Enn Mahoni 70

- JUUBILAR Enn Mahoni 70

Metsa- ja jahimees Enn Mahoni on aastate jooksul vähemalt kolm korda Eesti metsad risti-põiki läbi käinud. Nüüd naudib ta vaikust ja loodust maakodus Varblas.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU, JAANUS VAIKSOO

Traditsiooniline sokujaht.

Jahikaugete inimeste hulgas on küllalt levinud arvamus, et kui jahimees tahab metsa jahile minna, siis võtab ta püssi ja koera ning lihtsalt läheb. Tegelikult teab iga kütt, et jahipidamine on üks kõige enam seadustega reguleeritud ja kindlate plaanidega kavandatud tegevusaladest, millest päris suure osa hõlmab jahimajandus: ulukite arvukuse hindamine ja planeerimine, kui palju loomi võiks ühte või teise jahipiirkonda liigiti mahtuda, et ulukipopulatsioonid oleksid hea tervise juures ja tulevikus jätkusuutlikud. Just selliste jahipiirkondade majanduskavade koostamine oli ligi neli aastakümmet Enn Mahoni igapäevatöö sisu. Võib liialdamata öelda, et tänu temale ja tema kolleegidele ÜK Metsaprojekti jahindusosakonnast olid Eesti metsade ulukid omal ajal hästi hoitud ja majandatud. Kuid kes teaks paremini kui Enn Mahoni ise, kui oluline valdkond on jahimajandus.

Sõidan Ennule külla Pärnumaale Varbla kanti Kadaka külla. On varasügisene päev. Pikk külavahetee lookleb suurte tammede ja üksikute talude vahel, kuni lõpeb taluõues. Päike paistab, sügis näitab värve, Enn seisab keset hoovi ja laseb kõigepealt külalisel uudishimulikult ringi vaadata.

Tunnen huvi, kas siit metsa vahele peidetud talust on pärit ka Enn Mahoni juured. Üllatuseks tuleb välja, et mees on hoopis Tallinnas üles kasvanud, Nõmme ja Mustamäe poiss. Varbla ning Vatla kandi ümbrus on tema poisikesepõlve jahimaa.

Mismoodi Mustamäe poiss Eestimaa teise otsa jahile sattus?

Mu vanemad on pärit hoopis Raplamaalt, isa Kalbu, ema Kokuta külast, aga mingil hetkel läksid Tallinna. Kui mina 1952. aastal sündisin, elasime Nõmmel üürikorteris. Mustamäele kooperatiivkorterisse kolisime 1963, Mustamäed oli hakatud siis alles ehitama. Esimesed neli kooliaastat käisin Koidu tänaval Tallinna 4. keskkoolis, siis läksin reaalkooli. Isa töötas Tallinna teedeehitus- ja remondivalitsuses ning neil oli

siinkandis Saarma kala- ja jahimeeste puhkebaas. Isa oli jahisektsiooni juhataja, igal nädalavahetusel tuli asutuse buss siia, käisin sageli isaga kaasas ja 1971. aastal hakkasin juba jahimeheks. Nii et tegelikult olen eluaeg Vatla maadel jahti pidanud.

See oli siis ka põhjus, miks sinust sai metsamees?

Jah, kindlasti. Lõpetasin keskkooli1970. aastal ja läksin Tartusse EPA-sse (Eesti põllumajanduse akadeemia – J. V.) metsandust õppima. Tudengina käisin Järvseljal jahil, seal oli metsandustudengite õppebaas. See oli väga tore aeg, õppejõud ja üliõpilased olid nagu üks punt, ega meie hulgas jahimehi väga palju olnud. Aga kodus olles käisin ikka Vatlas jahil.

Vanemad jahimehed kogu Eestis tunnevad sind kui jahimaade korraldajat, kuidas sa selle ameti peale sattusid?

