult kerge ja et vanemad suudaksid leppida kokku, kuidas jääda vanemateks. ■

märka last / sügis 2010

vä ä r t u s e d

Kuidas saada heaks lapsevanemaks?

Kas heaks lapsevanemaks on võimalik õppida, arutleb Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja, praktilise filosoofia professor, kolme lapse ema Margit Sutrop.

Fotod: Scanpix

10 märka last / sügis 2010

K

ord juhtusin rääkima ühe Iisraeli kolleegiga Uued väljakutsed lapsevanematele lastest. Kolleeg on kolme lapse isa ja ülikoolis Teise maailmasõja eel oli populaarne sari „Looduse” laste­ juuraprofessor. Ta kirjeldas, kuidas Iisraelis raamatud . Selles sarjas on ka raamat väiksest Mardist väärtustatakse lapsi väga kõrgelt ja vanemad (Elmar Valdre „Mardi esimene suur teekond”), kes ükspeavad oma laste arendamist pühaks kohu- kord läks Tartus üle jõe Võru maanteele oma isale vabriseks. Kooli peale lootma ei jääda, kõige kusse külla. Värvikalt tähtsam on ikkagi kodune õpetus. Vaon kirjeldatud, kuidas nemad käivad massiliselt kursustel, et lapsevanemana võidakse väike poiss imestas õppida heaks lapsevanemaks olemist. enda juures avastada samu kõige üle, mis tema Ka Eestis on viimasel ajal hakatud koduõuest väljapoole pakkuma lapsevanematele mõeldud iseloomujooni ja kasvatusjääb. Seda raamatut koolitusi, ent neid külastavad vaid välugedes tajume, kui hesed. Lasteaiad ja koolid kurdavad, et võtteid, mille tõttu ise palju on maailm viilapsevanematele mõeldud koolitustel lapsena kannatati. masel poolsajandil osalevad tavaliselt need, kellel probleemuutunud. Praegusme pole. Need aga, kellele oleks hädasti test lastest enamik on koolitust vaja, kohale ei tule. juba enne kooli välismaal reisinud, televisiooni, filmide ja arvutimängude kaudu tuleb maailm ka koju kätte.

Kasvatamise paradoksid Seetõttu on virtuaalmaailm paljude laste jaoks reaalsem See-eest käiakse üsna usinasti beebikoolides. Tulevased kui ümbritsev tegelikkus. Erinevad info- ja kommunikatemad ja isad saavad aru, et vaja on teadmisi, kuidas abitu sioonitehnoloogiad, sotsiaalmeedia ning kaasnev uutlaadi ja hapra vastsündinu eest hoolitseda, kuidas teda mähkida, arusaam privaatsusest ja avalikust ruumist on laste argipesta, vaktsineerida, temaga võimelda ja teda vannitada. päeva osa. Vanematele on see maailm võõram ja uuringud Aga seda, kui suur vastutus on meile pandud isiksuse kas- näitavadki, et Eesti lapsevanemad tajuvad halvasti lapsi vatamisel, ei tajuta. Tegelikult on palju asju, mida peak- internetis varitsevaid ohte (pornograafia, hasartmängud ja sime õppima: kuidas last kuulata, kuidas arendada temas internetisõltuvus, vägivalla erinevad vormid) . hoolivust, ausust, loovust, sallivust, teistega arvestamist, emotsionaalset intelligentsi jm.

Tõsi, enamikul meist on olnud võimalik jälgida oma vanemaid ja omandada vastavad käitumismustrid. Paraku siia ongi koer maetud. Õnnelikud on need, kes võivad oma vanemate omavahelist suhtlemist ja suhtumist lap­sesse võtta oma tulevases pereelus eeskujuks. Küllalt paljud aga pole näinud õnnelikku pereelu ja tahavad teistsuguseid suhteid, kui olid nende kodus. Sellest ringist välja murda ei suudeta. Kodus omandatud käitumismustrid kipuvad külge kleepuma ka vastu tahtmist ja nii võidakse lapsevanemana enda juures avastada samu iseloomujooni ja kasvatusvõtteid, mille tõttu ise lapsena kannatati.

Ent ka kõige toetavamas kodus kasvanud inimestel ei pruugi piisata kodust saadud eeskujudest. Kasvatamise kõige suurem paradoks on, et peame TÄNA andma edasi EILE omandatud väärtusi HOMME ellu astuvatele noortele. Noortele, kes hakkavad tegutsema hoopis teistsugustes oludes, kui meie oleme kogenud või milles me praegu elame.

Minu arvates tähendab see, et kõige tähtsam on anda lastele kaasa võime oma väärtusi teadlikult valida ja oma elu nende järgi elada. Peame arendama lastes võimet mõista, mis on elus tähtis, kuidas eesmärke seada ja tajuda, mida ühe või teise väärtuse poole püüdlemine tagantjärele kaasa toob.

märka last / sügis 2009 11

Margit Sutrop rõhutab, et lapse kasvatamisel on kõige olulisem luua temaga kontakt, mõista teda kui ainu­ kordset isiksust.

Vä ä r t u S e d

Lapse kaitsmiseks peaksid vanemad ka ise teadma, milliseid võimalusi ja ohte uued tehnoloogiad endas kätkevad. Paraku arvatakse tihti, et kui laps istub rahulikult toas arvuti taga, siis on ta vähemalt silma all ega saa minna paha peale.

Ka tarbimisühiskonna probleemidega pole varasemad põlvkonnad varem sellisel määral kokku puutunud. Tänaste laste vanemad on kasvanud enamasti väga kitsastes oludes: kas nõukogude defitsiidiajastul või Eesti Vabariigi algusaastatel, kui poodides oli kaupu küll, kuid ihaldatud asjade ostmiseks raha polnud. Ent tänases Eestis sarnaneb ühe osa laste elu lääne heaoluühiskonna laste eluga, kus vanematel on võimalik rahuldada peaaegu kõik laste soovid.

Sellega aga kaasneb mure, kuidas lapsi mitte ära rikkuda, sest kergelt saadud hüvesid ei osata kuigi hästi hinnata. Vanemate ülesanne on säilitada mõõdutunne ja mitte anda järele laste kõigile soovidele.

uSalduSliku Suhte loomiSega on raSke aluStada, kui probleemid juba käeS. Samas elab suur osa Eesti lapsi sügavas vaesuses ja nende puhul on peamine mure, kuidas teha nii, et nad ei tunneks ennast alaväärsena ja pääseksid välja vaesuse nõiaringist. Muidugi mõistan, et võib olla raske süstida lastele eneseusku, kui seda endalgi napib. Paraku on just seda vaja, et raskustest jagu saada. Siin peavad ilmselt aitama sotsiaalsed võrgustikud ja kool.

Veel üks tarbimisühiskonnaga kaasnev mure on elunautlemine, millega kaasneb meelemürkide tarbimine.

Paljude murdeealiste laste vanemate peamine mure on hoida lapsed eemal alkoholist, tubakast ja narkootikumidest. Peale selle põhjustavad vanematele peavalu ka noorte varased seksuaalsuhted.

Kui mitte enne, siis just nimetatud probleemidega kokku puutudes mõistavad vanemad, et enda tarkusele lisaks on tarvis ka nõustamist. Teadmine, et nende probleemide lahendamiseks on vaja usalduslikku suhet oma lapsega, tuleb tihti liiga hilja. Usaldusliku suhte loomisega on raske alustada, kui probleemid juba käes. Ent sageli ei pane vanemad tähelegi, et lapsel on mingi mure. Riieldakse selle pärast, mis välja paistab – halvad hinded, koristamata tuba, pahandus koolis, muhk otsaees või rebitud särk, mis tegelikult on märgid, et lapse hinges on midagi katki. Väline sündmus annab sisemisest haavast aimu, nagu palavik osutab organismis leiduvale põletikule. Täiskasvanul on vaja tarkust teha vahet sümptomitel ja haigusel. Tarvis on panna õige diagnoos ja ravida haigust, mitte võidelda sümptomitega.

KõigE TäHTSAM on HEA KonTAKT Heaks lapsevanemaks olemisel oleks seega vaja mõista, et lapse kasvatamisel on kõige tähtsam luua temaga kontakt, mõista teda kui ainukordset isiksust, kellel on omad pürgimused, soovid, kahtlused ja kõhklused, millega tal tuleb aidata toime tulla. Lastele ei tasu panna tohutult suuri lootusi ootuses, et vanemate võsuke realiseerib selle, mis neil endal elus tegemata jäi. Samuti ei tasu last üle koormata sooviga, et ta oleks igas asjas esimene. Lapsevanematena tahame, et meie lapsed oleksid õnnelikud. Seetõttu peaksime armastama oma lapsi sellistena, nagu nad on, ning mitte painutama neid jõuga oma ideaalidele kohaseks. ■ 1. Elmar Valdre, „Mardi esimene suur teekond”, „Looduse” Lasteraamat nr 31. Tartu 1936 2. Tartu Ülikooli teadlaste osalusel valminud värske rahvusvaheline uuring „Riskid ja turvalisus internetis: Euroopa laste vaatenurk” näitab, et Eesti laste internetiriskide tase on endiselt Euroopa kõrgemaid. Eesti 9–16-aastaste noorte hulgas on erinevate riskidega kokku puutunuid üle 60% ning veebikogemustest on olnud häiritud 25% noortest internetikasutajatest. See on kaks korda rohkem kui Euroopas keskmiselt. Eesti laste poolt kogetavad riskid on seksuaalse alatooniga piltide nägemine (30%, Euroopa kõrgeim näitaja), netituttavaga päriselus kohtumine (26%, samuti Euroopa kõrgeim näitaja), seksuaalse sisuga sõnumite saamine (21%, Euroopa 3. näitaja) ja küberkiusamine (14%, Euroopa 1.-2. näitaja).

Lisaks on meie lapsed Euroopas esikohal interneti liigkasutamise poolest: 50% tunnistab, et on sageli kogenud üht või mitut ülemäärase netitarbimisega seotud probleemi.

12 märka laSt / SügiS 2010

meedia

eelkooliealine laps ja MEEdiAKASVATUS tekst: Kristi Vinter, tallinna pedagoogilise Seminari meediakasvatuse õppejõud, tlü doktorant Fotod: Scanpix

kriitiline suhtumine meediasõnumitesse ja oskus neid tõlgendada ei kujune iseenesest, vaid vajab sihipärast suunamist ja juhendamist. teadlik meediatarbija pole tulevikus meediasõnumitest nii palju mõjutatud ega manipuleeritav.

märka laSt / SügiS 2010 13

meedia

K

as olete kunagi mõelnud, et õudusfilm poleks Kommunikatsiooniuurijad räägivad uue ehk meediapooltki nii õudne, kui seda ei toetaks hirmu- kirjaoskuse puhul sellest, et trükitekstide ning lugemise ja tav muusika ning ehmatavad heli- ja pildi­ kirjutamise kõrval nõuab digitaalsest meediast ümbritseefektid? Miks meediakanalite vahendusel tud keskkond üha enam oskust sõnumeid (pilt, heli, tekst tuttavaid inimesi jms) interpreteerida ja kriitiliselt tänaval kohates on nad sageli hinnata. Viimati nimetatu on üsna erinevad sellest, millisena Õpetajad tundsid muret, võti ka meedia võimalike mõjude oleme harjunud neid ekraanil suunamisel. et laste lemmiktegevuste või piltidel nägema? Need küsimused sisaldavad vihjet mee- nimistu on muutunud Meedia võimalikud diakasvatuse vajalikkusele. mõjud lapsele Meediavaba keskkonda on piiratumaks.

Meedia võimalikest mõjudest tänapäeval keeruline ette kujurääkides pööratakse enamastada. Trükitud ja elektroonilised vahendid ning infokana- ti tähelepanu selle käitumist kujundavale toimele ning lid ümbritsevad meid kõikjal. Televiisor, arvuti, plakatid, maailmapildi kujundamisele. Meedias kajastuv pilt tegereklaamid, ajalehed jms on meist enamiku igapäevased likkusest on sageli ebarealistlik ning seal peegelduvad eeskaaslased, ka lastele. Koolieelses eas on kõige mõistetavam kujud, iidolid, hoiakud, väärtused kujundavad nii endast ja ka atraktiivsem ekraanimeedia, mis ei nõua lapselt kir- kui ka ümbritsevast arusaamu, mis ei pruugi tegelikkusele jaoskust ning valmislahenduste pakkumise tõttu ka erilisi vastata. Näiteks ei vasta tõele filmide kaudu omandatud intellektuaalseid võimeid, kuid pakub lapsi paeluvaid in- arusaam surmast või ebatervislik ettekujutus ideaalsest vätensiivseid pilte ja helisid. Info- ja kommunikatsiooniteh- limusest, mille saavutamine päädib sageli toitumishäirete noloogia areng ja laialdane kasutus on toonud trükisõnale või madala enesehinnangu ja enesega rahulolematusega. lisaks hulga meediume, mis omakorda sunnivad ka kirjaVõimalik mõju lapsele sõltub sellest, kui teadlikult oskuse tähendust ümber hindama. suunatakse teda meediat kasutama.

14 märka last / sügis 2010

Meediateemalises vestlusringis* Eesti eri paigust lasteaiaõpetajatega osutasid õpetajad mitmetele meediast tulenevatele negatiivsetele mõjutustele, mida nad on lasteaias märganud. Õpetajad tundsid muret, et laste lemmiktegevuste nimistu on muutunud piiratumaks. Fookusgruppintervjuud lasteaiaealiste lastega** näitavad samuti, et sageli nimetavad lapsed oma lemmiktegevustena arvuti kasutamist ja televiisori vaatamist. Esimest neist ehk sagedaminigi. Õpetajad viitasid, et ekraanimeedia tarbimine tekitab lastes näiteks huvi võõrkeelte vastu, kuid soosib reaalsete seosteta keeleõpet. Lapsed suudavad nimetada mitmesuguseid võõrkeelseid sõnu, kuid neil puuduvad reaalsed seosed emakeelsete samatähenduslike sõnadega. Õpetajate vestlusringis tuli korduvalt jutuks ka temaatika, mis pole lastele eakohaselt mõistetav, kuid mida siiski agaralt matkitakse. Lasteaias väljendub see agressiivsetes mängudes ja seksimängudes. Samuti märkavad õpetajad ekraanimeedia negatiivseid füüsilisi kõrvalmõjusid ja laste puudulikke sotsiaalseid oskusi.

Ekraanimeedia positiivsete mõjutustena tajusid õpetajad seda, et laste silmaring on avaram, õppimisvõimalused kättesaadavamad ning lastesaadetes õhutatakse lapsi meisterdama, laulma ja vastastikku mänge õpetama.

Televiisori- ja arvutijutud lastega ehk kuidas olla meediakasvataja Kindel on see, et meedia positiivne mõju ei realiseeru ilma täiskasvanu juhendamiseta. See ei tähenda, et täiskasvanu peaks pidevalt lapse kõrval televiisorit vaatama ja arvutis toimuvat kommenteerima. Küll aga võiks täiskasvanud aeg-ajalt lastega meediateemal vestelda – rääkida nende lemmikutest, mis neid nähtu puhul lõbustab, kurvastab või hirmutab ning mida nad tahaksid nähtud ja kuuldud asjadest rohkem teada. Laste meediamaailma tundmaõppimine aitab märgata tekkivaid ohte, olgu need soovimatud eeskujud või interneti vahendusel tekkivad sobimatud kontaktid võõrastega. Juba üsna väikesed lapsed on internetis mängides tajunud, et mängukaaslasteks kutsutakse neid ühismängudes siis, kui kasutada täiskasvanute maailmas mõjusaid nimesid nagu „musike”, „tibuke” jms. Mängu pääsemiseks on juba 7-aastased lapsed valmis näitama end ka vastassugupoole esindajana.

Uurimus** laste ekraanimeediat puudutavatest arusaamadest ja tähelepanekutest viitab sellele, et laste meediakogemused on väga emotsionaalsed. Meediateemalised vestlused 5–7-aastaste lastega jõuavad sageli vaimude, zombide, kummituste, koletiste ja muu hirmutavani, mis on tekitanud vestlusringis osalejates vahel nii tugeva hirmutunde, et jutt tuleb viia teisele teemale. Poisid kipuvad idealiseerima kangelasi, kes peksavad ja tapavad. Ebatavaline pole seegi, et lapsed räägivad oma hirmudest ja sellest, kuidas nähtu nende unenägudesse jõuab. Poiste ja tüdru-

kute meediahuvid ja -eelistused on juba maast-madalast üsna erinevad ning sugupoole stereotüüpide kujunemisele aitab meedia kaasa juba väikesest peale. Milline on mehelik mees ja naiselik naine ning kuidas ta käitub, jõuab lasteni sageli just meediapiltide ja ‑sõnumite vahendusel.

Arutlemine kui põhiline meetod Meediakasvatuse korraldamise põhiliseks meetodiks peetakse arutlemist. Meedia sisu on alati mitmeti tõlgendatav ning iga inimene võibki nähtust ja kuuldust oluliseks pidada erinevaid külgi. Ka kahjuliku meediasisuga kokkupuutumine ei avalda kõikidele lastele ühesugust mõju.

Laste hirmude valguses oleks hea arutleda, kas nähtu on tõeline või väljamõeldud ning mille alusel oleks võima-

Mängu pääsemiseks on juba 7-aastased lapsed valmis näitama end ka vastassugupoole esindajana. lik seda järeldada. Vestlused meedia sisust (uudistest, filmidest jms) ning teadmise kujundamine, et enamik asju, mida meedias näha saab, on lavastatud, aitavad kaasa meedia mõistmisele.

Meediaeeskujude positiivsete omaduste rõhutamine ning tähelepanu juhtimine sellele, kas rääkija kõne oli viisakas või ebaviisakas, aitab kujundada häid kombeid ja väärtushinnanguid. Täiskasvanu võiks mõelda ka sellele, et hoiakute, suhtumiste ja maailmapildi kujunemise seisukohalt saab ta teadlikult ekraanilt peegelduvate sõnumite mõju suunata – nähtule positiivseid kommentaare andes ja heakskiitu väljendades või vastupidi, ekraanil toimuvat laites. Korduvad kommentaarid stiilis „paras talle...” või „nõmedad...” kujundavad lapses hoiakuid teiste inimeste, rasside, rahvuste ja muugi suhtes. Seega saab täiskasvanu ekraanilt nähtut kommenteerides lapse maailmapilti ja suhtumisi kujundada.

Lastele sobilikku, eakohast ja harivat meediasisu valides ning seda kriitiliselt hinnates saab täiskasvanu meedia võimalikke mõjusid suunata. Meediaga üksi jäetud laps ei suuda nähtus-kogetus veel iseseisvalt orienteeruda ning selle positiivne potentsiaal jääb kasutamata. ■

* Lasteaiaõpetajate fookusgrupp-intervjuud viidi läbi novembris 2009 EDUKO projekti rahastatud analüüsigrandi „Meediakasvatus Eesti alushariduse institutsioonides” (Nr 30.2-10.2/1276) toel. ** K. Vinteri poolt 5–7-aastaste lastega fookusgrupp-intervjuudena hetkel läbiviidav uurimus „Meedia väljendused eelkooliealise lapse igapäevaelus”.

märka last / sügis 2010 15

vä ä r t u s e d

Kas inimesed on tõesti televiisorikastis?

Tekst: Deivi Pard, Vääna lasteaia-algkooli lasteaiaõpetaja, TLÜ kasvatusteaduste magistrant

M

eediamaailmas on palju sellist, mida näevad nii väiksed kui ka suured, kuid millele me enam ammu tähelepanu ei pööra. Kipume unustama, et suuremat osa nähtavast/kuuldavast laps ei mõista. Laste kommentaarid ja tähelepanekud tunduvad meile naljakalt naiivsed, neil tekib küsimusi stiilis „Kas inimesed tõesti istuvad televiisorikastis?”. Uute teadmiste omandamisel armastame kasutada väljendit „puust ja punaseks”.

Lapse meediateadlikkuse kujundamisel näib see olevat vältimatu, sest valdkond on tihti abstraktne isegi täiskasvanutele.

Tuleb meelde juhtum, kui laps kartis kinos suurel ekraanil näidatavat kummitust. Ema rahustus, et see on väljamõeldis, ei kõlanud lapsele üldse veenvalt. Laps nägi ju konkreetset asja oma silmadega, mis sellest, et multifilmis.

Me ei pruugi taibata lapsele öelda, et multifilm on kellegi fantaasia põhjal joonistatud lugu. Samas ei pruugi eelkooli­ ealisele lapsele ka ütlemine midagi tähendada.

On erinevaid viise, kuidas muuta abstraktsed asjad lapsele mõistetavaks. Tihti tuleb väga palju lihtsustada ja nähtus väiksemateks mõisteteks lahti harutada. Antud juhul otsustas ema selgitada ja näitlikustada mõisteid „lugu”, „väljamõeldis” ja „joonisfilm”. Pärast igakülgset arutlemist ja mängimist leidis laps, et nüüd võiks filmi uuesti vaatama minna.

