Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

Peeter Volkonski ISBN 978-9985-9980-6-9

Peeter Volkonski ISBN 978-9985-9980-6-9

Peeter Volkonski ISBN 978-9985-9980-6-9

© Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9 (2009)

Autor Peeter Volkonski Fotod Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv, Arvo Iho, Ove Maidla, Ain Protsin, Kalju Suur, Scanpix, erakogud Toimetaja Katrin Streimann Kujundaja Külli Kuusik

© Menu Kirjastus Kõik õigused kaitstud Trükk Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 978-9985-9980-6-9

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

5

Sisukord 8 12 14 16 20 22 24 26 30 32 34 36 38 40 46 48 52 54 6

Selgituseks Mäluauk Peeter Ülekohus Ma olen väike deadlane 27 Kuulus portlane Brut Pinginaabrid Kevadest suvve Talv Kevad Suvi Sügis Jaanipäev Entomoloogi suvi Mašake ja kolm karu Guido Reni esimene päev

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

60 62 66 70 76 78 82 84 92 98

102 104 107 108 110 113 114 116 120

Vahva kurjateg´ Kurosawa Keilas Kino Kutse Täitunud unistus Manass Soovunelm Esiterrorist Plate Kuidas ma Alo Mattiiseni juures balletti kirjutasin Otile Tripper Arsti õpetusi Tuhkru nui Reisikiri haiglast Segadus Popipäev E=mc2 Võõras Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

7

Selgituseks

Kui päris aus olla, siis sündis see raamat suure pealekäimise tagajärjel ja vaata et sunniviisil. Kõikvõimalikest kirjastustest muudkui helistati ja nõuti mälestusi – kõik ju kirjutavad, aga keegi neist ei ole Raekoja platsil sittunud nagu sina ja kindlasti on sul sarnaseid meenutusi kuhjaga. Püüdsin neid eemale peletada ausa ülestunnistusega, et ma ei ole Raekoja platsil ega üldse mingis avalikus kohas oma asja õiendanud, et ma mõtlesin selle loo välja juba keskkooli ajal eesmärgiga uurida, kuidas kuulujutt levib, et mälestusi võib kirjutada see, kellel on mingi eluperiood lõpetatud – näiteks jalgpalluril aktiivne vutt või rokkaril joomine – ja ütlesin lõpuks ka otse välja, et ma olen laisk inimene ja lihtsalt ei viitsi kirjutada. Ei aidanud! Lubati kohale saata diktofoni-inimene, kes mu jutu üksiti pärast maha kirjutaks, lubati mul hiljem kogu tekst üle vaadata ja parandusi teha ning lubati ka piiramatus koguses mootsartit (“veini ja viina voolaku jõena”), ähmases lootuses, et äkki ma seal raekoja ees siiski... Viimaks hakkasin andma umbmääraseid lubadusi, mis mind otseselt millekski ei kohustanud, kuid peletasid tüütud toimetajad mõneks ajaks eemale.

Siis aga tehti meie aias jaanituld ja pidul oli ka ülevalt naabrite sõber Janari, kes oli nagu minu kiuste äsja uue kirjastuse loonud, kuigi plaat oli ikka vana: Raekoja plats, diktofon, viinad... Vahe oli ainult selles, et Janari lubas avanssi maksta ja minul oli parajasti hädasti raha tarvis. Niisiis, häbi öelda, müüsin ennast lihtviisiliselt maha. Südametunnistuse rahustamiseks tuli endale mingigi

8

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

õigustus leida, ja ma leidsingi. Hakkasin mõtlema, et neljakümnenda sünnipäeva puhul korraldasin Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud, ja viiekümnenda sünnipäeva puhul Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast isegi linti võtmata. Nüüd saan viiekümne viieseks ja sel puhul võiks ju raamat olla, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogus, kus on tallel isegi kõik Harju Elu numbrid. Ja raamat on ka pärisasi, mitte lihtsalt säilitusüksus; raamat on nagu väike nurgapealne pood, kus müüja tervitab sind mitte ainult viisakusest, vaid et ta sind tunneb, erinevalt supermarketist, mida võib võrrelda internetiga, kust saab küll kõik kätte, aga ilma selle sooja äratundva naeratuseta.

Sobrasin vanades paberites, leidsin mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud, ja mõne, millest ma isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istusin tugitooli, kirjutasin ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja panin kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõiki selle komponente ühendavad kaaned, ei mõistnud ma paremat pealkirja välja mõelda kui selle raamatu rahvusvaheline number.