Kui ma 1975. aasta jaanuaris EPA lõpetasin, määrati mind suunamisega esialgu Tallinna metsamajandi Harku metskonda metsaülemaks, aga siis kutsuti ÜK Metsaprojekti jahindusosakonda inseneriks. Kevadel läksin veel aastaks sõjaväkke, aga kui tagasi tulin, hakkasin selle tööga pihta.

Jahimaade korraldusega?

Jah. Metsaprojekti ülesanne oli riigi- ja kolhoosimetsade majanduskavade koostamine ning meie hakkasime tegema jahipiirkondade majanduskavasid ja -plaane. Võib öelda, et olen Eesti metsadele kolm tiiru peale teinud ja selle ajaga on palju muutunud. Alguses olid jahipiirkonna aluseks metskonnad, siis tulid kolhoosid-sovhoosid, mille põhjal moodustati jahipiirkonnad, ja siis iseseisvuse ajal tulid vallad. Olen kõik need etapid üle elanud.

See on väga pikk aeg. Kui kaua sa selles ametis olid?

Metsaprojekt kestis Eesti vabariigi taastamiseni, siis muudeti see metsakorralduskeskuseks, ehkki töö sisu oli sama. Ma ei teinud muidugi seda kõike üksi, parimatel aegadel oli meid viis meest, kes metsas käisid, pärast olime kolmekesi, pluss tehnikud, kes koostasid kaarte ja tegid andmetöötlust.

Hakkasite koostama jahipiirkondade majanduskavasid.

Jah, vastavalt ulukite elupaikadele ja toidubaasile tuli maad ära hinnata ja see oli Eesti jahipidamise alus. Seal oli kõik kirjas, kui palju ulukeid võiks olla ja palju küttida. Ühesõnaga põhjalik analüüs. Alguses tegime neid kavasid suurulukitele, hiljem tuli meile tööle Laanetu Kolla, siis hakkasime tegema ka kobrast. Jahipiirkonna jahikorralduskava oli alusdokument, kus oli kirjas kogu ulukihoole, seal oli määratud, kui palju peaks olema söödapõlde, hoidlaid ja sigade söödakohti. Vene ajal oli muidugi asi lihtne, näitasid, kuhu miski asi tuleb teha. Praegu on see suhteliselt võimatu.

Meid liideti 2003. aastal metsainstituudiga ja moodustati keskkonnateabekeskus, jahiosakond likvideeriti sealt 2013. Nii et kogu minu metsmehetöö ongi olnud jahipiirkondade tegemine, ülevaatamine ja planeerimine. Vanasti oli Venemaal jahindus päris kõval järjel, siis sealt sai Metsaprojekti päevil

Hahajaht Soomes koos lätlase Janis Baumanisega. Aastate eest Soomes faasanijahil.

Väliköök on maakodu suvine keskpunkt. Head kolleegid Enn Mahoni ja Nikolai Laanetu 1997. aasta alguses.

Vatla jahiseltsi jahimaja ees seisvad seltsi esimees Enn Tee ja Enn Mahoni.

igasuguseid andmeid, käisin palju õppepäevadel ja selle järgi sai tehtud kogu seda värki. Tänapäeval on metsa raiumine nii intensiivne, et kui saad plaani valmis, siis juba ei kõlba see kuskile, nii palju on uusi raielanke sisse tulnud, et ei saagi aru, mis seal on või mis ei ole.

Nüüd oma suure kogemuse pealt vaadates võid siis öelda, et selline kava on jahinduses tegelikult hädavajalik. Omal ajal tagas see ju, et ulukihoole ja majandamine olid kontrollitud ning heas korras.

Metsades käies kontrollisime kogu ulukihoolde üle: mis on tehtud, mida oleks juurde vaja, kas kohad on õiged. Siis sai kõik need asjad paika pandud ja oli olemas ulukihoolde abinõude plaan. See puudutas suurulukeid: põder, kits, hirv, siga, hiljem tuli kobras juurde. Me andsime jahipiirkondadele ette arvud: optimaalne ulukite arvukus, minimaalne ja maksimaalne arvukus, millest üle ei tohtinud mingil juhul minna. Kui aga arvukus langes alla ette antud miinimumi, siis tuli jaht kinni panna. Andsime oma soovitused ka suurkiskjate kohta.