Teemasid, mida oleme lastega arutanud: • saate tegemisel osaleb palju inimesi ja kõiki polegi ekraanil näha; • on väga erinevaid saateid: jutusaated, filmid, uudistesaated, animafilmid jms; • saate alguses või lõpus tutvustatakse saates osalejaid ja tegelasi, ka neid, keda meie ekraanil ei näe; • trükimeedias polegi kõik lood uudised, vaid ka seal on palju reklaami.

16 märka last / sügis 2010

Meedianähtuste näitlikustamiseks sobivaid tegevusi: • Lastega saab voolida erinevaid asju ja tegelasi ning hiljem nendega mõnd süžeed lavastada/mängida. Võimaluse korral võiks lapse esitust pildistada või filmida. Nii tekib lapsel ettekujutus multifilmide ja filmide tegemisest.

• Poemängus ja koduriiulist lauamängu valides saab juhtida tähelepanu reklaami omadustele ja eesmärkidele.

Püüa kiita mõnd asja teistele veenvalt! Kui teha seda nii, et laps seda mõistab, hakkab ta ka meedias reklaamitavasse kriitilisemalt suhtuma. Näiteks võib lapsevanem kiita lihtsat juurviljasalatit ülepaisutatult, nagu tehakse tihti reklaamides. Seni võivad lapsed arvata, et „reklaamipaus on saates osalejatele puhkuse andmiseks ning ekraani ei saa ju lihtsalt mustaks jätta”.

• Laste tähelepanu võib juhtida erinevatele saateliikidele. Lastele võib jutusaadete seas jääda hoomamatuks, et uudised tähendavad uut teavet. Lõbus on lasta lapsel ise uudiseid „lugeda” või intervjueerida mõnd pereliiget jutusaate tarvis.

• Tehnikavahendite (fotoaparaat, videokaamera) kasutamisel selgineb arusaam sellest, kuidas inimesed televiisorikasti saavad!

• Avastusrõõmu võib pakkuda teadmine, et meedial on mitmeid vorme: raadio, trükiajakirjandus ja televisioon.

Erinevate osade (pildid, uudised, reklaamid) leidmine trükimeediast ja nendest omakorda millegi loomine võib tekitada huvi lugemise vastu ja vähendada televisiooni osakaalu lapse meediavalikutes.

Laste arvamusi kuulates ja kommenteerides avaldub ka nende arusaam meediast. Vastused võivad meid vahel üllatada. Kindlasti saab aga teada, milliseid teemasid võiks lapsega rohkem arutada. Ning mis peamine – neis tegevustes tunneb laps, et teda on märgatud ja tema mõtteid väärtustatakse. ■

Facebooki kontot!

Minu 8aastane laps tahab kangesti teha endale Facebooki kontot.

Ma ise ei pea seda õigeks. Kardan, et ma ei suuda kontrollida, kellega ta Facebooki vahendusel suhtlema hakkab ja mida see võib kaasa tuua. Kuidas oleks õige talitada? Kas lubada tal teha konto või mitte?

Vastab Meelike Saarna, Perekeskuse Sina ja Mina perenõustaja ja -koolitaja

Kui laps midagi tahab, siis võiks ehk kõigepealt kuulata tema põhjendusi.

Lihtsalt „ei” öelda on kõige lihtsam, aga omavahelistele suhetele on alati parem, kui erimeelsustest saab rääkida. Võiksite last ärgitada arutlema, mida Facebooki konto talle tema arvates annab, miks see võiks tore olla, samuti seda, mis võiks juhtuda, kui tal kontot ei ole jmt. Alles siis, kui olete lapse põhjendusi mõistnud, võiksite rääkida oma seisukohtadest: miks teie seda ei poolda, mida pelgate, mis võiks olla need hullud asjad, mis ehk võivad juhtuda jms.

Seesugune kõnelemisjärjestus on soovitatav mitte seetõttu, et teie arvamus kuidagi vähem tähtis oleks. Asi on lihtsalt selles, et kui laps midagi nii väga tahab, võime selle kohta öelda, et tal on probleem. Ja esimene abistav käitumine sel puhul on mõistev ja tähelepanelik kuulamine.

Rääkimise käigus probleemi paine väheneb, pealegi on teie mõistev kuulamine ja juuresolek lapsele väga olulised.

Rääkides saab ta ka ise paremini aru, mida ja miks ta tegelikult tahab.

Väga oluline on see teave aga ka teile. Millest laps tegelikult puudust tunneb, igatsedes Facebooki kontot? On see lihtsalt „et teistel on” või võib soovi taga olla midagi muud?

Kui lapse eakohased materiaalsed ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, kui tema ellu kuulub parasjagu mängimist ja kohustusi, rõõmustamist ja leppimist, armastust ja hoolimist, lähedust ja üksiolekuvõimalust – siis peaks tema elu olema tasakaalus. Probleemid tekivad, kui tasakaal paigast nihkub. Tänapäeva lastel on

üks kindel koht, kuhu põgeneda, kui nad oma eluga midagi peale hakata ei oska: see on netiavarus.

Pealtnäha on tegu ju turvalise maailmaga: laps pole seal kunagi üksi (isegi kui on üksinda kodus), tal on seal sõbrad (kuigi ta enamasti ei kohtu nendega reaalselt), ta suhtleb täitsa vabalt (kuigi tegelikkuses võib olla kohmetu ja sõnaaher).

Ega selles kõiges olegi midagi halba, kui kohtumised kontol jäävad mõõdukuse piiridesse, kui lisaks virtuaalsele maailmale on lapsel ka reaalsed sõbrad ja mis eriti oluline – reaalsed vanemad. Kindlat kodupõhja ei kõiguta naljalt miski. Seni, kuni lapsel on usaldussuhe oma vanemaga, ei saa temaga midagi hullu juhtuda.

Teie ja teie lapse usaldusliku jutuajamise tulemus võib ka olla, et laps ei tahagi Facebooki kontot – ta tahab hoopis teid, teie aega ja teie tähelepanu. Võib- olla on tal olemas nii teie aeg kui ka teie tähelepanu – sel juhul saate teha konto asjus kokkuleppeid, mis kummalegi sobivad.

Mõistagi peab lastele rääkima internetiavarustes varitsevatest ohtudest, kuid kogu aeg peab meeles pidama, et laps ei pruugi nende ohtude reaalsust tajuda. Vanem on ikka see, kes vastutab. ■ Artikkel on ilmunud Hasartmängumaksu Nõukogu toel.

märka last / sügis 2010 17

Küsimus-vastus

Tahan ka

ajalugu

Lasteaiaõpetajate koolitus ajapeeglis

Foto: erakogu

Tallinna Ülikooli Sotsiaaltöö Instituudi professor Taimi Tulva meenutab lasteaiaõpetajate koolitust eelmise sajandi lõpukümnenditel ja heidab põgusa pilgu tänapäevale. Minevik kajastub ka tänaste lasteaednike koolitamistrendides ja lasteaiaõpetajate töömustrites.

L

asteaednike koolitamine sai alguse Tallinna Ülikoolis 1967. aastal, kui pedagoogika ja psühholoogia kateedri juures avati koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala. Hiljem toodi eriala algõpetuse kateedrisse ja iseseisvana alustati 1974. aastal. Nendest aegadest kuni 1991. aastani oli ka minu õppejõukarjäär seotud koolieelse peda­ googika ja psühholoogia erialaga. Hiljem võeti kasutusele alushariduse mõiste, mis kätkeb endas kogu koolieelset perioodi. Luuakse ju esimestel eluaastatel vundament arengule. Lapsepõlv ei lõpe, kui algab elukaare uus etapp, vaid uus lisandub lapsepõlvele, tuleb selle kõrvale.

1970. aastad Väga olulised on kahtlemata persoonid, kes on mõjutanud eriala kujunemist ja tudengite vaimsust. Eriala esimene juht oli dotsent Paul Kees – õppejõud, teadlane, tõlkija,

18 märka last / sügis 2010

erudiit. 1970. aastatel hakati tähelepanu keskmesse tooma laste kooliküpsuse temaatikat. Üliõpilased koostasid arvukalt lõputöid, kasutati standardiseeritud teste ja viidi läbi vaatlusi lasteaedades. Seda uurimismeetodit kasutatakse tänapäeval vähe. Hakati otsima seoseid laste intellektuaalsete, füüsiliste ja sotsiaalsete arengunäitajate vahel.

Tähtsustati lapse sotsiaalset kooliküpsust ja arutleti lapse tervikarengu küsimusi. Rõhutati esimese seitsme eluaasta tähendust kogu hilisemale elule.

Mõistagi ei saa eriala arengut vaadelda lahus Eesti ühiskondlik-ajaloolisest taustast. 1970. aastad tähendasid majanduslikku ja kultuurilist seisakuaega, stagnatsiooni.

Ka tookordses instituudis süvenes poliitilis-administratiivne kontroll ja nõuti mõnede õppeainete vahendamist vene keeles. Kuna tegemist oli nn pehme erialaga, siis erilisi piiranguid meile ei tehtud. Tõsi, lasteaedades töötasid segarühmad ja nendes töötamise metoodikat siiski oma

õppuritele selgitasime. Õpetasime eriala venekeelset terminoloogiat ja aeg-ajalt tuli aruandeid Moskvasse saata.

Vene keele oskuse kujunemisele pandi samuti rõhku.

1979. aastal tuli kateedrisse tööle noor psühholoog Voldemar Kolga, kes aitas kaasa üliõpilasteaduse edendamisele. Vilkalt haakus ta kateedri uue temaatika – mängu analüüsiga. Korraldasime toona heal tasemel rahvus­ vahelise konverentsi, kus arutati väikese lapse mängu arendamist. Kõlama jäi mõte, et mäng on esmajoones suure inimese, kasvataja töö, et aidata luua mängukeskkonna rikastamiseks tingimusi.

1980. aastad 1980. aastate keskel hakkas jää sulama, Nõukogude Liit oli jõudnud kriisini. Alushariduse arengut mõjutas ühiskonna areng ja selle etnilis-kultuuriline omapära. Koolieelsete lasteasutuste võrk arenes jõudsalt. Suur oli nõudlus akadeemilise koolitatusega lasteaednike järele. Eriala oli keskkooli lõpetanute seas populaarne ja konkurss võrreldes teiste erialadega tihedaim. Üleliidulistesse õppekavadesse oli võimalik teha mõningaid korrektiive ja seda kasutasime eesti rahvuskultuuri, rahvamängude ja rahvapäraste mänguasjade tutvustamiseks. Oli ime, et me saime selle kõigega hakkama. Praegu on laste mängus märgata väiksemat tähelepanu rahvuskultuuri elementidele. Mängukeskkonda rikastavad mitmekülgsed arendavad mänguasjad ja vana taaselustamine pole enam vajalikki. Vanemate, lasteaiaõpetajate ja teiste kasvatajate kõrvale on tulnud internet ja televisioon, infoajastu võlud ja valud. Tänase maailma infopaljusus toob lapsele hulgaliselt sotsiaalseid ja moraalseid vabadusi, aga ka pingeid ja riske.

Eelmiste põlvkondade lapsed olid tihedamas kontaktis oma vanematega, teadmisi saadi pigem koostegemise kui verbaalse selgitamise kaudu. Faktiteadmiste kõrval on teadupärast palju arenguruumi vaikteadmistel, mis pole formuleeritavad reeglitesse. Neid pigem omandatakse kui õpitakse. Säärased teadmised annavad suhetele vaimsuse ja sära. Nüüdisajal on taas tekkimas vajadus vaikteadmiste järele, kuna põlvkondade sidusus on nõrgenemas.

Kuna lahutuste arv ei näita kahanemise tendentsi, on laste huvides vaja arendada koostöövanemluse teemat.

Vanemad peaksid pärast lahutust olema koostöövalmid, vajaduse korral tegema kompromisse lapse heaolu ja arengu huvides. Tänapäeval on lapsed sageli tehnoloogia käsitsemisel (arvuti, internet) tublimad kui vanemad, muutub ka lapse staatus perekonnas. Sellega tuleb kõigil õppida kohanema.

Tänapäeval on märgata lasteaia tihedat koostegevust vanematega, kes räägivad innukalt kaasa laste arendamise, kasvukeskkonna täiustamise ja lasteaia infrastruktuuri teemadel. Aktuaalseks on nähtavasti majanduslanguse

tõttu kujunenud see, et suurtes lasteaedades on jäetud tööle vaid üks liikumis- ja muusikaõpetaja, kelle koormus on suur, ja nii ei suudeta lapsi nõuetekohaselt arendada. Laste­ aedadesse vajatakse ka logopeede, kuna laste kõneravi on väga vajalik, eriti koolieelsel perioodil.

Tõsised sotsiaalprobleemid on laste väärkohtlemine, narkomaania ja alkoholi tarbimine. Need probleemid on jõudnud juba lasteaedadesse. Kahjuks on võrreldes veerand­ saja aasta taguse ajaga pööratud aina vähem tähelepanu laste tervisekaitsele. Koolieelsetes lasteasutustes töötasid varem arstid ja õed, tehti tihedat koostööd vanematega ja terviskasvatust väärtustati.

Kuigi „elamise kunsti” õpitakse kogu elu, kujunevad käitumis- ja toimetulekumustrid siiski lapsepõlveaastatel.

Tähelepanu ja hoolt nõuavad vaimse tervisega seotud küsimused, kuivõrd lastel on üha raskem kohaneda ühiskonnas kasvavate pingete ja mitmetahuliste valikuvõimalustega.

Mäletan, et üliõpilasteadus oli meie kateedris heal järjel ja käisime koos tudengitega üliõpilaskonverentsidel üle kogu NSV Liidu. 1980. aastate lõpus hakkasime uurima rahvapäraseid mänguasju. Tudengid käisid mänge üles kirjutamas, temaatika lülitati ka uude õppe-kasvatustöö programmi. See on mõistetav, sest 1980. aastate lõpus tugevnes märgatavalt eesti rahvuslik identiteet. Rahvamängudest, rahvapärastest mänguasjadest ja rahvakalendri tähtpäevade tähistamisest valmis hulk aegumatu väärtusega lõputöid.

Neil aegadel hakati väärtustama loovtegevusi, muusikat, kujutavat kunsti, rütmilisust, mis õpetab tasakaalu.

Eetilised põhimõtted Eesti lastekaitsetöötajad koostasid 1995. aastal Tallinna Ülikoolis korraldatud pädevuskoolituse raames välja oma töö eetilised põhimõtted, mis pole täna­ seni oma väärtust kaotanud.

1. Võta töö lähtekohaks lapse huvid, kaitse lapse au!

2. Selgita lapsele tema õigusi ja kohustusi!

3. Suhtu igasse lapsesse kui kordumatusse isiksusse, võttes arvesse tema vanust, päritolu, arengutaset ja kasvukeskkonda!

4. Austa lapse tundeid, ära kuritarvita lapse usaldust. Hoia lapse saladusi, kui need ei ohusta last ennast või teisi isikuid!

5. Parim kasvukeskkond lapsele on kodu ja perekond, tee kõik selle nimel, et lapsele oleks tagatud turvaline kodu või siis leitakse talle uus kodu.

6. Tea, et lapsed ei sünni maailma probleemsetena, nad muutuvad sellis­ teks ebasoodsate kasvutingimuste tõttu.

7. Võta töö aluseks seadused, kuid ära unusta südametunnistust!

8. Ära otsusta lapse ja tema vanemate eest, vaid aita neid lahenduste leidmisel!

9. Täienda end pidevalt, tee koostööd ja suhtu endasse kriitiliselt!

10. Hoolitse oma tervise eest, sest vaid siis suudad olla kasulik nii oma klientidele kui ka lähedastele!

märka last / sügis 2010 19

ajalugu

Hakati üha enam mõistma last maailmas ja maailma lapses. Laps peab võima öelda „ei” – selle kaudu tunnetab ta iseennast ümbritsevas maailmas. Lapsel tuleb lasta kasvada individuaalse arengu tempos. Tänapäeval püütakse kõigi vahenditega arengut kiirendada, laps satub juba n-ö vundamendi rajamise ajal konkurentsi, mis toob kaasa varajase „robotistumise”. Vanemate ja õpetajate ootustele kõigest hingest vastamine võib murendada vaimset tervist.

Murrangulistel 1980. aastatel hakkasime kateedris uurima lasteaedade kujunemise ajalugu, teemast vaimustusid õppejõud ja tudengid.

1990. aaState alguSeS hakkaSid jÕuliSelt eSile tulema muutuSed kogu ühiSkonnaS, ka koolieelSeS pedagoogikaS ja pSühholoogiaS. Lasteaedade ajaloo uurimine oli keerukas ja nõudis kannatust, sest tookord oli suuri raskusi arhiivimaterjalide kättesaamisega. Töötati muuseumides ja intervjueeriti eakaid lasteaednikke. Koguti kasvatajate päevikuid, õppekasvatustöö plaane ja fotosid.

1980ndate lõpus läks areng juba õige tempokaks, hakkasime huvi tundma alternatiivpedagoogika vastu ja neid ideid ka tudengitele vahendama, tekkisid kontaktid Soome kolleegidega, oli võimalus käia konverentsidel ning õppereisidel Soomes, Tšehhis, Ungaris, Saksamaal, Soomes ja Rootsis. Õppereisidele võtsime peale kateedri õppejõudude kaasa ka praktikuid, kes hakkasid uuendusmeelseid ideid ellu rakendama.

Edasiliikumine saab toimuda vaid väsimatu õppimise kaudu. Mulle tundub, et alushariduse õppekavas võiks senisest enam käsitleda ühiskonnas toimuvat, anda tudengitele objektiivset teavet sotsiaalprobleemide kohta. On heameel, et tolleaegsete kolleegide tõekspidamisi on edasi

arendatud ja eriala on veenvalt tõestanud oma püsivust.

Tänases eelkoolipedagoogikas rõhutatakse lapsest lähtuvat kasvatust. See on ära unustet vana, pidasime seda juba veerandsada aastat tagasi enesestmõistetavaks.

1990. AASTAd 1990. aastate alguses hakkasid jõuliselt esile tulema muutused kogu ühiskonnas, ka koolieelses pedagoogikas ja psühholoogias. Aastal 1992 kirjutasin ajakirjas Haridus nii: „Koolieelse kasvatuse alaste uuenduste kõige üldisemateks lähtekohtadeks peame keskendatust lapse isiksuse arengule, hariduskorralduse demokratiseerimist ning hariduse sisu humaniseerimist. Püüdkem oma teadmisi ühtlustada maailmas omaksvõetuga, et kujuneks sulam olemasolevast ja uuest. Seeläbi vabaneme aastakümnete pikkusest isolatsioonist, ideoloogilisest stambist.”

Kateedri õppejõud hakkasid veel enam tähtsustama lapse kasvukeskkonna uurimist, lastekaitse küsimusi ja rõhutama lapsest lähtuvat kasvatust.

Laste ja noorte elu on tänapäeval väga mitmetahuline ja keeruline. Liiga kiirelt toimuvad muutused, millega ei jõuta kohaneda, ja uued väljakutsed lisavad lastes ebakindlust, ka hirmu tuleviku ees. Jätkuv infotulv võib muuta laste argielu ning sellega kaasnevad tunded võivad siirduda mängumaailma. See lisab uuenenud väljakutseid lastekaitsele ja lastekaitsetöötajatele, aga ka kõigile lapse kasvu ja kasvamist saatvatele inimestele. Psühholoog Voldemar Kolga kirjutas 2006. aastal: „Lastekaitse on ajas muutuv nähtus, mida konstrueerivad inimesed ise ehk siis teisisõnu ühiskond. Tegemist on sotsiaalse konstruktiga. Ei ole universaalset lastekaitset, sest lastekaitse sõltub ühiskonnast ja selle väärtustest.”

Lapsed elavad koos täiskasvanutega sotsiaalses keskkonnas, nad on aktiivsed ja loovad sotsiaalsed tegutsejad.

Meie ülesanne on nende arengut toetada ja selleks tingimusi luua. Püüdkem akumuleerida endasse teadmisi ja oskusi, mis aitavad muutustele vastata ja uusi väljakutseid vastu võtta. ■

“ajapeegel. kÕik on Seotud kÕigega.” (2010) Helika Saar, Lastekaitse Liit Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö professor Taimi Tulva sulest ilmus raamat „Ajapeegel. Kõik on seotud kõigega”.

Autor on töötanud 40 aastat Tallinna Ülikoolis, neist 13 aastat koolieelse kasvatuse kateedri juhatajana ja 17 aas­ tat sotsiaaltöö professorina, juhatades kaheksa aastat sotsiaaltöö eriala.

Teos kajastab koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala ning sotsiaaltöö eriala arengulugu aastatel 1970–2010. Raamatus sisaldub hulgaliselt intervjuusid nii vilistlaste, kolleegide kui ka Eesti ja välismaiste haridus­ ja kultuuritegelastega. Teos on vürtsitatud Eesti alushariduse ja sotsiaaltöö arengusse tänuväärselt panustanud persoo­ nide intrigeerivate mõtisklustega. Lisaväärtuseks on publikatsioonide ja juhendatud lõputööde nimistu.