Peeter Volkonski

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

9

Ema Helvi Jürissoni tädipoeg Eno Raud ütles ohates: “Kui te vaid teaksite, kui ilus oli Peeter lapsena. Aga kui ma teda nüüd vaatan, siis hakkab mul oma Mihkli pärast lausa hirm!”

10

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

11

Mäluauk Pilt tuli ette varahommikul ja oli järgmine: kusen vastu viiekorruselise telliskivimaja seina, mul on seljas valge pluus ja aluspüksid ja ma olen paljajalu. Aga mis maja see on, kus ta asub ja kuidas mina sinna sattusin, sellest pole mul aimugi. Ma ei tea isegi, kummast trepikojast ma välja tulin, rääkimata siis veel korterist.

Hakkan meelde tuletama eelmist õhtut, sest muud pidepunkti mul ju pole. Nii. Olime Tarvase kõrtsis ja saatsime sõjaväkke ühte Vanemuise valgustajat, kes rääkis, et ta elab Ülenurmes. Nii. Järelikult olen esimest korda elus Ülenurmes. Vaatan ringi. Vaikne kena kohakene. Linnud laulavad.

Sõnadeta.

12

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

Hommikupäike soojendab paljaid jalgu. See tuletab meelde, et peaks püksid jalga panema. Selleks tuleb minna sinna, kus need on. Aga seda ma ei tea. Veel hullem – ma ei mäleta selle valgustaja nimegi. Vaatan siiski igaks juhuks üle mõlema trepikoja elanike nimekirja, et äkki meenub midagi või tuleb muidu mõni nimi tuttav ette. Mitte midagi.

Mul ei jää üle muud kui hakata käima ukse tagant ukse taha ja kuulatada, kas kusagil on juba ärgatud. Mitte midagi. Kõik magavad alles. Ja ma ei tea, millal nad tõusevad, sest mul pole aimugi, mis kell võiks olla. Jätkan siiski korrus korruse haaval ning lõpuks, viimasel korrusel kostab ühe ukse tagant lapse vääksumist ja jutukõma.

Argliku koputamise peale küsitakse loomulikult, kes on. Palun mind nähes mitte ehmatada. Seletan, et olen hädas ja et äkki nad saavad mind aidata. Noor pereisa teeb ukse lahti ja laseb mind sisse. Räägin neile oma lollaka loo ära, aga mingist valgustajast pole keegi midagi kuulnud. Palun siis kas või mingisuguseid püksegi. Peremees leiab mulle lõpuks remondist jäänud värvised trennad.

Lähen mööda kõrrepõldu heade inimeste poolt kätte juhatatud bussipeatuse poole. Torgib taldu, sest nr 46 jalavarje noorel pereisal polnud. Tuleb buss. Lähen peale. Konduktor vaatab mind korraks ja pöörab siis pilgu kõrvale. Ilmselt on täiesti selge, et sellele ei ole mõtet piletit pakkuda. Valge pluus, väljaveninud põlvedega värvised trennad ja paljajalu. Tartus lähen kohe teatrisse ja saan selga mingi kostüümi. Pärastlõunal saabub üks tuttava näoga noormees ja toob mulle ülikonna ja kingad. Võib ette kujutada tema arusaamatust, kui ta hommikul ärgates leidis küll kõik mehe riided, aga meest ennast ei kuskil. Siis selguski, et Ülenurmes elas hoopis tema ja minu pingutused sealt mingit valgustajat leida olid täiesti mõttetud...

XXX Ah, Peeter, Peeter, mõtlesin ma tookord bussis Tartu poole loksudes. Sa oled ainuke inimene Eestimaal, kes teab täpselt oma sugupuud üle tuhande aasta, sinu vanaisa vanaisa vanaisa ehitas Odessa esimese maja, sinu vanaisa vanaisa isa oli dekabrist, sinu vanaisa isa vend oli Keiserlike Teatrite direktor, sinu vanaisa tõlkis kuuest keelest, sinu isa asutas Nõukogude Liidu esimese vanamuusika ansambli Madrigal, ja sina... Mäluauk...

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

13

Peeter

Kui see pilt ennast mu mälust välja kerima hakkas, siis oli see nagu näide mõne Aafrika kirjaniku jutust, sest ma mäletan täpselt, et tegu polnud talvega ja seegi polnud oluline, kas parajasti oli kevad või sügis.