Ütleme ausalt, me käisimegi kõik need maad kogu oma pundiga läbi ja meil oli hea ülevaade, mis seal on, millised on ulukite elupaigad, milline on söödabaas. Seda kõike peab teadma, et oskaks arvestada, kui palju ulukeid ühes või teises kohas võib olla. Kolla omakorda vaatas üle kõik jõed ja hindas kopraid, tegi plaanid, kust need tuleks välja püüda, ja kus nad võiksid olla. Välitööd kestsid maist oktoobri lõpuni kindlasti, isegi novembri alguseni. Talvel töötlesime andmeid ja vormistasime plaane, aga käisime ka talvistel kontroll-loendustel.

Nii et tänu EPA metsanduse stuudiumile saidki ameti, mis sulle meeldis ja sobis.

EPA-s sain põhitõed kätte. Kõik see, mida kasutasime hiljem planeerimisel, tuli paljuski koolist. Meie seltskonnas olime mina ja Ilmar Rammler metsamehed ja Nikolai Laanetu bioloog. Jahinduse poole pealt oli Boriss Šelepov lõpetanud Kirovi jahindusinstituudi ja Ago Justi õppinud Irkutskis jahindust. Seega tulid ühed ettepanekud jahimeestelt ja teised meilt. Nii me neid asju omavahel arutasime.

Praegu oleks kava tegemine ikka päris keeruline. Metsatööstus areneb sedavõrd kiiresti. Meie võtsime omal ajal maakondade metsaspetsialistide käest raieplaanid ja arvestasime ka, kui palju seal tulevikus raiuda oli plaanis, et kava koostades päris puusse ei paneks. Kui oleks teinud kava seisuga, mis hetkel oli, siis oleks see läinud juba aia taha. Alati tuli arvestada, kui palju ühes või teises kandis tulevikus raiutakse.

Jahimees oled olnud juba pool sajandit. Milline jaht sulle meeldib?

Jaht on alati tore! Omal ajal sai kõvasti põdrajahti peetud. Viimasel ajal olen käinud palju hirvejahil Saaremaal, Hiiumaal, Lätis ja Leedus. Aga minu kodused jahimaad on alati olnud siin, Vatla jahiseltsis. * Läheme välja. Enn näitab aeda ja ümbrust. Maja on ehitatud Eesti aja lõpus, kui isa selle koha ostis, oli kõik siin üsna halvas seisus. Aastatega on Enn koos abikaasa Piretiga Kasemetsa talu ehitanud ja kujundanud mõnusalt koduseks. Keset õue on suur väliköök, kohe näha, kui olulisel kohal on see pere ja sõprade jaoks. Väliköögi seinal ripuvad Ennu kogutud jahiteemalised kruusid. Iga külaline saab siit kohvi või tee jaoks valida meelepärase tassi. Külalistele on õue peal kaks kahekohalist telkmajakest ja kaugemale aiaserva on poeg Aare ehitanud oma pere jaoks väikese maamaja. Aare on samuti Vatlas jahimees. Maakodus käib vahel suvitamas ka tütar Liis.

Õues on sügisene rahu ja vaikus. Mets talu ümber summutab tsivilisatsiooni hääled. Arusaadav, miks aastakümnete jooksul metsaga kokku kasvanud mees siit eriti enam linna ei kipu, vaid veedab enamiku päevi aastas maakodus. Enn Mahonil on olnud õnne, et tema poisikesepõlve pühapäevamaast ongi saanud nüüd päriskodu.

Rootsis messil 1980. aastatel. Vasakult Kaarel Roht, Enn Mahoni ja Tiit Randla.