Raamat pakub lugemislusti nii lasteaiaõpetajatele, sotsiaaltöötajatele kui ka tudengitele, aga ka kõikidele teistele teemast huvitatutele. See avardab silmaringi ning aitab mõtestada ühiskonna arengu võtmeküsimusi. Inspiratsiooni raamatu kirjutamiseks on andnud meid ümbritsev tegelikkus ja teotahtelised kaasteelised. Kinnistub teadmine, et „elu ei ole lugu, vaid lootus ja loomine”, millega kaasnevad alati loominguprotsessi võlud ja valud, aga ka otsimis­ ja leidmisrõõmud.

Raamatut saab osta Lastekaitse Liidu veebipoest www.lastekaitseliit.ee

20 märka laSt / SügiS 2010

Tekst: Merit Lage

Mida mäletame meie, täiskasvanud, oma lapsepõlves laagritest? Ööhäiret, pasteerimist, uusi sõpru? Tänapäeva laste kogemused on laias laastus sarnased. Paraku ei saa iga pere oma lapsele laagrivahetust lubada.

M

öödunud suvel osales projekti „Programmid Tallinna vaesuses elavate perede laste abistamiseks suvisel koolivaheajal linna­ruumis ja väljapool linnaruumi” raames Remniku õppe- ja puhkekeskuses üle 700 lapse. Lapsed täitsid pärast laagrit tagasisidelehe, kus nad andsid hinnangu laagris veedetud ajale. Meeldi­ vatest kogemustest märgiti kõige tihemini, leiti sõpru ja et mängiti kõikvõimalikke pallimänge. Paljud lapsed hindasid väga kõrgelt sotsiaalsete probleemide arutelule suunatud foorumteatri kogemust. Foorumteatri kaudu suhtlus­ situatsioonis osalemine paneb mõtlema ja annab tihti senistele elukogemustele uue vaatenurga. Mitmed lapsed pidasid oluliseks esinemist ja esinemishirmu ületamist.

Lapsed mainisid ka uusi kogemusi teisest rahvusest lastega suhtlemisel. Näiteks kirjutati tagasisidelehele: „Oli palju eestlasi, aga nad olid lahedad”, „Sain teada, et venelased on tegelikult väga toredad”. Mõni aga vastas, et õppis vene keeles ropendama. Laagris olek annab siiski põhjust

kujundada uusi positiivseid oskusi sõpradega suhtlemiseks ja uute praktiliste asjade õppimiseks. Samas leiavad lapsed laagris aega mõelda ka oma tavapärasest elust. Laste seas oli mitmeid, kes tundsid muret rahapuuduse, aga ka kurjuse, pettuse, kiusamise ja koolimurede pärast.

Valdavalt lahkusid lapsed laagrist kahjutundega, et laager läbi sai, ning sooviti tagasi tulla. Lapsed kirjeldasid oma kogemusi nii: „Kurb, tahaks siia kaheks nädalaks jääda; tahaks uuesti tulla; väga meeldis; igatsustunne; lahkun heade mõtete, tunnete ja kogemustega; igatsus, tahan siia jääda.” Mõnda last valdasid vastuolulised tunded: põimusid koduigatsus ja kahjutunne.

Remniku õppe- ja puhkekeskuse juhataja Kaja Vahari hinnangul õnnestus Avatud Eesti Fondi kriisiabiprogrammi toel teoks saanud laagriprojekt igati ning see andis lastele positiivseid kogemusi. Samalaadset programmi on võimaluse korral plaanis korrata järgmisel suvel. „Tuleval suvel tahaksime laagrikogemust pakkuda Tartumaa puudust kannatavate perede lastele,” ütles Kaja Vahar. ■

märka last / sügis 2010 21

vaba aeg

Tahaksin tagasi tulla!

haridus Keelekümblu­ sest võttis osa kogu pere: Olivia, Kerttu, Sirel ja Peeter.

Kirjanik Kerttu Soansi peres veetis kaks nädalat üheteist­aastane Narva tüdruk Maria. Keelekümblusena mõeldud päevadest sai hoopis keeleuputus.

Mida õppis Maria? Ja mida õppis kogemusest eesti pere?

2

nädalat

Mariaga

Miks otsustasid liituda projektiga „Eesti keel eesti pe­ res” ja võtta kaheks nädalaks oma perre vene tüdruk?

Esikohal oli soov panustada ka omalt poolt venelaste ja eestlaste lähenemisse ning mis võiks olla parem, kui teha seda eesti keele ja perekultuuri kaudu. Teiseks mõtlesin ka oma lastele, kes koolis vene keelt õpivad – neilegi kuluks ära n-ö elus vene keelega kokku puutuda. Kuigi eesti- ja venekeelsed inimesed elavad Tallinnas ju väga lähestikku, ei tea me vene peredest tegelikult suurt midagi. Keel määrab inimestevahelised suhted.

Missugused olid nõuded sinu perele? Kas teid kont­ rolliti ka mingil moel?

Peres, kuhu eesti keelt õppida sooviv laps läks, pidi

22 märka last / sügis 2010

Foto: Õnne Luha

kindlasti olema vähemalt üks temaealine laps. Maria, kes meie perre tuli, oli saanud just üheteistaastaseks. Kuna mul on üheksa- ja üheteistaastased tütred, siis oli see punkt täpselt täidetud. Vene keele oskus ei olnud oluline. Kuna minu abikaasa on väliseestlane, siis meie peres oskangi vene keelt ainult mina ja kaugeltki mitte heal tasemel.

Muidugi oli projektis osalemise eelduseks vastuvõtva pere hea tahe ja valmisolek kaheks nädalaks pühenduda, mis ei tähendanud küll seda, et elu pidi hakkama keelt õppiva külalise ümber tiirlema. Kuna selle projektiga kaasnes ka rahaline toetus (vastuvõtvale perele 4500 krooni ja lapse tasuta sõit kodust vastuvõtvasse perre ja tagasi), oli iseenesestmõistetav, et me käisime kontsertidel, vabaõhuetendustel ja kohvikutes. Kohvikutes, muide, lippas keele­

õpe eriti hoogsalt! Samuti oli vaja täita küllalt põhjalik ankeet ja võtta kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajalt kinnitus, et oleme usaldatav perekond lisalapse võtmiseks.

Suhtlesime pidevalt ka projekti korraldajate Urmo Reitavi ja Kristiine Vahtramäega, sest Maria esimesed päevad meie peres ei möödunud sugugi nii roosiliselt, kui oleks ehk esialgu arvanud. Urmo ja Kristiine käisid meil külas nii enne Maria tulekut kui ka siis, kui tüdruk oli meil.

Selle põhjal, kuidas meid kontrolliti ja toetati, julgen öelda, et ettevõtmine oli hästi läbi mõeldud ja turvaline nii keeleõppija perele kui ka vastuvõtjatele.

Esialgu võis ehk ette kujutada, et mis n-ö lisaturvalisust siis vastuvõtvale perele ikka nii väga vaja peaks olema, elu läks ju kodus edasi samamoodi nagu alati, lisandus ainult elevust, ringiliikumist ning sündmusi. Tegelikkuses selgus, et uue lapse tulekuga kaasneb palju emotsionaalseid ootamatusi, mis esimene kord sellises projektis osalejale võivad päris ehmatavad olla.

Kuidas kujutasid ette võõrast last peres: mis vastas ettekujutusele, mis läks täitsa teisiti?

Maria kohta oli tema ema kirjutanud, et ta soovib tulla eesti keelt praktiseerima ja hääldust parandama – oli ju tüdrukul tunnistusel eesti keel alati „5”. Tegelikkuses selgus aga, et Narvast pärit Maria ei oska eesti keelt üldse.

Kuna Narvas elab 1% eestlasi, siis ega ole ju kellegagi seda keelt rääkida… Niisiis ei olnud minu ehmatuseks tegu mitte keelekümblusega, vaid keeleuputusega, mis muide on ka üks keeleõppemeetodeid.

Samaealiste laste emana olin ette valmistatud, et Marial võib tekkida koduigatsus, kuid et see nii kirglikult väljendub – selleks ei olnud keegi valmis. Mariale vastu minnes ja bussijaamas korraks ka tema emaga kohtudes jäi mulje, et tegu on väga julge lapsega, kes näeb keelekümblusprogrammi kui üht põnevat seiklust. Maria oli terve, sportlik ja temas oli kohe tunda paljulapselise pere kasvandikele iseloomulikku iseseisvust. Maria peres kasvab kuus last.

Kui keelekümblusest keeleuputusse üleminek on metoodika ümbervalimine, siis koduigatsusega kaasnenud meeleolude suunamine oli tunduvalt keerulisem. Kas ei olnud Maria ema oma tütrele selgitanud, mis teda ees ootab, või ei olnud Maria küps seda enne olukorra tege­ likku lahtirullumist mõistma, aga teisel päeval teatas hommikunutuste silmadega tüdruk, et tal on asjad pakitud ja ta sõidab koju tagasi. Sellist võimalust projektis aga polnud… Olime kõik ehmunud, sest esimene päev möödus ju nii lõbusalt! Käisime mere ääres ja joonistasime ja mängisime lauamänge ja… nüüd siis selline lops! Lepingu järgi, millele Maria ema oli alla kirjutanud, polnud lapsel võimalik enne kaht nädalat koju minna ja kui ta peaks seda mõjuva põhjuseta (haigestumine vms) siiski tegema,

tuli saatval perel maksta trahvi. Niisiis oli tegemist sunnis­ maisusega.

Maria oli tõrges ja tujutu, minu lapsed ehmunud.

Urmo ja Kristiine sõnul olevat selline reaktsioon päris tavaline ja kolme-nelja päeva pärast pidi hea läbisaamine taastuma. Ja nagu nõiaväel, aga tõesti – neljanda päeva hommikul oli Maria sama rõõmus ja aktiivne laps nagu esimesel päeval ning mida päev edasi, seda lõbusamaks meil läks. Lahkumispäeval ütles Maria mulle: „See oli nagu üks päev.” Tundsime kõik, et järgmisel aastal võiks uuesti kokku saada – nüüd oleme juba tuttavad ja koduigatsuse kolm-neli päeva jääksid olemata.

Kuidas keeleõpe teie peres välja nägi: kas pühenda­ site sellele eraldi aega (sõnade õppimine, harjutused) või pidi keel n-ö ise külge hakkama?

Projektis ei eeldatud, et vastuvõttev pere tegeleks eraldi keeleõpetamisega, mingeid pedagoogilisi oskusi ega keeleõppealaseid teadmisi vaja polnud. Eesmärk oli, et venekeelne laps viibib eesti peres ning lisaks pidevale eesti keele kuulmisele ja kuulamisele osaleb ta eesti pere igapäevaelus.

Minu kui keelega töötava inimese jaoks oli projekt sedavõrd huvitav, et uurisin internetist erinevaid õpetamis­ meetodeid ja leidsin enda jaoks päris palju huvitavat. Näiteks Artigali meetod, mis põhineb lugude jutustamisel teatrile omaste vahenditega, viis mind mõttele siduda keel aistingutega. Õppisime näiteks omadussõnu, nimetades neid ja kuulates, kui hästi nad annavad edasi tunnet, mille

“Tegelikkuses selgus, et Narvast pärit Maria ei oska eesti keelt üldse.” väljendamiseks nad on loodud. Ja nii tegime paralleelselt eesti ja vene keeles. See oli põnev nii Mariale kui ka meie perele. Kuumal suvepäeval külmkapist võetud mineraalvett juues kuulasime, kas „külm” annab tunnet, mis vett juues kaasneb, paremini edasi kui „holodnaja” jne. See oli ülipõnev keelemäng ja usun, et uued sõnad, millega Maria Narva tagasi läks, mis talle tõesti meelde jäid, ongi pärit sellest mängust.

Tähelepanuvääriv on ehk veel ka see, et Maria eesti keele „5” polnud päris tühjale kohale kirjutatud, sest uusi sõnu teada saades oskas Maria päris hästi nendest lauseid moodustada – niisiis oli tal grammatikas kena põhi all.

Muidugi kasutasime ka kõigile tuttavaid keeleõppemeetodeid: joonistasime ja jutustasime joonistuse põhjal, kleepisime asjadele eesti- ja venekeelseid silte, sidusime kõik tegevused uute sõnade õppimise ja kasutamisega jms.

Mina kui ainus enam-vähem vene keelt oskav inimene

märka last / sügis 2010 23

haridus

meie peres olin Maria jaoks muidugi „ujumisrõngas” ja vahel, kui mind polnud, tuli tal hakkama saada tema jaoks täiesti umbkeelse seltskonnaga. Tundus, et ta sai hakkama!

Elame kortermajas, kus elab palju lapsi ja aias mängides võtsid kõik Maria omaks või vähemalt leppisid temaga.

Aknast nende mänge jälgides oli mul rõõm näha, kuidas Maria sportlikkus ja pealehakkamine ületas keelebarjäärid. Ta oli julge tüdruk ja koduigatsuse lakates oskas enda eest vägagi hästi seista.

Mida peaks eesti pere enne külalislapse võtmist läbi mõtlema?

Perretuleva lapse kohta ei tea ju keegi tegelikult suurt midagi, niisiis on kõige parem, kui ei hakataks looma ette­ kujutust, milline see laps olla võiks. Keskenduda võiks sellele, et see kaks nädalat, mis külalislaps peres keelt õpib, oleks sisustatud nii, et kõik tunneksid end hästi. Nii külaline kui ka oma pere. Kindlasti tuleks enne otsuste langetamist arutada ettevõtmist kõigi pereliikmetega, et oma lapsed ei tunneks end kõrvaletõrjutuna või keeleõppe­ vahendina.

kirja panna, mida tegite ja kus käisite. 4500 krooni kulus Maria siin olles kenasti ära: seda polnud vähe ja seda polnud ka palju, sobis täpselt.

Kas oskad kahenädalase kogemuse põhjal öelda, mil­ le poolest erineb eesti ja vene laste kasvatus?

Erinevuste kohta kasvatuses ei oska ma öelda. Mu meelest on ka eesti pered päris erinevad, kõik oleneb ju vanemate maailmavaatest. Aga kindlasti on erinevad toitumisharjumused. Maria armastas üle kõige pelmeene ja tuli välja, et kodus sööb ta neid iga päev. Lauakombed, üldine korra pidamine – sama, mis meil.

Mida Maria teie perele õpetas?

Konkreetselt õpetas Maria meile vene keelt, minule eriti. Palusin teda, et ta parandaks mind, kui vigu teen, ja ta tegi seda naudinguga – need olid ju tema kõrghetked ja vigu tegin ma päris palju.

Kuna meie kodu uksed on laste sõbrannadele alati lahti ja ka ööseks jäämisi tuleb päris tihti ette, polnud külalisega kooselamise õppetundi meil vaja, aga usun, et nii mõneski peres võis ka see üks lisaväärtus olla.

“Kaks nädalat on lühike aeg, aga

Kas suhtlemine Mariaga tõi esile midagi ka teie pere­ suhetes, millele enne ei osanud tähelepanu pöörata?

kogemus, mille külalislaps sellest

Nägin oma lapsi erineval viisil Mariaga suhtlemas ja see oli huvitav, rääkis nii mõndagi mu tütarde kohta. Ja minu isiklikule arengule tuli see kindlasti kasuks, jälgisin selle kahe nädala jooksul oma reageeringuid ja õppisin neid oskuslikumalt ohjama: külalislapse juuresolekul ei hakka ju enda lastega nii kergesti pragama. Ja tänulikkus oma abikaasa vastu kasvas – ta oli tõesti väga tolerantne ja rahulik, tegi kõike kaasa ka siis, kui tal oli tööasjadega kiire.

saab, võib olla väga oluline.”

Aja täpse planeerimisega ei teki päevadesse tühje jamis-me-nüüd-teeme-auke. Kaks nädalat on lühike aeg, aga kogemus, mille külalislaps sellest saab, võib olla väga oluline, ja just selle põhjal kujundab ta arvamuse eestlaste kohta üldse. Niisiis tuleks tunnetada vastutust, olla teadlik sellest, et see kaks nädalat oled sa n-ö näidis-eesti pere.

Kellele ei pruugi selline projekt üldse sobida?

Kindlasti peaks vastuvõtval perel olema üksteise ja külalise jaoks aega. Keelt õppima tulnud last televiisori või arvuti ette istuma panna ei ole selle projektiga kooskõlas.

Sa pead teadma, et küllaltki suur toetusraha ei ole mõeldud mugavamaks äraelamiseks, vaid võimalikult mitmekülgsete kogemuste pakkumiseks.

Oluline on, et peresisene läbisaamine oleks hea, et oldaks avatud ja huvitatud. Pole tähtis, kas vastuvõtvas peres kasvatab lapsi üks või kaks vanemat, oluline on, et perekond elaks tervet, üksteist toetavat elu ja esindaks kodumaist kultuuri. Et poleks pahandusi ja hääletõstmisi.

Need, kes ehk loodaksid külalislapse võtmisega kahe nädalaga kergelt lisaraha teenida, peavad pettuma. Kuigi rahakasutuse kohta pole vaja esitada tšekke ja muid väljaminekuid tõendavaid pabereid, tuleb küllaltki detailselt

24 märka last / sügis 2010

Mis Maria eesti keelest võiks tulevikus saada? Kui palju talle tegelikult sellest kõigest kasu oli?

Huvitav oli see, et ka kaks Maria venda olid keelekümblusprojekti haaratud, niisiis võiks loota, et ehk nad kodus proovivad natuke omavahel eesti keeles rääkida.

Siiski arvan, et üle paari päeva sellega ei jännatud ja need paarkümmend sõna, mis suvel õpiti, jäävad varjusurma, ootama uut olukorda, kus eesti keelt lihtsalt peab rääkima. Kogu elu Narvas käib aga vene keeles, ka telekanalid on otse Venemaalt, mis tähendab muu hulgas Eesti kohta käiva info kallutatust.

Näen, et selle projekti tegelik pluss ei ole seotud niivõrd eesti keele õppimisega kui eestlaste tutvustamisega: näed, tegu polegi venelasi vihkavate natsidega, vaid täiesti toredate inimestega, kelle jaoks rahvusel pole ilma inimeseta mingit tähtsust. ■ Küsis Sirje Maasikamäe

pere Ksenia Grozdova peab füüsikat puuetega inimes­ tele sobivaks alaks: “Ei pea kogu aeg suhtle­ ma ja saab oma­ ette nokitseda ja mõelda.”

Ksenia: mulle meeldib väga õppida!

Tekst: Ille Grün-Ots Fotod: Virge Viertek, erakogu

Aasta 2007. Ksenia Grozdoval on vahva nudi siilipea, sest tal oli hiljuti operatsioon. Ta on natuke häbelik, aga kui kõnelema hakkab, siis tundub ta arukam kui tavaline 17aastane. Ta räägib puhast eesti keelt, kuigi nime järgi võiks ka muud arvata. Tüdruk õpib ametikoolis informaatikat ja arvutigraafikat ning omandab ka keskharidust. Ujumistrenn neli-viis korda nädalas. Maletrenn.

Aasta 2010. Nüüd, kolm aastat hiljem vestleme Ksenia ema Innaga Tallinnas Eesti Seljaajusonga ja Vesipeahaigete Seltsi noorte- ja nõustamiskeskuses Kelluke, Ksenia on aga Inglismaal Manchesteri Ülikooli ühikatoas. Enne suve pole Kseniat koju oodata. Õnneks on Skype.

Ksenia sünd: elulootust palju ei ole Esmapilgul on Grozdovid täiesti tavaline tubli pere. Kui Ksenia meditsiiniline diagnoos ja kõik sellest johtuv välja arvata. Tüdruk sai sündides kaelatrauma, järgnes kolmteist päeva reanimatsiooniosakonnas, elulootust suurt ei antud. Diagnoos: vesipea ehk „vesi peas” ehk hüdrotseefalus, kreeka keeles Hydrocephalus. See tähendab olukorda, kus haiguse, trauma või väärarengu tõttu on häirunud ajuvedeliku ööpäevane ringlus ning imendumine organismi (normaalselt uueneb ajuvedelik ööpäevas kolmekordses mahus). Piltlikult öeldes: ajuvedelik ei mahu pähe ära.

Ajuvedeliku üleküllusest hakkavad lapse pea mõõtmed suurenema, peaaju siserõhk läheb kõrgeks ja peaaju elutege­ vus on tõsiselt pärsitud. Kui seda ei ravita, järgneb kriisiseisule surm.

Ksenia ravi tähendas šunteerimist, st kehasse istutatakse spetsiaalne torusüsteem, mis juhib liigse ajuvedeliku peast keha muusse piirkonda (tavaliselt kõhuõõnde). Ajuvedelik imendub kõhus läbi soolt katva limaskesta vereringesse ning neerudest läbitulnuna pissitakse see põie kaudu välja.

Paraku on šunt nagu implantaat, mis võib puruneda või rikki minna. Šundi eluiga on keskmiselt kaheksa-üheksa aastat, selle kõhuõõnde viivat toru tuleb vahetada ka lapse kasvades – muidu ei ulatu toru enam kõhuõõnde. Ka šun-

di klappe, mis asuvad peas, tuleb aeg-ajalt vahetada. Kõik see „remont” ja varuosade vahetus tähendab operatsioone, operatsioone, operatsioone. Too kolme aasta tagune siilisoeng oli Ksenial just pärast järjekordset klapivahetust kasvanud – opi ajaks aetakse pea ju nulliga paljaks.