Igatahes paistis päike, kui ma Nõmmel rongi pealt maha tulin ja Mustamäele Peetri juurde minema hakkasin. Ma polnud seal kunagi varem käinud ja ega mäletagi, kumb enne Kagu tänavalt ära kolis – kas mina Keilasse või tema Mustamäele. Kuigi elasime ühel tänaval ja küllaltki lähestikku, käisime erinevates koolides – tema Männikul, mina Rahumäel. See oli isegi omamoodi hea ja ma imestasin juba tollal mõne oma sõbra vanemate üle, kes läksid hommikul koos tööle, töötasid koos, tulid koos tagasi ja hakkasid koos kodu mängima.

Aga meie Peetriga otsustasime ühel heal päeval pätti

14

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

teha. Aknaid me sisse visata ei tahtnud, sest kellelgi oleks ju pärast seda halb olnud. Tänavalaternaid puruks pilduda ka ei tahtnud, sest siis oleks ju öösel pime olnud. Tõepoolest – meid ei hoidnud tagasi mitte hirm karistuse ees, vaid me tahtsime teha pätti nii, et keegi kahju ei saaks. Kõndisimegi siis mööda metsaalust, pisikesed pead pätimõtteid täis, ja üritasime midagi välja nuputada. Lõpuks leidsime ühe vana roostetanud kelgu seljatoe ja riputasime puu otsa. Aga nii, et tänavalt näha oleks – Kagu tänaval on ühes küljes majad ja teises metsatukk.

Et kui mõni läheb mööda ja märkab, siis mõtleb, et näe, keegi on pätti teinud.

Meil oli süda väga rahul.

Buss oli jõudnud Ehitajate teele ja mulle meenus, kuidas klassivend Jürka kunagi kiitles, et need suured pildid majaotstes on tema venna tehtud.

Meie lapsepõlve mängumaa oli väga suur. Meil oli tohutu spordiplats, kus korraldati aeg-ajalt tuletõrjevõistlusi, mille käigus meist said vabatahtliku tuletõrjeühingu liikmed. Meil oli Pihlaka raba, kust me leidsime näiteks tanki.

Ja muidugi oli meil Männiku mets, kust võis leida igasuguseid asju. Keset Männiku metsa oli kalmistu. Liiva kalmistu. Sattusime surnuaia servale millegipärast alati siis, kui toimusid matused. Mängis kurb muusika, inimeste näod olid kurvad ja see kurbus hakkas ka meile külge. Üritasime mitu korda kalmistule minna, et hauaplaatidelt nimesid lugeda ja siis mõelda, kes see võis olla ja millega tegeleda, aga alati kuulsime juba eemalt seda kurba muusikat ja meil jäigi surnuaial käimata.

Peetri ukse taga seistes mõtlesin äkki, et ma ei saa küsida nii nagu varem, et tere, kas Peeter on kodus, või tere, kas Peeter välja võib tulla, sest kodus oli ta nagunii ja välja ta lihtsalt enam ei saanud. Ma ei kujutanud tema voodi kõrval istudes ette, kui palju ta mind näeb, sest tema silmad olid väga imelikud ja vaatasid kumbki ise suunas. Millest rääkisid kaks kümneaastast poissi, kellel mõlemal oleks pidanud elu ees olema, aga ühel neist paraku juba läbi, ma ei tea.

Aga lõppude lõpuks pole see ju üldse tähtis...

XXX Kui ma paari aasta pärast linna vahel juhuslikult Peetri vanemaid kohtasin ja neid tervitasin, vaatasid nad minust lihtsalt läbi, nagu mind poleks üldse olemas. See oli väga kummaline ja ebamugav tunne – ma tundsin äkki, et mul on piinlik, et ma elan...

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

15

16

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

Ülekohus

Teises klassis pandi mind Saue kooli. Saue koolis juhtus teinekord imelikke asju. Kuna see roosa maja asus keset tühermaad kolme kilomeetri kaugusel, viidi õpilased jaama juurest sinna presendiga kaetud veoautos.

Sama kooli laval tegin ka oma esimese rolli: kükitasin kuuse taga ja olin piiksuv linnupesa. Ühel pühapäeval oli aga koolimajja tulnud direktor ja peksnud purjus peaga segi elektrikilbi. Miks ta seda tegi, on siiani saladuseks jäänud.