Ksenia – nutikas titest saadik Ksenia sünd oli planeeritud. Üksteist kuud enne tüdruku sündi sai õnnetult surma Ksenia vanem vend Anton. Poiss oli toona üheksa-aastane. Nüüd, 21 aastat hiljem on ema Inna nõus sellest rääkima. „See oli rumal õnnetus. Ei olegi

Tüdruk sai sündides kaelatrauma, järgnes kolmteist päeva reani­ matsiooniosakonnas, elulootust suurt ei antud. kedagi süüdistada, ainult neid logusid autosid, mis tollal, 1989. aastal ringi sõitsid. Ühel sellisel tuli mingi jubin sõidu pealt küljest ära, lendas suvalises suunas ja sattus minu poja pähe... Lapsed mängisid turvalises hoovis lihtsalt palli... Isa jõudis kohale kohe pärast õnnetust ja nägi kõike

märka last / sügis 2010 25

pere

seda õudust pealt. Ega me keegi pole sellest siiani lõpuni üle saanud. Aga mina otsustasin selsamal momendil, et sünnitan veel ühe lapse,” räägib Inna aastatetagustest sündmustest. Räägib täiesti rahulikult, aga silmis peegeldub hetkeks suur kurbus.

Et Ksenia on kõigest hoolimata üks ütlemata nutikas laps, seda teadis ema kohe. „Et kolmenädalane laps tunneb inimesed ära, peale minu ka raviarsti, ja väljendab oma emotsioone – sellist asja just väga tihti ei juhtu,” meenutab Inna.

Ksenia oli poolteist kuud vana, kui tehti šundioperatsioon. Kahekuuselt sai tüdruk esimest korda haiglast koju. „Algas enam-vähem normaalne elu. Muidugi, omad

„Iga laps on rõõm ja õnn. „Olla” tähendab olla õnnelik vaatamata sellele, milliseid ootamatuid pöördeid elu sulle toob.” piirangud olid, last tuli jälgida, arstide käest aeg-ajalt nõu küsida, aga ikkagi... Tegelikult oli seis isegi väga hea: Ksenia hakkas pooleaastaselt sõnu ütlema! Käima hakkas ta seevastu küll natuke hiljem kui lapsed tavaliselt. Aga meie peres ei tunne keegi, et me oleks millegi pärast õnnetud.

Me oleme nii õnnelikud, et Ksenia toona ellu jäi, et me saime sellise toreda lapse,” on ema asjade käiguga rahul. „Kas olla või mitte olla... Iga laps on rõõm ja õnn. „Olla” tähendab olla õnnelik vaatamata sellele, milliseid oota-

„Meie peres ei tunne keegi, et me oleks millegi pärast õnnetud. Me oleme nii õnnelikud, et Ksenia toona ellu jäi,” ütlevad vend Aleksander, ema Inna ja isa Sergei.

26 märka last / sügis 2010

matuid pöördeid elu sulle toob, „mitte olla” – sõbrutseda ainult sõbrannaga, kelle nimi on „depressioon”,” lisab naine.

Iseseisev õppija Põhikoolis oli Ksenial päris keeruline. Vesipea diagnoosiga lapsi kimbutavad teistest rohkem kõikvõimalikud viirused ja muud tõved, mis sunnivad palju puuduma. Sestap õppis Ksenia enamiku põhikooli ajast kodus, täiesti iseseisvalt. „Mulle meeldib õppida ja et ma olen kogu aeg seda iseseisvalt teinud, võin vist mida iganes omal käel selgeks õppida,” arvab Ksenia. Muide, lugema, kirjutama ja arvutama hakkas Ksenia juba viieselt. Tollal suuresti tänu kuus aastat vanemale sõbrannale, kellega kooli mängiti. Ja ei ole vist keeruline arvata, kumb oli õpilane ja kumb õpetaja ...

Edasi tuli ametikool, kus koos informaatika ja arvutigraafika õppimisega sai ka keskhariduse.

Arvutigraafika valik oli täiesti loogiline – omal ajal käis Ksenia kunstikoolis. „Aga kunstikool jäi male­trenni tõttu pooleli,” tuleb jutu sees juhuslikult välja veel üks Ksenia lemmiktegevus. Kooli lõpetas Ksenia loomulikult ainult viitega.

Juba ametikooli ajal oli Ksenia surmkindel, et kavatseb edasi õppima minna. Mida ja kuhu, ei teadnud ta päris kindlalt. Küll aga teadis ta, et vahet pole, mis keeles õppida: Ksenia saab suurepäraselt hakkama nii eesti, vene kui ka inglise keelega.

Eelmisel aastal sai niisiis kool läbi ja tuli otsustada.

Ja Ksenia otsustas... füüsika kasuks! „See on puuetega inimestele minu meelest päris sobiv ala, ei pea kogu aeg suhtlema ja saab omaette nokitseda ja mõelda,” põhjendab

Ksenia valikut.

Miks ta läks välismaale õppima? „Ma ei ole õpetaja tüüp, aga Eestis õppides lõpetad tõenäoliselt ikka kooliõpetajana,” arvab Ksenia.

Et tervis kippus jukerdama, otsustas tüdruk aasta õppimises vahele jätta, nii jäi rohkem aega ka koole valida ja dokumente saata. „Et Inglismaal saab oma andmeid esitada interneti kaudu, saatsingi need viide ülikooli.

Cambridge’is jõudsin viimasesse vooru, aga lõpp läks kehvasti, sest see oli täpselt šundiklapi vahetuse aeg,” kirjeldab Ksenia Inglismaa saaga algust. Manchesteri Ülikooli aga võeti tüdruk vastu. Tingimusel, et ta käib esimese aasta n-ö nullkursusel. Õppimiseks on vaja raha. Ksenia võttis Inglismaal õppe­laenu, seal on tingimused ülisoodsad. Ja avaldas muljet ka Tallinna Vanalinna lionsitele, kes määrasid Kseniale üksmeelselt 12 000kroonise stipendiumi. Ksenia tegi avalduse ka Eesti riigile, et kodumaa osa haridusest kinni maksaks. Seadus lubab seda, aga ametnike praktikas pole väidetavalt keegi sellist asja üritanud. „Nad siiski veel mõtlevad ja äkki ikka saab natuke raha,” loodab Ksenia kogu perega.

Inglismaal saavad kõik õppijad ka tervisekindlustuse.

Seega saab tüdruk seal uue šundi, mida on hädasti tarvis.

Eestis seda hetkel nii ruttu kui vaja kahjuks ei saa.

Suur vend Sass Vend Aleksander oli viiene, kui Ksenia sündis. „Poiss oli nii kurb, et õde oli nii kaua haiglas – ema oli ju selle pärast õnnetu ja venda ka enam ei olnud,” meenutab Inna. Aga Sass on hoolitsenud väikese õe eest kogu elu – nii nagu varem oli teda hoidnud vanem vend. „Poisid olid kogu aeg kahekesi käest kinni, tänaval vaatas Anton, et noorem vend auto ette ei satuks,” meenutab ema ammuseid aegu. „Sass isegi ütles meile paar aastat tagasi, et emme-issi, ärge solvuge, ma armastan teid väga, aga Kseniat ma armastan rohkem,” on Inna õnnelik oma laste läheduse üle. Ema usub, et oma osa on ka selles, et nemad isaga ei sundinud poissi kunagi õde hoidma-valvama: „Meie meelest peavad vanemad nii kaua, kuni nad on võimelised, ise oma lapsega hakkama saama. On see nende süü või mitte, et laps on teistest pisut erinev, pole üldse oluline. See lihtsalt on nende laps.”

Sass, kes on juba 25, on parasjagu oma välismaa sõitudelt tagasi. „Ajas oma asju Inglismaal ja Saksa­maal, noorte inimeste asi, aga praegu elab jälle meiega koos. Ja tundub, et tema meelest on jube hea jälle kodus olla! Meil ka! Ega tal kerge pole olnud, Sassil on kõrvadega hädad. Ja mingil hetkel, kui ta õppis tehnikakoolis elektroonikat, määrati poiss kursust kordama – liiga palju puudumisi haiguse pärast ja üks aine puhta tegemata. Siis Sass ütleski, et, ema, ma lihtsalt ei pea vastu. Õppida teist korda esimese

„Mulle meeldib õppida ja et ma olen kogu aeg seda iseseisvalt teinud, võin vist mida iga­ nes omal käel sel­ geks õppida,” arvab Ksenia, kes praegu õpib Manchesteri Ülikoolis.

kursuse Tolstoid ja Dostojevskit – tema ei suuda. Aga suutis, ja praegu on kõik hästi. Ma olen kogu aeg arvanud, et kui laps jaksab iseseisvalt õppida, siis on kõik hästi. See kehtib kõigi mu laste kohta!” ütleb Inna. Õpihimuline ema Ksenia ei käi ainsana peres ülikoolis: ema Inna õpib kolmandal kursusel sotsiaaltööd! Kuni Ksenia kooli lõpuni oli Inna kodune. „Isa muidugi rabeles nii, kuidas oskas ja suutis, et pere hakkama saaks. Rikkaks me ei saanud, aga elatud saime küll,” räägib Inna mehest suisa ülivõrdes.

Siis aga hakkas Inna kuidagi iseenesest Seljaajusonga ja Vesipeahaigete Seltsi asju ajama. Nõustamiskeskuses Kelluke saab Innalt abi igaüks, kel mure mingite arstipaberitega või vaja infot puudega inimeste tegevuse kohta. Et ka palgalist kohta ja allkirjaõigust saada, peab aga kõrgkooli paber ja kohaliku omavalitsuse tahe olema. Seni teeb Inna oma tööd vabatahtlikuna. Tõsi, just äsja võttis ta mujal vastu ka poole kohaga töö. Ja nüüd jagab end kahe koha vahel. ■

Trenn ja eneseületamine Ksenia hakkas ujumas käima juba kolmesena. Miks just ujumine? Šunt seab spordiala valikul oma piirid, ei mingit hüppamist-jooksmist. Kümneaastasena jõudis tüdruk oma hea arsti Ann Paali soovitusel treener Õnne Pollisinski juurde. Siis algas tõeline trenn, neli-viis korda nädalas. Pärast operatsioone tuli koormust muidugi natuke vähemaks võtta. Muidugi osales Ksenia võist­ lustel küll Eestis, küll välismaal. Tõsi, võistlused olid invasportlaste omad, aga eneseületamisel pole ju vahet, arvavad nii tütar kui ka ema. Ringisõitmine avardas tüdruku silmaringi ka kõvasti, ta sai elukogemust ja kasvas oskus elus edasi jõuda.

Inglismaal tahab Ksenia ujumisega jätkata ja ootab praegu vastust inva­ trennirühma saamise kohta. Kooli ujulas käib ta omaette ujumas praegugi, sest lihased vajavad liigutamist. Ja maletrenni leidis tüdruk ka juba üles.

märka last / sügis 2010 27

k a svat u s

Karistamise alternatiivid Tekst: Kadri Järv-Mändoja,

Gordoni perekooli koolitaja perekeskus Sina ja Mina Foto: Scanpix

Lapsevanematega kasvatusviiside üle arutledes tuleb üsna sageli välja, et igati sobilikuks peetakse kas või natuke last karistada.

Karistamise all peetakse silmas lapse jaoks millegi olulise äravõtmist või ähvardamist, üsna tihti ka tutistamist ja laksu andmist. Usutakse, et hirm paneb lapse vanemat austama.

28 märka last / sügis 2010

Karistamise põhjused Karistamise põhjenduseks tuuaksegi peamiselt kartust, et äkki kaob kontroll ja võim lapse üle ning laps ei allu enam. Karistades loodetakse lapsele õpetada ka põhjusetagajärje seoseid – igale ebameeldivale teole peab järgnema ebameeldivus, siis saab laps aru, kuidas käituda ja jätab selle meelde.

Paraku on nende kahe põhjenduse taga pigem vanemate teadmatus, et on olemas ka tõhusamaid viise, kuidas lapsele õpetada teistest lugupidamist ning vältida ülekäte minemist. Ei teata ka ühte lapse arengu põhitõde – laps jäljendab vanemaid. Kui vanem lööb last või kasutab muul moel võimu, teeb laps sageli järelduse: kui sulle mõne inimese käitumine ei meeldi, siis sa võid teda lüüa, alandada või temalt midagi ära võtta. Ta ei pruugi seda käitumist jäljendada kodus, küll aga koos teiste lastega olles.

Lisaks teadmatusele on vanemad sageli väsinud ja lootuse kaotanud. Mitmeid kordi on proovitud n‑ö heaga ja see pole midagi muutnud. Kui muud enam teha ei osata, siis loodetakse abi karistamisest. Enamasti on pärast karistust muutused vanemale igati meelepärased – laps kuuletub ja pole enam probleemi. Nii arvataksegi, et ju ta siis sai aru, mille eest karistati. Eriti veel siis, kui karistusele eelneb pikk vestlus teemal miks ja mille pärast. Igati loogiline ju, laps peab aru saama! Mõni laps on muidugi pärast karistamist vihane ja trotsi täis, kuid enamasti see möödub.

Kahjuks ei tea vanemad tõsiasja, et last alandav käitumine (mida karistamine on) võtab ära ühe väikse killukese lapse eneseaustusest ja -hinnangust. Tagajärjed ei paista kohe silma ning laps on vanemaga enamasti kuulekas ja tore. Küll aga võib sellisest lapsest tulevikus saada ebakindel ja endaga rahulolematu täiskasvanu, kelle eesmärk on olla teiste meele järele. Karistamise häda ongi selles, et kahju, mida lapsele tehakse, ei pruugi kohe välja paista. Selline laps ei pruugi ka täiskasvanuna tunnistada, et tegelikult oli karistamine väga alandav. Öeldakse, et karistati asja eest.

Tegelikud tunded ja solvumine on ka inimese enda eest peidus, sest kuidas sa ütled, et vanem käitus halvasti.

Kas karistamisele on alternatiive?

Enamasti peavad vanemad alternatiiviks vestlusi lapsega stiilis „Ole hea laps ja ära enam nii tee, sest muidu juhtub sinu või teistega midagi”. Karistust kasutavad vanemad teavad ka seda, et sellised vestlused ei vii tõesti mitte kuhugi ja on lõputud. Räägi nagu seinaga ja abitus aina kasvab.

Lastega neil teemadel rääkides olen aru saanud, et nii karistamise kui ka lõputute vestluste puhul saab laps aru, et ta on halb laps, kuid miks, seda mõistetakse umbmäärasemalt. Laps ei saa aru, mida vanem tegelikult tunneb, mõtleb ja vajab. Nii uskumatu, kui see ka paljudele täis-

kasvanutele ei tundu, tahavad lapsed vanematele ikkagi meeldida ja nende vajadustega arvestada.

Selge suhtlemine ehk mina-sõnum Tõhus alternatiiv karistamisele on mina-sõnum ehk vanem väljendab selgelt ja lühidalt, miks talle lapse käitumine ei meeldi ja kuidas see vanemale mõjub. Vanem ei räägi, kuidas lapse käitumine last ennast või kedagi kolmandat mõjutab. Vanem ütleb seda, mis talle vanemana ei meeldi ja kuidas see talle mõjub. Muidu ei saa ju laps teada, miks vanem tegelikult pahandab.

Näiteid: • „Kui sa jätad koolitööd tegemata, siis õpetaja helistab mulle ja ma pean kooli minema. See on minu jaoks piinlik ja tülikas.”

• „Kui sa lubad õhtul kell 10 koju tulla, aga ei tule ja telefonile ka ei vasta, siis olen ma väga mures ning ei saa magama minna. Ma lihtsalt ei jää magama ja olen hommikul väga väsinud.”

Korduva ebameeldiva käitumise puhul tuleks laps appi kutsuda ja koos mõelda, mida teha.

• „Kui sa väikevenda lööd, siis ta hakkab karjuma ja mul kulub palju aega tema rahustamiseks. Ma olen sellest väsinud.”

Korduva ebameeldiva käitumise puhul tuleks laps appi kutsuda ja koos mõelda, mida teha. Lapse käsutamine ja käitumisjuhiste etteandmine ei lase lapsel oma käitumise eest vastutust võtta ning siis pole lootust, et miski muutuks.

Näiteks: • „Kui sinu asjad on elutoas laiali, siis nad jäävad mulle ette. Ma teen sulle märkuse ja me hakkame tülitsema. Ma olen tülidest väsinud ja tõesti ei tea, mida teha. Mõtleme koos, mida me peame tegema, et selliseid ebameeldivusi ei juhtuks.”

Alati aga ei pruugi mina-sõnumist piisata, sest laps hakkab protestima. Mis siis teha?

Aktiivne kuulamine vastupanu leevendusena Aktiivne kuulamine tähendab, et vanem peegeldab lapsele tagasi tema pahameelt ja trotsi.

Näiteks: Vanem: „Kui sa jätad nõud lauale, siis ma pean neid koju tulles koristama ja see on väga tüütu. Ma olen väsinud ja tahan, et köök on korras.”

märka last / sügis 2010 29

k a svat u s

Laps vihaselt: „Aga mina ei jäta ju. Venna jätab ka, kui koolist tuleb. Need ei ole minu nõud”.

Vanem (kasutab aktiivset kuulamist): „Sulle tundub, et ma olen sinu suhtes ebaõiglane ja see vihastab sind.”

Laps veidi rahulikumalt: „Nojah, miks mina pahandada saan, mul ju ainult vahel jäävad mõned asjad laiali.”

Vanem (kasutab aktiivset kuulamist): „Sinu meelest

Üsna tihti võib juhtuda ka nii, et mida rohkem vanem karistab, seda enam trotsi täis on laps ning seda enam pahandusi ta korraldab. olen ma sinuga ilmaasjata kuri. Hmm, aga ma olen tõesti nende nõudega hädas ja õhtuti väsinud. Mul oleks väga hea meel, kui nõud oleks juba nõudepesumasinas ja mulle meeldiks, kui sa mind aitaksid.”

Vahel ei aita ka see. Miks küll?

Kahjuks on üsna sageli vanema ja lapse suhe muutunud karistamise tõttu liialt konfliktseks. Osa lapsi on autoritaarse kasvatuse korral alluvad ega osuta vastupanu ja vanemale tundubki, et kõik on korras. Üsna tihti võib juh-

30 märka last / sügis 2010

tuda ka nii, et mida rohkem vanem karistab, seda enam trotsi täis on laps ning seda enam pahandusi ta korraldab.

Sellisel juhul ei pruugi ka mina-sõnumid kohe aidata, sest puudub vanema ja lapse vaheline usalduslik ning lähedane suhe. Vanem peab palju rohkem vaeva nägema, et suhteid muuta. Sellisel juhul tuleks last aktiivselt kuulata ja rääkida, et kuigi varem tundus karistamine hea mõttena, siis nüüd ei taha seda enam teha. Soovitus on tegelikult väga lihtne. Samas seda ellu viia on keeruline, sest pahameelt on nii vanema kui ka lapse poolt ja rahulikuks kuulajaks jääda on väga keeruline. Aga proovida tuleks ikkagi.

Kui ise enam ei oska Kui ise enam ei oska, siis tuleks otsida abi. Lapsevanemaks olemine on üks keerulisemaid ja vastutusrikkamaid asju üldse. Enamasti kasvatame oma lapsi nii, nagu meid ennast on kasvatatud. Kui on kogetud autoritaarset ehk karista­misel põhinevat kasvatust, siis on raskem ka ennast muuta. Tark vanem otsib aga abi, et lapsevanemaks olemist õppida või nõu küsida. ■ Küsi nõu ja loe!

• Foorum lapsevanematele www.sinamina.ee • Th. Gordon “Millist last tahate teie?”, Väike Vanker 2003 • J. Juul “Sinu tark laps”, Väike Vanker 2010

k asvatus

Tekst: Erki Korp, Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja Fotod: Tallina Laste Turvakeskus

Turvakodu aitab lapsi

Igal aastal satub sadakond last Tallinna Laste Turvakeskuse Nõmme tee keskusesse, sest nad on pahuksisse läinud alkoholi või narkootikumidega.

märka last / sügis 2010 31

k a svat u s

S

el sügisel on taas suurenenud laste arv, kes süstivad heroiini, tarbivad erinevaid narkootikume ja on väga keerulise perekondliku taustaga.

Tallinna Laste Turvakeskuse Nõmme tee keskus on tegutsenud alates 20. septembrist 2000. Meie keskuse sihtgrupp on 10–17-aastased lapsed ja noored, kes on alkoholi- ja narkootikumisõltuvuses. Iga inimese organism on erinev, mistõttu on ka uimastist sõltuvusse sattumine erinev. Seega ei maksa arvata, et uimastid oleks „nõrgemad” või „tugevamad” või „vähem ohutumad”.

Kindlasti on oluline, et iga lapsevanem jälgiks, millega ta laps tegeleb ja kellega suhtleb. Mingite muutuste või kahtluste korral lapse käitumises tuleb otsida abi kooli vastavatelt spetsialistidelt või linnaosa lastekaitsetöötajatelt, kes oskavad last ja peret aidata. Võib ka pöörduda otse meie keskuse poole.

Nagu allolevast tabelist näha, on keskuses kümne aasta

Meie keskuse sihtgrupp on 10–17-aastased lapsed ja noored, kes on tõsised alkoholi või narkootikumide tarbijad. jooksul viibinud 666 last ja kui lisada korduvalt keskusesse sattunud lapsed, siis on arv 760. Tabeli viimases lahtris on näha ka keskuse kohtade lisandumine aastate jooksul.

Eestikeelseid lapsi on 32% ja venekeelseid 68%. Kui eestikeelsete korduvate klientide ehk uuesti meie keskusesLapsi Nõmme tee keskuses Aasta

Lapsi kokku (koos kor­ duvatega)

Laste arv ilma kordu­ vate klien­ tideta

Eestikeel­ sete laste arv ja kor­ duvad

Venekeel­ sete laste arv ja korduvad

Kohtade arv keskuses

2000

39*

36

6/0

30/3

16

2001

47

40

4/0

36/7

16

2002

84

65

14/3

51/16

34

2003

84

76

22/2

54/6

34

2004

85

74

22/3

52/8

34

2005

62

58

17/0

41/4

30

2006

61

50

17/1

33/10

30

2007

51

47

14/1

33/3

30

2008

84

76

33/4

43/4

40

2009

93

76

39/6

37/11

40

2010

70**

68

32/0

36/2

48

Kokku

760

666

220/20

446/74

----

* laste arv 20.09–31.12.2000 ** laste arv 01.01–20.09.2010

32 märka last / sügis 2010

se sattunud laste arv on ca 9% laste koguarvust, siis korduvate venekeelsete laste näitaja on ca 17%.

Tallinna Laste Turvakeskus on Tallinna linnavalitsuse hallatav hoolekandeasutus, mis on spetsialiseerunud sõltuvusprobleemidega laste aitamisele. Turvakeskuse Nõmme tee keskuses on 48 kohta: kaks 12-kohalist osakonda tüdrukutele ja kaks 12-kohalist osakonda poistele.

Laps elab keskuses 10–12 kuud ja koolikohustust saab täita nii eesti- kui ka venekeelne laps.

Lastel aidatakse erinevate meetoditega üle saada alkoholi- ja/või narkosõltuvusest. Eelmisel aastal sai turvakeskuse Nõmme tee keskusest abi 93 last: 47 tüdrukut ja 46 poissi, peaaegu pooled lastest olid eestikeelsed (46), pooled venekeelsed (47). Alkoholisõltuvusega oli 67 ja narkosõltuvusega 26 last. Enamik lastest (60) oli 15–17aastased. Paljud neist on kogenud erinevat liiki vägivalda.

80% lapsevanematest käivad oma lapsi vaatamas ning teevad probleemide lahendamiseks koostööd ka meie keskuse psühholoogidega. Turvakeskusse sattunud laste arv jagunes linnaositi järgmiselt: Mustamäe 23, Põhja-Tallinn 21, Lasnamäe 21, Kristiine 11, Kesklinn 8, Nõmme 6, Haabersti 3, Pirita 0.

Lilleküla keskus, Tallinna vanim turvakodu Tallinna Laste Turvakeskuse alla kuulub ka 14-kohaline Lilleküla keskus (3–17-aastased), kust sai 2009. aastal abi 115 last: 61 poissi ja 54 tüdrukut. Peamisteks probleemideks olid hulkurlus (21,7%), kodused probleemid (13,9%), vanema/hooldaja haigus (13%), elukoha puudumine (8,7%), kodune hoolimatus (7,8%), perevägivald (7%), alkoholijoove (6,1%).

42,6% lastest tõi kohale politsei, 27% tõid lastekaitsetöötajad, 13% tõid vanemad ning 7% lastest tuli ise.

47,8% lastest viibis turvakodus kuni nädal, 27% viibis 1–4 nädalat, 13% viibis 1–3 kuud ja 12,2% viibis 4–6 kuud.

3–6-aastaseid lapsi oli 23, 7–14-aastasi oli 57 ja 15–17aastasi oli 36.

Lilleküla turvakodust lahkus koju 63,5%, keskuses oli aasta lõpus sees 11,3% lastest, teise hoolekandeasutusse suunati 10,4%, lastekodusse (asenduskodusse) 6,1%, hooldusperre 3,5%.

Kõige rohkem lapsi oli Lasnamäe linnaosast (22), Põhja-Tallinnast (21), Mustamäelt (14), Kesklinnast (12), Kristiinest (9), Nõmmelt (5), Piritalt (4). Ülejäänud 24 last olid Eestimaa teistest piirkondadest, n-ö hulkurid.

Tallinna Laste Turvakeskuse Lilleküla keskus on Tallinna vanim turvakodu, mis tegutseb juba 1993. aasta sügisest. Pikki aastaid oli Lilleküla keskuses 16 kohta, kuid ruumid olid sellele arvule natuke kitsad ja 2006. aastal vähendati keskuse kohtade arv 14-le.

Viimastel aastatel on turvakodus viibivate laste arv vä-

Turvakeskuses saab käia ka muusikatoas.

Pildil on tuntud trummar Reigo Ahven koos ühe turvakeskuse lapsega.

henenud, olles aastas umbes saja lapse ümber. Võrdluseks: 1994. aastal oli turvakodus 224 last, 2000. aastal 214 ning vahepealsetel aastatel jäi arv 150 ja 200 vahele. Kadunud on tänavalapsed, samuti on vähenenud hulkumised ehk juhuslikult turvakodusse sattuvate laste arv. Pigem satuvad Lilleküla keskusse lapsed, kellel on kodused probleemid: vanem või hooldaja on haige, puudub elukoht, kodus valitseb hoolimatus ja perevägivald, vanemad on alkohoolikud jms.

Ei ole võimalik väita, et lapsi on rohkem mingis kindlas kuus: mõnikord on lapsi rohkem jaanuaris, teinekord jälle septembris-oktoobris.

Põhiosa turvakodusse sattunud lastest on 7–14-aastased, 17 tegevusaasta jooksul moodustavad nad 59% kogu laste arvust. See tähendab, et nende puhul on vaja peale lastekaitse- ja sotsiaaltöö tegeleda ka kooliprobleemidega, mis nõuab head professionaalset ettevalmistust ka Lille­ küla keskuse personalilt.

Lilleküla keskuses töötab 16 inimest. Keskust juhib Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja asetäitja. Keskuses töötab täiskohaga psühholoog, poole kohaga meditsiiniõde ning 10 sotsiaalpedagoogi ehk kasvatajat, kes töötavad graafiku alusel ka nädalavahetuseti, öösiti ning riiklikel pühadel. Majas on ka kaks täiskohaga kokka ja koristaja.

Iga juhtumi võtmeisikuks on turvakeskuse juhataja asetäitja, kes korraldab igast probleemist lähtuvalt tööd nii linnaosade lastekaitsetöötajate, lapsevanemate, politsei, haiglate, koolide kui ka teiste lapse võrgustikku kuuluvate isikutega. Psühholoog töötab lastega, kes jäävad keskusesse kauemaks kui nädal. Meditsiiniõde selgitab välja laste tervisliku olukorra ning arstiabi vajaduse. Sotsiaalpedagoogid õpetavad, kasvatavad ja arendavad turvakodus elavaid lapsi nende igapäevases elus, ka koolitöös. ■ Lisainfo: www.lasteturva.ee

Lapsi Lilleküla keskuses Aasta

Lapsi kokku

Vanus 7–14

Enim lapsi kuus

1993*

40

12

nov 24

1994

224

96

sept 44

1995

171

76

aprill 32

1996

173

103

jaan/okt 33

1997

174

99

märtsis 38

1998

166

90

sept/okt 33

1999

189

114

sept 43

2000

214

151

jaan 45

2001

140

107

juuni 34

2002

197

149

okt 42

2003

141

95

aug 28

2004

156

97

juuli/dets 30

2005

150

85

aug 45

2006

126

63

jaan 27

2007

99

55

jaan 27

2008

94

53

mai 24

2009

115

57

aprill 24

2010 **

73

57

juuni 31

Kokku

2642***

1559

* alates 1993. aasta oktoobrist ** 26. oktoobri 2010 seisuga *** See arv on statistika järgi, st detsembri osa lapsi loetakse jaanuaris uute lastena, seega tegemist on korduvate laste nime­ dega. Tegelik arv ilma korduvateta on 2457.

märka last / sügis 2010 33

raha

Rahamaa väikesed kodakondsed Tekst: Veronika Kalmus, Tartu Ülikooli meediauuringute professor Foto: Scanpix

Tänapäevases tarbimisühiskonnas puutuvad lapsed varakult kokku raha ja ostlemisega. Kuivõrd oluliseks peavad Eesti lapsevanemad laste oskust rahaga mõistlikult ümber käia ning kuidas võiks aidata lapsi rahamaal kindlamini orienteeruda?

T

änavu kevadel viis uuringufirma YouGov Zapera Sampo Panga tellimusel Eesti 5–7- ja 8–9-aastaste laste vanemate hulgas läbi internetipõhise küsitluse laste taskuraha ja materiaalsete hüvede, rahalise kirjaoskuse ning meediatarbimise teemadel . Küsitleti 300 koolieeliku ja 300 algkooliõpilase vanemaid, võrdselt nii emasid kui ka isasid. Varem on samasugused uuringud tehtud ka Skandinaavia maades, Iirimaal ja Põhja-Iirimaal.

Kas vati sees kasvamine?

Uuringust selgus, et Eesti laste käsutuses on küllaltki palju materiaalseid hüvesid. Enamusel on jalgratas, paljudel on oma tuba, mobiiltelefon, lemmikloom ja internetiühendusega arvuti (vt joonis 1). Peame küll arvestama, et tegemist

Joonis 1. Eesti laste materiaalsed hüved (%).

90 88

Jalgratas 66

Oma tuba

69

45 46

Lemmikloom 40

Mobiiltelefon Televiisor omas toas

88

31 33

Oma arvuti inter- netiühendusega

25

iPod või MP3mängija

16 14

Mängukonsool

11

Stereosüsteem Oma arvuti ilma internetiühenduseta

35 35

27 17

5 4 0

10

20

30

40

50

8-9-aastased

34 märka last / sügis 2010

60

70

5-7-aastased

80

90

100

oli internetipõhise uuringuga, mistõttu küsitletud lapsevanemad olid tõenäoliselt mõnevõrra paremal järjel kui Eesti lastega pered keskmiselt.

Kui võrdleme tulemusi teiste riikide näitajatega, võime teatud mööndustega järeldada, et Eesti laste elustandard ei jää Põhjamaade laste omast nii palju maha kui Eesti elustandard Skandinaavia riikide omast tervikuna. Võrreldes teiste riikidega on meie 8–9-aastaste laste hulgas kõige rohkem mobiiliomanikke (meie 88% lähedale küünivad üksnes Soome lapsed 85%-ga), ka internetiühendusega arvutite ja lemmikloomade omamise poolest on Eesti lapsed esimeste seas.

Samas on meie algkooliõpilaste hulgas võrreldes Skandi­naavia ning Iiri ja Põhja-Iirimaa eakaaslastega oluliselt vähem neid, kellel on oma tuba. Ilmselgelt ongi Eesti lapsevanemate jaoks jõukohasem ja hõlpsam osta lapsele tehnoloogilisi vidinaid ja soetada talle neljajalgne sõber kui võimaldada perele suuremat eluaset. Meie eripära põhjusteks võivad olla ka ühiskonnas valitsev mobiili- ja interneti­vaimustus ning asjaolu, et paljud lapsevanemad püüavad asjade ostmise ja lemmiklooma võtmisega korvata vähest aega, mida on võimalik pingsa töötamise kõrvalt lastele pühendada.

Kas võiksime oletada sedagi, et lastele maksimaalseid materiaalseid hüvesid võimaldades püüavad Eesti lapsevanemad kogu hingest järeltulijaid rahamuredele ja kokku­ hoiuvajadusele mõtlemisest säästa? Selgub, et nii see ei ole.

Rahajutt käib iga päev Suur osa Eesti vanematest räägib sageli oma lapsega rahast ja selle kulutamisest. Küsitlusele eelnenud kuul kõneles lapsega taskurahast või millestki, mida laps soovib saada, 85% koolieelikute ja 92% algklassiõpilaste vanematest,

kusjuures enamik neist tegi seda uuringule eelnenud nädalal. Võime isegi parafraseerida üht tuntud laulusalmi: rahajutt käib iga päev iga lapsevanema suus.

Võrreldes Skandinaavia maade ja Põhja-Iirimaaga räägivad Eesti lapsevanemad oma lastega rahaasjadest mõnevõrra sagedamini. Selle põhjuseks on tõenäoliselt asjaolu, et Põhjamaade näol on tegemist heaoluriikidega, kus on olulisemal kohal postmaterialistlikud väärtused, nagu inimestevahelised suhted ja vaba aeg. Tänu Põhjala riikide kõrgemale elustandardile on raha muutunud paljude inimeste jaoks enesestmõistetavaks nähtuseks, millest pole vaja väga sageli rääkida.

Uuringu üks üllatavamaid tulemusi oli sotsioloogilistes küsitlustes harvaesinev vastajate üksmeel: Eesti 8–9-aastaste laste vanematest leidis 100% ja 5–7-aastaste laste vanematest 98%, et on kasulik rääkida lastega rahast ja selle kulutamisest. Võrreldes teiste riikidega on Eestis rohkem neid lapsevanemaid, kes on täiesti veendunud selles, et las-

tel võiks olla raha ja selle kasutamise kohta rohkem teadmisi. Seegi näitaja kõneleb ühelt poolt raha ja materiaalsete väärtuste olulisusest, teiselt poolt aga lapsevanemate seas kujunevast arusaamast, et muude teadmiste kõrval on ka rahaline kirjaoskus ühiskonnas hästi hakkamasaamiseks vajalik.

Kes peaks aitama?

Peamise vastutuse laste rahalise kirjaoskuse arendamise eest võtavad lapsevanemad enda õlgadele. Peaaegu kõik Eesti lapsevanemad (95–96%) arvavad, et raha saamise ja kulutamise algtõdede õpetamine on eeskätt nende enda kohustus. Lapsevanemate arvates peaks olulist rolli mängima ka kool, seejärel ühiskond või valitsus ning pangad.

Võrreldes Skandinaavia maadega on Eestis mõnevõrra rohkem selliseid lapsevanemaid, kes leiavad, et on sobiv ja vajalik, et ka pangad võtaksid osa vastutusest selle eest, et kujundada lastes õiget suhtumist rahasse ja isiklike rahaas-

Peaaegu kõik Eesti lapsevanemad (95–96%) arvavad, et raha saamise ja kulutamise alg­tõdede õpetamine on eeskätt nende enda kohustus.

märka last / sügis 2010 35

raha

jade planeerimisse. Tervelt kolmandik Eesti 8–9-aastaste laste vanematest usub, et pankade initsiatiiv oleks kindlasti vajalik. Võimalik, et pärast laenubuumi ootavad inimesed pankadelt suuremat sotsiaalset vastutustundlikkust ning panustamist noore põlvkonna finantsteadlikkuse tõstmisesse.

vastavad arusaamad ja harjumused. Meie noort tarbimis­ ühiskonda iseloomustab kohati ikka veel lõplikult kustutamata nälg saavutada võimalikult palju materiaalseid hüvesid võimalikult lühikese ajaga, mis võib mõjutada ka laste tarbimiskäitumist.

Kuidas rahast rääkida?

Kopkas, see on raske saak Praegusel kriisiajal on lastest mõistlike tarbijate kasvataÜks võimalus lapsele rahaga ümberkäimise õpetamiseks mine igapäevaeluga vahetult ja möödapääsmatult seotud – on anda taskuraha. Veidi üle poole (59%) Eesti 5–7-aas- vajadus teha majanduslikult ratsionaalseid otsuseid saadab tastest lastest taskuraha ei saa, veerand (24%) saab kuni enamikku peresid igal sammul. Niisuguses olukorras on 100 krooni kuus. Kui laps läheb kooli, muutub taskuraha võimalik, et vanemad tahaksid lapsega rahaasjadest rääandmine enamiku lapsevanemate jaoks vältimatuks. Eesti kida pisut teisel moel kui senini. Tartu Ülikooli ajakir8–9-aastastest lastest ei saa taskuraha üksnes 22%, Skan- janduse ja kommunikatsiooni instituudi tudengite poolt dinaavia maades on niisuguseid lapsi mõnevõrra rohkem. korraldatud kvalitatiivsed uuringud on näidanud, et ükski Algklassiõpilaste taslapsevanem ei salli, kui laps kuraha pole kuigi suur – Eesti lastest paneb osa oma hakkab poes lunima või meie lapsed saavad keskstseene korraldama, samas taskurahast kõrvale, enamjaolt miselt 125 krooni kuus. lasevad nad end tihti mõÜldjuhul tuleb lapsel jutada palumisest või küsihoiukarpi, harvemini panka või taskuraha välja teenida – misest. teha koduseid töid, ena- vanemate kätte hoiule.

Lapsevanematele võiks masti koristada oma tuba soovitada arendada laste ja teha ära koolis antud kodused ülesanded. Eesti ja teiste rahalist kirjaoskust mitte niivõrd keeldude või piirangute riikide lapsevanemate kasvatuspõhimõtted taskuraha and- abil, vaid pigem arutluste ja mängude toel. Selleks võib insmisel on küllaltki sarnased. piratsiooni saada ka toetavatest materjalidest, nagu multiLapsed õpivad varakult raha säästma. Kolm neljan- filmidest ja arvutimängudest, mis aitavad rääkida lastega dikku 5–7-aastastest ja 69% 8–9-aastastest Eesti lastest rahaasjadest ratsionaalselt ja samas lapsepäraselt. Näiteks paneb osa oma taskurahast kõrvale, enamjaolt hoiukarpi, selgus Maarja Pajula bakalaureusetööst , et tuntud veebi­ harvemini panka või vanemate kätte hoiule (vt joonis 2). keskkonna www.lastekas.ee multifilm „Juss käib poes” aitas Samas leidub neidki, kes kogu oma taskuraha jooksvalt 8–9-aastaste laste vanematel analüüsida, kuidas nad lasteära kulutavad. Huvitav on tõdeda, et 8–9-aastaste seas on ga koos poes käies käituvad. Isegi need vanemad, kes ei niisuguseid lapsi kõige rohkem Eestis (27%), järgnevad pidanud filmi otseselt õpetlikuks, arvasid, et kui nad olekSoome lapsed (24%) ja väikesed rootslased (17%). Raha sid filmi näinud varem, oleksid nad käitunud avatumalt ja mittesäästmise põhjuseks võib olla taskuraha väiksus või seletanud lastele asju lahti, mitte piirdunud lühivastustega.

Lapsed pidasid multifilmi üldiselt õpetlikuks.

Sellest sügisest on lastele ja vanematele toeks ka eesJoonis 2. Taskurahaga ümberkäimine (%). tikeelne reklaamivaba veebikeskkond www.rahamaa.ee.

Vahva arvutimäng on lastele eakohane, lõbus, õpetlik ja 60 Kogub turvaline. Rahamaal seiklemine aitab lapsel mõista raha 49 hoiukarpi ja asjade väärtust, kulutuste planeerimise ja mõistliku tarbimise olulisust. Teiselt poolt pakub Rahamaa lapsevane14 Kogub male head võimalust lapsega koos interneti kasutamiseks 20 panka ja temaga nagu võrdne võrdsega rahaasjadest rääkimiseks.

Usaldusväärset ja arukat suhtlust lapse ja vanema vahel ei 9 Kogub vane- asenda miski. ■ 9 mate kätte 21

Kulutab jooksvalt ära

27

0

10

20

30

8-9-aastased

40

50

5-7-aastased

36 märka last / sügis 2010

60

70

1. ­ Uuringu tulemused on avaldatud aadressil http://www.sampopank.ee/public/Laste_finantsteadlikkuse_uuring_Sampo_Pank_ YouGov_Zapera.pdf 2. Pajula, M. (2008). Laste ja lastevanemate käsitlused tasku­ rahast. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut.

liiklusohutus

Urve Sellenberg Maanteeameti liiklus­ kasvatuse osakonnast rõhutab, et helkurit peavad kandma kõik inimesed olenemata vanusest.

Miks on vaja helkurit?

Foto: Scanpix

K

orralik helkur on auto lähitulede valguses nähtav juba 130–150 meetri kauguselt, kaugtulede valguses 300 meetri kauguselt ja autojuhile jääb piisavalt aega, et hoog maha võtta ja mööduda jalakäijast ohutult.

Millal tuleb helkur külge riputada?

November ja detsember on sellised kuud, kus maanteel või ka valgustuseta asulatänaval pimeda ajal liikuvad jalakäijad/jalgratturid kõige enam õnnetustesse satuvad. Tihti ei tea paljud linnainimesed, et helkurit on kohustuslik kanda ka linnatänaval, kus puudub valgustus. Tavaliselt on õnnetuse tagajärjed väga rasked, sest avarii toimub suurel kiirusel.