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

17

18

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

Saladuseks ei jäänud aga teiste laste ees see, kui ühe tüdruku kaasapandud võileiva peale oli määritud või asemel margariini, ja tema üle hakati põlastavalt naerma. Ma ei osanud teda muud moodi kaitsta, kui et palusin järgmisel hommikul endalegi margariinileiva kaasa panna ja astusin söögivahetunni ajal selle tüdruku kõrvale. Aga temal oli leiva peal juba või...

Järgmisest asjast ma ei tahakski hästi rääkida, aga vast on see õpetuseks mõnele õpetajale, kes veel ei tea, et ebaõiglane karistus jääb inimesele meelde kogu eluks ja et selle nimi on ülekohus.

Tegin enne tundide algust teistele nalja: vehkisin pintsakuvarrukatega ja ütlesin, et olen elevant. Äkki läks tindipott ümber. Pahandust kui palju.

Klassijuhataja oli loomulikult samuti pahane ja oma ulakuse lunastamiseks pidin järgmisel vaheajal seisma kooli välisukse trepil ja vaikselt pealt vaatama, kuidas teised lapsed rõõmsalt ringi jooksevad. Kui vahetund läbi sai, siis läksin õpetajate tuppa küsima, kas ma võin nüüd ära tulla. Tööõpetuse õpetaja ütles, et tundi tuleb ikka minna. Eks ma siis läksin. Seal ootas ees vihane klassijuhataja, kes oli käinud mind vahetunni lõpus trepi pealt otsimas ja mind sealt leidmata teinud järelduse, et ma ei seisnud seal üldse. Püüdsin küll seletada, et käisin just sel ajal õpetajate toas küsimas, aga ta ei uskunud mind ja ütles otse näkku, et ma valetan. Karistuseks keelas ta mul klassiõhtule tulla. Aga mida tähendab ühele teise klassi poisile klassiõhtu! Ja mina pidin veel võileibade peale murulauku tooma...

Kui see päev kätte jõudis, imestas ema, miks ma juba minema ei hakka. Ma polnud julgenud kodus asjast rääkida. Hakkasin ajama mingit kahtlast juttu, et ma ei tahagi minna või et mis ma seal ikka teen. Ema võttis mu käekõrvale ja kõmpisime mööda põlluvaheteed kooli. Klassijuhataja avas meile ukse ja teatas, et jah, ta keelas tõepoolest Peetril klassiõhtul osalemise, kuna Peeter valetas.

Aga kui te juba siin olete, lisas ta, eks tulge siis sisse. Tagasiteel sain emalt teada, et seda nimetatakse viisakaks väljaviskamiseks.

XXX Aga kallile laulmise õpetaja Pihtjele üks ülestunnistus. Kui te leidsite enne tundi Saue kooli saalis klaverikaane alt ühe punase lõhnaõlikarbi, milles oli paarisõnaline kirjake, mis lõppes sõnadega “Häil Hitler” ja mille alla oli kirjutatud “Köbels”, siis selle peitsin sinna mina!

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

19

MA OLEN VÄIKE DEADLANE VIISIL: “MEIL METSAS SIRGUS KUUSEKE”

MA OLEN VÄIKE DEADLANE, MUL LOODUD MIKROSKOOP JA KUI MA POLEKS DEADLANE, SEE OLEKS MULLE HOOP! MA OLEN VÄIKE DEADLANE, MUL PINSETID JA ROOP JA KUI MA POLEKS DEADLANE, SIIS OLEKSIN KÜKLOOP! 20

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

MA OLEN VÄIKE DEADLANE, MUL TÕUSEB, KUI ON MÕÕN JA KUI MA POLEKS DEADLANE, SIIS PANDAKS MULLE PÕÕN! MA OLEN VÄIKE DEADLANE, MUL MENSUR ON JA SAAG JA KUI MA POLEKS DEADLANE, SIIS OLEKSIN MA MAAG! Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

21

27 22

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

Kahel spordialal on mu isiklik rekord 27.

Palliviskes püstitasin selle – 27 meetrit – 5. klassis (vähem viskas ainult Karin Sirel – 15 meetrit) ja keskkoolis sõjalise tunni ajal sain laskmises 27 silma sajast võimalikust (vähem ei olnud kellelgi).

Peeter Volkonski. ISBN 978-9985-9980-6-9

23

reteeP iksnokloV 9-6-0899-5899-879 NBSI