Kuidas tuleb helkurit kanda?

Helkur tuleks riputada maast umbes 50–80 cm kõrgusele, varruka külge või puusa juurde. Samal kõrgusel on ka auto tuled ja nii oled juhile kõige paremini nähtav. Veendu, et helkur paistab jope või mantli ääre alt välja. Ühe helkuri olemasolul tuleb see kinnitada keha sõidutee poolsele küljele, kuid parem oleks riputada helkur mõlemale poole.

Helkur peab olema nähtav igast suunast - nii eest, tagant kui külgedelt. Jalakäija ja jalgratturi märgatavust suurendab hele ja eredavärviline riietus.

Milline on hea helkur?

On kõvemaid ja pehmemaid, erinevat värvi, erinevast materjalist, läikivaid ja tuhmimaid, suuremaid ja väiksemaid helkureid. Kvaliteetse helkuri pakendil on СЄ-märk ja viitenumber EN13356.

Kui sa ei taha oma riidele haaknõelaga auku sisse torgata, võid varruka ümber kinnitada helkiva käepaela. Seda

saab vastavalt vajadusele kas ümber käe või jala kinnitada. Rippuvad helkurid kipuvad tihti näiteks ukse vahele kinni jääma ja ära tulema.

Lisaks on võimalik riietele õmmelda või kleepida helkur­paelu. Kuid neid tuleks pärast mitut pesukorda kontrollida - pehme helkurmaterjal võib aja jooksul tuhmuda. Helkuriga tuleks varustada kõik üleriided. Sellest pole kasu, kui jopel on helkur küljes, aga välja otsustad minna hoopis mantliga, millel helkur puudub.

Katseta!

Vaja läheb helkureid ja taskulampi. Vaata helkureid valgustatud ruumis ning jälgi, kuhu ja kuidas need on kinnitatud. Seejärel kustuta tuled ning pane helkuriga varustatud lapsed ruumi ühte nurka ja taskulambiga lapsed teise nurka. Kui taskulambi valguskiir suunata silma kõrguselt helkurile, peegeldub see helkurilt valgusallika suunas tagasi. Näed, kuidas helkur särama lööb, kuid helkuri kandja on endiselt pimedas varjus. Korda põnevat katset seni, kuni kõik su sõbrad on veendunud, et ilma helkurita pimedas liigelda ei tohi.

Nutikas leiutis 70 aastat tagasi sõitis teetööline Percy Shaw Inglismaal Nottinghamis pimedal valgustamata teel ja märkas teeservas kassi, kelle silmad peegeldasid autotulede valgust tagasi. Sealt tuligi nutikal mehel mõte valmistada helkivast materjalist abivahend, millega inimesed saaksid end pimedas autojuhtidele paremini nähtavaks teha. Percy Shaw patenteeris oma leiutise nime “kassisilmad” all. Maailma esimene helkur oli algselt marmorist klots..■

märka last / sügis 2010 37

l aSte ÕiguSed

HEA nõU lastega peredele

Fotod: Scanpix, advokaadibürood

tänavu juunis eesti advokatuuri, lastekaitse liidu ning eesti pangaliidu poolt algatatud heategevuslik nõustamisprojekt „hea nõu lastega peredele” on aidanud paljusid lastega peresid. abivajajad on saanud mõtlemisainet ja julgust vajalike otsuste tegemiseks.

muutused abikaasade vararegulatsioonis Helen Hääl, advokaat

1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus muutis peale teiste valdkondade ka abikaasade vararegulatsiooni.

Nimetagem eelmist seadust tinglikult vanaks seaduseks ning alates 1. juulist 2010 jõustunud seadust uueks seaduseks.

Põhiline muudatus on see, et koos abielu lahutamisega

38 märka laSt / SügiS 2010

tuleks lahendada ära ka poolte varalised suhted. Kui vana seaduse järgi ei omanud ühisvara jagamise puhul abielulahutamise aeg tähtsust, siis uus seadus seob ühisvara koosseisu abielu lahutamisega. Vana seaduse redaktsiooni järgi määrati ühisvara koosseis kindlaks abieluliste suhete lõppemise hetke seisuga. Uue ja kehtiva seaduse kohaselt moodustub ühisvara kuni abielu lahutamiseni. Seega kui pooled otsustavad lahku minna ning kolivad faktiliselt lahku, kuid formaalselt abielu ei lahuta, „tekib” ühisvara edasi.

Muutus ka abielu sõlmimise ja lahutamise menetlus: • abielu sõlmimiseks pädevad isikud on uue seaduse järgi vaimulik, perekonnaseisuametnik ja notar, • abielu lahutamiseks pädevad isikud on perekonna­ seisuametnik, notar ja kohus.

Alates 1. juulist on abiellujatel võimalik abiellumisavalduses valida, milline vararežiim on neile kõige sobilikum – varaühisus, vara juurdekasvu tasaarvestus või varalahusus.

Enne 1. juulit 2010 sõlmitud abielude puhul kehtib edaspidi varaühisus. Kui abikaasad soovivad üle minna juurdekasvu tasaarvestuse varasuhtele, saab seda teha aasta jooksul notari tõestatud teate alusel lihtsustatud korras.

Paremad teadmised lapsevanematele

Varaühisuse puhul kuulub vara mõlemale abikaasale

• Põhilised nõustamisteemad on perekonnaseisuküsimused ja sellega seotud probleemid, vanemate õigused/kohustused suhetes lapsega: lapse hooldusõigus/elukoht, elatisraha sissenõudmine, isa õigused, täiskasvanud lapsega seotud kohustused, vanemlike õiguste peatamine.

• Ühisprojekti „Hea nõu lastega peredele” eesmärk on tõsta lastega perede toimetulekuoskusi ning teadmisi perekonnaõiguse valdkonnas, samuti suurendada abivajava isiku võimalust saada riigilt õigusabi.

• Tallinnas on projektiga liitunud 14 advokaati, kaks nõustajat töötab Pärnus ja kaks Tartus.

• Tallinnas nõustatakse Eesti Lastekaitse Liidu infokeskuses igal kolma­ päeval kella 15–18, advokaat nõustab kolme eelnevalt registreerunud abivajajat.

• Tartus nõustatakse Advokaadibüroo Valge & Uiga ruumides igal kolma­ päeval kella 14–17.

võrdsetes osades ning vara käsutamine toimub üldiselt ühiselt (välja arvatud enda ja perekonna igapäevavajaduste rahuldamiseks tehtavad tehingud). Kui abiellujad abielu• Seoses 1. juulil 2010 jõustunud uue perekonnaseadusega muutus väga varasuhet ei vali, kohaldub neile varaühisus, mis vastab ulatuslikult kogu perekonnaõiguse regulatsioon ning projekt tutvustab ka senikehtinud vararežiimile seda. Advokaadid seletavad ka riigi õigusabi olemust ning selle taotlemi­ se võimalust, vajaduse korral aidatakse vormistada abitaotlusi.

Abielu kestel omandatud vara läheb ühisomandisse, moodustades ühisvara. Selle režiimi puhul ei kuulu ühisvara hulka abikaasade lahusvara, milleks on enne abiellumist kummagi abikaasa omandis olnud vara, abielu kuuluvad õigused ning vara, mis on omandatud tasajooksul kinke või pärimise teel omandatud vara, lahusvara arvestamisele mittekuuluva vara arvel. Tasaarvestamisele kuulub ka vara, mille abikaasa on põhjendamatult arvel omandatud vara ning isiklikud tarbeesemed.

Varaühisuse puhul lähevad ühisomandisse üldjuhul ära võõrandanud.

Vara jagamise korral jagatakse abielu kestel omandatud ainult õigused. Kohustused lähevad ühisvarasse juhul, kui need on tehtud perekonna vajaduste rahuldamiseks ja vara abikaasade vahel võrdselt ning abikaasa, kes on abivõetud perekonna huvides. Abieluvaralepinguga on või- elu jooksul vähem teeninud, saab teiselt abikaasalt nõuda rahas poole selle vara malik ühisvarasuhet piirata ja kokku leppida, et Tasaarvestamisele kuulub ka vara, väärtusest, mille võrra teine abikaasa on rohteatud esemed kuuluvad kem rikastunud. Näiühe abikaasa lahusvara mille abikaasa on põhjendamatult teks mehel oli abielludes hulka. Samuti saab abiära võõrandanud. eluvaralepinguga lõpeta250 000 krooni ja naisel da ühisvara suhte ning 200 000 krooni. Lahuvalida lahusvarasuhte või juurdekasvu tasaarvestamise tamise ajaks oli mehel vara 150 000 krooni võrra ja naisel varasuhte. Abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel (kin- 100 000 krooni võrra rohkem. Seega oli mehe vara juurdenisvara puhul tuleb teha notariaalne ühisvara jagamise kasv 50 000 krooni võrra suurem kui naisel, kel on nüüd kokkulepe), vaidluse korral jagab ühisvara kohus. Juhul õigus nõuda mehelt poolt varade juurdekasvu vahest ehk kui vaieldakse ühisvara jagamise üle, tuleb ka abielu lahu- 25 000 krooni. tus viia läbi kohtus.

Varalahususe puhul on mõlema abikaasa vara nende lahusvara ning abikaasad on varaliselt teineteisest sõltuVara juurdekasvu tasaarvestuse süsteemi kohaselt on mõlemad abikaasad abielu kestel enda poolt omandata- matud, lahusvaraga võib teha vabalt tehinguid teise abiva vara ainuomanikud ning võivad oma varaga teha tehin- kaasa nõusolekuta. Abikaasad võivad eraldi kokkuleppel guid teise abikaasa nõusolekuta, välja arvatud tehingud omandada vara kaasomandisse. Abikaasad peavad tegutperekonna ühise eluasemega. Tasaarvestamisele ei kuu- sema siiski ühiselt perekonna huvisid ja igapäevavajadusi lu enne abiellumist abikaasa omandis olnud vara, abielu rahuldades. kestel kinke või pärimise teel omandatud vara, abikaasale tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevad Elatise väljamõistmise regulatsiooni lisandus säte, milning riikliku ja kohustusliku pensionikindlustuse alusel le kohaselt on lapse isa kohustatud lapse ema ülal pidama

märka last / sügis 2010 39

LA S TE Õ IGU S ED

kaheksa nädalat enne ja kaksteist nädalat pärast lapse sündi. Kui ema ei ole raseduse tõttu või raseduse või sünnituse põhjustatud tervisehäire tagajärjel võimeline ennast ülal pidama, on isa kohustatud talle ülalpidamist andma kuni ema terviseseisundi paranemiseni. Sama kehtib, kui emal ei ole lapse eest hoolitsemise tõttu võimalik sissetulekut saada. Ülalpidamiskohustus algab varemalt neli kuud enne lapse sündi ja lõpeb lapse sünnist alates kolme aasta möödudes.

Samuti on seadusesse toodud n-ö moraalsed normid, mille kohaselt on vanem ja laps kohustatud teineteist toetama, teineteisest lugu pidama ning arvestama teineteise huve ja õigusi. Uue seaduse kohaselt on laps seni, kuni ta elab koos oma vanematega ja need teda kasvatavad või ülal peavad, kohustatud oma võimetele ja võimalustele vastaval viisil vanemaid koduses majapidamises abistama.

Elatis alaealisele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatist võib tagasiulatuvalt nõuda kuni ühe aasta eest enne elatise hagi kohtule esitamist. ■

Rohkem julgust ja pealehakkamist!

Elus ei lähe alati nii, nagu unistad – armastav abikaasa, lap­ sed. Elul on meiega tihtipeale omad plaanid. Nii juhtus ka mi­ nuga: olin 33-aastaselt kahe lapsega üksikema. Ma ei kurda, olen elult saadud ülesandega hakkama saanud: mul on kodu, töö ja minu kõige suurem vara, lapsed.

Laste isalt pole ma toetust saanud ja endal on kuidagi piinlik küsida. Kindlasti on palju minusuguseid, kes arvavad, et lihtsam on üksi hakkama saada, kui läbida kohtu kaudu keeruline ja närvesööv protsess. Mina sain targemaks pärast seda, kui käisin Lastekaitse Liidus nõustamisel (projekt, mida tehakse koostöös Eesti Advokatuuriga). Sain väga profes­ sionaalset ja head nõu. Elatisraha nõudmiseks polegi muud vaja, kui ID-kaarti ja internetti – nii lihtne see ongi. Kõik minu küsimused said vastuse. Tihtipeale jääb meil puudu julgusest, pealehakkamisest ja ka teadmistest, et oma õigusi jalule seada. Seetõttu ongi Lastekaitse Liidu ja Eesti Advokatuuri koostööprojekt abiks lapsevanematele, kes enam oma nõu ja jõuga hakkama ei saa.

Ivi-Kai

Igal lapsel on õigus mõlemale vanemale Li Uiga, vandeadvokaat

Marian Priks, vandeadvokaat

Kui saime kevadel Eesti Advokatuuri kantslerilt kirja ette­ panekuga osaleda heategevusprojektis „Hea nõu lastega peredele”, ei kahelnud me hetkegi, et tegemist on tänuväärse ja vajaliku ettevõtmisega. Esimene nõustamispäev Tartus toimus 9. juunil Tartu Lastekaitse Ühingu ruumides, praegu nõustame Advokaadibüroo Valge & Uiga ruumides. Kui algul pöördusid meie poole enamasti naised, siis viimasel ajal on aktiivsemad ka mehed.

Põhiprobleemid on suhteliselt tavapärased – elatise tasumine, selle suurus, elatise suuruse muutmine. Olulised teemad on hooldusõiguse küsimused ja lastega suhtlemise kord. Need probleemid on kerkinud nii laste emade kui ka isade poolt. Mitmel korral on laste hooldusõiguse küsimuses nõustamisele tulnud hoopis lapse vanavanem.

Nii perekonnaseaduse kui ka lastekaitseseaduse valguses on oluline selgitada, et igal lapsel on kaks vanemat ja lapsel on õigus mõlemale vanemale sõltumata sellest, kas vanemad elavad koos või lahus. Tihti unustavad ema ja isa ära, et lahkhelide tõttu kannatab nende laps. Vanemate suutmatuse tõttu lahendada lahkhelisid jäävad lapsed sageli ilma ühest vanemast. Samuti on vanemaid, kes ka-

40 märka last / sügis 2010

sutavad lapsi teise vanemaga manipuleerimiseks. Näiteks „Kui sa raha ei anna, siis last ei näe!” või „Miks ma pean raha andma, kui sa mulle last üldse ei näita?”. Kelle huve siis tegelikult kahjustatakse? Lapse huve.

Kui n-ö vana perekonnaseadusega ei olnud vanemate ja laste suhteid piisavalt reguleeritud, siis uues seaduses on selles valdkonnas üsna suured muutused. Alates 1. juulist 2010 jõustunud perekonnaseaduse kohaselt on vanematel laste suhtes ühine hooldusõigus: mõlemal vanemal on võrdsed õigused ja kohustused laste suhtes seni, kuni pooled ei ole kokku leppinud teisiti või seaduse või kohtulahendiga pole määratud teisiti.

Kui varasema praktika kohaselt arvati enamasti, et vanemate lahuselu korral on üksnes ema võimeline last kasvatama (lapse elukoht määrati ema juurde, kes otsustas lapse käekäigu üle), siis nüüd on olukord muutumas ning isad on aktiivsed oma õiguste eest võitlema. Sellega seoses tuleb suurel osal vanematest mõttemaailma muuta.

Ka nõustamisel oleme sageli selgitanud, et uus perekonnaseadus on suunatud vanemate vastastikusele mõistmisele, kokkulepete saavutamisele ja eelkõige lapse huvide arvestamisele.

Hooldusõiguse küsimused on seadusandja poolt jagatud isikuhoolduseks ja varahoolduseks. Isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning muul viisil lapse igakülgse heaolu eest seista. Varahooldus hõlmab õigust ja

kohustust valitseda lapse vara, s.h esindada last.

Oleme nõustamisel selgitanud klientidele ka piiranguid, mida alates 1. juulist 2010 lapse vara hooldamisel tuleb arvestada – ilma kohtu nõusolekuta ei või vanemad kinkida lapse vara ega teha tehinguid lapse nimel oleva kinnisasja ega aktsiatega, samuti ei või vanem lapse nimel nt pärandist loobuda jmt.

Kuna perekonnaseadus näeb ette vanematele ühise hooldusõiguse, siis peaksid vanemad nii isikuhooldust kui ka varahooldust teostama ühiselt. Kui vanem oma hooldusõigust kuritarvitab, on võimalik isiku- ja varahooldust piirata. Ka sellistel kurvematel teemadel on tulnud abivajajaid nõustada. Näiteks meenub üks vanaema, kes oli oma lapselast sünnist saati kasvatanud, kuna lapse vanemad olid lapse hooletusse jätnud. Vanaemale tuli selgitada ka alaealisele eestkoste seadmise võimalust, mille sätted on uue perekonnaseaduse jõustumisega samuti muutunud.

(Ka täisealiste isikute üle eestkoste teostamist reguleerivaid sätteid on uues perekonnaseaduses oluliselt täiendatud.)

Kui varem on kohus lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha, siis alates uue seaduse jõustumisest loetakse vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud. Kui teine vanem leiab, et lapse huvidest lähtuvalt tuleks talle hooldusõigus kas osaliselt või täielikult üle anda, tuleb tal kirjaliku avaldusega pöörduda kohtu poole. Kohus arutab lapse huve puudutavaid asju üldjuhul lihtsustatud menetluses, s.o hagita menetluses.

Suheldes abivajajatega on kõlama jäänud uskumatult kehvad teadmised nii enda kui ka laste õigustest. Nõustamisele on pöördunud inimesed, kes kasvatavad üksi last, kuid ei ole teadlikud, et seadusjärgne elatusraha lapse ülalpidamiseks on pool palga alammäärast ehk tänasel päeval 2175 krooni. Nad on aastaid leppinud, et teine vanem

maksab „pika nurumise” peale 300–500 krooni kuus. Last kasvatav vanem pole seisnud lapse õiguse eest saada lahus elavalt vanemalt rahalist toetust. Jäädes elatisest ilma, ei ole võimalik lapsele pakkuda eakohaseid arendustegevusi, rääkimata kvaliteetsest toidust või riietest.

Probleemiks on ka suutmatus hakkama saada oma puberteedieas lastega. Suhteliselt uudne asi on lähenemiskeelu kohaldamine, mida praegusel hetkel on taotlenud naised vägivaldse mehe eemalehoidmiseks. Samas on ilmnenud olukordi, kus lähenemiskeelu taotlemisega püütakse teist lapsevanemat n-ö korrale kutsuda, et ta ei saaks sekkuda lapse kasvatamisse. ■

Põhiprobleemiks abielulahutus välismaalasega Alla Raudsepp, vandeadvokaat Pärnus nõustavad juristid projekti raames alates 8. septembrist ja huvi selle vastu on suur. Jätkame kind­ lasti 2010. aasta lõpuni, kõik ajad on kuni aasta lõpuni broneeritud. Põhiprobleemideks on abielulahutus välis­ maalasega – näiteks kui üks vanematest elab Euroopa Liidus, teine Ameerikas. Paaril korral on olnud probleem väljamõistetud elatise täitmisega. Kahel korral tunti huvi laste hooldusõiguse küsimuste vastu, mil­ lest ühe puhul oli küsimuse all Soomes peetav vaidlus lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramisest, kusjuures ema ja laps elavad juba Eestis.

Pärnus on olnud abivajajateks 90% naised ja 10% mehed. Nii nõustamis- kui ka üldisest praktikast lähtudes on isa(de) põhiprobleemiks lastega suhtlus­ õiguse teostamine ja naiste/emade probleemid on seotud ühisvaraga, elatisega ja samuti suhtlusõiguse teostamisega. Tihti on tulnud selgitada mõisteid ja loomulikult ka 1. juulil jõustunud perekonnaseaduse muudatusi.

märka last / sügis 2010 41

haridus

Loe varakult koos lapsega!

Tekst: Maili Vesiko-Liinev, Eesti Lugemisühingu juhatuse esinaine Foto: Scanpix

L

ugemine on lapse elus väga oluline. Esimest korda muutub lugemine terve pere jaoks väga tähtsaks siis, kui laps läheb kooli: laps peab lühikese ajaga õppima ära lugemise nii, et ta saaks tekstist aru. Tekstist arusaamine on kõikides ainetes hädavajalik. Laps ei saa lahendada ka näiteks matemaatikaülesannet, kui ta selle sisust aru ei saa. Koolis areneb lugemisoskus küll pidevalt edasi, aga mõnikord eeldatakse, et laps oskab kooliminekuks juba väga hästi lugeda.

Enne koolikatseid võib tabada vanemat paanika: kuidas laps kiiresti lugema õpetada? Last hakatakse treenima: ta peab istuma laua taga ja raamatut lugema, töövihikut täitma ja ema-isa küsimustele vastama. Laps, kes on seni elanud rõõmsalt mängude maailmas, ehmub sellisest tähelepanust ning halvemal juhul hakkab raamatuid ja lugemist vihkama. Laps tajub, et vanemad on pinges ja ootavad temalt midagi. Laps tunneb, et teda ei armastata enam tingimusteta, vaid eeldatakse, et ta oskaks vanema meeleheaks lugeda. Eelkooli- ja algkooliealine laps õpib vanemate ja õpetaja meeleheaks. Väga tõenäoliselt proovib tubli laps anda endast parima ja õpibki lugemise selgeks.

Kui laps ei ole tegelikult valmis ja teda on treenitud lugema, siis ta küll loeb sõnad kokku, aga ta ei mõista loetut.

42 märka last / sügis 2010

Tal on ka tugev hirm eksida, mis teeb loetust arusaamise ja selle nautimise võimatuks.

Loomulik raamatuhuvi Mida peaks tegema lapsevanem, kes soovib toetada oma lapse lugemisoskuse arengut, et see kujuneks normaalses tempos ja ta loeks tulevikus meelsasti raamatuid?

Kõige parem on alustada väga varakult: esimeste mängu­asjade seas peaks olema raamatuid, mida saab katsuda, närida, kõristada. Raamatuhuvi peaks kujunema loomulikult. Juba koos beebiga võiks raamatut vaadata ja mitte küsitleda teda stiilis „Mis see on?” või „Kes see on?”, vaid pigem jälgida, mida laps silmadega jälgib, ja sellest talle jutustada. Koos raamatu vaatamine ja ettelugemine võiksid olla igapäevased tegevused nii beebi kui ka suure lapsega. Ka koolilaps tahab, et talle loetakse. Ettelugemist peetakse väga heaks emotsionaalseks rahustajaks ning ka lugemisoskuse ja -huvi tõstjaks.

Väga oluline on vaadata üle lugemiskeskkond. Laps peaks saama tähed selgeks kodukeskkonnas nii, et neid pole vaja talle eraldi õpetada. Selleks on head täheklotsid, tähekaardid ja plakatid seintel. Ei ole nii tähtis, et kodus oleks palju raamatuid: olulisem on, et need raamatud meeldiksid lapsele ja oleksid alati kättesaadavad. Raama-

tud peaksid olema lapse silmade kõrgusel või madalamal ja soovitatavalt kaanega nähtaval (mitte tavapäraselt külg külje kõrval).

Kui raamat läheb katki, siis ei tohi lapsega pahandada, vaid peab selle koos temaga ära parandama. Katkised raamatud soodustavad seda, et laps hakkab neid lõhkuma.

Raamatud peaksid olema vastupidavad: beebile sobib raamat, mida ta võib julgelt „süüa”, ja suurem laps ei peaks kartma, et mänguhoos läheb raamat katki.

Kui vanem soovib, et laps hakkaks lugemist armastama, siis peaks ta mõtlema, mis on lapse huvid ja hobid. Kui laps on tehnikahuviline, siis peaks tal olema ka raamatuid tehnikast. Kui lapsele meeldib loodus, siis looduseraamatuid. Võib-olla peab talle valima raamatuid ka täiskasvanute osakonnast. On lapsi, kes huvituvad jahindusest, kokakunstist või sisekujundusest. Hea on lapsele anda kätte kõik vajalik, et ta saaks raamatuid meisterdada.

Kasulikud on loovmänguvahendid (nukud, kostüümid jm), et laps saaks mängida, lavastada ja joonistada. OluliKodune lugemispesa ne on, et laps saab pärast loo kuulamist ema-isaga vestelda: Kui küsida lapsevanematelt, kus nad ise kõige meelsamini mida ta kuulis, mis küsimused ja tunded tekkisid. loevad, siis vastatakse alati voodis, diivanil või tugitooEi loeta ainult raamatust. On normaalne, et lapsed lis. Ka lapsed vajavad lugemiskeskkonda midagi pehmet: loevad ka arvutist. Lapsevanem peab kindlasti panema koduses lugemispesas võiksid olla vaip, padjad, tugitool paika väga kindlad reeglid, mis arvuti kasutamisega kaasvõi kott-tool. Lastele meeldib vaadata raamatut mõnusas nevad, et arvuti oleks peres normaalne nähtus, mitte koht, keskkonnas. Koos lapsega saab kuhu keegi tundideks ehitada pesa, valida sinna raama„kaob”. Lapsed ei oska kui raamat läheb katki, siis ei tuid, mänge, seintele pilte, tähti ise reegleid seada ega ja materjale. Lapsevanem võib neid järgida ja see ongi tohi lapsega pahandada, vaid uurida, kas ka lasteaias ja koovanema ülesanne. Kui lis on olemas lugemispesa, sest peab selle koos temaga ära laps armastab väga arõpetajatele on „Lugemispesa” vutis omi asju teha, siis parandama. projektis osalemine tasuta (vaata peaks vanem huvituma täpsemalt www.lugemisyhing.ee). tema tegemistest ja seda Et laps lugema hakkaks, on vaja hulka eeloskusi. Näi- aktsepteerima. Internetis on programme, kus saab õppiteks peab laps suutma kuulda sõnas häälikuid. Kui laps da tähti ja lugemist, näiteks Virbits. Samuti saab arvutist juba kuuleb neid, siis saab mängida mängu, kus korda- vaadata enne multikat või filmi ja siis lugeda raamatut. mööda öeldakse sõnu: selle tähega, millega lõpeb sõna, al- „Leiutajateküla Lotte” multikas meelitas lapsi ka raamatut gab teine sõna. Vahva lugemismäng meeldib lastele väga. lugema.

Seda mängu ei saa mängida lapsega, kes veel häälikuid ei Kõige olulisem on, et lapsel säiliks lugemishuvi, mis kuule. Kõige raskem on lapsel kuulda sõna alguses hääli- on aluseks, et laps tahab raamatuid ja erinevaid tekste kuid k, p ja t. Paremini kuuleb laps sõna alguses täis- lugeda. Kui lugemisel on tekkinud probleeme, siis tasub häälikuid. abi otsida ka lugemisspetsialistidelt, et laps saaks varakult Laps võiks kohe teada, et tähti hääldatakse „m” mitte abi. Lugemisprobleemist võib välja kasvada õpiraskus, sel„em” ja „s” mitte „es”. Lugemisele aitavad kaasa riimide ja lepärast on lugemisoskus sotsiaalsuse kõrval üks olulisesalmide kuulamine, muusika ja laulmine ja peenmotoo- maid oskusi. Soovitus lapsevanematele: veetke aega koos rika tegevused. Kõik mängud, kus laps saab midagi oma lastega, mängige ja lugege koos nendega, see tagab lapse väikeste näppudega teha, arendavad ka tema kõne- ja lu- lugemishuvi ja hiljem hea lugemisoskuse. ■ gemisoskust. Näiteks võib panna kokku puslesid, legosid, tõsta herneid ühest purgist teise. Oluline on, et lapsele meeldiks neid mänge mängida.

Eesti Lugemisühing

Võlusõna mäng Tähtis eeldus lugema hakkamiseks on ka motivatsioon.

Mis innustab minu last lugema? Kas ta näeb ema, isa, venda või õde lugemas ja seda nautimas? Kas ta on käinud raamatukogus ja -poes ise raamatut valimas? Kas talle meeldivad lood ja ettelugemine? Iga last motiveerib erinev asi, aga üldjuhul on mäng see võlusõna, mis mõjub. Lapsevanem võiks ideaalis leida iga päev poolt tundi, et lapsega segamatult kahekesi mängida.

Eesti Lugemisühing koondab inimesi, kes on huvitatud kirjaoskuse arengust Eestis. Ühingul on ligi kakssada liiget ja viis edukalt toimivat projekti, tänu millele on paljud õpetajad saanud tasuta koolitusi ning lastele on pakutud huvitavaid lugemistegevusi.

Eesti Lugemisühingu projektid on „Lugemispesa”, „Lugemine on mõ­ nus”, „Lugemismängud”, „Kool, kus lugemine loeb”, „Lugemisraskused”.

Meie projekte on kahel korral tunnustatud Euroopas: „Lugemine on mõnus” (2006) ja „Lugemispesa” (2008) on saanud Rahvusvahelise Lugemis­ ühingu Euroopa Innovaatilise Lugemisprojekti autasu. www.lugemisyhing.ee Oleme ka Facebookis.

märka last / sügis 2010 43

k a svat u s

Pilguheit väikelapse vaimsesse arengusse Tekst: Andres Adams, psühhoanalüütik Foto: Scanpix

Millest mõtleb beebi? Kuidas teda paremini mõista? Professor Daniel N. Sterni „Beebi päevik” toob lugejani lihtsalt ja kaasahaaravalt teadlaste mõtted väikelaste vaimsest arengust ja suhtle­misest.

„B

eebi päeviku” autor professor Daniel N. Stern on üle maailma oodatud kõneleja väga erinevatel psühholoogide, psühhiaatrite ja lastega töötajate konverentsidel. Tema mõttekäigud ületavad eri koolkondade piire, selge ning ilmekas sõnakasutus laseb kõigil huviga kaasa elada.

Daniel N. Stern mõistab, et suurt osa emade käitumisest oma beebidega juhib igikestev emalik vaist. Teine osa põhineb kogemustel, mis on salvestunud meie käitumuslikku mällu ajast, kui me ise olime beebid. Õnnelikud on lapsevanemad, kes saavad põlvkondade kogemust vabalt edasi kanda. Need, kes tunnevad, et tahavad teha teisiti, kui nende vanemad nendega käitusid, peavad mõttega pingutama, et „salvestusi” ümber töötada.

44 märka last / sügis 2010

Hästi suur osa vanemlikust käitumisest-hoidmisest ja kasvatamisest tuleb nagu iseenesest, automaatselt. Kõik see toimub nii, et vanem suudab kiiresti oma pisikesele häälestuda ja talle kasvamiseks ja arenguks sobivat keskkonda luua ka siis, kui laps veel ei räägi. Sel ajal on just ema see, kes räägib lapsega. Räägib tema eest, räägib talle, räägib temast. Räägib seda, mida ta oletab, et laps tunneb või võiks „mõelda”. Räägib ka oma mõttes ja sõbrannadele, kes ja milline tema laps on.

Sterni arvates just nii, suulises vormis me kõik „kirjutamegi” oma lapsele päevikut – paneme oma mõtete ja sõnadega paika seda, kust ta tuleb, kes ta on ja kuhu ta läheb. See päevik on meie logiraamat käidud teest, aga sellest saab ka käsiraamat, mis juhib meie edasisi tegemisi.

Meie lapsele on see alguses sõnaraamat, kust ta õpib sõnu

oma tunnete, tegemiste ja omaduste ning kõigi maailma oluliste asjade kohta. Kuni ühel hetkel ta märkab, et see oligi tema elulooraamatu algus.

KUidAS KiRjUTAdA LApSE päEViKUT? Kui me juba paratamatult oleme kutsutud oma lapse saagat „kirjutama”, siis oleks meil kasulik ka oma teadmisi suurendada ja vaistu lihvida. Hea oleks lugeda, mida psühholoogid on väikelapseea kohta avastanud.

Daniel N. Stern jagab väikelapse arengu „Beebi päevikus” nelja ossa: Tunnete Maailm, Vahetu Sotsiaalne Maailm, Sõnade Maailm ja Lugude Maailm. Väikelapse psüühiline areng on väga mitmekülgne ja kohutavalt kiire, igas „maailmas” on omad arenguülesanded ja võimalused.

Daniel N. Stern on kirjeldanud beebi elu iseloomulikke sündmusi igas päeviku osas kolmest küljest: 1) sündmuse väline kirjeldus, 2) sündmus nii, nagu beebi (ka veel sõnatu) seda võiks tajuda ja kirjeldada, 3) teaduslikud selgitused toimunu kohta.

Mõistes, et oma lapse „päeviku kirjutamine” on vältimatu, tahab Stern kõigile emadele ja isadele pakkuda väga praktilist psühholoogilist abi.

Ta on loonud pisipoiss Joey päeviku, millest me kõik saame õppida. Miks õppida? Aga selleks, et sõnatut beebit mõistes ja mõistatades saame osaliselt aru tema sees toimuvast, aga ka „paneme tema sisse” ehk omistame talle enda mõtteid ja oletusi.

Peaksime õppima, et saaksime suurendada mõistmist ja arendada lapsele häälestumist ning lisada head ja vähendada häirivate või valede mõtete omistamist. Iga vanema loodud „päevikust” hakkabki kujunema lapse identsus – kellena meie teda näeme ja kellena ta ka ise hakkab ennast nägema. Kasutagem siis Daniel N. Sterni kogemust viie lapse isana, teadlasena ja praktiseeriva lastepsühholoogi ning -psühhiaatrina.

Teises osas, Vahetus Sotsiaalses Maailmas käsitleb

Stern intiimset ja lapse poolt ikka veel sõnatut, kuid ilmete ja häälitsuste puhul väga kommunikatiivset suhtlemist oma emaga. Kindlasti on seda huvitav lugeda ka kõigil mitteverbaalsest suhtlemisest huvitatutel. Beebi ja ema suhtlemismängud loovad aluse ka täiskasvanute pilkkontaktile ja on tegelikult kogu suhtlemise alusmustriks, millele hiljem lisandub sõnaline kommunikatsioon. Lapse ja ema teineteisele häälestumine loob pinna, millele toetudes hilisemas elus suudetakse häälestuda oma vestluskaaslasele või partnerile. Väidavad ju psühholoogid, et ka täiskasvanud vahetavad 60–80% infost mitteverbaalselt.

Kolmas osa, Sõnade Maailm, kirjeldab põnevat lugu

sõnade avastamisest. Ühest küljest võimaldavad sõnad ja mõisted meile mõtteliselt palju enamat kui vaid vahetu kogemine. Me saame vabamalt liikuda üle asjade ja aegade ning teha üldistusi, luua mõttekäike või teooriaid. Ehitada sõnadest treppe ja terveid maju. Teisest küljest peegeldavad sõnad alati vaid mingit osa meie elamustest, mis on väga mitmekülgsed. Sõnastades oma kogemust, me paratamatult lihtsustame, loome oma elamusest vaesema variandi. Mõned inimesed ei lepi kuidagi, et soove ei loetagi välja nende silmadest, vaid nad peavad neid ise välja ütlema.

Sõnade avastamine on põnev – kuidas ühendab laps endas välise asja, sõna kõla ning enda praktilise ja emotsionaalse kogemuse sellest. Kuidas hakkab sõna lapses elama, muutub kasutatavaks ning rikastab tema elu ja suhtlemist? Joey päevikust saame pildi nii sõnade avastamise rõõmudest kui ka pettumustest. Vanemail on kasulik mõlemais orienteeruda. Rõõmud ja pettumused on arenguteel vältimatud, hea on nendeks valmis olla ja teada, mida teha. neljas, Lugude Maailm, puudutab lugude loomist ja ju-

Esimeses osas, Tunnete Maailmas pole beebi mällu

veel salvestunud kuigi palju kogemusi, millega uusi olukordi, uut infot võrrelda. Teisisõnu – tal pole veel eeldusi „mõtlemiseks”. Ta kogeb maailma vahetult nende muljete ja tunnete kaudu, mis temas tärkavad. Ilmselt on paljud vanemad märganud, kuidas beebid püüavad kinni kodus või mujal „õhus oleva tunde, õhkkonna või rõhkkonna”.

Täiskasvanuna võib meie hing hõisata ja keha tahta lendu tõusta, kui me astume päikeselisse värskesse suvehommikusse. Või vähemalt tunneme end kergelt ja lahedalt. Väline hüva voolab meisse. Beebidel on selline vahetu välise sissevõtmine või selle baromeetriks olemine tavapärane.

tustamist. Stern näitab, et meie elamusmaailmas ja sellest loodud lugude maailmas valitseb erinev loogika. Erinevad elamuslikud, keelelised ja lugude seaduspärasused. Stern joonistab need kaks paralleelmaailma välja huvitavas võrdluses. „Beebi päeviku” teeb eriti väärtuslikuks professor Daniel N. Sterni oskus aidata täiskasvanuil sisse elada väikelaste sõnade-eelsesse, sõnade leidmise ja lugude loomise maailma. Mõistmise kaudu oleme oma laste jaoks emotsionaalselt kohal ja suhtlemiseks kättesaadavad. See loob eeldused headeks vanemate ja laste vahelisteks suheteks, arenguks ja probleemide ennetamiseks. ■

märka laSt / SügiS 2010 45

l apsesuu

Kaks tüdrukut, kaks koera ja

sada kassi

„Minu koer saab käsklus­ test aru. Ma ütlen „paigal”, siis ta jääb seisma,“ kiidab Susanne.

Tekst: Kätlin Vainola Fotod: Virge Viertek

On pühapäev. Päike paistab.

Susanne (9) ja Heldin (9) on sõitnud bussiga Lasnamäelt kesklinna. Pühapäevane linnasõit on iganädalane traditsioon, ainult et tavaliselt on kaasas koerad, kellega minnakse Gonsiori koerteparki jalutama.

Nii on lemmikloomadelgi oma linnapäev.

I

ntervjuu ajaks aga on koerad koju jäetud, sest Susanne kardab, et tema foksterjer Täpi võib igavusest Heldini taksi Akirat hammustama hakata. „Täpi on jahikoer ja kakluskoer,” selgitab Susanne. „Minu Akira on pikakarvaline taks,” ütleb Heldin. „Ta on kääbus,” lisab Susanne. „Minu koer vahel hammustab mind ka, kui ta ei taha süles olla,” räägib Heldin. „Minu koeral ei ole nii pisikesed jalad kui Akiral. Ta on foksterjer.”

Susanne peres on loomi rohkem. „Koer Täpi, kass Klopa ja merisiga Maadu,” loetleb tüdruk oma lemmikuid. „Nad saavad hästi läbi, vahel läheb koer kassile kallale, aga nad on ikkagi sõbrad. Nad magavad vahel koos ja siis saavad nad meriseaga ka väga hästi läbi. Lähevad vahepeal vaatama ja nuusutama teda.”

Loomade eest peab hoolitsema Mõlemad tüdrukud teavad, et loomad vajavad palju hoolt. „Sa pead loomale süüa andma, temaga mängima,

46 märka last / sügis 2010

tema eest hästi hoolitsema ja teda ei tohi lüüa. Kammima ja pesema pead ka,” õpetavad nad. „Meriseal tuleb üks kord nädalas puuri puhastada, mulle väga meeldib sinna saepuru panna,” ütleb Susanne. „Mina käin iga päev koeraga väljas,” räägib Heldin „Mina käin enda perest kõige rohkem,” lisab Susanne. „Mina käin sinust rohkem, sest minu ema on tööl. Ema käib hommikul ja mina käin kaks korda päevas. Tavaliselt käin koeraga ümber kahe maja,” jutustab Heldin.

Koerad on jalutades enamasti rihma otsas. „Minu koer ei jookse üldse ära,” ütleb Susanne. „Ükskord mu koer jooksis minema, aga mu sõbranna leidis ta üles. Ükskord, kui ma läksin võõrasse kohta poodi ja panin Täpi rihmaga kinni, siis ta tiris lahti. Ja kui ma läksin välja, sinna, kus need ajalehed on, siis ma nägin, et ta on lahti tirinud, ja siis ma läksin päris õue ja siis ma nägin, et ta ootas mind poe ees,” kirjeldab ta üksikasjalikult.

Ka Heldini koer on ohtlikku olukorda sattunud. „Ükskord lasin ta rihma otsast lahti, ma ei arvanud, et ta jookseb ära,” räägib tüdruk. „Siis me jooksime mäest alla ja ta jooksis autoteele. Õnneks auto pidurdas.”

Koertega saab ka päris palju nalja. „Ükskord ma olin tädi juures ja tal oli üks tiik,” meenutab Heldin. „Mu sugulane sõitis seal süstaga ja mu koer tahtis väga sinna süsta peale minna. Siis ta kukkus vette ja kohe ujus välja.” „Kui ma vahel teen sellist häält „iiiiiiii!”, siis Täpi tuleb ja toetab mu vastu ja limpsib ja lakub ja ma hakkan nii naerma. Ta lihtsalt arvab, et ma olen haiget saanud,” räägib Susanne naerdes. „Ja ükskord, kui oli selline hele hääl laulus ja me kõik laulsime, siis Täpi hakkas ka ulguma – uuuuuuuu.”

Koera tujudest on kerge aru saada. „Kui minu koer on heas tujus, siis ta liputab saba ja kui ta on pahas tujus, siis saba läheb alla,” näitab Susanne käega, kuidas koera saba käib.

Heldini koeral on täpselt samamoodi. „Kui ma koju tulen, siis mu koer kohe liputab saba ja kargab mulle vastu,” lisab ta.

Inimese parimad sõbrad Tüdrukud on ühte meelt, et loomakaitset on vaja. „Loomi peab kaitsma, sest nad on ka elusolendid,” ütleb Susanne tõsiselt. „Ja nad on hästi nõrgad,” ütleb Heldin. „Ja väikesed,” lausub Susanne.

Tüdrukud leiavad, et tänavatel on hulkuvaid koeri palju. „Tahaks kõik endale koju võtta,” ohkab Susanne. „Ükskord me Heldiniga mõtlesime, et lähme otsime koeri ja aitame neid. Võtsime koerarihma ja läksime õue ja leidsime hulkuva koera, aga ma ei julgenud talle rihma külge panna.”

Heldin noogutab.

Oma kassi Klopa tõigi Susanne enam-vähem tänavalt koju. „Kassi andis üks onu mulle. Kassike oli hästi väike, kahenädalane,” meenutab Susanne. „Susanne ütles, et see onu kiusas seda kassi,” meenutab Heldin. „Jah, ta hoidis teda nii-nii valesti. Kass nii näugus, et ma võtsin ta kohe enda kätte. Tegin kampsuniluku lahti ja panin sisse ja siis oli nii soe.”

Esialgu oli ema kassi võtmise vastu. „Me mõtlesime, et viime ta loomakaitsesse, aga ta oli nii väike ja armas, et me ei raatsinud teda viia,” räägib Susanne. „Toitsime teda pipetiga. Koer Täpi nagu lapsendas teda. Käis temaga ringi.”

„Minu koer saab aru käsklus­ test „istu”, „lama”, „keeruta”.

Siis ta saab veel aru „seisa”, „kõrval”,” nimetab Heldin.

märka last / sügis 2010 47

l apsesuu

Ka Heldinile meenub üks lugu: „Ükskord mu sugula- näiteks tooli pealt,” tutvustab Susanne. sel oli koer ja see koer jooksis ära, sest ta tahtis ära surra. „Minu koer saab aru käsklustest „istu”, „lama”, „keeSiis kui ta olemas oli – siis ma olin veel väike tita –, siis see ruta”. Siis ta saab veel aru „seisa”, „kõrval”,” nimetab koer hoolitses minu eest: kui keegi lähemale tuli, siis ta Heldin. urises, ta arvas, et ma olen tema poeg.” „Ma ütlen, mis trikke mu koer oskab teha. Ta oskab „Loomad on inimese parimad sõbrad!” ütlevad tüdru- istuda, lamada, keerutada, roomata. Rõngast hüpata,” kud peaaegu ühest suust. loetleb Susanne. „Ja mul on tsirkuse­ „Minu kõige parem sõber on kass, kostüüm ka.” „Loomad on inimese ma mängin temaga kõige rohkem.

Kord, kui tsirkusekostüümis Teisena on koer mu sõber. Meriseaga parimad sõbrad!”

Susanne õues koeraga trikke harjuma eriti ei mängi,” ütleb Susanne. tas, kogunes nende ümber salk ini„Meriseaga ei saa kulli mängida,” mesi, kes kõik lõpuks plaksutasid. teab Heldin. „Mina käin koeraga koertekoolis,” räägib Heldin. „Ma alustasin 17. septembrist ja ta on juba nii palju trikke õpKoertekoolis on lahe pinud. Enne ma õpetasin mitu korda, et „lama”, aga ta ei Akira ja Täpi on mõlemad haridust saanud koerad. lamanud. Koertekoolis õpetatakse niimoodi, kuidas mina „Minu koer saab käsklustest aru. Ma ütlen „paigal”, siis ei õpeta.” ta jääb seisma. Kui ma ütlen „koht”, siis ta läheb oma väiKui tavakoolis käimine meeldib tüdrukutele ainult kesesse pesasse. Kui ma ütlen „maha”, siis ta läheb maha natukene, sest sinna minekuks peab nii vara ärkama, siis koertekooli kohta jagub mõlemal ainult häid sõnu. „Koertele meeldib koolis käia ja ka mulle meeldib käia Heldin ja Susanne on koertekoolis,” selgitab Heldin. ühte meelt, et looma- „Seal saab koeri õpetada ja pärast on hea tunne, et ta kaitset on vaja. on tark koer,” teab Susanne. „Minu koer kardab seal teisi koeri, sest teised on nii suured. Ainult ühte koera ta ei karda, see on ka pikakarvaline taks, aga isane. Teda ta ei kardagi sellepärast, et ta on väike ja pikakarvaline,” räägib Heldin veel.

Koerad-kassid-merisead pole tüdrukute ainsad lemmikud. „Hobune!” ütleb Heldin kõhklematult, kui küsida tema lemmiklooma. „Mulle meeldivad veel lehmad,” nimetab Susanne. „Mulle meeldib hüään,” teatab Heldin. „Mulle meeldivad veel delfiinid ja hülged ja pingviinid,” õhkab Susanne. „Mina tahaks väga maal elada,” arvab ta. „Võtaksin endale hobused, lehmad, kanad, kuked ja veel sead.” „Mulle meeldib linnas,” lisab Heldin alguses, aga mõtleb järele. „Tegelikult meeldib ikka maal, sest kui ma võtaksin hobuse, siis ma saaksin seal palju rohkem ratsutada.”

Heldin on näinud oma silmaga ka metslooma. „Ükskord, kui ma olin 29. bussis, siis rebane jooksis üle tee.” „Me leidsime metsast ühe linnupesa, kus olid munad sees,” räägib Susanne. „Lindude ema oli sõitnud juba lõunamaale.”

Mida peavad tüdrukud elus kõige tähtsamaks? „Elus on kõige tähtsam hobune,” teab Heldin. „Sada kassi,“ ütleb Susanne. „Mul on ainult üks suur unistus – sada kassi.” ■

48 märka last / sügis 2010

Minu 6aastane tütar küsis ükspäev, mis on „porno”. Laveerisin vastusest kõrvale, viies ta tähelepanu mujale. Aga kui nägin hiljem, et ta oli kirjutanud interneti otsingumootorisse „borno”, sain aru, et ma ei saa seda küsimust kaua ignoreerida. Kuidas oleks õige seletada mõistet „porno” 6aastasele lapsele? Või oleks ikkagi õigem vastamine edasi lükata?

k ü s i m u s - va s t u s

Kuidas rääkida pornost?

REKLAAM

Raamat räägib piinlikkuse ja valehäbita seksist ja kõigest sellega liituvast: tunnetest, suhetest ja igatsusest, tervisest ja arsti läbivaatusest, tõest ja müütidest, enese­ usaldusest ja õigusest oma kehale. Lõbu­ sate illustratsioonidega raamat kirjeldab seksuaalset arengut ning rõõme ja riske, mis kaasnevad seksiga.

Naistearst ja noortenõustaja Kai Part soovitab raamatut nii noortele kui nende vanematele, kelle kooliajal kahjuks polnud sellist teost. “Raamat on hea nõuandja ka õpetajatele ja kõigile, kes soovivad end seksuaal(tervise)alaselt harida”. Soome kee­ lest tõlgitud raamatut on Eesti lugeja tarvis täiendanud Eesti Seksuaaltervise Liit.

Vastab Meelike Saarna, Perekeskuse Sina ja Mina perenõustaja ja -koolitaja 6aastane tüdruk teab kindlasti, et ta on naissoost ja loodetavasti teab ta ka, kui tore ja kui tähtis see on – nii teadmine kui ka olemine. Juba mõne aasta pärast (eelpuberteedis) on oma soo tajumine, seksuaalsuse tärkamine, huvi ärkamine igasuguste seksiilmingute vastu täiesti loomulikud. Lapsed on väga tähelepanelikud märkama kõike seksuaalsusesse puutuvat. Isegi kui ta telekat ei vaata ja netis ei käi, saab ta vastavaid vihjeid kõikjalt – maailm on seksuaalseid märke täis.

Iseasi, kuidas laps neid märke tõlgendab – eakohasteks selgitusteks on tingimata vaja täiskasvanu abi. Seda enam, et internetist ja n-ö tänavalt kor­ jatud info võib olla seksi ja seksuaalsust labastav ning anda sellele värvingu, mis võib hilisemas elus saada teguriks, mis võib ohustada täisväärtuslikku ja nauditavat sekselu.

Laste seksihuvis pole niisiis midagi erilist ega imelikku. Ja vastamist ei ole tõesti võimalik enam kuhugi edasi lükata: kui ta teilt vastuseid ei saa, otsib ta neid kõikjalt mujalt, loomulikult ka netist. Laps on seksi osas täiesti puhas, süütu, ta ei oska mõelda täiskasvanu „rikutuse” tasemel. Ta otsib vastuseid elulistele küsimustele, mitte pornot. Andke talle need vastused. Üldine soovitus on, et seksiteemat käsitletakse lapsega täpselt nii palju, kui palju laps küsib. Lühike, lihtne ja konkreetne vastus konkreetsele küsi­ musele – see võiks olla hea mall. Pikka loengut ei maksa pidada. Kui laps tajub teie ebamugavust nendest teemadest rääkimisel, võib juhtuda, et ta rohkem enam midagi sellist ei küsi. Nii näitab ta üles hoolimist teie vastu ja otsib vastused mujalt. Nii et püüdke olla asjalik täiskasvanu, kuigi aus ülestunnistus oma kimbatuse kohta on asjakohane, sest ausus ja siirus on suhetes alati tähtsad. Eesti keeles on ilmunud ka piisavalt kirjandust, mis 6aastasele sobiv, vajadusel võite neid leida ka raamatukogust.

Iseseisev maailmauurimine, sh seksteemade uurimine, kuulub küll samuti lapse arengu juurde, kuid iseseisva uurimuse tulemused võivad kaasa tuua vääritimõistmist ja kohatuid hirme. Kogemus näitab, et ka vane­ mad, juba puberteediealised lapsed, kes loevad iseseisvalt seksiteemalisi raamatuid, saavad tihti asjadest äraspidiselt aru. Seksiteemalised arutelud koos täiskasvanuga on tingimata vajalikud. Kooli inimeseõpetuse tundides käsitletakse neid samuti.

On olemas ka lastele mõeldud õppefilmid „Ah nii see käibki” ja „Noorte seksijuht”. Neid on täiskasvanulgi tore vaadata. Esimene neist sobib vaata­ miseks ka 7-8-aastastele ja seda võiks vaadata koos. Õppefilme on võimalik tellida Eesti Seksuaaltervise Liidust, täpsema info ja õppefilmide tutvustuse leiate www.amor.ee/50034 Artikkel on ilmunud Hasartmängumaksu Nõukogu toel.

Ave Kumpase lastelaulude kogumikus on laule, mis on pärit omaaegsetest populaarsetest lastesaadetest “Hei, pöialpoisid!”, “Kikerikii!” “Hunt Kriimsilm”, “Laulumaias”, “Viisiubin” jt, kuid mis on kordussaadete ja DVD-de järgi tuttavad ka tänapäeva lastele.

Laulikus on 44 laulu erinevas vanuses lastele – nii solistidele kui ka ansamblitele. Lauliku lõpuosas on valik teiste rahvaste lastelaule.

Morten Viks on esimese klassi õpilane.

Tema isa on kaugsõidukapten, kes seilab ookeanil, kus elavad lendkalad. Jõulude ajal meisterdas isa pojale laeva. Kaljas Salamander. Ojakaldal mängides rändab ta Salamandriga kujuteldavatel meredel ja maadel, elab läbi torme ja väldib salakavalaid karisid ning võitleb hirmuäratavate merekoletistega. Aga ühel päeval algab seiklus, mis on põnev ja natuke hirmus ka.

Raamatuga on kaasas CD, millel kõlab ebatavalise orkestri Kriminaalne Elevant vahva muusika.

märka last / sügis 2010 49

ko lu m n Tekst: Rita Rätsepp, psühholoog Foto: erakogu

Aeg lapse jaoks

E

ma on pool aastat tööl Inglismaal, isa Soomes.

Lapsed on vanavanemate kasvatada. Üks vanematest või mõlemad on kaotanud töö – sissetulekud on olematud ja pereelu on närvilisest närvilisem.

Pereisal on stress. Harjunud elukvaliteet on langenud, firma hingitseb veel vaevalt.

Sellised on üsna sagedased perepildid tänapäeva Eestis. Tihti tuuakse põhjuseks masu – pole tööd ega sissetulekut. Majanduslangusega seoses räägitaksegi vaid töötusest, sissetulekutest ja ebavõrdsusest ühiskonnas. See on tõepoolest asja üks külg, aga kas ka kõige olulisem? Mida tunnevad lapsed, kui vanemad ei ole kuude kaupa kättesaadavas läheduses? Kui nad tahaksid jagada igapäevaseid rõõme ja muresid, aga see pole võimalik, sest vanemad on hõivatud töö ja majanduslike probleemidega.

On vanemaid, kellel on palju tööd ja hea sissetulek.

Võiks arvata, et kui vanemad teenivad ja pere on edukas, on kõik hästi. Kas elukvaliteet on mõõdetav vaid rahas?

Kas kõik on hästi, kui lastest eemal oldud aeg kompenseeritakse raha või asjadega? Seda, kui lapsed ei saa oma vanematega rääkida, ei asenda kunagi mingi rahaline kompensatsioon. Igal asjal on kaks otsa ja ükski äärmus pole hea.

Võiks näiteks mõelda, et masu on ka millekski hea, kas või selleks, et lüüa segamini domineerima hakanud raha­ maailm. Vanad arusaamad ja skeemid, kus domineerib edu- ja progressikultus, enam ei toimi ja midagi tuleb mõttemaailmas otsustavalt üle vaadata. Vanemate majanduslik edu ei tähenda sugugi kohe ka õnnelikku lapsepõlve.

Masu on pannud meie pered proovile. Mis on tegelikult pereõnn ja armastus? Ehk vaataks üle väärtuspildi – mis on tegelikult elus tähtis? Kas valikus on vaid variant rabada tööd siin või välismaal või olla rahatu ja perega koos? Võib-olla oleme klammerdunud arusaama külge, et majanduslik tase on olulisemaid näitajaid elus, või oleme endale kehtestanud ühiskonnast tuleneva mõttemalli

50 märka last / sügis 2010

järgi mingid standardid ja tahame lennata kõrgemalt, kui tiivad kannavad? Lapsed ei peaks oma vanemate muresid muretsema. Neil on õigus vanemate armastusele ja tähelepanule igal ajal, iga kell.

Miks on praegu koolilastel nii palju stressi? Uuringute järgi on peamisi põhjusi see, et lapsed on üksinda. Laps peab toime tulema saja asjaga – kasvamisega, organismi küpsemisega, iseseisvumisega, suhetega ja muuga. Õpilastel on stress valdavalt koolist – õppida on palju, päevad on pikad. Õpetaja, kes peaks olema sotsiaalse toetuse oluline lüli, ei ole selleks alati valmis või pole tal aega ega tahtmistki maha istuda ja rahulikult kuulata-rääkida.

Ka kodus pole lapsel kellegagi rääkida: seal pole kedagi või keegi ei kuula.

Iga laps soovib, et vanem oleks tema jaoks olemas, kui ta teda vajab. Ilma toetuseta laps langeb tunduvalt kergemini rivist välja. Üksi oma muredega jäämine soodustab probleemide ühekülgset nägemist, mis võib viia äärmuslike lahendusteni. Seda ei soovi ilmselt keegi.

Iga inimene sõltumata vanusest vajab kuhugi kuulumise tunnet, olla kellegi jaoks vajalik, armastatud. Sotsioloogiast on pärit mõiste ontoloogiline turvalisus ehk olemise turvalisus (Giddens, A.1990). Giddens on seda kirjeldanud kui usaldust, mida inimesed tunnevad oma identiteedi jätkuvuse ja sotsiaalse keskkonna püsivuse suhtes. Selle tunde annavad inimesele valdavalt lapsed ja lähisuhe. Emotsionaalse turvalisuse kaudu saab inimene ennast kogeda maailmas ja selle kaudu saab ta omandada identiteedi. Just identiteedi omamine annab talle turvalisuse tunde. Kui vanemlikud ja abikaasade rollid toimivad pere igapäevasuhetes normaalselt, kui me võime mingitele asjadele ja inimestele kindlad olla, siis me oleme tugevad lapsevanemad ja lapsed.

Aeg on see, mida laps vajab, ja aeg ei ole alati raha. Ajal võib olla hindamatu väärtus. ■

Lastekaitse Liidu liikmed Tallinn Pelgulinna Lastekaitse Keskus Kärt Käesel Järve 14 Tallinn 11314 kart.kaesel@mail.ee www.plk.ee

Saue Linna Lastekaitse Ühing Anneli Ritsing Puidu 23 Saue 76506 anneli@saue.ee www.sauelastekaitseyhing.ee

Tallinna Kesklinna Lastekaitse Ühing Aimar Karu Õismäe tee 113–20 Tallinn 13515 kesklinnalastekaitse@hot.ee

Ida-Virumaa

Tallinna Lastekaitse Ühing Ants Siimer Kesklinna Lastepolikliinik Ravi 27 kab 378 Tallinn 10138

MTÜ TK Romashka Roman Tretjakov Rahu 34–71 Narva 20604 info@tkromashka.ee www.tkromashka.ee

Jõhvi Lastekaitse Ühing Tatjana Laada Ridaküla 7–16 Kohtla-Järve minate@hot.ee

Harjumaa

Lääne-Virumaa

Tartumaa

Kadrina Lastekaitse Ühing Siiri Sammel Rakvere tee 14, Kadrina Lääne-Virumaa 45201 siiri.sammel@kadrina.ee

MTÜ NAK Carpe Diem Heidi Hansar Ranna tee 1a–8 Tartu 51008 hsusi@one.ee

Rakvere Lastekaitse Ühing Kaie Kranich Rakvere Lääne-Virumaa 44310 mty.rly@mail.ee www.rly.ee

Tartu Lastekaitse Ühing Ille Jõgi Pepleri 27 Tartu 51010 ille.jogi@mail.ee www.tlku.ee

Tapa Lastekaitse Ühing Ave Pappe Kooli 24, Tapa Lääne-Virumaa 45106 ave.pappe@tapa.ee www.tapalky.ee

Vara Valla Lastekaitse Ühing Vaike Torokvei Matjama pk, Vara küla Tartumaa 60401 tvaike@hot.ee www.varalaps.ee

Põlvamaa

Valgamaa

Harku Valla Lastekaitse Ühing Helve Keel Ranna tee 1, Tabasalu Harjumaa 76901 helve.keel@harku.ee www.harkulaps.ee

Sillamäe Lastekaitse Ühing Irina Golikova Viru pst 22/1–11, Sillamäe Ida-Virumaa 40232 info@sscw.ee www.sscw.ee

Põlvamaa Lastekaitse Ühing Aira Lutsar tel 56454763 aira.lutsar@gmail.com www.lasteyhing.polvamaa.ee www.malev.polvamaa.ee

Valgamaa Lastekaitse Ühing Aili Heinjärv Allika 19–19 Valga 68206 aili.heinjarv@neti.ee

Jõelähtme Lastekaitse Selts Rozeta Meos Saha tee 7, Loo Harjumaa 74202 rozeta.meos@mail.ee

Jõgevamaa

Pärnumaa

Tabivere Lastekaitse Ühing Maire Mällo Tabivere Keskkool, Tabivere Jõgevamaa 49101 maire.mallo@mail.ee

Audru Lastekaitse Ühing Peep Tarre Pärna allee 7, Audru Pärnumaa 88301 peep.t@audru.ee

Järvamaa

Pärnu Lastekaitse Ühing Anu Aunapuu anu.aunapuu@pc.ut.ee

Kose Valla Lastekaitse Ühing Kristel Kadapik Hariduse 1, Kose Harjumaa 75101 kristel@kose.ee www.koselastekaitse.ee Keila Valla Lastekaitse Selts Lea Papp Paldiski mnt 28a Keila 76606 lea.papp@keilavald.ee Kuusalu Lastekaitse Selts Kai Sinisalu Kiiu mõis, Kiiu side Harjumaa 74604 Kai.Sinisalu@kuusalu.ee Saku Lastekaitse Ühing Ene Kadakas Kannikese 8–30 Saku 75501 ene.kadakas@mail.ee

Järvamaa Lastekaitse Ühing Kristiina Kais A.Haava 3a/8, 72215 Türi Tel: 384 7177 Türi Lastekaitse Ühing Erika Teras Vabriku pst 6, Türi Järvamaa 72213 erika.teras@mail.ee www.tyri.ee/tyrilaps

Läänemaa Hiiumaa Lastekaitse Ühing Merle Salusoo Koidu 2 Kärdla merle.salusoo@mail.ee

Viljandimaa

Raplamaa Rapla Lastekaitse Ühing Sirje Praks Tallinna mnt 9–1 Rapla 79513 sirje.praks@marjamaa.ee

Saaremaa Kuressaare Lastekaitse Ühing Kai Saar Komandandi 10b Kuressaare 93812 lastekaitse@kuressaare.ee Saaremaa Lastekaitse Ühing Maili Lonks Sepa 2–12 Kuressaare 93812

Viljandi Lastekaitse Klubi Anneli Raave Kooliaia 5 Viljandi 71004 margit@viljandimaa.ee www.viljandimaa.ee Võhma Lastekaitse Selts Enna Tikas Veski 11, Võhma Viljandimaa 70602 enna.tikas@mail.ee www.vohmalks.ee Päikesekillu Perekeskus Kristel Kadakas Posti 24 Viljandi 71004 kristel@paikesekilluperekeskus.ee

Võrumaa Võrumaa Lastekaitse Ühing Inge Järvpõld Sulevi 13 Võru 65604 Inge1963@gmail.com